11.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 380/89

—

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eriti selle artiklit 312;

—

võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta (2);

—

võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsust 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (3) ja selle rakenduseeskirju;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi eelarve läbivaatamine” (KOM(2010)0700);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 16. juuni 2010. aasta otsust 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni loomise kohta (4);

—

võttes arvesse panust, mille on andnud Austria Nationalrat, Tšehhi saadikutekoda, Taani Folkentinget, Eesti Riigikogu, Saksa Bundestag, Saksa Bundesrat, Iirimaa Oireachtas, Leedu Seimas, Läti Saeima, Portugali Assembleia da República, Hollandi Tweede Kamer ja Rootsi Riksdagen;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 184;

—

võttes arvesse 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni raportit ning arengukomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0193/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Parlament otsustas luua erikomisjoni, millel on järgmised volitused:

B.

arvestades, et erikomisjon peaks oma lõpliku raporti esitama enne, kui komisjon esitab oma ettepanekud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta;

C.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 311 peab liit end varustama oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega ning liidu rahastamine peab toimuma täielikult omavahenditest;

D.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikele 5 ja artiklile 324 peab Euroopa Parlament olema nõuetekohaselt kaasatud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste protsessi;

E.

arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine tugevdab liidu poliitikat ja loob uusi pädevusvaldkondi, mis peaksid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kajastuma;

F.

arvestades, et väljakutsed, millega liit ja tema kodanikud silmitsi seisavad, nagu ülemaailmne majanduskriis, tärkava turumajandusega riikide kiire areng, üleminek säästvale ühiskonnale ja ressursitõhusale majandusele, kliimamuutusega võitlemine, demograafilised probleemid, sh sisserändajate integreerimine ja varjupaigataotlejate kaitse, tootmise ja säästude ülemaailmse jaotuse koondumine tärkava turumajandusega riikidesse, võitlus vaesuse vastu, looduslikud ja inimeste põhjustatud katastroofid ning terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohud, nõuavad liidult ja tema liikmesriikidelt otsustavat tegutsemist;

G.

arvestades, et Euroopa Liidul on rahvusvahelisel tasandil rohkem kaalu kui üksikutel liikmesriikidel kokku;

H.

arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika peamine eesmärk peaks jätkuvalt olema liidus siiani püsiva sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ebavõrdsuse vähendamine, ning arvestades, et nähtaval ja edukal ühtekuuluvuspoliitikal on omaette Euroopa lisandväärtus ning ta peaks kasu tooma kõigile ELi liikmesriikidele;

I.

arvestades, et ELi kodanikud on muutunud liidu suhtes nõudlikumateks ja ka kriitilisemateks liidu tulemuslikkuse suhtes; ja arvestades, et liidu käekäigu eest ühise vastutuse taastamine on võimalik üksnes juhul, kui kodanikud on veendunud, et liit teenib paremini nende väärtusi ja huve;

J.

arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama Euroopal kriisist toibuda ja väljuda sellest tugevamana tänu töökohtade loomisele ning arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule; arvestades, et see strateegia põhineb liidu viiel peaeesmärgil: tööhõive edendamine, tingimuste parandamine uuendus-, teadus- ja arendustegevuse jaoks, kliimamuutuse ja energeetikaga seotud eesmärkide saavutamine, haridustaseme parandamine ning sotsiaalse kaasatuse edendamine, eelkõige vaesuse vähendamise kaudu;

K.

arvestades, et liidu eelarvel on tugev jõud reformide läbiviimiseks; ja arvestades, et eelarve mõju saab suurendada, kui tänu sellele võetakse investeeringute toetamiseks lisaallikana kasutusele era- ja avalik kapital, kiirendades seega liidu kulutuste mitmekordistamist; arvestades, et niinimetatud „õiglase vastutasu” põhimõttel puudub majanduslik põhjendatus, kuna see ei võta asjakohaselt arvesse Euroopa lisandväärtust, mõju ülekandumist ega ELi riikide vahelise solidaarsuse vajadust,

L.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 peaks Euroopa säästev areng põhinema tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel;

M.

arvestades, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõte on liidu eelarve täitmise üks aluspõhimõtteid; ning arvestades, et paljud liikmesriigid teevad oma riigieelarves keerulisi parandusi; arvestades, et usaldusväärne finantsjuhtimine – tõhusus, tulemuslikkus ja ökonoomsus – on muutunud avaliku sektori kulutuste juures üha olulisemaks nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil;

N.

arvestades, et sätted kuluprogrammide perioodiliseks kohandamiseks vastavalt muutuvatele vajadustele ja asjaoludele on olnud ebapiisavad; ning arvestades, et määruste ja eeskirjade keerukus on olnud juhtimis- ja kontrollisüsteemide kehva toimimise üks põhjusi;

O.

arvestades, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku 2007–2013 neli esimest aastat on selgelt näidanud finantsraamistiku piiratud võimet võtta arvesse uusi suundumusi ja prioriteete ilma olemasolevaid kahjustamata; ning arvestades, et praegune mitmeaastane finantsraamistik ei ole võimaldanud kiiresti täita selliseid uusi kohustusi, nagu Galileo, ITER, rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades või Euroopa majanduse elavdamise kava;

P.

arvestades, et kogurahvatulul põhineva ressursi kasutuselevõtt ELi finantssüsteemis 1988. aastal oli mõeldud omavahendite vähenemise ajutiseks hüvitamiseks, kuid aastate jooksul seda pikendati ja suurendati ning praeguseks on see saanud ELi eelarvevahendite peamiseks komponendiks; arvestades, et kogurahvatulu osakaal on veelgi rohkem esile toonud liikmesriikide kalduvuse arvutada oma netobilanssi, mille tagajärjeks on hulk tagasimakseid, korrektsioone, erandeid ja hüvitisi, mis muudavad praeguse omavahendite süsteemi ülemäära keeruliseks, läbipaistmatuks ning mille tõttu see ei ole piisavalt seotud liidu praeguse poliitikaga ja on ebaõiglane ega suuda seetõttu tagada liidu poliitika läbipaistvat ja tõhusat rahastamist Euroopa huvides ning on lõpuks ka Euroopa kodanikele täiesti arusaamatu,

Q.

arvestades, et Euroopa Parlament kiitis oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsioonis uuendusliku rahastamise kohta maailma ja Euroopa tasandil (5) heaks finantstehingumaksu kehtestamise, mis „võiks aidata võidelda finantsturgudel levivate äärmiselt kahjulike kauplemismudelite, näiteks lühiajaliste tehingute ja automatiseeritud välkkauplemise vastu ning ohjeldada spekuleerimist”;

1.

on veendunud, et demograafia, kliimamuutuse või energiavarustuse valdkonnas lahendamist vajavate probleemide puhul saab Euroopa Liit näidata, milline on liidu lisandväärtus ning et see on midagi palju enamat kui lihtsalt liikmesriikide summa;

2.

märgib, et praegune kriis ja avaliku sektori kulutuste range piiramine on teinud liikmesriikide jaoks raskemaks edusammude saavutamise majanduskasvu, konkurentsivõime suurendamise ja majandusliku ja sotsiaalse lähenemise poole püüdlemisel ning täieliku osalemise siseturul; on kindlalt veendunud, et kriisi lahendamiseks on vaja „rohkem, aga mitte vähem Euroopat”;

3.

leiab, et „jätkusuutlikud ressursid Euroopa Liidu jaoks” tähendab eelkõige ELi eelarve „ressursisüsteemi“ ülevaatamist, et asendada praegused liikmesriikide osamaksud tõeliste Euroopa ressurssidega;

4.

leiab, et hiljutised sündmused näitavad, et euroala vajab julgemat majandusjuhtimist ning et rahapoliitika ei saa ilma sotsiaal- ja majanduspoliitikata tulemuslik olla; peab hädavajalikuks, et liit tugevdaks oma majandusjuhtimise süsteemi, et tagada ELi 2020. aasta strateegia rakendamine (taastada ja kaitsta pikaajalise majanduskasvu määra), hoida ära praeguse kriisi kordumine ja kaitsta Euroopa projekti;

5.

juhib tähelepanu sellele, et kriis on tõstnud esile struktuuriprobleemid, millega enamiku liikmesriikide majandus silmitsi seisab: optimaalsest tasemest madalam tootlikkus, kõrge riigivõla tase, suur eelarvepuudujääk, struktuurne tööpuudus, püsivad tõkked siseturul, tööjõu vähene liikuvus ja vananenud arusaamised kutseoskustest, mis põhjustavad aeglast majanduskasvu; rõhutab, et nende struktuursete probleemide lahendamiseks tuleb teha investeeringuid sellistes olulistes valdkondades, nagu haridus, teadus- ja uuendustegevus, ning et avaliku sektori investeeringute vähenemise tendents tuleb tagasi pöörata;

6.

tuletab meelde, et praeguste investeerimissuundumuste jätkumisel võib 2025. aastaks teadus- ja tehnoloogiaarengu esirinnas olla Aasia; tuletab siiski meelde, et need muutused ei tähenda mitte ainult probleeme, vaid ka võimalusi, näiteks ELi ekspordipotentsiaali järsku kasvu; märgib, et liidul on mahajäämus akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse vallas, kuna maailma 100 parima ülikooli seas on vaid umbes 30 Euroopa ülikooli; rõhutab, et Euroopa hakkab maha jääma ka kutseoskuste konkurentsis, ja juhib tähelepanu asjaolule, et 2020. aastaks on vaja 16 miljoni uue töökoha jaoks kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid, samal ajal kui nõudlus väheste oskustega töötajate järele väheneb 12 miljoni töökoha võrra;

7.

leiab, et suurimad Euroopa Liidu ees seisvaid ülesanded on liidu konkurentsivõime säilitamine, majanduskasvu suurendamine, võitlus suure tööpuuduse vastu, keskendumine korralikult toimivatele tööturgudele ja sotsiaalsetele tingimustele, et parandada tööhõivet, inimväärse töö edendamine, töötajate õiguste tagamine kogu Euroopas ja töötingimuste parandamine ning vaesuse vähendamine;

8.

nõuab, et liit tegeleks oma demograafiliste probleemidega; märgib, et töötava elanikkonna vähenemine koos pensionäride osakaalu suurenemisega asetab liidu sotsiaalhoolekandesüsteemidele ja majanduslikule konkurentsivõimele täiendava koorma;

9.

tunneb muret, et maailma rahvastiku suurenemine kuuelt miljardilt üheksa miljardi inimeseni suurendab üleilmset konkurentsi seoses loodusvaradega ja tekitab lisasurve globaalsele ja kohalikule keskkonnale; märgib, et 2050. aastaks kasvab nõudlus toidu järele tõenäoliselt 70 % ning toorainete ja toormaterjali ebaefektiivne ja jätkusuutmatu kasutamine ja haldamine tekitab kodanike jaoks kahjuliku konkurentsi toidu, looduskaitse ja energiatootmise vahel ning kulukaid hinnašokke; samuti võib see põhjustada ka tööstusele tõsiseid tagajärgi seoses ettevõtlusvõimalustega, sh toorainele juurdepääsu piiranguid, ohustades sel moel majanduslikku turvalisust ja soodustades kliimamuutust; rõhutab seetõttu, et EL peab kiiresti tegutsema ning juhtima arengut ressursside säästval kasutamisel põhineva majanduse suunas;

10.

juhib tähelepanu üleilmsele energiatarbimise kasvule ja asjaolule, et sõltuvus energia impordist suureneb, mis tähendab, et liit katab 2050. aastaks peaaegu kaks kolmandikku oma vajadustest impordi abil, kui senist energeetikapoliitikat piisavalt ei muudeta ja kui EL ja liikmesriigid ei suurenda jõupingutusi, et arendada välja oma taastuvad energiaallikad ja realiseerida oma energiatõhususe potentsiaal, võttes täielikult arvesse ELi energia ja kliimaga seotud kohustusi ning turvalisuse aspekte; hoiatab, et hinnakõikumisi ja pakkumise ebakindlust süvendab veelgi poliitiline ebastabiilsus energiarikastes riikides; nõuab seetõttu tarneteede ja kaubanduspartnerite ringi mitmekesistamist;

11.

toetab mõtet, et ELi rahalised vahendid tervikuna peaks tooma kaasa Euroopa keskkonna üldise seisundi paranemise ja sealhulgas kasvuhoonegaaside heitmete vähenemise, mis vastab vähemalt praegustes ELi õigusaktides seatud eesmärkidele; teeb seega ettepaneku, et ELi fondidest tehtavate kulutuste positiivseid ja negatiivseid mõjusid kliimale ja keskkonnale tuleks analüüsida koondandmete tasemel;

12.

on arvamusel, et üleilmastumine on suurendanud haavatavuse tunnet, sest see on kaotanud vabaduse, õiguse ja julgeoleku sisemiste ja väliste vormide vahelised piirid; on veendunud, et 21. sajandi julgeolekuprobleemide lahendamine põhiõigusi ja isikuvabadusi kaitstes nõuab ülemaailmseid ja ennetavaid vastumeetmeid, mida suudab võtta ainult liidusuurune jõud; on veendunud, et ELi julgeoleku väline mõõde on tihedalt seotud demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistavaga kolmandates riikides ning ELil on eriline ülesanne nende eesmärkide saavutamisele kaasa aidata;

13.

on veendunud, et arvestades liidu olulist poliitilist ja majanduslikku jõudu ning tema rolli olulise kaubanduspartnerina peab ta rahvusvahelisel tasandil tegutsema võimalikult aktiivselt; tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga antakse Euroopa huvide ja väärtuste paremaks kajastamiseks kogu maailmas uued vahendid; rõhutab, et liidul on lisandväärtus rahvusvahelisel tasandil ja mõjuülemaailmsete poliitiliste otsuste tegemisel vaid siis, kui ta tegutseb ühiselt; toonitab, et ELi parem esindamine väljaspool liidu piire peab käima käsikäes sisemise koordineerimise suurendamisega;

14.

on veendunud, et liidu käekäigu eest suurema ühise vastutuse võtmine peab muutuma ühise tegevuse liikumapanevaks jõuks; usub, et hea valitsemistava on liidu kõige mõjusam vahend, mille abil tagada oma kodanike jätkuv pühendumine ja osalus;

15.

rõhutab, et ELi eelarveliste kulutuste peamine eesmärk on luua Euroopa lisandväärtust, ühendades ressursse, toimides katalüsaatorina ja pakkudes mastaabisäästu ning positiivseid piiriüleseid ja edasikanduvaid mõjusid, aidates seeläbi kaasa kokkulepitud ühiste poliitiliste eesmärkide tulemuslikumale või kiiremale saavutamisele ja riiklike kulutuste vähenemisele; tuletab meelde, et kulutuste dubleerimist ja erinevatel eelarveridadel eraldatud vahendite kattumist tuleb vältida, ning et ELi kulutuste eesmärk peab alati olema luua suuremat väärtust kui liikmesriikide individuaalsete kulutuste summa; on seisukohal, et ELi mitmeaastane finantsraamistik on õige kasutuse korral väga oluline vahend Euroopa projekti pikaajalisel planeerimisel, võttes arvesse Euroopa väljavaateid ja liidu lisandväärtust;

16.

juhib tähelepanu järgmistele valdkondadele, millel on eeldused suurema koostoime ja mastaabisäästu saavutamiseks: Euroopa välisteenistus, humanitaarabi ja täpsemalt ELi kiirreageerimise suutlikkus, kaitseressursside ühendamine, uurimis- ja arendustegevus ja innovatsioon, suured infrastruktuuriprojektid (eriti energia ja transpordi valdkonnas) ning finantsturgude järelevalve;

17.

on arvamusel, et lisaks Lissaboni lepinguga kinnitatud subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrollimisele liikmesriikide parlamentides tuleb hea tavana läbi viia Euroopa lisandväärtuse hindamine iga õigusakti ettepaneku kohta, mis mõjutab eelarvet; rõhutab siiski asjaolu, et Euroopa lisandväärtuse hindamine nõuab enamat kui tabeli koostamist ning et poliitilises hinnangus tuleb uurida seda, kas kavandatud meetmed aitavad tõhusalt ja tulemuslikult kaasa ELi ühiste eesmärkide saavutamisele ja kas seeläbi luuakse ELi avalikke hüvesid; märgib, et Euroopa lisandväärtuse peamisi ja olulisimaid elemente, nagu rahu, stabiilsus, vabadus ning inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali liikumisvabadus, ei saa hinnata arvudes;

18.

rõhutab vajadust tõendada, et kõik ELi kulutused on kooskõlas aluslepingust tulenevate kohustuste, ühenduse õigustiku ja ELi peamiste poliitiliste eesmärkidega; rõhutab, et Euroopa lisandväärtust saab luua mitte ainult kulutuste, vaid ka ELi õigusaktide ning liikmesriikide ja ELi majandus-, rahandus-, eelarve- ja sotsiaalpoliitika koordineerimise abil; on veendunud, et tulevase mitmeaastase finantsraamistiku kulutuste Euroopa lisandväärtust on vaja suurendada; rõhutab, et ELi rahalised vahendid peaks alati kui võimalik aitama kaasa rohkem kui ühe ELi poliitilise eesmärgi saavutamisele (nt territoriaalne ühtekuuluvus, kohanemine kliimamuutusega, bioloogilise mitmekesisuse kaitse);

19.

on kindlal arvamusel, et ELi tasandil tehtavad investeeringud võivad tuua kaasa oluliselt suurema kokkuhoiu siseriiklikul tasandil, eelkõige valdkondades, kus ELil on kaheldamatult rohkem lisandväärtust kui liikmesriikide eelarvetel; on veendunud, et Euroopa lisandväärtuse põhimõte peab olema kõigi tulevaste ELi eelarve üle peetavate läbirääkimiste aluseks; tervitab sellega seoses komisjoni võetud kohustust alustada põhjalikku analüüsi kulude kohta, mis liikmesriikide ja liikmesriikide eelarvetele langevad Euroopa mõõtme puudumise tõttu; kutsub komisjoni üles avaldama asjaomane aruanne õigeaegselt, et seda saaks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavates läbirääkimistes arvesse võtta;

20.

nõuab ühiste poliitiliste prioriteetide rahastamisel ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete vahelise koordineerimise parandamist; kordab vajadust koordineerida avaliku sektori vahendite kulutamist alates planeerimisest kuni rakendamiseni, et tagada täiendavus, suurem tõhusus ja nähtavus ning ELi eelarve parem kooskõlalisus; on seisukohal, et uus majandus- ja eelarvepoliitika kooskõlastamismehhanism (Euroopa poolaasta) peaks mängima olulist rolli poliitiliste eesmärkide ühtlustamisel Euroopas ning ühtlustamisel ELi eesmärkidega ning aitama seega kaasa ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete vahel soovitud koostoime saavutamisele;

21.

on seisukohal, et kuigi kulutustega seotud prioriteetide kohta edasiste otsuste tegemisel tuleks juhinduda Euroopa lisandväärtuse põhimõttest, peaks eri valdkondade poliitika ja tegevuste elluviimist juhtima assigneeringute tõhus ja tulemuslik kasutamine;

22.

rõhutab, et optimaalsete tulemuste saavutamiseks kohaliku püsiva majanduskasvu ja arengu, solidaarsuse ja ühtekuuluvuse osas tuleks prioriteediks seada koostoime parandamine kõigi ELi eelarve majandusarengut mõjutavate vahendite vahel ja eri valdkondade integreeritud käsitlus, tulemustele suunatud poliitika arendamine, ning vajaduse korral tingimuslikkuse, mittekahjustamise põhimõtte, põhimõtte „saastaja maksab”, edutegurite ja tulemuslikkusnäitajate kasutamine;

23.

tuletab meelde, et ELi eelarve on peamiselt investeerimiseelarve, mis võib juurde tuua investeeringuid avalikest ja eraallikatest; on seisukohal, et lisakapitali ligitõmbamine on äärmiselt oluline, et teha vajalikud suuremahulised investeeringud Euroopa 2020. aasta poliitikaeesmärkide saavutamiseks; rõhutab eelkõige, et ELi rahaliste vahendite mõju tuleb avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kasutuselevõtu, ühendamise ja võimendamise kaudu Euroopa tasandil huvi pakkuvate infrastruktuuri- ja suurprojektide jaoks maksimeerida ilma konkurentsi moonutamata;

24.

võtab teadmiseks avaliku ja erasektori institutsionaliseeritud partnerluste arengu liidus alates 1990ndatest aastatest, muu hulgas transpordisektoris, avalike hoonete ja seadmete ning keskkonna valdkonnas, mis toimub ametiasutuste ja erasektori vahelise koostöö vormis ning täiendab infrastruktuuri ja strateegiliste avalike teenuste pakkumist; on siiski mures mõningate avaliku ja erasektori partnerlusti puudutavate probleemide pärast ning rõhutab, et tulevaste avaliku ja erasektori partnerluste kujundamisel tuleb arvesse võtta saadud kogemusi ning parandada puudused;

25.

võtab teadmiseks varasema üldiselt positiivse kogemuse uuenduslike rahastamisvahendite – sh toetuste ja laenude kombineerimine ja riskijagamismehhanismid – kasutamisel, nagu üleeuroopalise transpordivõrgu projektide laenutagamisvahendi (LGTT), riskijagamisrahastu ja ühtekuuluvuspoliitika vahendite (JEREMIE, JESSICA, JASPERS ja JASMINE) kasutamine konkreetsete poliitikaeesmärkide saavutamiseks; on arvamusel, et liit peaks võtma meetmeid, mis tõhustaksid eelkõige ELi fondide kasutamist, et kiirendada täiendavate rahaliste vahendite saamist EIP-lt, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt, teistelt rahvusvahelistelt finantseerimisasutustelt ja erasektorilt;

26.

kutsub seetõttu komisjoni üles esitama ettepanekuid meetmete kohta, millega laiendada uuendusliku rahastamise süsteemi pärast selle üksikasjalikku analüüsimist ning avaliku ja erasektori investeerimisvajaduste täpset hindamist, ning metoodika kohta eri allikatest pärit vahendite koordineerimiseks; kutsub liikmesriike üles tagama, et riigi õigusraamistik võimaldab selliste süsteemide rakendamist; nõuab seetõttu nende mehhanismide regulatiivse ning eelarve- ja tegevusraamistiku märkimisväärset tugevdamist, et tagada nende tulemuslikkus investeeringute finantsvõimendusena, säästvuse seisukohast ja ELi vahendite nõuetekohasel kasutamisel ning et kindlustada piisav järelevalve, aruandlus ja vastutus; rõhutab lisaks vajadust tagada, et seonduvad riskid kvantifitseeritakse ja neid võetakse nõuetekohaselt arvesse;

27.

võtab teadmiseks ammused raskused erainvestorite leidmisel suuremahulistele ELi projektidele; tunnistab, et finantskriis on teinud erainvestorite jaoks ELi projektide rahastamise veel vastumeelsemaks ja on toonud esile vajaduse taastada piisav kindlustunne, et leida ulatuslikele investeerimisprojektidele vajalik toetus; rõhutab, et ELi eelarve abi on nii lühikeses kui pikemas perspektiivis vaja ELi tasandil huvi pakkuvate projektide jaoks erakapitali leidmisel ja kasutuselevõtmisel, eriti selliste Euroopa lisaväärtusega projektide jaoks, mis on majanduslikult elujõulised, kuid mida ei peeta äriliselt elujõulisteks;

28.

väljendab seetõttu heameelt Euroopa 2020. aasta projektivõlakirjade algatuse üle, mis kujutab endast Euroopa Investeerimispangaga (EIP) riski jagamise mehhanismi ning millega antakse ELi eelarvest piiratud määral toetust, mis peaks ELi rahalisi vahendeid finantsvõimendama ja äratama erainvestorites täiendavat huvi ELi prioriteetsetes projektides osalemiseks vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele; palub komisjonil esitada täielik ettepanek ELi projektivõlakirjade kohta, tuginedes ELi ja EIP ühiste vahenditega seotud varasemale kogemusele, ning lisada sinna selged ja läbipaistvad kriteeriumid projektide abikõlblikkuse määramise ja valimise kohta; tuletab meelde, et ELi huve teenivaid vähetulusaid projekte tuleb ka edaspidi rahastada toetuste abil; tunneb muret selle pärast, et ELi eelarve piiratud suuruse tõttu võib osutuda vajalikuks seada piirangud uutele algatustele täiendava finantsvõimenduse andmisele;

29.

kordab vajadust tagada ELi eelarve osalusega uuenduslike finantsvahendite ja -mehhanismide puhul maksimaalne läbipaistvus, aruandekohustus ja demokraatlik järelevalve; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut rakendamise ja projektide abikõlblikkuse raamistiku kohta, mis võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse teel ning mis tagaks pideva teabevoo ja eelarvepädevate institutsioonide osalemise nimetatud vahendite kasutamises ELis; see võimaldaks parlamendil kontrollida oma poliitiliste prioriteetide järgimist ning Euroopa Kontrollikojal teostada kõnealuste vahendite üle tõhusamat järelevalvet;

30.

on seisukohal, et eelarve täitmise ja kulutuste kvaliteedi parandamine peaksid olema peamised põhimõtted, mis tagavad ELi eelarve optimaalse kasutamise ning millest lähtuda programmide ja tegevuste kavandamisel ja haldamisel pärast 2013. aastat;

31.

rõhutab lisaks, et kuluprogrammide kavandamisel tuleks pöörata suurt tähelepanu eesmärkide selguse, ühenduse õigustikule täieliku vastavuse ning vahendite ja meetmete vastastikuse täiendavuse, abikõlblikkuse ja rakendamiseeskirjade ühtlustamise ja lihtsustamise, läbipaistvuse ning täieliku ja kokkulepitud vastutusega seotud põhimõtetele; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmine eelarve koostamisel on oluline hea valitsemistava vahend tõhususe ja õigluse parandamiseks;

32.

rõhutab eelkõige, et eeskirjade ja menetluste lihtsustamine peaks olema üks peamisi valdkondadevahelisi prioriteete, ning on veendunud, et finantsmääruse läbivaatamisel peaks olema selles osas otsustav roll;

33.

rõhutab, et liidu finantsjuhtimise parandamist peab toetama komisjoni ja liikmesriikide edusammude põhjalik jälgimine; nõuab, et liikmesriigid võtaksid vastutuse ELi vahendite õige kasutamise ja haldamise eest ning annaksid igal aastal asjakohasel poliitilisel tasemel välja riiklikud deklaratsioonid ELi vahendite kasutamise kohta;

34.

rõhutab, et täitmata kulukohustuste pideva suurenemise probleem tuleb lahendada; tuletab meelde, et komisjoni sõnul ulatub täitmata kulukohustuste summa 2013. aasta lõpuks 217 miljardi euroni; märgib, et teatud täitmata kulukohustuste summa on mitmeaastaste programmide rakendamisel vältimatu, kuid rõhutab siiski, et täitmata kulukohustuste olemasolu iseenesest eeldab vastavate maksete tegemist; ei nõustu seetõttu nõukogu põhimõttega otsustada maksete tase ette ära, ilma tegelike vajaduste täpset hinnangut arvesse võtmata; teeb seetõttu kõik endast oleneva kogu järgmise mitmeaastase finantsraamistiku iga-aastase eelarveprotseduuri jooksul, et vähendada erinevust kohustuste ja maksete tegemise vahel, suurendades vastavalt maksete taset;

35.

on kindlalt veendunud, et liikmesriikidepoolse ELi vahendite haldamise ja kontrolli kvaliteedi parandamiseks tuleb eri poliitikavaldkondades hinnata iga liikmesriigi haldus- ja kontrollisüsteemide tugevaid ja nõrku külgi; on lisaks veendunud, et parem haldamine, väiksem bürokraatia ja suurem läbipaistvus ning samuti parem, kuid mitte ulatuslikum, kontroll on vajalikud ELi vahendite kasutamise tõhususe ja tulemuslikkuse suurendamiseks ka nende kasutamisastme osas; on sellega seoses seisukohal, et kontrolli taseme ja kulude vahel tuleb leida tasakaal;

36.

rõhutab õiguskindluse ja eelarve järjepidevuse tähtsust mitmeaastaste tegevuspõhimõtete ja programmide edukal rakendamisel; on seetõttu seisukohal, et reeglid ei tohiks programmitöö perioodidel ilma piisava põhjuseta ja asjakohase mõjuhinnanguta muutuda, sest vastasel korral võivad kaasneda suuremad üleminekukulud, aeglasem rakendamine ja suurem vigade tegemise oht;

37.

rõhutab, et institutsiooniline suutlikkus on liidu poliitika eduka arendamise, rakendamise ja järelevalve üks võtmetegureid; on seetõttu seisukohal, et institutsioonilise ja haldussuutlikkuse tugevdamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võib toetada struktuurilisi kohandusi ning aidata kaasa ELi vahendite sujuvale ja edukale kasutamisele;

38.

tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumine tugevdab liidu poliitikat ning annab liidule märkimisväärsed uued õigused eelkõige välistegevuse, spordi, kosmose, kliimamuutuse, energeetika, turismi ja kodanikukaitse valdkonnas; rõhutab, et see nõuab piisavaid rahalisi vahendeid; tuletab sellega seoses meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 311, milles sätestatakse, et liit varustab ennast oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega ise;

39.

usub, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks olema järgmise mitmeaastase finantsraamistiku peamine poliitiline siht; jääb samal ajal kindlaks sellele, et Euroopa 2020. aasta strateegia ei ole kõikehõlmav strateegia, mis katab kõiki liidu poliitikavaldkondi; rõhutab, et muud aluslepingu kohased poliitikavaldkonnad, milles püüeldakse teistsuguste eesmärkide poole, peavad samuti järgmises mitmeaastases finantsraamistikus nõuetekohaselt kajastuma;

40.

on arvamusel, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama ELil taastuda kriisist ning väljuda sellest tugevamana, parandades uuendus-, teadus- ja arendustegevuse tingimusi – ja kulutusi –, täites ELi kliimamuutuse- ja energiaalased eesmärgid, parandades haridustaset ning edendades sotsiaalset kaasatust eelkõige vaesuse vähendamise teel; märgib, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on saavutada mitte ainult lühiajaline majanduskasv ja finantsstabiilsus, vaid pikemas perspektiivis püsivam majanduskasv ressursside efektiivsema kasutamise kaudu;

41.

on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia praegune sisu, nagu peamised eesmärgid, juhtalgatuste ettepanekud, kitsaskohad ja näitajad, on väga üldise iseloomuga ning kutsub komisjoni üles esitama üksikasjalikumaid ettepanekuid; on lisaks seisukohal, et ühtse turu taaskäivitamine on Euroopa 2020. aasta strateegia oluline element, mis suurendab eri juhtalgatuste vahelist sünergiat; rõhutab, et strateegia eesmärke on võimalik ellu viia vaid liikmesriikide poolt oma riiklikes reformikavades võetavate konkreetsete kohustuste, tõendatud rakendusmehhanismidega poliitikameetmete ning konkreetsete ja järjepidevate õigusaktide ettepanekute abil;

42.

toonitab lisaks, et Euroopa 2020. aasta strateegia saab olla usaldusväärne ainult siis, kui selle eesmärkide ja neile ELi ja riiklikul tasandil eraldatavate rahaliste vahendite vahel on tagatud järjekindlus; on arvamusel, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks kajastama Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke, ning on otsustanud teha komisjoni ja liikmesriikidega koostööd, et luua usaldusväärne rahastamisraamistik, mis tagaks eelkõige selle juhtalgatuste ja peamiste eesmärkide piisava rahastamise; väidab sellega seoses, et ülesanded, ressursid ja kohustused peavad olema liidu ja selle liikmesriikide, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel hästi kooskõlastatud ja selgesti määratletud; palub komisjonilt selgitust juhtalgatuste eelarve kohta, sest need esmatähtsad tegevuskavad hõlmavad kõiki ELi eelarvest rahastatavaid poliitikavaldkondi;

43.

hoiatab, et kümneaastase Euroopa 2020. aasta strateegia väljatöötamine nõuab piisavat eelarvealast paindlikkust, et eelarvevahendeid oleks võimalik viia asjakohaselt kooskõlla esinevate asjaolude ja prioriteetidega;

44.

rõhutab asjaolu, et praeguse Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi raames tuleb kuni 60 miljardi euro ulatuses laenutagatisi katta omavahendite ülemmäära ja iga-aastaste eelarveliste kulutuste vahelisest varust; juhib tähelepanu lisakohustustele, milles lepiti kokku seoses euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele keskmise tähtajaga rahalise abi andmisega, mis tuleb katta samast varust;

45.

nõuab, et Euroopa poolaasta raames tagataks parem eelarve kooskõlastamine ja sünergia liidu ja liikmesriikide vahel ning suurendataks seega Euroopa lisandväärtust; nõuab, et Euroopa poolaasta raames suurendataks ka majandusalast kooskõlastamist liikmesriikide vahel vastavalt ühenduse meetodi põhimõttele ja tagataks parem majandusjuhtimine euroalal ja liituda soovivates liikmesriikides, vähendades seega finantsstabiilsusmehhanismi kasutamise vajadust; on seisukohal, et Euroopa poolaasta peaks keskenduma sünergia suurendamisele Euroopa ja riiklike investeeringute vahel;

46.

märgib, et Euroopa stabiilsusmehhanismi on pärast 2013. aastat korraldatud ainult valitsuste vahel; tunneb selle suundumuse pärast muret ning rõhutab valitsustevahelise lähenemisviisi puudulikku demokraatlikku kontrolli, vastutust ja jõustamist; rõhutab, et Euroopa stabiilsusmehhanismi puhul on vaja arvesse võtta ühenduse meetodit; tuletab meelde, et ELi eelarvet kasutatakse liikmesriikidele laenutagatiste andmiseks Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi raames ning euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide maksebilansi toetamiseks keskmise tähtajaga rahalise abi süsteemi kaudu;

47.

tuletab meelde, et Euroopa ühisvaluuta on loodud ilma tegeliku majandusliku lähenemiseta nende riikide vahel, kes soovivad seda kasutusele võtta, ning liidu eelarveta, mis oleks piisavalt suur oma valuuta toetamiseks; on seisukohal, et selline eelarve nõuaks olulise osa liikmesriikide praeguste kulutuste asendamist liidu kulutustega, et võtta nõuetekohaselt arvesse ühenduse meetodit ning anda euroalale ja ELile võlakriisist ülesaamiseks vajaliku eelarvestabiilsuse; palub komisjonil teha kindlaks eurovõlakirjade süsteemi võimalik mõju ELi eelarvele;

48.

märgib teadus- ja uuendustegevuse olulisust säästvale, teadmistepõhisele ja maailmas juhtivale majandusele ülemineku kiirendamisel; usub seetõttu, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku keskmes peaks vastavalt Euroopa lisandväärtuse ja tipppädevuse põhimõtetele olema majanduskasvu ja konkurentsivõimet soodustavate valdkondade, näiteks teadus- ja uuendustegevus, eelarvevahendid;

49.

on kindlalt veendunud, et riiklike teadus- ja uuendustegevuse kulutuste ühendamine ELi eelarvesse kujutab endast lisandväärtust vajaliku kriitilise massi ja mastaabisäästu saavutamisel, mõju suurendamisel, kattumiste vähendamisel ja nappide vahendite paremal kasutamisel;

50.

usub, et on vaja teha ühiseid jõupingutusi riigi- ja erasektoris nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk kulutada 3 % sisemajanduse koguproduktist (SKPst) teadus- ja arendustegevusele, et viia lõpule Euroopa teadusruumi ja nn innovatiivse liidu loomine; kutsub ELi institutsioone üles leppima selle eesmärgi saavutamiseks viivitamatult kokku konkreetse kava ning juhib tähelepanu ulatuslikule, aastas kuni 130 miljardi euroni ulatuvale majanduslikule kohustusele, mida see eesmärk kätkeb endas nii ELi kui ka riikide eelarvetele, ning lisaks kaks korda rohkem erasektori jaoks;

51.

on arvamusel, et teadus- ja arendustegevusele ette nähtud avaliku sektori vahendeid tuleb oluliselt suurendada, sest avaliku sektori investeeringud on sageli stiimuliks järgnevatele erasektori investeeringutele; rõhutab vajadust tõhustada ja stimuleerida liidus teadus-, ja arendus- ja uuendustegevuse rahastamist ning tagada see, suurendades alates 2013. aastast märkimisväärselt asjaomaseid kulutusi, eelkõige kaheksandale teadusuuringute raamprogrammile tehtavaid kulutusi; tõstab sellega seoses esile ühekuuluvuspoliitika kiirendavat rolli teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamisel praeguse programmiperioodi vältel ning nõuab tungivalt, et seda suundumust järgmisel programmiperioodil jätkataks ja tõhustataks;

52.

toonitab, et rahaliste vahendite suurendamine tuleb siduda rahastamismenetluste olulise lihtsustamisega; väljendab eelkõige muret ELi vahendite suhteliselt vähese kasutamise üle Euroopa teaduskogukonnas ja kutsub komisjoni üles jätkama oma jõupingutusi, et ühelt poolt vähendada halduskoormust ja lihtsustada teadlaste, VKEde ja kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu rahastamisvahenditele ning teiselt poolt säilitada piisav eelarvekontroll; rõhutab vajadust vabastada VKEd teatud administratiivnõuetest, vähendades bürokraatiat ja edendades innovatsiooni lihtsama juurdepääsu abil rahalistele vahenditele;

53.

kutsub üles looma tugevama seose alusuuringute ja tööstusinnovatsiooni ning innovatsiooni ja tootmisprotsessi vahel; tuletab eelkõige meelde, et üks olulisemaid raskusi Euroopa teadus- ja uuendustegevuses on asjaolu, et tulemusi ei viida efektiivselt turule, ning rõhutab teadus- ja arendustegevuse toodete turustamiseks stiimulite loomise olulisust, eriti lihtsama juurdepääsu abil rahalistele vahenditele; tõstab sellega seoses esile eri fondide olulisust, mis teeksid tõrgeteta koostööd, ning kutsub komisjoni üles tegema vajalikud kohandused, et asjaomased fondid oleksid üksteist täiendavad;

54.

tuletab meelde, et ELi kliima- ja energiaeesmärkide täitmiseks tuleks oluliselt suurendada ELi teadus- ja arendustegevusalaseid jõupingutusi eelkõige keskkonnauuringute, energiatõhususe ja taastuvenergia tehnoloogiate valdkonnas; on lisaks seisukohal, et Euroopa liidripositsiooni roheliste tehnoloogiate osas on võimalik säilitada üksnes siis, kui seda toetatakse asjakohaste teadusalaste jõupingutustega;

55.

usub, et uuenduslikel Euroopa ettevõtetel ei ole vaja mitte ainult toetusi, vaid ka paremat õiguslikku reguleerimist, paremaid seoseid teadusbaasiga ning mitmekesisemat ja paremat juurdepääsu vahenditele ja rahastamisele toetuste, laenude ja omakapitali näol; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles looma riikide ja Euroopa tasandil selliseid tingimusi, mis võimaldaksid erasektoril suurendada oma osalust teadus- ja arendustegevuse investeeringutes; toonitab vajadust tõhustada avaliku ja erasektori partnerlusi kõnealuses valdkonnas, vähendades bürokraatiat ja ühtlustades olemasolevaid menetlusi; rõhutab sellega seoses olulist rolli, mida EIP ja Euroopa Investeerimisfond (EIF) peaksid etendama, ning on eelkõige seisukohal, et EIP poolt riskijagamisrahastu kaudu pakutavaid riskijagamise alalisi vahendeid tuleks laiendada, eelkõige VKEde toetamiseks;

56.

rõhutab, et innovatsioon on Euroopa 2020. aasta strateegia üks põhiprioriteete; tunnistab Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi potentsiaalset rolli ELi püsiva majanduskasvu ja konkurentsivõime tõukejõuna tänu maailmas juhtiva innovatsiooni stimuleerimisele ning nõuab teadmis- ja innovaatikakogukondade laiendamist ja nõuetekohast rahastamist; rõhutab Euroopa Teadusnõukogu olulisust tulevastele innovaatoritele uusimate teadmiste pakkumisel ning kõrge riskiga teaduslike ideede toetamisel; toetab vajadust töötada välja pikaajalised finantsstrateegiad, et kindlustada suuremahuliste teadus- ja arendusprojektide rahastamine;

57.

rõhutab, et tugev ja mitmekesine tööstusbaas on põhieeldus konkurentsivõimelise, säästva ja kaasava Euroopa majanduse saavutamiseks; tuletab meelde, et VKEd on majanduskasvu, konkurentsivõime, innovatsiooni ja tööhõive peamised tõukejõud, ning tunnustab nende olulist rolli ELi säästva majanduse taastumise tagamisel ja elavdamisel; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et Euroopa 2020. aasta strateegias on pandud rõhku innovatsiooni- ja tööstuspoliitikale, eelkõige juhtalgatuste „Innovatiivne liit” ja „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika” kaudu, ning rõhutab vajadust tõhustada VKEdega seotud meetmeid muudes juhtalgatustes;

58.

nõuab VKEde ja ettevõtjate seadmist Euroopa 2020. aasta strateegia keskmesse; nõuab vastavalt järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tõhustatud toetust kõikidele programmidele ja vahenditele, mille eesmärk on VKEde edendamine, eelkõige konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmile ja väikeettevõttealgatusele „Small Business Act”, ning seda ka struktuurifondide kasutamise kaudu; teeb ettepaneku siduda paremini ühenduse vahendid ja ELi eelarves VKEdele ettenähtud vahendid; rõhutab lisaks vajadust rahastamisvahendite suurema kättesaadavuse ja VKEde vajadustega kohandamise järele muu hulgas mikrorahastamise ja vahefinantseerimise vahendite esiletõstmise kaudu ning riskijagamisrahastu ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi tagatisvahendite pikendamise ja laiendamise kaudu teadusuuringute raamprogrammi raames;

59.

usub, et EL peaks võtma juhtiva rolli info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rolli ning innovatsiooni avatud standardite väljatöötamisel ja tõhustamisel; toonitab vajadust arendada sisu ja teadmiste vaba ringlust ehk nn viiendat vabadust; toonitab, kui oluline on tagada liidu digitaalarengu tegevuskava kiire elluviimine ning jätkata jõupingutusi selleks, et täita 2020. aastaks kõikidele ELi kodanikele kiire internetiühenduse kättesaadavaks tegemisega seotud eesmärgid, seda ka vähem arenenud piirkondades;

60.

on arvamusel, et kosmosealane tegevus on üks innovatsiooni ja tööstustegevuse aluseid, mis nõuab kõrge kvalifikatsiooniga töökohti ning parandab kodanike heaolu ja julgeolekut; on seisukohal, et äsja väljatöötatud ELi kosmosepoliitika arendamine eeldaks loogiliselt asjakohast rahastamist; rõhutab niisuguste kõnealuse valdkonna suurprojektide strateegilist tähtsust nagu Euroopa ülemaailmsed satelliitnavigatsioonisüsteemid (Galileo ja Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem), ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES) ning Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem (SESAR), mis võimaldab luua ühtse Euroopa taeva; nõuab kindlalt, et kõnealuste projektide pikka teostusaega ja neisse juba tehtud kapitaliinvesteeringuid arvesse võttes võetaks piisavaid ja järjepidevaid rahalisi kohustusi mitme finantsplaneerimise perioodi ajal;

61.

rõhutab, et suutmatus nõuetekohaselt haridusse ja elukestvasse õppesse investeerida võib majanduskriisi lühikeses perspektiivis süvendada ja pikendada, kuna kodanikel ei ole uues teadmistepõhises majanduses tööks vajalikke oskusi; rõhutab seetõttu, et EL peab kiireloomulise asjana toetama avaliku sektori investeeringuid kõnealuses valdkonnas; tuletab meelde, et koolidest väljalangevuse määr ning piiratud juurdepääs kõrgemale ja ülikooliharidusele on suure pikaajalise tööpuuduse peamised põhjused ning kujutavad ohtu sotsiaalsele ühtekuuluvusele; on sellega seoses veendunud vältimatus vajaduses tugevdada seost hariduse, teadus- ja arendustegevuse ja tööhõive vahel;

62.

juhib tähelepanu haridust, noorte liikuvuskavasid, koolitust ja elukestvat õpet käsitlevate ja soolist võrdõiguslikkust edendavate programmide ning tööturu kohandamise meetmete piisava rahastamise tähtsusele, kuna see annaks olulise panuse kooli poolelijätmise ja töötuse vastu võitlemisse, ning Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide saavutamisse; on arvamusel, et eesseisvatel aastatel toimuv üleminek säästvale ühiskonnale eeldab uute roheliste töökohtade edendamise tähtsuse asjakohast arvessevõtmist ja vastava uue väljaõppe võimaldamist;

63.

on arvamusel, et uusi oskusi ja töökohti käsitlev juhtalgatus peaks võimaldama ulatuslikumat keskendumist kõige haavatavamatele rühmadele ja inimestele (näiteks romadele), kellel on raskusi tööturule pääsemisega; rõhutab Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) põhirolli ELi 2020. aasta strateegia sotsiaalsete ja tööhõive eesmärkide saavutamisel; on seisukohal, et ESFi tuleks seetõttu pidada poliitiliseks prioriteediks ja vastavalt ka rahastada; pooldab ESFi strateegilisemat rakendamist naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, tööturule juurdepääsu ja taasintegreerimise edendamisel, võideldes töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ning kõikide muude diskrimineerimise liikide vastu;

64.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisandväärtust, kuna see poliitika on olnud aastakümneid majanduskasvu soodustamise ja töökohtade loomise hästitoimiv mehhanism, sidususe, jätkusuutliku arengu ja ühtekuuluvuse loomise peamine vahend ning liidu üks tähtsaim, silmapaistvaim ja edukaim poliitikavaldkond; juhib siiski tähelepanu sellele, et nüüdisaegses ühtekuuluvuspoliitikas tuleb viia läbi mitmeid struktuurireforme, eelkõige lihtsustamise vallas, lahendada liidu peamised probleemid ning edendada kohapeal sünergiat muude poliitikavaldkondade ja vahenditega; on veendunud, et ELi ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma kogu ELi hõlmavaks poliitikaks, mis võimaldab kõikidele ELi piirkondadele ligipääsu vahenditele, kogemustele ja abile;

65.

tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitikal on suurem tähtsus seoses Lissaboni lepingu jõustumisega ja territoriaalse ühtekuuluvuse kinnistamisega, on sellega seoses seisukohal, et kõiki territoriaalse koostöö vorme (piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline) tuleb tugevdada; toonitab, et käsitleda tuleks ka makropiirkondlikku koostööd ja strateegiaid;

66.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ülekaalukat rolli Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide elluviimisel ja on arvamusel, et hea iseseisev ühtekuuluvuspoliitika on kõnealuse strateegia eduka rakendamise eeltingimus; rõhutab, et oma horisontaalsest iseloomust tulenevalt aitab ühtekuuluvuspoliitika märkimisväärselt kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia kõigi kolme prioriteedi - aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu - saavutamisele, ning et seda tuleks kajastada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuuris, keeldudes kõnealuse poliitika igasugusest hajutamisest eri rubriikidesse või alamrubriikidesse; tuletab samas meelde, et ELi ühtekuuluvuspoliitikal on vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174 sätestatule oma missioon ja eesmärgid, mis on ulatuslikumad kui Euroopa 2020. aasta strateegia; rõhutab, et need tuleks säilitada järgmises programmitöö perioodis, võttes eelkõige arvesse liidu kestvat majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse lähenemise vajadust;

67.

rõhutab, et edukas ja tugevdatud ühtekuuluvuspoliitika vajab piisavat rahastamispaketti, ja et sellele käimasoleval finantsplaneerimise perioodil eraldatud summad tuleks järgmisel perioodil vähemalt säilitada, eesmärgiga suurendada ühtekuuluvuspoliitilisi jõupingutusi ELi piirkondlike arenguerinevuste vähendamiseks; kordab sellega seoses oma tungivat nõudmist tagada asjaolu, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jääksid kulutamata või vabanenud ühtekuuluvusvahendid ELi eelarvesse ja et neid ei tagastataks liikmesriikidele; tuletab meelde oma seisukohta, et SKP elaniku kohta peab jääma peamiseks kriteeriumiks regionaalpoliitilise abikõlblikkuse määramisel;

68.

on seisukohal, et liikmesriigid ja piirkonnad peaksid koondama ELi ja riiklikud vahendid vaid mõnele prioriteedile ja projektile, mis on Euroopa jaoks tõeliselt tähtsad, nagu teadus- ja arendustegevus ja innovatsioon, lahendades nende konkreetseid probleeme; nõuab sellega seoses, et komisjon koostaks konkreetsed ettepanekud tagamaks ühtekuuluvuspoliitika vahendite osas tugevama temaatilise suunitluse Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetidele, ning on seisukohal, et sisse tuleks seada süsteem, mis oleks rohkem tulemustele suunatud kui praegune nn sihtotstarbeline eraldamine, tagades samas, et võetaks piisavalt arvesse piirkonnapõhiseid vajadusi ja prioriteete; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni kavatsuse üle leppida iga liikmesriigi ja selle piirkondadega või piirkondadega otse (arengu ja investeeringute partnerluslepingute ja rakenduskavade raames) kokku kehtestatud eesmärkide saavutamise tingimused;

69.

on kindlalt veendunud integreeritud poliitilise lähenemise tähtsuses ning on seisukohal, et kõiki sektoripõhiseid investeeringuid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks kooskõlastada ühtekuuluvuspoliitika raamistikus tehtavate investeeringutega; rõhutab seetõttu, et on vaja parandada kooskõlastamist, vähendada tarbetuid kattumisi ja luua Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi vahel suurem sünergia; toonitab, et on vaja lisaks vältida dubleerimist ja parandada kooskõlastamist Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi vahel; usub seega, et niisuguse ühise strateegilise raamistiku loomine, milles määratakse kindlaks kõikide kõnealuste fondide ühised investeerimisprioriteedid, on oluline samm selles suunas; on lisaks seisukohal, et kooskõlastamine peab toimuma poliitikakujundamise kõigil tasanditel strateegilisest planeerimisest kuni täitmiseni; on veendunud, et Euroopa Sotsiaalfond peab jääma ühtekuuluvuspoliitika lahutamatuks osaks programmitöö, rakendamise ja haldamise kõigis etappides;

70.

usub, et linnapiirkonnad võivad kohtadena, kuhu on koondunud palju probleeme (töötus, sotsiaalne tõrjutus, keskkonnaseisundi halvenemine, ränne), etendada regionaalarengus olulist rolli ning aidata kaasa kohapeal esineva majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele; rõhutab seega ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtme osas vajadust nähtavama ja sihipärasema lähenemisviisi järele, samas tuleb tagada ka tasakaalustatud tingimused linna-, linnalähi- ja maapiirkondade sünergiliseks arenguks;

71.

mõistab, et vastavalt aluslepingule tuleb erilist tähelepanu pöörata maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja piirkondadele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, nagu väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mäestikualad ning äärepoolseimad piirkonnad; usub, et nendest piirkondadest leitud ressurssidel ja suutlikkusel võib olla oluline roll Euroopa Liidu tulevases konkurentsivõimes; rõhutab vastavalt, et neid probleemseid piirkondi tuleks tunnustada ka tulevases mitmeaastases finantsraamistikus; on seisukohal, et püsivalt ebasoodsate tingimustega piirkondade jaoks on vaja kavandada eristrateegia, nagu see on sätestatud Euroopa Parlamendi 22. septembri 2010. aasta resolutsioonis;

72.

tuletab meelde, et peamine kriitika ühtekuuluvuspoliitika suunas on seotud selle eeskirjade keerukusega; rõhutab, kui tähtis on selle poliitika ristfinantseerimine ning eeskirjade ja menetluste lihtsustamine, keerukuse ja halduskoormuse vähendamine ning vahendite läbipaistvam ja tõhusam eraldamine linnadele, omavalitsusüksustele ja piirkondadele; rõhutab, et auditeerimis- ja kontrollisüsteemid peaksid vastama kõrgeimatele standarditele, nii et rikkumisi saaks tuvastada ja õigeaegselt sanktsioneerida; toonitab, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaks kontrollide sagedus olema kooskõlas eeskirjade eiramise ohuga;

73.

nõuab ühtekuuluvuspoliitika rakendamise jälgimise ja hindamise süsteemide edasi arendamist; rõhutab, et partnerluspõhimõte peaks mängima antud arendamises olulist rolli ning et seda tuleb lihtsustamise kontekstis täiendada; usub, et konkreetsete ja mõõdetavate näitajate kehtestamine peaks olema eeltingimus, mis võimaldab mõõta tegelikke edusamme, mida on tehtud kokkulepitud eesmärkide saavutamisel; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle iga tegevusprogrammi eelneva ja jooksva hindamise ning mõjuhinnangu kohta; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika muud põhimõtted, nagu kaasrahastamine, mitmetasemeline haldamine, alt-üles lähenemine, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ja täiendavus, on oma tähtsust tõestanud ja peaksid kajastuma ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

74.

kutsub komisjoni üles looma järgmise programmitöö perioodi jooksul kehtiva vahekategooria piirkondade jaoks, mille SKP elaniku kohta jääb 75 % ja 90 % vahele ELi SKPst, et anda neile selgem staatus ja pakkuda suuremat arengukindlust; palub komisjonil esitada täiendavat teavet selle kohta, millised on kõnealuse võimaluse mõjud eelarvele; kutsub komisjoni üles koostama ka konkreetsed ettepanekud, et suurendada võrdseid võimalusi kõnealuste piirkondade ja muude sama arengutasemega piirkondade vahel; rõhutab, et need järgmise programmitöö perioodi üleminekumeetmed lähenemiseesmärgi alt väljuvate piirkondade jaoks ja selliste piirkondade jaoks, mille SKP elaniku kohta jääb 75 % ja 90 % vahele ELi keskmisest, ei tohiks kahjustada praeguseid lähenevaid piirkondi (1. eesmärk), konkurentsivõimepiirkondi (2. eesmärk) ega Euroopa piirkondliku koostöö eesmärki (3. eesmärk);

75.

hoiatab, et ühtekuuluvusvahendeid ei tohi siduda stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud sanktsioonidega makromajanduslike tingimuste raamistikus, sest see oleks otseses vastuolus ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega, konkreetsemalt piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisega; rõhutab seetõttu, et on vaja tõhustada järelevalvet, tagamaks struktuurivahendite ELi õiguse kohane ja sihipärane kasutamine;

76.

on eriti mures tegevusprogrammide aeglase käivitamise pärast iga programmiperioodi alguses, mis on muu hulgas tingitud kattuvusest varasemate programmide lõpetamisega; juhib tähelepanu asjaolule, et seda probleemi on vaja õigeaegselt käsitleda, tegeledes viivitusi põhjustavate teguritega; juhib sel eesmärgil tähelepanu vajadusele tagada programmitöö perioodide vahel riiklike haldus- ja kontrollisüsteemide ning asutuste loomise osas teatav järjepidevus;

77.

julgustab kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi kasutama maksimaalselt uuenduslikke rahastamisvahendeid, muu hulgas käibefonde energiatõhususe meetmete jaoks; nõuab, et selliseid rahastamisvahendeid lihtsustataks, kuid et nende suhtes kohaldataks ka suuremat demokraatlikku järelevalvet;

78.

kinnitab, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) peaks olema ka suunatud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisele kaasa aitamisele ning et ÜPP mõlemad sambad peaksid sellesse andma vastastikku täiendaval viisil väärtusliku ja märgatava panuse; toonitab, et ÜPP tugineb kindlalt Lissaboni lepingule, milles on määratletud selle eesmärgid ja ülesanded;

79.

rõhutab, et kuigi käesoleva ja reformitud ÜPP peamine roll on liidu toiduga kindlustatuse tagamine ning ülemaailmne toiduga varustamine toiduainete hinnatõusu ja toidupuuduse tingimustes, pakub ta ühtlasi mitmesuguseid avalikke hüvesid väljaspool põllumajandusturge, nt põllumajandusmaa hoidmine tootmises kogu Euroopas, maastike mitmekesisuse kujundamine, bioloogilise mitmekesisuse ja loomade heaolu suurendamine, kliimamuutuse leevendamine, mulla ja vee kaitsmine, maapiirkondades rahvaarvu vähenemise, vaesuse ja segregatsiooni vastu võitlemine, tööhõive ja üldist huvi pakkuvate teenuste eest hoolt kandmine maapiirkondades, jätkusuutlikule toiduainete tootmisele kaasaaitamine ja taastuvate energiaallikate toetamine;

80.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid reformitud ÜPP kohta, mille eesmärk on ÜPP eelarvevahendite tulemuslikum ja tõhusam eraldamine ja kasutamine, muu hulgas otsetoetuste õiglase jaotuse abil liikmesriikide, piirkondade ja põllumajandustootjate vahel ühiskonna poolt oodatavate avalike hüvede pakkumisele suunatud tingimuslikkuse tugevdamise ja sihipärasemate toetuste kaudu, et tagada avaliku sektori raha eest parima kasu saamine; rõhutab vajadust säilitada ÜPP kahesambaline süsteem ning lihtsustada rakendusmehhanisme;

81.

toetab arengumaade sõltumatust toidu osas; tuletab meelde WTO liikmete poolt 2005. aastal Hongkongi ministrite konverentsil võetud kohustust kaotada kõik eksporditoetuste vormid; on seisukohal, et uus ÜPP peab vastama ELi poliitikavaldkondade arengusidususe kontseptsioonile; rõhutab, et liit ei tohi enam põllumajandustoodete eksporditoetusi kasutada ja peab jätkama jõupingutuste kooskõlastamist maailma juhtivate põllumajandustoodete tootjatega, et vähendada kaubandust moonutavaid toetusi;

82.

nõuab kindlalt, et võttes arvesse väga erinevaid ülesandeid ja eesmärke, millele ÜPP peab vastama, tuleks ÜPP-le 2013. eelarveaastal eraldatavad summad jätta järgmisel finantsplaneerimise perioodil vähemalt samale tasemele;

83.

nõuab suuremat kooskõlastamist Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD), Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ning muude ühtekuuluvus- ja struktuurifondide vahel, et tugevdada territoriaalset lähenemist; palub komisjonil esitada konkreetsed ettepanekud, kuidas oleks võimalik saavutada paremat sünergiat EAFRD ja muude asjaomaste vahendite raames põllumajandusega mitteseotud meetmete rahastamise osas; loodab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodiks suurendatakse kulusid, mis on seotud väheneva põllumajandusega piirkondade majandusliku mitmekesistamisega;

84.

rõhutab, et kalavarud kujutavad endast avalikku hüve, mis on kogu maailma toiduga kindlustatuse jaoks elulise tähtsusega; juhib tähelepanu asjaolule, et kalandus- ja vesiviljelussektor ning sellega seotud tegevused on ranniku- ja saarealadel ning äärepoolseimates piirkondades sageli peamiseks elatusallikaks ja järjepideva tööhõive tagajaks; on seisukohal, et oma keskpikkade ja pikaajaliste eesmärkide (stabiilne, säästev ja jätkusuutlik kalandussektor) täitmiseks, kalavarude taastumiseks ja püügikoormuse vähendamisega seotud sotsiaalsete aspektidega tegelemiseks vajab reformitud ühine kalanduspoliitika pärast 2013. aastat piisavaid rahalisi vahendeid; tunnistab, et kooskõlastamist ühtekuuluvuspoliitikaga on vaja suurendada; toonitab, et Euroopa Kalandusfondi tuleks kasutada ka selleks, et kooskõlas maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõttega toetada jätkusuutlikke kalandustavasid, pakkuda suuremat toetust vesiviljelusele ja teadusuuringutele ning säilitada mereökosüsteeme, pöörates seejuures erilist tähelepanu väikesemahulise kalapüügi sektorile;

85.

toonitab, et liit peaks üleminekul jätkusuutlikule majandusele võtma juhtrolli ja edendama üleminekut säästvale ühiskonnale konkurentsivõimelise Euroopa tööstuse ning taskukohaste energiahindadega, et tagada puhas ja tervislik elukeskkond; rõhutab, et see tuleks saavutada muu hulgas kõigis sektorites energiatarbimise vähendamise kaudu, mille eeltingimuseks on hästitoimiv energia siseturg ja infrastruktuur, samuti energiavarustuse detsentraliseerimise, taastuvenergia ulatuslikuma kasutamise, bioloogilise mitmekesisuse tõhustatud kaitse ja ökosüsteemi vastupidavuse tagamise kaudu;

86.

rõhutab, et LIFE+ on edukalt rakendatud ja programm on tõestanud oma tähtsust bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja keskkonna kaitsmisel; rõhutab, et hästikindlustatud looduse ja bioloogilise mitmekesisuse programme on ELi keskkonnaeesmärkide saavutamiseks vaja jätkata, pidades eelkõige silmas LIFE + ja NATURA 2000 vajalikkust;

87.

toonitab vajadust horisontaalse lähenemisviisi järele, mis ühendaks meetmeid kliimamuutuse vastu võitlemiseks ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks – eriti energia säästmise meetmeid – kõikides asjaomastes poliitikavaldkondades, sh välispoliitikas; on veendunud, et sellised stiimulid, nagu ELi kulutuste tingimuslikkus ja õigusaktid on Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks kõnealuses valdkonnas keskse tähtsusega elemendid; on seetõttu seisukohal, et kliimameetmed peaksid kajastuma kõikides asjaomastes kulutuste jagudes, sh välispoliitikas, ja et uute projektide puhul tuleb läbi viia hinnang kliimamõjude kohta; on seisukohal, et Euroopa saastekvootidega kauplemise skeemist saadavaid tulusid tuleks rohkem investeerida kliimamuutuse leevendamisse ja kliimaalasesse innovatsiooni;

88.

on arvamusel, et jätkusuutlikkuse probleemi lahendamine kliimamuutuse vastu võitlemiseks keskkonnakriteeriumide kehtestamise ning ressursi- ja energiatõhususe suurendamise abil on Euroopa 2020. aasta strateegia üks peamisi eesmärke;

89.

toetab vastavalt komisjonipoolses eelarve läbivaatamises esitatud soovitust lisada kohustus määrata läbipaistval viisil kindlaks, millised valdkondlikud programmid on edendanud Euroopa 2020. aasta strateegias kindlaks määratud 20/20/20 kliima- ja energiaeesmärke ning aidanud kaasa juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” eesmärkide täitmisele;

90.

rõhutab ELi ülemaailmset vastutust kliimamuutusega võitlemisel; tuletab meelde, et Kopenhaageni ja Cancúni kokkulepetest tulenevad lubadused aidata arengumaid kliimamuutusega võitlemisel peavad olema olemasoleva arenguabi suhtes uue ja täiendava iseloomuga ning samal ajal tuleb säilitada piisav sidusus nende kahe poliitika vahel; teeb ettepaneku, et sellel otstarbel loodaks uus programm; kordab Euroopa Parlamendi seisukohta vajaduse suhtes säilitada ELi eelarves kõigi Euroopa poliitikate rahastamine; nõuab, et ELi rahvusvahelised kliimamuutuste alased lubadused kaasataks ELi eelarvesse, et saavutada ühenduse ressursside maksimaalne mõju;

91.

on veendunud, et energeetika osakaal peaks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus suurenema; usub, et taastuvate energiaallikatega seotud tehnoloogiad ning energiatõhusus ja energia säästmine peaksid olema keskse tähtsusega prioriteedid, ja nõuab nendele valdkondadele eraldatavate ELi rahaliste vahendite suurendamist; palub komisjonil välja töötada konkreetsed võrdlusalused ning tagada kokkulepitud eesmärkide saavutamine ja see, et neid saaks tõhusalt jälgida poliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raames ja konkreetsete kavade, nagu riikide energiatõhususe tegevuskavade kaudu;

92.

rõhutab, et energeetika valdkonnas on vaja suurendada teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse rahastamist, et töötada välja säästev energia, mis on kõigile kättesaadav; nõuab juba vastuvõetud energiatehnoloogia strateegilise kava täielikku rakendamist koos selle nõuetekohase rahastamisega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal;

93.

arvestades transpordi ja energiainfrastruktuuri valdkonna tohutuid rahalisi vajadusi ja arvestades nende projektide positiivseid välismõjusid, rõhutab vajadust arendada välja stiimuleid reguleeriv raamistik, edendamaks avaliku ja erasektori pikaajalisi investeeringuid nendes valdkondades; palub, et innovaatilisi rahalisi vahendeid arendataks koostöös pikaajaliste investoritega;

94.

juhib tähelepanu energiatõhususe ja taastuvenergeetika tähtsustamise vajadusele energeetika infrastruktuuri rahastamist käsitlevate otsuste tegemisel; rõhutab, et tingimata tuleb ajakohastada ja uuendada Euroopa energiainfrastruktuuri, kujundada välja arukad võrgud ja rajada võrguühendusi, mis on vajalikud energia siseturu loomiseks, varustusallikate ja tarneteede mitmekesistamiseks kolmandate riikidega, varustuskindluse suurendamiseks, taastuva energia osakaalu tõstmiseks ning energia ja kliimaga seotud eesmärkide saavutamiseks; võtab teadmiseks hinnangud, et selles valdkonnas on aastaks 2020 vaja teha investeeringuid umbes 1 000 miljardi euro ulatuses; eriti selleks, et tagada ülekandemahud, sh uued tootmismahud ja investeeringud elektrivõrkudesse; märgib, et praeguste maailmaturu energiahindade juures võivad vajalikud märkimisväärsed investeeringud pärineda peamiselt erasektorist; toonitab vajadust maksimeerida Euroopa rahaliste vahendite mõju ning struktuurifondide ja innovaatiliste rahastamisvahendite pakutavaid võimalusi Euroopa peamiste riigisiseste ja piirüleste prioriteetsete energiainfrastruktuuri projektide rahastamiseks; rõhutab, et Euroopa Liidu eelarvest on vaja märkimisväärset eraldist selle valdkonna innovaatilistesse rahastamisvahenditesse;

95.

rõhutab, et tõhusasse transpordiinfrastruktuuri investeerimisel on Euroopa jaoks keskne roll, et kaitsta oma konkurentsivõimet ja sillutada teed kriisijärgsele pikaajalisele majanduskasvule; usub, et üleeuroopalised transpordivõrgud (TEN-T) on väga olulised selleks, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine ja anda olulist Euroopa lisandväärtust, sest nad aitavad kaasa ELi eri osadele ligipääsemise ja nende koostalitusvõime parandamisele, tagades piiriülesed ühendused, kaotades kitsaskohad, parandades liiklushalduse ja -infosüsteemide kasutamist ning tagades ühendveod piiriülese transpordiinfrastruktuuri puhul, millesse liikmesriigid üksi ei investeeriks; on seisukohal, et TEN-T peaks tagama tõelise Euroopa põhivõrgu, mitte liikmesriikide projektide ühtekoondamise, ning et põhiprojektide rahastamist tuleks hinnata ja läbi vaadata, võttes arvesse kohapeal saavutatud edu Euroopa lisandväärtuse valdkonnas; on seisukohal, et TEN-T peaks seega olema järgmise mitmeaastase finantsraamistiku keskne prioriteet;

96.

leiab, et tingimuslikkust peaks tõhustama „kasuta või kaota” (kohustusest vabastamise) põhimõtte kehtestamine; kui eraldatud rahalist vahendit ei ole kasutatud, jäävad transpordifondide kasutamata või vabastatud vahendid Euroopa Liidu eelarvesse ja neid ei tagastata liikmesriikidele;

97.

tuletab meelde, et TEN-T vahendid nõuavad 2007.–2020. aastal kokku 500 miljardi euro ulatuses investeeringuid; peab seega vajalikuks TEN-T vahendite suurendamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus koos suurema kooskõlastamisega ELi ja liikmesriikide vahel, nagu ka TEN-T-le ettenähtud vahendite ja transpordiprojektide rahastamise vahel ühtekuuluvuspoliitika ja territoriaalse koostöö raames, kasutades sel moel paremini olemasolevaid rahastamisvahendeid; rõhutab rolli, mida ka innovatiivsed finantsvahendid, sh riikliku ja erasektori partnerlused ning projektivõlakirjad, võivad mängida nende projektide rahastamisel; on seisukohal, et Ühtekuuluvusfondist kaetavad kulutused peaksid sõltuma Euroopa transpordipoliitika üldpõhimõtete järgimisest; usub, et TEN-T rahastamine peaks aktiivselt integreerima majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke ning jätkusuutliku arengu kohustusi, et täita Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke; ning võimalikult suures ulatuses tuleks eelistada vähese CO2-heitega transporti;

98.

kutsub komisjoni üles võtma eelkõige arvesse vajadust viia kauba- ja reisijatevood üle säästlikumatele ja tõhusamatele transpordivoogudele, tagades samal ajal tõhusa koosmodaalsuse; on seisukohal, et TEN-T suuniste eelseisval läbivaatamisel tuleb leida lahendus riikide ja piiriüleste raudteesüsteemide koostoimimisvõimele ja kehtestada tingimuslikkus ELi kulutuste osas, et saavutada tõeline ühtne Euroopa raudteepoliitika ja kindlustada suurem siseveetranspordi ja merelühisõidu kasutamine;

99.

tuletab meelde, et turism on Lissaboni lepingu kohaselt uus Euroopa Liidu pädevus, mis peab seetõttu kajastuma ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus; rõhutab olulist panust, mille turism annab Euroopa majandusse, ja usub, et Euroopa turismistrateegia eesmärk peaks olema suurendada sektori konkurentsivõimet ja selle toetamiseks tuleks järgneval perioodil ette näha piisavad rahalised vahendid;

100.

tunnistab, et meri ja ookeanid on ülemaailmses majanduskasvus edaspidi üha enam kesksel kohal; on seisukohal, et integreeritud merenduspoliitikat tuleb jätkata ning see tuleb suunata ranniku- ja merealade probleemide lahendamisele, toetades nn sinist kasvu ja säästvat meremajandust; nõuab, et EL suurendaks oma jõupingutusi toetamaks kaugeleulatuvat ELi merenduspoliitikat, mis lubab Euroopal kinnitada oma rahvusvahelist positsiooni kõnealuses strateegilises sektoris; rõhutab, et sellele poliitikavaldkonnale tuleb võimaldada piisavad eelarvelised vahendid;

101.

rõhutab, et Euroopa kodakondsuse edendamisel on otsene mõju eurooplaste igapäevaelule ning see aitab paremini mõista liidu poliitika pakutavaid võimalusi ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja aluslepingutes sätestatud põhiõiguseid; on veendunud, et kodakondsuse valdkonnale tuleb tagada piisav rahastamine;

102.

rõhutab, et noorte ja kultuuriga seotud poliitikavaldkonnad on olulised ja esimeste poliitikavaldkondade hulgas, mida hinnatakse nende lisandväärtuse ja kodanikeni jõudmise pärast; nõuab, et EL ja liikmesriigid tunnustaksid kultuuri- ja loovtööstuste suurenevat tähtsust Euroopa majanduses, ja nende ülekanduvat mõju teistele majandussektoritele; rõhutab, et nende poliitikavaldkondade täieliku potentsiaali saab ära kasutada ainult siis, kui neile eraldatakse piisavad rahalised vahendid ning nõuab nende potentsiaali täielikku ärakasutamist maaelu arendamise ja ühtekuuluvuspoliitika raames;

103.

tuletab meelde spordi olulisust tervise, majanduskasvu ja töökohtade, turismi ja sotsiaalse kaasamise seisukohast ning asjaolu, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 165 antakse ELile selles valdkonnas uusi pädevusi; peab kiiduväärseks komisjoni teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (KOM(2011)0012), mis on esimene samm spordi ja eelkõige igapäevase liikumise lisandväärtuse hindamisel ning spordi ühiskondlikule, majanduslikule ja organisatsioonilisele mõõtmele keskendumisel;

104.

rõhutab, et noored peaksid kujutama endast liidu jaoks prioriteeti ja et noorte mõõde peaks olema nähtav ning seda peaksid tugevdama poliitikasuunad ja programmid; usub, et noori tuleks käsitada ELi valdkonnaülese teemana, arendades erinevate noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkondade vahelisi koostoimeid; tervitab juhtalgatust „Noorte liikuvus” kui Euroopa 2020. aasta strateegia nurgakivi; rõhutab eelkõige, et noortega seotud programmid nagu elukestva õppe programm ja programm „Aktiivsed noored”, mille kulud osaleja kohta on madalad ja mis seega on väga tõhusad, tuleks säilitada eraldiseisvate programmidena järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, ning et nad väärivad tunduvalt suuremaid investeeringuid;

105.

rõhutab, et Lissaboni lepingus sätestatud põhiõiguste ja võrdõiguslikkuse vastupidava kultuuri loomine peab jääma Euroopa jaoks prioriteediks; toonitab, et neid väärtusi tuleb eelarves läbivalt arvesse võtta ja sellega seoses tuleb tagada piisav ja sihipärane rahastamine;

106.

märgib, et liidu majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne kasv saab edukalt toimuda ainult stabiilses, õiguspärases ja turvalises keskkonnas, kus austatakse ja järgitakse põhiõiguseid ning on tagatud kodanikuvabadused; on seetõttu seisukohal, et tõhus õigus- ja sisepoliitika on majanduse taastumise eeltingimus ning tähtis element laiemas poliitilises ja strateegilises kontekstis; rõhutab, kui oluline on ELi sisepoliitika valdkonna prioriteetide muutmine liidu välismõõtme, sealhulgas Euroopa naabruspoliitika peavooluks, võttes eriti arvesse suureneva rände tulevast mõju kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika arengule; rõhutab sisserände-, varjupaiga- ja julgeolekupoliitika piisava rahastamise vajadust ning samuti ELi prioriteetide arvessevõtmist nende rakendamisel;

107.

rõhutab, et pakilistes sisserände- ja varjupaigaküsimustes, samuti liidu välispiiride haldamises on vaja integreeritud lähenemisviisi, piisavalt rahalisi vahendeid ja eriolukordadega hakkama saamise abivahendeid, mis tehakse kättesaadavaks kõikide liikmesriikide inimõiguste austamise ja solidaarsuse vaimus, pidades kinni riiklikest vastutusaladest ja selgesti määratletud ülesannetest; märgib sellega seoses, et FRONTEXi, Euroopa Varjupaigaküsimuste tugiameti ning solidaarsuse ja rändevoogude juhtimise fondide suurenenud probleeme tuleb õigeaegselt arvesse võtta;

108.

märgib, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala rahastamise osakaal on liidu eelarves suhteliselt väike, ning rõhutab, et tulevases mitmeaastases finantsraamistikus peab see poliitikavaldkond saama piisavad ja objektiivselt põhjendatud rahalised vahendid, et liit saaks oma tegevust ellu viia, eriti pidades silmas Stockholmi programmis ja Lissaboni lepingus kindlaks määratud uusi ülesandeid;

109.

rõhutab parema sünergia arendamise vajadust erinevate fondide ja programmide vahel ning osutab asjaolule, et fondide haldamise lihtsustamine ja ristrahastamise lubamine võimaldab eraldada ühistele eesmärkidele rohkem vahendeid; tervitab komisjoni kavatsust vähendada sisepoliitika eelarveliste vahendite koguarvu kahesambalisse struktuuri ja võimaluse korral ühise juhtimise alla; usub, et see lähenemisviis peaks andma märkimisväärse panuse praeguste fondide ja programmide suurendatud lihtsustamisele, otstarbekamaks muutmisele, konsolideerimisele ja läbipaistvamaks muutmisele; rõhutab siiski vajadust tagada, et sisepoliitika eri eesmärgid ei läheks segamini;

110.

kordab, et on sügavalt mures liidu välistegevuse kroonilise alarahastatuse ja teravate paindlikkusprobleemide pärast, mis on tingitud välissündmuste prognoosimatusest ning korduvatest rahvusvahelistest kriisidest ja hädaolukordadest; rõhutab seepärast vajadust viia paremini kooskõlla välispoliitika eesmärgid ja vahendid, tagades piisavad rahalised vahendid ja tõhusad paindlikkusmehhanismid, et liit saaks reageerida ülemaailmsetele probleemidele ja ootamatutele sündmustele; kordab oma nõudmist, et liidu uutest kohustustest ja ülesannetest tulenevad kulutused tuleb varem kavandatud summadele juurde lisada, et vältida olemasolevate prioriteetide ohtu seadmist;

111.

juhib tähelepanu vastuolule liidu üleilmse rahalise abi taseme ja tema sageli piiratud mõju vahel asjaomastel läbirääkimistel ning rõhutab vajadust suurendada liidu poliitilist rolli ja mõjuvõimu rahvusvahelistes institutsioonides ja foorumites; usub, et EL peaks saavutama poliitilise rolli, mis on vastavuses ELi finantsabi suurusega;

112.

märgib, et Euroopa välisteenistus on ülesehitusetapis; rõhutab, et nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse kohaselt tuleks Euroopa välisteenistuse loomisel juhinduda kulutõhususe põhimõttest, mille eesmärk on eelarve neutraalsuse saavutamine (6); rõhutab, et uut teenistust on vaja piisavalt rahastada, et EL võiks täita oma eesmärke ja rolli ülemaailmse osalejana; rõhutab seepärast, et uus teenistus peab täielikult ära kasutama suuremat tõhusust, mis tuleneb liidu tasandil vahendite koondamisest, ning sünergiat liikmesriikidega, et vältida dubleerimist, olemasolevat või võimalikku kattumist, vastuolusid ja ebaühtlust ning võimaldada kulude vähendamist ja kokkuhoidu kõikides riiklikes eelarvetes, näidates seeläbi liidu diplomaatia tõelist lisandväärtust;

113.

tuletab meelde, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamise tähtaeg (2015) ning ametliku arenguabi kollektiivne eesmärk 0,7 % kogurahvatulust langevad järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodi; rõhutab seepärast, et on vaja sobivat üldist arenguabi ja rahastamise taset, et liit ja selle liikmesriigid võiksid täita oma rahvusvahelised arenguga seotud kohustusi, sh Kopenhaageni ja Cancúni kokkulepetega võetud rahalisi kohustusi; rõhutab lisaks, et ka tulevased toetamislubadused, mille eesmärk on aidata arengumaadel kliimamuutusega võidelda või nende tagajärgedega kohaneda, peavad olema täiendavad, säilitades samal ajal sidususe mõlema poliitika vahel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid alustaksid kohest tegevust, et täita oma ametliku arenguabi eesmärgid ja arengulubadused;

114.

rõhutab vajadust saavutada õige tasakaal ühelt poolt otsese eelarvetoetuse ja teiselt poolt jätkusuutlike projektide rahastamise vahel; rõhutab, et arenguabi tuleks kulutada kaasaval viisil, et see jõuaks kõige marginaalsemate ja tõrjutumate elanikkonnagruppideni;

115.

nõuab taas kord Euroopa Arengufondi (EAF) eelarvesse kandmist, sest see suurendaks järjekindlust ja läbipaistvust; rõhutab aga, et EAFi ELi eelarvesse kandmise tulemusena peab ELi eelarve üldiselt suurenema summa võrra, mis oli algselt eraldatud EAFi rahastamiseks;

116.

usub, et Euroopa Komisjon / Euroopa välisteenistus peaksid korrapäraselt hindama ELi abi mõju, et parandada EList tuleva arenguabi tõhusust ja tekitada parema sünergia ELi ja riikliku tasandi arenguabi vahel kooskõlas Pariisi deklaratsiooniga;

117.

leiab, et on tähtis, et ELi poolt antav arenguabi edendaks abisaavate riikide säästvat arengut; rõhutab, et selle eesmärgi täitmiseks tuleb läbi viia hindamised ja kehtestada kriteeriumid;

118.

märgib, et suurim osa maailma vaestest elab tärkava turumajandusega riikides; märgib samas, et selleks et neid valitsusi oma riigis vaesuse vähendamisse paremini kaasata, tuleks nende riikidega tehtava arengukoostöö jaoks võtta järk-järgult kasutusele alternatiivsed lahendused, nt kaasrahastamine;

119.

rõhutab, et ELi välispoliitika peaks põhinema liidu aluspõhimõtetel ja väärtustel, st demokraatial, inimõiguste, mitmekesisuse ja põhivabaduste austamisel ning õigusriigi põhimõttel; kordab taas, et liidule on vaja anda rohkem piisavaid ja sihtotstarbelisi vahendeid nende väärtuste edendamiseks kogu maailmas ning rahu ja stabiilsuse laiendamisel oma naabruses; toonitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu antud erilist panust;

120.

on seisukohal, et ELil on rahvusvahelise kogukonna ees eriline vastutus edendada julgeolekut, demokraatiat ja heaolu oma naabrusriikides, kus majanduslik areng ja edukas stabiilsus on ELi otsestes huvides; on seega seisukohal, et tihedate ja tõhusate suhete loomine naaberriikidega peaks jääma liidu välispoliitika prioriteediks; rõhutab, et on vaja suuremaid rahalisi kohustusi, et liit võiks lahendada olulised probleemid – toetada üleminekut demokraatiale ja demokraatia tugevdamist, head valitsemistava ja inimõigusi – ning vastata kõrgetele ootustele, mis tulenevad sellest moraalsest kohustusest; usub samas, et raha sihipärane kasutamine on vähemalt sama oluline kui rahastamise tase; nõuab seetõttu, et tugevdataks ELi abiprogrammidesse kuuluvat tingimuslikkuse põhimõtet, eesmärgiga edendada demokraatlikku arengut ja usaldusväärset eelarve haldamist, vähendada korruptsiooni ja suurendada võimekust kasutada ELi toetusi läbipaistval, tõhusal ja vastutusrikkal viisil;

121.

märgib, et ELi ootab ees uus laienemisvoor, eelkõige Lääne-Balkani suunal; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus võetaks arvesse tulevase laienemise kulusid, konkreetselt ühinemiseelse abi rahastamisvahendi piisava rahastamise kaudu; on arvamusel, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendi puhul tuleks esmatähtsaks pidada kandidaatriikide vajalike arengute toetamist, et riigid järgiksid ühenduse õigustikku ja hõlbustaksid ELi antud vahendite kasutamist eelkõige kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerite, vähemuste, valitsusväliste organisatsioonide, kultuuripärandi ning kohalike ja piirkondlike ametiasutuste jaoks;

122.

rõhutab, et liit peab kiiresti kohandama oma poliitikat tärkava turumajandusega riikide suhtes ning looma nendega strateegilised partnerlused; palub, et komisjon esitaks seoses sellega poliitilise vahendi ametliku arenguabiga mitteseotud tegevuste jaoks, mis siiski kuuluvad mõlemapoolset huvi pakkuvatesse valdkondadesse;

123.

on arvamusel, et võttes arvesse üha suurenevaid globaalseid probleeme ja ELi globaalseid kohustusi, eelkõige praeguste araabia riikides toimuvate poliitiliste sündmuste taustal, on ELi välisrahastamisvahendite ümberkorraldamine möödapääsmatu; pooldab seepärast ELi välisvahendite läbivaatamist ja strateegilisemat kohaldamist ning uute koostöö- ja rakendusmehhanismide vormide väljatöötamist partnerriikidega, et suurendada ELi välistegevuse mõju ja nähtavust ning saavutada ELi välistegevuses üldiselt suurem järjepidevus ja sidusus; rõhutab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks toetama poliitilist ühtekuuluvust, st tagades, et ELi poliitika ning kulutused põllumajandusele, kalandusele, kaubandusele ja energiasektorile ei satuks otseselt vastuollu arengupoliitiliste eesmärkidega;

124.

kordab, et kriiside ennetamine ja haldamine on tähtsad ELi prioriteedid; rõhutab seepärast vajadust tagada selles valdkonnas tõhusad ja piisavalt rahastatud instrumendid; on seisukohal, et praegune stabiliseerimisvahend jääb oluliseks vahendiks, mis aitab liidul kriisiolukordadele kiiresti reageerida, kuid rohkem tähelepanu tuleks pöörata pikemaajalistele ennetavatele meetmetele, sealhulgas rahu kindlustamisele ja konfliktide ennetamisele paindlikumate geograafiliste programmide abil;

125.

usub, et humanitaarabil on ELi välissuhetes väga tähtis osa; märgib, et looduskatastroofid on muutumas üha sagedasemaks ja nende tagajärjed üha laastavamaks, samas kui konfliktid kalduvad olema sagedamini tingitud võitlusest ressursside, nagu energia, vee ja tooraine pärast; rõhutab seetõttu vajadust tagada piisavad eelarveeraldised humanitaarabi rahastamisvahendi ja hädaabireservi jaoks, et vältida Euroopa Komisjoni iga-aastaseid sihtotstarbelisi taotlusi lisavahendite saamiseks; eelarve peaks jääma sõltumatuks, et tagada humanitaarabi neutraalsus ja hoida see lahus muudest (näiteks geopoliitilistest) kaalutlustest ja huvidest;

126.

usub, et heal tasemel avalik haldus nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil on hädavajalik, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegias seatud strateegilised eesmärgid; palub komisjonil esitada selge analüüs 2013. aastale järgneva perioodi halduskulude kohta, võttes asjakohaselt arvesse avaliku sektori vahendite konsolideerimist, Lissaboni lepinguga liidule antud uusi ülesandeid ja volitusi ning inimressursside optimaalse kasutamise, eriti personali ümberpaigutamise ja uute tehnoloogiate abil saavutatavat suuremat tõhusust;

127.

juhib tähelepanu sellele, et kõnealuses analüüsis tuleks uurida, mis ulatuses oleks võimalik tekitada sünergiat ja eelkõige säästu, muu hulgas ümberstruktureerimise, täiendava institutsioonidevahelise koostöö, iga institutsiooni ja organi töömeetodite ja töökohtade läbivaatamise, institutsioonide ja ametite ülesannete parema lahutamise, kinnisvarapoliitika, pensionisüsteemide ja muude ELi institutsioonide töötajate personalieeskirjade sätete keskpika ja pikaajalise finantsmõju abil; arvab, et selline analüüs võib näidata, et ELi halduseelarvet on võimalik tervikuna vähendada, kahjustamata seejuures ELi avaliku halduse kõrget kvaliteeti, toimivust ja atraktiivsust;

128.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui Euroopa Parlamendil oleks ainult üks asukoht, oleks võimalik palju raha kokku hoida;

129.

on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuur peab hõlbustama nii kavandamise järjepidevust kui ka tagama rubriikides ja nende vahel paindlikkuse ning vältima praeguse finantsraamistiku puudusi, eriti seoses puudujääkidega alamrubriigis 1a „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks”, alamrubriigis 3b „Kodakondsus” ning rubriigis 4 „Välissuhted”; on seisukohal, et mitmeaastase finantsraamistiku struktuur peaks suurendama ELi poliitiliste ja eelarve prioriteetide nähtavust ELi kodanike jaoks; rõhutab sellega seoses vajadust vältida põhjendamatuid radikaalseid muudatusi ning konsolideerida ja edasi arendada praegust struktuuri;

130.

kordab, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks olema järgmise mitmeaastase finantsraamistiku peamine poliitiline etalon; on seepärast seisukohal, et struktuur peaks peegeldama Euroopa 2020. aasta strateegia aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu mõõdet ning andma sellele poliitilise nähtavuse; seepärast teeb ettepaneku luua uus struktuur, mis koondaks ühte rubriiki kõik jaotisele „Euroopa 2020” vastavad sisepoliitikavaldkonnad;

131.

teeb ettepaneku luua Euroopa 2020. aasta strateegia rubriigi alla neli alamrubriiki, mis hõlmavad seotud poliitikavaldkondi, mis peaks samuti soodustama nende paremat koordineerimist ja rakendamise sünergiat; teeb seepärast ettepaneku luua üks alamrubriik teadmistega seotud poliitika jaoks, teine alamrubriik, mis oleks pühendatud ühtekuuluvuspoliitikale, peegeldades selle horisontaalset iseloomu ning panust kõikidesse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidesse, ning sotsiaalpoliitikale; kolmas alamrubriik säästvuse ja ressursitõhususega seotud poliitika jaoks ning neljas alamrubriik kodakondsuse jaoks, mille all oleks ühte koondatud praeguse finantsraamistiku alamrubriigid 3a (kodakondsus) ja 3b (vabadus, turvalisus ja õigus), kuna varem on tekkinud probleeme, kui ühte väikesesse alamrubriiki on koondatud mitmeid väikeseid programme;

132.

arvab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks võimaldada ELi jaoks strateegilise tähtsusega suuremahuliste projektide eraldi piiritlemine Euroopa 2020. aasta strateegia rubriigis; on seisukohal, et ELi eelarvest tuleks neile projektidele määrata pikaajaline toetus, et tagada nende kavandamise järjepidevus ja korraldamise stabiilsus; on seisukohal, et kui mainitud suuremahulised projektid peaksid vajama täiendavaid rahalisi vahendeid, ei tohiks neid leida ELi eelarvest rahastatavate väiksemate edukate projektide arvelt;

133.

on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia integreeritud iseloomu arvestades ning selleks, et tagada kooskõla eelarvevahendite ja strateegia arengu vahel, on tingimata vaja tagada Euroopa 2020. aasta strateegia nelja alamrubriigi vahel suurem paindlikkus;

134.

tuletab meelde probleeme, mis tekivad juhul, kui ühte väikesesse alamrubriiki on koondatud mitmeid üsna väikeseid programme; teeb seepärast ettepaneku koondada 2007.–2013. aasta finantsraamistiku alamrubriigid 3a (kodakondsus) ja 3b (vabadus, turvalisus ja õigus) ühte alamrubriiki;

135.

nõuab välispoliitika rubriigi säilitamist;

136.

nõuab halduse rubriigi säilitamist;

137.

nõuab mitmeaastase finantsraamistiku üldise varu loomist, mida saaks kasutada kõikide rubriikide puhul, kui jäädakse allapoole mitmeaastase finantsraamistiku üldist ülemmäära ja ületatakse iga rubriigi eraldi olemasolevaid varusid, ning mis võetaks kasutusele iga-aastase eelarvemenetluse käigus; arvab, et sellise varu hulka tuleks samuti kanda kulutamata varud ning eelmise eelarveaasta vabastatud ja kulutamata assigneeringud (kulukohustused ja maksed);

138.

on lisaks seisukohal, et läbipaistvuse ja nähtavuse parandamiseks tuleks kasutada lisaks reservvaru, kui jäädakse allapoole omavahendite ülemmäära ja ületatakse mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära, et hõlmata võimalikke makseviivitusi seoses Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide maksebilansi toetamiseks loodud keskmise tähtajaga rahalise abi süsteemi laenutagatistega ning ELi eelarve võimalikku sekkumist Euroopa stabiilsusmehhanismi pärast 2013. aastat;

139.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ELi eelarve lisas kõik ELiga seotud kulud, mis tekivad valitsustevahelise menetluse tulemusena väljaspool ELi eelarvet; usub, et selline iga-aastane teave annab täieliku pildi liikmesriikide ELi tasandil tehtud investeeringute kohta;

140.

teeb ettepaneku, et ELi eelarves – võib-olla lisas – esitataks selgelt igas ELi poliitikavaldkonnas tehtud kõik investeeringud, ka eelarve eri osadest pärit investeeringud; ühtlasi on seisukohal, et komisjon peaks esitama ka hinnangu kogu programmitöö perioodiks ette nähtud investeerimisvajaduste kohta;

141.

nõuab, et komisjon lisaks ELi eelarvepädevatele institutsioonidele edastatud eelarveprojekti üksikasjaliku teabe ELi eelarve tulude kohta; märgib, et tegelikult on kõigi riigieelarvete puhul tavaks esitada koos eelarve tulud ja kulud; usub, et nii säilitataks pidev arutelu ELi finantssüsteemi üle, ja mõistab täielikult, et praegu ei ole eelarvepädevatel institutsioonidel pädevust teha ettepanekuid muudatuste kohta eelarve tuludes;

142.

teeb seega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuuri kohta järgmise ettepaneku:

143.

kordab oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsioonis 2007.–2013. aasta finantsraamistiku vahekokkuvõtte kohta (7) avaldatud seisukohta, et liidu toimimiseks on vaja tingimata suurendada paindlikkust rubriikide sees ja nende vahel, ja seda mitte ainult selleks, et ELil oleks võimalik lahendada tekkivaid probleeme, vaid ka selleks, et hõlbustada otsustusprotsessi institutsioonides;

144.

rõhutab, et kui mitmeaastase finantsraamistiku kestus on pikem kui viis aastat, tuleb teha kohustuslik vahekokkuvõte, mis võimaldab mitmeaastase finantsraamistiku toimimist nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt analüüsida ja sellest ülevaadet saada; rõhutab, et edaspidi peaks vahekokkuvõttest saama õiguslikult siduv kohustus, mis on sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku määruses ja millel on konkreetne menetlus – sealhulgas kohustuslik ajakava –, mis tagab parlamendi täieliku osaluse seadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina; rõhutab, et kui vahekokkuvõttes tehakse kindlaks, et ülemmääradest kestuse lõpuni jäänud ajavahemikuks ei piisa, peaks olema tagatud reaalne võimalus neid muuta;

145.

rõhutab, et paindlikkuse määr, mida läbivaatamismehhanism tegelikult võimaldab, sõltub selle kasutamise menetlusest ning nõukogu on üldiselt selle kasutamise vastu; et kulude ülemmäärade kohandamine jääks reaalseks võimaluseks, peab hädavajalikuks, et tulevane läbivaatamismehhanism näeks ette lihtsustatud menetluse kokkulepitud piirides muudatuste tegemiseks; lisaks sellele nõuab, et jääks alles võimalus suurendada finantsraamistiku üldist ülemmäära;

146.

rõhutab vajadust tagada iga rubriigi jaoks piisav varu; võtab huviga teadmiseks komisjoni ettepaneku kehtestada varude jaoks kindel protsentuaalne määr; on siiski seisukohal, et see võimalus võib anda suurema paindlikkuse üksnes siis, kui tulevased ülemmäärad on piisavalt kõrged ja annavad täiendava liikumisruumi;

147.

rõhutab, et ülemmäära piires tuleks paindlikkust igal võimalikul viisil suurendada, ning väljendab heameelt ettepanekute üle, mille komisjon ELi eelarve läbivaatamise raames tegi;

148.

peab vajalikuks säilitada võimalus koondada kulutused rubriigi mitmeaastase rahastamiskava algusesse või lõppu, et võimaldada tsüklilisusevastaseid meetmeid ja mõistlikke vastumeetmeid suurematele kriisidele; on seisukohal, et kehtiv paindlikkuse süsteem õigusaktide puhul on praeguses finantsraamistikus piisavalt hästi toiminud; nõuab seepärast, et 5 %-line paindlikkuskünnis üle või alla kaasotsustamisel fikseeritud summast säilitataks järgmises finantsraamistikus;

149.

on veendunud, et ühe aasta eelarve kasutamata varud, vabastatud ja kasutamata (nii kulukohustuste kui ka maksete) assigneeringud tuleks järgmisesse aastasse üle kanda ning need peaks moodustama mitmeaastase finantsraamistiku koguvaru, mida saab siduda erinevate rubriikidega olenevalt nende hinnangulistest vajadustest; usub seepärast, et ELi eelarve jaoks eraldatud raha tuleb kasutada ainult antud kontekstis ja mitte tagastada liikmesriikidele nagu praegu;

150.

on lisaks arvamusel, et neid ettepanekuid tuleb täiendada paindliku rubriikidevahelise ümberpaigutamisega vastava aasta piires ja alamrubriikide vahelise paindlikkuse suurendamisega;

151.

kordab, et otsustusprotsess peab olema selline, mis võimaldab neid vahendeid tulemuslikult kasutada;

152.

peab hädavajalikuks säilitada erivahendid (paindlikkusinstrument, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, Euroopa Liidu solidaarsusfond, hädaabireserv), mida saab vajaduse korral kasutusele võtta, lihtsustades veelgi nende kasutamist ning andes neile piisavad vahendid, samuti luues vajaduse korral uusi instrumente tulevikus; rõhutab, et seda tüüpi täiendavate rahastamisallikate kasutuselevõtmisel tuleb järgida ühenduse meetodit;

153.

on arvamusel, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on olnud edukas ELi solidaarsuse ja toetuse andmisel globaliseerimise ja globaalse finants- ja majanduskriisi tagajärgede tõttu koondatud töötajatele, ja see tuleks seetõttu järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitada; on siiski seisukohal, et fondist antava toetuse rakendamise kord on liiga aeganõudev ja koormav; palub komisjonil pakkuda välja võimalusi, kuidas korda edaspidiseks lihtsustada ja menetlust lühendada;

154.

usub, et paindlikkusinstrument, mis on paindlikkusmehhanismidest kõige täielikumalt rakendatud, on olnud täiendava paindlikkuse tagamisel hädavajalik; teeb ettepaneku paindlikkusinstrumendi esialgset summat märkimisväärselt suurendada ja seejärel suurendada seda kogu finantsraamistiku kestuse jooksul aasta-aastalt ning säilitada võimalus kanda iga-aastasest summast kasutamata jäänud osa üle kuni aastani n+2;

155.

märgib, et viimastel aastatel on loodus- ja humanitaarkatastroofidele kiireks reageerimiseks ette nähtud vahendid olnud ebapiisavad; nõuab seepärast hädaabireservi vahendite märkimisväärset suurendamist, samuti võimalust kasutada seda instrumenti mitme aasta jooksul;

156.

rõhutab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestuse valikul tuleks leida õige tasakaal programmitsüklite ja konkreetsete meetmete rakendamise stabiilsuse ning institutsioonide, eelkõige Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi poliitiliste tsüklite kestuse vahel; tuletab meelde, et pikem periood nõuab suuremat paindlikkust;

157.

on arvamusel, et viieaastane tsükkel vastab täielikult Euroopa Parlamendi väljendatud soovile viia mitmeaastase finantsraamistiku kestus demokraatliku järelevalve ja vastutuse huvides võimalikult hästi kooskõlla institutsioonide poliitiliste tsüklitega; tunneb siiski muret selle pärast, et viieaastane tsükkel võib praeguses etapis olla liiga lühike selliste poliitikavaldkondade jaoks, kus on vaja pikemaajalist kavandamist (nt ühtekuuluvus, põllumajandus, üleeuroopalised võrgud), ega vastaks täielikult nende valdkondade kavandamis- ja rakendamistsükli nõuetele;

158.

märgib, et kümneaastane finantsraamistik, mille komisjon eelarve läbivaatamisel välja pakkus, võiks tagada olulise stabiilsuse ja prognoositavuse finantsplaneerimise perioodi jaoks, ent kuna üldised ülemmäärad ja peamised õigusaktid kinnitataks kümneks aastaks, suurendaks see finantsraamistiku jäikust ning teeks uute olukordadega kohandamise väga keeruliseks; on seisukohal, et 5+5 tsükli võiks ette näha vaid juhul, kui nõukoguga lepitakse kokku ja finantsraamistiku määruses sätestatakse maksimaalne paindlikkus, sealhulgas kohustuslik vahekokkuvõte;

159.

on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku puhul tuleks üleminekulahendusena eelistada seitsmeaastast tsüklit (aastani 2020), sest see annaks suurema stabiilsuse, tagades programmide järjepidevuse pikemaks perioodiks, ning ühtlasi seostuks selgelt Euroopa 2020. aasta strateegiaga; rõhutab siiski, et kõigi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestuse variantide eelduseks on piisav rahastamine ning piisav ja hästi rahastatud paindlikkus raamistiku piires ja sellest väljaspool, et vältida 2007.–2013. aasta raamistiku puhul esinenud probleeme;

160.

on seisukohal, et otsustamine uue seitsmeaastase finantsraamistiku kasuks ei tohiks välistada võimalust valida 2021. aastast alates viieaastane või 5+5aastane periood; on endiselt veendunud, et finantsplaneerimise sünkroniseerimine komisjoni ja Euroopa Parlamendi ametiajaga suurendab demokraatlikku vastutust, aruandekohustust ja seaduspärasust;

161.

on täiel määral teadlik keerulistest parandustest, mida paljud liikmesriigid oma riigieelarvesse teevad, ning kordab, et Euroopa lisandväärtuse saavutamine ja usaldusväärse finantsjuhtimise – tõhusus, tulemuslikkus ja ökonoomsus – tagamine peaksid rohkem kui kunagi varem olema ELi eelarve juhtpõhimõteteks;

162.

rõhutab, et hoolimata teostatavatest säästudest ei ole ELi eelarve, mis moodustab praegu üldisel tasemel 1 % kogurahvatulust, võimeline katma täiendavat rahastamisvajadust, mis tuleneb aluslepingust ja praegustest poliitilistest prioriteetidest ja võetud kohustustest, nagu:

163.

on seetõttu kindlalt seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku külmutamine 2013. aasta tasemel, mida mõned liikmesriigid nõuavad, ei ole arvestatav võimalus; juhib tähelepanu sellele, et isegi kui järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vahendite summa oleks 2013. aasta tasemest (8) vähemalt 5 % suurem, oleks võimalik liidu kokkulepitud eesmärkide ja kohustuste ning liidu solidaarsuse põhimõtte täitmiseks anda kõigest piiratud panus; on seetõttu veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vahendid peavad suurenema vähemalt 5 %; palub nõukogul, juhul kui ta ei jaga seda vaatenurka, selgelt välja tuua, millised poliitilised prioriteedid või projektid võiks täielikult peatada, hoolimata nende tõendatud lisandväärtusest Euroopa jaoks;

164.

kordab, et ilma piisavate lisavahenditeta 2013. aastale järgneva perioodi mitmeaastases finantsraamistikus ei saa liit täita olemasolevaid poliitilisi eesmärke, mis on seotud Euroopa 2020. aasta strateegiaga, ega Lissaboni lepinguga liidule antud uusi ülesandeid, rääkimata ootamatutele sündmustele reageerimisest;

165.

märgib, et omavahendite ülemmäära ei ole muudetud 1993. aastast saadik; on arvamusel, et omavahendite ülemmäära võib olla vaja järk-järgult kohandada, kuna liikmesriigid annavad liidule uusi pädevusi ja rohkem eesmärke; on seisukohal, et omavahendite ülemmäär (9), mille nõukogu kehtestas ühehäälselt, annab küll piisava eelarvelise tegevusruumi, et täita liidu kõige kiireloomulisemad ülesanded, kuid oleks siiski ebapiisav selleks, et ELi eelarve võiks saada kasulikuks vahendiks Euroopa majanduse juhtimisel või olla suureks abiks ELi tasandil Euroopa 2020. aasta strateegiasse investeerimisel;

166.

tuletab meelde, et Lissaboni lepingus on sätestatud, et eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid; rõhutab, et viis, kuidas omavahendite süsteem on arenenud (tõelised omavahendid on järk-järgult asendatud nn „liikmesriikide osamaksudega”), asetab ebaproportsionaalselt suure rõhu liikmesriikide vahelisele netobilansile ning on seega vastuolus ELi solidaarsuse põhimõttega, kahjustab Euroopa ühishuvi ja eirab suurel määral Euroopa Liidu lisandväärtust; märgib, et praktikas tähendab asjade selline seis, et eelarve suurust mõjutab üksikute liikmesriikide finantsolukord ja suhtumine ELi; nõuab seetõttu kindlalt põhjalikku ELi vahendite reformi, et viia ELi eelarve rahastamise uuesti vastavusse aluslepingu vaimu ja nõuetega;

167.

on seisukohal, et reformi peamine eesmärk on saavutada sõltumatu, ausam, läbipaistvam, lihtsam ja õiglasem rahastamissüsteem, mis oleks kodanikele arusaadavam ja teeks nende panuse ELi eelarvesse selgemaks; nõuab sellega seoses praeguste tagasimaksete, erandite ja korrektsioonimehhanismide kaotamist; on veendunud, et liidu ühe või mitme tõelise omavahendi kasutuselevõtmine kogurahvatulul põhineva süsteemi asendamiseks on hädavajalik, kui liit kavatseb üldse jõuda eelarveni, mida finantsstabiilsusesse ja majanduse taastumisse märkimisväärseks panustamiseks vajab; tuletab meelde, et mis tahes muudatusi omavahendites tuleb viia ellu kooskõlas liikmesriikide sõltumatusega eelarveküsimustes; rõhutab sellega seoses, et liidul peaks olema võimalik koguda omavahendeid otse, sõltumata riikide eelarvetest;

168.

rõhutab, et omavahendite süsteemi ümberstruktureerimine ei puuduta mitte ELi eelarve suurust, vaid selle eesmärk on leida tõhusam vahendite valik ELi kokkulepitud poliitikavaldkondade ja eesmärkide rahastamiseks; juhib tähelepanu sellele, et uue süsteemi kasutuselevõtt ei suurendaks kodanike üldist maksukoormust, vaid vähendaks hoopis koormust riikide eelarvetele;

169.

rõhutab, et Euroopa Parlament on ainus parlament, kel on sõnaõigus kulude osas, aga mitte tulude osas; rõhutab seetõttu, et ELi vahendite demokraatlik reform on hädavajalik;

170.

võtab teadmiseks võimalikud uued omavahendid, mille kohta komisjon oma teatises eelarve läbivaatamise kohta ettepaneku tegi (finantssektori maksustamine, enampakkumine heitkogustega kauplemise süsteemi raames, lennutranspordiga seotud ELi maks, käibemaks, energiamaks, ettevõtte tulumaks); ootab nende võimaluste mõjuanalüüsi tulemusi, sealhulgas ELi finantstehingute maksu kehtestamise mitmete võimaluste teostatavusuuringut (muu hulgas tuleks uurida ka asjaomaseid kogumismehhanisme) seoses seadusandliku ettepanekuga, mille komisjon esitab 1. juulil 2011;

171.

on seisukohal, et finantstehingute maksu näol annaks finantssektor olulise panuse kriisi majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kulude katmisse ning avaliku sektori rahanduse jätkusuutlikkusse; on seisukohal, et finantstehingute maks võiks ka olla osa ELi eelarvest ning vähendada liikmesriikide kogurahvatulu põhist osamaksu ning et EL peaks ka olema eeskujuks selles osas, mis puudutab vahendite paigutamist maksuparadiisidesse;

172.

tuletab meelde, et Lissaboni lepingu kohaselt peab nõukogu, kes tegutseb ühehäälselt, saama mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmiseks parlamendilt selle liikmete enamuse poolt antud nõusoleku;

173.

rõhutab rangeid enamuse nõudeid nii parlamendi kui ka nõukogu jaoks ning seda, kui tähtis on täielikult ära kasutada ELi toimimise lepingu artikli 312 lõike 5 sätet, milles nõutakse, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtaksid kogu finantsraamistiku vastuvõtmise menetluse jooksul kõik vajalikud meetmed asjaomase vastuvõtmise hõlbustamiseks; märgib, et sellega kohustatakse selgelt institutsioone pidama läbirääkimisi, et jõuda kokkuleppele tekstis, millele Euroopa Parlament võib oma nõusoleku anda; juhib lisaks tähelepanu sellele, et kui mitmeaastast finantsraamistikku ei ole 2013. aasta lõpuks vastu võetud, pikendatakse ülemmäärasid ja teisi 2013. aastale vastavaid sätteid nii kauaks, kuni uus mitmeaastane finantsraamistik vastu võetakse;

174.

väljendab heameelt nõukogu eesistujariikide lubaduse (10) üle tagada kogu tulevase mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise menetluse jooksul avatud ja konstruktiivne dialoog ja koostöö Euroopa Parlamendiga ning kinnitab taas oma tahet teha antud läbirääkimisprotsessi jooksul nõukogu ja komisjoniga tihedat koostööd täielikus kooskõlas Lissaboni lepingu sätetega;

175.

nõuab seepärast tungivalt, et nõukogu ja komisjon järgiksid aluslepingut ning teeksid kõik vajalikud jõupingutused, et mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimisprotsessi praktilise töömeetodi osas parlamendiga kiiresti kokkuleppele jõuda; rõhutab taas tulude reformi ja kulude reformi seotust ning nõuab seetõttu nõukogult kindlat lubadust arutada mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste raames ettepanekuid uue omavahendite süsteemi kohta;

176.

nõuab, et ELi tasandil alustataks laiapõhjalist avalikku arutelu liidu mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgi, ulatuse ja suuna ning finantsraamistiku tulusüsteemi reformi üle; teeb eelkõige ettepaneku kutsuda kokku liidu tulevase rahastamise teemaline konvendiks liigitatav konverents, kuhu peavad olema kaasatud Euroopa Parlamendi ja riiklike parlamentide liikmed;

177.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, teistele asjaomastele institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

—

eelarve peadirektoraadi 2011. aasta maikuu prognoos 2012. aasta kogurahvatulu kohta: 13 130 916,3 miljonit eurot (2012. aasta hindades);

—

majandus- ja rahaküsimuste peadirektoraadi 2011. aasta jaanuaris koostatud hinnangu järgi on kogurahvatulu nominaalkasv 2011.–2013. aastal 1,4 % ja 2014–2020. aastal 1,5 %.

NB!

Arvud võivad muutuda sõltuvalt komisjoni hinnangute ja prognooside muutumisest ning aluseks olevast aastast ja kasutatud hindadest (jooksev- või püsihinnad).