1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/73/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 94) tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2003, L 176, lk 57; ELT eriväljaanne 12/02, lk 230).

2

Direktiivi 2009/73 eesmärk on kehtestada ühiseeskirjad maagaasi ülekande, jaotamise, tarnimise ja hoiustamise kohta, et võimaldada turulepääsu ning soodustada ausat ja mittediskrimineerivat konkurentsi. Selles osas näeb direktiiv muu hulgas ette kohustuse eraldada ülekandesüsteemid ja ülekandesüsteemide haldurid ning kehtestada kolmandatele isikutele mittediskrimineeriva juurdepääsu süsteem gaasi ülekande‑ ja jaotusvõrkudele ning seda avaldatud tariifide alusel.

3

Direktiivi 2009/73 artikli 36 kohaselt võib maagaasi uute suurte infrastruktuuride, st ühendustorude, maagaasi veeldusjaamade ja gaasihoidlate suhtes vastava taotluse korral määratud aja jooksul teha erandi teatud selles direktiivis ette nähtud kohustustest, kui on täidetud teatavad tingimused. Erandi kohaldamiseks tuleb eelkõige tõendada, et investeering suurendab gaasivarustuse konkurentsi ja parandab varustuskindlust ning et investeeringul on niisugune riskitase, et seda ei tehtaks, kui nimetatud vabastus ei kehtiks.

4

Hageja Nord Stream 2 AG on Šveitsi õiguse alusel asutatud äriühing, mille ainuaktsionär on Vene avalik-õigusliku isiku aktsiaselts Gazprom. Ta vastutab gaasitorujuhtme Nord Stream 2 projekteerimise, ehitamise ja käitamise eest, mille rahastamise 9,5 miljardi euro suuruses summas tagavad 50% ulatuses äriühingud ENGIE SA (Prantsusmaa), OMV AG (Austria), Royal Dutch Shell plc (Madalmaad ja Ühendkuningriik), Uniper SE (Saksamaa) ja Wintershall Dea GmbH (Saksamaa). Nagu gaasitorujuhe Nord Stream (edaspidi üldiselt „Nord Stream 1“), mis koosneb kahe torujuhtme võrgustikust, mille ehitamine lõpetati 2012. aastal ja mille kavandatud käitamisaeg on 50 aastat, tagab gaasitorujuhe Nord Stream 2, mis koosneb samuti kahest ülekandetorust, gaasi ülekandmise Viiburi (Venemaa) ja Lubmini (Saksamaa) vahel, mis asub Greifswaldi lähistel (Saksamaa), ning tõstab kahe gaasitorujuhtme Nord Stream 1 ja Nord Stream 2 ülekandevõime kokku 55 miljardile kuupmeetrile aastas. Kui Nord Stream 1 kaudu ülekantud gaas on jõudnud Saksamaa territooriumile, kantakse see maapealsetesse gaasitorujuhtmetesse NEL ja OPAL, mille suhtes kehtivad Saksamaa reguleeriva asutuse järelevalve all direktiivist 2009/73 tulenevad kohustused, samas kui Nord Stream 2 kaudu ülekantav gaas kantakse edasi maapealsesse gaasitorujuhtmesse ENEL ja uude maismaa gaasitorujuhtmesse EUGAL, mille mõlema suhtes kehtivad Saksamaal samuti direktiivi 2009/73 alusel antud õigusaktid.

5

2017. aasta jaanuaris alustati Nord Stream 2 gaasitorujuhtme jaoks mõeldud torude betooniga katmise töid, mille lõplik üleandmine toimus 2018. aasta septembris.

6

Euroopa Komisjoni 8. novembri 2017. aasta ettepaneku COM(2017) 660 final (edaspidi „direktiivi ettepanek“) alusel võtsid Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu 17. aprillil 2019 vastu direktiivi (EL) 2019/692, millega muudetakse direktiivi 2009/73, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju (ELT 2019, L 117, lk 1; edaspidi „vaidlustatud direktiiv“), ja mis jõustus kahekümnendal päeval pärast avaldamist ehk 23. mail 2019. Selleks kuupäevaks oli hageja sõnul 95% Nord Stream 2 torude betooniga katmise töödest valmis, samas kui selle kahest gaasitorujuhtmest oli vastavalt 610 km ja 432 km paigaldatud Saksamaa, Soome, Venemaa ja Rootsi territoriaalmere põhja ja/või majandusvööndisse. Käesolevas asjas hagi esitamise kuupäeval pidi hageja saama veel Taani ametiasutustelt loa Nord Stream 2 kahe torujuhtme trassi jaoks. Luba siiski anti 30. oktoobril 2019.

7

Vaidlustatud direktiivi põhjenduse 3 kohaselt on selle direktiivi eesmärk kõrvaldada maagaasi siseturu väljakujundamise takistused, mis tulenevad sellest, et kuni tänaseni ei kohaldata Euroopa Liidu turueeskirju kolmandatesse riikidesse viivatele ja sealt tulevatele gaasi ülekandetorudele.

8

Sellega seoses on direktiivi 2009/73 artikli 2 punkti 17 vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis ette nähtud, et mõiste „ühendustoru“ ei tähista mitte ainult „[mis tahes] ülekandetoru, mis ületab kas maa või õhu kaudu liikmesriikide vahelist piiri ja mille otstarve on ühendada kõnealuste liikmesriikide siseriiklikke ülekandevõrke“, vaid nüüd ka „ liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheline [mis tahes] ülekandetoru kuni liikmesriikide territooriumini või kõnealuse liikmesriigi territoriaalmereni“.

9

Vaidlustatud direktiiviga on direktiivi 2009/73 täiendatud artikliga 49a, mille lõikes 1 on aga sätestatud, et „[k]ui tegemist on liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste gaasi ülekandetorudega, mille ehitamine on lõpetatud enne 23. maid 2019, võib liikmesriik, kus asub ülekandetoru esimene [selle liikmesriigi] võrgus olev ühenduspunkt, otsustada teha erandi [direktiivi 2009/73 teatavatest sätetest] tema territooriumil ja territoriaalmeres asuva gaasi ülekandetoru lõikude osas objektiivsetel põhjustel, näiteks tehtud investeeringu tagasiteenimise võimaldamiseks või varustuskindluse kaalutlustel, tingimusel et erand ei kahjusta konkurentsi, maagaasi siseturu tõhusat toimimist ega gaasi varustuskindlust liidus“. Artikli 49a lõige 1 näeb veel esiteks ette, et seda liiki erand peab olema „ajaliselt piiratud, kestusega kuni 20 aastat, objektiivselt põhjendatud, pikendatav, kui see on õigustatud, ning võib olla seotud tingimustega, mis aitavad kaasa eespool nimetatud tingimuste saavutamisele“, ja teiseks, et „[e]randit ei kohaldata ülekandetorudele liikmesriigi ja sellise kolmanda riigi vahel, kes on kohustatud [muudetud direktiivi 2009/73] oma õigusesse üle võtma ja kes kohaldab seda tõhusalt oma õiguskorras vastavalt liiduga sõlmitud kokkuleppele“.

10

Ühtlasi on vaidlustatud direktiiviga muudetud direktiivi 2009/73 artiklit 36, mille lõike 1 punktis e nähti ette, et selle sätte alusel uutele olemasolevatele infrastruktuuridele antav vabastus ei tohi muu hulgas kahjustada „liidu maagaasi varustuskindlust“.

11

Direktiivis 2009/73 vaidlustatud direktiiviga tehtud muudatuste ülevõtmise kohta on vaidlustatud direktiivi artiklis 2 sätestatud, et „[l]iikmesriigid jõustavad [selle] direktiivi järgimiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid hiljemalt 24. veebruariks 2020, ilma et see piiraks direktiivi 2009/73/EÜ artikli 49a kohaseid erandeid“, välja arvatud need liikmesriigid, kellel ei ole geograafilisi piire kolmandate riikidega ega ülekandetorusid kolmandate riikidega, samuti Küpros ja Malta oma geograafilise asendi tõttu.

12

Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. juulil 2019 ja milles ta palub Üldkohtul:

13

Samuti 26. juulil 2019 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga palus hageja, et käesolevat kohtuasja menetletaks eelisjärjekorras Üldkohtu kodukorra artikli 67 lõike 2 alusel, ent see taotlus jäeti Üldkohtu (esimene koda) 5. augusti 2019. aasta otsusega esialgu rahuldamata.

14

Hageja palus 4. septembri 2019. aasta kirjas kodukorra artikli 66 alusel Üldkohtul lugeda hagiavalduses sisalduvad teatud andmed üldsuse suhtes konfidentsiaalseks.

15

Poola Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 2. oktoobril 2019, komisjon 15. oktoobril 2019, Leedu Vabariik ja Eesti Vabariik 30. oktoobril 2019 ning Läti Vabariik 6. novembril 2019 saabunud dokumentidega kodukorra artikli 143 alusel taotluse astuda menetlusse parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks.

16

Parlament esitas Üldkohtu kantseleisse 10. oktoobril 2019 saabunud eraldi dokumendiga kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse väite, milles ta palub Üldkohtul:

17

Nõukogu esitas Üldkohtu kantseleisse 11. oktoobril 2019 saabunud eraldi dokumendiga kodukorra artikli 130 lõike 2 alusel taotluse (edaspidi „täiendav taotlus“), milles ta palub Üldkohtul:

18

Nõukogu märkis täiendava taotluse raames, et ta sai Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel mitu taotlust tema valduses olevate dokumentidega tutvumiseks. Taotlused puudutasid dokumente, mis käsitlevad liidu ja kolmanda riigi, käesoleval juhul [konfidentsiaalne] vahelise lepingu sõlmimiseks peetavaid läbirääkimisi ning vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise seadusandlikku menetlust. Ta täpsustas sellega seoses, et täiendava taotluse esitamise kuupäevani ei olnud ta ühegi nimetatud dokumendiga tutvuda võimaldanud ja et käesoleva hagi esitamise kuupäevani ei olnud Üldkohtus ELTL artikli 263 alusel vaidlustatud ühtegi nende dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmist. Samuti lisas ta täiendavale taotlusele dokumendid, mille ta oli 11. oktoobrini 2019 nende taotluste raames koostanud.

19

Nõukogu esitas Üldkohtu kantseleisse 14. oktoobril 2019 saabunud eraldi dokumendiga kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse väite, milles ta palub Üldkohtul:

20

Hageja esitas 4. novembril 2019 täiendava taotluse kohta oma seisukohad, milles ta palus Üldkohtul jätta nõukogu esitatud dokumentide eemaldamise taotlus rahuldamata, jätta toimikusse kõik viited dokumentides, mille ta on Üldkohtule esitanud, ning lugeda dokument, käesoleval juhul esimene vaidlusalune dokument, kohtuasja toimiku osaks.

21

Hageja esitas 29. novembril 2019 parlamendi ja nõukogu vastuvõetamatuse väidete kohta oma seisukohad, milles ta sisuliselt palub Üldkohtul:

22

Samuti 29. novembril 2019 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga palus hageja Üldkohtul kodukorra artikli 88 alusel kohaldada menetlust korraldavat meedet või vajaduse korral teha menetlustoiming, mis seisneb selles, et „kostjatel“ palutakse esitada teatavad nõukogu valduses olevad dokumendid (edaspidi „menetlust korraldava meetme taotlus“). Selle taotluse raames avaldas hageja – mida nõukogu varem ei teadnud –, et nõukogule määruse nr 1049/2001 alusel 10. ja 13. mail 2019 esitatud taotluse, millele nõukogu viitas täiendavas taotluses, tegi üks tema töötaja, kes on liidu kodanik (edaspidi „hageja töötaja taotlused“). Nende taotlustega palus see töötaja kõiki nõukogu valduses olevaid dokumente, mis sisaldavad liikmesriikide seisukohti komisjoni ettepaneku kohta, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud direktiiv, ning mitut muud konkreetselt nimetatud töödokumenti. Algses, 5. juuni 2019. aasta vastuses keeldus nõukogu nende dokumentidega tutvumise võimaldamisest. Kui hageja töötaja oli 23. juunil 2019 esitanud kordustaotluse, milles paluti nõukogul oma seisukoht uuesti läbi vaadata, võimaldas nõukogu 8. novembri 2019. aasta otsusega esiteks tutvuda 23 taotletud dokumendiga täies ulatuses ja 25 taotletud dokumendiga osaliselt ning teiseks keeldus võimaldamast tutvuda kahe taotletud dokumendiga.

23

Hageja esitas 6. detsembril 2019 kodukorra artikli 66 alusel taotluse käsitada parlamendi ja nõukogu vastuvõetamatuse väidetes sisalduvaid teatavaid andmeid üldsuse suhtes konfidentsiaalsena.

24

Hageja esitas 19. detsembril 2019 seisukohad menetluse käigu kohta pärast seda, kui Üldkohus oli nõukogu taotlusel pikendanud tähtaega, mis oli antud parlamendile ja nõukogule menetlust korraldava meetme taotluse kohta seisukohtade esitamiseks. Üldkohus nõustus selle dokumendi toimikusse lisama, mida ei ole kodukorras ette nähtud.

25

Parlament ja nõukogu esitasid 17. jaanuaril 2020 oma seisukohad menetlust korraldava meetme taotluse kohta.

26

Hageja esitas 27. jaanuaril 2020 täiendavad seisukohad, mida ei ole kodukorras ette nähtud ja mille Üldkohus nõustus toimikusse lisama.

27

Üldkohus palus 5. veebruaril 2020 menetlust korraldava meetmena kohtuasja pooltel esitada oma seisukohad küsimuses, millised järeldused tuleb täiendava taotluse kohta teha tulenevalt 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsusest Sloveenia vs. Horvaatia (C‑457/18, EU:C:2020:65). Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.

28

Arvestades kohtuasja erilisi asjaolusid, tegi Üldkohtu president 4. aprillil 2020 kodukorra artikli 67 lõike 2 alusel otsuse menetleda käesolevat kohtuasja eelisjärjekorras.

29

Nõukogu esitas 6. aprillil 2020 uue tõendina Euroopa Ombudsmani 27. märtsi 2020. aasta otsuse, millega ombudsman, lahendades 27. augusti 2019. aasta kaebust nõukogu keeldumise peale võimaldada tutvuda gaasitorujuhet Nord Stream 2 puudutavate dokumentidega, lõpetas kaebuse menetlemise, leides, et keeldumine ei kujuta endast haldusomavoli, kuna keeldumine on põhjendatud üldise huvi kaitsega seoses liidu rahvusvaheliste suhetega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses. Hagejal ja parlamendil paluti esitada kahe nädala jooksul oma seisukohad selle uue tõendi kohta, mida nad ka tegid, ning neid seisukohti arvestades otsustas Üldkohus uue tõendi vastu võtta ja lisada toimikusse.

30

Kodukorra artikli 130 lõigetest 2 ja 7 tuleneb, et kui pool eraldi dokumendiga taotleb, et Üldkohus lahendaks menetlusküsimuse, lahendab Üldkohus taotluse nii kiiresti kui võimalik, olles vajaduse korral avanud menetluse suulise osa.

31

Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et tal on toimikus leiduvate dokumentide – eelkõige teiste menetlusosaliste seisukohad täiendava taotluse kohta ja poolte vastused Üldkohtu 5. veebruari 2020. aasta küsimusele – põhjal piisavalt teavet ning otsustab seetõttu käesoleva määrusega lahendada nimetatud küsimuse, ilma et oleks vaja avada menetluse suulist osa.

32

Täiendavas taotluses väidab nõukogu, keda sisuliselt toetab parlament oma vastuses Üldkohtu 5. veebruari 2020. aasta küsimusele, et vaidlusalused dokumendid on – sealhulgas taotluse esitamise kuupäeval – salastatud dokumendid, mis jäävad salastatuks märkega „Restreint UE/EU Restricted“ nõukogu 23. septembri 2013. aasta otsuse 2013/488/EL ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekueeskirjade kohta (ELT 2013, L 274, lk 1) artikli 2 lõike 2 punkti d tähenduses, st kui „teave ja materjal, mille loata avaldamine võib negatiivselt mõjutada […] liidu või ühe või mitme liikmesriigi huve“.

33

Lisaks väidab nõukogu eelkõige teise ja kolmanda vaidlusaluse dokumendi, aga ka esimese vaidlusaluse dokumendi kohta, et kui hagejal peaks olema lubatud neid oma hagi põhjendamiseks esitada, tähendaks see määruse nr 1049/2001 alusel ette nähtud menetlustest kõrvalehoidmist, arvestades, et nende dokumentide puhul keeldus nõukogu – vastuseks hageja töötaja taotlusele – dokumentidega osaliselt või täielikult tutvumise võimaldamisest ning neid otsuseid ei ole hiljem ELTL artikli 263 alusel Üldkohtus vaidlustatud. Asjaolu, et ilma tema loata lekitati neid dokumente meediaorganisatsiooni veebisaidi kaudu või muul viisil ning et mõni isik, olles täielikult teadlik nende dokumentide liigitamisest tasemele „Restreint UE/EU Restricted“, kirjutas seejärel artikleid ja kommentaare, millega ta avalikustas dokumentide sisu, ei anna hagejale mingit õigust neid käesolevas menetluses kasutada või neile viidata.

34

Täpsemalt väidab nõukogu, et vaidlusaluste dokumentide ilma loata edastamise ja kasutamise tõttu liidu institutsioonidele tekitatud kahju on oluliselt suurem kahjust, mida tekitavad autorid, kes neid dokumente teadusväljaannetes või ajakirjandusartiklites tsiteerivad või kasutavad. Nimelt muudab selline kasutamine käesoleva kohtuasja lahendamisel olematuks kaitse, mida liigitamine tasemele „Restreint UE/EU Restricted“ on määratud andma, ja võib lisaks ajendada hagejat kasutama neid dokumente teistes kohtumenetlustes teistes kohtutes või instantsides, eelkõige vahekohtumenetluses, mis on liidu suhtes algatatud hageja taotlusel 26. septembril 2019 vastavalt energiaharta lepingule, mille kohta on vastu võetud nõukogu ja komisjoni 23. septembri 1997. aasta otsus 98/181/EÜ, ESTÜ/Euratom, mis käsitleb energiaharta lepingu ning energiakasutuse tõhustamist ja sellega seotud keskkonnaküsimusi käsitleva energiaharta protokolli sõlmimist Euroopa ühenduste poolt (EÜT 1998, L 69, lk 1; ELT eriväljaanne 12/02, lk 24).

35

Oma seisukohtades menetlusküsimuse kohta väidab hageja, et nõukogu 11. oktoobri 2019. aasta taotlus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

36

Sellega seoses väidab hageja, et vaidlusalused dokumendid omavad ilmselgelt asjas tähtsust, et tõendada tema õigust esitada vaidlustatud direktiivi peale tühistamishagi, eelkõige asjaolu, et direktiiv puudutab teda „konkreetselt“, samuti selleks, et toetada sisulisi väiteid, nimelt võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist ning kaasseadusandja pädevuse kuritarvitamist. Lisaks leiab ta seoses asjaoluga, et need dokumendid on liigitatud tasemele „Restreint UE/EU Restricted“, et see liigitamine on nõukogu siseasi ega pane mingeid kohustusi sellistele kolmandatele isikutele nagu hageja, ning et igal juhul on see kaitse faktiliselt lõppenud siis, kui sellise liigitusega dokumendid on – nagu käesoleval juhul – muutunud üldsusele internetis kättesaadavaks ja neid on paljudes avaldatud artiklites ulatuslikult tsiteeritud, kuna nõukogu ei ole võtnud meetmeid nende leviku takistamiseks või oma eeskirjade järgimise tagamiseks asutuseväliselt.

37

Ühtlasi tuleb tagasi lükata nõukogu argument, et Üldkohus peaks keelduma vastu võtmast poole esitatud dokumenti, kuni selle dokumendiga tutvumise võimaldamine on poolelioleva haldusmenetluse või kohtumenetluse ese. Määrus nr 1049/2001 ei ole nimelt liidu kohtu suhtes vahetult kohaldatav. Peale selle, arvestades tähtaegu, mille jooksul nõukogu teeb määruse nr 1049/2001 alusel otsuse ja seejärel Üldkohus teeb ELTL artikli 263 alusel oma otsuse nõukogu sellise otsuse õiguspärasuse kohta, millega keelduti dokumendiga tutvumise võimaldamisest, muudaks nõukogu seisukoht, kui see heaks kiita, sellise dokumendi, mille avalikustamisest liidu institutsioon keeldub, liidu kohtule esitamise praktikas võimatuks, enne kui lõpeb menetlus peamises kohtuasjas, milles see dokument on tõendina asjakohane ja vajalik. Teise võimalusena leiab hageja, et põhjendused, millele tuginedes nõukogu jättis rahuldamata hageja töötaja taotlused ja mida ta püüab käesolevas kohtuasjas korrata, ei ole piisavalt üksikasjalikud ning et igal juhul on esimese vaidlusaluse dokumendi sisu avalikustamise väidetav kahjulik tagajärg komisjoni üldsusele suunatud avaldustega juba tekkinud.

38

Sissejuhatuseks tuleb esiteks tõdeda, et käesolevas asjas on selge, et hageja ei ole enne taotlenud nõukogult ja/või komisjonilt luba esitada Üldkohtule vaidlusalused dokumendid, mille koostajad ja/või adressaadid on need liidu institutsioonid; teiseks tuleb teha otsus menetlusküsimuse kohta, ilma et see mõjutaks hageja 29. novembri 2019. aasta taotlust menetlust korraldava meetme võtmiseks, mida analüüsitakse hiljem; kolmandaks tuleb märkida, et täiendava taotluse esitamise kuupäeval ja selles taotluses tõstatatud menetlusküsimuse läbivaatamise etapis ei nõudnud Üldkohus nende vaidlusaluste dokumentide esitamist põhimenetluses, ja neljandaks tuleb tõdeda, et nõukogu, parlament ega komisjon ei olnud neid dokumente avalikustanud ei osaliselt ega täielikult, ei omal äranägemisel ega vastuseks mõne üldsuse esindaja määruse nr 1049/2001 alusel esitatud taotlusele tutvuda institutsioonide dokumentidega.

39

Seejärel tuleb nentida, et kuigi määruse nr 1049/2001 sätted ei ole käesolevas menetluses kohaldatavad, esitas hageja käesolevas asjas vaidlusalused dokumendid siiski ilma nende koostajate ja/või adressaatide loata. Nii on neil sätetel siiski teatav suundanäitav väärtus huvide kaalumisel, mis on nõutav kõnealuste dokumentide toimikust eemaldamist puudutava täiendava taotluse lahendamisel (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtumäärus Ungari vs. parlament, C‑650/18, ei avaldata, EU:C:2019:438, punktid 9, 12 ja 13, ning 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 67).

40

Selles osas on kõigepealt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et „[i]nstitutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks […] kohtumenetlust ja õigusnõustamist, […] välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve“. Üldise huviga, mida tuleb arvesse võtta vastavalt sellele sättele, mille kohaselt peavad institutsioonid saama kasutada oma õigustalituste täiesti sõltumatult antud arvamusi, läheks vastuollu see, kui möönda, et selliseid sisedokumente, mille puhul on tegemist õigusnõustamisega, võib Üldkohtus toimuvas vaidluses esitada, ilma et asjaomane institutsioon oleks selleks loa andnud või kohus nende esitamist nõudnud (vt 14. mai 2019. aasta kohtumäärus Ungari vs. parlament, C‑650/18, ei avaldata, EU:C:2019:438, punkt 8 ja seal viidatud kohtupraktika; 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 66).

41

Need kaalutlused kehtivad mutatis mutandis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstud huvide kohta. Nagu nähtub selle sätte sõnastusest, näeb see säte ette väga üldised kriteeriumid, mille alusel tuleb dokumendi üldsusele edastamisest keelduda: nimelt siis, kui asjaomase dokumendi avalikustamine „kahjustaks“„avaliku huvi“ kaitset eelkõige seoses „avaliku julgeolekuga“ või „rahvusvaheliste suhetega“, mitte aga ainult – nagu see oli välja pakutud seadusandliku menetluse käigus, mille tulemusena see määrus vastu võeti – siis, kui selle kaitse „oluline“ kahjustamine on tegelikult tuvastatud (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punktid 36–38, ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Access Info Europe vs. komisjon, T‑851/16, EU:T:2018:69, punkt 39).

42

Seega üldise huviga kaitsta „avalikke huve“ seoses eelkõige „avaliku julgeolekuga“ või „rahvusvaheliste suhetega“ läheks vastuollu see, kui möönda, et selle sätte kohaldamisalasse kuuluvaid sisedokumente võib Üldkohtus toimuvas vaidluses esitada, ilma et asjaomane institutsioon oleks selleks loa andnud või kohus nende esitamist nõudnud (vt selle kohta 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 66).

43

Pealegi ei mõjuta pelk asjaolu, et hageja tugineb Üldkohtu menetluses teatud vaidlusalustele dokumentidele muu poole vastu kui institutsioon, kellelt on need dokumendid saadud, käesoleval juhul nende dokumentide adressaadiks oleva institutsiooni vastu, institutsioonide selliste avalike huvide kaitset, mis on tagatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetega 1–3, ega muuda seega ülearuseks huvide kaalumist, mis on nõutav nende dokumentide kohtuasja toimikust eemaldamise taotluse lahendamiseks (vt 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Lõpuks ei saa eeltoodud kaalutlusi kahtluse alla seada hageja viidatud asjaolu, et ta sai vaidlusaluste dokumentidega tutvuda õigusteaduslikus artiklis osutatud veebisaidi kaudu või et ta sai nende sisu teada õigusteaduslike artiklite autorite esitatud teabest (vt selle kohta 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Nõukogu taotlusi, mis on esitatud täiendavas taotluses, tuleb analüüsida neist kaalutlustest lähtuvalt.

46

Nõukogu taotlus puudutab kolme dokumenti, mida tuleb üksteise järel analüüsida, võttes arvesse asjaolu, mida hageja kinnitab, et kaks esimest vaidlusalust dokumenti olid hõlmatud hageja töötaja taotlustega, mille kohta nõukogu tegi rahuldamata jätmise otsused, mille vastuvõtmisel on hageja sõnul rikutud määrust nr 1049/2001.

47

Esimese vaidlusaluse dokumendi osas rõhutab nõukogu, et selles sisalduvat õiguslikku arvamust ei avalikustatud, kuna selle loata levitamine võib kahjustada institutsiooni nõuetekohast toimimist. Kuigi kõnealust teksti ei olnud hagiavaldusele lisatud, tsiteerib ja analüüsib hageja dokumendi sisu, viidates autoriartiklitele, mis mitte ainult ei kirjelda teksti sisu, vaid pakuvad ka hüperlinke, mis viivad meediaorganisatsiooni veebisaidile, kus saab selle arvamusega tutvuda.

48

Sellega seoses tuleb sedastada, et hageja ei olnud esimest vaidlusalust dokumenti algul hagiavaldusele lisanud. Samas, kuigi nõukogu taotles 11. oktoobril 2019, et nimetatud dokument ei kuuluks toimikusse, võttis hageja endale õiguse esitada see dokument lisana oma seisukohtadele täiendava taotluse kohta.

49

Seega, kuigi esimese vaidlusaluse dokumendi puhul ei saanud täiendava nõude eesmärk algul olla selle dokumendi kohtutoimikust eemaldamine, vaid äärmisel juhul tuleb seda käsitada taotlusena, milles palutakse Üldkohtul menetluse edasises käigus seda dokumenti mitte vastu võtta ja mitte nõuda selle esitamist, tuleb siiski tõdeda, et kuna hageja esitas selle dokumendi hiljem ja nõukogu on oma 17. jaanuari 2020. aasta seisukohtades leidnud, et see on vastuvõetamatu, siis peab Üldkohus nüüd tegema otsuse selle dokumendi vastuvõetavuse kohta.

50

Nagu nähtub esimese vaidlusaluse dokumendi pealkirjast, on see dokument arvamus, mille koostas nõukogu õigustalitus ja mis on adresseeritud liidu liikmesriikide alalistele esindajatele selles institutsioonis. See kannab pealkirja „[konfidentsiaalne]“. Seega sisaldab see dokument vaieldamatult õigusnõustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses.

51

Edasi, kuna hageja tugineb käesoleva hagi raames sellele õiguslikule arvamusele, mille on andnud ühe kostja õigustalitus ja mis sisaldab õiguslikku hinnangut hagi eseme seisukohast tähtsust omavatele õigusküsimustele, ja ta on selle esitanud, siis soovib ta käesolevas menetluses seda arvamust vaidluses kostjatega kasutada. Kui aga lubada jätta see õiguslik arvamus kohtuasja toimikusse, kuigi nõukogu ei ole selle avalikustamiseks luba andnud ja on jätnud rahuldamata hageja töötaja taotlused, tähendaks see, et hagejal lubatakse mööda minna dokumendiga tutvumise taotluse menetlusest, mis on kehtestatud määrusega nr 1049/2001 (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtumäärus Ungari vs. parlament, C‑650/18, ei avaldata, EU:C:2019:438, punkt 14, ja 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 68).

52

Käesoleval juhul esineb oht, mida saab ette näha ja mis ei ole kaugeltki hüpoteetiline, et nõukogu ja vähemal määral ka parlament on käesolevas menetluses esimese vaidlusaluse dokumendi loata esitamise tõttu kohustatud võtma avalikult seisukoha õigusliku arvamuse kohta, mis on ilmselgelt mõeldud kasutamiseks liidu institutsiooni sees. Selline väljavaade pärsiks aga vältimatult institutsioonide, eelkõige nõukogu huvi küsida õiguslikku arvamust ning saada aus, objektiivne ja kõikehõlmav arvamus (vt selle kohta 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 70; vt analoogia alusel ka 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 42, ja 14. mai 2019. aasta kohtumäärus Ungari vs. parlamentC‑650/18, ei avaldata, EU:C:2019:438, punkt 16).

53

Seega tugines nõukogu täiendavas taotluses põhjendatult õigusnõustamise kaitsele, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes. Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele, arvestades lisade tõenduslikku ja abistavat ülesannet (vt selle kohta 8. novembri 2007. aasta kohtumäärus Belgia vs. komisjon, C‑242/07 P, EU:C:2007:672, punkt 41), võis nõukogu oma täiendavas taotluses esitatud väiteid kinnitada, esitades menetlust korraldava meetme taotluse kohta esitatud märkuste lisas otsuse, millega ta keeldus võimaldamast tutvuda esimese vaidlusaluse dokumendiga füüsilisel isikul, kelle kohta on kohtumenetluse käigus selgunud, et ta on hageja palgatud töötaja, kes tegutses hageja huvides.

54

Mis puudutab ülekaaluka üldise huvi esinemist, mis õigustaks esimese vaidlusaluse dokumendi jätmist käesoleva kohtuasja toimikusse, siis lisaks asjaolule, et erinevalt sellest mida väidab hageja, ei ole dokumendis sisalduv õiguslik arvamus seotud suuremat läbipaistvust eeldava õigusloomemenetlusega (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punktid 46, 47, 67 ja 68), kuna see käsitleb ainult seda etappi, [konfidentsiaalne], tuleb märkida, et hageja jaoks seisneb dokumendi toimikusse jätmise huvi võimaluses sellele õiguslikule arvamusele tugineda, et põhjendada oma hagi ja omi seisukohti vastuvõetamatuse väite kohta, mille esitasid parlament ja nõukogu. Neil asjaoludel paistab selle õigusliku arvamuse esitamine lähtuvat hageja enda huvist põhjendada oma argumente hagi vastuvõetavuse ja sisulistes küsimustes, mitte mõnest ülekaalukast üldisest huvist (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtumäärus Ungari vs. parlament, C‑650/18, ei avaldata, EU:C:2019:438, punkt 18, ja 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 71).

55

Pealegi ei saa hageja viidatud asjaolu, et ta sai vaidlusaluste dokumentidega tutvuda õigusteaduslikus artiklis osutatud veebisaidi kaudu või et ta sai nende sisu teada õigusteaduslike artiklite autorite esitatud teabest või et teised institutsioonid – nagu parlament või komisjon – võisid oma veebisaidile üles pandud avaldustes või dokumentides esimesele vaidlusalusele dokumendile viidates osaliselt välja tuua selles sisalduva õigusliku arvamuse järeldusi, seada kahtluse alla eeltoodud kaalutlusi, mis puudutavad nõukogu, mitte teiste institutsioonide huvi säilitada eelisõigus küsida oma õigustalituselt õiguslikku arvamust ning saada aus, objektiivne ja kõikehõlmav arvamus (vt selle kohta 31. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. Horvaatia, C‑457/18, EU:C:2020:65, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Mis puudutab hageja kriitikat selle kohta, et nõukogu ei suutnud ohjata esimese vaidlusaluse dokumendi lekkimist oma majast ega teinud midagi selle tagamiseks, et järgitaks konfidentsiaalsust, mida ta soovis sellele dokumendile liigitusega „Restreint UE/EU Restricted“ omistada, siis leiab Üldkohus, et isegi kui nõukogul oleks tõepoolest lubatud teha toiminguid, mille eesmärk on eelkõige lasta see dokument veebisaidilt eemaldada, on siiski tõsi, et nõukogu algatuse või edu puudumine selles osas ei saa anda alust järeldamaks, et ta lubas selle dokumendi avalikustamist vaikimisi määruse nr 1049/2001 tähenduses.

57

Mis puudutab teist vaidlusalust dokumenti, siis nagu pealkirjast nähtub, on tegemist soovitustega, mille komisjon andis nõukogule, et võtta vastu otsus rahvusvaheliste läbirääkimiste kohta kolmanda riigiga, mis puudutavad konkreetselt [konfidentsiaalne].

58

Sellega seoses väidab nõukogu täiendavas taotluses, et sel ajal oli teise vaidlusaluse dokumendi läbivaatamine institutsioonis alles pooleli. Seda dokumenti ei ole üldsusele kättesaadavaks tehtud, sealhulgas määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotluste põhjal, kuna avalikustamine kahjustaks avalikke huve seoses rahvusvaheliste suhetega ja ka nõukogu otsustamisprotsessi, seades eelkõige ohtu nõukogu ja liidu seisukoha kohtumenetlustes, sealhulgas vahekohtuorganites selle määruse artikli 4 lõigete 1 ja 2 tähenduses.

59

Hageja leiab teise vaidlusaluse dokumendi osas taas, et Üldkohus peab lähtuma nõukogu täiendavas taotluses esitatud asjaoludest, ilma et ta saaks tugineda dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjustele, mis on esitatud nõukogu otsuses, mille ta lisas oma seisukohtadele ja millega ta ei võimaldanud dokumendiga tutvuda füüsilisel isikul. Teise võimalusena, mis puudutab keeldumise otsuses esitatud nõukogu väidet, et teise vaidlusaluse dokumendi avalikustamine kahjustaks liidu rahvusvahelisi suhteid, avalikustades [konfidentsiaalne], siis leiab hageja – märkides, et see on esimene kord, kui sellist laadi dokumenti ei tehta üldsusele teatavaks –, et alates hetkest, mil nõukogu laskis dokumendil või teabel oma majast välja lekkida, ei saa ta sellistele põhjendustele tugineda ega väita, et dokumendi avalikustamine kahjustaks toimiku üle peetavat arutelu ja [konfidentsiaalne]. Igal juhul ei ole ka viide liidu seisukoha väidetavale nõrgendamisele vahekohtumenetluses, mille hageja tema vastu algatas, piisav põhjendus teise vaidlusaluse dokumendi toimikust eemaldamiseks. See menetlus on nimelt käesolevast kohtumenetlusest eraldiseisev. Hageja sõnul ei kohaldata kõnealuses vahekohtumenetluses ei määrust nr 1049/2001 ega Üldkohtu menetlusnorme, samuti nagu ei saa selles vahekohtumenetluses tugineda Üldkohtu otsusele menetlusküsimuse kohta käesolevas asjas.

60

Sellega seoses tuleb korrata, et määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite kitsa tõlgendamise põhimõttega, mida on tunnustatud kohtupraktikas (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 63; 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 36, ja 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 30), ei ole vastuolus see, et institutsioonil on selle artikli lõike 1 punktis a viidatud avalikku huvi puudutavate erandite puhul ulatuslik kaalutlusruum selle kindlakstegemisel, kas dokumendi avalikustamine üldsusele kahjustaks selle sättega kaitstud huve (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 64, ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Access Info Europe vs. komisjon, T‑851/16, EU:T:2018:69, punkt 40).

61

Euroopa Kohus on nimelt asunud seisukohale, et tuleb möönda, et selliste huvide eriti tundlik ja oluline laad koostoimes asjaoluga, et institutsioon on kohustatud nimetatud sätte alusel keelduma dokumentidega tutvumise võimaldamisest, kui dokumendi üldsusele avalikustamine neid huve kahjustaks, teevad institutsioonil sellise otsuse vastuvõtmise keeruliseks ja delikaatseks, eeldades erilist ettevaatlikkust, ning sellisel juhul on niisuguse otsuse puhul seega vaja kaalutlusruumi (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 35). Seda kinnitab asjaolu, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandid on sõnastatud imperatiivselt, kuna institutsioonid on kohustatud keelduma nende kohustuslike erandite alla kuuluvate dokumentidega tutvumise võimaldamisest, kui esitatakse tõend neis erandites viidatud asjaolude kohta, ilma et oleks vaja kaaluda avaliku huvi kaitset ja ülekaalukat üldist huvi, mis nõuab avalikustamist (vt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Access Info Europe vs. komisjon, T‑851/16, EU:T:2018:69, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Access Info Europe vs. komisjon, T‑852/16, EU:T:2018:71, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Sellega seoses on varem sisuliselt leitud, et nende asjaolude avalikustamine, mis on seotud eesmärkidega, mida liit ja liikmesriigid taotlevad eelkõige sellistes otsustes, mis käsitlevad kavandatud rahvusvahelise lepingu konkreetset sisu või liidu taotletavaid strateegilisi eesmärke läbirääkimistel, võib kahjustada nende läbirääkimiste usalduslikku õhkkonda, mis on käimas ajal, kui tehakse otsus keelduda võimaldamast niisuguseid asjaolusid sisaldavate dokumentidega tutvuda (7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Access Info Europe vs. komisjon, T‑852/16, EU:T:2018:71, punkt 44; vt selle kohta ka 4. mai 2012. aasta kohtuotsus In’t Veld vs. nõukogu, T‑529/09, EU:T:2012:215, punktid 35, 36 ja 39).

63

Eeltoodud kaalutlusi ja teise vaidlusaluse dokumendi sisu arvestades tuleb tõdeda, et nõukogu leidis õigesti, et selle dokumendi avalikustamine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult avaliku huvi kaitset seoses rahvusvaheliste suhetega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 tähenduses, käesoleval juhul liidu ja [konfidentsiaalne] vahelistes suhetes, millega on iseenesest põhjendatud, et nimetatud dokument eemaldataks toimikust, ilma et oleks vaja kaaluda selle avaliku huvi kaitset ja ülekaalukat üldist huvi ning ilma, et oleks vaja analüüsida kahte ülejäänud põhjendust, millele tuginedes vaidleb nõukogu vastu hageja võimalusele esitada teine vaidlusalune dokument, nimelt neid, mis kaitsevad kohtumenetlust ja nõukogu sisemist otsustamisprotsessi ning millele on viidatud vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ja lõikes 3.

64

Tuleb veel korrata, et seda järeldust ei saa seada kahtluse alla eespool punktides 55 ja 56 juba esitatud ja tagasi lükatud argumentidega.

65

Kolmanda vaidlusaluse dokumendi kohta väidab hageja, et ta ei viita sellele hagiavalduses ja et tegelikult tuleb nõukogu väidet mõista nii, et sellega peetakse silmas õigusteaduslikku artiklit, mis on esitatud lisana A. 19. Kuna aga hageja argumendid tulenevad üksnes hagiavalduses esitatust, mitte sellest, mis on esitatud lisas ja millele ei ole hagiavalduses viidatud, siis on nõukogu nõue kolmanda vaidlusaluse dokumendi osas esemetu.

66

Sellega seoses tuleb nentida, et kuigi nõukogu poolt täiendavas taotluses viidatud teine ja kolmas vaidlusalune dokument on tõepoolest mõlemad kuupäevaga 12. juuni 2017 ja kolmas on teise lisa, ilmneb siiski, et hageja ei esitanud kolmandat vaidlusalust dokumenti kui sellist. Järelikult ei ole vaja teha otsust esimese võimalusena esitatud taotluse kohta eemaldada nimetatud dokument toimikust.

67

Mis puudutab nõukogu ilmselt teise võimalusena esitatud taotlust, et Üldkohus määraks, et kolmas vaidlusalune dokument „ei kuulu“ toimikusse, siis näib, et selle eesmärk on väljendada ennetavalt institutsiooni seisukohta juhuks, kui Üldkohus peaks kavandama menetlust korraldavat meedet, millega kohus palub tal nimetatud dokument esitada. Selline taotlus ei viita siiski menetlusküsimuse olemasolule, mistõttu ka selle kohta ei ole vaja otsust teha.

68

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna need on esitatud ilma asjaomase institutsiooni kui dokumendi koostaja või adressaadi loata ja ilma, et Üldkohus oleks selles staadiumis määranud nende esitamist, tuleb toimikust eemaldada esimene vaidlusalune dokument, mis on esitatud täiendavat taotlust käsitlevate hageja seisukohtade lisana O. 20, ning teine vaidlusalune dokument, mis on esitatud hagiavalduse lisana A. 14.

69

Mis puudutab nõukogu seonduvat taotlust, et Üldkohus jätaks tähelepanuta vaidlusalustele dokumentidele viitavad hagiavalduse lõigud, eelkõige punktid 50–53, punkti 112 alapunkti a alapunkt iii, punkt 139 ja punkti 158 alapunkt d, siis leiab hageja, et see tuleb tagasi lükata. Ta märgib nimelt, et nendes punktides, välja arvatud viimane, milles ei ole ühtegi sõnaselget viidet esimesele vaidlusalusele dokumendile, piirdus ta selgitamisega, et vaidlustatud direktiivi aluseks oli esimeses vaidlusaluses dokumendis sisalduv õiguslik analüüs. Sellist alust on aga selgitatud direktiivi ettepaneku punktis 2, mis on avalik dokument. Lisaks näib nõukogu väites olevat silmas peetud ka väidetavat hageja võimalust tugineda parlamendi avaldatud dokumendile pealkirjaga „Common Rules for Gas pipelines entering the EU Internal Market“ (liidu siseturule sisenevate gaasitorujuhtmete ühiseeskirjad), kuigi selle dokumendi avalikkust arvestades, võib hageja viidata nii dokumendile kui ka sellest nähtuvale teabele. Veel enam, Üldkohus ei saa võtta hagejalt võimalust viidata ülikoolide kirjutistele, isegi kui neis peaks täielikult või osaliselt tuginetama või viidatama konfidentsiaalsetele dokumentidele või avalikustatama otseselt või kaudselt nende sisu.

70

Sellega seoses tuleb pärast esimese ja teise vaidlusaluse dokumendi toimikust eemaldamist asuda lõpuks seisukohale, et hageja väited, mis on esitatud hagiavalduses ja milles viidatakse nendele dokumentidele, ei ole enam väidete sisu ja tõele vastavust näitavate tõenditega kinnitatud. Mis puudutab hageja esitatud õigusteaduslikke artikleid, mis viitavad kahele esimesele vaidlusalusele dokumendile või tsiteerivad neist väljavõtteid, siis esiteks ei ole haldus‑ või kohtuasutus neid publikatsioone õigusvastaseks tunnistanud ning teiseks, kuna väljaannete ja muude õigusteoorias esitatud kommentaaride tõendusjõud on üldiselt piiratud, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas esitatud dokumentidel, isegi kui neid ei ole vaja toimikust eemaldada, on sellevõrra väiksem tõendusjõud, et hageja ei ole õiguspäraselt esitanud alusdokumente, mille sisu need väidetavalt avaldavad.

71

Neil asjaoludel tuleb täiendav taotlus, millega Üldkohtul palutakse jätta tähelepanuta hagiavalduse ja selle lisade teatavad lõigud, rahuldada üksnes selles osas, milles on taasesitatud väljavõtted esimesest ja teisest vaidlusalusest dokumendist (vt selle kohta 30. aprilli 2010. aasta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, T‑18/10 R, ei avaldata, EU:T:2010:172, punkt 23, ja 21. veebruari 2013. aasta kohtumäärus Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:91, punkt 16). Ülejäänud osas tuleb taotlus jätta rahuldamata.

72

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb täiendav taotlus lahendada järgmiselt:

73

Parlament ja nõukogu põhjendavad oma vastuvõetamatuse väiteid sellega, et hagejal ei ole õigust esitada hagi vaidlustatud direktiivi tühistamise nõudes, kuna direktiiv ei puuduta teda otseselt ega isiklikult. Järelikult on käesolev hagi vastuvõetamatu.

74

Hageja väidab, et tal on õigus esitada hagi vaidlustatud direktiivi tühistamise nõudes.

75

Sellega seoses tuleneb kodukorra artiklist 130, et kui kostja või kostjad eraldi dokumendiga taotlevad, et Üldkohus lahendaks vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, lahendab Üldkohus taotluse nii kiiresti kui võimalik, olles vajaduse korral avanud menetluse suulise osa.

76

Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et tal on toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, ning otsustab lahendada parlamendi ja nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väited käesoleva määrusega, ilma et oleks vaja avada menetluse suulist osa.

77

ELTL artikli 263 neljas lõik sätestab, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi [esimesel juhul] temale adresseeritud või [teisel juhul] teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning [kolmandal juhul] halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid“. [Käesolevas tekstis kasutatakse ELTL artikli 263 neljanda lõigu kontekstis teiste keeleversioonide põhjal sõna „sisaldama“ asemel sõna „vajama“.]

78

Kuigi ELTL artikli 263 neljas lõik ei käsitle sõnaselgelt füüsiliste või juriidiliste isikute poolt direktiivi vastu esitatud tühistamishagide vastuvõetavust, tuleneb kohtupraktikast ometi, et sellise hagi vastuvõetamatuks tunnistamiseks ainuüksi sellest asjaolust ei piisa. Liidu institutsioonid ei saa ainuüksi kõnealuse õigusakti vormi valikuga välistada aluslepingu selle sättega füüsilistele või juriidilistele isikutele antud kohtulikku kaitset (vt analoogia alusel 10. septembri 2002. aasta kohtumäärus Japan Tobacco ja JT International vs. parlament ja nõukogu, T‑223/01, EU:T:2002:205, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Samas on vastavalt ELTL artikli 288 kolmandale lõigule direktiiv adresseeritud liikmesriikidele. Seega võivad ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt sellised füüsilised või juriidilised isikud nagu hageja esitada tühistamishagi sellise direktiivi peale, nagu on vaidlustatud direktiiv, üksnes tingimusel, et „teise juhtumi“ kohaselt puudutab see neid otseselt ja isiklikult või „kolmanda juhtumi“ kohaselt on tegemist halduse üldaktiga, mis puudutab neid otseselt ega vaja rakendusmeetmeid (vt selle kohta 25. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, T‑262/10, EU:T:2011:623, punkt 19; 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Sepro Europe vs. komisjon, T‑483/11, ei avaldata, EU:T:2013:407, punkt 29, ja 7. juuli 2014. aasta kohtumäärus Wepa Lille vs. komisjon, T‑231/13, ei avaldata, EU:T:2014:640, punkt 20).

80

Mõistet „halduse üldakt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu „kolmanda juhtumi“ tähenduses tuleb mõista nii, et see tähendab kõiki üldakte peale seadusandlike aktide. Lissaboni lepingu koostajad soovisid nimelt viimati nimetatud õigusaktide puhul säilitada kitsendava lähenemisviisi eraõiguslike isikute võimalusele nõuda nende tühistamist, pidades oluliseks tõendamist, et nimetatud seadusandlikud aktid neid „otseselt ja isiklikult puudutavad“ (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 59 ja 60, ning Euroopa Konvendi sekretariaat, Euroopa Kohtu töökorralduse töörühma 25. märtsi 2003. aasta lõpparuanne, CONV 636/03, punkt 22, ja konvendi presiidiumi 12. mai 2003. aasta saatemärkus, CONV 734/03, lk 20).

81

Erinevus seadusandliku akti ja halduse üldakti vahel sõltub EL toimimise lepingu kohaselt sellest, kas akti vastuvõtmisel kohaldati seadusandlikku menetlust või mitte (vt 7. jaanuari 2015. aasta kohtumäärus Freitas vs. parlament ja nõukogu, T‑185/14, ei avaldata, EU:T:2015:14, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). ELTL artikli 289 kohaselt on nimelt seadusandliku menetluse teel vastuvõetud õigusaktid seadusandlikud aktid ja aluslepingutes sätestatud erijuhtudel võidakse seadusandlikud aktid vastu võtta liikmesriikide rühma või Euroopa Parlamendi algatusel, Euroopa Keskpanga (EKP) soovituse põhjal või Euroopa Kohtu või Euroopa Investeerimispanga taotlusel.

82

Käesoleval juhul on selge, et vaidlustatud direktiiv võeti vastu ELTL artikli 194 lõike 2 alusel ja seadusandliku tavamenetluse kohaselt, nagu seda on üksikasjalikult kirjeldatud ELTL artiklis 294. Järelikult on nimetatud direktiiv seadusandlik akt EL toimimise lepingu tähenduses.

83

Neis tingimustes – olenemata asjaolust, et vaidlustatud direktiiv kui direktiiv näeb ette teatavate liikmesriikide poolt, kes on selle adressaadid, ülevõtmismeetmete võtmise, mis juba iseenesest välistab, et seda direktiivi võiks põhimõtteliselt pidada aktiks, mis ei vaja „rakendusmeetmeid“ – ei saa tingimus, et hagejal on õigus esitada hagi selle direktiivi peale, põhineda ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud „kolmandal juhtumil“, kuna vaidlustatud akt, st vaidlustatud direktiiv, ei ole „halduse üldakt“ selle sätte tähenduses.

84

Mis puudutab ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud „teist juhtumit“, siis tuleb märkida, et teatud tingimustel võib isegi kõikide asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes üldiselt kohaldatav seadusandlik akt puudutada mõnda neist ettevõtjatest otseselt ja isiklikult selle sätte tähenduses (vt selle kohta 17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsus Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, 11/82, EU:C:1985:18, punktid 11–32, ja 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, T‑172/98 ja T‑175/98–T‑177/98, EU:T:2000:168, punkt 30).

85

Seega tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas hageja on ELTL artikli 263 neljanda lõigu „teise juhtumi“ kohta seatud tingimusi arvestades tõendanud, et vaidlustatud direktiiv puudutab teda otseselt ja isiklikult, kusjuures tuleb täheldada, et selles sättes sisalduv mõiste „otsene ja isiklik puutumus“ vastab EÜ artikli 230 neljandas lõigus toodud mõistele, mille muutmise kavatsust Lissaboni lepingu koostajatel ei olnud (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 70 ja 71).

86

Parlament leiab, et vaidlustatud direktiiv ei puuduta hagejat otseselt, kuna see on üldkohaldatav normatiivakt, mida kohaldatakse abstraktselt objektiivselt määratletud olukordade suhtes. Pealegi ei mõjuta see hageja õiguslikku olukorda enne, kui liikmesriigid, kes on vaidlustatud direktiivi adressaadid, rakendavad direktiivi täitmiseks vajalikke seadusi, määrusi ja haldusnorme, või olenevalt olukorrast enne ülevõtmistähtaja möödumist.

87

Parlament leiab eelkõige, et võttes arvesse liikmesriikide õigust teha erandeid direktiivist 2009/73, mida on vaidlustatud direktiiviga muudetud, ning liikmesriikide reguleerivate asutuste võimalust pidada selliseid erandeid põhjendatuks ja määrata kindlaks nendega kaasnevad kohustused, tuleb asuda seisukohale – nagu järeldas Üldkohus 27. juuni 2000. aasta kohtuotsuses Salamander jt vs. parlament ja nõukogu (T‑172/98 ja T‑175/98–T‑177/98, EU:T:2000:168, punktid 67–70) –, et vaidlustatud direktiiv jätab liikmesriikidele oma olemuselt sellise kaalutlusõiguse, mis välistab, et see direktiiv võiks hagejat puudutada otseselt.

88

Lisaks toob parlament esile, et igal juhul käesoleva hagi esitamise kuupäevaks ei olnud veel tehtud otsust trassi kohta, kust pidid kulgema Nord Stream 2 kaks gaasitorujuhet Taani majandusvööndis Bornholmi saare lähedal. See kinnitab, et tõendamaks, et ta on otseselt puudutatud, tugineb hageja sellele, kuidas vaidlustatud direktiiv võib edaspidi mõjutada tema seisundit tulevikus. Otsene puutumus peab aga esinema hagi esitamise kuupäeval, mida käesoleval juhul paratamatult ei ole.

89

Nõukogu väidab, et vaidlustatud direktiiv ei puuduta hagejat otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu „teise juhtumi“ tähenduses, mida tuleb tõlgendada kitsalt, nagu rõhutas Euroopa Kohus 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuses Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 59).

90

Selles osas leiab nõukogu, et vaidlustatud direktiiv ei mõjuta hageja õiguslikku olukorda enne direktiivi ülevõtmise riigisiseste meetmete vastuvõtmist ja neist sõltumata. Täpsemalt, võttes arvesse vaidlustatud direktiivi sõnastust ja sisu, ei ole hagejale otseselt pandud ühtki kohustust, kuna mis tahes kohustus eraldamise, kolmandate isikute juurdepääsu või reguleeritud tariifide osas saab tuleneda üksnes direktiivi riigisisestest ülevõtmismeetmetest. Pealegi on hageja seda faktilist olukorda tunnistanud kirjavahetuses enne liidu vastu energiaharta kohase vahekohtumenetluse algatamist, kuna ta märkis, et „[k]ui [vaidlustatud] direktiiv jõustub ja [võetakse] Saksa õigusesse üle, siis kehtivad Nord Stream 2 lõigu suhtes, mis kuulub direktiivi geograafilisse kohaldamisalasse (st Saksamaa territooriumil ja territoriaalvetes asuv lõik), direktiivi [2009/73 eeskirjad vaidlustatud direktiiviga muudetud sõnastuses], mis käsitlevad eraldamist, kolmandate isikute juurdepääsu ja tariifide reguleerimist“.

91

Mis puudutab vaidlustatud direktiivi ülevõtmise meetmeid, siis on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusõigus selle üle otsustamisel, kuidas nad soovivad direktiivi rakendada, nimelt esiteks seoses valikuga kolme eraldamismudeli vahel (omandisuhete täieliku eraldamise mudel, sõltumatu võrguettevõtja mudel ja sõltumatu põhivõrguettevõtja mudel), teiseks seoses võimalusega anda vabastusi ja teha erandeid kohustustest, mis on ette nähtud direktiivis 2009/73 vaidlustatud direktiiviga muudetud sõnastuses, ja kolmandaks võimalus kasutada kolmanda riigiga lepingute sõlmimiseks või nende muutmiseks volitamist, et tagada nende rahvusvaheliste lepingute kooskõla liidu õigusega. Mis puudutab konkreetselt erandeid, mida võib teha, siis on riiklikel reguleerivatel asutustel kaalutlusõigus otsuste vastuvõtmisel, kuid ka konkurentsi, siseturu tõhusat toimimist või varustuskindlust soodustavate tingimuste kindlaksmääramisel, mille järgimist nad võivad erandite tegemise korral nõuda.

92

Lisaks nõuab vaidlustatud direktiiv, et riiklikud reguleerivad asutused võtaksid vastu täiendavaid rakendusmeetmeid, näiteks selles osas, mis puudutab tariifide kehtestamist, arvutusmeetodeid ja heakskiitmist, millega seoses neil on kaalutlusruum.

93

Igal juhul väidab nõukogu, et isegi kui õigusliku tõendamise huvides eeldada, et liikmesriikidel ei ole vaidlustatud direktiivi ülevõtvate riigisiseste meetmete vastuvõtmisel otsustusruumi, ei puudutaks direktiiv ikkagi hageja õiguslikku olukorda otseselt, kuna vaidlustatud direktiiv tekitab sellise ettevõtja suhtes nagu hageja õiguslikke tagajärgi üksnes liikmesriigi ametiasutuste vastu võetud õigusaktide vahendusel.

94

Nõukogu leiab veel, et hageja tõendamine, et vaidlustatud direktiiv puudutab teda otseselt, lähtub ekslikust eeldusest, et tal ei ole mingit võimalust saada erandit uue artikli 49a alusel, mis on vaidlustatud direktiiviga lisatud direktiivi 2009/73, või isegi viimati nimetatud direktiivi artikli 36 alusel. Esiteks, vastupidi hageja väidetele ei kohusta vaidlustatud direktiiv riiklikke reguleerivaid asutusi nõudma, et eranditaotlused esitataks enne investeerimisotsuse tegemist või enne gaasiinfrastruktuuri ehitamise alustamist. Teiseks on otsus, kas selline erand teha või mitte, liikmesriikide reguleerivate asutuste pädevuses, kes tegutsevad vaidlustatud direktiivi ülevõtvate õigusnormide alusel. Lisaks on nimetatud ametiasutustel selles osas õigus kehtestada erandi korral eritingimused, mille määratlemine on nende ülesanne.

95

Lõpuks täheldab nõukogu, et mingil juhul ei saa vaidlustatud direktiivi võimalikke tagajärgi hageja majanduslikule olukorrale pidada tõendiks selle kohta, et direktiiv mõjutab otseselt tema õiguslikku olukorda.

96

Hagiavalduses ja seisukohtades parlamendi ja nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väidete kohta kinnitab hageja, et vaidlustatud direktiiv puudutab teda otseselt. Ta leiab, et tema suhtes kohaldatakse juba praegu direktiivi 2009/73 nõudeid, sõltumata väidetavast võimalusest saada Saksamaa reguleerivalt asutuselt erand vaidlustatud direktiiviga direktiivi 2009/73 lisatud artikli 49a alusel või isegi viimati nimetatud direktiivi artikli 36 alusel, mida saab igal juhul kohaldada üksnes „uute infrastruktuuride“ suhtes, millega ei ole aga tegemist Nord Stream 2 puhul. Nii on see direktiivi 2009/73 artiklis 9 ette nähtud kohustustega eraldada põhivõrgud ja põhivõrguettevõtjad, direktiivi artiklis 32 ette nähtud kohustusega anda kolmandatele isikutele juurdepääs oma gaasitorujuhtmele ja tariifidega seotud kohustustega, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 41 lõigetes 1 ja 6 ning vastavates Saksa ülevõtmisseadustes.

97

Need uued kohustused toovad hageja juhtumil kaasa suuri muudatusi, kuna nende täitmiseks peaks ta müüma kogu Nord Stream 2 gaasitorujuhtme kolmandale isikule või muutma täielikult oma ettevõtte organisatsioonilist struktuuri, mis õõnestaks infrastruktuuri rahastamise põhialuseid, millesse on ühtlasi kaasatud Euroopa ettevõtjad.

98

Hageja sõnul ei anna vaidlustatud direktiiv Saksamaa Liitvabariigile kui liikmesriigile, kelle territoriaalmeres asub Nord Stream 2 gaasitorujuhtme asjaomane lõik, mingit tegelikku kaalutlusruumi direktiivi rakendamisel, kuna hageja suhtes kohaldatakse eraldamist, kolmandate isikute juurdepääsu ja tariifide reguleerimist käsitlevaid eeskirju, ilma et tal oleks võimalik saada erandit direktiivi 2009/73 vastavatest sätetest, tuginedes uuele artiklile 49a, mis on viimati nimetatud direktiivi lisatud vaidlustatud direktiiviga.

99

Kõik eraldamisega seotud võimalused, mis on ette nähtud vaidlustatud direktiivis, põhjustavad hageja olukorras märkimisväärseid tagajärgi, kahjustades oluliselt tema omandistruktuuri ja ettevõtte struktuuri. Seega, „[k]una Saksamaa on kohustatud nõudma, et hageja täidaks vähemalt ühte nendest kolmest võimalusest, siis ei ole sellel liikmesriigil võimalust tegutseda või tegutsemata jätta“, nagu selgitas Üldkohus 22. juuni 2006. aasta kohtumääruse Sahlstedt jt vs. komisjon (T‑150/05, EU:T:2006:172) punktis 53, ning Euroopa Kohtu sõnastuse kohaselt, millest ta lähtus 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Infront WM (C‑125/06 P, EU:C:2008:159) punktis 63, on seega „[hageja] õigusliku olukorra kahjustamine tingitud nõudest saavutada see tulemus“.

100

Igal juhul ei saa vastu vaielda sellele, et äriühing, kes on niisuguses olukorras nagu hageja ja soovib täita vaidlustatud direktiivi nõudeid, et olla valmis käitama sellist gaasitorujuhet nagu Nord Stream 2 nimetatud direktiivi ülevõtmiseks liikmesriikidele antud tähtaja lõppedes ehk 24. veebruaril 2020, peab otsekohe alustama vajalike muudatuste tegemist, mis tõendab, et sellel direktiivil on hageja olukorrale õiguslikud tagajärjed.

101

Lisaks, mis puudutab hageja võimalust saada Saksamaa reguleerivalt asutuselt erand direktiivi 2009/73 uue artikli 49a alusel, mis on viimati nimetatud direktiivile lisatud vaidlustatud direktiiviga ning mis parlamendi ja nõukogu sõnul võib praktikas kaotada vaidlustatud direktiivi kõik õiguslikud tagajärjed tema olukorrale, siis hageja hinnangul on tema taotlus sellise erandi tegemiseks määratud ebaõnnestumisele. Nimelt saab sellise erandi teha vaid juhul, kui asjaomase gaasiinfrastruktuuri ehitamine oli „lõpetatud enne 23. maid 2019“, mis aga ei olnud nii Nord Stream 2 puhul. Tegelik sisuline küsimus seisneb praktiliselt selles, millise ulatusega on tingimus, mis piirab nimetatud artikli 49a esemelist kohaldamisala, mistõttu on põhjendatud, et Üldkohus otsustab vaadata vastuvõetamatuse väite läbi koos sisuliste küsimustega ning määrab parlamendile ja nõukogule tähtaja kostja vastuse esitamiseks.

102

Sellega seoses tuleb osundada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tingimus, et hagi esemeks olev liidu õigusakt peab füüsilist või juriidilist isikut puudutama otseselt, nagu on ette nähtud ELTL artikli 263 neljanda lõigu „teisel juhtumil“, eeldab kahe kumulatiivse kriteeriumi täidetust, nimelt esiteks seda, et akt avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks akti rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, mispuhul akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (19. juuni 2008. aasta kohtumäärus US Steel Košice vs. komisjon, C‑6/08 P, ei avaldata, EU:C:2008:356, punkt 60, ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42).

103

Sama kehtib siis, kui vaidlustatud liidu õigusakti adressaatidele jääb üksnes teoreetiline võimalus seda mitte rakendada ja nende soov luua sellele vastavaid tagajärgi on väljaspool kahtlust (vt 19. juuni 2008. aasta kohtumäärus US Steel Košice vs. komisjon, C‑6/08 P, ei avaldata, EU:C:2008:356, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon, C‑342/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1043, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et alates vaidlustatud direktiivi jõustumisest peavad sellised gaasitorujuhtme käitajad nagu hageja üldjuhul arvestama, et edaspidi hakkavad nende gaasitorujuhtmete ühe osa suhtes, käesoleval juhul sellele osale, mis asub liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel kuni liikmesriikide territooriumini või liikmesriigi territoriaalmeres, kehtima kohustused, mis on ette nähtud direktiivis 2009/73 ja nendes riigisisestes õigusnormides, millega võetakse üle see direktiiv vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis.

105

Millised on aga konkreetsed kohustused, mis hakkavad muudetud direktiivi 2009/73 sätete kohaselt nüüdsest kehtima teatavate ettevõtjate nagu hageja gaasitorujuhtmete ühe osa suhtes, ning viis, kuidas need kohustused on täpselt määratletud, sõltub riigisisestest ülevõtmismeetmetest, mida liikmesriik, kelle territoriaalmeres asub torujuhtme see lõik, võtab või on võtnud vaidlustatud direktiivi artikli 2 alusel koostoimes ELTL artikli 288 kolmanda lõiguga, ja seda hiljemalt 24. veebruariks 2020.

106

Nimelt ei saa direktiiv ise tekitada kohustusi eraõiguslikule isikule ja seega ei saa liikmesriigi ametiasutused sellele tugineda ettevõtjate vastu, kui need ametiasutused ei ole nimetatud direktiivi ülevõtmiseks enne meetmeid võtnud (26. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Marshall, 152/84, EU:C:1986:84, punkt 48, ja 7. juuli 2014. aasta kohtumäärus Group’Hygiène vs. komisjon, T‑202/13, EU:T:2014:664, punkt 33; vt selle kohta ka 14. juuli 1994. aasta kohtuotsus Faccini Dori, C‑91/92, EU:C:1994:292, punktid 20 ja 25).

107

Seega, olenemata sellest, kas vaidlustatud direktiivi sätted on selged ja piisavalt täpsed, ei saa need enne riiklike ülevõtmismeetmete vastuvõtmist ja neist sõltumatult olla hageja kohustuste otsene või kohene allikas, mis seetõttu võiks mõjutada tema õiguslikku olukorda otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses (vt selle kohta 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, T‑172/98 ja T‑175/98–T‑177/98, EU:T:2000:168, punkt 54, ja 7. juuli 2014. aasta kohtumäärusGroup’Hygiène vs. komisjon, T‑202/13, EU:T:2014:664, punkt 33). Eelkõige ei saa Saksamaa reguleeriv asutus, kui Saksamaa Liitvabariik ei ole vastu võtnud vaidlustatud direktiivi ülevõtmise meetmeid, nõuda hagejalt, et ta täidaks tema suhtes kehtivaid uusi kohustusi, nagu need on ette nähtud nimetatud direktiivis.

108

Asjaolu, et nüüd reguleerib hageja tegevust osaliselt liidu õigus, antud juhul muudetud direktiiv 2009/73, on igal juhul üksnes tagajärg, mis tuleneb tema valikust arendada ja jätkata oma tegevust liidu territooriumil, käesoleval juhul ühe liidu liikmesriigi territoriaalmeres (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punktid 127 ja 128). Siiski ei ole vaidlustatud direktiivil kui sellisel ja alates selle jõustumisest kohest ja konkreetset mõju selliste ettevõtjate õiguslikule olukorrale nagu hageja, igal juhul mitte enne direktiivi artikli 2 lõikes 1 ette nähtud ülevõtmistähtaja möödumist.

109

Pealegi, kui nõustuda hageja seisukohaga, mille kohaselt vaidlustatud direktiivi jõustumine mõjutas tema õiguslikku olukorda otseselt põhjusel, et tema kahe gaasitorujuhtmete võrgustiku Nord Stream 2 käitamine oleks muidu jäänud direktiivi 2009/73 esemelisest kohaldamisalast välja, siis tähendaks see, et iga kord, kui liit kehtestab valdkonnas uue õigusaktiga ettevõtjatele kohustusi, mida neile varem ei olnud seatud, siis isegi kui akt on vastu võetud direktiivi vormis ja seadusandliku tavamenetluse kohaselt, mõjutab see ettevõtjaid tingimata ja otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Selline lähenemine oleks aga vastuolus ELTL artikli 288 kolmanda lõigu sõnastusega, mille kohaselt „[d]irektiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele“, ja järelikult ka tõsiasjaga, et põhimõtteliselt mõjutavad ettevõtjate õiguslikku olukorda iga direktiivi riigisisesed ülevõtmismeetmed.

110

Käesoleval juhul panevad seega liikmesriigid – hageja juhtumil Saksamaa Liitvabariik – üksnes vaidlustatud direktiivi riigisiseste ülevõtmismeetmetega, mida nad võtavad või on võtnud, sellistele ettevõtjatele nagu hageja tulevikus või praegu kohustused, mis tulenevad direktiivist 2009/73, mida on muudetud vaidlustatud direktiiviga, ja seda liikmesriikide kehtestatud tingimustel (vt selle kohta 10. septembri 2002. aasta kohtumäärus Japan Tobacco ja JT International vs. parlament ja nõukogu, T‑223/01, EU:T:2002:205, punkt 47, ja 7. juuli 2014. aasta kohtumäärus Group’Hygiène vs. komisjon, T‑202/13, EU:T:2014:664, punktid 33 ja 36).

111

Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et käesoleva hagi esitamise kuupäeval olid sellised ülevõtmismeetmed Saksamaa Liitvabariigis puudulikud. Seejärel tuleb igal juhul vastupidi hageja väidetule tõdeda, et riigisiseste ülevõtmismeetmete osas, mille liikmesriigid pidid hiljemalt 24. veebruariks 2020 vastu võtma ja muutma vaidlustatud direktiiviga muudetud direktiivist 2009/73 tulenevad kohustused ettevõtjate suhtes siduvaks, oli liikmesriikidel direktiivi sätete rakendamisel kaalutlusõigus.

112

Esiteks, mis puudutab muudetud direktiivi 2009/73 artiklis 9 ette nähtud kohustusi, siis on liikmesriikidel selle artikli 9 lõike 8 uue esimese lõigu ja lõike 9 alusel, mis on lisatud vaidlustatud direktiiviga, võimalus otsustada mitte kohaldada ülekandevõrkude ja põhivõrguettevõtjate lahutamise kohustust, nagu see on ette nähtud nimetatud artikli 9 lõikes 1. Täpsemalt „võib“ nii otsustada, kui tegemist on liikmesriiki ja kolmandat riiki ühendava ülekandesüsteemi osaga, mis asub kõnealuse liikmesriigi piiri ja kõnealuse liikmesriigi võrgu esimese ühenduspunkti vahel ning kui 23. mail 2019 kuulus ülekandesüsteem vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, ja teiseks, kui 23. mail 2019 kuulus ülekandesüsteem vertikaalselt integreeritud ettevõtjale ning on olemas kord, mis tagab ülekandesüsteemi halduritele suurema sõltumatuse kui direktiivi 2009/73 IV peatüki sätted.

113

Ka hageja möönab seda võimalust, rõhutades, et „[o]n samuti tõsi, et omandisuhete eraldamise osas võimaldab direktiiv [2009/73 vaidlustatud direktiiviga muudetud redaktsioonis] liikmesriikidel kehtestada täielikule eraldamisele alternatiive, nimelt sõltumatu võrguettevõtja mudelit […] ja sõltumatu põhivõrguettevõtja mudelit“. Samuti tuleb tõdeda, et vastavalt direktiivi 2009/73 artikli 14 lõikele 1, mis on lisatud vaidlustatud direktiiviga, võivad liikmesriigid otsustada artikli 9 lõiget 1 mitte kohaldada ja määrata ülekandesüsteemi omaniku ettepaneku alusel ja komisjoni heakskiidul sõltumatu süsteemihalduri.

114

Teiseks võivad liikmesriigi ametiasutused vaidlustatud direktiiviga direktiivi 2009/73 tehtud muudatuste, eelkõige artikli 36 muudatuste ja lisatud artikli 49a alusel otsustada – kui tegemist on „uute suurte gaasiinfrastruktuuridega“ või „liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste gaasi ülekandetorudega, mille ehitamine on lõpetatud enne 23. maid 2019“ – teha erandeid muudetud direktiivi 2009/73 teatavatest sätetest, käesoleval juhul artikli 36 alusel erandeid artiklitest 9, 32, 33 ja 34 ning artikli 41 lõigetest 6, 8 ja 10, ning artikli 49a alusel erandeid artiklitest 9, 10, 11 ja 32 ning artikli 41 lõigetest 6, 8 ja 10.

115

Sellega seoses on liikmesriikide ülesanne võtta vastu riigisisesed meetmed, mis võimaldavad ettevõtjatel taotleda erandite kohaldamist, määratledes täpsemalt erandite saamise tingimused, lähtuvalt muudetud direktiivi 2009/73 artiklis 49a ette nähtud üldistest kriteeriumidest, ning piiritledes menetluse, mis võimaldab liikmesriigi reguleerivatel asutustel taotlused vaidlustatud direktiivis ette nähtud tähtaegade jooksul lahendada. Lisaks on liikmesriigi reguleerivatel asutustel nende tingimuste rakendamisel ulatuslik kaalutlusõigus erandite tegemisel ja võimalike eritingimuste kehtestamisel, mis võivad eranditega kaasneda (vt analoogia alusel 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon, C‑342/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1043, punktid 48–53).

116

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud direktiivi sätted ei puuduta hagejat otseselt.

117

Lõpuks ei saa hageja tugineda lahendusele, millest Euroopa Kohus lähtus 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Infront WM (C‑125/06 P, EU:C:2008:159). See kohtuasi puudutas nimelt komisjoni otsust, mis oli adresseeritud muudele liikmesriikidele kui Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriik ning millega komisjon kiitis heaks meetmed, mida see riik – sel ajal liidu liige – oli võtnud ja mille tagajärjel kehtestati riigisisestele teleringhäälinguorganisatsioonidele teatud hulk piiranguid juhuks, kui nad kavatsesid üle kanda teatud kindlaid sündmusi, mille osas hageja esimeses astmes oli omandanud ainuõigused. Seega ei ole nimetatud kohtuasja õiguslik ja faktiline olukord sugugi võrreldav käesoleva kohtuasja omaga, mis puudutab üksnes direktiivi ja mis pealegi ei ole ebatüüpiline.

118

Kõigist eeltoodud kaalutlustest nähtub, et vaidlustatud direktiiv ei puuduta hagejat otseselt. Arvestades aga, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus „teisel juhtumil“ sätestatud tingimused on kumulatiivsed, järeldub sellest tõdemusest, et hagejal ei saa olla õigust esitada vaidlustatud direktiivi peale tühistamishagi selle teise juhtumi kohaselt (vt selle kohta 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon, C‑342/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1043, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

119

Olgu lisatud, et erinevalt sellest, mida väidab hageja, ei piira asjaolu, et parlament ja nõukogu võtsid vaidlustatud akti vastu direktiivi vormis või et nad otsustasid muudetud direktiivi 2009/73 uue artikli 49a alusel erandi teha ainult gaasitorujuhtmete suhtes, mille ehitamine oli „lõpetatud enne 23. maid 2019“, tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 alusel.

120

Nimelt kehtestab EL toimimise leping esiteks artiklitega 263 ja 277 ning teiseks artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtule (23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament, 294/83, EU:C:1986:166, punkt 23; 25. juuli 2002. aasta kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punkt 40, ning 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 92).

121

Seega on füüsilised või juriidilised isikud nagu hageja, kes ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu vaidlustada liidu üldakte otse, kaitstud nende aktide nende suhtes kohaldamise eest (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 93).

122

Nimelt võib hageja oma juhtumil taotleda Saksamaa reguleerivalt asutuselt muudetud direktiivi 2009/73 artikli 49a või isegi artikli 36 alusel erandit ning vajaduse korral vaidlustada selle asutuse otsuse Saksa kohtus, tuginedes vaidlustatud direktiivi kehtetusele ja paludes sellel kohtul esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimused vaidlustatud direktiivi kehtivuse kohta (vt selle kohta 16. mai 2019. aasta kohtuotsus Pebagua vs. komisjon, C‑204/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:425, punktid 67 ja 68, ning 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon, C‑342/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1043, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

123

Vastupidi hageja väidetele ei ole mingit alust tunnistada selline eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks põhjusel, et hagejal on „kahtlemata õigus“ esitada hagi vaidlustatud direktiivi tühistamiseks ELTL artikli 263 alusel kohtupraktika tähenduses, mis tuleneb 9. märtsi 1994. aasta kohtuotsusest TWD Textilwerke Deggendorf (C‑188/92, EU:C:1994:90) ja mida on hiljuti täpsustatud 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Georgsmarienhütte jt (C‑135/16, EU:C:2018:582, punkt 43). Vastupidi, käesoleva hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine kinnitab, et tal puudub õigus esitada hagi ELTL artikli 263 alusel.

124

Järelikult tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna hageja ei saa põhjendada oma õigust esitada vaidlustatud direktiivi peale tühistamishagi ühegi ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud juhtumiga.

125

Menetlust korraldava meetme võtmise taotluses märgib hageja, et 25 dokumendis, millega nõukogu võimaldas vastuseks tema töötaja taotlustele üksnes osaliselt tutvuda, oli palju kustutatud tekstilõike. Nii on tal põhjust arvata, et kustutatud lõigud on käesoleva hagi lahendamiseks väga asjakohased, kuna need sisaldavad tõenäoliselt teavet, mis näitab, et vaidlustatud direktiiv, mille liidu seadusandja vastu võttis, puudutab teda konkreetselt. Ta väidab selle tõendamiseks, et ta sai, nagu näha, muust allikast neist 25st dokumendist, millega täies ulatuses tutvumise võimaldamisest keelduti, kahe dokumendi kärbeteta versioonid. Need kaks dokumenti, mis sisaldavad Saksamaa Liitvabariigi märkusi direktiivi ettepaneku kohta, näitavad, et vaidlustatud direktiiv puudutas hagejat konkreetselt.

126

Nii palub hageja Üldkohtul kohustada nõukogu esitama nende 25 dokumendi kärbeteta versioonid, millega tema töötajal võimaldati ainult osaliselt tutvuda, ning kaks dokumenti, mida nõukogu keeldus talle edastamast, täpsustades samas, et neis versioonides võiks kustutada võimalikud lõigud, mis käsitlevad nõukogu õigustalituse antud arvamust või isikuandmeid.

127

Oma seisukohtades menetlust korraldava meetme võtmise taotluse kohta palub nõukogu, keda sisuliselt toetab parlament, esimese võimalusena Üldkohtul jätta taotlus rahuldamata, kuna taotletud dokumendid ei oma ilmselgelt asjas tähtsust seoses hageja õigusega esitada hagi. Lisaks rõhutab ta, et käesoleva kohtuasja raames ei saa Üldkohus isegi mitte kaudselt kontrollida nende otsuste õiguspärasust, mille ta tegi vastuseks hageja töötaja poolt määruse nr 1049/2001 alusel esitatud taotlustele, ning et ta peaks hoopis tagasi lükkama hageja katse alustada kuritarvituslikku dokumentide taotlemise menetlust (document discovery) ja minna mööda tõsiasjast, et tema töötajal dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsused on lõplikud, kuna nende peale ei ole esitatud hagi ELTL artikli 263 alusel. Nõukogu palub veel, et Üldkohus annaks igal juhul korralduse eemaldada toimikust dokumendid, mis on esitatud menetlust korraldava meetme võtmise taotluse lisadena M. 26 ja M. 30, kuna hageja sai need dokumendid õigusvastaselt ning seetõttu on need esitatud ja tema taotlusele lisatud õigusvastaselt.

128

Nõukogu rõhutab, et Euroopa Kohus tegeles sellega seotud probleemidega kohtuasjas, milles tehti 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236), milles hageja soovis kasutada määruses nr 1049/2001 ette nähtud menetlust selleks, et saada institutsioonilt dokumente, et põhjendada oma väiteid eraõigusliku poolena vaidluses liiduga, ja märgib sisuliselt, et ta kardab, et käesoleval juhul soovib hageja saavutada seda, et Üldkohus seadustaks – et neid saaks hiljem kasutada vahekohtumenetluses, mis tema taotlusel on algatanud liidu vastu – hageja valduse dokumentidele, millest ilmnevad sisearutelud ja liikmesriikide esialgsed seisukohad vaidlustatud direktiivi küsimustes, samas kui nõukogu on määruse nr 1049/2001 alusel keeldunud võimaldamast tal nendega tutvuda kärbeteta versioonis.

129

Sellega seoses tuleb nentida, et menetlust korraldava meetme võtmise taotluses nimetatud dokumendid võivad hagejat silmas pidades tõendada, et vaidlustatud direktiiv puudutab teda isiklikult. Kuna eespool tuvastatud asjaolust, et hageja õiguslikku olukorda ei ole puudutatud otseselt, piisab, et asuda seisukohale, et tal puudub õigus esitada hagi vaidlustatud direktiivi tühistamiseks, siis võib käesoleva hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja teha otsust menetlust korraldava meetme taotluse kohta.

130

Seoses nõukogu taotlusega eemaldada toimikust kaks dokumenti, mille hageja esitas lisadena M. 26 ja M. 30, tuleb rõhutada, et vastupidi sellele, mida väidab hageja oma 27. jaanuari 2020. aasta kirjas, milles ta võttis omal algatusel seisukoha nõukogu selle täiendava taotluse kohta, ei pea sellist menetlusküsimust kodukorra artikli 130 lõike 2 alusel tingimata eraldi dokumendina esitama ja selle võib esitada ka menetluse igas staadiumis. Nõukogu taotlus, nagu see on sõnastatud tema seisukohtades menetlust korraldava meetme võtmise taotluse kohta, on seega vastuvõetav.

131

Sellega seoses tuleb rõhutada, et kaks vaidlusalust dokumenti sisaldavad Saksamaa Liitvabariigi seisukohti seadusandlikus menetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud direktiiv.

132

Hageja eitab 27. jaanuari 2020. aasta kirjas, et nimetatud dokumendid on tema valduses õigusvastaselt. Esiteks rõhutab ta, et neil ei olnud templit „Restreint UE/EU Restricted“, vaid üksnes märge, et need on mõeldud kasutamiseks adressaatide ringis ning et nende dokumentide töötlemine ja hilisem levitamine toimub üksnes selle ringi liikmete vastutusel. Teiseks märkis ta, et „[k]ui sellise ringi liige jagab [talle] mõne dokumendi, on väga raske näha, kuidas see võiks tähendada [t]emapoolset rikkumist“.

133

Sellega seoses tuleb nentida, et hageja ei ole 27. jaanuari 2020. aasta kirjas märkinud, kes liidu liikmesriikide alalistest esindajatest, kes kuuluvad kahe kõnealuse dokumendi adressaatide ringi, andis talle loa neid dokumente vallata. Ta ei tuginenud ka Saksamaa Liitvabariigi kui nimetatud dokumentide koostaja nõusolekule. Samuti ei ilmne, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 kohaselt (vt selle võimaluse kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punktid 85–89) oleks nimetatud liikmesriik vaikimisi või sõnaselgelt andnud nõusoleku, et need kommentaarid edastataks hagejale kas enne või pärast seda, kui nõukogu jättis hageja töötaja taotlused osaliselt rahuldamata.

134

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et Saksamaa Liitvabariigi poolt vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise menetluse raames esitatud kommentaaride kärbeteta versioonid olid saadud õiguspäraselt.

135

Järelikult tuleb rahuldada nõukogu taotlus, et dokumendid, mille hageja esitas lisadena M. 26 ja M. 30, eemaldataks toimikust, rõhutades igal juhul esiteks, et need dokumendid ei ole sellist laadi, et need tõendaksid hageja otsest puutumust ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise juhtumi kohaselt, mistõttu ei ole Üldkohtul vaja nõuda nõukogult nende dokumentide esitamist, et teha otsus vastuvõetamatuse väidete kohta, ning teiseks, et selle dokumendi sisu avalikustamine, ka käesoleva menetluse raames, kahjustaks konkreetselt ja tegelikult avaliku huvi kaitset seoses liidu rahvusvaheliste suhetega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 tähenduses, nõrgendades liidu positsiooni vahekohtumenetluses, mis on hageja taotlusel tema suhtes algatatud, ja ka seepärast, et kui Üldkohus võtab hageja ettepanekul menetlust korraldava meetme, seadustab see olukorra, kus hageja valduses on nende dokumentide kärbeteta versioonid.

136

Kodukorra artikli 144 lõige 3 sätestab, et kui kostja esitab kodukorra artikli 130 lõikes 1 ette nähtud vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise vastuväite, lahendatakse menetlusse astumise avaldus alles pärast vastuväite tagasilükkamist või liitmist sisulise menetlusega. Kodukorra artikli 142 lõike 2 kohaselt langeb menetlusse astumise ese ära eelkõige juhul, kui hagiavaldus tunnistatakse vastuvõetamatuks.

137

Kuna käesolevas asjas rahuldati vastuvõetamatuse väited ja käesolev määrus lõpetab seega menetluse, siis ei ole enam vaja teha otsust Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Poola Vabariigi ja komisjoni menetlusse astumise avalduste kohta.

138

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.

139

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Lisaks tuleneb kodukorra artikli 144 lõikest 10, et kui enne menetlusse astumise avalduse lahendamist lõpetatakse kohtuasjas menetlus, kannavad menetlusse astumise avalduse esitaja ja kohtuasja pooled ise oma kulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldusega. Järelikult peavad hageja, parlament ja nõukogu ning Eesti Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Poola Vabariik ja komisjon kandma menetlusse astumise avaldustega seotud kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

määrab: