—

Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie, esindaja: advokaat A. van Leeuwen,

—

R. N. G. Eind, esindaja: advokaat R. Ketwaru,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja C. Wissels ning M. de Grave,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

—

Taani valitsus, esindaja: A. Jacobsen,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Schulze-Bahr,

—

Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis ja K. Boskovits ning Z. Chatzipavlou,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: E. O’Neill, keda abistas barrister S. Moore,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Rozet ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 18, nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15), muudetud nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92 (EÜT L 245, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 69; edaspidi „määrus nr 1612/68”), ja nõukogu . aasta direktiivi 90/364/EMÜ elamisõiguse kohta (EÜT L 180, lk 26; ELT eriväljaanne 20/01, lk 3) tõlgendamist.

2

See taotlus esitati Suriname kodaniku Rachel Nataly Geradina Eindi ja Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie (Madalmaade immigratsiooni- ja integratsiooniminister) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on Staatssecretaris van Justitie (riigisekretär justiitsasjades; edaspidi „riigisekretär”) otsus, millega keelduti nimetatud isikule väljastamast elamisluba.

3

Määruse nr 1612/68 artikkel 10 sätestab järgmist:

„1.   Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:

[…]”.

4

Direktiivi 90/364 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid annavad elamisõiguse liikmesriikide kodanikele, kellel puudub see õigus ühenduse õiguse teiste sätete alusel, ning nende lõikes 2 määratletud pereliikmetele tingimusel, et neil endal ja nende pereliikmetel on vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

[…]

2.   Olenemata kodakondsusest võivad koos elamisõiguse valdajaga asuda teise liikmesriiki elama järgmised isikud:

[…]”.

5

23. novembri 2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet) (Staatsblad 2000, nr 495) § 1 punktis e täpsustatakse mõiste „ühenduse kodanikud” ulatust:

6

Vastavalt välismaalaste seaduse § 1 punktile h käsitatakse „ajutise elamisloana” välismaalase päritoluriigi või alalise elukoha järgse riigi Madalmaade kuningriigi diplomaatilises esinduses või konsulaadis nimetatud välismaalase poolt isiklikult kolmest kuust pikemaks viibimiseks taotletud viisat, mille nimetatud esindus on väljastanud.

7

Välismaalaste seaduse § 14 lõike 1 punktis a volitatakse justiitsministrit rahuldama, rahuldamata või läbivaatamata jätma tähtajalise elamisloa taotlusi. Sama artikli lõike 2 kohaselt kaasnevad tähtajalise elamisloaga piirangud, mis on seotud elamisloa andmise alusega.

8

Välismaalaste seaduse § 16 lõike 1 punkt a näeb ette, et tähtajalise elamisloa taotluse võib jätta rahuldamata, kui välismaalasel ei ole kehtivat ajutist elamisluba, mis anti välja samal alusel, mil taotletakse elamisluba.

9

2000. aasta veebruaris kolis Madalmaade kodanik Runaldo Ruben Leonard Eind Ühendkuningriiki, kus ta oli leidnud tööd. Hiljem tuli tema juurde otse Surinamest elama tema 1989. aastal sündinud tütar Rachel.

10

Eelotsusetaotluse kohaselt andsid Ühendkuningriigi ametiasutused 4. juunil 2001. aastal R. R. L. Eindile teada, et tal oli õigus elada Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 alusel. Sama kuupäeva kirjaga anti tema tütrele teada, et ka temal oli ühenduse töötaja pereliikmena õigus elada Ühendkuningriigis. R. R. L. Eindile väljastati sellest tulenevalt elamisluba, mis kehtis kuni .

11

17. oktoobril 2001 pöördus R. R. L. Eind koos tütrega tagasi Madalmaadesse. R. N. G. Eind registreeris end Amsterdami politseiasutuses ning taotles elamisloa väljastamist välismaalaste seaduse § 14 alusel.

12

Seda taotlust läbivaatavas halduskomisjonis väitis R. R. L. Eind, et ta sai alates Madalmaadesse tagasipöördumisest sotsiaaltoetust ning et sellest kuupäevast alates ei olnud ta haiguse tõttu töötanud ega tööd otsinud. Ta lisas siiski ka seda, et ta oli käinud vestlusel Banenmarkt’is (tööhõiveamet), et siseneda uuesti tööturule, ning et ta oli kokku leppinud uue vestluse. Toimikust tuleneb samuti, et R. R. L. Eindil on Madalmaades ravikindlustus.

13

2. jaanuari 2002. aasta otsusega jättis riigisekretär R. N. G. Eindi taotluse rahuldamata põhjendusel, et viimasel ei olnud ajutist elamisluba. Lisaks sellele täpsustati nimetatud otsuses, et talle ei olnud võimalik väljastada mingisugust elamisluba tema kui ühenduse kodaniku pereliikme seisundi alusel. Tema isa oli küll elanud muus liikmesriigis, kui Madalmaade Kuningriik, kuid ta ei olnud pärast nimetatud riiki tagasipöördumist tõeliselt ja tegelikult tööd teinud ning samuti ei olnud tema puhul tegemist majanduslikult mitteaktiivse kodanikuga EÜ asutamislepingu tähenduses. Neil asjaoludel ei saanud R. R. L. Eindi enam käsitada ühenduse kodanikuna välismaalaste seaduse tähenduses.

14

R. N. G. Eindi vaie nimetatud otsuse peale jäeti rahuldamata riigisekretäri 5. juuli 2002. aasta otsusega. Rechtbank te’s-Gravenhage (Haagi linnaosakohus), viidates . aasta otsusele kohtuasjas C-370/90: Singh (EKL 1992, lk I-4265) ja . aasta otsusele kohtuasjas C-292/89: Antonissen (EKL 1991, lk I-745), tühistas siiski . aasta otsusega riigisekretäri . aasta otsuse ja saatis asja tagasi Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie’le vaide uueks läbivaatamiseks.

15

Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie esitas selle otsuse peale Raad van State’le apellatsioonkaebuse, kes leidis, et ühenduse õigusest ei tulene tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamise osas ühemõttelist vastust ja otsustas kohtuasja menetlemise peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Ühendkuningriigi valitsus märkis oma kirjalikes märkustes ning kohtuistungil, et R. N. G. Eindile väljastati Ühendkuningriigis elamisluba mitte määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel, vaid siseriikliku õiguse alusel. Nimetatud valitsus täpsustas, et nimetatud elamisloaga ei viidud ellu ühenduse õigusest tulenevat kohustust, vaid tehti poliitiline valik siseriiklikku õigust arvestades.

17

Kuid eelotsusetaotlusest tuleneb, et 4. juuni 2001. aasta kirjaga andsid Ühendkuningriigi ametiasutused R. N. G. Eindile teada, et ka temal oli ühenduse töötaja pereliikmena õigus elada Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 alusel.

18

Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 sätestatud koostöömenetluse raames ei ole mitte Euroopa Kohtu vaid liikmesriigi kohtu ülesanne teha kindlaks vaidluse aluseks olevad asjaolud ning teha sellest järeldusi oma otsuse jaoks (vt eelkõige 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-435/97: WWF jt, EKL 1999, lk I 5613, punkt 32, ja . aasta otsus kohtuasjas C-510/99: Tridon, EKL 2001, lk I-7777, punkt 28).

19

Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastates lähtuda eeldusest, millele ta tugines, st sellest, et R. N. G. Eind elas Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel.

20

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui ühenduse töötaja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, kohustab ühenduse õigus selle liikmesriigi ametiasutusi andma selle töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule õiguse siseneda ja elada selles liikmesriigis ainuüksi seetõttu, et liikmesriigis, kus nimetatud töötaja töötas, oli nimetatud kolmanda riigi kodanikule väljastatud määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel elamisluba, mis on endiselt kehtiv.

21

Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punkti a kohaselt on sõltumata kodakondsusest õigus elama asuda töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil, tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21-aastased või ülalpeetavad.

22

Eelkõige määruse nr 1612/68 põhjendusest 5 tuleneb, et määruse eesmärk on töötajate liikumist takistavate piirangute kõrvaldamine, „eelkõige selliste piirangute kõrvaldami[ne], mis on seotud töötaja õigusega olla koos oma perega ja tema pere integreerimistingimustega vastuvõtjariiki”.

23

Õigus perekonna taasühinemisele määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel ei anna võõrtöötaja pereliikmetele endile õigust vabale liikumisele, vaid pigem kaitseb see säte võõrtöötaja õigusi, kelle pereliige on kolmanda riigi kodanik (vt määruse nr 1612/68 artiklit 11 puudutavas 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-10/05: Mattern ja Cikotic, EKL 2006, lk I-3145, punkt 25).

24

Sellest tulenevalt võib ühenduse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodaniku õigusele asuda elama nimetatud töötaja juurde, tugineda vaid selles liikmesriigis, kus nimetatud töötaja elab.

25

Määruse nr 1612/68 raames on liikmesriigi ametiasutuste poolt ühenduse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule väljastatud elamisloa mõju piiratud selle liikmesriigi territooriumiga.

26

Eelnevaga arvestades tuleb esimese küsimuse punktile a vastata, et juhul, kui ühenduse töötaja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, ei kohusta ühenduse õigus selle liikmesriigi ametiasutusi andma kõnealuse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule õigust siseneda ja elada selles liikmesriigis ainuüksi seetõttu, et vastuvõtvas liikmesriigis, kus kõnealune töötaja töötas, oli nimetatud kolmanda riigi kodanikule väljastatud määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel elamisluba, mis on endiselt kehtiv.

27

Nende küsimustega, mida on otstarbekas uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui töötaja pöördub pärast teises liikmesriigis töötamist tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, on selle töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul ühenduse õigusest tulenevalt õigus elada selles liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ja seda vaatamata sellele, et nimetatud töötaja ei tee seal tõelist ja tegelikku tööd. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib samuti teada, kas nimetatud kolmanda riigi kodaniku elamisõigust võib mõjutada asjaolu, et kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne selles vastuvõtvas liikmesriigis elamist, kus töötaja töötas, siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada liikmesriigis, mille kodanik töötaja on.

28

Esiteks tuleb meenutada, et liikmesriigi kodanike õigus elada teise liikmesriigi territooriumil, ilma et ta tegutseks seal töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole tingimusteta õigus. EÜ artikli 18 lõike 1 alusel on igal liidu kodanikul õigus elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti (vt selle kohta 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-456/02: Trojani, EKL 2004, lk I-7573, punktid 31 ja 32, ning samuti . aasta otsus kohtuasjas C-200/02: Zhu ja Chen, EKL 2004, lk I-9925, punkt 26).

29

Nende piirangute ja tingimuste hulgas tuleneb direktiivi 90/364 artikli 1 lõike 1 esimesest lõigust, et liikmesriigid võivad nende territooriumil elada soovivatelt majanduslikult mitteaktiivsetelt liidu kodanikelt nõuda, et neil endal ja nende pereliikmetel on vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

30

Majanduslikult mitteaktiivsete liidu kodanike pereliikmete elamisõigus on direktiivi 90/364 artikli 1 lõike 2 kohaselt seotud elamisõigusega, mis on liidu kodanikul ühenduse õiguse alusel.

31

Põhikohtuasjas, arvestades, et R. R. L. Eind on Madalmaade kodanik, ei ole võimalik keelata tal Madalmaade Kuningriigis elada või sellele tingimusi seada.

32

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 101–106 märkis, tuleneb ühenduse õigusest võõrtöötaja õigus siseneda pärast teises liikmesriigis töötamist liikmesriigi, mille kodanik ta on, territooriumile ja seal elada, kuivõrd see on vajalik töötajatele EÜ artikli 39 alusel kuuluva õiguse vabalt liikuda ja selle õiguse rakendamiseks võetud sätete – nagu määruse nr 1612/68 sätted – kasuliku mõju tagamiseks. Niisugust tõlgendust toetab liidu kodaniku staatuse kehtestamine, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus.

33

Madalmaade ja Taani valitsus väitsid oma kirjalikes märkustes, et võimalus, et päritoluliikmesriiki tagasipöördumisel ei ole võimalik vastuvõtvas liikmesriigis tekkinud pereelu jätkata, ei saa mõjutada ühenduse kodanikku loobuma viimati nimetatud liikmesriiki liikumisest töötamise eesmärgil. Eelkõige rõhutas Madalmaade valitsus asjaolu, et R. R. L. Eindi ei saanud mõjutada Ühendkuningriiki liikumisel nimetatud vabadust mitte kasutama asjaolu, et tema tütrel ei ole võimalik elada koos temaga R. R. L. Eindi tagasipöördumisel päritoluriiki kuna R. N. G. Eindil ei olnud nimetatud teise liikmesriiki liikumise hetkel õigust elada Madalmaades.

34

Sellise lähenemisviisiga ei saa nõustuda.

35

Liikmesriigi kodanikku võib mõjutada liikmesriigist, mille kodanik ta on, teise liikmesriigi territooriumil töötamise eesmärgil mitte lahkuma asjaolu, et ta ei ole kindel, kas ta saab pöörduda tagasi päritoluliikmesriiki, sõltumatult viimati nimetatud riigis töötamise tingimusest.

36

Eespool nimetatud pärssiv mõju ilmneb ka seetõttu, et on võimalik, et nimetatud kodanik ei saa tagasipöördumisel päritoluliikmesriiki jätkata lähedaste pereliikmetega kooselu, mis võis saada – kas abielu või perekonna taasühinemisega – alguse vastuvõtvas liikmesriigis.

37

Perekonna taasühinemise takistused võivad seega riivata liikmesriikide kodanike ühenduse õigusest tulenevat õigust vabalt liikuda; seetõttu ei saa ühenduse töötaja tagasipöördumist liikmesriiki, mille kodanik ta on, käsitada puhtalt riigisisese olukorrana.

38

Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas esinevatel asjaoludel on R. N. G. Eindil õigus asuda elama Madalmaadesse oma isa R. R. L. Eindi juurde isegi siis, kui viimase näol on tegemist majanduslikult mitteaktiivse kodanikuga.

39

See õigus sõltub määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punktis a sätestatud tingimustest, mida kohaldatakse analoogia korras.

40

Seega on R. N. G. Eindi olukorras oleval isikul nimetatud õigus 21-aastaseks saamiseni või seni, kuni ta on oma isa ülalpeetav.

41

Sellist järeldust ei kõiguta asjaolu, et R. N. G. Eindil ei olnud enne selles liikmesriigis elamist, kus tema isa töötas, siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada liikmesriigis, mille kodanik R. R. L. Eind on.

42

Vastupidi sellele, mida väidavad Madalmaade, Taani ja Saksamaa valitsus, ei oma niisugusele õigusele tuginemise võimatus mingisugust tähtsust seoses sellise lapse, kui ühenduse töötaja pereliikme, liikmesriiki, mille kodanik töötaja on, sisenemise ja seal elamise õiguse tunnistamisega.

43

Esiteks ei tulene selle õiguse olemasolu puudutav nõue sõnaselgelt ega kaudselt ühestki ühenduse õiguse sättest, mis käsitleb ühenduse töötajate kolmandate riikide kodanikest pereliikmete õigust elada ühenduses. Ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tohi ühenduse teisest õigust liikumise ja elamise valdkonnas tõlgendada kitsendavalt (vaata eelkõige määruse nr 1612/68 osas 13. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 267/83: Diatta, EKL 1985, lk 567, punktid 16 ja 17, ning samuti . aasta otsus kohtuasjas C-413/99: Baumbast ja R, EKL 2002, lk I-7091, punkt 74).

44

Teiseks oleks selline nõue vastuolus ühenduse seadusandja eesmärgiga, kes on tunnustanud liikmesriikide kodanike pereelu kaitse tagamise olulisust selleks, et kõrvaldada takistused asutamislepinguga garanteeritud põhivabaduste teostamiselt (11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-60/00: Carpenter, EKL 2002, lk I-6279, punkt 38, ja . aasta otsus kohtuasjas C-459/99: MRAX, EKL 2002, lk I-6591, punkt 53).

45

Arvestades kõigi eelnevate järeldustega tuleb teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse punktile b vastata, et juhul, kui töötaja pöördub pärast teises liikmesriigis töötamist tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, on selle töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul tulenevalt määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punktist a, mida kohaldatakse analoogia korras, õigus elada selles liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ja seda vaatamata sellele, et nimetatud töötaja ei tee seal tõelist ja tegelikku tööd. Asjaolu, et ühenduse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne selles liikmesriigis elamist, kus töötaja töötas, siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ei oma mingit tähtsust nimetatud kolmanda riigi kodaniku viimati nimetatud riigis elamise õiguse hindamisel.

46

Arvestades esimese küsimuse punktile a, teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse punktile b antud vastust, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu teistele küsimustele vaja vastata.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: