Euroopa Ühenduste Komisjoni 24. septembril 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 11. juuli 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-351/03: Schneider Electric SA versus komisjon

(Kohtuasi C-440/07 P)

(2008/C 22/38)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: M. Petite ja F. Arbault)

Teised menetluspooled: Schneider Electric SA, Saksamaa Liitvabariik, Prantsuse Vabariik

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Esmalt meenutab apellant, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks peavad esinema kolm kumulatiivset tingimust — kohustuse rikkumine, tegelik ja kindel kahju ning rikkumise ja kahju vaheline otsene põhjuslik seos, ning esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks seitse väidet.

Oma esimeses väites leiab komisjon, et kuna Esimese Astme Kohus leidis, et esiteks „jättis” komisjon 3. augusti 2001. aasta vastuväiteteatises märkimata etteheite Schneideri ja Legrandi seisundite seotuse kohta ning teiseks ei olnud see märkimine „tehniliselt eriti keeruline”, jättis Esimese Astme Kohus tähelepanuta jõustunud lahendi mõju, tegi sisuliselt ebatäpseid järeldusi, moonutas oma hinnangu aluseks olnud tõendeid ning ei järginud oma otsuste põhjendamise kohustust.

Teises väides märgib komisjon, et Esimese Astme Kohus hindas asjaolusid valesti, rikkus õigusnormi ning ei täitnud oma põhjendamiskohustust, leides, et 22. oktoobri 2002. aasta otsuses kohtuasjas T-310/01: Schneider Electric vs. komisjon tuvastatud menetlusviga kujutab endast üksikisikutele õigusi andva õigusnormi „piisavalt selget” rikkumist.

Oma kolmandas väites leiab komisjon, et Esimese Astme Kohus tegi sisuliselt ebatäpseid järeldusi, moonutas tõendeid, hindas asjaomaseid fakte valesti ning rikkus õigusnormi, leides, et esineb „piisavalt otsene põhjuslik seos” rikkumise ning tuvastatud kahju teise osa vahel, st Schneideri eelnevalt sõlmitud kokkulepete osas Wendel-KKR-iga Legrand SA müümise hinna üle.

Komisjoni neljanda väite kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud oma põhjendamiskohustust, kuna vastuoluliselt on kohtu esitatud järeldused põhjusliku seose kohta kohustuse rikkumise ja erinevat laadi tuvastatud kahju vahel.

Viiendaks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus tegi sisuliselt ebatäpseid faktilisi järeldusi, moonutas tõendeid ning rikkus õigusnormi, kuna kohus ei jõudnud järeldusele, et Schneider aitas kaasa tuvastatud kahju teise osa tekkimisele. Kõnealune ettevõtja ei järginud mitmeti oma kohustust käituda nõutava hoolikusega, et vältida kahju või vähendada selle ulatust, nimelt jättes esitamata ajutiste meetmete kohaldamise taotluse seoses Legrandi müümise kohustusega, mida ta väidetavalt tegi, ning otsustades võõrandada Legrandi ajal, mil tal ei olnud selleks kohustust.

Kuuendaks heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette, et kohus otsustas ultra petita, jättis tähelepanuta tõendamist reguleerivad sätted ning rikkus kaitseõigust, määrates kindlaks kahju, millele hagi esitanud ettevõtja ei viidanud.

Lõpuks leiab komisjon seitsmendaks, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kuna mõistis Schneideri kasuks välja viivitusintressi alates kahju teise osa tekkimisest 10. detsembril 2002.