15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/106

1.1

2000. aasta Lissaboni agendas tähelepanu keskmesse asetatud majanduskasvu, uuendustegevuse ja tööhõive eesmärgid peavad olema tihedalt seotud Euroopa tööstuspoliitika rolli ümberhindamise ja väärtustamisega. Stabiilsuse ja kasvu pakti järgimise ja ühtse turu tugevdamise kõrval on vaja leida viise tegevuste kooskõlastamiseks, mis võimaldavad Euroopa tööstusel etendada keskset osa globaliseerumisega seotud väljakutsetele vastamisel.

Strateegiliste eesmärkide hulka tuleb lisada ka ELi ja riikideülestele huvidele vastavad esmatähtsad sektorid ning neid tuleb tugevdada asjakohaste majandusvahenditega. Vastutus keskpikkade ja pikaajaliste tööstusstrateegiate eest lasub peamiselt Euroopa Liidul, kuid nende rakendamisega seotud praktiline pool peaks kuuluma liikmesriikide pädevusse.

Ühisraha ja siseturg on suurepärased vahendid, kuid mitte eesmärgid omaette. Eesmärgid on jätkuvalt asutamislepingus kehtestatud majanduslik ja sotsiaalne areng ning tööhõive kõrge tase.

Eespool nimetatu valguses leiab EMSK, et Euroopa tööstusstrateegiasse panuse andvate majanduspoliitika meetmete osas tuleks keskenduda järgmistele valdkondadele.

1.2

Majanduspoliitika üldsuunised ja Lissaboni tegevuskava. Kuigi majanduspoliitika üldsuuniste näol on tegemist majanduspoliitika juhtimis- ja kooskõlastusvahendiga, peaksid need olema tihedamalt seotud Lissaboni tegevuskava algatustega ning iga liikmesriigi majanduslikku olukorda arvesse võttes sätestama investeerimise uuendustegevusse ja uutesse tehnoloogiatesse tööstussektoris.

1.3

Euroopa Keskpanga roll ja poliitika. Euroopa Keskpanga otsuste peamine eesmärk on hoida inflatsioon kontrolli all ja tagada hindade stabiilsus. Mõnikord võib nende eesmärkide saavutamine pidurdada investeerimist. Unustamata sealjuures oma peamisi eesmärke, võiks Euroopa Keskpank siiski võimaluste piires teostada paindlikumat rahapoliitikat, et edendada investeerimist.

1.4

Euroopa Investeerimispanga roll. Euroopa Investeerimispank peab andma märkimisväärse panuse majanduslikku ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse ning tugevdama tööstuse arengut, pakkudes stiimuleid teadus- ja arendustegevuseks. Ka komisjon peaks makromajanduspoliitika valdkonnas välja töötama uued vahendid tööstuse arengu ja majanduskasvu edendamiseks.

1.5

Vajadus parema fiskaalpoliitika järele. Fiskaalpoliitika valdkonnas tuleb vähendada bürokraatiat, eelkõige seoses VKEdega. Lisaks võib teadus- ja arendustegevusse investeerimise stiimulitena kasutada ka maksusoodustusi.

1.6

Ettevõtete liigse keskendumisega finantstegevusele ja sellealaste õigusaktide puudumisega seotud ohud  (1) . Ettevõtete liigne keskendumine finantstegevusele ning järjest rohkem esinev puhtalt spekulatiivne investeerimine tööstusesse ohustab tööstusvõrgustikku, avaldades tihti mõju nii tootmisele, tööhõivele kui sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Tuleb võtta meetmeid, et reguleerida finantsvaldkonna kaasamist ettevõtete igapäevasesse tegevusse.

1.7

Euroopa tööstusmudeli taaskäivitamine. Üks viis võidelda tootmise vähenemise ja ettevõtete ümberpaigutamise vastu on taaskäivitada Euroopa tööstusmudel, mida iseloomustavad edukad majanduspiirkonnad ja -sektorid. Igal juhul vajab tööstusvõrgustik nii kõva kui pehmet infrastruktuuri. Kõnealuste projektide rahastamine on ELi kui terviku huvides.

Arvestades, et teenused on Euroopa majanduses kesksel kohal, peavad need olema ärimaailmaga tihedalt seotud, kuna teenused, eriti tootmist toetavad teenused annavad tegelikult viimasele elujõu. Kui aga tööstussektor kaotaks oma dünaamilisuse, kaoksid varsti ka teenused.

1.8

Teadusuuringud, arendustegevus ja intellektuaalomand. On selge, et tuleb parandada tulemusi ja suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, kuna veel ei ole saavutatud Lissaboni tegevuskavas seatud eesmärkidele isegi lähedasi tulemusi. EL peab oma jõupingutusi finantsvaldkonnas tõhustama. Uue tööstusstrateegia raames teadustegevusse tehtavate investeeringute puhul tuleks arvestada ELi CO2 heidete vähendamise uute eesmärkidega. Euroopa tööstuse konkurentsi- ja uuendusvõime jaoks on oluline ka intellektuaalomandi õiguste kaitse, mis tuleks tagada ELi asjakohaste vahenditega.

1.9

Haridus ja tööstus. Ettevõtluse ja hariduse vastastikuse sõltuvuse/vastastikuste kontaktide tähtsust ei ole võimalik liigselt rõhutada. Koolid, ülikoolid ja muud kõrgkoolid peavad olema teadlikud vajadusest anda (üli)õpilastele ettevõtluseks vajalik kvalifikatsioon. Ettevõtted peavad oma nõudmised ise õppeasutustele edastama. Üks viis kontaktide parendamiseks on ettevõtlusparkide rajamine ülikoolilinnakutesse, teine võimalus oleks tugevdada Euroopa tippkeskuste ja ka Euroopa Tehnoloogiainstituudi rolli.

1.10

Sotsiaaldialoog — struktuurimuutuste jaoks sünergia kindlaksmääramine ja kõigi asjaomaste osapoolte kaasamine võivad tööstuse muutused muuta sotsiaalselt vastuvõetavaks, kui muutuste ennetamise ja juhtimise ajal on tagatud sotsiaalpartnerite süstemaatiline kaasamine ning kui sidusal viisil arvestatakse kahte eesmärki: ettevõtete konkurentsivõime tõstmine ja negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede vähendamine. Piiriülestes piirkondades võib tööstuse muutusi lihtsustada, määrates kollektiivsete läbirääkimiste jaoks sellise rahvusteülese raamistiku nagu on kirjeldatud sotsiaalmeetmete kavas aastateks 2005–2010. Euroopa töönõukogud võivad siin anda oma panuse: tuleb jälgida, et nõukogude töös osalevate inimeste pädevused oleksid piisavad selleks, et Euroopa töönõukogud võiksid etendada oma rolli konsultatsiooni- ja dialoogiprotsessi peamise osalejana (2).

2.1

Euroopa Liidu tööstuspoliitika rakendamise alus on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 157 (3) ning seda on korratud mitmes olulises dokumendis. Mõni aasta tagasi avaldatud Euroopa Komisjoni teatis teemal „Tööstuspoliitika avatud ja konkurentsivõimelises keskkonnas: ühenduse lähenemisviisi suunised” (4) on Euroopa tööstuspoliitika ajaloo oluline verstapost. Sellele järgnesid muud dokumendid (5), nagu komisjoni teatis teemal „Laienenud Euroopa tööstuspoliitika” (6), milles käsitleti Euroopa Liidu kavandatud laienemisest tulenevaid võimalusi ja tagajärgi. Neile järgnenud märkimist väärivate dokumentide hulka kuuluvad komisjoni teatised teemal „Euroopa konkurentsivõime mõned võtmeküsimused” (7) ja „Struktuurimuutuse edendamine: laienenud Euroopa tööstuspoliitika” (8). Hiljuti avaldas komisjon teatise pealkirjaga „Ühenduse Lissaboni strateegia rakendamine: raampoliitika ELi tootmise tugevdamiseks — süvendada integreeritumat lähenemisviisi tööstuspoliitikale” (9), millele järgnes tööstuspoliitika vahekokkuvõte (10).

2.2

Euro kehtestamine ühisrahana viis stabiilsuse ja kasvu pakti sõlmimiseni osalevate riikide vahel, millega kaasnes uuesti vajadus paremini kooskõlastada liikmesriikide majanduspoliitikat ning eelkõige eelarvepoliitikat.

Hiljutine laienemine, millega hõlmati Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, tähendab märkimisväärset väljakutset ELi tuleviku jaoks ning vajadust kõrvaldada jätkuvad erinevused majanduse, sotsiaal- ja tööstuse valdkonnas.

ELi poliitikaga on saavutatud olulisi eesmärke eelkõige siseturu tugevdamisel ning hiljuti teenuste vaba liikumise osas.

Kõigile kõnealustele prioriteetidele (Maastrichti kriteeriumide täitmine; siseturu, eelkõige erinevate majandus- ja tööstustingimuste reguleerimine) osutatud tähelepanu on kahjustanud ELi tööstuspotentsiaali toetavat poliitikat.

2.3

Sellega seoses on tööstuspoliitika olnud majanduskasvu ja töökohtade loomise strateegia raames vähemtähtis. See tuleneb sellest, et liikmesriikidele on antud peaaegu täielik otsustusõigus kõnealuses valdkonnas ning riikideülesed kokkulepped on toonud vähe kasu ja ELi kooskõlastusalgatusi on esinenud harva. Vaatamata viimase 25 aasta jooksul võetud kohustustele ja koostatud dokumentidele, et töötada välja ELi tööstuspoliitika, mis võimaldaks sammu pidada maailma suurte majandusjõududega, tundub üldiselt, et esikohal on siiski riiklikud huvid. Palju on ära tehtud, et kiirendada erastamist ja liberaliseerimist, mida peetakse majanduskasvu parimateks stiimuliteks, kuid tööstus- ja tootmissektorit toetav ELi poliitika on hooletusse jäetud.

2.4

Tänapäeva globaliseerunud maailmas on järjest suurem vajadus määratleda Euroopa tööstusstrateegiad, mis vastavad kõige paremini mitte ainult selliste gigantide nagu Ameerika Ühendriigid ja Jaapan, vaid ka Aasia arenevate majandusjõudude, nagu Hiina ja India, pakutavale globaalsele konkurentsile. Seetõttu on vaja ELi vahendeid, et tõhusalt vastata muu maailma poolt esitatud väljakutsetele ning anda ELile edumaa strateegilistes sektorites.

2.5

Siiski on viimastel aastatel tekkinud Euroopas suundumus tööstuspoliitika uuesti riiklikuks muuta, seda eelkõige teatud strateegilistes sektorites, nagu energiasektor. Sellega kaasneb oht, et edukate riiklike ettevõtete eelistamine edukate Euroopa ettevõtete ees, eelkõige laiemat turgu ja suuremaid investeeringuid nõudvates sektorites, ei vasta tegelikult liikmesriikide riiklikele huvidele.

2.6

Keskpikad ja pikaajalised tööstusstrateegiad ning neid toetavad poliitikameetmed kuuluvad Euroopa Liidu pädevusse, samas peaks kõnealuste poliitikameetmete rakendamine ja nende muutmine riikliku tasandi otsusteks kuuluma selgelt vaid liikmesriikide pädevusse.

2.7

Seistes ülemaailmsel tasandil silmitsi uute majandusjõududega, mis on tööjõumahuka tootmise osas konkurentsivõimelisemad, peab Euroopa tööstusstrateegia olema suunatud kvaliteedile. Selleks tuleb ette näha, millised on kõrgtehnoloogilise, uuendusliku ja kvaliteetse tootmise juhtivad sektorid, ning valida ka majandusvahendid, mis on võimalik kättesaadavaks teha Euroopa Liidu kui terviku huve esindavatele tööstus- ja tootmissektoritele.

3.1

Euroopa Liidu siseturg on algusest peale olnud Euroopa integratsiooni ja majanduskasvu tõukejõud. Euro on ühisrahana andnud täiendava tõuke ühtse turu rollile, muutes kaubavahetuse kiiremaks ja ohutumaks ning edendades konkurentsi. Siiski on nii siseturg kui euro iseenesest pigem vahendid kui eesmärgid. Eesmärgid on sätestatud asutamislepingus ning need kinnitati uuesti 21.–22. juunil 2007 toimunud Euroopa Ülemkogu järeldustes: majanduslikud edusammud, sotsiaalne ühtekuuluvus ja tööhõive kõrge tase.

3.2

Pärast 2003. aasta teisel poolaastal saavutatud julgustavaid tulemusi leidis 2004. aasta teisel poolaastal Euroopas aset majanduslangus, mille põhjustasid osaliselt välised tegurid, nagu naftahinnad, mida mõjutas rahvusvaheline kriis ja rahvusvahelises kaubanduses toimunud arengud. 2005. aasta edusammud, väike kasv 2006. aastal ning 2007. aasta julgustav esimene kvartal (11) kinnitavad, et igal juhul sõltub tugevam Euroopa majandus järjest rohkem ekspordist ning üha vähem sisenõudlusest (12).

3.3

Majanduspoliitika üldsuunistes 2005–2008 (13) mainis nõukogu vahendeid, prioriteete ja makromajanduspoliitika meetmeid, mida liikmesriigid peavad järgima, ning samuti nendega seotud ja jätkusuutlikuks tööstusstrateegiaks vajalikke reforme.

3.4

Nõukogu poolt majanduspoliitika üldsuunistes sätestatud makromajanduspoliitika meetmed on suunatud majanduskasvu ja tööhõive parandamisele, rõhutades samas ka majanduspoliitika tähtsust hindade stabiilsusele. Pakutud meetmete eesmärk on:

3.5

Stabiilsuse ja kasvu pakti makromajanduslikke meetmeid tuleks tõhusamalt kooskõlastada Lissaboni strateegia eesmärkidega, et luua Euroopa Liidu ja euroala ühtne majanduspoliitika. Tööstusstrateegia osas tehtavate asjakohaste otsuste toetamiseks on vaja läbi viia Euroopa eelarvereform, et suunata vahendeid ümber suuremat majanduskasvu toetavatele investeeringutele (14).

4.1

Seoses majanduskasvu suurendamiseks mõeldud ja tööstuse seisukohast kõige olulisemate reformidega viitas nõukogu järgmistele prioriteetidele:

4.2

2003. aasta Sapiri aruandes (15) arvestati juba mitmeid kõnealuseid eesmärke ning rõhutati vajadust pidada kinni stabiilsuse ja kasvu paktist. Seoses rahapoliitikaga väideti aruandes, et tööstuspoliitika jaoks ideaalse kliima saab luua vaid raha hinda kontrolli all hoidvate ja pikaajalist makromajanduslikku stabiilsust tagavate meetmetega.

4.3

EMSK kutsus oma arvamuses üles siduma majanduspoliitika üldsuunised tihedamalt teiste Lissaboni tegevuskava algatustega (16).

4.4

Siiski on makromajanduspoliitika otsused tänaseni tõsiselt tasakaalust väljas. Kesksel kohal on keskendumine inflatsiooni vastu võitlemisele ja hindade stabiilsusele. Euroopa Keskpank kasutab intressimäärasid liiga valmilt, kuid vähese paindlikkusega ning vahel raskestimõistetavatel põhjustel. Tugeva majanduskasvu ajal (1999–2000) EKP praktiliselt kahekordistas intressimäärad, kuid pikkadel madala majanduskasvu aastatel alandas neid äärmiselt aeglaselt. Euroopa süsteemi pikaajalise jätkusuutliku kasvu tagamisel võivad kasutoovateks teguriteks osutuda paindlik rahapoliitika koos sihipärase fiskaalpoliitikaga (range kontroll ja riiklikud investeeringud).

4.5

EKP vastutab rahalise stabiilsuse säilitamise ja inflatsiooni kontrollimise eest. Siiski võivad kõnealused poliitikameetmed takistada euroala riikide majanduskasvu ning mõjuda seetõttu pidurdavalt ülejäänud 15-le „lähenevale” riigile. Seetõttu tuleb EKP poliitikameetmeid tõhusamalt kooskõlastada ELi makromajanduspoliitikaga. On selge, et EKP otsuste puhul tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kuigi tugeval vääringul on positiivne mõju impordile, muutes selle odavamaks, kahjustab see eksporti.

4.6

Viimastel kuudel on EL olnud tagasihoidliku, kuid julgustava majanduskasvu tunnistaja. Kasvu on toetanud eksport teistele turgudele. Kahtlemata on see hea, kuid selleks, et siseturu majanduskasv oleks jätkuv ja tugev, tuleb tegelikult toetada sisenõudlust. Sisenõudluse loomisele ja säilitamisele aitab kaasa ka palgapoliitika, kuna see aitab edendada majandust ja parandada tulemuslikkust, kaitstes samas liiga madala inflatsiooni ja hindade languse eest.

5.1

Ühiselt kokkulepitud strateegia, mis hõlmab ka fiskaalpoliitikat, võiks aidata tagada tööstuse arengut toetavad meetmed ning Euroopa majanduse üldise tugevnemise. Samas on vaja vähendada ettevõtteid, eelkõige VKEsid kurnavat liigset bürokraatiat ning lihtsustada õigusakte, et tagada nii nende läbipaistvus kui range järgimine. Majanduskasvu, tööhõive ja tootlikkuse oluline tõukejõud on õiglane, ümberjaotav, majanduskasvu suundumustega kooskõlas ja ühtekuuluvust edendav maksusüsteem.

5.2

Ettevõtete järjest suurem keskendumine finantstegevusele (17) võib avaldada negatiivset mõju tööstus- ja tootmissektorile. Kõnealusel olukorral on tugev mõju nii sissetulekute ja jõukuse jaotamisele kui majandusarengule ja tööhõivele.

5.3

Peamised põhjused, miks on vaja suuremat läbipaistvust ja paremat reguleerimist ELi tasandil, on järgmised: 1.) riskifondid on finantsturu kõrge riskiastmega vahend; 2.) erainvestoritele ei pöörata veel piisavat tähelepanu ega pakuta piisavat kaitset; 3.) tõhusad eeskirjad kaitseksid nii ettevõtteid ja finantsturgu kui ka investoreid ja säästjaid. Läbipaistev ja tõhus reguleerimine ELi tasandil on vajalik investoritele piisava ja igakülgse teabe edastamise tagamiseks. Nii juriidilisest kui ka füüsilisest isikust investorite kaitse valdkonnas on tehtud oluline samm finantsinstrumentide turge käsitleva direktiivi vastuvõtmisega.

5.4

Seetõttu peaksid Euroopa Liit ja liikmesriigid varustama end tõhusate vahenditega, et kaitsta oma majandusi tööstus- ja majandusrühmade spekulatsioonide ja liigse keskendumise eest finantstegevusele, mis ei too kasu riikide jõukusele ega heaolule, vaid kujutab pigem tõelist ohtu sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja tööhõivele.

6.1

Tulevikus põhirolli etendavad ettevõtted on kindlasti pärit kõrgtehnoloogia valdkonnast, nagu alternatiivenergia, nano- ja biotehnoloogia, astronautika ja lennundus, multimeedia ja telekommunikatsioonid. Kõik kõnealused sektorid on pigem kapitali- kui tööjõumahukad ning vajavad seetõttu kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu.

6.2

Euroopa tööstuse traditsiooniliselt tugevaid sektoreid (sõidukid, kodumasinad jne) tuleb kaitsta kvaliteetse tootmisega. Seetõttu tuleks Euroopa majanduspoliitikas kasutada otseseid ja kaudseid vahendeid, innustamaks suuri Euroopa projekte kõnealustes valdkondades.

6.3

Euroopa Investeerimispanga president Philippe Maystadt rõhutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele esitatud pöördumises, et EIP põhiroll on edendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning seetõttu esmatähtsal kohal investeeringud taastuvenergiasse, energiatõhususse, teadus- ja arendustegevusse ning energiavarustuse kindlusse ja mitmekesisusse. Samal ajal on sellised algatused nagu JASPERSi programm suunatud transpordivõrkude, keskkonna- ja terviseprogrammide ettevalmistamisele.

6.4

Euroopas on väga energiamahukaid ettevõtteid, mis on Euroopa tööstusvõrgustiku jaoks äärmiselt olulised. Neid Euroopa töötlevaid tööstusi tuleks kaitsta ELi tasandil, otsides võimalusi liikmesriikide tööstuspoliitika kooskõlastamiseks, et võimaldada — vajadusel sektoripõhiste — pikaajaliste ja üleminekumeetmete võtmist. Siiski tuleb tähelepanu pöörata ka ELi põhieesmärkidele vähendada CO2 heiteid kliimasoojenemise tõkestamiseks. Siinkohal on võimalik ühitada vajadus siseturu kasvu järele praeguste kliimamuutuse küsimustega. Kõnealuste eesmärkide saavutamiseks peab EL võtma juhtrolli Kyoto protokollile vastamise üle peetavatel rahvusvahelistel läbirääkimistel ja hiljuti vastu võetud REACHi määruse kaitsmisel.

6.5

Murettekitav äritegevuse ümberpaigutamine mõjutab tugevasti juba mitmeid tööstusi. Tuleb teha suuri jõupingutusi tagamaks, et tootmisüksuste sulgemine oleks töötajatele ja asjaomaste piirkondade heaolule võimalikult valutu. Tagajärgede leevendamine ei saa siiski olla ainus vastus. Püsiv eesmärk peab olema ettevõtetele kohanemise võimaldamine ja töötajatele pideva koolituse pakkumine, et nad saaksid tänu oma oskustele tööturule jääda.

7.1

Kogu Euroopa Liidu tasakaalustatud arenguks on vaja riiklikke ja ELi tasandi stiimuleid, et julgustada ettevõtteid tegema täiendavaid, mitte ainult alternatiivseid investeeringuid, et laiendada oma kliendibaasi ja täielikult ära kasutada nüüd ka uusi liikmesriike hõlmava siseturu eeliseid. Edukatest tööstuspiirkondadest ja majandussektoritest koosnev Euroopa tööstusvõrgustik on ikka veel väga ajakohane ning võib olla konkurentsivõimeline isegi tulevaste väljakutsete tingimustes, eelkõige teatud kindlates tootmissektorites.

7.2

Komisjon ise (18) on rõhutanud suundumust omavahel osaliselt seotud nähtuste, deindustrialiseerimise ja ümberpaigutamise poole. Ei ole kahtlust, et Euroopa majandus on viimaste aastakümnete jooksul teinud läbi tohutu muutuse: tootmistööstuse osakaal ELi toodangus kahanes 30 %-lt 1970. aastal 18 %-ni 2001. aastal, samaaegselt toimus teenustesektori plahvatuslik areng, mille osakaal suurenes 52 %-lt 71 %-le. Ümberpaigutamine mõjutab peamiselt madaltehnoloogilist tööjõumahukat tööstust, kuid tegelik oht seisneb teadus- ja arendustegevuste võimalikus ümberpaigutamises väljapoole ELi piire (mis praegu juba toimub). Muretsemiseks annavad põhjust ka uute tööstustellimuste viimased numbrid, mis Eurostat avaldas 2007. aasta aprilli lõpus (19).

7.3

Tootmistööstus on alati olnud ja on ka edaspidi Euroopa majanduse alustala. Paljud sektorid, sealhulgas teenustesektor, toetuvad tugevale tööstuslikule alusele: selle sellest loobumine oleks kahjulik, kuna sellel on tohutu potentsiaal ja palju tugevaid külgi (20). Samas kui ümberpaigutamine Euroopa Liidust väljapoole on leidnud aset peamiselt teatud tööjõumahukates sektorites, on oluline, et tööstustootmise tuumik, millel on meie majandusele suur lisaväärtus, jääks Euroopasse.

7.4

Pilk suurima käibega ülemaailmsetele ettevõtetele näitab tootmise jätkuvat võimsust kaasaegses majanduses. Lisaks on isegi teenustesektori kõige dünaamilisem, uuenduslikum ning järjest kasvav haru just tööstusele osutatavad teenused (21).

7.5

Viimastel aastatel on Euroopa Komisjon võtnud endale mitmeid kohustusi seoses toetusega tööstuse eri sektoritele; toome siinkohal kaks näidet. Viimasel ajal on komisjoni tähelepanu köitnud autotööstus, mis on traditsiooniliselt tugev Euroopa tööstusharu, moodustades 3 % Euroopa SKTst ja 7 % tootmissektori tööhõivest. CARS 21 teatises (22) tehakse ettepanek käivitada Euroopa autotööstuse laiaulatuslik strateegia, eesmärgiga tagada sõidukite pikaajaline tootmine tarbija jaoks parima hinnaga. Kõnealuses dokumendis käsitletakse mitmeid aspekte, nagu halduskulude vähendamine, keskkonnasäästlikkus, teedeohutus, välisturg ja uurimistegevus. Komisjon näib olevat mõistnud, et autotööstus ja selle kõrvalharud on Euroopa majanduse jaoks keskse tähtsusega ning vajavad oma arengu suunamiseks kooskõlastusvahendeid Euroopa tasandil.

7.6

Tekstiilitööstus on teine valdkond, kus Euroopa institutsioonid on võtnud ajutisi meetmeid. Nimetatud sektor on eriti haavatav, kuna on äärmiselt tundlik rahvusvahelise konkurentsi tagajärgede suhtes. Konkurentsivõime nõukogu rõhutas juba 27. novembril 2003 ELi poliitikavaldkondade tõhusa koostoime tagamise tähtsust, eelkõige teadus- ja uuendustegevuse, koolitusmeetmete ja intellektuaalomandi õiguste kaitse kaudu. 2004. aasta alguses moodustas komisjon tekstiili- ja rõivatööstuse kõrgetasemelise töörühma, mille ülesanne on teha soovitusi rea praktiliste algatuste kohta piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil (23).

7.7

2003. aasta novembris käivitas komisjon lisaks ka Euroopa majanduskasvu algatuse, eesmärgiga kiirendada majanduse elavnemist ELis. Algatus sisaldab kiire alguse programmi infrastruktuuri, võrkude ja teadmistega seotud avaliku ja erasektori investeerimisprojektidele, eesmärgiga edendada koostöös Euroopa Investeerimispangaga avaliku ja erasektori partnerluste loomist. Kõnealune projekt väärib toetust, eelkõige viimastel aastatel Euroopa Liidus majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakaitsevaldkonnas seatud eesmärkide valguses.

7.8

Euroopa Sotsiaalfondi võib määratleda ühe abivahendina struktuurimuutustest mõjutatud sektorite ja valdkondade üleminekuprotsessis. Eelkõige on see suunatud aktiivsele tööhõivepoliitikale, koolitusele ja tööturule juurdepääsule. Euroopa Regionaalarengu Fond toetab konkurentsivõimet ning on suunatud teadus- ja uuendustegevusele, haridusele ja infrastruktuurile. Struktuurifondi programmid täidavad oma eesmärke ainult juhul, kui kavandamisprotsessi kaasatakse piisavalt partnerluspõhimõtte alusel ka sotsiaal-majanduslikud osalejad.

8.1

On selge, et teadus- ja arendustegevus on majanduskasvuks ja tööstusstrateegiateks vajalik tingimus. ELi institutsioonid on alati rõhutanud kõnealuste küsimuste tähtsust ning teinud mitmeid katseid edendada, innustada ja parandada tulemusi ja uuendustegevusse tehtavaid investeeringuid.

8.2

Lissaboni tegevuskavas seati kõikidele liikmesriikidele eesmärk investeerida 3 % SKTst teadus- ja arendustegevusse. Eesmärgi täitmine tundub olevat veel kaugel ning viimased aastad on näidanud, et investeerimistavaga riigid on seda jätkanud, samas kui teised ei ole investeeringuid loodetud määral suurendanud (24). Teadus- ja arendustegevusse investeerimise stiimulitena võib kasutada ka ajutisi fiskaalmeetmeid.

8.3

Nagu Sapiri aruandes rõhutatakse, erinevad Euroopa Liidu investeeringud teadus- ja arendustegevusse oluliselt Ameerika Ühendriikides tehtavatest investeeringutest. Erinevad ei ole mitte ainult avaliku ja erasektori teadus- ja arendustegevusse suunatud vahendid. Euroopas on ka vähem teadlasi, vähem teadusväljaandeid ning vähem kõrgtehnoloogilisi tooteid rahvusvahelisel turul, samuti registreeritakse Euroopas vähem patente ega looda nii palju edukaid alustavaid ettevõtteid kui Ameerika Ühendriikides (25).

8.4

Komisjon tegi rohelises raamatus „Euroopa teadusruum — uued perspektiivid” (26) ettepaneku ELi patendiga seotud praegusest ummikseisust väljumiseks ning praegu valmistatakse ette algatusi juhtivate turgude tekkimise toetamiseks paljutõotavates tehnoloogiamahukates sektorites.

8.5

Ühise uurimisprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi raames on üha selgem vajadus tugeva kooskõlastusorgani järele, mis keskenduks rohkem tööstusstrateegiatele.

8.6

Teadustegevuse toetamine sõltub siiani suures osas riiklikust poliitikast, kuid samas on positiivseid näiteid ka Euroopa teadusalgatustest: enamik majandusteadlasi leiaks, et Airbusi konsortsium ja STMicroelectronicsi ühisettevõte on edukad Euroopa ettevõtted, mis on harvad näited riikideülesest kooskõlastamisest, mis on ülemaailmselt konkurentsivõimelised tehnoloogiliselt keerukates sektorites. Innovatsioonifond võiks olla üks tegureid Euroopa tööstuskonsortsiumi loomisel, aidates suurendada edukate riikideüleste näidete arvu.

8.7

Täiuslik (eriti Euroopa) tööstusvõrgustik vajab toimimiseks infrastruktuuri. Seetõttu peab eesmärk olema täiendada ja tugevdada kõva infrastruktuuri (nt transport ja IT-võrgustikud, sadamad, transpordikoridorid ja transpordiliigid) ning eelkõige pikaajaliste väljakutsete valguses sama olulist pehmet infrastruktuuri, keskendudes koolitusele ning kõrgkoolide ja uurimiskeskuste koordineerimisele.

8.8

Siinkohal on oluline tihe kontakt akadeemiliste, teadus- ja äriringkondade vahel. Seetõttu on vaja strateegilist lähenemisviisi, millega tagatakse, et üliõpilastel oleks võimalik omandada töökohale asumiseks vajalikud oskused. Lisaks on vaja avaliku ja erasektori investeeringuid, et tagada kõrgkoolidega seotud tippkeskuste areng, mis moodustavad tulevaste ettevõtjate kasvupinnase.

8.9

Lõpuks tasub meeles pidada, et ELi teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis 2007–2013 (27) suurendati eelarvet väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele, eraldades 1,3 miljardit eurot, selleks et: