28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/34

Raportöör:

Brian CURTIS

1.1.

Energialiidu juhtimise määrus on ette nähtud nii selleks, et pakkuda tervet raamistikku energialiidu arvukate tahkude toimimiseks, kui ka selleks, et sätestada selged aruandluskohustused ja protsess kõigi ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks lähitulevikus. See on keerukas, kaugeleulatuv ja äärmiselt tähtis õigusakt.

1.2.

Võib liialdamata öelda, et ilma tugeva juhtimisprotsessita energialiit laguneb ja võimalus, et EL suudab täita omaenda võetud ja Pariisi kokkuleppest tulenevad kohustused, väheneb oluliselt. Selle protsessi eduks on väga oluline kodanikuühiskonna kaasatus ja osalemine, liikmesriikide koostöö ja toetus ning sotsiaalpartnerite nõusolek ja pühendumine. Eelkõige peab olema selge, et määrusega lihtsustatakse õiglast puhtale energiale üleminekut, eriti töökohtade ja kodumajapidamiste ja ettevõtjate energiakulude suhtes.

1.3.

Komitee toetab kavandatud juhtimismäärust. Selles kehtestatakse raamistik, millega võimaldatakse liikmesriikidel teha kõige madalamate kulutustega valikuid oma riiklike energia- ja kliimakavade jaoks ning leevendatakse kasutuskõlbmatute taristuvarade riske. Kuid selle toimumine on ebatõenäoline, kui määruses ei tehta muudatusi. Tuleb pakkuda seonduvaid tugimeetmeid, mis võimaldavad jõuda riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil sotsiaalsele üksmeelele selles, kuidas kõige paremini käsitleda õiglase puhtale energiale ülemineku saavutamise sotsiaal-majanduslikku ja tehnilist mõju.

1.4.

Energiasolidaarsus ja -julgeolek on äärmiselt olulised ning kuigi see on üks määruse viiest aruandlus- ja hindamismõõtmest, tuleb eritähelepanu pöörata kolmandatele riikidele suunatud selgele ja ühisele energiadiplomaatiale ja -poliitikale.

1.5.

Kui kavandatud juhtimismäärust ei tugevdata, on kogu energialiidu põhimõte ohus, nõrgendades ELi puhtale energiale ülemineku juhtimise volituste õiguspärasust. On ka tõsine oht, et kui ei võeta konkreetseid meetmeid kodanike kaasamiseks ja vastutuse nõudmiseks, süvendatakse ELi tajumist kauge ja tehnokraatliku üksusena.

1.6.

Määruse artiklis „Mõisted“ tuleks selgitada rohkemaid mõisteid, sealhulgas mõisteid, nagu „eesmärgid“, „sihid“, „riiklik panus“, „konsulteerimine“, „kütteostuvõimetus“ ja „piirkondlik“.

1.7.

Määruses tuleks selgelt märkida, et silmas peetakse 2030. aasta järgset aega, ning see peaks hõlmama ELi selget pühendumust oma 2050. aasta kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgile ja ideaaljuhul ka uuele rahvusvahelisele kohustusele vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheide nullini.

1.8.

Määruse lisa peaks sisaldama 2030. aasta hinnangulisi kontrollväärtusi (komisjoni parimaid prognoose) liikmesriikide riiklike panuste kohta taastuvenergiasse ja energiatõhususse.

1.9.

Määrusega tuleks nõuda, et liikmesriigid sätestaksid oma kokkulepitud 2030. aasta panused siseriiklikus õiguses.

1.10.

Määruses tuleks selgesti märkida, et üksikute liikmesriikide kohustus on anda ELi üldeesmärkidesse oma piisav ja proportsionaalne panus.

1.11.

Tuleks rõhutada, et liikmesriikide esitatud andmed peavad vastama asjaomasele aruandlusperioodile ja olema ajakohased ning selle tagamiseks peavad olema paigas piisavad ressursid ja tugisüsteemid.

1.12.

Aastani 2030 ulatuvad riiklikud kavad tuleks välja töötada pikaajaliste strateegiate arusaamade ja suuniste alusel, et saada võimalikult palju kasu (näiteks oleksid lühiajalised valikud kulutõhusamad, kui need oleksid kooskõlas pikaajalise strateegiaga).

1.13.

Määrus peaks hõlmama nn sillaklauslit kui viisi anda oma panus Pariisi kokkuleppe püüeldavasse eesmärki hoida temperatuuri tõus alla 1,5 oC võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega.

1.14.

Lisa peaks sisaldama kütteostuvõimetuse nn viitemääratlust, et võimaldada andmete võrreldavat ja järjepidevat analüüsi.

1.15.

Määruses tuleks selgitada, et liikmesriikidel on kohustus avaldada riiklike energia- ja kliimakavade projektid võimalikult varajases etapis ning et kõik väljatöötatava kava edasised kordamised, sealhulgas kommentaarid ja vastused komisjonilt, piirkondlikelt partneritelt ja liikmesriikidelt, on üldkasutatavad.

1.16.

Rohkem üksikasju tuleks esitada hüvitatava rahalise panuse hindamise ja nn rahastamisplatvormi laadi kohta ning selle kohta, kas seda saab kasutada lisarahastamise võimendamiseks. Rahastamisvahendite kohaldamisala tuleks laiendada, et hõlmata energiatõhususe meetmeid.

1.17.

Piirkondliku koostöö määratlus ei tohiks piirduda geograafilise lähedusega, vaid peaks hõlmama ka täiendavate energiaallikatega riikide rühmi, sealhulgas mitteliikmesriike.

1.18.

Lisa peaks sisaldama erisätteid avaliku konsulteerimise laadi, ulatuse ja sellele vahendite eraldamise kohta, et tagada kodanike järjepidev ja informeeritud teadlikkus ja kaasatus kogu ELis.

1.19.

Kaaluda tuleks spetsiaalse Euroopa energiateabe üksuse loomist Euroopa Keskkonnaametis.

1.20.

Lisaks nn 28 stsenaariumile tuleb välja töötada ka Brexiti-stsenaarium ning mõlemat stsenaariumi tuleks riiklike panuste hindamisel arutada paralleelselt.

2.1.

Euroopa seisab praegu silmitsi paljude probleemidega ning olenemata sellest, kas need on poliitilised, majanduslikud või tehnilised, mõjutavad need üksikisikuid ja kujundavad seetõttu meie demokraatia laadi ja tulevikku. Energiavaldkonnas on juba palju aastaid toiminud võimsad poliitilised, tehnilised ja majanduslikud jõud. Energialiit oma tulevikunägemuse ja sidusa strateegiaga on ELi peamine vahend tagamaks, et Euroopa energia oleks kindel, taskukohane ja kliimasõbralik.

2.2.

Energialiidu tulemuslik juhtimine ei seisne üksnes tarbijate ja investorite usalduse suurendamises, et pakkuda maksimaalseid hüvesid minimaalsete kuludega, vaid see on väga oluline ka selleks, et näidata liidu pühendumust Pariisi kokkuleppe täitmisele ja suunata ELi 2050. aasta kliima- ja energiaeesmärkide ületamise poole. Juhtimismääruse õnnestumine on seetõttu Euroopa jaoks oluline võimalus tõendada oma väärtust kodanikele, liikmesriikidele ja maailmale. See on eriti oluline, sest ületab lõhe heitkogustega kauplemise süsteemi ja jõupingutuste jagamist käsitleva määruse vahel, pannes liikmesriigid kavandama kogu majanduse CO2-heite vähendamist.

2.3.

2015. aasta aprillis võttis komitee vastu Euroopa Komisjoni taotlusel koostatud ettevalmistava arvamuse teemal „2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kontekstis välja pakutud juhtimissüsteemi väljaarendamine“ (1). Vahepealsel perioodil on aga ilmnenud pakilisem vajadus energia- ja kliimameetmete järele ning vajadus võtta kasutusele vähese CO2-heitega majandusele ülemineku juhtimise pikemaajaline perspektiiv. Kavandatud määrusega sätestatakse nüüd nõudmised lõimitud riiklikele energia- ja kliimakavadele ning sujuvam menetlus nende kehtestamiseks ja jälgimiseks. Siiski on viimasel kahel aastal kodanike usaldus poliitilise ja institutsioonilise juhtkonna ning poliitilise sidususe vastu kogu ELis üldiselt nõrgenenud, muutes juhtimise väljakutse ühtaegu nii vajalikumaks kui ka raskemaks.

2.4.

Lisaks sätestati 2015. aasta detsembri Pariisi kokkuleppes ülemaailmse tasandi kokkulepe, mille allkirjastasid ühiselt ja solidaarselt EL ja selle liikmesriigid, võttes kohustuse saavutada riiklikult kindlaksmääratud panused, mida saab pidada võrdväärseks käesolevas määruses leiduvatega. Lisaks nõustus EL jätkama jõupingutusi, et hoida temperatuuri tõus alla 1,5 oC võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega – püüdlus, mis nõuab pikaajalist kavandamist ja selliste eesmärkide täitmist, mis on tõenäoliselt ambitsioonikamad kui need, milles seni ELis 2050. aastaks on kokku lepitud.

2.5.

Oma 2015. aasta arvamuses ennetas komitee neid arengusuundumusi ja võttis pragmaatilise lähenemisviisi, tunnistades, et igasuguse eduka juhtimisettepaneku eeltingimus on kodanike põhjalik ja laiaulatuslik harimine, teavitamine ja kaasamine. Selle toimumise kohta on vähe märke. Juhtimine ja sellega seotud riiklikke suveräänseid meetmeid mõjutavad siduvad nõuded on tundlik teema, eeskätt energia valdkonnas, kus liikmesriikide olukord on väga erinev. Lisaks peavad edu tagamiseks kaasnema iga protsessiga mitteseadusandlikud meetmed ja tegevused.

2.6.

2001. aastal võttis komisjon vastu avaliku halduse valge raamatu (2). Selles sätestatakse hea juhtimistava viis põhimõtet, mis kehtivad endiselt (kuid mida alati ei rakendata):

Need kajastavad põhimõtteid ja väärtusi, mida komitee toetab, kuid komitee lisab kavandatud määruse kontekstis veel ühe põhimõtte, nimelt õiglane üleminek.

2.7.

Juhtimissüsteem peab võimaldama ka arvamuste, eelistuste, hoiakute ja väärtuste pidevat väljendamist järjepidevalt otsuste mõjutamiseks ja poliitika viimistlemiseks. Juhtimise eesmärk peab olema tagada kindlad ja õiguspärased otsustusprotsessid, aga ka võimaldada nende valikute kohandamist vastavalt riiklikele oludele ja aja jooksul ettenägematutele sündmustele. See ei tähenda sagedasi suunamuutusi. Vastupidi, see tähendab, et üldist liikumissuunda kaitstakse pühendumisega lühi- ja pikaajalistele eesmärkidele, mis on kooskõlas kliimateaduse ja stabiilse otsustusprotsessiga selle kohta, kuidas neid eesmärke täita – sisuliselt tähendab see suuremat järjepidevust ja kaasavat dünaamikat.

3.1.

Juhtimismääruse ettepanek, mille eesmärk on tagada, et energialiidu moodustavad poliitikavaldkonnad ja meetmed on sidusad, üksteist täiendavad ja piisavalt kaugeleulatuvad, põhineb kahel sidusal tegevussuunal. Esimese suuna eesmärk on riiklike energia- ja kliimakavade kavandamis-, aruandlus- ja seirekohustuste sujuvamaks muutmine ja parem integreerimine ning 2050. aasta kava koostamine ja järgnevad eduaruanded koos komisjoni integreeritud seirega ELi tasandil. Teise suunaga pakutakse välja komisjoni ja liikmesriikide vaheline poliitiline juhtimisprotsess riiklike kavade koostamisel ja rakendamisel. Kui ettepanek võetakse vastu kirjeldatud kujul (uus seadusandlik meede ja olemasolevate teiseste õigusaktide läbivaatamine), kujutaks see endast uut liikmesriikide ja komisjoni koostöömehhanismi.

3.2.

Kavandatud määrusega esitatakse seadusandlik alus, mille raames integreeritakse (31) või tunnistatakse kehtetuks (23) kokku üle 50 kehtiva energia- ja kliimaalase õigustikuga hõlmatud üksiku kavandamis-, aruandlus- ja seirekohustuse. Seda kohaldatakse energialiidu viiele mõõtmele: energiasolidaarsus ja energiajulgeolek, energiaturg, energiatõhusus, CO2-heite vähendamine ning teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime. Sellega määratletakse üksikasjalikult lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade sisu. Kõnealust viit mõõdet käsitlevaid kavasid nõutakse liikmesriikidelt alates 2019. aasta jaanuarist ja seejärel iga kümne aasta tagant. Nõutakse avalikku konsulteerimist ja piirkondlikku koostööd koos esimeste ja järgnevate kavade ajakohastamisega iga viie aasta järel. Peamised tulemused on riiklikud panused taastuvenergiasse ja energiatõhususse ning 2050. aasta kavade koostamine majandusliku CO2-heite vähendamiseks.

3.3.

Nähakse ette, et komisjon hindab kavasid, nende ajakohastamist ja liikmesriikide edasisi meetmeid pärast komisjoni esitatud soovitusi. Üksikasjalik kaheaastane aruandlusstruktuur, mida liikmesriigid peavad järgima, sätestatakse koos üksikasjalike nõuetega kasvuhoonegaaside poliitika, meetmete ja prognooside, riiklike kohanemismeetmete, arenguriikidele antava rahalise ja tehnoloogilise toetuse, enampakkumistulu, taastuvenergia, energiatõhususe, energiajulgeoleku, energia siseturu ning teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime kohta. Komisjon teeb ettepaneku luua nimetatud aruannete esitamiseks e-aruandluse platvorm.

3.4.

Määrus hõlmab üksikasjalikke klausleid hindamise, järelmeetmete ning soovituste ja vastuste andmise mehhanismi kohta juhtudeks, kui edasipüüdlikkust või edusamme ei peeta piisavaks. Laiaulatusliku kohustusliku raamistiku võimaldamine riiklike energia- ja kliimakavade jaoks aitab tagada võrreldavuse ja järjepidevuse. Liikmesriikidele kehtib nõue teha rahaline panus rahastamisplatvormi, mis katab mis tahes puudujäägid kokkulepitud taastuvenergia lähte-eesmärkides. Iga-aastane energialiidu olukorra aruanne hõlmab põhjalikke aruandeid nende valdkondade kohta. Euroopa Keskkonnaametile antakse konkreetne ja kaugeleulatuv roll komisjoni abistamisel.

3.5.

Määrus täiendab Euroopa poolaastat ja on sellega kooskõlas ning kui energia- ja kliimapoliitika konkreetsed küsimused on makromajanduslike või struktuurireformide jaoks olulised, saab neid ikkagi käsitleda riigipõhiste soovituste kaudu Euroopa poolaasta protsessi raames.

4.1.1.

Juhtimismäärusega sätestatakse üksikasjalik raamistik riiklike energia- ja kliimakavade ning järgneva aruandlus-, hindamis- ja kohandamisprotsessi jaoks. Selle põhisisu on eesmärkide seadmine, sihtide seire ja panuste täitmine. Ent nende mõistete selgitusi artiklis 2 „Mõisted“ ei leidu ning see väljajätt tuleks parandada.

4.1.2.

Komitee toetab kohustusliku riikliku energia- ja kliimakava I lisas esitatud üksikasjalikke raamistikke ja kiidab need heaks. Need asendavad eraldi kavad energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate jaoks. Eriti oluline on iga liikmesriigi kohustus kehtestada kõnealustes valdkondades riiklikud panused, mis koondatult peaksid saavutama vähemalt ELi tasandil kokku lepitud üldeesmärgid.

4.1.3.

Komitee on oma eelmistes arvamustes kindlalt ja järjepidevalt pooldanud siduvaid riiklikke eesmärke (3). Komitee on seda teinud paljude nõrgast rakendamisest tingitud ebaõnnestumiste tõttu varasemas energiapoliitikas. Range kohaldamise, kohandamise ja jõustamise korral võiksid riikliku energia- ja kliimakava panused anda siduvate eesmärkidega samaväärse tulemuse. Kuid selle saavutamiseks tuleb käsitleda praeguse ettepaneku mitmeid nõrku kohti.

4.1.4.

Riiklike energiatõhususe ja taastuvenergia panuste lähtekoht on kokkulepitud kohustused, mille kohta liikmesriigid on juba osutanud, et need tuleb saavutada 2020. aastaks. Kuid määrus oleks tugevam, kui see hõlmaks 2030. aasta hinnangulisi kontrollväärtusi liikmesriikide panuste kohta. Need tuleb igal juhul kindlaks määrata kohandusi käsitleva dialoogi alusena ning juhul kui need esitatakse ja avalikustatakse varajases etapis, kiirendavad need kavandatud järkjärgulist protsessi.

4.1.5.

Mõned riigid on kehtestanud oma 2020. aasta energiaeesmärgid siseriiklikus õiguses. Komitee leiab, et määrusega tuleks liikmesriikidelt nõuda, et nad sätestaksid oma kokkulepitud 2030. aasta panused siseriiklikus õiguses, et suurendada eesmärkide tähtsust seadusandliku kohustuse kaudu. Kuid kogemus näitab, et isegi juriidilised kohustused ei pruugi tingimata tagada elluviimist, ning seepärast rõhutab komitee, kui oluline on edusammude tagamiseks hea juhtimine kui stabiilne protsess, ning allpool eriti seda, kui olulised on tunduvalt tugevamad sätted, et võimaldada sidusrühmadel osaleda juhtimises ja see tagada.

4.1.6.

Et veelgi tugevdada riiklike panuste tähtsust nii energiatõhususe kui ka taastuvenergia jaoks, tuleks määruses selgitada, et üksikutel liikmesriikidel on kohustus on anda ELi üldeesmärkide saavutamisse oma piisav ja proportsionaalne panus. Praegu on see kohustus ühine vastutus.

4.2.1.

Komitee väljendab heameelt aruandlusprotsessi üle, mida liikmesriikidelt nõutakse, ja komisjonile koos Euroopa Keskkonnaametiga antava analüütilise/otsustava rolli andmise üle selliste aruannete suhtes. Täpne, kindel ja kartmatu analüüs on väga oluline selleks, et komisjoni järgnevatel soovitustel ja arvamustel oleks mõju. Samuti on väga oluline, et andmed vastavad asjaomasele aruandlusperioodile ja on ajakohased, nagu on rõhutatud komitee arvamuses teemal „Energialiidu olukord aastal 2015“ (4).

4.2.2.

Kuigi aruandlusprotsessis nõutud andmed kooskõlastatakse Pariisi kliimakokkuleppe vajadustega, toimuvad riikliku energia- ja kliimakava ajakohastamised enne Pariisi kokkuleppe iga viie aasta tagant toimuva ülemaailmse ülevaate lõpuleviimist, mis põhjustaks märkimisväärseid viivitusi ELi riiklikult kindlaksmääratud panuse igasugusele uuendamisele reageerimisel. See nõrgendab lubamatult kooskõlastatud juhtimist, arvestades, et EL on nüüd allkirjastanud Pariisi kokkuleppe. Tuleks kasutada võimalust tagada ÜRO ja ELi riiklikult kindlaksmääratud panuste läbivaatamise asjakohane järjestamine.

4.2.3.

Sellega seoses peaks määrus hõlmama nn sillaklauslit kui viisi anda oma panus Pariisi kokkuleppe püüeldavasse eesmärki hoida temperatuuri tõus alla 1,5 oC võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. See võiks toimuda süsinikdioksiidi eelarvete 5–10 etapis vastuvõtmise protsessi kaudu, mille raames kohustub EL viima 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheite nullini.

4.2.4.

Määruses nõutakse, et riiklik energia- ja kliimakava sisaldaks muu hulgas sotsiaalsete küsimuste mõjuhinnangut ning konkreetsemalt kütteostuvõimetusega seotud riiklikke eesmärke ja tegevusprogrammi. Komitee on selle küsimuse pärast eriti muret tundnud ja väljendab heameelt selle käsitlemise üle. Kuid riiklikes energia- ja kliimakavades on võimalik vabalt sätestada nende oma kütteostuvõimetuse määratlus, mis muudab võimatuks andmete võrdlemise liikmesriikide vahel, vähendades nii ELi võimalusi saavutada õiglane üleminek ja suurendades üldsuse vastuseisu tõenäosust ülemineku enda suhtes. Seetõttu soovitab komitee, et määrus hõlmaks lihtsat viitemääratlust. See ei oleks liikmesriikidele siduv vastuvõtmiseks siseriiklikul otstarbel, ent kehtestaks kriteeriumi, mille suhtes oleks riiklikes energia- ja kliimakavades aruandluskohustus. Sellise määratluse näide oleks „kütteostuvõimetus eksisteerib, kui kodumajapidamine kulutab rohkem kui 10 % netosissetulekust energiale, et kütta või jahutada piisaval tasemel“. Selline määratlus on võimaldanud mõnel riigil hinnata edusamme (või vastupidist) kütteostuvõimetusega võitlemisel, kuid probleemi mitmetahuline olemus võib vajada muid elemente hõlmavat määratlust.

4.3.1.

Komitee märgib, et paljud varasemad energeetikaga seotud õigusaktid on kannatanud hilinemise või ebatäpse ülevõtmise ja jõustamise all. Seepärast peavad liikmesriigid tegema solidaarsuse ja pühendumuse vaimus maksimaalseid jõupingutusi, et rakendada poliitilist tahet ja haldusvahendeid määruse tulemuslikuks rakendamiseks. Ajakava on erakordselt range. Riiklike energia- ja kliimakavade projektid, mille suhtes on eelnevalt rakendatud tulemuslikku konsulteerimisprotsessi ja piirkondlikku dialoogi, tuleb esitada komisjonile 1. jaanuaril 2018. See tähendab, et riiklikud energia- ja kliimakavad ning seonduvad dialoogid sidusrühmade ja piirkondlike partneritega on juba väljatöötamisel. Komitee hindab asjaolu, et protsessi juhivad uue raamistiku nõudmised ja ajavahemikuks 2020–2030 seatud eesmärgid, kuid väljendab muret, et kodanike olulise mõistmise ja kaasatuse puudumine võib kahjustada ELi energiapoliitika õiguspärasust, eelkõige tarbijate hulgas, kes seisavad silmitsi suurenevate energiakuludega.

4.3.2.

Kavandatud juhtimisprotsess sisaldab vähe otseseid sanktsioone vähese edasipüüdlikkuse või nõuetele mittevastavuse puhuks. Läbipaistvus ja aruandekohustus on väga olulised, et sidusrühmad ja eriti kodanikud saaksid mõju avaldada. Seepärast soovitab komitee luua sõltumatu sidusrühmade tööorgani, et tagada sidusrühmade tõhus esindatus ja nendega konsulteerimine igas liikmesriigis, ning et asjaomane tööorgan avaldaks oma aastaaruande juhtimisprotsessi ning kaasneva dialoogi kohta. (Vt punkt 4.6)

4.3.3.

Läbipaistvust nimetatakse määruses sageli, kuid komitee väljendab muret selle pärast, et ei selgitata, kas varajane avaldamine ja avalik juurdepääs riikliku energia- ja kliimakava väljatöötamise igale etapile on kohustuslik. Preambulis – kuid mitte määruse artiklites – viidatakse Århusi konventsioonile, kuid komitee leiab, et see ei ole piisav. Määruses tuleks selgitada, et liikmesriikidel on kohustus avaldada riiklike energia- ja kliimakavade projektid võimalikult varajases etapis ning et kõik väljatöötatava kava edasised kordamised, sealhulgas kommentaarid ja vastused komisjonilt, piirkondlikelt partneritelt ja liikmesriikidelt, on üldkasutatavad.

4.3.4.

Arvestades taastuvenergiale ülemineku väga olulist rolli, on vaja suuremat selgust rahastamisplatvormi (artikkel 27) laadi ja toimimise kohta ning selle kohta, kuidas tehakse rahaline panus taastuvenergiaga varustamise mis tahes puudujääkide korral. Näiteks, kas on kavandatud, et selline platvorm võimendab erasektori raha liikmesriikide „panuste“ põhjal? Soovitatakse, et sellisel platvormil kogutud vahendeid võiks kasutada energiatõhususe meetmete jaoks ja taastuvenergiaga varustamiseks.

4.3.5.

Jäänud on teatav ebakindlus selles osas, kuidas komisjoni soovitusi iga-aastase aruandlusprotsessi järel jõustatakse, kui liikmesriigid viivitamata ei tegutse. Kui seda hakatakse tegema tavalise rikkumismenetluse teel, siis oleks see kindlasti liiga aeganõudev, et olla ajakava raames tulemuslik.

4.4.

Komitee toetab täielikult sätteid liikmesriikidevahelise kohustusliku piirkondliku koostöö kohta, et parandada meetmete tulemuslikkust ja tõhusust ning soodustada turgude lõimimist ja energiajulgeolekut. Siiski soovitab komitee, et mõiste „piirkondlik“ tuleks hõlmata artiklisse 2 „Mõisted“, et komisjonil oleks võimalik soovitada ja jõustada kaasamist, kui seda ei toimu. Praegu on võimalus, et mõistet „piirkondlik“ mõistetakse riigisisese ja mitte riikidevahelisena või et piirkonda määratletakse geograafiliselt ning mitte üksteist täiendavate energiaallikatega riikide rühmana.

4.5.

Konkreetsemalt märgib komitee äärmise pettumusega, et artikkel 10 avaliku konsulteerimise kohta ei ole konkreetne ega piisav ning ei vasta kaugeltki komitee ettepanekule kaugeleulatuva Euroopa energiadialoogi kohta, mis jõuaks otse ja järjekindlalt kodanike/tarbijateni ning pakuks rohujuure tasandi koolitust ja osalemist meetmepaketis, mida paljudes liikmesriikides oleks raske edendada. Selline dialoog on liiga oluline, et seda käsitleda – kui üldse – mitteseadusandlike meetmete all ja sellele tuleks anda suurem kaal klausli lisamisega artiklisse 10. Kõnealune artikkel ei vasta ka keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi standarditele. Direktiivis sätestatakse standardid läbipaistva ja osaluspõhise keskkonnajuhtimise jaoks, mille kriitiline osa on ka energia- ja kliimavaldkonna kavandamine.

4.6.

Seepärast kordab komitee veel kord oma seisukohta, et juhtimisprotsess nii, nagu see on sätestatud kõnealuses määruses, ei ole suuteline täitma riiklikult kindlaksmääratud panuseid ilma kodanikuühiskonna kaasamise ja toetuseta kogu Euroopas. Selleks, et võita kodanike usaldus ja tagada nende osalus, peaks selline dialoog olema sõltumatu valitsusest ning riiklike energia- ja kliimakavade protsessist. See peaks võimaldama keskenduda tarbijate teavitamisele, aitama energiatarnijatel kaasata ja suurendada usaldust ning pakkuda kanalit erinevate rühmade paljude mureküsimuste jaoks energiajulgeoleku, taskukohasuse ja kestlikkuse valdkonnas. Komitee on väljendanud oma valmisolekut osaleda protsessis, mida ta on nimetanud Euroopa energiadialoogiks, korraldades organiseeritud riiklike konsultatsioonide mõningaid aspekte ja osaledes neis. Sellise dialoogi ulatus peab siiski tuginema suurematele vahenditele ja laiaulatuslikule riiklikule pühendumusele. Kokkuvõtvalt oleks vaja astuda järgmised sammud.

4.7.

Komitee soovitab luua Euroopa Keskkonnaametis spetsiaalse Euroopa energiateabe üksuse, mis vastutaks juhtimismäärusega seotud andmekogumis- ja hindamisprotsesside eest. See peaks tegema tihedat koostööd kavandatud kütteostuvõimetuse vaatlusrühmaga ja osutama teabeteenuseid Euroopa energiadialoogile liikmesriigi tasandil.

4.8.

Energiajulgeolek on üks määruse viiest peamisest aruandlus- ja hindamisvaldkonnast ja just see valdkond vajab laiaulatuslikku piirkondlikku dialoogi. Komitee on juba märkinud, et EL vajab selget ja ühist energiadiplomaatiat ja -poliitikat kolmandate riikide suhtes (5). Komisjon on märkinud, et energiajulgeolek ja -solidaarsus on ühise energialiidu esimene sammas, kuid seda tulemust ei ole võimalik saavutada ilma tugevate kokkulepete ja partnerlusteta maailma peamiste osalejatega ja ilma ühise energiapoliitikata.

4.9.

Komitee väljendab muret Brexiti mõju pärast juhtimisprotsessile. Esiteks eeldab määrusega kavandatud protsess praegu Ühendkuningriigi liikmesust ja riiklikke kindlaksmääratud panuseid hinnatakse selle alusel. Lõplikud riiklikud energia- ja kliimakavad määratakse kindlaks, enne kui Ühendkuningriik ametlikult EList lahkub, kuid praegu võib olla vaja teha olulisi kohandusi, et võimaldada Ühendkuningriigi riiklike kindlaksmääratud panuste eemaldamist ELi kogupanusest. Komitee soovitab komisjonil töötada 28 liikmesriigi stsenaariumi kõrval välja ka Brexiti-stsenaarium ning arutada mõlemaid stsenaariume paralleelselt. Teiseks võib Ühendkuningriigi lahkumisel olla oluline mõju poliitilisele tasakaalule ja diplomaatilisele strateegiale, mis on oluline määruse kohaldamisala kõigi viie kategooria – eelkõige energiajulgeoleku – seisukohalt.