—

tunnistada tema hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

menetlust korraldava meetmena vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 64 lõike 3 punktile d kohustada komisjoni esitama tema käsutuses olevad dokumendid, millest alusel ta järeldas, et riigipoolne rahastamine on proportsionaalne ja läbipaistev: st aruanded dekreedi artiklite 2 ja 3 täitmise kohta 2007. ja 2008. aastal ning artiklis 2 ettenähtud aruande projekt 2009. aasta kohta ning vaidlustatud otsuse konfidentsiaalne redaktsioon;

—

mõista kõik menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide tugineb avaliku audiovisuaalreformiga kehtestatud uute maksude mõju väära tõlgendamist France Télévisions’i rahastamisele. Hageja tugineb tõenditele, mis lubavad järeldada, et ühelt poolt reklaamimaksu ja elektroonilisele sidele kehtestatud maksu ning teiselt poolt France Télévisions’ile makstavate eelarveliste toetuste vahel esineb püsiv vastastikune seos nii õiguslikust vaatenurgast, võttes arvesse kõiki asjakohaseid siseriiklikke õigusakte, kui ka majanduslikust vaatenurgast, võttes arvesse abi summa, maksumäära ja selle tõhusa kasutamise kindlaksmääramise mehhanismi.

2.

Teine väide tugineb France Télévisions’i rahastamise mehhanismist tulenevale ülekompenseerimise riskile. Hageja heidab komisjonile esiteks ette, et kuna tal ei olnud ligipääsu paljudele haldusdokumentidele, ei ole tal olnud võimalik teostada oma kaebeõigust, ning teiseks, et komisjon eksis ELTL artikli 106 lõiget 2 tõlgendades, kuna ta ei võtnud vaidlusaluse meetme seaduspärasuse analüüsimise raames arvesse majandusliku tõhususe tingimust avalike teenuste osutamisel.

3.

Kolmas väide tugineb teiste ELTL sätete ja teisese õiguse arvesse võtmata jätmisele. Hageja väidab esiteks, et elektroonilisele sidele kehtestatud maks on vastuolus ELTL artikliga 110, teiseks, et vaidlusalused maksud kujutavad endast piirangud teenuste vabale liikumisele ning asutamisvabadusele, kuna erimaksude akumuleerumine ringhäälingu- ja telekommunikatsioonisektorites piirab oluliselt ringhäälingu- ja telekommunikatsiooniettevõtete võimalusi Prantsusmaal oma äritegevusega tegeleda ning kolmandaks, et vaidlusalune meede on vastuolus 7. märtsi 2002. aasta direktiiviga 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta, kuna see kehtestab maksu sissenõudmise telekommunikatsiooniettevõtetelt, kes ei järgi direktiivis sätestatud tingimusi.