11.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/68

1.1

Komitee on mures praeguse seisaku pärast Euroopa majandushalduse arengus. Seetõttu leiab komitee, et oleks mõistlik arutleda veelkord majanduspoliitika kõigi instrumentide üle, mida Euroopa Liit on viimastel aastatel rakendanud ning alustada stabiilsuse ja kasvu pakti seni läbiviidud reformi hindamist.

1.2

Käesoleva dokumendi eesmärk on järgmine:

1.3

Stabiilsuse ja kasvu pakt on alates oma jõustumisest andnud olulise panuse sellesse, et Euroopa majanduskasvu areng ning rahaline stabiilsus käiksid käsikäes.

1.4

Kahjuks ei ole Euroopa majandushaldus piisavalt koordineeritud, ning seda suurte ja püsivate rahvusvaheliste — nii majanduslike kui ka poliitiliste — pingete ajajärgul.

1.5

Pakti kuueaastase ajaloo vältel on mõningad liikmesriigid avaldanud paktile survet ning kutsunud üles pakti reformima.

1.6

Reform ei ole lõpetatud, sest see ei ole veel kaasa toonud reaalseid edusamme Euroopa majanduspoliitika koordineerimises. Alles kõnealuse tugevdatud koordineerimise raames on võimalik täielikult ära kasutada võimalusi, mis avanevad majanduskasvu ja tööhõive arendamisel Euroopa majandus- ja rahaliidu raames.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmete kavandatud meetmed keskenduvad seetõttu Euroopa Liidu majandushalduse tõhustamisele. Meetmed on suunatud majandus- ja maksupoliitika kooskõlastamisele ning neis arvestatakse liikmesriikide eelarve konsolideerimist ja investeeringute soodustamist, et oleks võimalik saavutada Lissaboni strateegia raames määratletud eesmärgid.

2.1

Stabiilsuse ja kasvu pakti vastuvõtmine 1997. aastal oli vahend eelarvedistsipliini edasiseks säilitamiseks Maastrichti lepinguga loodud majandus- ja rahaliidus (1). Kõnealusest põhimõttest lähtuvalt loovad usaldusväärsed riiklikud rahalised vahendid dokumendi autorite arvamuse kohaselt sobivad eeldused hinnastabiilsuse ja samaaegse jõulise, jätkusuutliku, töökohti loova majanduskasvu saavutamiseks.

2.2

Kõnealuse lähenemise kohaselt võimaldab tasakaalulähedase või ülejäägilise eelarveseisundi eesmärgist kinnipidamine liikmesriikidel toime tulla tavapäraste konjunktuuri kõikumistega, hoides eelarve puudujäägi 3 % piires SKT kontrollväärtusest (2).

2.3

Stabiilsuse ja kasvu pakti aluse moodustavad järgmised kolm elementi:

3.1

Enne pakti rakendamise esimese kuue aasta kokkuvõtte hindamist tuleb tunnistada, et Euroopa majandus- ja rahaliidu loomine kujutab endast ühte olulisemat ja üllatavamat fenomeni Euroopa ajaloos. Ainuüksi fakt, et alates 2002. aastast kasutab umbes 300 miljonit kodanikku 12 Euroopa riigis ühist vääringut, annab ettekujutuse kõnealuse ajaloolise sündmuse olulisusest Euroopale.

3.2

Esimese kuue aasta edusammud ja kriitika koondub eelkõige kahele paktis sageli nimetatud terminile: valuuta stabiilsuse selge edu ja tugev pettumus kättesaamatu majanduskasvu üle Euroopas. Kõnealuse kuue aasta jooksul vähenes inflatsioonimäär eurotsoonis tunduvalt (ca 2 %-le). Valuuta stabiilsuse säilitamine õnnestus eelkõige tänu Euroopa Keskpanga järjekindlale intressimäärade vähendamisele.

3.3

Teine majandus- ja rahaliidu loomisega kaasnev positiivne mõjur on Euroopa turgude integreerumine (eelkõige finantsturgude puhul) seoses tehingukulude ja vahetuskursiriskide kaotamisega. Kõnealune integratsioon tagas valuuta stabiilsuse, ent selle toimel langesid eurotsoonis järk-järgult ka intressimäärad.

3.4

Tänu hinnastabiilsuse ja intressimäärade langetamise samaaegsele mõjule on pärast esialgseid kõhklusi (1999–2001) usaldus Euroopa ühisraha suhtes kasvanud, nagu nähtub graafikust 3, mis kujutab euro tugevnemist.

3.5

Kõnealuste euro kasutuselevõtuga seotud, selgelt positiivsete elementide kõrval on ka teisi (majanduskasvu valdkonnas), mis põhjustavad tõsiseid kahtlusi. Tuleb meenutada, et 1990ndate aastate teisel poolel suurenes SKT oluliselt riikides, kes kavatsesid kasutusele võtta Euroopa ühisraha. Seetõttu tekkisid vahetult enne majandus- ja rahaliidu loomist suured ootused selles suhtes, et ühisrahaga on võimalik täiendavalt tugevdada Euroopa majanduskasvu, kuid oodatud tulemuseni siiski ei jõutud. Vastupidiselt toonastele ootustele saavad just need riigid, kes eurot kasutusele ei võtnud, ette näidata suurenenud majanduskasvu ja isegi kõrgema SKT eurotsooni riikidega võrreldes.

3.6

Täiendav fenomen, mida ei osatud seoses majandus- ja rahaliiduga loomisega oodata, on eurotsooni sisesed asümmeetrilised šokid. Majandus- ja rahaliidu liikmesriikidel on väga erinevad kasvumäärad ning erinevused on oodatust suuremad: mõningates riikides on majanduslangus, teistes jälle majanduslik tõus.

3.7

Euro kasutusele võtnud riigid lootsid muuhulgas, et ühisraha toob kaasa suurema hindade läbipaistvuse ja tugevama konkurentsi tulemusel langevad tarbekaupade turul hinnad tarbija kasuks (reaaltulu suurenemine), mida siiani ei ole kahjuks veel juhtunud. Mõnede liikmesriikide poolse puuduliku kontrolli tagajärjel toimusid eelkõige rahasüsteemi ümberkorralduse perioodil ebaõiglased hinnatõusud, nagu juhtus teatud toiduainete hindadega Itaalias, aga ka Saksamaal ja Kreekas. Selliste moonutuste tõttu (hindade ümberarvestamisel) mõningates riikides ei mõistnud kodanikud, et euro kujutab endast vahendit tarbijate heaolu suurendamiseks.

3.8

Kahtlemata olid majandus- ja rahaliidu esimesed kuus aastat edukad eelkõige rahandus- ja finantsküsimuste seisukohalt. Euro kogus populaarsust finantsturgudel ja pangandusringkondades. Vaid kuue aasta jooksul on eurost saanud maailma suuruselt teine vääring (4). Kõnealust protsessi soodustas range rahapoliitika, mille olulisim eesmärk (vastavalt Euroopa Keskpanga peaeesmärgile) on hindade stabiilsus, et tõsta finantsturgude usaldust uue vääringu suhtes (5).

4.1

Kahjuks ei ole kõik raha- ja eelarvepoliitika valdkonna saavutused taganud samaväärset edu reaalmajanduses, eelkõige mis puudutab toodangu suurendamist ja töökohtade loomist. Kuigi ühisraha loomine oli olulise tähtsusega sündmus, ei tunneta suur osa eurotsooni elanikkonnast ikka veel euro kasutuselevõttu kui edusammu, mida see endast tegelikkuses kujutab.

4.2

Majandus- ja rahaliidu patiseisu põhjused on erinevad. Võimalik on eristada kahte erinevat liiki põhjendusi: üks pool (nimetame nad strukturalistideks) on seisukohal, et vaevalise majanduskasvu põhjuseks on eelkõige struktuuriline jäikus, millel ei ole mingit pistmist majandus- ja rahaliidu reeglitega; teine pool (makroökonomistid) on vastupidisel arvamusel, et alles Maastrichti lepingu ning stabiilsuse ja kasvu paktiga loodi eeskirjad, mis on põhjustanud ebatõhusat majanduspoliitikat, mis omakorda tõkestas majanduskasvu Euroopas.

4.3

Olulised struktuurilised erinevused majandus- ja rahaliidu liikmesriikide vahel ei ole sobiv põhjendus selleks, et majanduskasv eurotsoonis on alates 2001. aastast loid. Riigid, kes ei kuulu eurotsooni, on stagnatsiooniperioodiga otsustavamalt ja kiiremini toime tulnud kui eurotsooni riigid. Alates 2001. aastast on eurotsooni mitte kuuluvate riikide majanduskasv keskmiselt 1,1 % suurem kui eurotsooni riikides. Kui lisaks võrrelda ka majanduslikke suundumusi eurotsooni riikides ja USA-s, näeme, et majanduslangus ei olnud eurotsoonis nii tugev, kuid kestis kauem kui USA-s.

4.4

Kõnealuseid erinevusi ei ole võimalik vaid struktuuritegurite abil selgitada. On olemas täiendavad soodustavad tegurid, ja nagu selgub, toetab vastavat teooriat teine tõlgendus. Kõnealune tõlgendus keskendub Euroopa rahvamajanduspoliitikale, mis tundub olema ebasobiv nii raha- kui eelarvepoliitika seisukohast.

4.5

Rahapoliitika osas rakendab Euroopa Keskpank eurotsoonis rahalise stabiilsuse kindlustamise ainueesmärgi nimel eriti jäika rahapoliitikat, kinnitades inflatsioonimääraks 2 %, mida peeti 2001.–2002. aasta majanduslanguse ajal liiga rangeks. Siiski tuleb mainida, et täiesti erinevad tingimused eurotsoonis ei ole julgustanud Euroopa Keskpanka intressimäärade otsustavama langetamise teel kiirelt reageerima ebasoodsale majandusseisule.

4.6

Eelarvepoliitika valdkonnas ei olnud eurotsooni riikide käitumine sobiv, et leida õigeaegne lahendus 2001. aasta majanduslanguse ületamiseks. Majanduslanguse perioodil hoidsid eurotsooni riigid oma võlgade seisu SKT suhtes enam-vähem muutumatul tasemel (2001. aastal 69,6 %; 2003. aastal 70,8 %), samas reageeris USA palju kiiremini (2001. aastal 75,9 %; 2003. aastal 62,5 %), kasutades majanduslanguse ületamiseks Keynesi poliitikat (eelarve puudujääki tekitav kulutamine majanduslanguse ajal).

4.7

See, et eurotsooni riigid ei suuda rakendada mittetsüklilist eelarvepoliitikat, on osaliselt põhjendatav nende minevikupärandiga (mõnede riikide suur riigivõlg, mida ei suudetud 1996.–2000. aasta majanduskasvu perioodil vähendada), kuid teataval määral ka stabiilsuse ja kasvu pakti ettekirjutustega. Kõnealuse pakti kohaselt esitatakse nii riikidele, mille riigivõlg on alla 60 % SKT-st (Hispaania 48,9 %, Iirimaa 29,9 %, Madalmaad 55,7 %, Soome 45,1 %), kui ka riikidele, mille riigivõlg on veidi üle 60 % SKT-st, mis seega ei kujuta endast tõsist probleemi (Saksamaa 66,0 %, Prantsusmaa 65,6 %, Austria 65,2 %, Portugal 61,9 %), eelarvepiirangud, ning see on paljude arvates õigustamatu (6). Kõnealust pakti puudutav peamine kriitikapunkt on eelkõige eelarvepuudujäägi 3 % ülempiiri reegel. Nimetatud reeglit peetakse täiesti meelevaldseks ja mõttetuks nii majanduslanguste kui majanduslike tõusude ajal. Majanduslanguse ajal ei ole kõnealuse reegli kohaselt võimalik teostada ekspansiivset eelarvepoliitikat, mis aitaks asjaomasel rahvamajandusel teatud aja jooksul majanduslangusest kosuda. Majanduskasvu perioodil ei ole nimetatud reegliga tagatud, et iga valitus käituks asjakohaselt ning suurendaks eelarvedistsipliini. Leitakse, et kõnealune pakt on üks olulisem Euroopa institutsioonilise loiduse põhjustaja makromajanduse valdkonnas. Pakt keskendub vaid vahe-eesmärkidele (tasakaalustatud eelarve ja rahaline stabiilsus) ning ei käsitle või isegi takistab makromajanduse lõppeesmärkide (majanduskasv ja täistööhõive) saavutamist (7).

4.8

Enamik reformiettepanekuid ei käsitle eelarve puudujäägi ja SKT vahelist suhet, vaid suhet riigivõla ja SKT vahel. Antud kontekstis peaks pakt olema suunatud eurotsooni riikide riigivõla jätkusuutlikkusele, andes suurema paindlikkuse riikidele, mille riigivõlg ei ületa või ületab veidi 60 % SKT-st.

4.9

2003. aasta septembris töötas majandusteadlane Paul De Grauwe välja huvitava reformiettepaneku, mille kohaselt peaks iga eurotsooni riigi valitsus ise kindlaks määrama oma eesmärgi riigivõla ja SKT vahelise suhte osas (vastavalt riigi majanduse ja rahanduse olukorrale) ning seejärel rakendama vastava eesmärgi saavutamiseks sobivaid meetmeid. De Grauwe`i ettepanek nägi küll ette, et iga riik võib määratletud eesmärgist lühiajaliselt kõrvale kalduda (kui teatud majandusseis seda õigustab), kuid kinnitas siiski, et riigivõla ja SKT vahelist suhet tuleb keskmises ja pikas perspektiivis niimoodi arendada, et määratletud eesmärki oleks võimalik saavutada.

4.10

Teine pakti reformimist käsitlev ettepanek lähtub nn rahanduse kuldreeglist, mille kohaselt ei arvestata investeeringuid, mis võimaldavad saavutada Lissaboni strateegia raames püstitatud eesmärke (tehnoloogiauuenduste kasutamine ja levitamine, kulutused uurimis- ja arendustegevusele ning haridusele) eelarvepuudujääki mõjutavate kulutuste hulka.

4.11

Kõnealuse kuldreegli kasutamist kritiseeritakse, sest termin “riiklikud investeeringud” on ebamäärane ning selle all võiks mõista kõiki võimalikke kulutusi. Kriitikale vastamiseks teeb prantsuse majandusteadlane J.-P. Fitoussi ettepaneku, et kuldreegli alla kuuluvad riiklikud investeeringud peaks määratlema Euroopa Ülemkogu pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga. Sel juhul oleks võimalik riiklike investeeringute ebamäärase termini abil välja arendada kooskõlastuspoliitika, mille raames luuakse esmalt ajenditesüsteem, et julgustada riike investeerima teatud ühist huvi pakkuvatesse valdkondadesse (8). Euroopa Komisjoni presidendi Barroso hiljutine ettepanek rajada ühenduse üle-euroopalise tähtsusega investeeringute fond, mis on vajalik kasvu ja majanduse arenguks, on huvipakkuv ning seda tuleks edasi arendada.

4.12

Nii tekkis laiaulatuslik arutelu küsimuse üle, millised meetmed võimaldaksid pakti tõelist ellurakendamist. Arutelu keskendub kahele üksteisega vastanduvale seisukohale: ühelt poolt soovitakse luua selge reguleeriv raamistik; teiselt poolt soovitakse tagada stabiilsuse pakt, mis soosib valitsuste majanduslikest põhimõtetest lähtuvaid poliitilisi otsuseid. Seetõttu on tekkinud vajadus pakti reformimiseks reeglite süsteemi abil, millega on võimalik toetada pakti tehnilist, majanduslikku ja poliitilist õiguspärasust (9).

5.1

Pakti puudutav kriitika leidis laialdast poolehoidu, kui 2002.–2003. aasta raske majandusseis avaldas paktile erilist survet ning seoses sellega tõusis päevakorda selle uuendamise vajadus. Siinkohal tuleks meenutada Saksamaa ja Prantsusmaa keeldumist 3 % ettekirjutusest ning komisjoni ja Euroopa Ülemkogu vahelisi ägedaid sõnavahetusi. Igal juhul oli toimunud tõeline institutsiooniline muutus, mis pöördus komitee avatud kooskõlastusmeetodilt (nagu paktis määratletud) täiesti enesele viitava valitsustevahelise kontrollimeetodini. Paljudes reformiettepanekutes nõuti, et keskenduda tuleb vähem eelarvepuudujäägi ja SKT suhtele ning hoopis rohkem suhtele riigivõla ja SKT vahel.

5.2

Euroopa Liidu sisene institutsiooniline konflikt kajastas ELi eelarve- ja majanduspoliitika kahe samba vahelist vastuolu: majanduskasvu tagamine liikmesriikide samaaegse eelarvedistsipliiniga. Pakti reform muutus hädavajalikuks, et tugevdada seda mõlema samba ühildamisega. Komisjon töötas 2004. aasta sügisel Euroopa Ülemkogule esitamiseks välja reformiettepaneku, milles määratleti viis suunist:

5.2.1

Eelarveseisundi järelevalve puhul tuleks keskenduda riigivõlale ja eelarvetasakaalu jätkusuutlikkusele, kuid seejuures ei tohiks unustada ka eelarvepuudujäägi jälgimist.

5.2.2

Arvestamaks erinevaid tingimusi, tuleks iga liikmesriigi jaoks määratleda keskpika tähtajaga eelarve eesmärgid. Sel moel on võimalik ennetada 3 % ettekirjutuse ületamist majanduslanguse ajal eelarvepuudujäägi ja SKT suhtes, ning vähendada riigivõla ja SKT suhet, et hoida ära elanikkonna vananemisest tulenevat mõju teatud riikide eelarvele.

5.2.3

Ettepaneku kohaselt tuleks ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse korral enam arvestada majanduslikku olukorda. Paktis toodud mõistet erakorraline seisukord, mis võimaldab riigil ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusest hoiduda, tuleks muuta, hõlmamaks sellega ka pikemaajalisi majanduslangusi. Ülemäärase eelarvepuudujäägi vähendamiseks ettenähtud meetodit võiks muuta sel moel, et arvestatakse nii majanduse hetkeseisu kui ka riske jätkusuutlikkusele. Nii oleks protsess paremini kohandatud asjaomase riigi tingimustele ning annaks võimaluse selleks, et puudujäägi vähendamine võib kesta pikema perioodi vältel ning ei pea toimuma ülemäärase eelarvepuudujäägi kindlakstegemisele järgneval aastal.

5.2.4

Eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks tuleb kasutada mõjusaid ennetavaid meetmeid. Varajased ennetavad meetmed peavad tagama eelarve tasakaalustumise majandusliku tõusu ajal.

5.2.5

Järelevalve eeskirjade rakendamise parandamine. Esialgse ettepaneku kohaselt kuulus varane hoiatamine komisjoni ülesannete hulka ilma nõukogult nõusolekut küsimata. Järelevalve osas tuleks suurendada nii komisjoni kui ka riiklike järelevalveasutuste volitusi.

5.3

Stabiilsuse ja kasvu pakti muutmise ettepanek ei kujuta endast erilist muudatust komisjoni jaoks, pigem edasiarenemist. Komisjon püüab pakti abil ennetada olukordi, mis võivad viia institutsioonilise patiseisuni — nagu varem on juhtunud. Komisjon soovis pakti kohandada reaalse olukorraga, luua seeläbi rohkem usaldusväärsust ning julgustada liikmesriike pakti eeskirju paremini omaks võtma.

5.4

2005. aasta kevadel andis Euroopa Ülemkogu vastuse, mis erines tunduvalt komisjoni ettekujutustest. 22.–23. märtsil 2005. aastal toimunud kevadisel Euroopa Ülemkogul kiideti heaks majandus- ja rahandusministrite nõukogu (ECOFIN) esitatud dokument “Stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise tõhustamine”, mis tõi pakti sisusse olulised muudatused. Muudatused puudutavad “ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamist ja selgitamist” (nõukogu määrus (EÜ) nr 1056/2005, 27. juuni 2005) ning “eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamist” (nõukogu määrus (EÜ) nr 1055/2005, 27. juuni 2005). Kõnealuste muudatuste raames kavandatakse ka suuremat paindlikkust, arvestamaks spetsiifilisi kergendavaid põhjusi ülemäärase eelarvepuudujäägiga riikide puhul ning liikmesriikidele kehtivaid eelarvepuudujäägi vähendamise tähtaegu. Järgnevalt käsitletakse Euroopa Ülemkogul vastuvõetud muudatusi, mis puudutavad stabiilsuse ja kasvu pakti.

5.4.1

Üks olulisemaid muudatusi puudutab keskpika tähtajaga eelarve eesmärkide mõistet. Pakti eelmises versioonis defineeriti nimetatud eesmärki kui peaaegu tasakaalustatud eelarvet või eelarveülejääki. Eelarvepuudujääk, mis ei ületanud 0,5 % SKT-st, oli lubatud juhtudel, mil teatud eelarverubriikide kvantifitseerimisel esines ebaselgusi. Kõrvalekaldumised keskpika tähtajaga eesmärkidest ei olnud lubatud.

5.4.1.1

Nõukogu muudatuse kohaselt jäävad majandus- ja rahaliidus ning Euroopa vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalevate liikmesriikide eelarvepuudujäägi kõikumispiirid tasakaalustatud eelarve või eelarveülejäägi (suure riigivõla ja väikese kasvupotentsiaaliga riigid) ja eelarvepuudujäägi, mis ei ületa 1 % SKT-st (madala riigivõla ja suure kasvupotentsiaaliga riigid), vahele. Kõrvalekaldumised keskpika tähtajaga eesmärkidest on võimalikud, kui asjaomase riigi valitsus on läbi viinud struktuurireformid.

5.4.2

Keskpika tähtajaga eesmärgile suunatud kohandamiskava. Eelmise versiooni kohaselt ei olnud kohandamiskava pakti osa, vaid pigem Euroopa Ülemkogu otsustest sõltuv.

5.4.2.1

Uus versioon võimaldab riigil kõrvale kalduda keskpika tähtajaga eesmärkidest ning kehtestab nõude, et kõnealused kõrvalekaldumised parandatakse iga-aastase kohandamisega , mis hõlmab 0,5 % SKT-st. Kohandamiskava võib majanduslanguse ajal olla tagasihoidlikum ning majandusliku tõusu ajal jõulisem, et rakendada tõusuperioodide ootamatut tootlikkust eelarvepuudujäägi ja riigivõla vähendamiseks. Struktuurireformide korral on kõrvalekaldumised lubatud, ning kui iga-aastane kohandamine 0,5 % ulatuses ebaõnnestub, ei ole ette nähtud sanktsioone.

5.4.3

Eelarvepuudujäägi lubatud määra (3 % SKT-st) ületamist õigustavad tegurid. Algselt oli kõnealuse määra ületamine lubatud vaid järgmiste eri- ja ajutiste olukordade puhul: loodusõnnetused, negatiivne majanduskasv –2 % ulatuses ning SKT vähenemine 0,75 % kuni 2,0 % ulatuses vastavalt nõukogu hinnangule. Muid tegureid ei arvestatud.

5.4.3.1

Pakti kavandatud reformi raames esitatakse erilised tegurid, mida täpsemalt ei määratleta: aastase SKT negatiivne kasv ning üha suurenevad kaotused toodangus, mis kaasnevad kasvupotentsiaali alla jäävate kasvumääradega. Lisanduvad muud olulised tegurid, millega komisjon peab arvestama eelarvepuudujäägi kontrollväärtuse (3 %) ületamise kvalitatiivsel hindamisel:

5.4.4

Eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaeg. Esialgselt oli ette nähtud, et eelarvepuudujäägi korrigeerimine peab toimuma ülemäärase eelarvepuudujäägi kindlakstegemisele järgneval aastal, kui tegemist ei ole eriolukorraga. Kõnealust olukorda ei täpsustatud ning nõukogul oli võimalik kindlaks määrata uus tähtaeg.

5.4.4.1

Vastavalt muudetud paktile on eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaeg üks aasta pärast selle kindlakstegemist, kuid kui tegemist on eelpoolnimetatud muude tegurite hulgas loetletud eriolukorraga, on võimalik tähtaega pikendada kahele aastale pärast ülemäärase eelarvepuudujäägi kindlakstegemist. Pikendatakse tervet rida ülemäärase eelarvepuudjäägi menetlusega seonduvaid tähtaegu.

5.5

Võrreldes komisjoni algse ettepanekuga, kujutab Euroopa Ülemkogul heakskiidetud reform endast täiesti erinevat lähenemist, mida ei saa lugeda komisjoni ettepaneku ja nõukogu nõudmiste kompromissiks. Stabiilsuse pakt nõrgeneb oluliselt Euroopa Liidu organite pädevuste jaotamise moonutamise tulemusel, mis viib pädevused tasakaalust välja komisjoni kui asutamislepingulepingu täitmise järelevalvaja (kelle pädevused vähenevad oluliselt), nõukogu (kelle pädevused suurenevad märkimisväärselt) ja Euroopa Parlamendi (keda kõnealusesse protsessi üldse ei kaasata) vahel.

6.1

Euroopa Ülekogu valitud reform nõrgendab eelkõige 1991. aasta Maastrichti lepinguga kehtestatud eelarvedistsipliini põhimõtet, mis kinnitati 1997. aastal Amsterdamis toimunud Euroopa Ülemkogul heakskiidetud stabiilsuse paktis. J. Bouzon ja G. Durand (2005) viitavad sellele, et reformi puudutav skisofreenia oli märgatav juba majandus- ja rahandusministrite nõukogu (ECOFIN) 21. märtsi dokumendis. Kõnealuse dokumendi kohaselt on “selguse loomiseks [on] oluline tagada suurema majandusotsuste vastuvõtmise vabaduse ning eelarvepoliitika järelevalve ja kooskõlastamise diskretsioonimäära vaheline sobiv tasakaal, ning et reeglitel põhinev raamistik oleks lihtne, läbipaistev ja täidetav.” Tegelikkuses valitseb konflikt poliitilise ja majandusliku tegevusvabaduse ning lihtsa, läbipaistva ja täidetava raamistiku säilitamise vahel. Käimasolevas reformiprotsessis näivad majanduslikud ja poliitilised aspektid domineerivat lihtsa ja läbipaistva raamistiku üle.

6.2

Reform nõrgendab pakti kahel moel: esiteks tähtaegade pikendamisega ning teiseks erandite ja vabastuste süsteemi rajamisega, mis hõlmab teoreetiliselt kõike, sest uusi tegureid on võimalik mitmeti lahti mõtestada. Eelarve järelevalve võib kõnealuse kahe elemendi sidumisel muutuda nõrgaks ja vähem läbipaistvaks. Tasakaalustatud riigieelarve eesmärk võib seetõttu Saksamaa Liidupanga hinnangu kohaselt muutuda liikuvaks eesmärgiks  (13). Arvestades stabiilsuse pakti, mis suudab vaid osaliselt tagada liikmesriikide eelarvedistsipliini eesmärgi täitmise, võiks Euroopa Keskpank võtta endale automaatselt Euroopa Liidu rahalise stabiilsuse ainutagaja rolli. Makromajanduslikult väljendatuna viiks see klassikalise nullsummamänguni, milles paindliku eelarvepoliitika “tulud” on tasakaalustatud jäigast rahapoliitikast tulenevate “kuludega” (14).

6.3

Hoolimata sellest, et reform on liikmesriikide valitsuste selge ja edukas katse saada tagasi vastav majanduspoliitika vahend, mis nendelt ära võeti või mida paktiga tugevalt piirati, esitatakse järgnevalt mõningad üldised märkused.

6.4

Loomulikult läheb riigivõla ja SKT suhte halvenemine eelarvepuudujäägi pideva suurenemise juures oma teed. Siiski kujutab eelarvepuudujääk tasakaalustatud riigi rahanduse raames endast vaid osalist eesmärki, riigivõla vähendamine on aga lõppeesmärk (15).

6.4.1

Majandus- ja rahaliidu üks keskseid probleeme seisneb liikmesriikide rahanduse pikaajalises stabiilsuses. Otstarbekas oleks määratleda ühenduse õigusinstrumendid, mille abil on võimalik turgutada suure riigivõlaga riikide rahandust, sest tasakaalustatud riigirahandus ei garanteeri mitte ainult raha stabiilsust, vaid aitab taas leida tee arengu ja majanduskasvu suunas.

6.4.2

Riigi rahanduse stabiilsust ei ole võimalik saavutada sotsiaalkulude automaatse vähendamisega, vaid pigem nende mõju optimeerimise ja suurendamisega vastavalt komisjoni sageli väljendatud põhimõttele: sotsiaalkaitsel on oluline osa potentsiaalse tootmisfaktorina, mis kindlustab selle, et tõhusad, dünaamilised ja kaasaegsed rahvamajandused toetuvad soliidsele alusele ning sotsiaalsele õiglusele (16).

6.5

Teine majandus- ja rahandusministrite nõukogu ettepanekust lähtuv element, mis puudutab koos määrustega nr 1055/2005 ja 1056/2005 stabiilsuse pakti reformi, on tavatu keskendumine pensionireformile. Dokumendis viidatakse enam Euroopa pensionisüsteemide reformi (eelistatakse riikliku ja isikliku osalusega mitmesambasüsteemi) olulisusele kui riigivõla olukorrale, mis peaks tegelikult mängima suuremat rolli liikmesriikide rahanduse stabiilsuse hindamisel. Kõnealused reformid läbinud riikidel lubatakse kõrvale kalduda keskpika tähtajaga eesmärgist või eelarvepuudujäägi määrast (3 %).

6.5.1

Kõnealuses kontekstis kasutatakse terminit “kaudsed kohustused” (implicit liabilities). Tegemist on kohustustega, mis seoses rahvastiku vananemisest tulenevate suurenenud kuludega puudutavad järgnevatel aastatel nii mõndagi liikmesriiki. Seetõttu kuuluvad kaudsed kohustused kriteeriumide hulka, mille alusel hindavad komisjon ja nõukogu liikmesriikide rahanduse tasakaalu. Kõnealuse lähenemise korral seisneb probleem selles (nagu toonitavad Bouzon ja Durand), et ei ole saavutatud üksmeelt nimetatud kohustuste määratlemise ega nende täpse mahu osas (17).

7.1

Komisjoni 2004. aasta sügisel algatatud ning 2005. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul heakskiidetud stabiilsuse pakti reformimise käigus kadus kahjuks julgus pakti teoreetiliste ja ideoloogiliste aluste läbivaatamiseks ja muutmiseks. Sellega lasti käest võimalus stabiilsuse pakti radikaalseks muutmiseks ja rakendamiseks (18). Muudatused osutusid vajalikuks, et lahendada lõplikult suveräänsuse paradoks, mis läbib stabiilsuse pakti (ning ilmneb ka teistes Euroopa poliitika valdkondades).

7.2

Kõnealune paradoks väljendub järgmiselt: ühel pool on rahvusriikide valitused ja Euroopa Parlament, st demokraatlikku õiguspärasust esindavad organid, kellel ei ole vastavaid majanduspoliitilisi vahendeid; ja teisel pool institutsioonid nagu komisjon ja Euroopa Keskpank, kellel ei ole küll otsest demokraatlikku õiguspärasust, kuid kellel on vastav majanduspoliitiline mõjuvõim. Seega vastandub õiguspärasus ilma võimuta võimule ilma õiguspärasuseta: võimule, mis ei põhine selgelt mõistetaval demokraatlikul protsessil, vaid “doktriinide süsteemil”, mille tõttu valitsuse roll muutub paratamatult ebaefektiivseks. Kui suveräänsuse paradoksi tahetakse kõrvaldada, tuleb lahendada keeruline vastandumise probleem võimuta õiguspärasuse ning õiguspärasuseta võimu vahel.

7.2.1

Kõnealusest doktriinide süsteemist pärinevad järgmised kriteeriumid liikmesriikide majandusliku tulemuslikkuse hindamiseks: tasakaalus eelarve, turgude paindlikkus, struktuurireformid jne. Need on jätkusuutlikku riigirahanduse peamised eesmärgid, mis tõrjuvad tagaplaanile pikaajalised eesmärgid nagu makromajandusliku stabiilsuse, majanduskasvu ja täieliku tööhõive (mis lähtuvad Lissaboni strateegiast) (19).

7.3

Kõnealuses küsimuses püütakse stabiilsuse pakti reformis kasutada lahendada “suveräänsuse paradoksi”. Euroopa Ülemkogu tühistas tegelikult komisjoni järelevalvevolitused, andes need nõukogule, mis moodustatakse potentsiaalsetest kontrollitavatest. Küsimusele “Kes kontrollib kontrollijaid?” antakse veidi rahutuks tegev vastus: seda teevad kontrollitavad. Näib, et stabiilsuse ja kasvu pakti senises versioonis esinevat demokraatia puudust ei ole reformi käigus kõrvaldatud, lisaks sellele ilmneb hoopiski puudulik läbipaistvus ja ülevaatlikkus. Antud kontekstis kerkib esile küsimus, mil moel saaks Euroopa Parlament kaasa aidata stabiilsuse pakti demokraatliku õiguspärasuse tugevdamisele. Kõnealuses kontekstis tuleb otsida ka võimalusi komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi volituste parandamiseks ja nende tasakaalu taastamiseks.

7.4

Pärast stabiilsuse pakti reformi on toimunud rida sündmusi, mis mõjutavad oluliselt Euroopa integratsiooniprotsessi: nt Prantsusmaal ja Madalmaades toimunud Euroopa põhiseadust puudutava rahvahääletuse negatiivsed tulemused; otsus loobuda Euroopa põhiseaduse vastuvõtmist puudutavatest rahvahääletustest teistes liikmesriikides; ning 2007.–2013. aasta finantsperspektiive käsitlevate läbirääkimiste piinlikkust valmistav ebaõnnestumine. Tundub, nagu oleks Euroopa mosaiigi kokkupanemise aeglane, kuid pidev protsess katkenud, sest iga liikmesriik on otsustanud sobivad tükid välja lõigata, lähtudes seejuures oma siseriiklikest huvidest. Seetõttu ei ole võimalik erinevaid tükke ühendada: neid saab vaid üksteise kõrvale või peale asetada ning neist tekib äärmiselt ebaühtlane ja ajutine pilt, mis võib laguneda esimese juhusliku või vähemjuhusliku liigutuse tõttu, mille teeb keegi selle ülesehitajatest (või lõhkujatest).

7.5

Euroopa Liidu hetkeseis on keeruline ning praeguse arutelu jätkamiseks on tarvis teha valikuid. Seetõttu tuleks järele mõtelda selle üle, kas järgida Jürgen Habermasi hiljutises artiklis esitatud soovitust (20). Saksa filosoof Habermas leiab, et Euroopa Liitu halvab erinevate ettekujutuste vaheline lahendamata konflikt. Euroopa institutsioonid peavad kõnealuse konflikti omaks võtma ja selle avalikkuse ette tooma, et oleks võimalik leida produktiivseid lahendusi. Komitee toetab ettepanekut Liidu liikmesriikide vabatahtliku ning mitte alati ühehäälsetel otsustel põhineva süvendatud poliitilise koostöö kohta erinevates valdkondades. Sellise süvendatud koostöö abil erinevates poliitikavaldkondades on võimalik üle saada praegusest “halvatusest”, mis tuleneb sellest, et 25 liikmesriigist koosnevas Euroopa Liidul on tarvis teha ühehäälseid otsuseid.

7.6

Kõnealust süvendatud poliitilist koostööd on võimalik rakendada Nice'i lepingu artiklites 43 ja 44 ettenähtud “tõhustatud koostöö” vahendite abil vähemalt kaheksas liikmesriigis. Kui selline koostöö võimaldab tänu vähem piiravatele menetlusnõuetele jõuda ühiste otsusteni, peab see tingimata “avalikuks” jääma, sest vastavalt Nice'i lepingu artiklile 43 (b) on kõigil liikmesriikidel igal ajal võimalus ühineda sellise rühmitusega.

7.6.1

Tõhustatud koostöö esimene sobiv valdkond võiks olla just majandus- ja rahaliit; seda näiteks asjaolu tõttu, et hetkel ühisraha kasutavad riigid peavad vaieldamatult kooskõlastama oma majanduspoliitikat (vastupidiselt neile riikidele, kes ühisraha ei kasuta). Lisaks on eelarvepoliitika oluline osa majanduspoliitikast ning seetõttu — nagu komitee on väljendanud ka teistes arvamustes (21) — on eurotsooni riikide kõnealustes valdkondades rakendatavate kooskõlastatud meetmete abil võimalik tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust kogu Euroopa Liidus.

7.6.2

Majandus- ja rahaliidus osalevad riigid võiksid nimetada Euroopa Liidu liikmesriikide koordinaatori või majanduspoliitilise esindaja, kel lisaks Euroopa majanduspoliitika kooskõlastamisele oleks ka tõhusad, kõnealuse tegevuse rakendamiseks vajalikud volitused. Koordinaator peaks tegutsema koostöös Euroopa Keskpanga presidendi ja Euroopa Komisjoni presidendiga.

7.6.3

Lisaks võiksid tõhustatud koostööd tegevad liikmesriigid otsustada korraldada regulaarseid arutelusid majandus- ja rahaliidu alase tugevdatud koostöö koordinaatori, komisjoni, nõukogu, Euroopa Parlamendi ning Euroopa Keskpanga vahel. Sellisel juhul on võimalik uuesti tasakaalustada jõudude vahekorda, mis hetkel on nõukogu kasuks.

7.6.4

Majandus- ja rahaliidus osalevate liikmesriikide majanduspoliitilise kooskõlastamise raames tuleks koostada nimekiri konkreetsetest majanduspoliitilistest prioriteetidest ning nimetada vahendid kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. Majanduslikku arengut tuleb jälgida reaalajas, et võimaldada koheseid vajalikke kohandusi. Majandushalduse tõhustamine Euroopas peaks kõnealuses kontekstis — arvestades Euroopa sotsiaalset dialoogi — toetama makromajanduslikku dialoogi.

7.7

Lisaks tugevdatud koostööle tuleks lähtuda ka 1993. aasta valges raamatus (22) Jacques DELORSi poolt esitatud soovitusest, milleks oli Euroopa majanduskasvu edendamise ja konkurentsivõime suurendamise fondi loomine ühenduse pikaajaliste laenuobligatsioonide emiteerimise kaudu kooskõlas strateegiliste — materiaalsete ja mittemateriaalsete — infrastruktuuriprojektidega. Üldiselt tundub, et komisjoni president BARROSO ettepanek arengufondi rajamiseks lähtub samast põhimõttest.

7.8

Euroopa majandushalduse tõhustamise protsessis on vajalik kõigi liikmesriikide osalemine, sest see kujutab endast kasvuvõimalusi kogu Euroopa Liidu jaoks.

7.9

Stabiilsuse ja kasvu pakti puudutava arutelu käigus on esile kerkinud vastuolud Euroopa Liidu institutsioonilises struktuuris.

7.10

Stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamiseks on tarvis saada selgust Euroopa Liidu institutsioonide tulevikust. Ainult sel juhul on võimalik stabiilsuse ja kasvu pakti abil majanduskasvu tagada ning seeläbi uusi töökohti luua, vältides samaaegselt majandusliku ebastabiilsuse ohtu.

7.11

Euroopa Liidu praeguses keerulises olukorras on tarvis julgeid otsuseid, et anda uut energiat ühenduse loojatelt pärinevale, meile praegu omaseks saanud nägemusele Euroopast.

7.12

Stabiilsuse ja kasvu pakti edukaks rakendamiseks ning selle tekkimise aluseks olnud eesmärkide saavutamiseks on tarvis laialdast üksmeelt ja avalikkuse toetust, ning mitte ainult ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste toetust. Seetõttu kavatseb komitee lähikuude jooksul korraldada konverentsi, mille raames kutsutakse kõik kõnealuses protsessis osalejad (institutsioonide ja kodanikuühiskonna esindajad ning tööturu osapooled) lauaulatuslikule ja süvendatud dialoogile.