25.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 145/16

1.

Kas ühenduse disainilahendusest tulenevaid nõudeid puudutava menetluse raames võib liikmesriigi kohus, kelle pädevus kostja suhtes tuleneb üksnes nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (1) artikli 79 lõikest 1 koosmõjus nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (2) artikli 6 lõikega 1, tuginedes sellele, et kostja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, on tarninud kostjatele, kelle asukoht on asjaomases liikmesriigis, kaupu, millega on väidetavalt rikutud kaitstavaid õigusi, näha esimesena nimetatud kostja suhtes ette meetmed, mis on kohaldatavad liidus tervikuna ja lähevad kohtualluvuse aluseks olevatest tarnesuhetest kaugemale?

2.

Kas nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta, eelkõige selle määruse artikli 20 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kolmas isik võib ühenduse disainilahendust kujutada kaubanduslikul eesmärgil, kui ta soovib turustada õiguste omaja toodetavate – ühenduse disainilahendusele vastavate – kaupade juurde kuuluvaid lisatarvikuid? Kui vastus on jaatav, siis millistest kriteeriumidest tuleb seejuures lähtuda?

3.

Kuidas tuleb määrata koht, „kus rikkumine toime pandi” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (3) artikli 8 lõike 2 tähenduses juhtudel, mil rikkumise toimepanija

Kas nimetatud määruse artikli 15 punkte a ja g tuleb tõlgendada nii, et selliselt määratud õigus on kohaldatav ka kaasosaliste tegevuse suhtes?