2.3.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 81/1

Raportöör:

Dimitris DIMITRIADIS

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses järjekindlalt väljendanud oma positiivset suhtumist ELi poliitikameetmetesse, mille eesmärk toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) (1). VKEd on siiski äärmiselt heterogeenne kategooria, nõudes erilisi jõupingutusi, et tegeleda asjakohaselt erinevate allrühmade ja eelkõige väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete vajadustega.

1.2.

Selle allrühma olulisus seisneb tõsiasjas, et sellesse kuuluvad ettevõtted loovad valdava enamuse töökohtadest ELi piirkondades. Kinnitades oma eelnevaid järeldusi ja tuletades meelde oma eelmistes arvamustes tehtud soovitusi, (2) on komitee eesmärk vaadelda lähemalt ja analüüsida väljakutseid, millega väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted silmitsi seisavad. Eesmärk on anda võimalus mõjutada konstruktiivselt poliitikaloomet ELi, riigi ja piirkonna tasandil.

1.3.

Komitee julgustab Euroopa Komisjoni kaaluma, kuidas toetada ja edendada väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid, sest kõnealused ettevõtted on võtmeelement uute tegevuste väljatöötamisel ja sissetuleku loomisel piiratud ressurssidega piirkondades. Nad toovad lisandväärtust regionaalarengu protsessi iseäranis vähem arenenud piirkondades, kuna on tugevasti seotud kohaliku majandusega, kus nad teevad investeeringuid ja säilitavad tööhõivet.

1.4.

Komitee on seisukohal, et paljudes arengus endiselt maha jäävates piirkondades on tohutuid arenguvõimalusi ning et seda kasutamata potentsiaali võiks realiseerida kohalike väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete kaudu. See väljakutse peaks kõnetama mitte üksnes Euroopa Komisjoni, vaid ka teisi osalejad, keda tuleks aktiivselt kaasata, sh kohalikud omavalitsused ja kohalikud vahendajad, nagu ettevõtlusorganisatsioonid ja finantsasutused.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu tõsiasjale, et väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid on negatiivselt mõjutanud hiljutised majanduslikud ja tööstuslikud arengud ja suundumused. Nende konkurentsivõime nõrgeneb ja nad seisavad oma tegevuses silmitsi järjest suuremate probleemidega.

1.6.

Komitee väljendab muret selle pärast, et toetuspoliitika meetmete rakendamisel ei keskenduta väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele ning on ebatõenäoline, et need kõnealustest vahenditest olulist kasu saaksid. Üldiselt on VKEde tugimeetmed suunatud teadusuuringute ja innovatsiooni suurendamisele VKEdes ja idufirmadele. Seadmata kahtluse alla nende poliitikameetmete olulisust, soovib komitee rõhutada, et nendest saab kasu väga väike osa kõigist VKEdest ja et väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted ei kuulu reeglina kasusaajate hulka. Komitee väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vaadata läbi VKEde määratlus. Selle algatas siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat ja see on esialgu kavandatud 2019. aasta alguseks (3).

1.6.1.

Praegune VKEde määratlus on juba aegunud ja seepärast on komitee veendunud, et kavandatud läbivaatamine võiks aidata asjakohasemalt mõista VKEde olemust ja kujundada nende jaoks sobivama poliitika. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama konsulteerimisprotsessi hinnangu selle kohta, kuidas kohaldatakse praegust määratlust VKEde poliitikameetmete rakendamisel ELi, riigi ja piirkonna tasandil, keskendudes iseäranis väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele.

1.6.2.

Komitee on veendunud, et määratluse läbivaatamine peaks hõlmama vähemalt järgmist:

1.7.

Komitee arvates on oluline, et väikeseid pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid tunnustataks eraldi allrühmana, kuna reeglina kannatavad nemad kõige enam turutõrgete tõttu. Seepärast soovitab komitee töötada välja neile suunatud ja kohandatud toetuspoliitika. Kõige pakilisemate probleemide käsitlemiseks peab selline poliitika olema suunatud vähemalt järgmisele:

2.1.

ELi poliitikaloome keskmes on praegu mitmed aktuaalsed tööstuse arengud ja suundumused: digiteerimine, neljas tööstusrevolutsioon, kiiresti muutuvad ärimudelid, üleilmastumine, jagamismajandus ja innovatiivsemad konkurentsieeliste allikad. Samas tuleb tunnistada, et inimesed peavad saama elada kõikjal Euroopa Liidus, sh paljudes piirkondades, kuhu neljas tööstusrevolutsioon tõenäoliselt kergesti ei jõua.

2.2.

Vähendamata nende uute suundumuste olulisust ja toetades samas nende edendamisele suunatud poliitilisi jõupingutusi, on vaja meenutada, et valdava enamiku töökohtade tagajaks ELi piirkondades on praegu väga traditsioonilised VKEd (6) ja väikesed pereettevõtted, (7) kellest enamikul on pikk ajalugu ning traditsioonid, kogemused ja palju edulugusid minevikust. See ettevõtete rühm hõlmab tüüpiliselt järgmisi allrühmi:

2.3.

Nagu komitee on eelnevalt märkinud, on väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted paljude riikide tugisambaks kõikjal maailmas ning nad kasvavad muljet avaldava kiirusega. Nad täidavad olulist osa piirkondlikus ja kohalikus arengus ning mängivad iseloomulikku, konstruktiivset rolli kohalikes kogukondades. Pereettevõtted suudavad paremini taluda keerulisi majanduslanguse ja stagnatsiooni perioode. Nende ettevõtete juhtimine on tugevalt isikupärane, sest omanikud pööravad erilist tähelepanu ettevõtte pikaajalistele väljavaadetele suuresti seetõttu, et kaalul on perekonna varandus, maine ja tulevik. Nende tegevusele on omane ebatavaline pühendumine ettevõtte järjepidevusele ja see hõlmab püsivat hoolitsemist oma töötajaskonna eest ning klientidega tihedamat suhtlemist äritegevuse säilitamise huvides. Komitee on kutsunud varem komisjoni üles rakendama aktiivset strateegiat parimate tavade edendamiseks liikmesriikide pereettevõtetes (8).

2.4.

Viimastel aastatel on paljud väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted seisnud silmitsi järjest suuremate probleemidega oma tegevuses, kuna:

2.5.

ELis on veidi alla 23 miljoni VKE, kusjuures VKEde osakaal kõigi ettevõtete hulgas on suurem ELi lõunapoolsetes riikides (10). VKEd moodustavad 99,8 % ELi ettevõtete koguarvust finantssektorivälises ettevõtluses, (11) lisaks annavad need ka tööd peaaegu 67 %-le töötajate koguarvust ning loovad ligikaudu 58 % finantssektorivälise ettevõtluse kogu lisandväärtusest (12). Ettevõtete arvust moodustavad kaugelt suurima osa mikroettevõtted, sealhulgas üheinimese ettevõtted.

3.1.

Üldine reegel on, et VKEdele mõeldud toetus suunatakse peamiselt teadusuuringute ja innovatsiooni edendamisele VKEdes ja VKEde arendamisele (13). Kuigi suutlikkust uuendusi läbi viia ja ülemaailmseks muutuda peetakse kaheks kõige olulisemaks kasvu edendajaks, on VKEdel üldiselt probleeme mõlemaga (14). Pooltega viimasel rahastamisperioodil tuvastatud vahendite tüpoloogiatest taotletakse eesmärke, mis on pea eranditult seotud innovatsiooniga. Need on vahendid, millega toetatakse tehnoloogilist ja mittetehnoloogilist innovatsiooni, ökoinnovatsiooni, innovatiivsete äriühingute loomist, teadus- ja arendustegevuse projekte, teadmus- ja tehnoloogilist siiret.

3.2.

Ajavahemikus 2007–2013 (15) ulatus Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus VKEdele ligikaudu 47,5 miljardi euroni (76,5 % ettevõtlustoetuseks ja 16 % Euroopa Regionaalarengu Fondi kogutoetustest sellel perioodil). Lisaks märgiti, et 18,5 miljonist toetust saavast ettevõttest ligikaudu 246 000 olid VKEd. Toetust saavate ettevõtete ja ettevõtete koguarvu võrdlus näitab selgelt, et see hulk on täiesti ebapiisav, ja tõestab, et EL ei ole suutnud toetada seda väga olulist ettevõtterühma. Euroopa Komisjon ei käsitle seda olulist küsimust ressursside vähesuse ja asjaomaste ettevõtete äärmiselt suurte iseärasuste tõttu.

3.3.

Samal ajavahemikul rakendati suhteliselt palju poliitikavahendeid, mille toetusesaajate hulk varieerus suuresti, ulatudes ühest kuni 8 000–9 000 toetusesaajani. Väga vähestele toetusesaajatele suunatud vahendite loomine on selgelt ebatõhus. See tõstatab küsimuse, kas on mõtet töötada välja nii suurt arvu vahendeid. Lisaks tuleb kahtluse alla seada nende tulemuslikkus ja tõhusus, kaaludes, kas nende kavandamisse kaasatud inim- ja rahalised ressursid on tasakaalus saavutatud mõjuga (kui seda on). Samal ajal tõsteti juhtumiuuringutes esile iseenesliku valiku või nn pehme suunamise (soft targeting) protsessi, milles asjaomane poliitikavahend kavandati sihtrühmaks teatud konkreetseid toetusesaajaid (keda üldiselt iseloomustas suurem abi kasutamise suutlikkus) silmas pidades.

3.4.

Terviklik ülevaade (16) kokku 670 poliitikavahendist, mida rakendati 50 rakenduskavas programmitöö perioodi vältel, näitab, et jaotumine erinevate poliitikasuundade vahel on üsna ebaühtlane. Ülevaatest ilmnes, et vähem kui 30 % kõigist poliitikavahenditest oli suunatud traditsiooniliste ettevõtete vajadustele. Komitee on juba väljendanud oma toetust innovatiivsetele ja suure kasvupotentsiaaliga ettevõtetele (17). Kuid samal ajal peab komitee kahetsusväärseks, et poliitikavahendid on ebaproportsionaalselt ja peaasjalikult suunatud VKEde innovatsioonieesmärkidele, sest suuremal osal ELi VKEdest ei ole praegu – ega lähitulevikus – mingisugust innovatsioonipotentsiaali ja nende põhitegevus ei nõua selle olemasolu. Tõepoolest saaks innovaatilisi tooteid välja töötada äärmiselt väikeste kuludega ja neil võiks olla suur kasvupotentsiaal, kuid seda laadi kasv on selgelt erand, mitte aga norm traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks, kelle tööfilosoofia on täiesti erinev. Mõningane innovatsioon on võimalik ja soovitatav ja uued põlvkonnad teevad uuendustegevusega algust, kuna nad on avatud mõtlemisega. Enamikul juhtudest on innovatsioon siiski üksnes killustunud ega kuulu nende äriühingute põhitegevuse hulka (18).

3.5.

Väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted ei ole toetuspoliitika meetmete keskmes, nagu näitab tõsiasi, et väga väike osa poliitikavahenditest (ainult 7 % avaliku sektori kogutoetustest) on suunatud VKEdele, kes tegutsevad konkreetsetes sektorites, millest kõige tavapärasem on turism. Eelöeldut illustreerib ka tõsiasi, et ligikaudu 54 % toetust saavatest VKEdest on tootmis- ja IKT-sektorist (10 %), vaid 16 % hulgi- ja jaekaubanduse sektorist ning 6 % majutus- ja toitlustussektorist – mida peetakse traditsioonilisteks sektoriteks. Olukorda halvendab tõsiasi, et viimasel programmitöö perioodil toimus VKEde toetuse struktureerimine sügava majanduskriisi valguses, võttes arvesse vajadust suunata ressursid innovatsioonilt üldisema kasvu suunas.

3.6.

Samal ajal näitavad andmed, et viie aasta jooksul pärast kriisi algust 2008. aastal VKEde arv suurenes, samas kui lisandväärtus ja töötajate arv kahanes (19). Asjaomane statistika osutab tõsiasjale, et selles ajavahemikus domineeris nn vajaduspõhine ettevõtlus nn võimaluspõhise ettevõtluse üle. Ilmselgelt üritasid inimesed leida viisi kriisiga toimetulekuks ja ettevõtted üritasid ellu jääda, kuid toetus ei ole olnud piisav ega asjakohane (20).

3.7.

Mitu hiljutist uuringut on selgelt näidanud, et Põhja- ja Lõuna-Euroopa VKEde vajaduste vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused, kusjuures olulised on erinevused riiklikul tasandil. Seda seisukohta kinnitab täielikult ka Euroopa Komisjoni Euroopa VKEsid käsitlev aastaaruanne 2014/2015, mille kohaselt koosneb madalaimate tulemustega riikiderühm peamiselt Lõuna-Euroopa riikidest. Nende riikide esitatud projektide õnnestumismäärad on äärmiselt madalad ja see puudutab ka programmi „Horisont 2020“ VKEde komponendi projekte.

3.8.

Veel üks tõsine probleem väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete tõhusal toetamisel on tõsiasi, et edendamismeetmed on peaasjalikult formuleeritud toetatavate äriühingute suuruse alusel, mitte aga olulisemate omaduste põhjal, millel on suurem mõju äriühingute tegevusele. See lähenemisviis võib olla aegunud ja liiga laia suunitlusega ega võta arvesse erinevate rühmade (nagu väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted) erivajadusi. Oma arvamustes on komitee seepärast pidevalt rõhutanud vajadust sellise VKEde edendamise poliitika järele Euroopas, mis on paremini suunatud ja täpsemalt piiritletud, ning samuti vajadust ajakohastada VKEde määratlust, et kajastada paremini nende mitmekesisust (21).

3.9.

Komitee tunneb muret selle pärast, et ainult väike osa Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusest on siiani andnud tõendatud tulemusi, (22) osutades, et sellel on reaalne mõju majandusele. See seab küsimärgi alla VKEde toetamisse investeeritud rahaliste vahendite tõelise mõju. Komitee nõuab, et viidaks läbi tõeline mõjuhinnang, sealhulgas väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele antud toetuse analüüs.

3.10.

Euroopa Regionaalarengu Fond ei ole ainus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete toetamise allikas. Teised allikad, nagu Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF), (23) Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) (24) või Euroopa Sotsiaalfond (ESF), (25) mida võib kasutada eraldi või territoriaalsete vahendite (kogukonna juhitud kohalik areng) ja integreeritud territoriaalsete investeeringute (ITI) kaudu, pakuvad samuti toetust VKEdele. Kuid need ei ole suunatud väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele ja vaid väga väike osa rahastamisest läheb neile. Väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete esindajate kohaselt nende vajadusi ei mõisteta ega rahuldata nii nagu vaja.

3.10.1.

Seda võib selgitada tõsiasjaga, et toetuspoliitika meetmeid kujundades on ELi, riiklikud ja kohalikud poliitikakujundajad ning haldusasutused mõnes mõttes liiga paindumatud ega suuda arvesse võtta ettevõtjate ja sotsiaalpartnerite vaatepunkte, et mõista väikeste ja väga väikeste ettevõtete tegelikke vajadusi.

3.10.2.

Muidugi ei tuleks süüdistada ainuüksi haldusasutusi, vaid ka vahendusorganisatsioone, sest nad ei ole suutnud tõhusalt edasi anda VKEde tegelikke vajadusi. Hea näide eelöeldust on see, et VKEd näivad selgelt eelistavat ettevõtetele antavat toetust, samas kui poliitilises arutelus on rõhuasetus järjest enam omakapitali kaudu rahastamisel, tagasimakstaval toetusel ja kaudsel toetusel.

3.10.3.

Ettevõtete ja teaduskeskuste partnerlused ning vahendavate osapoolte kasutamine VKEdele abi pakkumiseks näivad samuti olevat oodatust vähem arenenud, hoolimata suurest tähelepanust, mis neile teemadele osutatakse. Väidetavalt saaks seda mittevastavust osaliselt selgitada kriisiga, kuid majanduslanguse ajal oleksid poliitikakujundajad võinud valida „traditsioonilisemad“ poliitikavahendid kohalike majanduste toetamiseks kriitilisel ajal.

3.10.4.

Võimalus kasutada erinevaid spetsiifilisi finantsinstrumente on väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete jaoks praktiliselt kättesaamatu nende rakendamisega kaasnevate probleemide ning piisavate kogemuste ja teadmiste puudumise tõttu.

4.1.

Väikeste ettevõtete käibest moodustab eksport reeglina väiksema protsendi kui keskmistel ja suurtel ettevõtetel, mis viitab seosele ettevõtte suuruse ja ekspordisuutlikkuse vahel.

4.2.

Juurdepääs rahastamisele on VKEde ja idufirmade jaoks tõsine probleem. Teabearuandes juhtis komitee tähelepanu asjaolule, et ebapiisav rahastamise pakkumine on piiranud VKEde tegevust alates 2008. aastast (26). Kuigi olukord on viimasel ajal paranenud, on edusammud olnud seda aeglasemad, mida väiksem on ettevõte, viidates taas kord suuruse olulisusele ettevõtete vajaduste ja tulemuslikkuse kujunemisel. Lisaks sõltuvad VKEd oma rahastamisel enamjaolt pangalaenudest, ent pangandussüsteem ei vasta asjakohaselt VKEde ja iseäranis väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete vajadustele.

4.3.

Viimasel ajal on finantstoetus keskendunud peamiselt idufirmadele, kes moodustavad väga väikese osa ELi VKEdest, kuid tungivat vajadust kapitali järele kasvufirmade rahastamiseks ei ole ikka veel asjakohaselt käsitletud, nagu ka mitte valdava enamiku traditsiooniliste ettevõtete vajadust rahastada lihtsalt oma tavapärast tegevust, mis on hiljutise kriisi tõttu kannatada saanud. On teateid pankade maksujõetusest, mis on sundinud mõned väikesed ettevõtted ettevõtlusest lahkuma lihtsate rahavoo probleemide tõttu.

4.4.

Veel üks väga tõsine probleem, mida VKEd erinevalt suurtest ettevõtetest kogevad, on seotud juurdepääsuga teabele ja uutele turgudele. Samuti on neil raskem palgata ja hoida kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja järgida lisanduvaid regulatiivseid ja haldusnõudeid. See ebasoodne olukord on veelgi teravam ELi vähem arenenud piirkondade VKEde jaoks, kellel puudub võimalus teha väärtusahela osana koostööd suuremate ettevõtetega, kellel on vähem võimalusi osaleda konkurentsivõimelistes klastrites, kellel on piiratum juurdepääs avalikele hüvedele, vahenditele ja tugiinstitutsioonidele ning kelle klientide hulk on sageli vähenemas. Kõik need tegurid võivad ühtlasi kaasa tuua suuremad kaupade turuletoomise kulud.

4.5.

Seepärast ei ole traditsiooniliste ja ELi vähem arenenud piirkondades asuvate VKEde jaoks eluliselt tähtsad poliitikavahendid, mis keskenduvad innovatsiooni, uutele turgudele juurdepääsu, väliskulude sisestamise, kapitaliturgudele juurdepääsu jne edendamisele, vaid pigem vahendid, mis aitavad VKEdel edeneda ja täita paremini oma põhiülesandeid, nagu näiteks vahendid, mis lihtsustavad juurdepääsu tavapärasele pangapoolsele rahastamisele, teabele, kvalifitseeritud tööjõule ja vahetutele ettevõtlusvõimalustele (igapäevaste toimingute lihtsustamine). Nende ettevõtete puhul ei ole lühikeses plaanis mõtet ka alustada käitumise muutmist, sest esmalt on vaja muuta üldist konteksti, milles nad toimivad.

4.6.

Kuigi mõnedes riikides töötavad ettevõtlusinkubaatorid sujuvalt, on teistes nende positiivne mõju suhteliselt piiratud. Põhiline edutegur on organisatsiooniliste vahendite ja tugivõrgustike jagamise kultuur, mis ei ole vähem arenenud ELi piirkondades üldiselt hästi arenenud.

4.7.

Teadmiste sisu tootmise kasvav tähtsus konkurentsieelisena suurendab veelgi VKEde heterogeensust, tehes vahet suure kasvuga VKEdel ja muudel VKEdel, kelle arengut tõkestavad takistused, mis on traditsiooniliselt seotud nende väiksuse, asukoha ja kliendibaasiga.

4.8.

Komitee kutsub komisjoni üles toetama kõigepealt väikeste nimel tegutsemise lähenemisviisi (Act Small First) ja pöörama poliitikavahendite väljatöötamisel erilist tähelepanu väikestele pere- ja traditsioonilistele ettevõtetele.

4.9.

30 või 40 aastat tagasi oli Euroopas mitmeid mahajäänud piirkondi, mis olid geograafiliselt või funktsionaalselt kaugel majanduskasvu mootoritest. Mõned neist on nüüd edukad tänu avatud, vastutustundlikule ja mittekorrumpeerunud kohalikule omavalitsusele, ettevõtlusorganisatsioonide tõhusale tööle ning kohalike toimivate ettevõtlusvõrgustike loomisele.

5.1.

Juurdepääs rahastamisele on kurikuulus probleem. Suuremate äriühingutega võrreldes ilmneb väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete puhul suuremaid erinevusi kasumlikkuse, ellujäämise ja kasvu osas, millest on tingitud erilised probleemid, millega nad rahastamisel silmitsi seisavad. VKEd kipuvad üldiselt seisma silmitsi kõrgemate intressimäärade ja laenuraha piiramisega tagatiste puudumise tõttu. Rahastamisraskused erinevad oluliselt aeglaselt kasvavate ja kiiresti kasvavate äriühingute vahel.

5.2.

Riskikapitalifondide, erakapitaliturgude – sealhulgas mitteformaalsed turud ja äriinglid –, ühisrahastamise laienemine ja kapitaliturgude liidu areng üldiselt on parandanud teatud liiki VKEde juurdepääsu riskikapitalile, kuid on ebatõenäoline, et väikesed pere- ja traditsioonilised ettevõtted saaksid nendest arengusuundumustest oluliselt kasu ning nad jäävad ka edaspidi suuresti sõltuvaks traditsioonilistest pangalaenudest. Isegi innovatiivsete äriühingute, idufirmade ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks ei ole alati lihtne neid vahendeid kasutada ja erinevate riikide vahel on säilinud olulised erinevused kohalike kapitaliturgude arengutaseme ja nõuetekohaste õigusaktide puudumise tõttu.

5.3.

Komitee tunneb heameelt komisjoni poliitika üle lihtsustada rahastamisele juurdepääsu tagatiste pakkumisega. Kuid näib, et valitud süsteem loob moonutusi tagatiste turul ja lõppkokkuvõttes soovimatuid tagajärgi tagatist andvate asutuste tegevusele. On olemas empiirilisi tõendeid (Hispaania näidisjuhtum) selle kohta, et kommertspangad nõuavad sõnaselgelt, et nende olemasolevad laenuvõtjad paluksid tagatist – neile otse ELilt antud otsese tagatise vormis –, nii et pank saaks katta olemasolevad riskid tagatisega, vajaduseta tõsta nende riskiklassi. „Ebasoodsas olukorras VKEd“ (st need, kellel on probleeme laenu saamisel) jäetakse välja. Avaliku sektori raha ulatuslikum kasutamine vastutagatiste kaudu suurendab avaliku sektori raha kasutamise tõhusust ja loob suurema finantsvõimenduse turul ja majanduses laiemalt.

5.4.

Euroopa ja kohalik regulatiivkoormus on jätkuvalt oluline takistus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete jaoks, kellel kipub olema piiratud suutlikkus tegeleda ülemäärasest reguleerimisest tulenevate probleemidega. See eeldab, et teave eeskirjade kohta tuleb teha neile kergesti kättesaadavaks ja et neile pakutakse tõhusamalt teavet tehniliste ja keskkonnanormide kohta. Poliitikakujundajad peavad tagama, et vastavuse kontrollimise menetlused ei ole tarbetult kulukad, keerulised ega pikad. Samuti peaks toimuma uute eeskirjade ja nende rakendamise süstemaatiline ja hoolikas kontroll asjaomaste kohalike ettevõtjate ühenduste poolt.

5.5.

Juurdepääsu asjakohasele teabele on vaja mitte ainult seoses regulatiivsete nõuetega. Teave kohaliku ettevõtluskeskkonna ja turuvõimaluste kohta piirkondlikul tasandil on eluliselt tähtis ka traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks. Tänapäevastel tehnoloogiatel on suur potentsiaal kitsendada teabelünka, kui nad on kujundatud kasutajasõbralikul viisil. Suurt abi oleks ühtse kontaktpunkti süsteemi loomisest, mille korral tehakse kogu teave, mis mõjutab ettevõtete strateegiaid ja otsuseid, kättesaadavaks ühes kohas, nagu see juba toimub mitmes riigis. Teabevõrgustikke julgustavate meetmetega tuleb taotleda andmebaaside kohandamist ja teabe ülekülluse vältimist.

5.6.

Hiljutised turgudele juurdepääsu lihtsustamise meetmed on keskendutud peamiselt rahvusvahelistele turgudele. Selle valdkonna poliitikaga üritatakse käsitleda VKEde jaoks ebasoodsaid olukordi, mis tulenevad inimressurssidele, välisturgudele ja tehnoloogiale juurdepääsu puudumisest. Ent nagu eelnevalt tõdeti, on sellel väikeste traditsiooniliste ja pereettevõtete jaoks sageli vähe tähtsust. Seepärast tuleks jõupingutused suunata piirkondliku tasandi kaubandusdelegatsioonide korraldajate omavahelisele paremale kooskõlastamisele ja parema abi pakkumisele usaldusväärsete äripartnerite leidmisel. Üks võimalus samas valdkonnas oleks ka tõhustada jõupingutusi, et suurendada väikeettevõtjate osa avaliku sektoriga sõlmitavates riigihankelepingutes.

5.7.

Väga spetsiifiline probleem, millega väikesed traditsioonilised ja pereettevõtted on hiljuti kokku puutunud, on juurdepääs kvalifitseeritud tööjõule. Demograafiline pilt kõrvalistes piirkondades ja paljudes arengus maha jäävates piirkondades on halvenemas ning selle tagajärjel valitseb paljudes kohtades märkimisväärne kvalifitseeritud tööjõu puudus. Seepärast vajavad need ettevõtted abi töötajate leidmisel ja ligimeelitamisel ning nende koolitamisel. Koolitusprogrammid peaksid olema hooajavälised ja konkreetsetele vajadustele kohandatud. Peaks olema ka süsteem nende programmide korrapäraseks pakkumiseks, sest väikestes äriühingutes võib olla suur personalivoolavus.

5.8.

Pereettevõtetes on tavaline, et oma – või ka mitte oma – pere lapsed töötavad ettevõtte jaoks. See on traditsiooniline ja äri jaoks hea, sest lihtsustab ettevõtte sujuvat üleminekut ühelt põlvkonnalt järgmisele või aitab tundma õppida tulevast tööd. Sellistel juhtudel peavad omanikud/juhid alati meeles pidama, et töötingimused peavad olema kooskõlas laste tööd käsitlevate ILO konventsioonidega nr 182 ja nr 138.

5.9.

Koolitus on vajalik, ent mitte ainult väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete töötajate jaoks. Maa- ja kõrvalistes piirkondades ei ole pangatöötajatel ja tööandjate ühendustel sageli teadmisi erinevatest Euroopa Komisjoni pakutavatest programmidest ja võimalustest ega neid puudutavatest dokumentidest ja menetlustest. Kõnealune vahendajate võrgustik on äärmiselt oluline väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete toetamise tulemuslikkuse seisukohalt. Edendada tuleks teabeprogramme ja parimate tavade jagamist nende vahendajatel vahel. Samuti tuleks sisse seada ühtse kontaktpunkti teenus igat tüüpi rahastamise ja programmide jaoks.

5.10.

Oluline poliitikameede peaks olema väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete omanike/juhtide „kvaliteedi“ parandamine, sest kõik nendes äriühingutes on otseselt seotud selle teguriga. Seda saaks teha koolitamist ergutades ja/või pakkudes lihtsat juurdepääsu nõuande- ja konsultatsiooniteenustele. Edendada tuleks elukestvat õpet – veebipõhised koolitusvahendid, mis on seotud selliste valdkondadega nagu äritegevuse kavandamine, tootmisnormid, tarbijakaitsealased õigusaktid või muud eeskirjad, võiksid olla samm õiges suunas.

5.11.

Üks meede oleks julgustada väikesi pere- ja traditsioonilisi ettevõtteid reinvesteerima oma tulusid. Kui neile ettevõtetele loodaks selleks stiimulid, muutuksid need stabiilsemaks, pangalaenudest vähem sõltuvaks ja kriisidele vähem haavatavaks.

5.12.

Väga kasulik oleks kokku võtta eri riikide parimad tavad sektorites, kus väikeste pere- ja traditsiooniliste ettevõtete osakaal on suur, nagu turism, põllumajandus, kalandus jne, ning tutvustada neid liikmesriikidele.