12.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 311/63

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab komisjoni jõupingutusi muuta Euroopa põllumajandustoodete müügiedenduspoliitika lihtsamaks ja tõhusamaks.

1.2

Komitee tervitab eriti asjaolu, et komisjon seadis endale eesmärgi suurendada märkimisväärselt müügiedendusmeetmetele eraldatavat eelarvet ja luua tõelise müügiedendusstrateegia.

1.3

Komitee tunnistab, et vaja on veelgi enam toetada müügiedendust kolmandates riikides, kuna neil on suur potentsiaal Euroopa põllumajandustoodete vastuvõtmiseks ja praegu on müügiedendusmeetmetele eraldatud eelarvest vaid 30 % suunatud nendele riikidele. Siiski näib eesmärk suunata 75 % müügiedendusmeetmete eelarvest kolmandatesse riikidesse komiteele ebaproportsionaalne, kui võtta arvesse Euroopa põllumajandus- ja toiduainesektori tõelisi väljakutseid. Müügiedendusmeetmetele eraldatud summade asjakohane jaotus Euroopa ja kolmandate riikide vahel võiks olla pigem 50 %-50 %.

1.4

Komitee leiab, et Euroopa põllumajandustooted peavad ELi turul seisma vastamisi imporditud toodete üha karmima konkurentsiga. Seepärast tuleks ELis Euroopa põllumajandustoodete toetuseks suunatud teavitamis- ja müügiedendusmeetmeid tõhustada, eriti kuna suurem osa Euroopa tarbijatest ei tea nende toodete võrreldavaid eeliseid.

1.5

Komitee soovitab, et täpselt määratletud olukordades ja erandkorras oleks võimalik edendada teatud liikmesriigi põllumajandussaaduseid ja -tooteid tema enda territooriumil.

1.6

Komitee soovitab määratleda artiklis 5 sõnaselgelt abikõlblike toodetena teisesel töötlemisel saadud toiduained (ELi toimimise lepingu I lisas loetlemata tooted). Samuti kutsub ta üles kaotama kalandus- ja vesiviljelustoodete erandi.

1.7

Komitee soovitab, et veini edendamine võiks Euroopa toetust saada mitte ainult siis, kui asjaomane programm hõlmab mõnd teist toiduainet, vaid ka siis, kui programm on seotud maaturismi projektiga.

1.8

Komitee soovitab tõsta ELi toetust konkreetselt liidu haridusasutustes õppivatele lastele suunatud piima müügiedendusmeetmetele kuni 60 %-ni kuludest, nagu see on puu- ja köögivilja puhul.

1.9

Komitee palub säilitada liikmesriikide kohustuse rahastada kuni 30 % müügiedenduskampaania kuludest. Vastasel juhul ei ole paljudel potentsiaalsetel kandidaatidel müügiedendusprogrammide läbiviimiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Komitee toonitab, et kõigi riikide kutseorganisatsioonidel peavad olema võrdsed võimalused saada oma põllumajandusliku toiduaine edendamiseks toetust.

1.10

Komitee soovitab, et organisatsioonide kandideerimistaotlused ELi toetuse saamiseks esitataks komisjoni ühtsesse kontaktpunkti, mis edastaks enne oma otsuse langetamist teabe kandideerimise kohta sellele liikmesriigile, kust taotluse esitanud organisatsioon pärit on.

1.11

Komitee soovitab lihtsustada müügiedendusprogrammide ettevalmistamise ja järelevalvega seotud haldusmenetlusi, eelkõige vähendades komisjoni nõutavate aruannete arvu. Eriti oluline on vähendada halduskoormust. Vaja on rohkem paindlikkust, et programmidel oleks rakendamisetapi jooksul võimalik kohanduda muutuvate turutingimustega. Selle eesmärgi saavutamiseks peaks programmide esitamisel nõutava üksikasjaliku teabe hulk vähenema (1).

2.1

Põllumajandustoodete müügiedenduse toetuspoliitika on vajalik, et tagada Euroopa põllumajanduse areng. Nimelt seisavad põllumajandus- ja toiduainesektoris tegutsejad silmitsi konkurentsiga, kus on üha raskem oma positsiooni Euroopa ja maailmaturul hoida.

2.2

Määrus (EÜ) nr 3/2008 võimaldas võtta Euroopa Liidu toetatud müügiedendusmeetmeid. Need mehhanismid on osutunud globaliseerunud majandusele paremini kohandatuks kui varasem, määruste (EÜ) nr 2702/1999 ja 2826/2000 alusel kehtestatud süsteem. Määruse (EÜ) nr 3/2008 alusel läbi viidud müügiedenduskampaaniad tõstsid esile Euroopa Liidu põllumajandustoodete kvaliteeti, toiteväärtust ja ohutust ning juhtisid tähelepanu ka nende toodete muudele omadustele ja eelistele, nagu tootmisviisid, märgistamine, loomade heaolu ja keskkonnasõbralikkus. Müügiedendusmeetmete vorm võis olla reklaamikampaania, edendustegevus müügikohas, PR-kampaania, osalemine näitustel ja messidel jne. Aastatel 2000–2012 kaasrahastas Euroopa Liit 552 müügiedendusprogrammi.

2.3

Ent määruses (EÜ) nr 3/2008 sätestatud põllumajandustoodete müügiedendamise toetussüsteemi rakendamisel saadud kogemustest nähtub juba selle piiranguid, kuna majandus- ja rahanduskriisist mõjutatud olukorras on osutunud vältimatult vajalikuks võtta rohkem meetmeid ja muuta müügiedendusmeetmed sihipärasemaks.

2.4

Kõnealusele ettepanekule eelnesid roheline raamat põllumajandustoodete edendamise ja neist teavitamise kohta „Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks” (COM(2011) 436 final) ja teatis „Põllumajandustoodete edendamine ja neist teavitamine: Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks” (COM(2012) 148 final). Komitee on nende kahe dokumendi teemal arvamust avaldanud (2). Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon on ulatuslikult võtnud arvesse komitee kahes arvamuses esitatud järeldusi ja soovitusi, eriti seoses eelarve suurendamise ja haldusmenetluse lihtsustamisega.

2.5

Ettepaneku teine eesmärk on luua Euroopa müügiedendusstrateegia, mis peaks võimaldama muuta meetmed sihipärasemaks. Selline strateegia peaks viima kolmandatele riikidele suunatud programmide ja samuti mitut riiki hõlmavate programmide arvu suurenemiseni ning leevendama siseturul olukorda, et tarbijad teavad väga vähe Euroopa põllumajandustoodete eelistest. Nimelt oli aastatel 2010–2011 vaid 30 % teavitamis- ja müügiedendusmeetmete kuludest suunatud kolmandate riikide turgudele, samas kui need turud pakuvad olulist kasvupotentsiaali. Lisaks tunneb vaid 14 % eurooplastest kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähistusega toodete logosid.

2.6

Ettepanekus leitakse, et toetuste kogusummat tuleks tõepoolest oluliselt suurendada ja projektide hindamine ei peaks toimuma üksnes Euroopa Komisjoni tasandil ilma esimese hindamiseta liikmesriigi tasandil.

2.7

Ettepanekus esitatud muud peamised muudatused puudutasid suunistega piiratud võimalust märkida toodete päritolu ja kaubamärke, abikõlblike toetusesaajate laiendamist tootjaorganisatsioonidele ning abikõlblike toodete arvu suurendamist.

3.1.1

Uue müügiedendusstrateegia üks avaldatud eesmärk on toetada senisest rohkem meetmeid kolmandates riikides. See eesmärk on vaieldamatult oluline, kuna uued suure kasvupotentsiaaliga turud on võimelised vastu võtma suure osa Euroopa toodangust tingimusel, et nad suudavad veenda oma tarbijaid Euroopa põllumajandustoodete konkreetsetes eelistes. Sellegipoolest ei tohiks see strateegiline prioriteet seada ohtu müügiedenduspüüdlusi siseturul, kus Euroopa põllumajandustooted peavad samuti üha enam konkureerima imporditud toodetega. Seepärast näib eesmärk suunata 75 % teavitamis- ja müügiedendusmeetmete läbiviimiseks kavandatud kuludest ELi põllumajandustoodete edendamisele kolmandates riikides (preambuli punkt 8) komiteele ebaproportsionaalne ja liialdatud, kui võtta arvesse Euroopa põllumajanduse tegelikke väljakutseid. Tasakaalustatud eesmärk võiks olla eraldada sellele 50 % kuludest.

3.1.2

Imporditud toodete hinnad on sageli madalamad kui Euroopa toodete omad, seda mitte ainult väiksemate sotsiaal-majanduslike kulude tõttu, vaid ka tootmisstandardite tõttu, mis on toiduainete ohutuse ja jälgitavuse ning töötajate tervise ja turvalisuse osas vähem ranged. Seevastu – nagu täheldatakse ettepanekus – ei ole suurem osa liikmesriikide tarbijatest teadlikud Euroopa põllumajandustoodete terviklikust kvaliteedist (3). Seega tasub Euroopa toodete müügiedenduseks siseturul teha vähemalt sama palju jõupingutusi kui kolmandate riikide turgudel. See on vajalik eriti veel sel põhjusel, et enamikul eurooplastel on – vastupidiselt enamikule inimestest kolmandates riikides – raha maksta nende toodete eeliste eest ja osta neid ka edaspidi juhul, kui nad on veendunud nende eelistes. Vältimatult on globaliseerumine ja kriisi tõttu suurele osale Euroopa elanikkonnast avalduvad tagajärjed viinud selleni, et ELi tuuakse üha enam kolmandatest riikidest pärit odavaid tooteid.

3.1.3

ELi üldeeskirjad keelavad edendada üheainsa liikmesriigi tooteid, kuna sellist müügiedendust võib pidada protektsionistlikuks. See näib loogiline, kuna ühisturg peaks olema takistusteta. Siiski tundub, et teatud hästi põhjendatud juhtudel tuleks sellest reeglist erandeid teha. See on asjakohane eriti siis, kui ohus on Euroopa integratsiooni teatud eesmärgid, nagu näiteks tasakaalustatud regionaalarengu eesmärk. Ainuüksi turujõudude järgimine viib vahel selleni, et liikmesriigis asendatakse kodumaine tootmine teisest liikmesriigist imporditud toodetega, nii et ühe riigi põllumajanduse edu saavutatakse teise riigi põllumajanduse arvelt. Seepärast leiab komitee, et on põhjendatud lubada või koguni toetada erandkorras, juhtumikaupa ja täpselt määratletud kriteeriumide alusel ühe liikmesriigi põllumajandustoodete müügiedendust omaenda turul.

3.1.4

Euroopa Liidu prioriteetide hulgas on tasakaalustatud territoriaalne ja sotsiaalne areng ning toiduga varustatuse kindlus. Ent areng ei ole kaugeltki tasakaalustatud ja olukord ei näi paranevat. Teisalt on paljudes liikmesriikides varustatuse kindluse määr langenud väga murettekitavale tasemele: näiteks Slovakkias on omavarustatuse määr vaid 47 %. Tõhus põllumajandus on kahtlemata põhitingimus eespool nimetatud kahe eesmärgi saavutamiseks ja põllumajandus ei saa toimida asjakohaselt, kui toodetele ei ole piisavalt turgu. Põllumajanduse langus teatud liikmesriikides on otseselt seotud kodumaiste põllumajandustoodete müügi langusega riigi siseturul. Selle põhjused on keerulised, ent põllumajanduse elavdamine nõuab muu hulgas teavitamiskampaaniaid, mis on suunatud konkreetse riigi tarbijatele ja milles tuuakse esile kodumaiste toodete väärtusi.

3.1.5

Usaldusväärsete näitajate kohaselt ei tulene kodumaiste toodete ostmise vähenemine teatud liikmesriikides mitte alati imporditud toodete paremast hinna ja kvaliteedi suhtest, vaid võib olla seotud muude teguritega. Näiteks on Kesk-Euroopa endistes kommunistlikes riikides peamised suured jaekauplused Lääne-Euroopast pärit kaubandusettevõtjad, kellel on mõistagi eelissuhted nende riikide tarnijatega, kus nad juba varem tegutsesid ja kus asuvad tihtipeale nende ostukeskused uute riikide jaoks.

3.2.1

Nii preambuli põhjenduses 6 kui ka komisjoni avaldatud ametlikes teabedokumentides märgitakse, et müügiedendussüsteem avatakse edaspidi kõigile ELi toimimise lepingu I lisas loetlemata põllumajandustoodetele (teisesel töötlemisel saadud toiduained), mis on abikõlblikud Euroopa kvaliteedisüsteemides, nagu šokolaad, maiustused, õlu jne. Seda avamist käsitletakse uue süsteemi ühe peamise uuendusena. Ettepaneku artiklis 5, mis on pühendatud abikõlblikele toodetele ja teemadele, seda aga ei märgita, kuna selles määratletakse abikõlblike toodetena vaid I lisas loetletud põllumajandustooted, vein ja piiritusjoogid. See on problemaatiline, kuna nende sätete sisu ei ole selge.

3.2.2

Abikõlblike toodete hulgas on vein ainus, mille teavitamis- ja müügiedendusmeetmed on tingimuslikud. Seatud tingimus seisneb selles, et edendamine peab toimuma samaaegselt teise toote edendamisega. Seda selgitab asjaolu, et ELis toodetud veinidest teavitamine ja nende edendamine on ühtse turukorralduse raames ühises põllumajanduspoliitikas sätestatud abiprogrammide üks põhimeetmeid. Kuid põhimõtet edendada veini koos toiduainetega ohustab kalandus- ja vesiviljelustoodete väljajätmine, mida ometigi mõnede veinidega tavapäraselt koos süüakse. Komitee kutsub üles artiklis 5 neile toodetele tehtavat erandit kaotama.

3.2.3

Teisalt on Euroopa veinid eriti karmis konkurentsis nn Uue Maailma veinidega, mis toob kaasa tootmise languse Euroopa riikides ja tootmise suurenemise sellistes riikides nagu Tšiili, Argentiina, Lõuna-Aafrika, Austraalia, Ameerika Ühendriigid või koguni Hiina. Sellel on mitmeid põhjuseid, ent üldiselt iseloomustab imporditud veine madalam hind, vähem nn teiseseid eeliseid (väga vähe geograafilisi tähiseid, ametliku kvaliteedikontrolli puudumine, selgelt vähem aastakäigu või tootmispiirkonnaga seonduvaid omadusi, viinamarjasortide piiratud arv jne) ja väga ulatuslik müügiedendustegevus. Lisaks on kolmandate riikide tootjate suutlikkus tarnida korrapäraselt piisav kogus tooteid, mille organoleptilised omadused püsivad muutumatuna ja hind on huvipakkuv, väga ahvatlev suurtele jaekauplustele, kes otsivad seda tüüpi tarnijaid. Euroopa veinisektoril, mis on palju mitmekesisem, on nendele nõudmistele raskem vastata.

3.2.4

Euroopa kvaliteetveinidel on seega vaja veelgi rohkem müügiedendus- ja teavitusmeetmeid, et võimalikud tarbijad teaksid nende suhtelisi eeliseid. Kui Euroopa veinide müügiedenduse toetamine on eespool (punktis 3.2.2) loetletud põhjustel tingimuslik, soovitab komitee luua selleks veel ühe täiendava võimaluse lisaks mõne muu põllumajandustoote samaaegsele edendamisele. See alternatiiv võimaldaks siduda veinide edendamise maaturismiga. Nimelt on see veinide müügiedendusviis osutunud mitmes Kesk-Euroopa riigis tõhusaks.

3.2.5

See vastastikku kasulik seos maaturismiga võiks laieneda ka kõigile põllumajandusest ja karjakasvatusest ning kalandusest ja vesiviljelusest pärinevatele toodetele, et muuta maksimaalseks koostoimed ja soodustada seeläbi elatusallikate mitmekesistamist maa- ja rannikupiirkondades.

3.3.1

Määrusega (EÜ) nr 3/2008 kehtestatud süsteemi kohaselt teevad liikmesriikide riigiasutused kaks korda aastas eelvaliku kampaaniatest, mis võiksid saada Euroopa Liidu toetust. Nad edastavad saadud ettepanekud seejärel Euroopa Komisjonile, kes teeb omakorda nendest valiku. Kõnealuse ettepanekuga soovitakse menetlust lihtsustada tänu programmide valiku ühtsele kontaktpunktile – komisjon teeks valiku kord aastas. See lihtsustaks vaieldamatult haldusmenetlust. Siiski hallataks ühest liikmesriigist pärit lihtprogramme jätkuvalt liikmesriigiga kahasse pärast seda, kui komisjon on oma valiku teinud.

3.3.2

Komitee soovitab, et organisatsioonide kandideerimistaotlused ELi toetuse saamiseks esitataks komisjoni ühtsesse kontaktpunkti, mis edastaks enne oma otsuse langetamist teabe kandideerimise kohta sellele liikmesriigile, kust taotluse esitanud organisatsioon pärit on.

3.3.3

Vana süsteemi kohaselt võis Euroopa Liit rahastada poole kampaaniakuludest. Kampaania algatanud kutseorganisatsiooni panus pidi moodustama vähemalt 20 % kuludest. Liikmesriigid pidid kandma hoolt ülejäänud rahastamise eest (4). Teatud juhtudel (näiteks Euroopa kooliõpilastele suunatud puu- ja köögivilja müügiedendus) võis Euroopa Liidu panus ulatuda 60 %ni kuludest.

3.3.4

Määruse ettepanekus kavandatud süsteemis kaasrahastavad programme vaid ettepaneku teinud organisatsioon ja Euroopa Liit. Riigiasutustel ei ole seega enam kohustust (ega võimalust) programmide kuludesse panustada.

3.3.5

ELi rahaline panus võib ulatuda 50 %ni programmi kuludest, ent seda võib tõsta 60 %-ni mitut riiki hõlmavate programmide, ühele või mitmele kolmandale riigile suunatud programmide ning Euroopa haridusasutustes õppivatele lastele suunatud puu- ja köögivilja müügiedendusmeetmete puhul.

3.3.6

Komitee hindab nende juhtude arvu suurendamist, mis on abikõlblikud ELi rahastamisele 60 % ulatuses programmi maksumusest. Sellegipoolest on ettepaneku teinud organisatsiooni panus ilmselgelt suurem kui varasemas süsteemis, kuna riigiasutused ei saa enam osaleda. See mõjub kindlasti pärssivalt piiratud vahenditega organisatsioonidele ja selle tagajärjena võivad suhteliselt rikkad organisatsioonid saada teavitamis- ja müügiedendusmeetmete toetussüsteemist endisest rohkem kasu.

3.3.7

Komitee arvates on seega soovitav, et riigiasutustele jäetaks võimalus osaleda müügiedendusmeetmete kuludes (kuni 30 % ulatuses) ja seda vähemalt juhul, kui liikmesriigid osalevad programmide haldamisel (lihtprogrammid).

3.3.8

Samuti näib soovitav lubada ELi suuremat rahastamist (60 % kuludest) ELi haridusasutustes õppivatele lastele mõeldud piima teavitamis- ja müügiedendusmeetmete puhul. Tervisliku ja tasakaalustatud toitumise jaoks on tänapäeva lastel vaja tarbida lisaks puu- ja köögiviljale ka rohkem piima ja piimatooteid.