14.4.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 112/22

1.

Kas põhimõtted, mida Euroopa Liidu Kohus väljendas oma kohtuasjas C-100/12 tehtud 4. juuli 2013. aasta otsuses konkreetse juhu kohta, mille kohta oli esitatud tollane eelotsusetaotlus ja kus avalikus hankes osales ainult kaks ettevõtjat, on vaidlusaluse olukorra suure sarnasuse tõttu kohaldatavad ka siinsele kohtule hindamiseks esitatud juhul, kus hankija jättis hankemenetluses osalevad ettevõtjad, keda oli osalema lubatud küll rohkem kui kaks, hankemenetlusest kõrvale, ilma et seda kõrvalejätmist oleks vaidlustanud teised ettevõtjad peale nende, kes on käesoleva kohtuasja menetlusosalised, nii et siinses kohtus käsitletav kohtuasi puudutab tegelikult ainult kaht ettevõtjat?

2.

Kui piirduda küsimustega, mida saab lahendada Euroopa Liidu õigust kohaldades, siis kas selle õiguse, eriti ELTL artikli 267 tõlgendusega on vastuolus Codice del processo amministrativo (halduskohtumenetluse seadustik) artikli 99 lõige 3 osas, kus see menetlusnorm näeb ette, et kõik täiskogu istungil väljendatud õiguspõhimõtted on kõigile Consiglio di Stato kodadele ja kolleegiumidele siduvad, isegi kui on ilmne, et see täiskogu on kinnitanud või võib olla kinnitanud põhimõtet, mis on Euroopa Liidu õigusega vastuolus ja kokkusobimatu; ja eriti,

3.

Kui Consiglio di Stato koda või kolleegium, kellel on palutud kohtuasja arutada, kahtleb täiskogul juba väljendatud õiguspõhimõtte vastavuses või kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, siis kas see koda või kolleegium on kohustatud suunama kohtuasja põhjendatud kohtumäärusega täiskogule lahendamiseks, võimalik, et veel enne, kui Euroopa Liidu Kohtule saab esitada eelotsusetaotluse, et kontrollida vaidlusaluse õiguspõhimõtte kooskõla ja kokkusobivust Euroopa õigusega, või on Consiglio di Stato kojal või kolleegiumil hoopis õigus või lausa kohustus esitada liikmesriigi viimase astme kohtuna iseseisvalt Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse küsimus Euroopa Liidu õiguse õige tõlgendamise kohta?

4.

Kas juhul, kui eelmises taandes esitatud küsimusele vastatakse nii, et kõigil Consiglio di Stato kodadel ja kolleegiumidel on õigus/kohustus otse Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse küsimusi esitada, või igal juhul siis, kui Euroopa Liidu Kohus on väljendanud – eriti, kui ta on seda teinud pärast Consiglio di Stato täiskogu istungit – et Euroopa Liidu õiguse õige tõlgenduse ja täiskogu sõnastatud siseriikliku õiguspõhimõtte vahel on erinevus või ebatäielik vastavus, võivad kõik Consiglio di Stato kojad ja kolleegiumid kui Euroopa Liidu õigust kohaldavad viimase astme tavakohtud Euroopa Liidu õiguse õiget tõlgendust Euroopa Liidu Kohtu tõlgenduses vahetult kohaldada või lausa peavad seda tegema – või on nad hoopis ka sellistel puhkudel kohustatud suunama kohtuasja lahendamiseks täiskogule, nii et Euroopa Liidu õiguse kohaldamine, mida Euroopa Liidu Kohus on juba siduvalt kinnitanud, jääb ainult täiskogu hinnata ja tema kohtuliku kontrolli piiresse?

5.

Viimaks, kui tõlgendada Itaalia Vabariigi halduskohtumenetluse süsteemi nii, et Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse esitamine – või ka lihtsalt kohtuasja lahendamine, kui see sõltub otseselt selliste Euroopa Liidu õiguse põhimõtete kohaldamisest, mida Euroopa Liidu Kohus on juba käsitlenud – jääb üksnes täiskogu otsustada, siis ega see tõlgendus ei ole lisaks vastuolule mõistliku menetlustähtaja põhimõtte ja riigihankeid puudutavate kaebuste kiire esitamise põhimõttega vastuolus ka nõudega, et kõigi liikmesriikide kõik kohtud kohaldaks Euroopa Liidu õigust täielikult ja kiiresti ning kooskõlas selle Euroopa Kohtus välja selgitatud õige ja siduva tõlgendusega, mille üks eesmärk on see, et „kasuliku mõju” põhimõtet ja põhimõtet, et Euroopa Liidu õigus on liikmesriikide õiguse (mitte ainult materiaal-, vaid ka menetlusõiguse) suhtes (käesoleval juhul Itaalia Vabariigi Codice del processo amministrativo artikli 99 lõike 3 suhtes) ülimuslik, kohaldataks võimalikult laialt?