EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62010CN0566
Case C-566/10 P: Appeal brought on 2 December 2010 by the Italian Republic against the judgment delivered by the General Court (Sixth Chamber) on 13 September 2010 in Joined Cases T-166/07 and T-285/07 Italian Republic v European Commission
Kohtuasi C-566/10 P: Itaalia Vabariigi 2. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 13. septembri 2010 . aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-166/07 ja T-285/07: Itaalia Vabariik versus Euroopa Komisjon
Kohtuasi C-566/10 P: Itaalia Vabariigi 2. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 13. septembri 2010 . aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-166/07 ja T-285/07: Itaalia Vabariik versus Euroopa Komisjon
OJ C 63, 26.2.2011, p. 21–22
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
26.2.2011 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 63/21 |
Itaalia Vabariigi 2. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-166/07 ja T-285/07: Itaalia Vabariik versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-566/10 P)
2011/C 63/38
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Itaalia Vabariik (esindajad: G. Palmieri ja avvocato dello Stato P. Gentili)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Leedu Vabariik ja Kreeka Vabariik
Apellandi nõuded
|
— |
Tühistada Euroopa Liidu Kohtu kodukorra artiklite 56, 58 ja 61 alusel Euroopa Liidu Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-166/07 ja T-285/07, mis tehti Itaalia Vabariigi nõuete kohta tühistada:
|
|
— |
lahendada ise vaidlus ja tühistada eespool viidatud konkursiteade; |
|
— |
mõista kohtukulud välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Oma nõude toestuseks esitab apellant seitse väidet.
Esimeses väites märgitakse, et vaidlustatud otsuses rikutakse ELTL artiklist 342 tulenevat pädevuste süsteemi määrata kindlaks kasutatavad keeled, kui seda sätet lugeda koos nõukogu määruse nr 1, milles määratakse kindlaks kasutatavad keeled, artikliga 6. (1) Määruse nr 1/58 artikliga 6 andis nõukogu institutsioonidele pädevuse oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse. Kuid Üldkohus tuvastas õigusvastaselt, et komisjon võib ise kindaks määrata teatud keelekasutuse reeglite aspektid isegi seoses lihtsate konkursiteadetega.
Teises väites kritiseeritakse argumente, millega Üldkohus lükkas tagasi väite määruse nr 1/58 artiklite 1, 4 ja 5 rikkumise kohta. Apellant ei nõustu mitmes sisulises küsimuses argumendiga, et konkursiteade ei ole üldkohaldatav dokument määruse artikli 4 tähenduses ja et seetõttu ei kohaldu sellele nimetatud määruses kehtestatud üldised keelekasutuse kindlaksmääramise reeglid. Selles mõttes on Üldkohtu argument tema arvates kaudselt vastuolus ka personalieeskirjade teatud sätetega.
Kolmas väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse osa, milles Üldkohus, viidates vaidlusaluse konkursiteate terviklikule avaldamisele ainult kolmes keeles, ei jõudnud seisukohale, et rikutud on EÜ artiklis 12 (nüüd ELTL artikkel 18) sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 6 lõikes 3, määruse nr 1/58 artiklis 5 ja personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõigetes 2 ja 3 sätestatud mitmekeelsuse põhimõtet. Apellandi arvates ja vastupidi Üldkohtu tuvastatuga ei suudetud sellega, et hiljem avaldati kõigis keeltes kokkuvõte, milles viidati teate terviklikule avaldamisele prantsuse, saksa ja inglise keeles, ära hoida nende kandidaatide diskrimineerimist, kes neid kolme keelt ei osanud. Võttes arvesse hilisem avaldatud kokkuvõtteid, rikkus Üldkohus peamiselt ELTL artiklit 263, sest selle õigusnormi õiguspärasust, mida tal on palutud kontrollida, tuleks hinnata ainult normi selle sõnastusese alusel ajal, mis kehtis selle vastuvõtmise ajal ning hilisemaid faktoreid ei saa arvesse võtta.
Apellandi neljas väide puudutab seda, et „konkursi teiseks keeleks” ainult kolme keele valik oli õigusvastane. Üldkohtu põhjenduskägu tõttu, mille lõpus ta jõudis järeldusele, et diskrimineerimist ei esinenud ja komisjoni valikud ei olnud mittejärjepidevad, rikuti mitmeid õigusnorme (määruse nr 1/58 artiklid 1 ja 6, personalieeskirjade artikli 1d lõiked 1 ja 6, artikli 27 teine lõik ja artikli 28 lõige f), mis kehtestavad mitmekeelsuse põhimõtte ka Euroopa Liidu institutsioonides. Vastupidi Üldkohtu tuvastatule ei pidanud apellant tõendama, et erandeid ei saanud kohaldada, vaid komisjon oleks pidanud oma asjakohast valikut põhjendama.
Viiendas väites leitakse, et Üldkohus eksis sellega, et ta ei nõustunud argumendiga, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet seoses keeldumisega väitega, et komisjoni väljakujunenud otsustuspraktika konkurentsiõiguse valdkonnas tekitab potentsiaalsetele kandidaatidele konkurssi teatud reeglite suhtes õiguspärase ootuse.
Kuuendas väites leiab apellant, et Üldkohus on rikkunud ELTL artikli 296 teist lõiku, mille kohaselt peab kõikides õigusaktides olema märgitud nende vastuvõtmise põhjendus, leides, et vaidlusalustes konkursiteate kohaselt ei pidanud administratsioon õigustama kasutatud kolme keele valikut.
Lõpuks, seitsmendas väites on apellant seisukohal, et rikutud on materiaalõiguse sätteid konkursiteadete laadi ja eesmärgi kohta, eriti personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 1 ja 6, artikli 28 lõiget f ja artikli 27 teist lõiku. Üldkohus rikkus õigusnorme sellega, et ta asus seisukohale, et mitte ainult valimiskomisjon üksi ei hinda kandidaatide keelteoskust, sest see ametiasutus, mis teate teeb, võib eelvoorus valida kõigepealt välja sobivad isikud puhtalt keele kriteeriumi alusel.
(1) Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 17, 6.10.1958, ELT eriväljaanne 01/01, lk 3).