Teate avaldamine veinisektoris kasutatava nimetuse tootespetsifikaadi standardmuudatuse heakskiitmise kohta vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/33 artikli 17 lõigetele 2 ja 3

(2021/C 486/10)

Käesolev teade avaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/33 (1) artikli 17 lõike 5 kohaselt.

TEADE KOONDDOKUMENDI STANDARDMUUDATUSE KOHTA

„Côtes de Duras“

PDO-FR-A0165-AM01

Teate kuupäev: 1. oktoober 2021

HEAKSKIIDETUD MUUDATUSE KIRJELDUS JA PÕHJUSED

1.   Ametlik geograafiline kood

Geograafilise piirkonna ja vahetus läheduses asuva piirkonna kommuunid on viidud kooskõlla ametliku geograafilise koodiga.

Piirkonna ulatus jääb samaks.

Muudetud on koonddokumendi punkte 6 ja 9.

2.   Roosad veinid

Sordid ’Sémillon B’, ’Sauvignon B’, ’Sauvignon gris G’ ja ’Muscadelle B’ lisatakse roosade veinide tootmisel lubatud täiendavate viinamarjasortide loetellu.

Täiendavad viinamarjasordid moodustavad kuni 20 % põllumajanduslikust majapidamisest.

Täiendavate viinamarjasortide osakaal segu kogumassist on kuni 20 %, millest kuni 10 % kokku sortide ’Sauvignon B’ ja ’Sauvignon gris G’ puhul ning 10 % ’Muscadelle B’ puhul.

Valgete sortide lisamine roosadesse veinidesse võimaldab tagada värskuse ja organoleptilised omadused, mis võivad teatavate ebasoodsate ilmastikunähtuste tõttu ohtu sattuda (eelkõige kõrge temperatuur pärast värvumist).

See täiendus ei mõjuta toote kvaliteeti.

See muudatus ei too kaasa koonddokumendi muutmist.

3.   Maatüki maksimaalne keskmine koormus

Maksimaalset keskmist koormust kuiva valge veini maatükil on kontrolli hõlbustamiseks vähendatud, et see vastaks punaste ja roosade veinide tasemele.

See muudatus ei too kaasa koonddokumendi muutmist.

4.   Veinivalmistamisel kasutatav aktiivsüsi

Aktiivsöe kasutamine, mis varem oli keelatud, lubatakse reguleeritult ja piiratud ulatuses: „Roosade veinide valmistamisel on aktiivsöe kasutamine lubatud veinivirde puhul 20 % ulatuses asjaomase veinivalmistaja sama aasta saagist valmistatud roosa veini mahust.“ Eesmärk on keskenduda nende kasutamisel halvema organoleptilise või analüütilise kvaliteediga partiidele (eelkõige oksüdeerumisega seotud muutused aroomis), muutmata samas toote tüüpilisi omadusi.

Muudatuse tõttu tuleb muuta koonddokumendi punkti 5.1.

5.   Viide kontrolliasutusele

Kontrolliasutuse viite sõnastus on läbi vaadatud, et ühtlustada see teiste nimetuste tootespetsifikaatide sõnastusega. Tegemist on üksnes redaktsioonilise muudatusega.

Selle muudatusega ei kaasne muudatusi koonddokumendis.

KOONDDOKUMENT

1.   Nimetus(ed)

Côtes de Duras

2.   Geograafilise tähise tüüp

KPN – kaitstud päritolunimetus

3.   Viinamarjasaaduste kategooriad

1.

Vein

4.   Veini(de) kirjeldus

1.   Punased ja roosad veinid

LÜHIKIRJELDUS

Tegemist on vaiksete punaste ja roosade veinidega. Villimisel on õunhappe sisaldus punases veinis kuni 0,4 grammi liitri kohta. Veinide fermenteeritavate suhkrute (glükoos ja fruktoos) sisaldus võib punaste ja roosade veinide puhul olla kuni 3 grammi liitri kohta.

Pärast rikastamist ei tohi veini üldalkoholisisaldus punaste ja roosade veinide puhul olla üle 13 mahuprotsendi. Lenduvate hapete sisaldus ja vääveldioksiidi kogusisaldus on kindlaks määratud liidu õigusaktidega. Punaste ja roosade veinide puhul on minimaalne naturaalne alkoholisisaldus 10,5 mahuprotsenti. Punaseid veine iseloomustab tavaliselt sordi ’Merlot N’ ja täiendava sordi ’Cot N’ paindlikkus ja täidlus ning sortide ’Cabernet franc N’ ja ’Cabernet sauvignon N’ tugev tanniinisus. Loomuliku happesuse piiramiseks tuleb õun- ja piimahappeline fermentatsioon teha enne villimist.

Roosad veinid, mis on tavaliselt valmistatud segudest, on kuivad, meeldivalt puuviljased ja huvitava värskusega. Viinamarjade säilitamisel enne veini valmistamist või kootavate tanniinide ekstraheerumise vältimise eesmärgil on keelatud kasutada teatavaid vahendeid.

ÜLDISED ANALÜÜTILISED OMADUSED

Üldised analüütilised omadused
Maksimaalne üldalkoholisisaldus (mahuprotsentides)
Minimaalne tegelik alkoholisisaldus (mahuprotsentides)
Minimaalne üldhappesus
Maksimaalne lenduvate hapete sisaldus (milliekvivalentides liitri kohta)
Maksimaalne vääveldioksiidi üldsisaldus (milligrammides liitri kohta)

2.   Valged veinid

LÜHIKIRJELDUS

Valged veinid on kuivad, pehmed või magusad.

Valgete kuivade veinide fermenteeritavate suhkrute sisaldus võib olla kuni 3 grammi liitri kohta. Teiste valgete veinide fermenteeritavate suhkrute sisaldus on üle 12 grammi liitri kohta ja tegelik alkoholisisaldus vähemalt 10,5 mahuprotsenti. Pärast rikastamist ei tohi üldalkoholisisaldus olla kuivade valgete veinide puhul üle 13 mahuprotsendi ja teiste valgete veinide puhul üle 14 mahuprotsendi.

Kuivade valgete veinide puhul on minimaalne naturaalne alkoholisisaldus 10,5 mahuprotsenti ja teiste valgete veinide puhul 11,5 mahuprotsenti.

Lenduvate hapete sisaldus ja vääveldioksiidi kogusisaldus on kindlaks määratud liidu õigusaktidega.

Kuivade valgete veinide puhul soodustavad sortide mitmekesisus ja segamisreeglid kahte veinistiili: väga puuviljane ja värske kuiv valge vein, milles domineerib mustasõstrapõõsaste või -pungade lõhn ja mida tavaliselt toodetakse sordist ’Sauvignon B’, ning komplekssem kuiv valge vein, millele niisugused sordid nagu ’Muscadelle B’ ja ’Sémillon B’ annavad veidi täidlust ja korpulentsust. Mõlema veinitüübi puhul on märgistuses kohustuslik esitada märge „kuiv“.

Magusaid valgeid veine valmistatakse enamasti sordist ’Sémillon B’ ja täiendavalt sordist ’Muscadelle B’. Need on tavaliselt rasvased ja kontsentreeritud, kuid mitte üleliia, ning neil on küpsete puuviljade ja mõnikord sukaadi lõhn. Teised viinamarjasordid annavad värskuse suus ja suurepärase väljapeetuse.

ÜLDISED ANALÜÜTILISED OMADUSED

Üldised analüütilised omadused
Maksimaalne üldalkoholisisaldus (mahuprotsentides)
Minimaalne tegelik alkoholisisaldus (mahuprotsentides)
Minimaalne üldhappesus
Maksimaalne lenduvate hapete sisaldus (milliekvivalentides liitri kohta)
Maksimaalne vääveldioksiidi üldsisaldus (milligrammides liitri kohta)

5.   Veinivalmistustavad

5.1.   Konkreetsed veinivalmistustavad

1.   Konkreetne veinivalmistustava

Substraktiivsed rikastamistehnoloogiad on punaste veinide puhul lubatud tingimusel, et rikastamisaste ei ületa 10 %. Töödeldava partii naturaalne alkoholisisaldus suureneb kuni 1 mahuprotsendi võrra. Roosade veinide valmistamisel on aktiivsöe kasutamine lubatud veinivirde puhul 20 % ulatuses asjaomase veinivalmistaja sama aasta saagist valmistatud roosa veini mahust. Pärast rikastamist ei tohi veini üldalkoholisisaldus punaste, roosade ja kuivade valgete veinide puhul olla üle 13 mahuprotsendi ning teiste valgete veinide puhul üle 14 mahuprotsendi. Peale eespool esitatud sätete tuleb veinivalmistustavade puhul järgida kohustusi, mis on kehtestatud liidu tasandil ning maa- ja merekalapüügi seadustikuga (code rural et de la pêche maritime).

2.   Viljelustava

Viinapuude minimaalne istutustihedus on 4 000 taime hektari kohta. Ridadevaheline kaugus on kuni 2,50 m. Iga puu kasvuala maksimaalne pindala on 2,50 m2. Pindala saamiseks korrutatakse ridade vahekaugus ja sama rea puude vahekaugus. Seda istutustihedust võib vähendada 3 300 taimeni hektari kohta kuiva valge veini tootmiseks ettenähtud viinapuude istandike puhul. Sellisel juhul peab ridade vahe olema kuni 3 meetrit ja samas reas olevate viinapuude tüvede vahe peab olema üle 0,85 meetri.

Viinapuude lõikamisel kasutatakse järgmisi tehnikaid:

—	ühe- või kaheõlaline Guyot’ lõikus;

—	noorenduslõikamine (lühivõrsed (cots)) Royat’ nöörpuu vormis või lehvikukujuliselt;

—	pikk lõikus (pikad võrsed (astes)).

Pärast võrsete eemaldamist on igal taimel sordi ’Sauvignon B’ ja sordi ’Sauvignon gris G’ puhul kuni 15 punga ning muude sortide puhul kuni 13 punga.

Viinapuude puhul, mille istutustihendus on alla 4 000 taime hektari kohta, on pärast võrsete eemaldamist igal taimel sordi ’Sauvignon B’ ja sordi ’Sauvignon gris G’ puhul kuni 18 punga ning muude sortide puhul kuni 15 punga.

Kastmine on keelatud.

5.2.   Maksimaalne saagikus

1.   punased ja roosad veinid

66 hektoliitrit hektari kohta

2.   kuivad valged veinid

72 hektoliitrit hektari kohta

3.   valged veinid, v.a kuivad veinid

66 hektoliitrit hektari kohta

6.   Määratletud geograafiline piirkond

Viinamarjade korjamine ja pressimine ning veini valmistamine toimub (26. veebruari 2020. aasta ametliku geograafilise koodi järgi) Lot-et-Garonne’i departemangu järgmiste kommuunide territooriumil: Auriac-sur-Dropt, Baleyssagues, Duras, Esclottes, Loubès-Bernac, Moustier, Pardaillan, Saint-Astier, Saint-Jean-de-Duras, Saint-Sernin, Sainte-Colombe-de-Duras, Sauvetat-du-Dropt (La), Savignac-de-Duras, Soumensac ja Villeneuve-de-Duras.

7.   Peamine veiniviinamarjasort / peamised veiniviinamarjasordid

’Cabernet franc N’ (tume)

’Cabernet-Sauvignon N’ (tume)

’Chenin B’ (hele)

’Colombard B’ (hele)

’Mauzac B’ (hele)

’Merlot N’ (tume)

’Muscadelle B’ (hele)

’Ondenc B’ (hele)

’Semillon B’ (hele)

’Ugni blanc B’ (hele)

8.   Seos(t)e kirjeldus

8.1.   Seost väljendavate loodustegurite kirjeldus

Geograafiline piirkond, mille lõunapiiriks on Dropti org, kujutab endast Entre-Deux-Mersi platoo pikendust 70 kilomeetri kaugusel Bordeaux’st ida pool ning Garonne’i ja Dordogne’i oru vahelise ala keskel. Geograafilise piirkonna põhjapiiriks on Dordogne’i ja Garonne’i vesistu vete jagunemise joon. Täielikult lõuna suunas asetsevat platood on sügavalt uuristanud veekoguvõrgustik, mis koosneb Dousseti ojadest läänes, Dourdèze’ist keskosas ning Malromést ja Escourroust idas. Geograafiline piirkond vastab Duras’ kantoni 15 kommuunile.

Maastikku iseloomustab rohkem või vähem kokkusurutud küngaste ja orgude rida. Kontrastne reljeef on seotud paljastunud melassi murenevuse ja selle all oleva lubjakivi karstistumisega. Kalde keskosas ja ka nõlvade ülemises osas moodustavad kõva lubjakivi paljandid maastikul selgelt nähtavad väikesed kaljud.

Kõige murenevamad geoloogilised moodustised koosnevad Fronsadais’ melassist nõlvade alumises osas ja Agenais’ melassist harjade tipus. Kalde keskosas tuleb nähtavale Castilloni lubjakivi, mis on valge, kriidine ja rohkemal või vähemal määral pragunenud. Agenais’ melassi tipus paljastub üksikutes kohtades Agenais’ valge lubjakivi. See valge kõva ja aukudega lubjakivi moodustab platoo Loubès-Bernaci ja Soumensaci kommuunis ning kannab endas lubjakivi leostumise savi. Fronsadais’ melass on tekitanud pruuni savimulla, mis mõnes kohas on savi-kruusasegune muld, ning seda kasutatakse viinamarjakasvatuseks ainult Dropti oru osades, kus ei esine murenemist külma toimel. Castilloni lubjakivil on paljanditel väga väheviljakad rendsiinad, millel on viinamarju keeruline kasvatada. See on eelkõige kadakanõmmede piirkond. Kui mullakiht muutub veidi paksemaks, tuleb väheviljakas ja täielikult kuivendatud muld viinapuudele kasuks. Agenais’ melass kannab dekarboniseerunud ja sageli väga leostunud mulda. Kate mudast, mille on kohale kandnud tuul, võimaldab tekkida saviliivmuldadel. Piiritletud maa-ala, mille pindala on 9 871 hektarit, hõlmab vaevalt poolt geograafilisest piirkonnast.

Ookeaniline kliima toob sademeid kogu aasta vältel, kusjuures kõige rohkem on neid talvel ja maikuus. Temperatuur on kevadel leebe ja soodustab seda, et viinapuud hakkavad varakult arenema. Sügised on päikeselised, mõnikord on enne seda pööripäeva paiku vihmad. Akvitaania traditsioonilised sordid on selles piirkonnas välja arenenud looduslikult tänu nende kohanemisele keskkonnaga.

8.2.   Seost väljendavate inimtegurite kirjeldus

Inglise Guajaana ajal XI–XIV sajandil sai Duras’ veinitööstusele osaks teatav õitseng tänu sellele, et Inglismaale saadeti „Haut-Pays“ veini, kusjuures see nimetus hõlmas kõiki Bordeaux’s jõe ülemjooksul asuvaid viinamarjaistandusi, mille puhul käis kauplemine Dordogne’i ja Garonne’i kaudu. Bordeaux’ elanike kehtestatud protektsionismi leevendati vana korra ajal mõnevõrra. Nii tasuti „Haut-Pays“ veinide eest „kahekordset margimaksu“, samas kui Duras’ piirkonna veinide eest tasuti „poolt margimaksu“. XVII sajandil sai Duras’ hertsog isegi loa lasta panna igal aastal 1 000 vaati Duras’ veini Bordeaux’ vaatidesse.

XX sajandi algul orienteerus Côtes de Duras’ tootmine peamiselt niisuguste magusate valgete veinide valmistamisele nagu Bergerac, mida armastas Pariisi piirkond. Asjaolu, et tarbija huvi seda liiki toote vastu kadus pärast teist maailmasõda, sundis aga kohalikku kogukonda oma toodangut arendama.

1924. aastal loodi Duras’ kantonis veinikaitse ametiühing, et saavutada päritolunimetuse „Vin du canton de Duras“ tunnustamine. Kui üks vahendaja vaidlustas selle nimetuse, lahendas asja 28. juunil 1927 Ageni tsiviilkohus. Kohtuotsuses on täpsustatud: „Kuigi Duras’ kantoni nõlvade pinnas ei anna nendele veinidele suurepäraste veinide erilisi bukette, võimaldab see ikkagi valmistada esmaklassilisi veine, mida tarbijad üksmeelselt hindavad.“ Kohus määratles Duras’ veinid nii, et need on „puuviljased ja intensiivsed ning neil on päritolupitser“. Kaitstud päritolunimetust „Côtes de Duras“ tunnustati 16. veebruaril 1937 valgete ja punaste veinide puhul. 1960. aastate alguses mindi üle punastele sortidele, Bordeaux’ kandis hakati kasutama sorti ’Sauvignon B’ ning Duras’ majandus järgis seda eeskuju seoses tormiliselt areneva majanduse uute perspektiividega. Alates 1970. aastast said selle piirkonna kõige silmapaistvamaks tooteks sordist ’Sauvignon B’ valmistatud kuivad valged veinid. Kui veinivalmistamisel hakati temperatuuri paremini kontrollima, eelkõige tänu ühistute investeeringutele, sai võimalikuks valmistada veine sordist ’Sauvignon B’ – veinid, millel on väga iseloomulikud aroomid, mille tarbija kergesti ära tunneb.

Duras’ ühistukelder loodi sel ajajärgul, samas kui üks naaberkelder Gironde’is tootis juba 20 % kontrollitud päritolunimetusega veinidest. 1985. aastal hakkas neid veine edendama kutseala liit ja kaks keldrit ühinesid 1998. aastal. Samal ajal tõi asjaolu, et Bordeaux’ önoloogid oskasid valmistada punaseid veine, kasu ka naabruses tegutsevatele Duras’ piirkonna ettevõtjatele ning loomuliku jätkuna hakkas arenema roosade veinide tootmine.

2009. aastal toodeti keskmiselt 65 000 hektoliitrit punast veini ja 5 000 hektoliitrit roosat veini. Kuivasid valgeid veine toodeti 40 000 hektoliitrit, samas kui magusate valgete veinide toodang jääb alla 2 000 hektoliitri ja neid turustatakse otse pudelites. Kuivade valgete veinide puhul soodustavad sortide mitmekesisus, proportsioonireeglid istanduses ja segamisreeglid kahte veinistiili: väga puuviljane ja värske kuiv valge vein, milles domineerib mustasõstrapõõsaste või -pungade lõhn ja mida tavaliselt toodetakse sordist ’Sauvignon B’, ning komplekssem kuiv valge vein, millele niisugused sordid nagu ’Muscadelle B’ ja ’Sémillon B’ annavad veidi täidlust ja korpulentsust. Mõlema veinitüübi puhul on märgistuses kohustuslik esitada märge „kuiv“.

Valdav osa magusatest valgetest veinidest valmistatakse sordist ’Semillon B’ ja täiendavalt sordist ’Muscadelle B’. Need on tavaliselt rasvased ja kontsentreeritud, kuid mitte üleliia, ning neil on küpsete puuviljade ja mõnikord sukaadi lõhn. Teised viinamarjasordid annavad segatuna värskuse suus ja suurepärase väljapeetuse.

Punaseid veine iseloomustab tavaliselt sordi ’Merlot N’ ja täiendava sordi ’Cot N’ paindlikkus ja täidlus ning sortide ’Cabernet franc N’ ja ’Cabernet sauvignon N’ tugev tanniinisus. Loomuliku happesuse piiramiseks tuleb õun- ja piimahappeline fermentatsioon teha enne villimist.

8.3.   Tegur

Roosad veinid, mis on tavaliselt valmistatud segudest, on kuivad, meeldivalt puuviljased ja huvitava värskusega. Viinamarjade säilitamisel enne veini valmistamist või kootavate tanniinide ekstraheerumise vältimise eesmärgil on keelatud kasutada teatavaid vahendeid. Dropti ja selle lisajõgede orgudesse lõikuvad küngaste kuplid ja nõlvad on hea asetusega. Piiritletud maa-ala puhul on seega arvesse võetud topograafilisi kriteeriume ja parimad maatükid konkureerivad sageli puukasvatusega, mida on siin palju. Magusate valge veini tootmist õigustab sordi ’Sémillon B’ kasvatamine ookeanilises kliimas, mille puhul soodustavad varahommikune niiskus sügisel ja päikesepaistelised pärastlõunad üleküpsemist ja väärishallituse teket Botrytis cinerea toimel.

Erinevad melassiininivood, mis on rohkem või vähem leostunud ja mille savisisaldus saviliivmuldades varieerub, võimaldavad kasvatada sorti ’Sauvignon B’, mille väljendusrikaste kuivade valgete veinide tootmiseks vajalik aroomipotentsiaal saab siin välja areneda.

Lubjakivi leostumise savi ja päikesepaisteliste sügiste soodsad tingimused aitavad kaasa tumedate sortide küpsemisele ning need annavad punastele veinidele hea tanniinisuse.

Tootjad suutsid oma territooriumi potentsiaali ära kasutada, valides viinamarjakasvatuseks kõige sobivamad maatükid ning arendades edasi valgete veinide käärimistemperatuuri kontrollimise meetodeid ja punase veini tanniini ekstraheerimise meetodeid.

XVI sajandi alguses hõlmasid nn Bordeaux’ veinid nii veine „Graves“, „Médoc“, „Blayais“ jne kui ka „äsjavallutatud piirkonna“ veine. See „vallutus“ puudutas eksinud hingede ümberpööramist ning põhines mitmel mõjukal kogudusel ja kohtul, näiteks Montraveli, Sainte-Foy või ka Duras’ hertsogkonna kohus. François I õhutas istutama Duras’ piirkonna nõlvakutele viinapuid ning Valois’de õukond nautis neid veine kui „nektarit“.

Üksteisele järgnenud kriisid (sõjad, turustustõkked, viinapuutäi, „Haut-Pays“ boikoteerimine) ei säästnud ka Duras’ piirkonda, kuid viinamarjakasvatus jäi püsima ja oskas kohaneda. Tootmine jagunes peaaegu võrdselt ühistu ja sõltumatute veinikeldrite vahel. Tänu agroturismi arengule sai otsemüük valdavaks turustusviisiks, sest see moodustab 60 % turustatud kogustest. Et 15 % toodetud kogusest turustatakse Põhja-Euroopas, ületab nende veinide tuntus kaugelt Akvitaania ja Ile-de-France’i piire ning nii kujuneski kontrollitud päritolunimetusega „Duras“ veinide maine.

9.   Muud olulised tingimused (pakendamine, märgistamine, muud nõuded)

Õigusraamistik:

liikmesriigi õigusaktid

Lisatingimuse liik:

märgistamisega seotud lisasätted

Tingimuse kirjeldus

Valgete veinide märgistusel, mille fermenteeritavate suhkrute sisaldus (glükoos ja fruktoos) ei ületa 3 grammi liitri kohta, peab kindlasti olema märge „kuiv“.

Kaitstud päritolunimetusega „Côtes de Duras“ veinide märgistusel võib osutada suuremale geograafilisele piirkonnale „Sud-Ouest“ (Prantsusmaa edelaosa). See laiem geograafiline nimetus võib olla ka reklaamprospektidel ja ükskõik missugustel anumatel. Laiema geograafilise piirkonna nimetuse tähed ei või olla kõrgemad ega laiemad märgisel esitatud kontrollitud päritolunimetuse tähtedest.

Õigusraamistik:

liikmesriigi õigusaktid

Lisatingimuse liik:

määratletud geograafilises piirkonnas tootmisega seonduv erand

Tingimuse kirjeldus

Vahetus läheduses asuv piirkond, mis on määratletud viinamarjade kasvatamise ja veini valmistamise erandi alusel, koosneb järgmiste kommuunide territooriumist (ametliku geograafilise koodi kohaselt 26. veebruari 2020. aasta seisuga):

—	Dordogne’i departemang:

järgmised kommuunid tervikuna: Sadillac, Thénac;

järgmised kommuunid osaliselt: Saint-Julien-Innocence-Eulalie puhul ainult endise Saint-Eulalie-d’Eymet’ kommuuni territoorium, mis sai 1. jaanuaril 2019 Saint-Julien-Innocence-Eulalie’s asuvaks delegeeritud kommuuniks;

—	Gironde’i departemang: Dieulivol, Landerrouat, Lèves-et-Thoumeyragues (Les), Margueron, Monségur, Pellegrue, Riocaud, Saint-Avit-Saint-Nazaire;

—	Lot-et-Garonne’i departemang: Lévignac-de-Guyenne, Mauvezin-sur-Gupie, Monteton, Roumagne.

Link tootespetsifikaadile

http://info.agriculture.gouv.fr/gedei/site/bo-agri/document_administratif-918e1e36-8c05-4755-8ea3-a2acdf360f18

---

(1)  EÜT L 9, 11.1.2019, lk 2.