31.7.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 229/126

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energia tegevuskava aastani 2050” ”

KOM(2011) 885 (lõplik)

2012/C 229/25

Raportöör: Pierre-Jean COULON

Kaasraportöör: Richard ADAMS

15. detsembril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Energia tegevuskava aastani 2050”

COM(2011) 885 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. mail 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 481. istungjärgul 23.-24. mail 2012 (23. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 137, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 9.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee võtab suure huviga teadmiseks energia tegevuskava aastani 2050 ning selle eesmärgi pakkuda raamistikku kokkulepitud poliitikameetmetele, et oluliselt vähendada CO2-heidet Euroopa energiasektoris aastaks 2050 (Euroopa Ülemkogu, oktoober 2009). Eesmärk ei ole mitte ainult jätkusuutliku ning kindla vähese CO2-heitega energiaallikate jaotuse saavutamine konkurentsivõimelisel turul, vaid kodanikuühiskonna veenmine, et tegu on saavutatava eesmärgiga.

1.2   ELi liikmesriikides on erinevad energiaressursid ja taristud ning CO2-heite vähendamise eesmärgi saavutamine on mõne riigi jaoks palju suurem probleem kui teise jaoks. Tegevuskavas võimaldatakse piisavat paindlikkust, mis lubab riikidel koostada sobivad tegevuskavad. See tähendab ka vajaminevas ulatuses koormuse jagamist CO2-heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks.

1.3   See on kaugeleulatuv, aga tähtis eesmärk, kui Euroopa soovib panustada kliimamuutuste vastu võitlemisse ning suurema energiajulgeoleku saavutamisse. Euroopa üldsuse hulgas on vaja korraldada võimalikult suur arutelu ning komitee on veendumusel, et tegevuskava võib selle dialoogi käivitamisel tõhusaks osutuda. Kuid see peab edendama kaasamist igal tasandil: isiklikul, kogukondlikul, piirkondlikul, ELi tasandil ning lisaks sellele ka maailma tasandil.

1.4   Tegevuskavas on kümme tingimust või prioriteeti koheseks tegevuseks. Komitee nõustub nende kõigiga ning eelkõige viimasega, milles soovitatakse edusammude suunamiseks konkreetsete ja kindlate vahe-eesmärkide seadmist lähiaastatel. Komitee nõustub ka, et nüüd muutub tähtsaks 2030. aasta poliitilise raamistiku loomine, andmaks usaldusväärseid juhtnööre järgmiste aastate investeerimisotsusteks, mis peavad tulude ja kulude arvestamisel ulatuma 2020. aastast kaugemale.

1.5   Enne seda soovitab komitee viivitamatult strateegia „Energia 2020” läbi vaadata. See on oluline lõpliku suuna võtmiseks aastaks 2030 või 2050. Komitee sooviks näha aruandeid nii riikide kui ka sektorite kaupa praeguseks aastakümneks seatud kolme põhilise eesmärgi kohta.

1.6   Oluline on võimalikult vara teada saada, kas tegevuskava kaugeleulatuvaid eesmärke on võimalik saavutada ning anda ülevaade nende mõjust ELi majandusele, sealhulgas ülemaailmsele konkurentsivõimele, tööhõivele ja sotsiaalkindlustusele.

1.7   Üldsuse kaasamine energiaallikate ülemineku küsimustesse on ülioluline. Euroopa kodanikuühiskonna foorumi loomine ja Euroopa energiaühenduse rajamiseks vajalike meetmete vastuvõtmine on konstruktiivsed sammud soovitud eesmärgi, jätkusuutlikuma energiaalase tuleviku saavutamisel.

2.   Sissejuhatus

2.1   Energia tegevuskava aastani 2050 on Euroopa Komisjoni koostatud poliitilise raamistiku ettepanekutest viimane eesmärgiga tugevdada Euroopa energia- ja kliimamuutuste poliitika rakendamist (vt eelkõige „Vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” – COM(2011) 112 final). Tegevuskava on raamistik, millega on võimalik ellu viia Euroopa energiapoliitika kolm eesmärki: CO2-heite vähenemine, energiavarustuse kindlus ja konkurentsivõime. Tegevuskavas endas ei ole konkreetseid ettepanekuid poliitikameetmete ega vahe-eesmärkide kohta ning esitatud stsenaariume ei tuleks käsitleda poliitiliste ettepanekutena.

2.1.1   Üldiselt arvatakse, et praeguste suundumuste ja poliitika jätkudes kasvab primaarenergia nõudlus ühe kolmandiku võrra aastatel 2010-2035. Nõrk majanduskasv ei mõjuta nõudluse suurenemist peaaegu üldse. Fossiilkütuste osa ülemaailmses primaarenergia tarbimises väheneb veidi (81 %lt 2010. aastal 75 %ni 2035. aastal) ning seega energiaga seotud CO2-heite hulk suureneb veel 20 % selles ajavahemikus. See viitab pikaajalisele ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusule, mis on suurem kui 3,5 °C (Rahvusvaheline Energiaagentuur, „World Energy Outlook”, november 2011).

2.1.2   Ehkki tegevuskavas keskendutakse energiasüsteemis CO2-heite vähendamisele, tunnistatakse selles kaht põhilist nõrkust. Imporditud energia moodustab umbes 55 % ELi energiaallikate valikus ning rahvusvahelist energiaturgu iseloomustab suur konkurents ning suured kõikumised. Vaid koordineeritud ülemaailmse tegevusega saab lõplikult lahendada ülemaailmset probleemi. Euroopa saab olla eeskujuks, näidates, kuidas energiasüsteemi ümberkujundamist maailma ühes suures piirkonnas saab juhtida, ning võiks saada teerajajana protsessist esimesena kasu ning vähendada sõltuvust importenergiast.

2.2   See probleem on kiireloomuline. Keskmiselt tehakse energiainvesteeringuid 40 aasta perspektiivis või pikaajalisemalt. Kohe tuleb alustada üleminekuga vajalikuks peetavale energiasüsteemile, millega kaasnevad märkimisväärsed muutused pakkumises ja nõudluses, ning vältima peab truuks jäämist CO2-heite mahukatele investeeringutele. Poliitiline, tehniline ja majanduslik ebakindlus tähendab, et tegevuskavas ei pakuta ühtset arengukava aastani 2050, vaid selles uuritakse erinevaid üleminekuvõimalusi ning tunnistatakse paindlikkuse vajadust muutuvas ja ebakindlas maailmas. Ehkki Lissaboni lepinguga anti energiapoliitika komisjoni vastutusvaldkonda, jäeti samas energiaallikate jaotus riikide valitsuste otsustada ning mis tahes Euroopa tasandi meetmete puhul tuleb sellega arvestada. Siiski rõhutatakse tegevuskavas vajadust uue praktilise koostöö järele, millega saavutataks optimaalne tulemus, ning komitee toetab tuliselt sellist pragmaatilist lähenemisviisi, näiteks Euroopa energiaühenduse arengut.

3.   Kokkuvõte energia tegevuskavast aastani 2050

3.1   Kuni 2020. aastani kujundavad energiapoliitikat peamiselt juba olemasolevad plaanid ja poliitikameetmed, mis püstitati strateegia „Euroopa 2020” saavutamiseks. Tegevuskavas rõhutatakse praegu kiireloomulist vajadust koostada energiastrateegiaid 2020. aasta järgseks perioodiks. Valitsused peavad tegutsema kohe, et tagada varustamise jätkumine ja investeerimiskindlus ning vähendada klammerdumist vanade mudelite külge. Viivitamisega suurenevad kulud ning CO2-heite vähendamiseks vajalikud jõupingutused.

3.2   Energiaalase tuleviku kindla prognoosimise raskustest tulenevalt on välja töötatud seitse alternatiivset illustratiivset stsenaariumit. Esimeses kahes tutvustatakse tulemust, mis on tõenäoline, kui jätkatakse ainult olemasoleva poliitika ja poliitiliste algatustega. Mõlemal juhul ei saavutata 2050. aasta CO2-heite vähendamise eesmärke. Ülejäänud viies stsenaariumis tutvustatakse 2050. aasta eesmärgi saavutamise alternatiivseid võimalusi, mis põhinevad erinevatel tehnoloogilistel ja poliitilistel valikutel:

—	väga ranged energiatõhususe meetmed;

—	CO2-heite maksustamise laiaulatuslik kasutamine, et soodustada vähese CO2-heitega lahenduste võimalusi turul konkureerida;

—	laiaulatuslikud toetusmeetmed taastuvenergia arendamiseks;

—	rohkem tuumaenergiat ja vähem CO2 kogumist ja säilitamist;

—	rohkem CO2 kogumist ja vähem tuumaenergiat.

3.3   Komisjon jõuab stsenaariumimudelitele tuginedes kümnele järeldusele energiasüsteemi struktuurimuutuste kohta. Nende ettekujutuse kohaselt on CO2-heite vähendamine võimalik ning peaks kokkuvõttes olema odavam kui praegune poliitika. Tegemist oleks energiaallikate sellise jaotusega, kus elekter mängib üha tähtsamat rolli ning tõuseb nii selle hind tegelikkuses kui ka osakaal majapidamiskuludes kuni aastani 2030. Kapitalikulud suurenevad, aga kütusekulud vähenevad ning märkimisväärsel energiasäästul on kogu süsteemis otsustav tähtsus. Taastuvenergia osakaal suureneb märkimisväärselt kõigi stsenaariumite puhul ning arvatakse, et CO2 kogumine ja säilitamine mängib süsteemi muutmisel väga olulist ja tähendusrikast rolli, samas kui tuumaenergia panus on jätkuvalt oluline ning detsentraliseeritud ja tsentraliseeritud süsteemid on võimaluste avardudes järjest enam omavahel seotud.

3.4   Tegevuskavas märgitakse, et energiajulgeolekuks on vaja Euroopale mõeldud poliitikat energiavarustuse kindluse tagamise, taristute arendamise ning suhete kohta ELi mittekuuluvate transiidi- ja tootmisriikidega. Uute tehnoloogiate arendamise, taastuvenergia turule integreerimise, energiatõhususe ja -säästu ning taristu arendamise poliitika on tõhusam, kui seda koordineeritakse Euroopa tasandil.

3.5   Kõik stsenaariumid eeldavad energiatarbijatelt muutusi ja kohandusi ning komisjon märgib üldsuse kaasamise ja osalemise vajadust ning tunnistab sotsiaalse mõju olemasolu. Vajalik on ulatuslik teadus- ja arendustegevusse ning tehnoloogilisse innovatsiooni investeerimine ning tegeleda tuleb ühtse turu ning reguleerimisega seotud lahendamata küsimustega. Energiataristut on vaja põhjalikult uuendada ning võimsust lisada, samas kui liikmesriikidele ja investoritele on vaja konkreetseid vahe-eesmärke. Komisjon plaanib edaspidigi koostada asjaomaseid teatisi taastuvenergia, siseturu, CO2 kogumise ja säilitamise, tuumaohutuse ja energiatehnoloogiate kohta. Need kujundavad poliitilise raamistiku kuni aastani 2030.

4.   Üldised märkused

4.1   Arvestades suure tehnilise ja poliitilise ebakindlusega tuleviku suhtes nõustub komitee, et tegevuskavas kasutatav meetod alternatiivsete stsenaariumite kohta aastaks 2050 on sobiv lähenemisviis, millega on võimalik hinnata ja võrrelda erineva tehnilise arengu, poliitikameetmete ning väliste sündmuste mõju.

4.2   Mudelite koostamise meetodid ning neil põhinevad oletused ei ole piisavalt läbipaistvad. Nende kohta tuleks anda rohkem teavet, et teised eksperdid saaksid seda lähenemisviisi katsetada ning töötada välja uusi stsenaariume erinevate oletuste alusel. Sellele vaatamata on komitee veendumusel, et tegevuskava lisades olev teave on juba samm õiges suunas ning ta toetab tegevuskava põhilist järeldust, et oluline CO2-heite vähendamine aastaks 2050 on teostatav, et selle tulemusena tekiks Euroopas pikemas perspektiivis edasiviiv kindlam ja jätkusuutlikum energiabaas kui olemasoleva poliitikaga jätkamisel ning üsnagi võrreldavate kuludega järgneva 40 aasta kohta, kuni aastani 2050. Kuigi tegevuskava CO2-heite vähendamise eesmärk on teostatav, esineb selle saavutamisel praegu suuri probleeme ning palju takistusi.

4.3   Tegevuskavast on näha, et CO2-heite vähendamise saavutamiseks on mitmeid erinevaid variante. Nendel kõigil on mõni ühine põhielement: märkimisväärne energiatõhususe suurendamine, taastuvenergia lai levik, erinevatest energiaallikatest pärit elektri suurem osakaal, laiaulatuslikum ja arukam võrk ning energia salvestamise või varuvõimsuse uus korraldus. Muud elemendid sõltuvad rohkem veel tõestamata tehnoloogilistest uuendustest või ressursibaasist ja iga riigi valikust (puhas kivisüsi, tuumaenergia jne). Üldsuse vastuvõtt ning kuluerinevused on mõlemad olulised tegurid kõigi stsenaariumite puhul ning ükski võimalus ei ole riskivaba.

4.4   Komitee nõustub selle analüüsiga ning arvatava järeldusega, et EL peaks suunama oma põhilised kollektiivsed jõupingutused rõhutamaks ühiseid elemente, mida kogu Euroopa vajab võimalikult kiiresti, sidusalt ja tõhusalt.

4.5   Komitee nõustub ka põhiliste probleemide ja võimaluste analüüsiga tegevuskavas, millega on vaja tegeleda energiasüsteemi muutmiseks, energiaturgude ümberkujundamiseks, investorite mobiliseerimiseks ja üldsuse kaasamiseks Euroopa tasandil ning muutuste algatamiseks rahvusvahelisel tasandil. Komitee on valmis soovitatud prioriteete kehtivaks tunnistama, arvestades vastuväiteid ja kommentaare, mis on esitatud allpool esitatud märkustes, eelkõige viimases jaos, kus määratletakse kümme põhilist tingimust või küsimust, millega tuleb edusammude saavutamiseks kohe tegeleda.

4.6   Komitee on siiski mures ELi ja mõnede liikmesriikideilmse mahajäämuse üle olemasolevate eesmärkide saavutamisel. Komitee soovitab tunnistada, et mahajäämust varjab suure CO2-heitega tootmise vähenemine ELis, selle laienemine maailma muudesse piirkondadesse ning selle tulenevalt suurenenud import ELi.

4.7   Läheb veel aega, enne kui tehnoloogiline areng muutub konkurentsivõimeliste hindadega kõigile kättesaadavaks. Energiaalased investeeringud on väga pikaajalised – tavaline tsükkel kestab 40 aastat –, mille tõttu peavad EL ja liikmesriigid viivitamatult määrama soovituslikud eesmärgid 2030. aastaks ja neid toetava poliitika, et vältida suurema CO2-heitega tootmise jätkumist. Just nimelt investeerimistsüklite kestus võib määrata edusammude kiiruse 2050. aasta lõppeesmärgi saavutamisel, kui seda tegelikult üldse on võimalik saavutada. Poliitilise ja ärilise hea tahte praktiline rakendamine toetusprogrammidesse ja seadusandlusesse on vajalik.

4.8   Praegu ei arendata energiatõhusust ja –säästu piisavalt kiiresti, eelkõige arvestades praeguse energiatõhususe direktiivi ettepaneku läbirääkimisi institutsioonides. Komisjoni eelolev riiklike energiatõhususe kavade läbivaatamine peaks soodustama lisategevust, kuid komisjon peaks arvestama, et nõudluse vähenemine võib mõjutada ka energiainvesteeringuid. Taastuvenergia edukat arengut pärsib kõikuv valitsuse toetus ning mõnel puhul kohalik vastuseis. Võrgu ja energia salvestamise ajakohastamine toimub liiga aeglaselt. Tõeliselt paindliku aruka võrguga kaasnevad lisainvesteeringud, kuid komitee arvates on olulisem kõigile kasulikust Euroopa energiaühendusest saadav kasu. Lisakommentaare on võimalik lugeda arvamusest energiataristu määruse kohta (1).

4.9   Heitkogustega kauplemise süsteemiga kehtestatud CO2-heite hind on liiga madal ja ebastabiilne investoritele kasuliku märguande andmiseks. Siiski tuleks läbi viia edasine analüüs selle kohta, millised tagajärjed võivad olla heitkogustega kauplemise süsteemi kõrgetel ühiku hindadel (200-300 eurot/tonn aastatel 2040-2050). Need ja muud lahendamata probleemid takistavad tegevuskavas esitatud kümne eduks vajaliku tingimuse täitmist. Esmajärjekorras tuleks neid probleeme avalikult ja ausalt uurida ning need kiiresti lahendada edasise edu saavutamiseks.

4.10   Pikaajalises perspektiivis muudab see Euroopa majanduse vastupidavamaks ja maailmas konkurentsivõimelisemaks kui praeguse poliitikaga jätkates. Kuid lühiajaliselt põhjustavad vajalikud investeeringud energiahindade tõusu ning lisakulusid tarbijatele, ettevõtetele või valitsustele (või ilmselt kõigile kolmele). Lisaks on sellel tõenäoliselt erinev mõju erinevatele liikmesriikidele, mis on praegugi erinevad suuresti fossiilkütuste kasutamise osakaalu, energiatõhususe hetketaseme ja taastuvenergia arengupotentsiaali osas.

4.11   Tõenäoliselt jätkub mitmel pool Euroopas energiatootmises kivisöest sõltumine, mis koos kasvava huviga kildagaasi potentsiaali vastu tingib vajaduse ühise uurimistöö ja finantseerimise järele, et rakendada täiendavaid CO2 kogumise ja säilitamise kavasid. Kildagaas, mis on küll kasulik kolmandatest riikidest pärit energiavarustuse sõltuvuse vähendamiseks, võib tekitada märkimisväärseid keskkonnaalaseid ohtusid, mida peab põhjalikult hindama. Riikidevaheliste suurte taristukavade puhul on vaja kehtestada koormuse ja kulude jaotamisepõhimõtted. Energiatootmises kivisöest sõltuvad riigid vajavad toetust ja stiimuleid maksimaalsete CO2-heite vähendamise jõupingutuste tegemiseks.

4.12   Komitee arvates on oluline, et kõik asjaomased pooled tasuksid täies ulatuses nende mõjude eest, arutleksid nende üle ning lepiks nendes kokku ning et võetaks vastu meetmed kohandamisest tuleneva koormuse jagamiseks vastavalt võimekusele ning kantuna solidaarsuse vaimust Euroopa ja liikmesriikide tasandil. Kogemused näitavad, et kogukondi saab mõjutada sellise üleminekuga seotud kulude ja muutmise vajadusega leppima, kuid vaid siis, kui nad on täielikult kaasatud, kui nad ei arva, et see toob neile ebaõiglast kahju, vaid mõistavad ning nõustuvad ise põhjustega. Riikide valitsused peavad oma kodanikele andma vahendid oodatud muutustes osalemiseks, seadma selged eesmärgid ja selgitama, miks neid samme on vaja.

4.13   Lisaks on oluline kaitsta haavatavaid tarbijaid kõrgete energiahindade mõju eest ning haavatavaid ettevõtteid ebaausa konkurentsi eest väljaspool ELi asuvatest piirkondadest, kellele ei kehti samad piirangud. Liikmesriigid või piirkonnad, kus esinevad eriprobleemid energiasüsteemi ümberkujundamisel, võivad samuti vajada lisatoetust struktuurifondidelt või muudelt mehhanismidelt, kuid erinevad toetusskeemid ei tohiks luua ebavõrdset konkurentsi riikide ja piirkondade vahel. Selle asemel tuleks tegeleda õigustatud toetussüsteemide ühtlustamisega ning põhimõtetega suurte taristuprojektide kulude jaotamise kohta riikide vahel. Tähelepanu tuleb pöörata vajalikes kesksetes planeerimisprotsessides peituvatele võimalikele ohtudele.

4.14   Euroopa Komisjon peaks tõhusalt jälgima ELi liikmesriikide strateegiaid tarbijate huvide tagamiseks ning kulutõhususel põhinevate arukate ja vähese CO2-heitega tehnoloogiate rakendamiseks. Hästitoimiv siseturg, pädevuste suurendamine, energiasektorit reguleerivate asutuste sõltumatus ja laiaulatuslik üldine teenindamiskohustus tuleb tagada läbipaistvuse, aruandluse ja jätkusuutliku tarbimise teemalise avaliku teabe kontekstis.

4.15   Taastuvenergiaallikate edasise leviku ees esinevad juba praegu probleemid. Tehnilisest küljest ei ole veel tehtud plaane ega investeeringuid muutuvate ja laia jaotusega varustusallikate paigutamiseks võrku ja salvestamissüsteemi. Vaatamata taastuvenergia keskmise ühikukulu jätkuvale vähenemisele, jääb see majanduslikust küljest võttes endiselt kallimaks energia tootmise meetodiks kui traditsioonilised meetodid (eelkõige gaasiga töötavad elektrijaamad). Tarbijate hulgas esineb kohalikku vastuseisu teatud tüüpi rajatiste paigaldamisele (eelkõige tuuleenergia puhul). Kuigi 2050. aasta seisukohast tunduks seega kõrge taastuvenergia osakaaluga stsenaarium kõige köitvam tänu suurimale varustuskindlusele ning nullilähedastele kütusekuludele (päike, tuul, jne.), tunduvad praegusest olukorrast sinnamaani jõudmiseks ületatavad takistused kõige keerulisemad, nõudes eesmärgi saavutamiseks väga sihikindlat ja sidusat poliitilist juhtimist. Kuid isegi sel juhul kehtivad eelnevad argumendid vaid juhul, kui CO2-heite vabad energiasüsteemid või varuenergiajaamad on võimelised katma enamike taastuvenergiaallikate ebastabiilsusest tulenevaid puudujääke.

4.16   Üleminekuga toimetulemiseks on vaja kõigil tasanditel sihikindlaid ja koordineeritud jõupingutusi. Üleeuroopalisi meetmeid on vaja kõigis sektorites ühiste energiatõhususe standardite loomiseks, progressi võimaldavate tehnoloogiate uuendamisele hoo andmiseks, turu kohandamiseks ja toetussüsteemide ning maksusüsteemide ühtlustamiseks, heitkogustega kauplemise süsteemi reformimiseks, üleeuroopalise integreeritud aruka võrgu ja energia salvestamise süsteemide plaanide koordineerimiseks jne. ELi strateegia „Energia 2020” varajane läbivaatamine on vajalik enne Euroopa lõplikule kursi määramist aastateks 2030 või 2050. Komitee sooviks näha aruannet käesoleva aastakümne kolme põhieesmärgi kohta riikide ja sektorite kaupa.

4.17   Komitee arvates on oluline, et komisjon ja liikmesriigid looksid koostöös tõhusa mehhanismi ülemineku läbiviimiseks. Komitee pooldab integreeritud Euroopa energiaühenduse varajast rajamist ning samal ajal kannustab komisjoni ja liikmesriike koos reguleerivate asutuste ja energiatootjatega looma koostöömehhanismi, mis võimaldaks neil koos töötada nii nagu see loodava energiaühenduse puhul toimuks.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Energiaallikate jaotus

5.1.1   Euroopa energiasüsteemi CO2-heitest vabastamine oleks tõeline eelis Euroopa konkurentsivõimele keskpikas perspektiivis. See toob kaasa suure muutuse energiatootmise jaotusel liikmesriikides ning sellega kaasneb järk-järguline kaugenemine fossiilkütustest (nafta, gaas, kivisüsi), mis praegu moodustavad 80 % Euroopa energiaallikate jaotusest. Need fossiilkütused on suures osas imporditud, mis seab Euroopa Liidu rahalisse ja majanduslikku sõltuvusse (peaaegu 55 % meie energiast on pärit väljaspool Euroopat asuvatest allikatest). EL ostab igal aastal naftat ja gaasi vastavalt 270 ja 40 miljardi euro eest ning nende kütuste soetamiskulud võivad eelolevatel aastatel suureneda seoses nafta- ja gaasihindade ebastabiilsusega.

5.1.2   Üleminek kohalikele vähese CO2-heitega allikatele on Euroopale odavam kui imporditud primaarenergiast sõltuva energiasüsteemi haldamine, eelkõige jätkuvalt kasvava ülemaailmse nõudluse suurenemisel. Hajutatud energiaallikate süsteem toetab kohalikku majandust ja töökohtade loomist ning muudab inimesed energiateadlikumateks. Selle arendamine võib anda suure panuse ELi energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisse. Kui kiiresti üleminek kohalikele vähese CO2-heitega allikatele toimub, sõltub liikmesriikide energia- ja finantspoliitikast. Komisjon peaks otsustavamalt toetama riiklikke poliitikameetmeid kohalike energiaallikate arendamiseks.

5.1.3   Sellest lähtuvalt tuleks toetada taastuvenergiat koos muude tehnoloogiatega, mis aitaksid kaasa CO2-heite vähendamise eesmärgi saavutamisele madalama kuluga. Biomassiga võib samuti arvestada, kuid samas peab jälgima, et valitud meetodid tagaksid CO2-heite vähendamise täieliku elutsükli analüüsiga ning ei ohustaks toiduga kindlustatust. Euroopas muretsetakse tuumaenergia pärast ning ollakse vastu selle arendamisele. Kuid tuumaenergia võib aidata kaasa energiasüsteemi ümberkujundamisele ning vähendada CO2-heidet riikides, kes valivad tuumaenergia kasutamise, võimaldades elektrisüsteemi kulu ja hindade alandamist, kuid jääb küsimus, kas osa kuludest (näiteks ohutusega, jäätmete ladustamisega, dekomisjoneerimisega ja vastutusega seotud kulud) ei jää väliskuludeks või ühiskonna kanda.

5.1.4   Elekter peab olema olulisem kui praegu, sest see võib anda suure panuse transpordi ja kütte/jahutamise vabastamisesse CO2-heitest. Lõpliku energiatarbimise osa kavandatud kahekordistamist peab saatma põhjalik muutus elektri tootmise meetodites, kauplemise korraldamisel Euroopa riikide vahel ning suurenev ja tegelik konkurents energiajaamade ja müüjate vahel.

5.1.5   Naftat tuleks edasi kasutada eelkõige kaubavedudel ja reisijate pikamaatranspordiks. Gaasi võiks kasutada ajutiselt kõige saastavamate energiaallikate (kivisüsi, nafta) asendajana, kuid selle põhiroll kuni 2050. aastani on olla üleminekukütus suundumisel vähese CO2-heitega energiaallikatele. Seega on vaja ELi siseste gaasivarude üksikasjalikku kokkuvõtet, sest gaasivarud saaksid aidata ELi energiasõltumatuse suurendamisel.

5.1.6   Üldiselt peaks Euroopas fossiilkütuste puhul viivitamatult tegema edasisi uuringuid asukoha ja majandustegurite mõjust süsinikdioksiidi kogumisele ja säilitamisele koos süsinikule tegeliku väärtuse määramise ja üldsuse teadlikkuse tõstmisega.

5.1.7   Eelkõige kolme tegevussektori puhul on vaja viia sisse radikaalseid korralduslikke muutusi. Energiatootmises tuleb heidet vähendada vähemalt 95 %, igal liikmesriigil on vabadus kujundada tasakaal taastuvenergia, tuumaenergia ja süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise vahel. Elamuid ja ärihooneid tuleb samuti kohandada, seades eesmärgiks 90 %-lise vähendamise vastavalt rangematele standarditele uute hoonete ehitamise, uute seadmete energiatarbimise ning olemasolevate hoonete taastamise puhul. Tööstuses on vaja heidet vähendada 85 % ning jälgida võimalikku süsinikdioksiidi lekke ohtu tootmise ümberpaigutamisel riikidesse, kus kehtivad vähem piiravad heitestandardid.

5.2   Tööstuslik ja rahanduslik kohustus

5.2.1   Energiasüsteemi ümberkujundamisega on võimalik puhuda uut elu Euroopa tööstusesse, luua tegevust ning põhjalikult läbi vaadata meie tootmis- ja tarbimisviisid. Euroopa konkurentsivõimet peavad toetama teadus- ja uuendustegevus ning võime puhaste tehnoloogiate turuletoomiseks. Seda silmas pidades peavad EL ja liikmesriigid prioriteediks seadma suuremahulised projektid, kuhu on kaasatud Euroopa ettevõtted eesmärgiga toetada tööstust üldiselt, keskendudes eelkõige VKEdele; lisaks tuleb kaaluda ja hinnata kohalikku energiatootmist.

5.2.2   Üleminekuga vähese CO2-heitega majandusele tuleb edendada tööhõivet siseturul. Koos energiatööstuse ümberkujundamisega tuleb uute töökohtade loomiseks luua sobivad tingimused. Ehituses ja taastuvenergia sektoris peaks olema võimalik luua umbes 1,5 miljonit lisatöökohta aastaks 2020.

5.2.3   Komitee nõustub komisjoni hinnanguga, et lisainvesteeringud (270 miljardit eurot aastas kuni aastani 2050 või 1,5 % ELi SKPst) aitaks Euroopal majanduskasvu kiirendada. Juba ainult süsivesiniku impordi pealt on võimalik kokku hoida 175-320 miljardit eurot aastas. Kuid investeerijad nõuavad sidusat üleeuroopalist tururaamistikku ning paremat liikmesriikidevahelist koostööd. Eelkõige VKEde toetamiseks energiavaldkonnas tuleb arendada uuenduslikke finantsinvesteeringute instrumente.

5.2.4   Vaja on koondada finantsvahendite jaotamist ning minna kaugemale ebatõhusatest ja konkurentsi pärssivatest riiklikest toetussüsteemidest. 2013. aastasse plaanitud keskkonnaalase riigiabi raamistiku läbivaatamine peaks võimaldama kõigi selliste tehnoloogiate edendamist, mis aitavad kaasa CO2-heite vähendamisele.

5.3   Tarbimise parandamine ja vähendamine: rohkem energiatõhusust ja energiakaubandust liikmesriikide vahel

5.3.1   Euroopas energia tarbimise vähendamiseks ja tõhususe suurendamiseks on vaja tugevat hoogu anda: tuleb propageerida energiasäästlikku käitumist ja vähem energiat kasutavaid tehnoloogiaid ning kaubelda energiaga tõhusamalt. Hooned (39 % kogu lõplikust energiatarbimisest Euroopas), transport (30 %) ning tööstus (25 %) vajavad kõik ühist sidusate eeskirjade raamistikku. Energia säästmiseks on mitu võimalust, näiteks tööstussektoris võiks energiatarbimist vähendada 19 % ja transpordisektoris 20 %.

5.3.2   Komitee soovitab jätkata kliima- ja energiapaketiga võetud kohustust mõistlikul viisil, arvestades Kesk- ja Ida-Euroopa riikide toetamise vajadust.

5.3.3   Põhjameres, potentsiaalselt, kuid vähemal määral ka Läänemere piirkonnas taastuvenergia ja Lõuna-Euroopas päikese- ja tuuleenergia laiaulatuslik kasv nõuab uut arukamat taristut kauplemise parandamiseks Euroopa piirkondade ja riikide vahel. Selliste arukate võrkude arendamisel on võimalik vähendada tarbimist 9 % ja CO2-heidet 9-15 %. Sellega kaasneb strateegilisse taristusse investeerimine summas 1,5-2,2 triljonit eurot kuni aastani 2050 Euroopa elektri- ja gaasivõrgustike ajakohastamiseks ja arendamiseks.

5.3.4   Teatud geograafilise piirkonna liikmesriikidele oleks kasulik koordineerida oma energiaallikate jaotust, taristut ja turueeskirju, et saada ühiselt kasu nende kasutuses olevatest erinevatest energiaallikatest. Kui nad on omavahel paremini ühendatud ja ühtlustatud, siis on ka nende turud vastupidavamad tootmise ja tarbimise kõikumistele ning on koos paremal positsioonil ELi energiavarustuse kindluse tagamiseks.

5.4   Üldsuse kaasamine energiasüsteemi ümberkujundamisesse

5.4.1   Energiaallikate valikul (tuumaenergia, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, tuulegeneraatorid, kõrgepingeliinid jne.) on üldsuse heakskiidu saavutamine tänapäeva Euroopa demokraatia probleem. Komiteel ning riiklikel majandus- ja sotsiaalnõukogudel, tarbijaorganisatsioonidel ning muudel valitsusvälistel organisatsioonidel on keskne roll selge ja läbipaistva teabe edastamisel selle poliitika kohta ja üldsuse tõhusamal kaasamisel. Tegevuskava on võimalus osalusdemokraatia arendamiseks seoses igat kodanikku mõjutava teemaga.

5.4.2   Komitee soovitab laiaulatusliku teabe ja teadlikkuse tõstmise kampaania käivitamist Euroopa üldsuse teavitamiseks erinevatest energiasüsteemi ümberkujundamise võimalustest, taristu kesksest rollist ja eurooplaste oodatavatest uutest tarbimisharjumustest.

5.4.3   Komitee arvab, et Euroopa kodanikuühiskonna foorumi loomisega toetatakse teabe levikut ELis, ühendades regulaarselt kõiki kohalikke, piirkondlikke, riiklikke ja Euroopa sidusrühmi, et oleks võimalik ühiselt arutada energiasüsteemi ümberkujundamist aastani 2050.

5.4.4   Euroopa energiaühenduse loomisel keskendutakse ka energia elujõulisuse ja strateegilisuse mõõtmele (kättesaadavus, mõistlikud tariifid ja hinnad, regulaarsus, usaldusväärsus jne.) ning muutustele, mis tuleb järgneva 40 aasta jooksul läbi viia. Selles sisalduks sellise Euroopa idee, mis kuulab inimesi ning käsitleb neile otsest muret valmistavaid teemasid. Selle projektiga kaasneks suurem sotsiaalne ühtlustamine, mida on vaja Euroopa projekti tugevdamiseks ning sellele uue tähenduse andmiseks.

5.4.5   Komitee soovitab suurema toetuse andmist kohalikele ja piirkondlikele algatustele, mis on esirinnas aruka mobiilsuse, taristu ja transpordi, uute ehitus- ja taastamisprojektide, kütte- ja jahutusvõrkude ning linnaplaneerimise küsimustes. Komitee arvates peaks neid algatusi toetama, sest need edendavad tihti energiapoliitikat, mis on uuenduslik, detsentraliseeritud ja demokraatlik.

---

(1)  Üleeuroopalise energiataristu suunised ELT C 143, 22.5.2012, lk. 125.

---

---