18.2.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/18

1.1

tervitab komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks siseturul pakutavate teenuste kohta, mille eesmärgiks on vähendada takistusi, mis praeguseni takistavad tõelise teenuseid pakkuva siseturu teket Euroopa Liidus;

1.2

rõhutab vajadust tõelise, teenuseid pakkuva siseturu lõplikuks väljakujundamiseks, saavutamaks Euroopa Nõukogu poolt Lissaboni istungjärgul seatud eesmärki, mis käsitleb EL muutumist kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamiliseks teadmuspõhiseks majanduseks 2010. aastaks;

1.3

osutab aruandele Olukorrast siseturul pakutavate teenuste strateegias, mis toob välja tohutu vastuolu integreeritud EL-i majanduse visiooni ning tegeliku, Euroopa kodanike ja teenustepakkujate poolt kogetava olukorra vahel pärast siseturu väljakujundamiseks ettenähtud kümne aasta möödumist;

1.4

toetab algatust õigusliku raamistiku loomiseks, mis hõlbustaks teenuste pakkujail oma tegevuse sisseseadmist ning mille alusel oleks tagatud teenuste vaba liikumine liikmesriikide vahel. Nii teenuste pakkumine kui ka tarvitamine tuleb lugeda põhiõiguste avalikuks tagamiseks ning seetõttu tagada õiguskindlus.

1.5

peab õigeks, et direktiiv lähtub põhimõtteliselt asukohariigi printsiibist. See tähendab, et teenuse pakkuja allub esialgselt ainult selle liikmesriigi seadustele, kus ta loodi. Põhimõte eeldab võrreldavat kaitset igas liikmesriigis, st tervishoiunõuded, tarbijakaitse ning muud turvalisuse nõuded on omavahel võrreldavad. Loomulikult laieneb vastastikuse tunnustamise printsiip, mis tagab kaupade vaba liikumise siseturul, ka teenindussfääri;

1.6

peab tähtsaks, et teenusepakkujatel võimaldatakse siseneda teiste liikmesriikide turgudele juba eelnevalt teadaolevatel tingimustel;

1.7

märgib aga, et asukohariigi põhimõtte sisu ja rakendusala jääb ettepanekus direktiiviks selgusetuks. Asukohariigi põhimõtte sisseviimine oleks problemaatiline eriti sotsiaal- ja tervishoiuteenuste valdkonnas. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste puhul peab juba praegu järelvalve alluma sihtriigi seadustele ja seda peavad teostama selle riigi ametiasutused.

1.8

kaalutleb praktilisi ettepanekuid lihtsustatud haldamiseks ja peab neid põhimõtteliselt mõttekaks. Kavandatavad lihtsustamismeetmed ning elektrooniliste vahendite kasutuselevõtt protseduuride täitmiseks on teenindussfääri vabaturu loomisel elutähtsad;

1.9

peab eriti tähtsaks, et direktiiv sätestab vastastikuse informatsiooni ja teabevahetuse tingimused tagamaks teenuste pakkujatele reaalse ligipääsu ühisturule ning võimaldamaks teenuste kasutajail kogu EL-i ulatuses riskivabalt teenuseid kasutada;

1.10

tervitab tõsiasja, et kavandatav direktiiv põhineb liikmesriikide vastastikusel usaldusel ja toetusel ning muuhulgas loob eelduse olemasolevate sätete ühiseks võrreldavuse kontrolliks eesmärgiga luua teeninduse vabaturg.

2.1

toetab horisontaalset lähenemist raamdirektiivi koostamisel. See võimaldab loobuda üksikasjalike sätete vastuvõtmisest ning tagab liikmesriikides oluliste sätete ühtsuse;

2.2

toonitab aga, et selline horisontaalne lähenemine peidab endas ohtu kokkulangevusteks juba olemasolevate sektorispetsiifiliste Ühenduse regulatsioonidega;

2.3

kiidab seetõttu heaks, et direktiiv näeb oma rakendusalal ette mõningaid üldisi erandeid taoliste kattumiste vältimiseks. Need erandid puudutavad finantsteenuseid, elektroonilist teabevahetust, telekommunikatsiooni pakette käsitlevaid võrkusid ja transporditeenuseid. Võimalus mõjutada maksustamist ja ametivõimude tegevust on selgesõnaliselt välistatud;

2.4

osundab aga, et peamine eesmärk on rakendada direktiivi kumulatiivselt ja ühenduses EL-i teiste õigusaktidega;

2.5

kardab, et selle tulemusena võidakse kahjustada mõningaid sektorispetsiifilisi sätteid, kuna kavandatavat direktiivi võidakse kasutada kõigil juhtudel, mida ei ole erisätetes välja toodud. Kahtluste korral tuleb lähtuda eeldusest, et jõusolevad sektorispetsiifilised sätted juba reguleerivad vastavaid alasid lõplikult või et üksikuid punkte pole tahtlikult reglementeeritud;

2.6

nõuab, et direktiivi kumulatiivse rakendamise võimalus sektorispetsiifilistel aladel ning jõustunud sätete olemasolul oleks selgesõnaliselt välistatud. Taolistel juhtudel tuleb välistada võimalus, et direktiiv lisaks uusi ja täiendavaid regulatsioone;

2.7

tunnistab, et planeeritavate asukohamaa printsiipi järgivate ülderandite eesmärk on tagada kooskõla kehtivate õigusaktidega. Asukohamaa printsiip ei rakendu teenindussektori valdkondades, kus juba eksisteerivad või kuhu on planeeritud sektorispetsiifilised sätted. Siia hulka kuuluvad näiteks postiteenused, elektri-, gaasi- ja veevarustus, töötajate lähetamine, jäätmete transport, kutsekvalifikatsioonide tunnustamine ning haiglateenuste kulude hüvitamisega seotud lubade süsteemid;

2.8

viitab sellele, et asukohariigi põhimõte võib karistada ausaid ettevõtjaid ja tarbijaid, kuna see muudab võimalikuks mööda hiilimise kõrgetest ametialase kvalifikatsiooni või osutatud teenuse kvaliteedi alastest sisemaistest standarditest. Seetõttu tuleb takistada asukohariigi põhimõtte kasutamist lihtsalt siseriiklikest, majandustegevuses valitsevatest eeskirjadest mööda hiilimiseks.

2.9

viitab lisaks sellele, et ettepanekus direktiiviks pole mingil moel tegeldud hetkel arutlusel oleva ettepanekuga direktiiviks ajutiste töötajate töötingimuste kohta (COM 2002/149).

2.10

märgib, et kuigi direktiiv ei saa olla kohaldatav, näeb see neil aladel osaliselt ette täiendavad konkureerivad regulatsioonid. Eriti puudutab see alljärgnevaid alasid: kutsestandardite tunnustamist täiendatakse kutsekindlustuse ja ärialane teabevahetuse osas, tööliste lähetamist täiendatakse lisaettekirjutustega, mis ületavad administratiivküsimusi ning meditsiiniteenuste hüvitamisele lisatakse uusi ettekirjutusi;

2.11

kardab, et see võib viia konkureerivate sätete paljususeni ning puuduliku läbipaistvuseni;

2.12

rõhutab, et direktiivi sätted, mida on võimalik fikseerida võrdselt hästi nii kehtivates kui ka kavandatavates eeskirjades, peavad samuti kajastuma erisätetes. See võimaldab edaspidi vältida, et iseenesest sektorispetsiifilise arutelu käigus tuleks tegelda ka selle direktiiviga. Nagu senised direktiivi puudutavad läbirääkimised näitavad, on oht nende jätkumiseks ilmnenud juba nii mõnegi teema suhtes;

2.13

näeb erisätetega konkureerimise probleemi eelkõige seoses töötajate lähetamisega ettepandud sätete osas;

2.14

märgib, et lisaks menetlus- ja pädevuseeskirjadele – erinevalt asukohamaaprintsiibist kuulutatakse pädevaks sihtkohamaa – sisaldab direktiiv ka teisi olulisi sätteid, mis tulenevad vahetult kehtiva direktiivist Töötajate lähetamine teenuste osutamise raames ning seega teda täiendavad või temaga võistlevad. Meetmed, mida liikmesriik võib kontrollimisel tarvitusele võtta, on määratletud ning seega ka piiratud. Ettepaneku direktiiviks artikkel 17 (5) näeb küll esmalt ette erandi asukohariigi põhimõtte kehtimises töötajate lähetamisel. Komitee veendumuse kohaselt muudab aga ettepaneku direktiiviks artiklis 24 ettenähtud igasuguste kohustuste kehtestamise keeld artikli 17 (5) eriregulatsiooni absurdseks. Sest jääb lahtiseks, mil moel peaks asukohaliikmesriik teada saama võimalikest rikkumistest saatjariigis, mis omakorda ei tohi enam mingit kontrolli ega uurimist teostada. Isegi oletades, et see oleks võimalik, jääb jätkuvalt lahtiseks, kuidas asukohariik võõras riigis, milles tal pole mingeid suveräänseid õigusi, peaks tegevusse astuma;

2.15

osutab, et osaliselt nähakse ohtu, et kontrollide efektiivsus võiks väheneda ning et kavandataval direktiivil on seetõttu otsene mõju direktiivi Töötajate lähetamine teenuste osutamise raames reguleerimisalale;

2.16

tunnistab asjakohaseks, et direktiivi Töötajate lähetamine teenuste osutamise raames kontrolli käsitlevad sätted tuleb fikseerida ka käesolevas direktiivis, kuivõrd taoline kontroll praktikas vajalikuks osutub;

2.17

arvab, et direktiivist ei selgu, missuguses mahus saaks seda rakendada nii tundlikul alal, nagu seda on üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Tunnistatakse, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemine, organiseerimine, rahastamine ja kontrollimine see kuulub siseriiklike, piirkondlike või kohalike võimude pädevusse;

2.18

viitab, et üldist majandushuvi pakkuvad teenuste kaasamine teenuste direktiivi rakendusalasse ja eesmärk, mille poole sellega püüeldaks – arendada edasi Ühenduse siseturgu ja tagada sisepiirideta ruum ka üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele – kitsendaks märgatavalt pädevate siseriiklike, regionaalsete ja kohalike ametiasutuste mänguruumi;

2.19

tervitab selgesõnaliselt tõsiasja, et tänaseni toimunud direktiivi puudutavates läbirääkimistes on komisjon selgitanud, et direktiiv ei ole suunatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste iseärasustele ning ei kavatse ei liberaliseerida ega tühistada monopolide õigusi;

2.20

märgib, et seda mõtet ei ole direktiivis senini kajastatud;

2.21

nõuab selle mõtte kajastamist ning et üldist majandushuvi pakkuvad teenused jäetaks põhimõtteliselt direktiivi rakendusalast välja (ja seda mitte ainult asukohamaa printsiipi käsitlevas osas) tõrjumaks direktiivi kohaldamisel tekkida võivaid diskussioone ning vältimaks vajadust ühtlustada see sektor lühikese aja jooksul üleeuroopaliste üldsätetega. Samuti ühtiks see komisjoni seisukohaga, mida väljendatakse hiljutises Valges Raamatus, mis käsitleb üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid;

2.22

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata tervishoiule ja sotsiaalkindlustusele kui eriti tundlikele aladele;

2.23

paneb ette, et ka see üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkond tuleb direktiivi rakendusalast selgesõnaliselt välja jätta. See vastaks komisjoni hiljutises Valges Raamatus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta väljendatud kavatsusele, võttes arvesse sotsiaalsete ja tervishoiuteenuste iseärasuste erilist tähtsust, esitada 2005. aastal teatis, mis käsitleb just neid teenuseid;

2.24

märgib, et eelnimetatud sektoris luuakse ettepanekuga direktiiviks uued sätted, mis võistlevad olemasolevate sätetega;

2.25

paneb ette, et kõik võimalikud õigusloomealased parandused, kuivõrd nende rakendamine Euroopa Ühenduste Kohtu õigusemõistmises tõepoolest vajalik näib, tuleb fikseerida vastavates erisätetes. Seetõttu tuleb kustutada teenuste direktiivi artikli 23 sätted;

2.26

loeb soovitavaks, et kui direktiivis viidatakse mingile muule eeskirjale, siis tuleb kõnealuse eeskirja pealkirjale selgesõnaliselt osutada, et muuta direktiiv kergemini loetavaks;

2.27

rõhutab kohalike ja regionaalsete omavalitsuste tähtsust käesoleva kavandatava direktiivi rakendamisel. Neile omavalitsustelele esitatakse märkimisväärseid nõudmisi;

2.28

arvab, et direktiivi rakendamisel ei ole piisavalt arvestatud selle mõjuga kohalikele ja regionaalsetele omavalitsustele. Direktiiv on suunatud liikmesriikidele, kuid puudutab tegelikult kohalikke ja regionaalseid omavalitsusi, mis peavad hakkama tegelema direktiivi ellurakendamisega ja seda oma igapäevases haldustegevuses;

2.29

osutab, et esialgselt võivad selles kontekstis kompetentsi-puudutavad probleemid tekkida juhtudel, kus direktiivi rakendamine regionaalsel ja kohaliku tasandil eeldab uusi struktuure, ühetaolisi haldusmeetmeid või laiaulatuslikku koostööd. Regulatsioonid nagu see, mis näeb ette, et “luba peab võimaldama teenuseosutajale juurdepääsu teenusega seotud tegevustele või tal neid sooritada kogu asjaomase riigi territooriumil” (artikkel 10 lõige 4) või ühtsete kontaktpunktide rajamine, kus on võimalik teostada kõiki teenuse osutamisega alustamiseks nõutavaid protseduure ja formaalsusi (artikkel 6), lähevad näiteks föderaalsetes riikides vastuollu põhiseaduse alustega. Komitee meenutab, et põhiseaduslepingu kohaselt peab EL austama liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis väljendub nende fundamentaalses poliitilises ja põhiseaduslikus struktuuris;

2.30

kardab, et kõik siseriiklikud loamenetlused langevad direktiivi rakendusalasse ja seoses sellega tuleb kontrollida, kas neid tuleks säilitada või vajadusel kõrvaldada või kohandada ja igal juhul lihtsustada. Niivõrd ulatuslikud sekkumised liikmesriikide menetlusõigustesse on ebaproportsionaalsed. Seetõttu tuleb selgitada, et direktiivi rakendusalasse langevad ainult vahetult esmase loaga majandustegevuse alustamiseks seotud loamenetlused. Kõik menetlused, mis on seadusega ette nähtud kaalukatel põhjustel üldhuvi säilitamiseks ka väljaspool majandustegevuse valdkonda, tuleb rakendusalast välja arvata.

2.31

kardab, et direktiivi rakendamine regionaalsel ja kohalikul tasandil võib põhjustada liigset reguleerimist ja üleadministreerimist;

2.32

juhib tähelepanu asjaolule, et direktiivi rakendamine regionaalsel ja kohalikul tasandil vajab ettenägematuid kulutusi tööjõu ja rahastamise osas. Teravalt tulevad need probleemid päevakorda, kui tegemist on piiriülese koostööga, elektroonilise infovahetusega, ühtsete kontaktpunktide loomisega ja nendevahelise tegevuse koordineerimisega, kontrollimisega, kas olemasolevad sätted ühilduvad direktiivi eesmärkidega, ning hiljem võetud meetmetele vastastikuse hinnangu andmisega liikmesriikide poolt;

2.33

märgib, et Komisjon ei ole maininud midagi üldiste kulutuste kohta, eriti mis puudutab rahalisi kulutusi. Seni on välja toodud ainult komisjoni enda kulutused (umbes 3,4 milj eurot);

2.34

soovib, et vastavad kalkulatsioonid tehtaks ka võimaliku mõju kohta üksikutele liikmesriikidele;

2.35

peab hädavajalikuks, et üleminekuperioodil oleks tagatud toetus või kompensatsioonimehhanismid. Ilma taolise abita ei ole regionaalsed ja kohalikud omavalitsused suutelised piisavalt kiiresti läbi viima planeeritud piiriüleste protseduuride lihtsustamist. Väga tähtis on, et regionaalseid ja kohalikke omavalitsusi ei asetataks liiga suure koormuse alla;

2.36

on teadlik, et selles kontekstis võib regionaalsel ja kohalikul tasandil tekkida igasuguseid igapäevaelu puudutavaid probleeme. Üheks neist võib osutuda näiteks keeleprobleem, kui tekib vajadus suhelda teiste liikmesriikide võimuorganite või teenustepakkujatega, samuti tunnistuste, sertifikaatide, tõendite või muude dokumentide tunnustamisega, mis on teenustepakkujatele väljastatud teistes liikmesriikides ning seega muus keeles. Sama kehtib ka elektrooniliste vahendite kasutamisel protseduuride täitmiseks;

2.37

peab vajalikuks, et vähemalt üleminekuperioodil arvestataks taoliste probleemidega, lubades tuleks näiteks sertifitseerimata tõlgete kasutamist;

2.38

peab võimalikuks ette näha probleeme planeeritavate meetmetega, et oleks tagatud teenuste kvaliteet ning kontroll teenustepakkujate tegevuse üle. Kuna rakendub asukohamaa printsiip, osutub võimuorganite vaheline riikidevaheline koostöö ainsaks kasutada olevaks võimaluseks tegelemaks tülikate teises liikmesriigis registreeritud teenusepakkujatega. See omakorda võib viia soovimatute viivitusteni;

2.39

tervitab ulatuslike vastastikust abi käsitlevate tingimuste lisamist direktiivi teksti, mis võimaldavad tegutseda ühiselt eelnimetatud ohtude vältimisel;

2.40

kutsub Euroopa Komisjoni üles arvestama koos loodava komisjoniga kontrollimiseks vajalike täiendmeetmete sätestamisel ka regionaalsete ja kohalike omavalitsuste huvidega. Kui direktiivi rakendamisel peaksid tekkima uued ja ettenägematud kontrollimehhanismidega seotud probleemid, tuleb needki sobilikult ja praktiliselt lahendada;

2.41

juhib tähelepanu, et kutsekogud võivad seista silmitsi samasuguste probleemidega nagu riiklikud haldusorganid. Probleemid võivad tekkida teenustepakkujatega, kes on registreeritud oma territooriumil, kuid tegutsevad teises liikmesriigis. Kui kutsekogud täidavad riiklikke ülesandid, põrkavad nad direktiivi rakendamisel kokku samasuguste probleemidega kui liikmesriikide võimuorganidki;

2.42

rõhutab vajadust tagada direktiivi rakendamisel kutsekogude senise tegevuse piiranguteta jätkumine ka tulevikus. Hetkel kehtiv kohustusliku liikmelisuse skeem nõuab teise liikmesriiki tegevust laiendada soovivalt teenusepakkujalt otsekontakti selle riigi pädeva kutsekoguga. On tähtis, et ühtsete kontaktpunktide loomise ja tagamise protsessis arvestataks praegusi pädevusi ja ülesannete jagunemist;

2.43

on teadlik, et kutsekogude ees seisavad uued väljakutsed ja ülesanded, mis on seotud nende kui võimalike ühtsete kontaktpunktidega või uute käitumiskoodeksite väljatöötamisega EL-i tasandil;

2.44

palub liikmesriikidel, regionaalsetel ja kohalikel omavalitsustel ning kõikidel asjasthuvitatud osapooltel õigeaegselt valmistuda uuteks, direktiivi rakendumisel tekkivateks väljakutseteks;

2.45

rõhutab, et pole vajadust asuda kaitsepositsioonidele, vaid kasutada võimalusi, mis avanevad kõigile teenustepakkujatele ja kodanikele kõigis liikmesriikides ja ühtsel siseturul.