2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/95

A.

arvestades, et HIV/AIDSi nakatunud inimeste arv üha kasvab ja kogu maailmas on selliseid inimesi hinnanguliselt 33,4 miljonit ning eriti murettekitav on asjaolu, et 2008. aastal nakatus 2,7 miljonit inimest – see tähendab, et HIV/AIDS on üleilmne hädaolukord, mis nõuab erakorralist ja terviklikku üleilmset vastutegevust;

B.

arvestades, et HIV/AIDS on endiselt kogu maailmas üks sagedasemaid surmapõhjusi – 2008. aastal suri selle tõttu 2 miljonit inimest ning prognooside kohaselt jääb see tähtsaks enneaegse surma põhjuseks ka eelseisvatel kümnenditel;

C.

arvestades, et 2009. aasta lõpuks sai hinnanguliselt 5 miljonit inimest madala ja keskmise sissetulekuga riikides retroviirusvastast ravi, mis tähendab, et see arv on viie aasta jooksul kümme korda suurenenud, mis on rahvatervishoiu ajaloos enneolematu kasv;

D.

arvestades, et nakatunute arv kasvab kiiremini kui ravi maht ja 2009. aastal jäi kaks kolmandikku ravi vajavatest inimestest sellest ilma, mis tähendab, et 10 miljonile inimesele ei olnud vajalik tõhus ravi kättesaadav;

E.

arvestades, et HIV/AIDSi tõttu kõige enam kannatanud piirkond on endiselt Sahara-tagune Aafrika, kus HIV/AIDS on 22,4 miljonil inimesel ja kus 2008. aastal registreeriti 71 % kõigist uutest nakatunutest;

F.

arvestades, et on olulisi tõendeid selle kohta, et HIV/AIDSi ennetamise meetmed aitavad uusi nakatumisi tõhusalt vähendada;

G.

arvestades, et programmide puhul on suureks puudujäägiks see, et ennetustegevusse, eriti HIV/AIDSi nakatunud inimestele suunatud ennetustegevusse ning ka püüetesse nakatunute häbimärgistamist ja diskrimineerimist vähendada ei kaasata neid inimesi endid;

H.

arvestades, et HIV/AIDSi tõttu kannatab endiselt ebaproportsionaalselt palju naisi ja tüdrukuid: ligikaudu 60 % HIV/AIDSi nakatunutest Sahara-taguses Aafrikas on naised ning HIV/AIDS on reproduktiivses eas naiste puhul ikka veel kõige sagedasem surma ja haiguste põhjus;

I.

arvestades, et praegused HIV ennetamise võimalused ei ole naiste kaitsmiseks piisavad ning sellised ennetusmeetmed nagu kondoomid ja seksuaalvahekorrast hoidumine ei ole paljude naiste jaoks realistlikud valikuvõimalused, eriti nende jaoks, kes on abielus, soovivad saada lapsi või keda ähvardab seksuaalne vägivald, ning arvestades, et ohutu ja tõhus vaktsiin või mikrobitsiid võiks olla naistele mõjusaks vahendiks, mis kaitseb neid HIV eest, kuid ei piira nende reproduktiivseid valikuid;

J.

arvestades, et on üha rohkem tõendeid selle kohta, et nakatumis- ja ohutase on kõrgem peamiste riskirühmade seas, kelle hulka kuuluvad seksitöötajad, omasoolistega seksivad mehed, transseksuaalsed isikud, vangid, süstivad narkomaanid, migrandid, pagulased ja nn liikuvad töötajad peaaegu kõigis piirkondades ning ka laialdase epideemiaga riikides, ning arvestades, et nendele elanikerühmadele suunatud HIV/AIDSi ennetamise programme üldiselt ei tähtsustata ega rahastata piisavalt;

K.

arvestades, et HIV/AIDSiga seostatava häbimärgistamise tõttu ei tea umbes 30 % Euroopa Liidus HIV/AIDSi nakatunutest, et nad on nakatunud, ning uuringute kohaselt hõlbustab diagnoosimata nakkus haiguse jätkuvat ülekandumist ning suurendab HIV/AIDSi nakatunud inimeste varase suremuse tõenäosust;

L.

arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni 2009. aasta raporti „Muuta abi üldiselt ja paremini kättesaadavaks: HIV/AIDSi vastu suunatud meetmete tähtsustamine tervishoius” hinnangul on retroviirusvastase ravi hõlmavus Euroopas ja Kesk-Aasias kõigest 23 %, mida peetakse väheseks, arvestades olukorda Venemaal ja Ukrainas;

M.

arvestades, et samasooliste seksuaalset läbikäimist loetaks ikka veel ülimalt häbistavaks, kõige enam Sahara-taguses Aafrikas, kus 31 riigis on samasooliste täiskasvanute vastastikusel nõusolekul toimuv seksuaalvahekord kuritegu, neljas riigis karistatakse selle eest surmanuhtlusega ja ülejäänutes on kriminaalkaristusena ette nähtud üle 10-aastane vangistus, ning arvestades, et selline häbimärgistamine takistab HIV/AIDSi ennetustööd;

N.

arvestades, et kuna ebaseaduslike narkootikumide kasutajad on paljudes riikides tunnistatud kriminaalkurjategijateks, puudub neil juurdepääs HIV/AIDSi ennetusele, ravile, hooldusele ja toetusele, ning see soodustab HIV/AIDSi ülekandumist seoses süstitavate narkootikumide kasutamisega;

O.

arvestades, et 106 riigil on nende endi andmetel ikka veel sellised õigusaktid ja selline poliitika, mis olulisel määral takistavad tõhusat reageerimist HIV/AIDSi probleemile;

P.

arvestades, et 2008. aastal kaotas HIV/AIDSi tõttu ühe vanema või mõlemad vanemad hinnanguliselt 17,5 miljonit last, kellest suur enamus elab Sahara-taguses Aafrikas, ning need lapsed kannatavad sageli häbimärgistamise ja diskrimineerimise all ning neile võidakse keelata juurdepääs põhiteenustele, nagu haridus ja peavari, samal ajal on aga nendel suurem oht nakatuda HIV/AIDSi;

Q.

arvestades, et HIV/AIDSi ja puude seosele ei ole pööratud piisavat tähelepanu, kuigi puudega inimesed kuuluvad kõikidesse peamistesse riskirühmadesse, kellel on suurem oht HIV/AIDSiga kokku puutuda, ning puudega inimestele on ennetus-, ravi- ja hooldusteenused raskesti kättesaadavad;

R.

arvestades, et õigustepõhine lähenemisviis HIV/AIDSi probleemile reageerimisel on otsustava tähtsusega, et püüda seda epideemiat kaotada;

1.

kinnitab veel kord, et tervishoiuteenuste kättesaadavuse küsimus moodustab osa inimõiguste ülddeklaratsioonist ja valitsustel on kohustus võimaldada riiklike tervishoiuteenuste osutamist kõigile;

2.

on samas arvamusel, et EL peab olulise prioriteedina käsitlema ELis ja väljaspool seda tegutsevate inimõiguste kaitsjate, sh nende inimõiguslaste kaitse ja toetamise küsimust, kelle tegevus keskendub peamiselt kogukondade harimisele HIV/AIDSi valdkonnas; palub sellega seoses komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tagada, et HIV/AIDSi küsimustega tegelevate kodanikuühiskonna esindajate huvides rakendataks kõiki praktilisi toiminguid ja meetmeid, mis on ette nähtud inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes;

3.

palub komisjonil ja nõukogul täita võetud kohustusi ning suurendada jõupingutusi HIV/AIDSi kui ülemaailmse rahvatervise prioriteediga tegelemisel, pidades inimõigusi keskse tähtsusega küsimuseks HIV/AIDSi ennetamisel, ravis, hoolduses ja toetamisel, sealhulgas ELi arengukoostöö valdkonnas;

4.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama jõupingutusi selle nimel, et tahtmatut HIV/AIDSiga nakatamist ja haiguse ohtu seadmist ei peetaks enam kuriteoks (1), ergutades muu hulgas HIV/AIDSi tunnustamist puudena kehtivates ja tulevastes diskrimineerimisvastastes õigusaktides;

5.

kutsub Balti riike, Venemaad ja Ukrainat üles kasutusele võtma poliitilisi meetmeid, mis võimaldaksid igaühel neist aktiivselt võidelda HIV/AIDSi vastu;

6.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama HIV/AIDSi probleemile õigustel põhineva reageerimise parimaid tegevuspõhimõtteid ja tavasid poliitilises dialoogis nii ülemaailmsel kui ka riikide tasandil järgmiselt:

7.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama HIV/AIDSi ennetamise, ravi ja hoolduse valdkonnas tähelepanu naiste vajadustele, kuna see on tähtis meede epideemia piiramiseks, ning parandama eriti seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu programmide kättesaadavust, HIV ja AIDSi testide tegemist, nõustamist ja nendesse programmidesse täielikult integreeritud ennetusteenuseid ning muuta olulisi sotsiaalmajanduslikke faktoreid, mis suurendavad naiste HIV/AIDSi-ohtu, nagu sooline ebavõrdsus, vaesus, ebapiisavad majanduslikud võimalused, õppimisvõimaluste puudumine, puudulik seaduslike õiguste ja inimõiguste kaitse;

8.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama õiglase ja paindliku rahastamise uute ennetustehnoloogiate, sealhulgas vaktsiinide ja mikrobitsiidide uurimiseks;

9.

väljendab sügavat muret asjaolu üle, et pooled uutest HIV-ga nakatunutest on lapsed ja noored; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles pöörama HIV/AIDSi ennetamise, ravi, hoolduse ja toetuse valdkonnas tähelepanu laste ja noorte vajadustele ning tagama, et neil oleks juurdepääs HIV/AIDSiga seotud teenustele, eelkõige varajasele diagnoosimisele väikelapseeas, asjakohastele ja kättesaadava hinnaga retroviirusvastastele ainetele, psühhosotsiaalsele toele ning sotsiaalsele ja õiguskaitsele;

10.

palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada HIV/AIDSi probleemile reageerimisel puudega inimeste osalemist, nende inimõiguste integreerimist riiklikesse HIV/AIDSi strateegilistesse kavadesse ja poliitikameetmetesse ning tagada neile juurdepääs HIV/AIDSiga seotud teenustele, mis on kohandatud nende vajadustega ja on võrdväärsed teistele kogukondadele kättesaadavate teenustega;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama vangidele ja süstivatele narkomaanidele suunatud kahjuliku mõju vähendamise programme;

12.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles nõudma, et riigid, kus HIV ja AIDS on kõige rohkem levinud, looksid kooskõlastatud, läbipaistva ja aruandekohustusliku HIV poliitika raamistiku, millega tagatakse HIVga seotud ennetus- ja hooldusmeetmete kättesaadavus ja tulemuslikkus; sellega seoses palub komisjonil toetada riikide valitsusi ja kaasata kodanikuühiskond, et tegeleda häbimärgistamise ja diskrimineerimise vähendamise programmide vähese ulatuse probleemiga ning suurendada õiguskaitse kättesaadavust riiklike HIV/AIDSi-vastaste meetmete puhul;

13.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema koostööd UNAIDSi ja teiste partneritega, et parandada näitajaid, mida kasutatakse HIV/AIDSiga seotud häbimärgistamise ja diskrimineerimise vähendamiseks ülemaailmselt ning riigi ja programmi tasandil tehtud edusammude mõõtmiseks ja jagada sellealaseid teadmisi, mis hõlmaksid peamiste riskirühmade erinäitajaid, HIV-iga seotud inimõiguste küsimusi ja kaitsemehhanisme rahvusvahelisel tasandil;

14.

palub komisjonil ja nõukogul toetada hiljuti loodud HIV ja õiguse ülemaailmse komisjoni tööd tagamaks, et õigusaktid soodustaksid tõhusat reageerimist HIV/AIDSi probleemile;

15.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile ülesandeks koguda lisatõendeid Euroopas HIV/AIDSiga inimeste ja teiste peamiste riskirühmade inimõiguste olukorra kohta, võttes eriti arvesse nende vastuvõtlikkust mitmekordsele ja mitmesuunalisele diskrimineerimisele;

16.

kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles suunama vähemalt 20 % kõigist arengule tehtavatest kulutustest esmatasandi tervishoiule ja haridusele, suurendama oma panust ülemaailmsesse AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastase võitluse fondi ning suurendama muude tervishoiusüsteemide ja kogukonnasüsteemide tugevdamise programmide rahastamist; lisaks palub arengumaadel seada tervishoiukulud üldiseks prioriteediks ja tõsta konkreetsemalt esiplaanile HIV/AIDSi vastane võitlus; ja kutsub komisjoni üles pakkuma partnerriikidele stiimuleid, et julgustada neid riiklikes strateegiadokumentides tähtsustama tervishoidu kui olulist valdkonda;

17.

kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles taas suurendama seksuaal- ja reproduktiivtervise edendamise ning -õiguste valdkonna meetmete rahastamist arengumaades, mis on murettekitavalt vähenenud, ning toetama sugulisel teel levivate nakkuste ravi ning reproduktiivtervisealaste vahendite, nagu inimelusid päästvad ravimid ja rasestumisvastased vahendid, sealhulgas kondoomid, jaotamisega seotud tegevust;

18.

kutsub ELi üles jätkama tööd lisaks eelarvetoetusele eri rahaliste vahendite abil ülemaailmsel ja riiklikul tasandil ning asjaomaste organisatsioonide ja mehhanismide kaudu, mis on osutunud edukaks HIV/AIDSi inimõiguste mõõtmega tegelemisel, eriti kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kogukonnapõhiste organisatsioonide kaudu;

19.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles jõustama õigusakte, et tagada taskukohased ja mõjusad HIV ravimid, sealhulgas retroviirusvastased ja muud ohutud ja mõjusad ravimid, diagnostikameetodid ja seotud tehnoloogiad HIV ja seonduvate oportunistlike nakkuste ja seisundite ennetamiseks, raviks ja palliatiivhoolduseks;

20.

suhtub kriitiliselt kahepoolsetesse ja piirkondlikesse kaubanduslepingutesse, kus sisalduvad sätted, mis on ulatuslikumad kui WTO TRIPS-leping (TRIPS-pluss), mille tõttu need oluliselt takistavad või koguni piiravad kaitsemeetmete kasutamist, mis sisalduvad TRIPS lepingut käsitlevas 2001. aasta Doha deklaratsioonis, mis tagab tervishoiu küsimuste esmajärgulisuse ärihuvide ees; rõhutab nende riikide vastutust, kes avaldavad arengumaadele survet, et nad sellised vabakaubanduslepingud allkirjastaksid;

21.

rõhutab, et sundlitsentsid ja erinevad hinnad ei ole probleemi täielikult lahendanud, ja kutsub komisjoni üles esitama uusi lahendusi, et tagada HIV/AIDSi ravi tegelik kättesaadavus mõistlike hindadega;

22.

tunnustab nõukogu inimõiguste töörühma poolt välja töötatud lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide inimõiguste igakülgse edendamise ja kaitsmise vahendi vastuvõtmist ning palub komisjonil ja nõukogul selle soovitusi rakendada;

23.

palub ELi institutsioonidel, kes koostavad oma pädevusvaldkonnas aastaaruandeid inimõiguste olukorra kohta, lisada nendesse aruannetesse ka HIV-ga seotud inimõiguste küsimused selliselt, et teha kuuldavaks HIV-ga inimeste ja nakatumisele vastuvõtlike inimeste hääl;

24.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kinnitada oma toetust tegevusprogrammi käsitlevate nõukogu 2009. aasta novembri järelduste lõikele 16: alustada laiaulatuslikku konsulteerimisprotsessi liikmesriikide ja teiste sidusrühmadega, et ette valmistada välistegevuse kaudu HIV/AIDSi, malaaria ja tuberkuloosiga võitlemise Euroopa tegevusprogramm aastaks 2012 ja pärast seda; ning toetada selliste ELi tegevusüksuste loomist, mis võimaldavad komisjonil ja liikmesriikidel tegutseda ühiselt kindlaksmääratud prioriteetsetes valdkondades;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO HIV/AIDSi ühisprogrammile, Maailma Terviseorganisatsioonile ning XVIII rahvusvahelise AIDSi-teemalise konverentsi korraldajatele.