—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2005)0048) (1);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 80 lõiget 2, mille kohaselt komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0046/2005);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A6-0310/2005);

1.

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.

palub komisjonil ettepanek uuesti Euroopa Parlamendile esitada, kui komisjon kavatseb ettepanekut olulisel määral muuta või seda muu tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1)

Ühenduse tegevuse eesmärgiks õhutranspordi alal peaks prioriteetsena olema reisijate kõrgetasemelise kaitse tagamine ohtude puhul. Lisaks tuleks täies ulatuses arvestada üldisi tarbijakaitsenõudeid.

(2)

Maksimaalse läbipaistvuse tagamiseks tuleks reisijatele teatavaks teha asjakohaseid ohutusnõudeid mittetäitvate lennuettevõtjate nimekiri. Selline ühenduse nimekiri peaks põhinema ühenduse tasandil väljatöötatud ühistel kriteeriumidel.

(3)

Ühenduse nimekirjas nimetatud lennuettevõtjate suhtes tuleks kohaldada tegevuskeeldu. Ühenduse nimekirjas avaldatud tegevuskeeld peaks kehtima liikmesriikide territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut.

(4)

Lennuettevõtjad, kellel ei ole liiklusõigusi ühes või mitmes liikmesriigis, võivad siiski lennata ühenduse territooriumilt või ühenduse territooriumile, kui nende õhusõiduki kas meeskonnaga või ilma meeskonnata on rentinud ettevõtja, kellel on vastavad õigused olemas. Tuleks sätestada, et ühenduse nimekirjas nimetatud tegevuskeeld kehtib samaväärselt ka selliste lennuettevõtjate suhtes, kuivõrd vastasel juhul võiksid nad ühenduse territooriumil tegutseda asjakohaseid ohutusnõudeid täitmata.

(5)

Lennuettevõtjal, kelle suhtes kehtib tegevuskeeld, võib lubada kasutada liiklusõigusi juhul, kui ta kasutab õhusõidukit, mis on renditud koos meeskonna, kindlustuse ja õhusõiduki kasutamiseks vajalike teenustega (wet-lease) lennuettevõtjalt, kelle suhtes tegevuskeeld ei kehti, tingimusel et täidetakse asjakohaseid ohutusnõudeid.

(6)

Ühenduse nimekirja ajakohastamise menetlus peaks võimaldama otsuste kiiret vastuvõtmist, et anda lennureisijatele adekvaatset ja ajakohastatud ohutusteavet ning tagada nende lennuettevõtjate võimalikult kiire väljaarvamine nimekirjast, kes on ohutuspuudujäägid kõrvaldanud. Nimetatud menetluses tuleks järgida lennuettevõtja kaitseõigust ning see ei tohiks piirata rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide, milles liikmesriigid või ühendus osalevad, eelkõige 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni kohaldamist. Eelkõige tuleks neid nõudeid silmas pidada menetlusküsimustega seotud rakendusmeetmete puhul, mille võtab vastu komisjon.

(7)

Kui lennuettevõtja suhtes on kehtestatud tegevuskeeld, peaks võtma vajalikke meetmeid, et abistada lennuettevõtjat keelu tinginud puudujääkide kõrvaldamisel.

(8)

Erandjuhtudel peaks liikmesriikidel olema lubatud võtta ühepoolseid meetmeid. Kiireloomulistel juhtudel ja ettenägematu ohutusprobleemi korral peaks liikmesriikidel olema võimalus kehtestada oma territooriumil viivitamatult tegevuskeeld. Juhul kui komisjon on otsustanud lennuettevõtjat ühenduse nimekirja mitte kanda, peaks liikmesriikidel olema lisaks võimalik kehtestada tegevuskeeld või see säilitada ohutusprobleemi korral, mis teistes liikmesriikides puudub. Liikmesriigid peaksid neid võimalusi kasutama piiratult, võttes arvesse ühenduse huvisid ja ühist lähenemisviisi lennundusohutusele. Eeltoodu ei tohiks piirata nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3922/91 (tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride kooskõlastamise kohta tsiviillennunduses) (3) artikli 8 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1592/2002 (mis käsitleb tsiviillennunduse valdkonna ühiseeskirju ning Euroopa Lennundusohutusameti loomist) (4) artikli 10 kohaldamist.

(9)

Lennuettevõtjate ohutust käsitleva teabe avaldamine peaks toimuma tõhusal viisil, näiteks Interneti kaudu.

(10)

Selleks et konkurentsivõime raamistik õhutranspordi alal tooks ettevõtjatele ja reisijatele suurimat võimalikku kasu, on oluline, et tarbijad saaksid vajalikku teavet, et neil oleks võimalik teha teadlikke valikuid.

(11)

Teave tegelikult lendu teenindava(te) lennuettevõtja(te) kohta on oluline osa teabest. Siiski ei teavitata veolepingut (mis võib hõlmata nii edasi- kui ka tagasilendu) sõlmivaid tarbijaid iga kord tegelikult asjaomast lendu või asjaomaseid lende teenindava(te)st lennuettevõtja(te)st.

(12)

Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiiv 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta, (5) nõuab teatud teabe kättesaadavaks tegemist tarbijatele, kuid see teave ei hõlma lendu teenindavat lennuettevõtjat.

(13)

Nõukogu 24. juuli 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 2299/89 toimimisjuhendi kohta arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul (CRS), (6) annab tarbijale, kes broneerib lennu arvutipõhise ettetellimissüsteemi kaudu, õiguse saada teavet lendu teenindava lennuettevõtja kohta. Siiski on isegi regulaarlendude puhul olemas selline sektoris üldkasutatav tava nagu lennuki rentimine koos meeskonnaga (wet lease) või koodi jagamine, kui broneering on tehtud ilma arvutipõhist ettetellimissüsteemi kasutamata, mille puhul lennuettevõtja, kes oma nime all lennu välja müüb, ei teeninda seda tegelikult, ja mille puhul ei ole reisijal praegu seaduslikku õigust teada saada, milline lennuettevõtja tegelikult teenust osutab.

(14)

Kõnealused tavad suurendavad paindlikkust ja võimaldavad reisijatele paremini teenuseid osutada. Lisaks on mõned eelkõige tehnilistel põhjustel tehtavad viimase hetke muudatused vältimatud ja aitavad kaasa õhutranspordi ohutusele. Sellist paindlikkust tuleb siiski tasakaalustada lendu tegelikult teenindava ettevõtja ohutusnõuetele vastavuse kontrolli ja tarbija jaoks ettenähtud läbipaistvuse abil, et tagada tarbijale lõpliku valiku tegemise õigus. Tuleks leida sobilik tasakaal lennuettevõtjate ärihuvide ja reisijatele teabele juurdepääsu tagamise vahel.

(15)

Lennuettevõtjad peaksid reisijate suhtes ohutusega seotud teabe osas rakendama läbipaistvuse poliitikat. Sellise teabe avaldamine peaks aitama suurendada reisijate teadlikkust lennuettevõtjate usaldusväärsuse kohta ohutuse osas.

(16)

Lennuettevõtjad vastutavad ohutuspuudujääkidest riiklikele lennundusohutusametitele teatamise eest, samuti selliste puudujääkide viivitamatu kõrvaldamise eest. Õhusõiduki meeskond ja maapealsed töötajad peaksid võtma neile teadaolevate ohutuse alaste puudujääkide korral vajalikke meetmeid. Töötajate karistamine selle eest läheks vastuollu lennundusohutuse huvidega, nagu tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/42/EÜ (vahejuhtumitest teatamise kohta tsiviillennunduses) (7) artikli 8 lõikest 4.

(17)

Lisaks olukordadele, mida hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta (8), tuleks reisijatele pakkuda õigust tagasimaksele või marsruudi muutmisele käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvates teatud olukordades, kui on olemas piisavalt tihe seos ühendusega.

(18)

Lisaks käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele tuleks lendu teenindava ettevõtja muutmisest tulenevate ja lennutranspordi lepingu täitmist mõjutavate tagajärgede puhul kohaldada liikmesriikides lepingute suhtes kohaldavaid õigusakte ning asjakohaseid ühenduse õigusakte, eelkõige direktiivi 90/314/EMÜ ning 5. aprilli 1993. aasta nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (9).

(19)

Käesolev määrus on osa õigusloomeprotsessist, mille eesmärk on tõhus ja ühtne lähenemisviis ühenduse lennuohutuse parandamisele, milles on oluline osa Euroopa Lennundusohutusametil. Käesoleva määruse alusel võiks ameti osatähtsust tema pädevust laiendades veelgi suurendada, näiteks kolmandate riikide õhusõidukite suhtes. Erilist tähelepanu tuleks pöörata õhusõidukite ohutusülevaatuste kvaliteedi parandamisele ja nende arvu suurendamisele ning ülevaatuste ühtlustamisele.

(20)

Ohutusega seotud riski korral, mida ei ole lahendanud asjaomase liikmesriik või asjaomased liikmesriigid, peaks komisjonil olema võimalus võtta vastu ajutise iseloomuga viivitamatuid meetmeid. Sellisel juhul peaks käesoleva määruse alusel komisjoni tema tegevuses abistav komitee tegutsema vastavalt nõuandemenetlusele, mis on sätestatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, (10) artiklis 3.

(21)

Kõikidel muudel juhtudel peaks käesoleva määruse alusel komisjoni tema tegevuses abistav komitee tegutsema vastavalt regulatiivkomitee menetlusele, mis on sätestatud otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5.

(22)

Kuivõrd käesoleva määruse ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/36/EÜ (ühenduse lennujaamu kasutavate kolmandate riikide õhusõidukite ohutuse kohta) (11) artikli 9 vaheline seos jääks ebaselgeks, tuleks nimetatud artikkel õiguskindluse eesmärgil kehtetuks tunnistada.

(23)

Liikmesriigid peaksid sätestama eeskirjad käesoleva määruse III peatüki sätete rikkumise korral kohaldatavate sanktsioonide kohta ning tagama nende sanktsioonide rakendamise. Sanktsioonid, mis võivad olla nii tsiviil- kui ka haldusliku iseloomuga, peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(24)

Komisjon peaks analüüsima käesoleva määruse kohaldamist ja piisava aja möödumisel esitama aruande selle sätete tõhususe kohta.

(25)

Mis tahes pädev tsiviillennundusasutus ühenduses võib otsustada, et lennuettevõtjad (sealhulgas lennuettevõtjad, kes ei tegutse liikmesriikide territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut) võivad esitada nimetatud asutusele taotluse teostada taotleva lennuettevõtja süstemaatilisi kontrollimisi, et teha kindlaks asjakohaste ohutusnõuete täitmise tõenäosus.

(26)

Käesolev määrus ei tohiks välistada liikmesriikidel võimalust kehtestada kooskõlas ühenduse õigusega riigisiseselt lennuettevõtjate kvaliteedimärgistuse süsteemi, mille kriteeriumide hulgas võib olla muid kaalutlusi peale minimaalsete ohutusnõuete.

(27)

Hispaania Kuningriik ja Ühendkuningriik leppisid 2. detsembril 1987. aastal Londonis kahe riigi välisministrite ühisdeklaratsioonis kokku Gibraltari lennujaama kasutamisel tehtava suurema koostöö korra. See kord tuleb veel ellu rakendada,

a)

ühistel kriteeriumidel põhineva ühenduse nimekirja koostamist ja avaldamist lennuettevõtjate kohta, kelle suhtes kohaldatakse ohutuskaalutlustel ühenduses tegevuskeeldu, ja

b)

lennureisijate teavitamist lendu teenindavast lennuettevõtjast.

a)

“lennuettevõtja” - kehtiva lennutegevusloaga või sellega võrdväärsel alusel tegutsev lennutranspordiettevõtja;

b)

“veoleping” - lennutransporditeenuste osutamise leping või lennutransporditeenuseid sisaldav leping, sealhulgas veose korral, mis koosneb kahest või enamast lennust, mida teenindab/teenindavad sama(d) või erinev(ad) lennuettevõtja(d);

c)

“lennutranspordi lepingu sõlminud isik” - lennuettevõtja, kes sõlmib reisijaga veolepingu või kui leping hõlmab pakettreisi, reisikorraldaja. Piletimüüja loetakse samuti lennutranspordi lepingu sõlminud isikuks;

d)

“piletimüüja” - lennupileti müüja, kes korraldab reisijaga lennutranspordi lepingu kas eraldi lennuks või pakettreisi osana toimuvaks lennuks, välja arvatud lennuettevõtjad ja reisikorraldajad;

e)

“lendu teenindav lennuettevõtja” - lennuettevõtja, kes teostab või kavatseb teostada lennu reisijaga sõlmitud veolepingu alusel või teise juriidilise või füüsilise isiku nimel, kes on sõlminud reisijaga veolepingu;

f)

“tegevusluba või tehniline luba” - liikmesriigi mis tahes õigusakt või haldusakt, millega sätestatakse lennuettevõtja õigus osutada liikmesriigi lennujaamadesse või lennujaamadest lennuteenuseid, tegutseda liikmesriigi õhuruumis või kasutada liiklusõigusi;

g)

“tegevuskeeld” - lennuettevõtjale tegevusloa või tehnilise loa andmisest keeldumine, selle peatamine, tühistamine või piiramine või mis tahes võrdväärsed ohutusmeetmed lennuettevõtja suhtes, kellel ei ole ühenduses liiklusõigusi, kuid kelle õhusõidukeid võib ühenduses kasutada rendilepingu alusel;

h)

“pakettreis” - direktiivi 90/314/EMÜartikli 2 lõikes 1 määratletud teenused;

i)

“ettetellimus” - asjaolu, et reisijal on pilet või muu tõend, mis näitab, et lennutranspordi lepingu sõlminud isik on ettetellimise vastu võtnud ja registreerinud;

j)

“asjakohased ohutusnõuded” - Chicago konventsioonis ja selle lisades, samuti asjakohases ühenduse õiguses sisalduvad rahvusvahelised ohutusnõuded.

a)

kehtestada ühiste kriteeriumide alusel teatud lennuettevõtja suhtes tegevuskeeld ja kanda see lennuettevõtja ühenduse nimekirja;

b)

eemaldada teatud lennuettevõtja ühenduse nimekirjast, kui lennuettevõtja kandmist ühenduse nimekirja tinginud ohutuspuudujääk või -puudujäägid on kõrvaldatud ning ühiste kriteeriumide alusel ei ole muud põhjust lennuettevõtja jätmiseks ühenduse nimekirja;

c)

muuta ühenduse nimekirja kantud lennuettevõtja suhtes kehtestatud tegevuskeelu tingimusi.

a)

lend algab lennujaamast liikmesriigi territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut, või

b)

lend algab lennujaamast kolmandas riigis ning suundub lennujaama, mis asub liikmesriigi territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut, või

c)

lend algab lennujaamast kolmandas riigis ja saabub teise sellisesse lennujaama.

a)

reisijale teatatud lendu teenindav lennuettevõtja on kantud ühenduse nimekirja ja tema suhtes kohaldatakse tegevuskeeldu, mille tulemusena lend tühistatakse või mis oleks toonud kaasa lennu tühistamise juhul, kui kõnealune lend oleks toimunud ühenduses, või

b)

reisijale teatatud lendu teenindav lennuettevõtja on asendatud teise lennuettevõtjaga, kes on kantud ühenduse nimekirja ja kelle suhtes kohaldatakse tegevuskeeldu, mille tulemusena lend tühistatakse või mis oleks toonud kaasa lennu tühistamise juhul, kui kõnealune lend oleks toimunud ühenduses,

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2004)0624) (1),

—

võttes arvesse Euratomi asutamislepingu artiklit 203, mille alusel nõukoguga konsulteeriti (C6-0205/2004);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A6-0282/2005)

1.

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.

täpsustab, et määruse ettepanekus märgitud assigneeringud on vaid näitlikud kuni finantsperspektiivi (2007. aastaks ja sellele järgnevateks aastateks) puudutava kokkuleppe sõlmimiseni;

3.

palub komisjonil vahetult pärast järgmise finantsperspektiivi vastuvõtmist kinnitada määruse ettepanekus näidatud summad või vajadusel esitada kohandatud summad Euroopa Parlamendile ja nõukogule kinnitamiseks, tagades sellega nende vastavuse ülemmääradele;

4.

palub komisjoni oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euratomi asutamislepingu artikli 119 teist lõiku;

5.

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb kalduda kõrvale Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud tekstist;

6.

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

7.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

—

võttes arvesse Põhjamõõtme teist tegevuskava aastateks 2004-2006, mis kinnitati 16. ja 17. oktoobril 2003 Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel;

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile “Laiem Euroopa - naabrus: uus raamistik suheteks meie ida- ja lõunanaabritega” (KOM (2003)0104);

—

võttes arvesse Põhjamõõtme rolli ELi ja Venemaa 15. tippkohtumisel Moskvas 10. mail 2005 vastu võetud ELi ja Venemaa vahelise nelja ühisruumi (ühine majandusruum, ühine vabadus-, turvalisus- ja õigusruum, ühine välise julgeoleku ruum, ühine teadus-, haridus- ja kultuuriruum) loomise kavade elluviimisel;

—

võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone Põhjamõõtme kohta, eriti 16. jaanuari 2003. aasta resolutsiooni (1) ja 20. novembri 2003. aasta resolutsiooni (2) Põhjamõõtme teise tegevuskava kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 20. mail 2005 esitatud iga-aastast arenguaruannet Põhjamõõtme teise tegevuskava rakendamise kohta ning arutelu Euroopa Parlamendis 8. septembril 2005;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.

arvestades, et eesistujariik on nõudnud Põhjamõõtme alase ministrite kohtumise pidamist Brüsselis 21. novembril 2005, et koostada tegevuskava Põhjamõõtme tuleviku kohta pärast käesoleva tegevuskava kehtivuse lõppemist 2006. aastal;

B.

arvestades, et komisjon töötab hetkel välja Põhjamõõtme poliitika tulevikku käsitlevat ettepanekut, mis tuleb vastu võtta 2006. aastal ja jõustub 2007. aastal;

C.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu on korduvalt rõhutanud Põhjamõõtme tähtsust nii liidu sisepoliitika kui ka välissuhete jaoks, ning et Euroopa Liidul tuleb arendada oma naabrus- ja partnerluspoliitikat ning selle instrumente, et ühendada liidu erinevad mõõtmed kooskõlastatult;

D.

arvestades, et ELi laienemine muutis Põhja-Euroopa geopoliitilist kaarti ja nihutas ELi geograafilise keskme kirde poole; arvestades, et Põhjamõõde toob endaga kaasa nii uued võimalused kui väljakutsed, eelkõige mis puudutab uute barjääride esilekerkimise vältimist ELi ja tema põhjanaabrite vahel; ning arvestades, et laienemine on andnud uue tähenduse koostööle Läänemere piirkonnas, kuna kõik Läänemere-äärsed riigid peale Venemaa kuuluvad Euroopa Liitu, mis teeb vajalikuks Põhjamõõtme raames eraldi Läänemere-strateegia väljatöötamise;

E.

arvestades, et eelnevalt nimetatud Euroopa Parlamendi Põhjamõõtme alased poliitilised eesmärgid on saavutatud üksnes osaliselt; arvestades, et eelkõige on täitmata Euroopa Parlamendi nõue kaasata Põhjamõõtme foorumi loomise teel suuremal määral parlamendiliikmeid ja teisi valitud esindajaid; arvestades, et Põhjamõõtme poliitikale pööratakse jätkuvalt ebapiisavat tähelepanu ning erinevate osalejate vaheline koordineerimine on puudulik; arvestades, et Euroopa Parlament toetab oma fraktsioonidevahelise Läänemere töörühma tegevust Läänemere piirkonna täiendava integratsiooni suuniste väljatöötamisel ja algatust töötada välja Euroopa strateegia Läänemere piirkonna jaoks, eelkõige Põhjamõõtme osana;

F.

arvestades, et tulevase Põhjamõõtme poliitika peamised eesmärgid on luua ühine raamistik dialoogi ja koostöö edendamiseks, mille eesmärgiks on stabiilsuse, heaolu ja säästva arengu edendamine Põhja-Euroopas ja Arktikas, soodustada kaubandust, investeeringuid ja infrastruktuuri, kasutada energiaressursse, lihtsustada inimeste ja kaupade piiriülest liikumist, tehes samal ajal tihedat koostööd organiseeritud kuritegevusega võitlemisel, ja edendada produktiivset tööhõivet ning sotsiaalset ja kultuurivahetust;

G.

arvestades, et alates selle loomisest 1999. aastal on Põhjamõõde olnud tõhus ning poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse väärtusega ja et Põhjamõõde hõlmab üht kõige väljakutsuvamatest piirkondadest Euroopas, millel on tohutu potentsiaal tulevaseks koostööks Venemaa, Islandi ja Norraga;

H.

toonitades Põhjamõõtme keskkonnapoliitika väärtust ja mõju kogu piirkonnale, mille näiteks on Peterburi veepuhasti, kuid rõhutades täiendavat vajadust tõhustada koostööd liikmesriikide vahel eelkõige eutrofeerumise vähendamiseks ning ELi ja Venemaa vahel, et vähendada naftatankeriõnnetuste riski ja riske, mis on seotud naftaväljade kasutamisega, ning et parandada tuumaohutust ning tuumajäätmete käitlemist; arvestades, et Läänemeri on juba tugevalt reostatud ja kuivõrd see on sisemeri, on ta eriti ohustatud,

1.

rõhutab, et seatud eesmärkide saavutamiseks tuleb anda Põhjamõõtmele suurem tähtsus; rõhutab, et tõhusam koostöö erinevate osaliste vahel on Põhjamõõtme peamisi väljakutseid ja et Põhjamõõtmele tuleks pöörata samapalju tähelepanu kui teistele regionaalse koostöö mudelitele; kutsub komisjoni ning praegust ja tulevast eesistujamaad üles tagama Põhjamõõtme tuleviku üle käimasolevate läbirääkimiste edukas jätkumine ning kaasama Euroopa Parlamenti täiel määral sellesse töösse;

2.

kutsub komisjoni üles käsitama Põhjamõõtme välispoliitikat, mis hõlmab Läänemere ja Barentsi mere piirkonda ning kogu Arktikat, nii kahe- kui mitmepoolsete suhete tasandil ühtse tervikuna; rõhutab Venemaa eristaatust peamise partnerina, tõstes samas esile teiste põhjanaabrite (Island ja Norra) ning Arktikapartnerite (Kanada ja USA) tähtsat rolli; rõhutab, kui tähtis on põhjanaabrite täielik kaasamine uude naabruspoliitikasse ning nendega arvestamine Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi alases õigusloomes;

3.

rõhutab, et kümne uue riigi liitumine, sh Põhjamõõtme osaks olevate riikide liitumine, on viinud Põhjamõõtme uuele tasemele; kutsub komisjoni üles eraldama piisavalt vahendeid Põhjamõõtme poliitikale, et kavandada tulevasi partnerlussuhteid, mh transpordi, logistika, energia ja kultuuri vallas; on seisukohal, et partnerlussuhteid sotsiaal- ja terviseküsimustes tuleks toetada senisest enam; kutsub sellest tulenevalt komisjoni üles Põhjamõõtme tuleviku kujundamise raames võtma arvesse, et eraldi eelarverea loomine Põhjamõõtme jaoks sobituks selle eesmärgiga olla raampoliitika põhjaregiooni jaoks, ning arutama tõsiselt, kas eraldi eelarverida aitaks suurendada Põhjamõõtme rolli; märgib, et nimetatud ettepaneku juures tuleb võtta arvesse erinevate rahastamisallikate sh kolmandate poolte kaasfinantseerimise läbipaistvuse põhimõtet ning läbipaistvust suurendada; rõhutab vajadust võtta arvesse põhjapiirkondade erivajadusi kõikide peadirektoraatide töös ja ELi eelarve kõikides osades;

4.

tuletab komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele meelde oma varajasemaid üleskutseid suurendada Põhjamõõtme puhul parlamendiliikmete ja teiste valitud esindajate rolli, et edendada ja koordineerida regionaalse koostöö erinevate foorumite integreerimist Põhja-Euroopas; ootab komisjonilt selles suhtes konkreetseid ettepanekuid ning kordab oma toetust Põhjamõõtme foorumi kokkukutsumisele ning valmisolekut osaleda sellel täiel määral ning olla selle esimese kohtumise võõrustajaks; rõhutab vajadust tagada piirkonna põlisasukatele võimalus sellel täiel määral osaleda;

5.

kutsub komisjoni üles lülitama Läänemere-strateegiat tulevasse Põhjamõõtme alasesse ettepanekusse, et tugevdada koostööd Läänemere piirkonnas, lõigata liidu hiljutise laienemise vilju ning ühenda sealne infrastruktuur kindlalt ülejäänud Euroopa Liiduga; on seisukohal, et nimetatud strateegia peaks jääma peamiselt Euroopa Liidu sisepoliitikaks, samas kui koostöö Venemaaga kuulub ELi välispoolitika alla; tervitab asjaolu, et Moskvaga kõigi nelja ühisruumi tegevuskavade suhtes sõlmitud kokkulepe annab uue raamistiku ELi ja Venemaa vahelistele suhetele; rõhutab, et Põhjamõõde peegeldab nimetatud ühisruumide regionaalseid aspekte; rõhutab, et nimetatud tegevuskavade elluviimine peab toimuma tegelikus koostöös Venemaaga;

6.

nõuab paremat koordineerimist ELi, Arktika Nõukogu, Läänemeremaade Nõukogu, Põhjamaade Nõukogu, Barentsi Euro-Arktika Nõukogu ja teiste põhjaregioonis tehtavasse koostöösse kaasatud organite vahel; märgib, et komisjon peaks aktiivsemalt osalema nimetatud organite kohtumistel;

7.

toetab nõukogu ja komisjoni jõupingutusi kaasata Venemaa Põhjamõõtme poliitikasse, kuid rõhutab, et ELi Venemaa-strateegia peab põhinema kõigi liikmesriikide üksmeelel; märgib vajadust teha täiel määral koostööd teiste põhjanaabritega, eelkõige Norra ja Islandiga ning eriti merearengu ja energiaküsimustes; tervitab selles kontekstis Norra valitsuse välja antud valget raamatut Kaug-Põhja kohta;

8.

tuletab meelde, et suured energeetika ja transpordi valdkonna infrastruktuuri projektid Läänemere piirkonnas peaksid võtma arvesse liikmesriikide õigustatud muret turvalisuse pärast ning nende keskkonnamõju;

9.

tuletab komisjonile meelde tulevast kampaaniat “Rahvusvaheline polaaralade aasta 2007-2008” ning kutsub komisjoni kasutama võimalust teha uusi algatusi koos teiste Arktika-partnerite, teiste hulgas Kanada ja USAga, eelkõige seoses tööga Arktika harta koostamiseks;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide, Norra, Islandi, Venemaa, Kanada ja USA valitsusele ning regionaalsetele koostööpartneritele.

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele analoogringhäälingult digitaalringhäälingule ülemineku kiirendamise kohta (KOM(2005)0204);

—

võttes arvesse raadiospektripoliitika rühma 19. novembri 2004. aasta arvamust digitaalringhäälingule ülemineku mõjude kohta sageduse kättesaadavusele (RSPG04-55 Rev.);

—

võttes arvesse e-Euroopa 2005. aasta tegevuskava (1) raames avaldatud liikmesriikide üleminekukavasid;

—

võttes arvesse hiljutisi komisjoni tellitud uurimusi ringhäälingusageduste halduse alal ja maapealse digitaaltelevisiooni riikliku poliitika alal (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (3);

—

võttes arvesse oma 26. septembri 2002. aasta resolutsiooni ELi tegevuskava kohta, mis käsitleb digitaaltelevisiooni edukat kasutuselevõttu Euroopas (4);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.

arvestades, et analoogringhäälingult digitaalringhäälingule üleminek toob kaasa eeliseid kõikidel tasanditel, kuna see võimaldab pakkuda uut ja täiustatud ringhäälingut ning vabastada mitmesaja megahertsi ulatuses esmatähtsaid sagedusi, mida võiks jaotada ümber erinevatel eesmärkidel, ning hoogustab turukonkurentsi ja uuendustegevust;

B.

arvestades, et USA kavatseb sulgeda maapealse analoogringhäälingu 1. jaanuariks 2009, et Lõuna-Korea on teatanud kavatsusest sulgeda maapealne analoogringhääling 2010. aasta lõpuks ja Jaapan 2011. aastaks, ning arvestades, et Euroopa Liidu jaoks on äärmiselt oluline peamistest konkurentidest mitte maha jääda;

C.

arvestades, et komisjon teeb ettepaneku kehtestada analoogsaatjate sulgemise tähtajaks kõigis liikmesriikides 2012. aasta alguse, kuid mõned liikmesriigid pole oma üleminekukavu veel teatavaks teinud;

D.

arvestades, et üleminekut edasiviivaks jõuks peaks olema turg, kuid samal ajal on vaja ringhäälinguorganisatsioonide vahelist koordineerimist ning soovitavad on ka selged poliitilised meetmed ringhäälinguorganisatsioonide tegevuse koordineerimiseks;

E.

arvestades, et raamdirektiivis sätestatakse tehnoloogianeutraalsuse põhimõte, kuid see ei välista põhjendatud juhtudel proportsionaalsete meetmete võtmist konkreetsete teenuste edendamiseks;

F.

arvestades, et eelseisev 2006. aasta piirkondlik raadioside konverents (RRC06) kutsutakse kokku Stockholmi 1961. aasta Euroopa ringhäälinguala piirkondliku kokkulepe läbivaatamiseks, et ühtlustada kokkuleppe seda osa, mis puudutab ringhäälinguteenuste osutamisel sagedusalade 174-230 MHz ja 470-862 MHz kasutamist,

1.

julgustab neid liikmesriike, kes pole oma üleminekukavu veel avalikustanud, tegema need teatavaks 2005. aasta lõpuks, et anda selge signaal ja kindlustunne nii tarbijatele kui ringhäälinguorganisatsioonidele; julgustab liikmesriike hoidma ajavahemikku, mil analoog- ja digitaalringhhääling paralleelselt kasutusel on võimalikult lühikesena, et vältida kõrgeid ringhäälingukulusid, ajutisi raskusi ülekandevõimsustega ning ülemineku edasilükkumist;

2.

kutsub liikmesriike üles tagama, et digitaalringhäälingule ülemineku kindlustamiseks ja kiirendamiseks teostatav poliitiline sekkumine on läbipaistev, põhjendatud, proportsionaalne ja mittediskrimineeriv;

3.

kutsub komisjoni üles kehtestama selgelt määratletud poliitilised eesmärgid, et tagada uute ja uuenduslike teenuste võimalikult suur turu hõlvamine;

4.

kutsub komisjoni üles tagama, et turu hõlvamise huvides viiakse teadusuuringud ja arendustegevus varakult lõpule, seda ka uute, ringhäälinguga mitteseotud digitaalteenuste puhul;

5.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama vabanevate spektrisagedustega seotud lähenemisviiside ja regulatsiooni ühtlustamise piisava taseme, et suuta eeskätt rahuldada tulevast nõudlust üleeuroopaliste teenuste järele;

6.

kutsub komisjoni üles looma olemasoleva struktuuri (sidekomitee) raames Euroopa digitaalringhäälingu töörühma, mille ülesanne oleks kooskõlastada ühenduse tasandil liikmesriikide eeskirju, eesmärke, strateegiaid ja ajakavu; leiab, et Euroopa digitaalringhäälingu töörühm peaks regulaarselt jälgima liikmesriikide edusamme digitaalringhäälingule üleminekul ning korraldama seminare, kus liikmesriigid ja teised huvirühmad saavad arutleda ja vahetada arvamusi; on arvamusel, et Euroopa digitaalringhäälingu töörühma peaks olema vastutav vabanevate spektrisagedustega seotud lähenemisviiside ühtlustamisel abi osutamise eest, et tagada üleeuroopaliste teenuste toimimine tulevikus kõikides liikmesriikides;

7.

kutsub komisjoni üles takistama vertikaalsete kitsaskohtade ja horisontaalsete monopolide teket; kutsub liikmesriike üles subsideerima kooskõlas ühenduse õigusega digitaaltelevisiooni vastuvõtjaid (dekooderid või sisseehitatud dekooderiga televiisorid), mille puhul kasutatakse avatud rakendusliideseid, nagu süsteem “Multimedia Home Platform”, et vältida kitsaskohtade teket; kutsub liikmesriike üles edendama ja arendama interaktiivteenuseid, et suurendada Euroopa ühiskonna asjatundlikkust digitaaltehnoloogia alal ja konkurentsivõimet, ning ühiselt edendama tehnilisi ringhäälingumeetmeid, et filtreerida sisu, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut;

8.

kutsub komisjoni üles avaldama teavet parimate kasutusviiside kohta seoses rahastamisaspektidega ning andma selged suunised riigiabi ja konkurentsiõigusega seotud küsimustes;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnistama vabanevatele spektrisagedustele “õiglase juurdepääsu” tagamise tähtsust RRC06 läbirääkimiste raames ning leppima kokku ühises läbirääkimispositsioonis, et toetada stsenaariumit, mis põhineb 2015. aasta tähtajal, mil lõpeks üldine kaitse väljastpoolt Euroopa Liitu edastatavate analoogkanalite põhjustatud häirete vastu, et tagada häirevaba digitaalringhääling võimalikult 2012. aasta lähedal;

10.

tagamaks, et digitaalne lõhe ühiskonnas ei süveneks, kutsub liikmesriike üles tagama nii kiiresti kui võimalik, et enne analoogringhäälingult digitaalringhäälingule üleminekut oleksid olemas piisavad korraldused, sealhulgas rahastamine ja arusaadav teave, mis leevendab nende ühiskonna liikmete üleminekukulusid, kellel on raskusi vajalike asendusseadmete soetamisel ja rahastamisel;

11.

kutsub komisjoni üles tagama digitaalringhäälingule ülemineku reguleerimisel selge vahetegemise elektrooniliste signaalide edastamise ja infrastruktuuri reguleerimise ning sisu (sealhulgas audiovisuaalse sisu) reguleerimise vahel, samuti tagama, et paljususe ja mitmekesisuse kaitsmiseks ringhäälingu valdkonnas ei satuks enamik või asjakohane osa uutest ringhäälinguvõimalustest ja ringhäälinguorganisatsioonidest rahvusvaheliste meediaettevõtjate ainukontrolli või otsustava mõju alla; on arvamusel, et koos digitaalringhäälinguprogrammidega samas võrgus edastatavate erinevate lisateenuste reguleerimisel tuleks teha vahet vastavalt nende olemusele: ringhäälinguga seotud sisuteenused, muud sisuteenused ja telekommunikatsiooniga seotud teenused;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama täieliku koostalitlusvõime ja tehnoloogianeutraalsuse, et kindlustada kõikidele operaatoritele võrdsed võimalused ja hoogustada Euroopa uuendustegevust;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele valitsustele.

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule “Aruanne tuumaelektrijaamade demonteerimiseks mõeldud rahaliste vahendite kasutamise kohta” (KOM(2004)0719);

—

võttes arvesse oma esimesel lugemisel 13. märtsil 2002 vastu võetud seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta; (1)

—

võttes arvesse oma esimesel lugemisel 13. märtsil 2002 vastu võetud seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 98/30/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta; (2)

—

võttes arvesse oma teisel lugemisel 4. juunil 2003 vastu võetud seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv elektri siseturu ühiseeskirjade kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ; (3)

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ja direktiivi 96/92/EÜ kehtetukstunnistamist, ja sellega seotud institutsioonidevahelist ja komisjoni teatisi demonteerimise ja jäätmekäitluse kohta; (4)

—

võttes arvesse nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiivi 96/29/Euratom, milles sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest; (5)

—

võttes arvesse ettepanekuid võtta vastu nõukogu direktiivid (Euratom), millega määratletakse tuumarajatiste ohutuse alased põhikohustused ja üldpõhimõtted, ning kasutatud tuumakütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kohta (KOM(2003)0032);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile tuumaohutuse kohta Euroopa Liidus (KOM(2002)0605);

—

võttes arvesse komisjoni 22. septembri 2004. aasta otsust 2005/407/EÜ riigiabi kohta, mida Ühendkuningriik annab edaspidi tuumaettevõtte British Energy Group plc restruktureerimiseks; (6)

—

võttes arvesse Prantsuse Kontrollikoja 20. jaanuari 2005. aasta raportit tuumaelektrijaamade demonteerimise ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kohta ning eelkõige selle järeldust, et tulevasteks demonteerimiseks mõeldud eraldiste edaspidi teistel eesmärkidel kasutamine võib ühenduses tootjatevahelist konkurentsi moonutada;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A6-0279/2005);

1.

tunnistab, et tuumaelektrijaamade nõuetekohane demonteerimine pärast nende seiskamist on oluline inimeste ja keskkonna kaitseks;

2.

märgib, et radioaktiivsus väheneb tohutult tuumakütuse eemaldamise järel pärast tuumaelektrijaama seiskamist; märgib siiski, et jääkradioaktiivsus nõuab kõrget ohutustaset, et vastata direktiivi 96/29/Euratom nõuetele;

3.

märgib, et tuumaelektrijaamade demonteerimine võib mõnedel juhtudel edasi lükkuda demonteerimismeetmete jaoks puuduvate rahaliste vahendite tõttu ja seda tuleks seepärast vältida;

4.

tervitab komisjoni kavatsust anda Euroopa Parlamendile kord aastas aru tuumaelektrijaamade demonteerimiseks mõeldud rahaliste vahendite kasutamise kohta;

5.

võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse võtta lähinädalatel antud teemal vastu mittesiduv soovitus;

6.

võtab samuti teadmiseks komisjoni kavatsuse teha 2006. aastal antud teemal põhjalikku uurimistööd, et toetada ühenduse poliitika ja õigusloomega seotud algatuste väljatöötamist;

7.

peab vajalikuks kanda hoolt selle eest, et kõigil tuumaettevõtetel igas liikmesriigis oleks piisavalt rahalisi vahendeid katmaks demonteerimisega, kaasa arvatud jäätmete kõrvaldamisega seotud kulusid, et toetada põhimõtet, mille järgi saastaja peab maksma, ning vältida riigiabi kasutamist;

8.

kutsub komisjoni lähimuspõhimõtet nõuetekohaselt arvesse võttes üles määratlema täpselt iga liikmesriigi demonteerimiseks mõeldud rahaliste vahendite kasutuseesmärgid, arvestades seejuures demonteerimisega ning selle käigus tekkivate radioaktiivsete jäätmete käitlemise, konditsioneerimise ja lõppladustamisega;

9.

märgib, et nimetatud rahaliste vahendite haldamisele lähenetakse liikmesriikides erinevalt, ning nõuab rahaliste vahendite usaldusväärset haldamist;

10.

nõuab nende rahaliste vahendite kasutamist ausateks investeeringuteks täielikus vastavuses ELi konkurentsiõigusega, et vältida moonutusi;

11.

peab vajalikuks nende rahaliste vahendite haldamise ja kasutamise maksimaalset läbipaistvust ning välisauditi tagamist;

12.

peab ülalnimetaud komisjoni teatist tuumaelektrijaamade demonteerimiseks mõeldud rahaliste vahendite kasutamise kohta võimaluseks juhtida tähelepanu tuumaelektrijaamade demonteerimise ohutusaspektidele;

13.

märgib, et inimeste ja keskkonna ohutust tuleb arvesse võtta igas tuumaelektrijaamade seiskamise etapis ning et varasemaid kogemusi tuleb võimalikult hästi ära kasutada;

14.

võtab teadmiseks vahetu demonteerimise ja etapiviisilise demonteerimise strateegia olemasolu, mille vastavaid eeliseid ja puudusi tuleks kaaluda, pidades silmas reaktori asukohta ja omadusi;

15.

on arvamusel, et inimeste ja keskkonna kaitsega seotud küsimused peaksid olema demonteerimisstrateegia valikul kõige tähtsamad;

16.

märgib, et tuumaelektrijaama mahavõtmisel või demonteerimisel tuleb läbi viia mõju hindamine vastavalt nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiivi 97/11/EÜ, millega muudetakse direktiivi 85/337/EMÜ, mis käsitleb teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamist, (7) sätetele;

17.

nõuab kõigis liikmesriikides selle tava läbivaatamist, mille kohaselt heidetakse tuumajaama demonteerimisel tuuma- ja kiirguskaitse õigusaktidega reguleeritud aladelt keskkonda madalradioaktiivseid aineid eriti suures koguses;

18.

peab ohutuse kaalutlustel lubatavaks erandite tegemist, näiteks uutes liikmesriikides;

19.

peab küsitavaks, kas paljude liikmesriikide senised raamatupidamisreservid ja vastavad rahalised vahendid on tegelike vajaduste jaoks piisavad;

20.

tervitab rahalist toetust, mida Euroopa Liit annab teatavatel põhitingimustel teatavatele demonteerimisprojektidele uutes liikmesriikides;

21.

toetab komisjoni arvamust, et iga elektrijaama majandusliku elujõulisuse hindamisel tuleb konkurentsimoonutuste vältimiseks võtta arvesse ka tuumaelektrijaama demonteerimiskulusid, mis hõlmab muuhulgas muude elektrienergia tootmise liikide väliskulud ja toetused;

22.

märgib, et tuumaelektrijaama käitaja vastutab sellise kindlustuse hankimise eest, mis tagaks tsiviilvastutuse kogu demonteerimise ajaks ettenägematute sündmuste või avariide puhuks kooskõlas rahvusvaheliste vastutuskonventsioonidega;

23.

märgib, et 29. juuli 1960. aasta Pariisi konventsioon kolmandate isikute vastutuse kohta tuumaenergia valdkonnas ning 31. jaanuari 1963. aasta lisakonventsioon 29. juuli 1960. aasta Pariisi konventsiooni juurde 28. jaanuari 1964. aasta lisaprotokolliga ja 16. novembri 1982. aasta protokolliga muudetud kujul on endiselt jõus ja EL ei saa neid ühepoolselt lõpetada; märgib, veelgi enam, et Euroopa Parlament andis oma 26. veebruari 2004. aasta resolutsioonis kolmanda isiku vastutuse kohta tuumaenergia valdkonnas (8) nõusoleku ettepanekule võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse 29. juuli 1960. aasta Pariisi konventsiooni osalisteks olevatel liikmesriikidel ratifitseerida Euroopa Ühenduse huvides konventsiooni muutmise protokoll või sellega ühineda;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele: “Kuidas võita lahing globaalse kliimamuutuse vastu?” (KOM(2005)0035);

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) Kyoto protokolli ja selle protokolli rakendamismenetlusi, mis võeti vastu osapoolte konverentsil Bonnis (2001. aasta juulis), Marrakechis (2001. aasta novembris), New Delhis (2002. aasta oktoobris ja novembris), Milanos (2003. aasta detsembris) ja Buenos Aireses (2004. aasta detsembris);

—

võttes arvesse oma eelnimetatud kliimamuutusi käsitlevaid resolutsioone, eelkõige 13. jaanuari 2005. aasta resolutsiooni Buenos Airese kliimamuutuste konverentsi tulemuste kohta (1) ja 12. mai 2005. aasta resolutsiooni valitsusekspertide seminari kohta kliimamuutuste teemal; (2)

—

võttes arvesse G8 tippkohtumisel Gleneagles'is 24 Maailma Majandusfoorumit esindava rahvusvahelise äriliidri avaldusi, näiteks vajaduse kohta võtta vastu pikaajalised kliima tasakaalustamise eesmärgid;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja arengukomisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A6-0312/2005);

A.

arvestades, et kliimamuutused on 21. sajandi üks peamisi väljakutseid, millel on olulised negatiivsed üleilmsed keskkonna-, majanduslikud ja sotsiaalsed ning eeldatavalt katastroofilised mõjud; ja arvestades, et kliimamuutused erinevad teistest keskkonnaprobleemidest, millega maailm silmitsi seisab;

B.

arvestades, et märke kliimamuutustest on näha juba praegu, näiteks polaarjää ja igikeltsa sulamine ja äärmise tõenäosusega suurenenud äärmuslike ilmastikutingimuste sagedus ja intensiivsus; ilmastikuga seotud loodusõnnetustest tulenev majanduskahju on viimase kümne aasta jooksul suurenenud 1960ndate aastate tasemega võrreldes kuus korda;

C.

arvestades, et tööstusriikidel on suur vastutus nii praegu kui ka minevikus keskkonda heidetud kasvuhoonegaaside atmosfääri kogunemise eest; arvestades, et arengumaid mõjutab ebastabiilsem kliima tõenäoliselt kõige tugevamini ja et eeskätt tööstusriigid peavad võtma vastutuse selle eest, et aidata madala sisetulekuga riikidel kliimamuutustega kohaneda;

D.

arvestades, et Kyoto protokoll, mis jõustus 16. veebruaril 2005. aastal pärast ratifitseerimist 152 riigi ja piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni poolt, mis moodustavad 1990. aasta I lisas toodud kasvuhoonegaaside (Greenhouse Gas - GHG) heitkogustest 61,6% ja peaaegu 90 % maailma elanikkonnast;

E.

arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli täielik rakendamine kõigi osaliste poolt on kliimamuutuste probleemi lahendamise põhiküsimus, vaatamata sellele, et meetmed ei saa olla tõhusad, kuni leitakse globaalne lahendus, mis hõlmab ka suurema osa saasteainete heitkoguste eest vastutavaid majandushiiglasi;

F.

arvestades, et Kyoto protokoll sätestab, et 2005. aastal algavad läbirääkimised heitkoguste vähendamise kohustuste üle ajavahemikuks pärast 2012. aastat ja et seejärel peaks Montrealis toimuv osalejate 11. konverents (COP-11) ja protokolliosaliste koosolekuna toimiv osaliste 1. konverents (COP / MOP 1) andma sellele ülesandele kõige kõrgema eelistuse;

G.

arvestades, et varsti tuleb seada uusi sihtmärke, et anda kindlus investeeringuteks madala süsinikusisaldusega energiaallikatesse, kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendavatesse tehnoloogiatesse ja taastuvasse energiasse ning vältida investeerimist sobimatusse energeetika infrastruktuuri;

H.

UNFCCC peamise eesmärgi jaoks, milleks on ohtlike kliimamuutuste vältimine, võib hiljutiste teaduslike aruannete kohaselt olla vajalik kasvuhoonegaaside sisalduse stabiliseerumine alla 500 ppm taseme (CO2 ekvivalent), mis on praegusest tasemest pisut kõrgem, ja seetõttu võib lähitulevikus olla vaja heitkoguseid suurel määral vähendada;

I.

arvestades, et investeeringud energiatõhususse on kõige paljutõotavam viis süsiniku heitkoguste vähendamisel, ja arvestades, et tõhusa energiakokkuhoiu potentsiaal on ELis märkimisväärne;

J.

arvestades, et kliima poolt avaldatavat mõju saab oluliselt vähendada tõhusama planeerimisega ühenduse tasandil;

K.

arvestades, et enne kui praegust heitkogustega kauplemise korraldust laiendatakse teistele valdkondadele (näiteks lennundus), peab analüüs näitama, et see laiendamine aitab kliimamuutuse vastu võidelda ja et rikkad riigid või piirkonnad ei saa arenevate riikide ja ettevõtete arvel eelisseisundit;

L.

arvestades, et heitkoguste piiramiseks tehtavates üldistes jõupingutustes ning säästvama elustiili kujundamisel oleks väga vaja palju suuremat kodanike osalust;

M.

arvestades, et kasvuhoonegaaside heitkogused suurenevad paljudes liikmesriikides jätkuvalt ning see näitab, et Kyoto protokolli nõuetele vastamiseks on ELi jaoks vaja kiireid meetmeid;

N.

arvestades, et maailma keskmise temperatuuri tõusu maksimaalselt 2 °C võrra, võrreldes tööstusajastu eelse ajaga, piiramise tulud kaaluvad üles kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks mõeldud meetmete kulud, sest meetmete võtmine hoiab ära vastasel juhul tekkiva kahju ja hävingu;

O.

arvestades, et fossiilkütusel põhinevast majandusest edasiminek on ajalooline ärivõimalus; arvestades, et see ärivõimalus on väga kasulik ka arengumaade jaoks, mis on rikkad taastuvenergiaallikate poolest, kuid millel puudub praegu tehnika nende ressursside ärakasutamiseks;

1.

rõhutab, et ELi kliimamuutuste leevendamise strateegia peaks põhinema lähenemisel, mis koosneb järgmisest seitsmest komponendist:

2.

palub ELil tagada, et Montrealis toimuval osalejate 11. konverentsil (COP-11) ja protokolliosaliste koosolekuna toimival osaliste 1. konverentsil (COP / MOP 1) võetakse vastu otsus tulevaste kliimaga seotud kohustuste läbirääkimiste ajakava kohta, et saavutada kokkulepe 2008. aasta lõpuks;

3.

kutsub ELi juhte üles esitama osapoolte 11. konverentsil (COP-11) ja protokolliosaliste koosolekuna toimival osaliste 1. konverentsil (COP / MOP 1) ettepanekuid tulevase kliimarežiimi jaoks, mis põhineks üldisel eesmärgil, et keskmine temperatuuri tõus maailmas ei tohiks industrialiseerimiseelse perioodiga võrreldes ületada 2 ;

4.

usub, et tulevane režiim peaks põhinema ühisel, kuid diferentseeritud vastutusel, mille eesmärgiks on vähendamine ja koondumine, jätkuval ja järjest suuremal heitkoguste vähendamisel ning vähendamisel tehtavatesse jõupingutustesse rohkemate riikide kaasamisel; rõhutab, et heitkoguste vähendamise sihtmärgid peaksid põhinema hiljutistel teadusuuringutel ning seadma põhjendatud tõesusega eesmärgiks, et keskmine temperatuuri tõus maailmas ei ületaks 2 °C; rõhutab, et kulutasuvus peab iseloomustama kõiki kaalutavaid meetmeid ja et seetõttu peaks pikaajaliseks eesmärgiks olema ülemaailmse cap-and-trade'il põhineva süsinikuturu väljatöötamine; märgib veel, et kulutasuvuse arvutamine peaks hõlmama mittetegutsemise kulusid ning varasemast tegevusest ja uuenduslikkusest, samuti tehnoloogia kasutamisest saadud kogemustest tulenevat oodatavat majanduslikku kasu, mis vähendab leevendamise kulusid;

5.

tervitab Euroopa Ülemkogu 23. märtsi 2005. aasta Brüsseli istungi järeldusi, eriti seda, et arenenud riikide puhul tuleks 2020. aastaks püüelda heitkoguste vähendamiseni suurusjärgus 15-30 %; nõuab siiski kindlalt heitkoguste vähendamise pikaajaliste eesmärkide seadmist, ja teeb ettepaneku vähendada heitkoguseid 60-80 % ulatuses 2050. aastaks;

6.

mõistab hukka asjaolu, et USA praegune valitsus ei täida UNFCCC (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon) kohustusi viia heitkoguste tase tagasi 1990. aasta tasemele ja vältida ohtlikke kliimamuutusi, ning avaldab kahetsust tema otsuse üle Kyoto protokolli ratifitseerimisega mitte jätkata; palub ELil tagada, et üksikriikide eemalejäämine ei halvaks mitmepoolset protsessi;

7.

tuletab meelde, et ELis on energiasäästu potentsiaal tervelt 40 %, kuid selle eesmärgi saavutamiseks tuleb kehtestada ranged siduvad normid;

8.

märgib, et süstemaatilise lähenemisega saaks 2020. aastaks 25 % ELi kogutarbimisest rahuldada taastuva energiaga;

9.

rõhutab, et kliimamuutuste tõhus vähendamine nõuab energia- ja transpordisüsteemide ning ehitiste soojuspidavuse projekteerimise olulist ümberkorraldamist ja et selline ümberkorraldamine peaks saama Lissaboni strateegia raames liikumapanevaks jõuks, et toetada kasvu ja konkurentsivõimet; kutsub ELi üles töötama välja strateegia, mis muudaks Euroopa majanduse kõige energiatõhusamaks kogu maailmas, seades energia kasutamise intensiivsuse iga-aastase vähendamise sihtmärgiks ligikaudu 2,5-3%;

10.

sellega seoses kutsub liikmesriike üles rakendama alalisi seiresüsteeme igas majandussektoris kasutatud materjali- ja energiakoguste hindamiseks, et asjakohast heitmete vähendamise poliitikat toetada;

11.

tunnistab, et meetmetega viivitamine suurendab kahjulike keskkonnamõjude ja suuremate kulude riski; kinnitab samuti, et ülemaailmne heitkoguste vähendamine ei tohi tekitada teisi ohte;

12.

arvab, et võitlus kliimamuutuse vastu on kasulik nii ühiskonnale kui ka keskkonnale ja aitab kaasa Lissaboni eesmärkide ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele; usub, et investeerimine taastuvasse energiasse ja selle arendamine toob endaga kaasa uusi võimalusi põllumajandusele ning metsandusele, uusi töökohti, parema tervishoiu, suurema kasvu piirkondade tasandil, kohalike ja piirkondlike vahendite ning olemasoleva kõrgtasemel tehnoloogia parema ärakasutamise ja vaesuse vähenemise;

13.

nõuab, et EL peaks rohkem panustama paljutõotavate tehnoloogiliste lahenduste arendamisse koostöös teiste globaalses plaanis olulist rolli omavate osalejatega;

14.

rõhutab, et mitmed kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks vajalikud tehnoloogiad on juba olemas, kuid nende turuleviimist takistavad mitmed tõkked, eriti vastakad meetmed, näiteks fossiilkütuste kasutamise toetused; kutsub seetõttu komisjoni üles tegema õigusloomealaseid ettepanekuid, et kaotada kõik niisugused toetused ning luua energiatõhusate, väikeste süsinuku heitkogustega ja süsinikuvabade tehnoloogiate aktiivsemaks kasutamiseks positiivsete meetmete struktuur, ning nõuab ELi siseste riigihangete ennetavat kasutamist, et aidata vähendada selliste tehnoloogiate kulusid; samuti nõuab - lisaks sellele, et seitsmendas teadusuuringute raamprogrammis pöörataks põhitähelepanu kliimamuutuste leevendamisega seotud valdkondadele - kiirelt täidetavat tööprogrammi, mis sarnaneb USAs 1960. aastatel ellu viidud Apollo programmiga, et edendada säästva energeetika ja maakasutuse korralduse toetamiseks tehtavaid teadusuuringuid ja uuendusi;

15.

kutsub komisjoni üles, arvestades, et enamus või kogu ELi energeetika infrastruktuur tuleb lähema kümne aasta jooksul ümbervahedata, tegema ettepanekuid, mis tagaksid, et kõikide energeetika infrastruktuuri investeeringute tegemisel ELis rakendataks parimat võimalikku tehnoloogiat, mis võimaldab fossiilkütustest tulenevate heitkoguste vähendamist või nende ärahoidmist;

16.

märgib, et investeeringud energiatõhususe meetmetesse ja taastuvate energiaallikatega seotud tehnoloogiasse on peamised valikuvõimalused kliimamuutuste leevendamiseks; juhib samal ajal tähelepanu süsiniku kogumise ja ladustamise meetodite arendamise tähtsusele - eelkõige suurte söevarudega piirkondades;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma selgeid ja konkreetseid meetmeid, et lõpule viia puhta arengu mehhanismi ja selle institutsioonide muutmine eesmärgiga edendada mehhanismi rakendamist ja suurendada erasektori osalejate laialdasemat osavõttu ning luua sellega impulss kohustuste täitmiseks ajavahemikuks pärast 2012. aastat;

18.

juhib tähelepanu vajadusele arendada uusi tehnoloogiaid kosmosesüsteemidele, et analüüsida looduskatastroofe kosmosest ning näha sel teel ette ja leevendada katastroofide hävitavaid tagajärgi;

19.

on seisukohal, et kliimamuutuste ja katastroofide ennetamiseks vajalike teadusuuringute ja tehnoloogia arengu keerukus, samuti nende piiriülene mõõde loob vajaduse leida Euroopa mudel, mis sisaldaks piirkondlikku ja riiklikku subsidiaarsuspõhimõtet;

20.

tunnistab, et on vaja hoiakute muutumist ja füüsilisi kohandusi, et võimaldada ühiskonnal kliimamuutuse tagajärgedeks valmistuda;

21.

kutsub ELi riike üles näitama eeskuju, kui nad ei ole seda veel teinud, andes ressursse lisafondi, et tagada puhta arengu mehhanismi juhtorgani volituste täitmine, milleks on hästitoimiva ja tõhusa mehhanismi loomine;

22.

rõhutab, et transpordisektori areng on äärmiselt tähtis, sest transport annab ühenduse CO2 heitkogustest umbes 30 % ning maanteetranspordi osa selles on ligikaudu 85 %; rõhutab, et raudteetransport on palju energiasäästlikum kui maanteetransport; avaldab kahetsust, et tõenäoliselt ei suuda autotööstus vabatahtlikus kokkuleppes sätestatud tähtaja jooksul saavutada eesmärki 140 g/km; seepärast nõuab jõulisi meetmeid transpordi heitkoguste vähendamiseks, sh uute sõidukite kohustuslikke CO2 heitkoguste piirmäärasid, et saavutada keskpikas perspektiivis autotootjate vahelise heitkogustega kauplemise süsteemi abil uute sõidukite puhul piirmäär 80-100 g/km, ning muid meetmeid, näiteks kogu ELis kehtivad kiirusepiiranguid, liiklusmakse ja maksusoodustusi koos raudteetranspordi ja muu ühistranspordi arendamisega; lisaks nõuab tungivalt, et komisjon kavandaks uuenduslikke meetodeid, mille abil juhtida tähelepanu transpordi põhjustatud CO2 reostusele, ning esitaks ettepanekud, mille eesmärk on liiklusmahtude stabiliseerimine või vähendamine Euroopa Liidus ajavahemikus praegusest kuni 2010. aastani;

23.

märgib murega kaubaveo suurenemist, kutsub komisjoni üles koostama hinnangut kaubaveost tingitud CO2 heitkoguste kohta, et teha ettepanekuid suure osa maanteeveo asendamiseks keskkonnasõbralikumate transpordiliikidega; kutsub komisjoni üles Euroopa kliimamuutuste programmi (ECCP) läbivaatamise raames tegema ettepanekuid üleeuroopalise kiirraudtee-kaubaveovõrgu loomiseks, et lahendada kaubaveovõrgu killustatuse ja infrastruktuuri ülejäänud kitsaskohtadega seotud probleemid; nõuab ka veoautode kohustuslike CO2 heitkoguste vähendamise eesmärkide kaalumist; kutsub komisjoni üles uurima kasu, mida toob kliimaleevendamine, kui kõikidel liikmesriikidel lubatakse kasutada Rootsis/Soomes kehtestatud pikkusega veokeid, ning anda mõne aja möödudes tulemustest aru;

24.

nõuab veel kord rahvusvaheliste lennu- ja laevandusettevõtete heitmete lisamist alates 2012. aastast kehtestatavatesse heitmete vähendamise normidesse;

25.

toetab keskkonnamaksude sisseviimist ühenduses; rõhutab, et keskkonnamaks on teiste turumeetmetega sarnaselt oluline vahend reostatuse vähendamise poliitika tõhustamisel; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid Euroopa esimese keskkonnamaksu sisseseadmiseks ja liikmesriike kehtestama keskkonnamaksu hiljemalt 2009. aastaks;

26.

toetab komisjoni ettepanekut linnakeskkonna temaatilise strateegia kohta, mille eesmärgiks on parandada linnapiirkondade kvaliteeti, eriti nende õhukvaliteeti; kliimamuutuste osas on seisukohal, et prioriteetseks tuleks pidada kahte poliitikavaldkonda: puhta õhu tagamise või heitkoguste vähendamise tehnoloogiat kasutava ühistransporditeenuste arendamist ning säästvate, keskkonnasõbralike ehitusmeetodite edendamist;

27.

arvab, et EL ja tema liikmesriigid peavad ühenduse planeerimisvahendid läbi vaatama ja neid muutma, et vähendada mõju kliimale, eriti seoses transpordisüsteemide ning uute elamu- ja tööstuspiirkondade planeerimisega ning nendesse uute investeeringute tegemisega;

28.

ELi selge juhtpositsiooni näitamiseks enne 2012. aasta läbirääkimisi kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid õigusloomealaseid ettepanekuid, et laiendada ehitiste energiatõhususe direktiivi ulatust ning ajakohastada biokütuste direktiivi, et see hõlmaks uusimal tehnoloogial põhinevaid bioalternatiivkütuseid (näiteks MTHF, etüüllevulinaat jne), kehtestama Euroopa kliimamuutuste programmi läbivaatamise raames kohustuslikud üleeuroopalised ühisstandardid selliste uute kütuste jaoks, looma stiimuleid biokütusel töötavate sõidukiparkide rajamiseks ning kehtestama miinimumnõuded segamissuhtele; uurides transpordikütustes 10 %-lise biokütuse segu kasutamise nõude keskkonnamõju;

29.

kutsub ELi üles tagama, et struktuurifondid oleks suunatud eelkõige säästvaks arenguks;

30.

märgib, et lennuliiklus tekitab 4-9% maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest ning et lennuliikluse heitkogused suurenevad aastas 3%; rõhutab, et lennundussektorile on vaja kehtestada ranged vähendamise eesmärgid; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kiiresti meetmed selleks, et vähendada lennunduse kliimamõju, luues ajavahemikuks 2008-2012 lennundussektori heitkogustega kauplemise pilootsüsteemi, mis hõlmab kõiki ELi lennujaamadesse saabuvaid ja neist väljuvaid lende, ning nõuab samaaegset vahendite loomist kõikide lennuliiklusest tulenevate kliimamõjudega tegelemiseks; nõuab samaaegseid jõupi ngutusi meretranspordist lähtuvate heitkogustega tegelemiseks;

31.

kutsub komisjoni üles määratlema majanduses selget suunda CO2 vähendamisele, koostades selleks teekaardi, mis muu hulgas annab parema ettekujutuse sellest, mida võib oodata vesinikust ja taastuvenergiast; palub komisjonil samal ajal kindlaks määrata kõik takistused uute ja puhaste tehnoloogiate arendamisel ning kasutamisel;

32.

rõhutab, et vastupidiselt elektri- ja kütusesektorile puudub Euroopa Liidul süstemaatiline lähenemine kütte- ja jahutussektoris kasutatava taastuvenergia toetamisele, vaatamata sellele, et sõltuvus gaasi ja nafta impordist on selles sektoris eriti tugev, samas kui kulutused taastuvenergia osakaalu suurendamiseks on suhteliselt madalad; seetõttu nõuab strateegiat, mis muudaks kütte- ja jahutussektoris kasutatava taastusenergia tootmise suurendamise kaudu konkurentsivõimeliseks; märgib seoses sellega, et majaomanikele ja ehitajatele ELi tasandil bürokraatlike õigusnormide kehtestamine ei ole õige tee, vaid pigem tuleks eelistada direktiivi, mis sätestaks realistlikud, kuid ambitsioonikad eesmärgid ja kooskõlastaks liikmesriikide tegevust ajutiste piiratud turulepääsu soodustuste põhjal;

33.

leiab sellega seoses, et komisjon peaks esitama biokütust käsitlevale ettepanekule sarnase direktiivi ettepaneku kütte- ja jahutussektori kohta;

34.

leiab, et biomassi kasutamise kiire areng ja põllumajandusega seotud taastuva energia tootmise edendamine koos tasakaalustatud lähenemisega toiduainete tootmisele peab olema ühenduse põllumajanduspoliitika ümberkujundamisel põhiprioriteet; rõhutab, et energiatootmine biomassist peab olema korraldatud viisil, mis on energia muundamise seisukohast tõhus ja ühtlasi keskkonnasäästlik; sellega seoses tervitab komisjoni kavatsust esitada biomassi tegevuskava ja palub komisjonil lisada oma ettepanekusse õiguslikult siduvad meetmed;

35.

juhib tähelepanu vajadusele mitmekesistada teadusuuringuid ja ennetavaid meetmeid, et vältida mõju inimeste tervisele ja turvalisusele, üleujutusi, põuda, tulekahjusid -eelkõige metsa- ja kaitsealadel - ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja majanduslikku kahju; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles arvestama metsade ning põllumajanduse rolliga süsinikdioksiidi absorbeerimisel, erosiooni aeglustamisel, ressursside tagamisel ja lõpuks ka kliima reguleerimisel;

36.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma ettepaneku tegemist valdkondlike eesmärkide arvestamiseks energiamahukate eksporditööstusega riikides ilma heitkoguste vähendamise siduvate kohustusteta lisaks siduvatele heitkoguste sihtmärkidele tööstusriikides; lisaks sellele palub, et komisjon uuriks võimalust siduda ELi heitkoguste kauplemise süsteemi kolmandad riigid; kutsub komisjoni üles alustama aktiivselt dialoogide pidamist ettevõtetega kõikides tööstusvaldkondades, et teha kindlaks, milliste muudatuste tegemist võib ja peab ergutama tootmises, tarbimises ja transpordis, et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid Euroopa Liidus;

37.

kutsub komisjoni üles võtma kliimamuutuste vähendamise valdkonnas tõsiselt arvesse tasuta kasutaja probleemi; kutsub komisjoni ja liimesriike üles uurima võimalust piirikohandamismeetmete võtmiseks kaubavahetuses, et tasakaalustada lühiajalist konkurentsieelist, mille võivad saada tootjad tööstusriikides, millel ei ole süsinikuga seotud kohustusi; rõhutab, et rahvusvahelisel kaubandusstruktuuril on suur mõju kliimamuutusele; kutsub seetõttu Maailma Kaubandusorganisatsiooni üles lülitama oma töösse säästva arengu mehhanismi;

38.

leiab, et praeguse heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamisel ja selle võimalikul laiendamisel tuleks uuesti hoolikalt läbi vaadata nn “trendimeetodi” põhimõte (printsiip, mille kohaselt heitmete projektsioonid on arvutatud eelmiste perioodide trendide alusel), kuna sellel põhimõttel on suuri puudusi, ning uurida tuleks selliseid alternatiive nagu “erinäitaja” (riigisisene eriheitkoguse näitaja) ja enampakkumine, milles kasutatakse nn alt-üles lähenemisviisi; lisaks sellele tuleb suurenenud piiriülese kaubanduse kasvust tulenevalt uuesti läbi vaadata ka riigisisesed heitkoguste kvoodid, eriti elektri puhul;

39.

soovitab, et EL töötaks arengumaade jaoks välja spetsiaalse kliimamuutustealase koostööpoliitika; märgib, et kliimamuutusi käsitlevate kaalutluste integreerimine laiemasse arengupoliitikasse nõuab mitmete vahendite väljatöötamist ja sisseseadmist; selles valdkonnas on prioriteetideks põllumajandus ja toiduainetega kindlustatus - nimetatud kaks valdkonda on kõige kliimatundlikumad; usub lisaks, et teiseks võtmeprobleemiks on majanduslik mitmekesistamine, võttes arvesse seda, et paljud väikeste saareriikide liitu (Alliance of Small Island States - AOSIS) kuuluvad arengumaad sõltuvad väga suurel määral turismist; kliimamuutuste vastases võitluses on elulise tähtsusega transport, sotsiaalne planeerimine ja energiaprobleemid; märgib, et teisteks prioriteetideks oleksid katastroofide ennetamine ja nendeks valmisolek;

40.

tervitab komisjoni poolt Aafrika keskkonna ja säästva arengu keskkonnainfosüsteemi loomist, mis põhineb satelliidi- ja arvutikaardistustehnoloogiatel ning on abiks ECHO büroole tema arendustegevuses; soovitab uurida komisjoni struktuuri võimalikku arendamist ja laiendamist, et lisada sellele kliimamuutuste vaatlusvõrk;

41.

rõhutab, et võttes arvesse arengumaade osalust tulevases kliimarežiimis, peaks EL selgelt tunnustama seda, et nende riikide prioriteediks on vaesuse vastu võitlemine ja areng; siiski ei ole aastatuhande arengueesmärke kunagi võimalik saavutada, kui keskkonnaküsimustega, nagu kliimamuutused, ei tegelda korralikult; säästev areng ja vaesuse vastu võitlemine peaksid jääma üldiseks raamistikuks, mille piires ergutatakse arengumaid kehtestama poliitikat ja meetmeid, millesse on integreeritud kliimamuutustega seotud probleemid kas muutustega kohanemiseks või selle leevendamiseks;

42.

toetab seetõttu uue ühtse poliitilise lahenduse loomist, et parandada juba halvemas olukorras olevate elanikerühmade heaolu asjakohase majandusliku toetusega globaalse arengustrateegia kaudu; soovitab, et see uus strateegia peaks põhinema seosel kliimamuutuste, loodusvarade majandamise, katastroofide ennetamise ja vaesuse likvideerimise vahel;

43.

rõhutab, et kõikidel arengumaadel on õigus majandusarengule; rõhutab, et EL ja teised tööstusriigid peavad aitama arengumaid säästava tehnoloogia arendamisel; tunnistab, et arengumaad ei peaks kordama tööstusriikide saastamispraktikat; on veendunud, et puhta arengu mehhanismi reegleid tuleb muuta, et oleks võimalik edendada säästvat arengut; soovitab rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide laenuprioriteedid, samuti ELi toetusmeetmed suunata taastuvenergia ja energiatõhususe toetamisele; teeb seetõttu ettepaneku käivitada mitmepoolne säästva energeetika algatus (Sustainable Energy Initiative), mis hõlmaks ELi, selliseid riike nagu Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika jne ning mõningaid suuri energiaga seotud korporatsioone ning mille eesmärk peaks olema edendada laialdast tehnoloogiakoostööd, keskendudes peamiste sihtmärkidena energiale ja transpordile, võttes eeskujuks hiljuti loodud ELi-Hiina kliimamuutuste partnerluse;

44.

kutsub komisjoni üles ühelt poolt B lisas nimetatud riikidega tehtava tehnoloogiakoostöö ja teiselt poolt Cotonou lepingu läbivaatamise raames aitama nende riikide valitsustel rakendada energeetika strateegiaid, et vähendada nende sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest, edendada tehnoloogia hüppelist arengut, nimelt seoses taastuvenergiaga, eelkõige biomassiga, ning aidata neil saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärke;

45.

rõhutab vajadust suurema rahalise abi järele kliimaga kohanemiseks vähimarenenud riikides; leiab seoses sellega, et säästva metsanduse korraldamine, eriti troopikametsade puhul, on oluline aspekt nii kliimamuutuste vähendamisel kui ka nendega kohanemisel, ja nõuab seega tungivalt, et komisjon käsitleks seda oma arengukoostöötegevuste prioriteedina;

46.

kutsub komisjoni üles uurima heitkogustega kauplemise individuaalse kvoodisüsteemi sisseseadmise tasuvust ja väärtusi, et kaasata kodanikke ja mõjutada inimeste tarbimisharjumusi;

47.

kutsub ELi olema positiivseks eeskujuks erinevates tegevusvaldkondades kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramisel, kasutades selleks suuremat energiatõhusust kontorihoonetes ja kõikide kasutatud seadmete jaoks, kasutades transporditeenuse jaoks madala süsinikusisaldusega sõidukeid jne; parlamendiliikmete reisimise osas tuleks teha suuremaid jõupingutusi, viidates Euroopa Parlamendi mitme asukoha uuele läbikaalumisele, transporditeenuse jaoks väikeses koguses süsinikku keskkonda heitvate sõidukite kasutamisele jne;

48.

kutsub komisjoni üles käivitama ELi algatust, et suurendada kodanike teadlikkust rollist, mida etendab ülemäärane tarbimine ja tootmine kliimamuutustes;

49.

tunnistab ja toetab info- ja kommunikatsioonitehnoloogial (IKT) põhinevaid lahendusi, mille eesmärk on eraldada majanduskasv energia- ja materiaalsest tarbimisest, samuti transpordist, ning aidata seeläbi kaasa säästvama ühiskonna arengule; kutsub komisjoni üles soovitama poliitikameetmete võtmist, et tõhustada IKT vahendusel elamumajandust, mitteainelist valdkonda, transporti ja üleminekut tootmiselt teenuste osutamisele;

50.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning UNFCCC sekretariaadile ja WTOle palvega saata see edasi kõikidele lepinguosalistele, kes ei ole ELi liikmed.