A)

Kas liikmesriigi õigust võib käsitada nii, et see sisaldab raamkokkuleppe klausliga 5 vastuolus olevate tähtajaliste lepingute järjestikuse kasutamise või uuendamise eest piisavalt hoiatavaid meetmeid, mis vastavad tingimustele, mis on kehtestatud Euroopa Kohtu praktikas 7. märtsi 2018. aasta otsuses kohtuasjas C-494/16 (1), Santoro ja 8. mai 2019. aasta otsuses kohtuasjas C-494/17 (2), Rossato seoses töötajale tekitatud kahju hüvitamisega olukorra täielikult ennistamisega, kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud ainult piiratud ja objektiivne hüvitis (kahekümne päeva töötasu iga töötatud aasta eest kuni ühe aasta töötasu ulatuses), kuid ei ole ette nähtud mingit täiendavat hüvitist tekitatud kahju täielikult heastamiseks, kui kahju peaks selle summa ületama?

B)

Kas liikmesriigi õigust võib käsitada nii, et see sisaldab raamkokkuleppe klausliga 5 vastuolus olevate tähtajaliste lepingute järjestikuse kasutamise või uuendamise eest piisavalt hoiatavaid meetmeid, mis vastavad tingimustele, mis on kehtestatud Euroopa Kohtu praktikas 7. märtsi 2018. aasta otsuses kohtuasjas C-494/16, Santoro ja 8. mai 2019. aasta otsuses kohtuasjas C-494/17, Rossato seoses töötajale tekitatud kahju hüvitamisega, kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud hüvitise maksmine ainult töölepingu lõpetamise korral seepärast, et ametikoht täidetakse, kuid ei ole ette nähtud mingit hüvitist lepingu kehtivuse ajal alternatiivina lepingu tähtajatuks tunnistamisele? Kas kohtuvaidluses, kus on küsimus ainult selles, kas töötaja töösuhe on alaline, kuid töölepingut ei ole lõpetatud, oleks vaja tunnistada õigust saada ajutise töösuhtega tekitatud kahju eest alternatiivina töösuhte alaliseks tunnistamisele hüvitist?

C)

Kas liikmesriigi õigust võib käsitada nii, et see sisaldab piisavalt hoiatava mõjuga meetmeid ametiasutustes ja avaliku sektori asutustes raamlepingu klausliga 5 vastuolus olevate tähtajaliste lepingute järjestikuse kasutamise või uuendamise tööandja poolt „kuritarvitamise vältimiseks ja karistamiseks“ teiste ja tulevaste töötajate puhul, mis vastaksid Euroopa Kohtu praktikas 7. märtsi 2018. aasta otsuses kohtuasjas C-494/16, Santoro ja 8. mai 2019. aasta otsuses kohtuasjas C-494/17, Rossato kehtestatud tingimustele, kui need meetmes seisnevad alates 2017. aastast kehtestatud õigusnormides (27. juuni 2017. aasta seaduse 3/2017 riigi 2017. aasta üldeelarve kohta 34. lisasäte; 3. juuli 2018. aasta seaduse 6/2018 riigi 2018. aasta üldeelarve kohta 43. lisasäte ja kuninga 6. juuli 2021. aasta dekreetseadus 14/2021), milles on ette nähtud, et kohaldatakse vastutust „eeskirjade eiramise“ eest, täpsustamata konkreetselt seda vastutust rohkem kui ainult üldise viitamisega õigusnormidele, milles ei ole seda täpsustatud, ja ilma et tuhandete kohtuotsuste kontekstis, kus tunnistatakse töötajad tähtajatuteks mittealalisteks töötajateks, oleks teada ühtegi konkreetset juhtu, kus seda vastutust oleks ajutiste töölepingute sõlmimise õigusnormide rikkumise eest kohaldatud?

D)

Kas juhul, kui leitakse, et Hispaania õiguses piisavalt hoiatava mõjuga meetmeid ei ole, tuleb direktiivile 1999/70/EÜ (3) lisatud raamkokkuleppe klausli 5 avalik-õigusliku tööandja poolt rikkumise tagajärjel pidada töölepingut tähtajatuks mittealaliseks töölepinguks või tuleb anda töötajale ilma täiendavate tingimusteta täielikult alalise töötaja staatus?

E)

Kas töölepingu muutmine direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkuleppe ja seda kokkulepet tõlgendava Euroopa Kohtu praktika alusel alaliseks töölepinguks on liidu õiguse esimuslikkuse põhimõtte alusel kohustuslik ka siis, kui seda tuleb pidada Hispaania põhiseaduse artikli 23 lõikega 2 ja artikli 103 lõikega 3 vastuolus olevaks, kui neid põhiseaduse norme tõlgendatakse nii, et nendes on ette nähtud, et avalikus teenistuses on võimalik tööle asuda, sealhulgas töölepingu alusel ainult pärast seda, kui kandidaat on edukalt läbinud avaliku konkursi valikumenetluse, milles rakendatakse kõiki võrdõiguslikkuse, teenete, võimekuse ja avalikkuse põhimõtteid? Kuna on võimalik teistsugune tõlgendus, mis on Tribunal Constitucionali (konstitutsioonikohus) järgitud tõlgendus, kas tuleb kohaldada riigi põhiseaduslikele õigusnormidele kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet, nii et oleks kohustuslik otsustada niisuguse tõlgenduse kasuks, mis viib need õigusnormid liidu õigusega kooskõlla, käesoleval juhul arvestades, et põhiseaduse artikli 23 lõige 2 ja artikli 103 lõige 3 ei kohusta kohaldama töötajate töölevõtmise protsessides võrdõiguslikkuse, teenete ja võimekuse põhimõtteid?

F)

Kas töölepingu muutmine direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkuleppe ja seda kokkulepet tõlgendava Euroopa Kohtu praktika alusel alaliseks töölepinguks ei pruugi olla kohaldatav, kui enne selle muutmise määramist kohtulikult kehtestatakse seadusega, mida hakatakse rakendama lähiaastail, ajutise töökoha muutmine koosseisuliseks, mis tähendab, et korraldatakse avalikud konkursid töötaja ametikoha täitmiseks, võttes arvesse asjaolu, et selles protsessis tuleb tagada „võrdõiguslikkuse, teenete, võimekuse ja avalikkuse põhimõtete järgimine“ ning et seetõttu võib töötaja, kellega on sõlmitud või uuendatud järjestikuseid ajutisi töölepinguid, saada oma ametikohal koosseisuliseks töötajaks, kuid võib ka mitte saada, kuna see ametikoht antakse teisele isikule, millisel juhul tema tööleping lõpetatakse hüvitise maksmisega, mis arvutatakse välja 20 päeva töötasuna iga töötatud aasta eest kuni ühe aasta töötasu ulatuses?