17.11.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/30

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna kaasamine idapartnerlusse”

(ettevalmistav arvamus)

(2009/C 277/06)

Raportöör: Ivan VOLEŠ

Oma 12. jaanuari 2009. aasta kirjas palus saadik ja Tšehhi Vabariigi alaline esindaja Euroopa Liidu juures Milena Vicenová Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal

„Kodanikuühiskonna kaasamine idapartnerlusse”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 16. aprillil 2009. Raportöör oli Ivan VOLEŠ.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 453. istungjärgul 13. ja 14. mail 2009 (13. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 160, vastu hääletas 15, erapooletuks jäi 18.

1.   Ettepanekud ja soovitused

1.1.   EMSK tervitab ja toetab ettepanekut käivitada idapartnerlus kui kvalitatiivselt täiendatud koostöövorm Euroopa idasuunalise naabruspoliitika riikidega. Kõnealune partnerlus peaks põhinema ühistel demokraatlikel väärtustel ja inimõiguste austamisel, mis hõlmavad sotsiaaldialoogi ja kodanikuühiskonna dialoogi ning millega tunnustatakse kodanikuühiskonna organisatsioonide olulist rolli demokraatlikes ühiskondades.

1.2.   Idapartnerluse koostööprogramm peab keskenduma partnerriikide konkreetsele abistamisele, eelkõige tänasel päeval, mil nende riikide majandust mõjutavad tõsiste sotsiaalsete tagajärgedega ülemaailmse majanduskriisi karmid tagasilöögid. Idapartnerlus peaks aitama ka institutsioone tugevdada ja käimasolevaid konflikte rahumeelselt lahendada.

1.3.   Idapartnerlus ei lahenda ELiga ühinemise väljavaate küsimust, mille poole mõned riigid püüdlevad. Pärast oma õigusaktide vastavusse viimist Euroopa normidega asjaomastes valdkondandes peaks partnerriikidel olema võimalus saada eelistatud staatus, mis võimaldab neil sarnaselt Euroopa majandusruumi riikidega osaleda ühenduse õigustiku väljatöötamises teatud valdkondades, omamata siiski hääleõigust.

1.4.   Idapartnerlus peab juhinduma viieaastasest Euroopa naabruspoliitika elluviimise kogemusest:

—	riikliku tasandi tegevuskavade rakendamise meetmete väljatöötamisel tuleb parandada koostööd ELi ja partnerriikide vahel;

—	kodanikuühiskond, sh sotsiaalpartnerid, tuleb kaasata tegevuskavade väljatöötamisse ja nende elluviimise järelevalvesse;

—	partnerlus- ja koostöökokkulepetel põhinevaid valdkondlikke küsimusi käsitleva koostööga seoses tuleks ühiste allkomiteede koosolekute kuupäevadest kinni pidada ning nende järelduste elluviimist tuleks jälgida kodanikuühiskonda kaasates;

—	ergutamaks partnereid end asjaomaste Euroopa õigusaktidega kooskõlla viima, peaksid ühenduse ja asutuste programmides osalemise tingimused olema selgelt määratletud;

—

kodanikuühiskond tuleks temaatiliste platvormide käigus siduda käsitletavate küsimuste valimisega; eelkõige tuleks käsitleda selliseid teemasid nagu hea valitsemistava, õigusriik, sotsiaalse turumajanduse põhimõtted ja õigusraamistik, sotsiaal-ja kodanikudialoog, ränded, intellektuaalomandi õiguste kaitse, energiavarustuse kindlus, vaesuse kaotamine, kaubandustõkked, piiriülene koostöö, keskkonnakaitse, inimestevahelised kontaktid.

1.5.   Partnerriikide kaasamine idapartnerlusse peaks sõltuma nende tahtest ja valmisolekust jagada ELiga ühiseid väärtusi, austada inimõigusi ja põhivabadusi ning arendada ja toetada sotsiaal- ja kodanikudialoogi. See puudutab eelkõige Valgevenet.

1.6.   Idapartnerlus ei peaks kaasa tooma Ida-Euroopa uute eraldusjoonte teket. See peaks võimaldama kolmandatel riikidel osaleda valdkondades, kus neil on ELi ja idapartnerlusega ühiseid huvisid. Näiteks energiavarustuse kindlus, ränded, keskkonnakaitse jne. Idapartnerlusel on arvukalt prioriteete, mis hõlmavad ELi ja Venemaa strateegilist partnerlust. Komitee teeb ettepaneku kaasata kodanikuühiskonna foorumi ja temaatiliste platvormide raames Venemaa, Türgi ja teiste riikide kodanikuühiskonna organisatsioonid ühishuve käsitlevatesse läbirääkimistesse.

1.7.   Idapartnerluse eesmärkide saavutamisel on oluline edendada liikuvust ja inimestevahelisi kontakte. Komitee pooldab partnerriikide mõningate kodanikerühmade jaoks viisarežiimi paindlikumaks muutmist, väljavaatega kaotada kahe osapoole julgeolekuhuvisid silmas pidades järk-järgult viisarežiimid.

1.8.   Komitee on valmis osalema idapartnerluse elluviimisel, toetades kodanikuühiskonda partnerriikides ning pakkudes oma kogemust, mille ta on omandanud arvukates riikides ja piirkondades, sh idanaabrid, organiseeritud kodanikuühiskonna võrgustikke luues. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja nõukogu usaldama talle keskne roll idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi loomisel. Sellest saaks ELi ja idapartnerluse riikide kodanikuühiskondade paindlik ja avatud võrgustik, mis koguneks kord aastas ning tegutseks konkreetseid teemasid käsitlevate töörühmade ja meeskondade vahendusel, kes teevad programmide ja projektide ettepanekuid idapartnerluse eesmärkide teostamiseks. Kodanikuühiskonna täielikku ja tõhusat foorumil osalemist tuleks innustada kohase rahastamisega.

1.9.   Kahepoolsel tasandil toetab komitee partnerriikides struktuuride loomist, et võimaldada sotsiaalpartneritel ja teistel kodanikuühiskonna organisatsioonidel osaleda nõuandeprotsessis ELi ja partnerriikide ühiselt arendatud kahepoolsete programmide elluviimisel, sh riiklike kavade välja töötamisel, nende rakendamises ja saavutatud tulemuste järelevalves.

1.10.   Komitee on seisukohal, et selleks, et kodanikuühiskond saaks oma ülesannet hästi täita, peaks Euroopa Komisjon tagama kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatuse terviklikku institutsioonide väljaarendamise programmi ning Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi (EIVP) asjaomaselt eelarverealt rahastatavatesse partnerlusprogrammidesse.

1.11.   Komitee on valmis osalema koos partnerriikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega kõigis neljas temaatilises foorumis, mis puudutavad komitee aktiivse töö käigus käsitletavaid probleeme ning mille kohta komitee on juba arvukalt arvamusi koostanud ja tähelepanekuid esitanud.

2.   Sissejuhatus ja idapartnerluse käivitamise ettepaneku sisu

2.1.   Komitee on vastanud positiivselt eesistujariigi Tšehhi Vabariigi taotlusele koostada Euroopa Komisjoni 3. detsembri 2008. aasta teatises esitatud ettepanekul põhinedes (1) ettevalmistav arvamus, milles uuritakse võimalusi ja viise kodanikuühiskonna kaasamiseks idapartnerlusse.

2.2.   Euroopa naabruspoliitika, mis loodi vastusena ELi 2004. aasta laienemisele, võimaldas tihendada ELi kahepoolseid suhteid idapiiril asuvate naaberriikidega (2) ja saavutada edu sidemete arendamisel nende riikide vahel. Samal ajal ei ole ootused siiski täielikult täitunud, eriti nende riikide omad, kes hellitavad ELi suhtes suurimaid lootusi.

2.3.   Poola ja Rootsi esitasid 26. mail 2008. aastal toimunud välisministrite kohtumisel ettepaneku luua idapartnerlus, mis moodustaks Euroopa naabruspoliitika kvalitatiivselt täiendatud vormi. Ettepanekut toetas eesistujariik Tšehhi Vabariik, kes muutis selle üheks oma prioriteediks.

2.4.   3. detsembril 2008. aastal avaldas Euroopa Komisjon teatise idapartnerluse kohta. Idapartnerlus käivitatakse 7. mail 2009. aastal Prahas toimuval idapartnerluse partnerriikide tippkohtumisel pärast selle heakskiitmist Euroopa Ülemkogu märtsis (3) toimuval kohtumisel.

2.5.   Idapartnerluse eesmärk on toetada senisest enam partnerriikide pingutusi Euroopa Liidule lähenemiseks ja pakkuda neile kogu vajalikku abi demokraatiaks ja turumajanduseks vajalike reformide läbiviimisel, õigusriigi põhimõtete rakendamisel, hea valitsemistava kasutamisel, inimõigustest kinnipidamisel, vähemuste austamisel ning turumajanduse ja säästva arengu põhimõtete rakendamisel.

2.6.   Idapartnerlust viiakse eelkõige ellu kahepoolsel tasandil, eesmärgiga sõlmida assotsieerimislepingud, (4) eeldusel, et partnerid on demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste austamise osas vajalikke edusamme teinud (5). Assotsieerimislepingud hõlmavad kaugeleulatuva ja tervikliku vabakaubanduspiirkonna loomist.

2.7.   Mitmepoolsel tasandil luuakse neli platvormi, mis on suunatud järgmistele teemadele: 1) demokraatia, hea valitsemistava ja stabiilsus; 2) majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale; 3) energiavarustuse kindlus; ja 4) inimestevahelised kontaktid. Mitmepoolsel tasandil tugevdatakse sidemeid partnerriikide vahel väljavaatega luua tulevikus naaberriikide majandusühendus. Mitmepoolses koostöös võiks konkreetseid edusamme saavutada peamiste algatuste kaudu  (6). Neid rahastaksid rahvusvahelised finantsasutused, erasektor ja erinevad rahastajad.

2.8.   ELi ja idapartnerluse riikide riigi- ja valitsusjuhid kogunevad kord kahe aasta jooksul, välisministrid igal aastal, iga platvormi kõrgete ametnike ja töörühmade ekspertide kohtumised toimuvad kord poole aasta jooksul.

2.9.   Euroopa Komisjon ja nõukogu arvestavad kodanikuühiskonna osalemisega idapartnerluse eesmärkide elluviimisel ja teevad ettepaneku kodanikuühiskonna foorumi loomiseks ametivõimudega dialoogi pidamiseks. Komisjon on palunud Regioonide Komiteel ja EMSK-l osaleda demokraatiale, heale valitsemistavale ja stabiilsusele ning inimestevahelistele kontaktidele pühendatud temaatiliste platvormide raames teostatavates töödes.

2.10.   Idapartnerluse rahastamisallikaid suurendatakse 2008. aasta 450 miljonilt eurolt 600 miljoni euroni 2013. aastaks. Selleks on vaja täiendavaid vahendeid, mis peaksid tulema Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi eelarve reservidest.

3.   Kuidas muuta idapartnerlus Euroopa naabruspoliitika elluviimist parandavaks vahendiks

3.1.   Komitee peab idapartnerlust Euroopa naabruspoliitika idamõõtme uueks strateegiliseks raamistikuks ja solidaarsuse avalduseks Ida-Euroopa rahvastega. See peaks põhinema ühiste väärtuste jagamisel, inimõiguste ja põhivabaduste toetamisel, heal valitsemistaval ja sellise demokraatliku ühiskonna ehitamisel, mille lahutamatu osa on kodanikuühiskond. Partnerriikide valitsuste poliitiline tahe arendada dialoogi kodanikuühiskonnaga ja toetada dialoogi sotsiaalpartnerite vahel peaks olema üks kriteeriumitest idapartnerluse olemasolevate koostöövahendite ja –programmide kasutamisel.

3.2.   Üha süvenev majandus- ja finantskriis muutub ELi idanaabrite majanduslikule arengule ja stabiilsusele ohuks. Komitee arvates on oluline, et idapartnerluse koostööprogrammi ning Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendist eraldatud rahalisi vahendeid suunataks nii, et lisaks pikaajaliste struktuuriliste reformide toetamisele aitaks see partnerriikide valitsustel stabiliseerida majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning vältida kriisi negatiivseid tagasilööke rahvastiku kõige haavatavamatele rühmadele.

3.3.   Idapartnerluse eesmärk on aidata Ida-Euroopa riikidel viia end kooskõlla ELi normidega, mis ei anna neile küll otsest võimalust ELiga ühineda, kuid ei peaks ka piirama eri riikide ambitsioone nende tulevaste suhete osas ELiga. Komitee leiab, et partnerriikide motivatsiooni suurendamiseks reformide ja EList inspireeritud eeskirjade aktiivsemaks kohaldamiseks tuleks neile pakkuda võimalust saada eelistatud staatus, kui nad on konkreetsetes ja kokkulepitud valdkondades ühenduse õigustiku üle võtnud. Nii võiksid nad sarnaselt Euroopa majandusruumi riikidega (7) moodustada siseturu osa, osaleda ühenduse ja asutuste programmides ja võtta ekspertidena osa ühenduse uute õigusaktide koostamisest, omamata hääleõigust.

3.4.   Idapartnerlust tuleks võtta kui vahendit, mille abil EL võimaldab Aserbaidžaanil ja pikemas perspektiivis Valgevenel täita WTO-ga ühinemise tingimused. Asjaolu, et kõik teised idapartnerluse riigid on juba WTO liikmed, loob sobiva raamistiku sellise mitmepoolse dialoogi algatamiseks, mis ei käsitle vaid kahepoolse kaubanduse liberaliseerimist ELi ja eri partnerriikide vahel, vaid samuti piirkondliku kaubanduse liberaliseerimist partnerriikide vahel. Kõnealuse partnerluse käivitamisest alates peaks ELi prioriteet olema naaberriikide majandusühenduse loomine Euroopa majandusruumi (8) mudeli alusel.

EMSK teeb ettepaneku, et idapartnerluspoliitika elluviimisel lähtutaks 2004.–2008. aastatel Euroopa naabruspoliitika teostamisel õpitust (9). Nimetatud õppetunde võib kokku võtta järgmiselt:

3.5.1.   Järgmistel läbirääkimistel, kus käsitletakse ELi ja partnerriikide assotsieerimislepinguid ning eelkõige kodanikuühiskonna rolli ja võimalust luua nimetatud lepingute raames partnerriikide ja ELi liikmesriikide kodanikuühiskonna esindajatest koosnevad ühised nõuandekomiteed, tuleks konsulteerida kodanikuühiskonnaga.

3.5.2.   Partnerriikide valitsused peaksid koostöös Euroopa Komisjoni ja teiste sidusrühmadega (poliitilised jõud, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskond, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused) kavandama ja ellu viima riiklike tegevuskavade prioriteete sel viisil, et nende kavade teostamisele tagataks võimalikult ulatuslik toetus. Tegevuskavad peaksid hõlmama sätteid, mis võimaldavad kodanikuühiskonnal tõhusamalt konsultatsiooniprotsessis osaleda, eelkõige tagades, et Euroopa dokumendid tõlgitaks riigikeeltesse.

3.5.3.   Partnerlus- ja koostöölepingutega loodud valdkondlikke küsimusi käsitleva koostöö eest vastutavate ühiste nõuandekomiteede eesmärk on levitada teavet ja võimaldada Euroopa naabruspoliitika raames tagasisidet anda. Nad täidavad seda ülesaannet vaid osaliselt, arvestades, et komiteed kogunevad harva ja ebaregulaarselt. Allkomiteede koosolekud ja nende järelevalve peaksid olema siduvad. Idapartnerluse (parlamentaarne koostöö Euronest, kodanikuühiskonna foorum, kohalik ja piirkondlik assamblee) raames kavandatavate institutsiooniliste platvormide esindajad peaksid teostama järelevalvet allkomiteede tööde ja riigiasutuste tegevuse üle tegevuskavades sätestatud prioriteetide elluviimisel. Edusammude hindamine peaks toimuma selgete, läbipaistvate ja mõõdetavate võrdluskriteeriumite alusel, mis on sätestatud ühiselt, ning kodanikuühiskonnal peaks samuti olema võimalus osaleda kriteeriumide määratlemises ja nende rakendamise järelevalves.

3.5.4.   Idapartnerluse algatuse raames tuleks üksikasjalikumalt määratleda valdkondlikud vahendid. Vaja on täpselt määratleda, milliste kriteeriumite alusel võivad partnerriigid osaleda valdkondliku programmi või konkreetse riigiasutuse tegevuses, nii et iga riik oleks teadlik talle esitatavatest tingimustest ühenduse programmides ja asutustes osalemiseks.

3.5.5.   Temaatilised platvormid peaksid võimaldama korrapäraselt jagada häid tavasid ELi, liikmesriikide ja partnerriikide vahel ning seeläbi määratleda mitmepoolsed projektid asjakohastes valdkondades. Platvormides võiksid läbirääkimised olla suunatud järgmistele küsimustele:

—	õigusriigi põhimõtted,

—	sotsiaalse turumajanduse ja selle õigusraamistiku põhimõtted,

—	hea valitsemistava,

—	võitlus korruptsiooni ja varimajandusega,

—	sotsiaalsed probleemid, sh meeste ja naiste võrdõiguslikkus,

—	ränne ja inimestevahelised kontaktid,

—	sotsiaal- ja kodanikudialoogi edendamine,

—	kaubandusvahetuse tõkete eemaldamine,

—	intellektuaalomandi õiguste kaitse,

—	vaesuse kaotamine,

—	energiajulgeolek ja -tõhusus,

—	toiduaineohutuse normide järgimine,

—	kaitse kolmandatest riikidest pärit ohtlike toodete impordi eest,

—	rahvatervise ja keskkonna kaitse,

—	piiriülene koostöö jne.

Kodanikuühiskonna foorumisse kuuluvad kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid nende valdkondade valikusse ja käsitlemisse kaasatud olema. Selle rolli täitmiseks tuleb kodanikuühiskonna organisatsioonidele tagada piisav rahastamine.

3.6.   Komitee on arvamusel, et partnerriigid peaksid idapartnerluse koostööprogrammis osalema vaid sel eeldusel, et nad võtavad omaks ühised väärtused ja peavad neist täiel määral kinni. Ühised väärtused on muu hulgas inimõigused ja põhivabadused, hea valitsemistava ning dialoog sõltumatu kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega. Komitee tuletab meelde, et see puudutab eelkõige Valgevenet ja tema osalemist idapartnerluses.

3.7.   Komitee leiab, et idapartnerlus ei tohiks kindlasti kaasa tuua uute eraldusjoonte teket Ida-Euroopas ning see peab jääma avatuks kolmandate riikide esindajatele sellistes valdkondades, mis puudutavad nende ühishuve. Paljud idapartnerluse prioriteedid kuuluvad ELi ja Venemaa strateegilise partnerluse alla. Näiteks võib tuua dialoogi energiajulgeoleku, rändeprobleemide, keskkonna ja teiste piirkondlike või ülemaailmsete probleemide üle, mille puhul ei ole võimalik jõuda konkreetsete tulemusteni ilma Venemaa, Türgi või Kesk-Aasia riikide esindajate osalemiseta. Komitee soovitab, et kolmandate riikide kodanikuühiskonna esindajad kaasataks kodanikuühiskonna foorumis või ka teistes foorumites neid küsimusi käsitlevatesse läbirääkimistesse.

3.8.   Idapartnerlus peaks täiendama Musta mere sünergiat. Nendel kahel algatusel on küll eri eesmärgid ja nende puhul rakendatakse eri vahendeid, ent nad jagavad teatud peamisi tegevusvaldkondi. Seega on vältimatu tugevdada nimetatud kahe algatuse raames võetud lähenemisviiside kooskõlastamist, et takistada kasutut dubleerimist või teatud meetmete kordamist.

3.9.   Idapartnerluse eesmärkide saavutamisel on oluline edendada inimestevahelisi kontakte. Liikuvus on nii kahepoolsete kui ka mitmepoolsete suhete puhul esmatähtis. Selleks, et saavutada peamine eesmärk – viisavabaduse süsteemi kehtestamine kõnealuste riikidega – tuleb teha tööd viisasüsteemi järk-järgult paindlikumaks muutmiseks üliõpilaste, ärimeeste, tihti ELi liikmesriikides reisivate isikute ja nende pereliikmete jaoks, vähendades samas viisatasusid. Eelnevalt on vaja partnerriikidega vajalikud kokkulepped sõlmida.

3.10.   Komitee teeb ettepaneku korraldada partnerriikide, liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna vahel dialoog tööturgu puudutavates küsimustes, mh sellistel teemadel nagu tööturu arengud ja liikuvus tööturul ning samuti seoses ühismeetmete vastuvõtmisega, et võidelda ebaseadusliku töö ja ILO oluliste konventsioonide rikkumise vastu.

4.   Idapartnerluse riikide kodanikuühiskonna organisatsioonide iseloomulikud jooned

4.1.   Ehkki kuue partnerriigi ajalooline, poliitiline ja sotsiaal-majanduslik kontekst on erinev, on nende riikide kodanikuühiskonnal palju sarnaseid jooni ühiskondliku arengu tõttu, mille need riigid läbisid Nõukogude Liidu ajal. Sel ajal olid kodanikuühiskonna organisatsioonid pelgalt võimuloleva kommunistliku partei käepikendus.

4.2.   Nõukogude Liidu lagunemine võimaldas neil riikidel saavutada iseseisvus, tuues samal ajal kaasa nende majanduse märkimisväärse kokkukukkumise. Majandusreforme, mille eesmärk oli siirdumine riigi juhitavalt majanduselt turumajandusele, viidi läbi aegamööda ja ilma tervikutunnetuseta. Olukorra muutis veelgi keerulisemaks poliitiline ebakindlus ja võimuvõitlus. Vähemalt neljas riigis (Moldova, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia) on olukorda halvemaks muutnud relvastatud konfliktid naaberriikidega või iseseisvuda soovivate piirkondadega.

4.3.   Vaatamata 1990. aastate lõpus ja 2000. aasta järel saavutatud majanduskasvule valitseb nendes riikides endiselt väga ebakindel olukord, mis võimendab veelgi praeguse majanduskriisi tõsiseid tagajärgi. Valitsevad väga suured sotsiaalsed erinevused. Suur osa elanikest elab varimajandusest või on välja rännanud, et otsida tööd välismaal. Kaasajastamise ja arengu peamised takistused on bürokraatia ja liigne reguleeritus ning nendega kaasnev korruptsioon.

4.4.   Kõigis partnerriikides on kodanikuühiskonna tegevuspõld viimastel aastatel samm-sammult laienenud. Olukorra kerget paranemist võib täheldada koguni Valgevenes, seda ELi ja rahvusvahelise arvamuse survel. Euroopa naabruspoliitika ja selle vahendid ning Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) aitavad kaasa sotsiaalse dialoogi järk-järgulisele loomisele ja institutsionaliseerimisele partnerriikides. Ühenduse norme ei järgita veel kaugeltki selliste küsimuste puhul nagu õigussüsteemi sõltumatus, pädevuse ja vastutuse jagunemine keskvõimu ja piirkondlike omavalitsuste vahel, kodanikuõiguste ja -vabaduste korrektne tõlgendamine ja rakendamine ning meedia sõltumatus. Valitsused kardavad leppida ühiskonna mitmekesisusega, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide sõltumatusega ning nende õigusega sotsiaal- ja kodanikudialoogiks, mis peaks tugevdama ühiskonda tervikuna.

4.5.   Juba viis aastat on EMSK uurinud kõigi partnerriikide kodanikuühiskonna olukorda, eelkõige ühinemisvabadust, registreerumist, maksueeskirju ja -menetlusi, sõnavabadust ja kolmepoolsete konsultatsioonide toimimist. Komitee on sel teemal koostanud arvamusi, milles on esitatud mitmeid soovitusi (10).

4.6.   EMSK ja ILO korraldatud konverents, mis toimus 2.–3. märtsil 2009 ja millel käsitleti sotsiaal- ja kodanikudialoogi Musta mere sünergia ja idapartnerluse raames, kinnitas, et kolmepoolne dialoog esineb mitteametlikult kõigi partnerriikide vahel, ent selle sisu ei võimalda praegu kaugeltki oma eesmärki täita. Teisalt ei suudeta luua ei sotsiaaldialoogi piirkondlikul tasandil ega valdkondlikku dialoogi. Kõik osalejad märkisid, et nendesse kahte piirkondlikku algatusse tuleb tingimata kaasata kodanikuühiskond.

4.7.   Kodanikuühiskonna eri rühmade olukord

4.7.1.   Tööandjate organisatsioonid

Kõigis partnerriikides on traditsioonilised organisatsioonid, kes esindavad ettevõtjaid ja pakuvad neile vajalikke teenuseid, näiteks kaubanduskodasid ja ettevõtjate ühendusi. Kuna tööandjatel on tulnud organiseeruda sotsiaaldialoogi osapoolena, on käimasolevate reformidega loodud tööandjate organisatsioone, mis koondavad suurettevõtteid ja kutseühinguid. Need organisatsioonid seisavad endiselt vastamisi mitmete probleemidega ning paljud neist ei ole piisavalt esinduslikud, nad on killustatud ja konkureerivad omavahel. Mõnedes riikides – eelkõige sellistes, kus avalik sektor juhib endiselt majandust, näiteks Valgevenes, Moldovas, Aserbaidžaanis – on nad otseselt seotud võimuga, mis piirab nende võimalusi valitsuse poliitikat sõltumatult kritiseerida või sellele vastanduda. See piirab märkimisväärselt nende huvi ja soovi sotsiaaldialoogis osaleda.

4.7.2.   Ametiühingud

4.7.2.1.   Enamikes partnerriikidest on traditsioonilised sovetlikus vaimus ametiühingud läbinud reformiprotsessi ja on enam või vähem edukalt vastu võtnud demokraatia, iseseisvuse ja vabaduse põhimõtted, mida rahvusvahelised ja Euroopa ametiühingud kaitsevad. Valgevenes ja Ukrainas on loodud uusi ametiühinguid. Sellegipoolest ei peeta töötajate organisatsioonide sõltumatuse põhimõttest kaugeltki kinni, seda kinnitavad mõnedes riikides mitmesugused valitsuse sekkumised, mis on andnud alust esitada ILOle kaebusi ametiühingute vabaduste rikkumise kohta.

4.7.2.2.   Ehkki kõik partnerriigid on ratifitseerinud ILO põhikonventsioonid, rikutakse eelkõige konventsioone kollektiivläbirääkimiste õiguse ja ühinemisvabaduse kohta. Rikkumised ilmnevad registreerimisraskuste ja streigiõiguse piirangute näol. Ettevõtetes eiratakse põhiõigusi ja mõned ametiühingujuhid on töölt vabastatud.

4.7.2.3.   Kokkuvõttes on siiski tehtud edusamme, mis võimaldavad ametiühingutel mängida positiivset rolli partnerriikide demokraatliku protsessi kinnistamisel.

4.7.3.   Valitsusvälised organisatsioonid

4.7.3.1.   Kodanikuühiskonna organisatsioonide arv on kõigis partnerriikides märkimisväärselt kasvanud. Nende organisatsioonide tegevus on suunatud just Euroopa integratsioonile ja sotsiaalküsimustele, nagu näiteks ränded, haridus, tervishoid, sotsiaalmajandus, võitlus vaesuse vastu, keskkonnakaitse, inim- ja kodanikuõigused, tarbijaõiguste kaitse ning põllumajandus- ja käsitööettevõtjate huvide esindatus. Organisatsioonid kuuluvad Euroopa ja rahvusvahelistesse võrgustikesse ning andsid aktiivse panuse demokraatlike väärtuste kaitsmisesse Ukraina ja Gruusia revolutsioonide ajal.

4.7.3.2.   Kõigis partnerriikides puutuvad valitsusvälised organisatsioonid kokku mitmete probleemidega, mis tulenevad sellest, et valitsus ei usaldada kodanikuühiskonda. Probleemid ilmnevad eriti juhul, kui valitsus ei saa valitsusväliseid organisatsioone kontrollida ja püüab nende sõltumatut mänguruumi seadusandluse abil piirata. Sõltumatud valitsusvälised organisatsioonid seisavad vastamisi just rahastamisprobleemidega ning on sunnitud otsima abi välismaalt. Seda tehes satuvad nad aga kriitika osaliseks, kuna väidetakse, et nad väärtustavad välisriikide huve riiklikest huvidest enam. Paljudes partnerriikides on valitsusele lähedal seisvaid valitsusväliseid organisatsioone, kellel on nähtav positsioon kodanikudialoogi eri foorumites.

4.7.3.3.   Olukord ja teadlikkus kodanikudialoogi vajalikkusest paranevad siiski järk-järgult, eelkõige tänu teabe- ja kogemustevahetusele ning mitmete kodanikuühiskonna võrgustike loomisele. Ukrainas on valitsuse ja aktiivselt Euroopa integratsiooni toetavate valitsusväliste organisatsioonide dialoogi osas tehtud märgatavaid edusamme.

5.   EMSK roll idapartnerluses

5.1.   Komitee soovib jätkata oma tegevust partnerriikide organiseeritud kodanikuühiskonna piirkondlike ja riiklike võrgustike olukorra, suutlikkuse ja arengu toetamiseks, et nad võiksid võimalikult tõhusalt osaleda kahe- ja mitmepoolsetes programmides ning aidata sel viisil idapartnerluse eesmärke saavutada.

5.2.   Viimastel aastatel on komitee omandanud väärtuslikke kogemusi kodanikuühiskonna võrgustike loomises piirkondlikul ja riiklikul tasandil, nt Euromedi tasandil, AKV riikides, Kariibidel, Kesk-Ameerikas, Mercosuri riikides, Hiinas, Indias ja Brasiilias. Lisaks esindab komitee Euroopa Liitu assotsiatsioonilepingutega Türgi, Horvaatia ja edaspidi ka endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga loodud ühistes nõuandekomiteedes. Komitee tegevus on asjaomastes piirkondades ja riikides aidanud tugevdada kodanikuühiskonda tervikuna.

5.3.   Samuti on komitee võtnud ülesandeks mängida sarnast rolli oma suhetes Kesk-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia riikidega. 2004. aastal moodustas komitee idanaabrite töörühma, koostas alusanalüüse partnerriikide kodanikuühiskonna organisatsioonide staatuse ja tegevusvaldkonna kohta ning sõlmis nende organisatsioonidega otseseid kontakte. Komitee korraldas mitu üritust, sealhulgas eelpool mainitud konverentsi sotsiaal- ja kodanikudialoogi kohta Musta mere sünergia ja idapartnerluse raames.

5.4.   Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja nõukogu usaldama talle keskne roll, et tagada kodanikuühiskonna aktiivne osalemine idapartnerluse institutsioonilises struktuuris. Seoses idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi loomisega on võimalik toetuda komitee kogemusele ja oskusteabele selles valdkonnas ning kasutada komitee kontakte kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerite ning nende riiklike ja piirkondlike võrgustikega nii partnerriikides kui ka ELis. Idapartnerluse kodanikuühiskonna foorum tuleks luua kohe pärast kõnealuse algatuse ametlikku esitlemist 2009. aasta teisel poolaastal.

5.5.   Idapartnerluse kodanikuühiskonna foorum peab olema tõhus ja paindlik ning ühendama nii ELi kui ka partnerriikide esinduslikke, demokraatlikke ja sõltumatuid kodanikuühiskonna organisatsioone, kes esindavad tööandjaid, töötajaid ja teisi valitsusväliseid organisatsioone, kes loovad algatuse elluviimisel konkreetset lisaväärtust. Kodanikuühiskonna foorum võiks kohtuda vähemalt korra aastas vaheldumisi ELis ja ühes partnerriikidest. Foorumis võidaks luua töörühmi ja meeskondi, kes käsitleksid kompleksseid probleeme (vt punkt 3.5.5) idapartnerluse neljanda rakendusliku tasandi raames temaatilisi paneele luues ning esitaksid ELi esindajatele ja partnerriikide valitsustele ettepanekuid ja soovitusi. Korralduslike ja haldusküsimuste eest vastutaks EMSK sekretariaat sihipärase Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi toel.

5.6.   Komitee kavatseb ka edaspidi toetada kodanikuühiskonda, sh sotsiaalpartnereid koondavate struktuuride loomist partnerriikides, et nad oleksid aktiivselt integreeritud tegevuskavade ja Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi ühiste prioriteetide väljatöötamisse, riiklikul tasandil vältimatute meetmete määratlemisse, järelevalvesse ja tagasisidesse ning tehtud edusammude hilisemasse hindamisse. Kodanikuühiskonna foorum võiks olla sobiv raamistik selliste heade tavade jagamiseks, mis on seotud kodanikuühiskonna rolliga riiklikus otsustusprotsessis ja sotsiaaldialoogi arendamisega.

5.7.   Sellesse protsessi võiks kaasata ka ELi ja partnerriikide kodanikuühiskonda ühendavad ühised nõuandekomiteed, kui need assotsiatsioonilepingute alusel luuakse.

5.8.   Selleks, et kodanikuühiskonna organisatsioonid saaksid paremini nimetatud keerulisi ülesandeid täita, tuleb neile tagada vajalik toetus ja abi. Samuti kutsub komitee komisjoni üles lisama terviklikku institutsioonide väljaarendamise programmi lisaks avalikule teenistusele ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes võiksid partnerlusprogrammide raames kasu saada ELi liikmesriikide sarnaste asutuste kogemustest.

5.9.   Euroopa Komisjon kutsus komiteed osalema demokraatia, hea valitsemistava ja stabiilsuse ning inimestevaheliste kontaktide temaatilises platvormis. Komitee on veendunud, et tal on vajalikud oskused ja kogemused, et olla kaasatud ka ülejäänud kahte platvormi majandusintegratsiooni ja energiavarustuse kindluse teemal. Lisaks palub komitee, et nendesse platvormidesse kaasataks ka partnerriikide kodanikuühiskond ja kodanikuühiskonna foorum.

---

(1)  Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile idapartnerluse kohta, KOM(2008) 823 lõplik, 3.12.2008

(2)  Käesolevas arvamuses viitab termin idapartnerid (või „partnerid”) neile Ida-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia riikidele, millele Euroopa naabruspoliitika on suunatud: Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova ja Ukraina.

(3)  Eesistujariigi järeldused, Euroopa Ülemkogu, Brüssel (19.–20. märts 2009) 7880/09.

(4)  Läbirääkimised assotsieerimislepingu sõlmimiseks Ukrainaga on juba alanud, mis võiks saada näidiseks teistele partnerriikidele.

(5)  See puudutab eelkõige Valgevenet, kus sellesuunalised edusammud ei ole hetkel piisavad.

(6)  Need võiksid näiteks käsitleda piiride haldamise integreeritud programmi, meedet väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, elektri piirkondlike turgude, energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate toetamist, Lõuna-Euroopa energiatransiidikoridori või koostööd looduskatastroofide ennetamise valdkonnas.

(7)  Norra, Lichtenstein ja Island.

(8)  KOM(2008) 823 lõplik, lk10.

(9)  Vt Slovaki Assotsiatsiooni Välispoliitika Uurimiskeskuse projekti järeldusi. Projekt viidi läbi Friedrich-Ebert-Stiftung fondi toel ja avaldati väljaandes The reform of the European Neighbourhood Politic Tools, Institutions and a Regional Dimension's (Euroopa naabruspoliitika vahendite, institutsioonide ja piirkondliku mõõtme reform), autorid: Alexander Duleba, Lucia Najšlova, Vladimķr Benč, Vladimķr Bilčik, 2009.

(10)  EMSK arvamused: „Laienenud Euroopa – naabrus: uus raamistik suhetele meie ida- ja lõunanaabritega”, ELT C 80, 30.3.2004, lk 148-155; „Valgevene kodanikuühiskond”, ELT C 318, 23.12.2006, lk 123-127; „Organiseeritud kodanikuühiskonna roll Euroopa Liidu ja Moldaavia suhetes”, ELT C 120, 16.5.2008, lk 89-95; „Euroopa Liidu ja Ukraina suhted: kodanikuühiskonna uus dünaamiline roll”, ELT C 77, 31.3.2009, lk 157-163; „Kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustike loomine Musta mere piirkonnas”, ELT C 27, 3.2.2009, lk 144-151; REX/241, arvamus teemal „Kodanikuühiskonna osalemine Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade elluviimisel Taga-Kaukaasia riikides: Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia”, raportöör: Andrzej Adamczyk, mai 2009, ei ole veel ELTs avaldatud.

---