EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52012DC0635
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL Concerning the application of Directive 2009/22/EC of the European Parliament and of the Council on injunctions for the protection of consumers' interest
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE tarbijate huve kaitsvaid ettekirjutusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ kohaldamise kohta
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE tarbijate huve kaitsvaid ettekirjutusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ kohaldamise kohta
/* COM/2012/0635 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE tarbijate huve kaitsvaid ettekirjutusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ kohaldamise kohta /* COM/2012/0635 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA
NÕUKOGULE tarbijate huve kaitsvaid ettekirjutusi
käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ kohaldamise kohta SISUKORD 1........... SISSEJUHATUS........................................................................................................... 3 2........... DIREKTIIVI KOHALDAMINE 2008.
AASTAST ALATES........................................ 3 3........... DIREKTIIVI MÕJU TARBIJATELE............................................................................ 7 4........... ETTEKIRJUTUSTE TÕHUSUST TAKISTAVAD
ASJAOLUD................................ 11 5........... EDASISED SAMMUD............................................................................................... 13 6........... KOKKUVÕTE........................................................................................................... 16 1. SISSEJUHATUS 19. mai 1998.
aasta direktiiviga 98/27/EÜ (tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta)[1] võeti kasutusele kohtu- või
haldusmenetlus, millega võimaldatakse tarbijaorganisatsioonidel ja/või
riigiasutustel taotleda ettekirjutust, et peatada kõikides liikmesriikides
ettevõtja tegevus, mis on vastuolus mitme ELi tarbijakaitse-eeskirjaga
(loetletud direktiivi lisas). Direktiivi 98/27/EÜ on mitu korda muudetud
(lisasse on liidetud uued direktiivid). Selguse huvides on kõnealust direktiivi
kodifitseeritud praegu jõus oleva direktiiviga 2009/22/EÜ. 1.1. Direktiivi ülevõtmine
liikmesriikides ja direktiivi kohaldamine kuni 2008. aastani Esimeses aruandes
järeldati, et ettekirjutusi käsitleva direktiivi peamine kasulikkus seisnes
tõsiasjas, et sellega võeti kasutusele menetlus, mis võimaldab üksusel esitada
ettekirjutust taotlev hagi tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks igas
liikmesriigis. Need menetlused olid edukad riiklike rikkumiste puhul, kuid neil
oli väiksem mõju piiriülestele rikkumistele. Nii liikmesriigid kui ka huvitatud
isikud nimetasid teises liikmesriigis taotletud ettekirjutuste väikese arvu
põhjustena teises liikmesriigis hagi esitamise kulu, keerukust ja selleks
kuluvat aega. Komisjoni aruandes
rõhutati ka seda, et määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse
jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta
(tarbijakaitsealase koostöö määrus))[2]
jõustumine on osaliselt selgituseks asjaolule, miks riigiasutused kasutavad
piiriüleste rikkumiste puhul harva ettekirjutuste taotlemise menetlust, kuna kõnealuses
määruses sätestatud vastastikuse abi mehhanismid ei ole nii kulukad. 1.2. Käesoleva aruande meetodid ja
eesmärk Direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijate huve
kaitsvate ettekirjutuste kohta; edaspidi „direktiiv”) artikli 6 lõikega 1
on ette nähtud selle kohaldamise kohta aruande esitamine iga kolme aasta
tagant. Algselt 2003. aastaks kavandatud esimene aruanne võeti vastu 2008. aasta
novembris. 2011. aasta
märtsis saatis komisjon käesoleva teise aruande koostamist ette valmistades
riigiasutustele ja tarbijaorganisatsioonidele küsimustikud direktiivi
kohaldamise kohta Komisjon sai 58 vastust, millest 37 liikmesriikide
ministeeriumidelt või teistelt riigiasutustelt ja 21 riigi või Euroopa tasandi
tarbijaorganisatsioonidelt. Peale selle tellis komisjon välisuuringu,[3] mille
eesmärk oli koguda lisateavet direktiivi kohaldamise kohta ja anda ülevaade
direktiivi mõjust üheksa liikmesriigi (Austria, Bulgaaria, Hispaania, Madalmaade,
Portugali, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa ja Ühendkuningriigi) tarbijatele.
Nimetatud liikmesriigid valiti seetõttu, et ettekirjutuste taotlemise menetluse
kõrval on neil juba aastaid olnud kasutusel kollektiivse hüvitamise süsteemid. 2. DIREKTIIVI KOHALDAMINE 2008.
AASTAST ALATES 2.1. Ettekirjutuste hinnanguline
arv Kättesaadavad on
vaid vähesed andmed selliste riiklike ja piiriüleste ettekirjutuste arvu kohta,
mida on taotletud tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks eri liikmesriikides.
Põhjalike ja usaldusväärsete statistiliste andmete puudus tuleneb sellest, et
liikmesriigid pole ametlikult kohustatud pidama keskset andmebaasi nende
territooriumil taotletud ettekirjutuste kohta ning esitama vastavat teavet
komisjonile. Seetõttu on ettekirjutuste arvu hindamine keeruline ülesanne ja
kõiki meie tehtavaid hinnanguid tuleb käsitleda ettevaatusega. On võimalik
esitada dokumenteeritud juhtumite arv, kuid see ei tähenda, et tegemist on
ainsate ettekirjutust taotlevate hagidega, mis on tegelikult esitatud. Asjakohastele
sidusrühmadele saadetud küsimustikus küsiti vastajatelt nende ettekirjutuste
arvu, mis nad on alates 2008. aastast esitanud – nii riigisisesel kui ka
piiriülesel tasandil. Kokku teatati 5632 ettekirjutust taotlevast hagist.
Ülekaalukas osa neist olid riigisisesed. Vastajad teatasid ainult 70st
piiriülese mõõtmega ettekirjutusest vaatlusalusel ajavahemikul. Vaadeldes neid
arve liikmesriikide lõikes, on 2008. aastast alates teatanud kõige rohkematest
ettekirjutust taotlevatest hagidest järgmised liikmesriigid: Saksamaa:
ehkki keskne ja põhjalik statistiline teave puudub, teatas Saksamaa
Liitvabariik, et ainuüksi seitse Saksamaa pädevat üksust on esitanud üle 3000
ettekirjutust taotleva hagi. See võib olla seotud tõsiasjaga, et traditsiooniliselt
tagatakse Saksamaal kord tarbijaturgudel eraõiguse kaudu; Läti:
tarbijakaitseasutus teatas 956 juhtumist; Ühendkuningriik: õiglase kaubanduse
amet (The Office of Fair Trading – OFT) teatas 938 hagist. Välisuuringu ajal
tehti Austrias kindlaks üle 500 hagi ja Malta valitsus teatas 267 juhtumist. Piiriülese mõõtmega ettekirjutuste valdkonnas on vaatlusalusel ajavahemikul teatanud kõige suuremast
hulgast hagidest järgmised liikmesriigid: Saksamaa: Saksamaa Liitvabariigi
tarbijaorganisatsioonid teatasid, et on algatanud umbes 20 ettekirjutusi
taotlevat menetlust piiriüleste rikkumiste kohta; Austria: Austria Töötajate
Koda (Arbeiterkammer Österreich) andis teada, et on esitanud kaheksa piiriülest
ettekirjutust taotlevat hagi. Pädevad üksused ning tarbijaõigusele
spetsialiseerunud juristid (vandeadvokaadid) tavatsevad esitada hagisid ainult
juhul, kui on tagatud õigus esitada need hagid Austria kohtutesse. Esitatud hagide puhul on edukuse määr
tavaliselt suur. Nii on see aga osaliselt seetõttu, et kohtuvaidlusega seotud
kuluriskidest tulenevalt esitavad pädevad üksused ettekirjutust taotlevad hagid
vaid siis, kui on oma võidus kindlad. 2.2. Kõige enam mõjutatud
majandussektorid Ehkki ettekirjutusi on esinenud väga
erinevates majandussektorites, keskendutakse valdava osa ettekirjutust
taotlevate hagide puhul vaid vähestele sektoritele. Kõige enam ettekirjutustest mõjutatud
majandussektorid, mida vastajad kõige sagedamini nimetasid, on järgmised: 1)
telekommunikatsioon 2)
pangandus ja investeeringud 3)
turism ja pakettreisid Muud sektorid, mida nimetas mitu vastajat, on
kaugmüük, kindlustus, energia, toiduks mittekasutatav tarbekaup ja
reisijatevedu. Mõni vastaja nimetas muude mõjutatud sektoritena kinnisvara ja
koduremonti või mujalt kui pankadelt laenamist (nn „kiirlaenud”). 2.3. Kõige sagedasemad
tarbijakaitse-eeskirjade rikkumised Ettekirjutusi on
taotletud paljude erinevate tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide rikkumiste
puhul. Peale selle on mõni liikmesriik laiendanud ettekirjutuste rakendusala
direktiivi lisas esitatud piiratud nimekirjast kaugemale. See laiendamine on
tarbijate jaoks positiivne. Ent õiguskindluse tagamiseks tuleks nõuetekohaselt
viidata direktiivi lisas esitatud õigusaktidele. Saksamaa, Austria, Portugal,
Hispaania, Bulgaaria ja Madalmaad on mõni liikmesriikidest, kus ettekirjutuste
rakendusala on palju laiem kui direktiivi lisas esitatud nimekirja õigusaktid. Enamik
ettekirjutust taotlevatest hagidest on siiski esitatud selleks, et peatada vaid
mõningane ebaseaduslik tegevus, mis kahjustab tarbijate kollektiivseid huve. Küsimustikule
antud vastuste põhjal otsustades on kõige sagedamini taotletud ettekirjutusi seoses
järgmiste ebaseaduslike tavadega, mis kahjustavad tarbijate kollektiivseid huve
(esitatud tähtsuse järjekorras). 1)
Ebaõiglased lepingutingimused. Selgelt on tegemist
tavaga, mis on kõige sagedamini viinud ettekirjutust taotleva hagi esitamiseni.
2)
Võrdsel määral ebaausad kaubandustavad ja eksitav
reklaam. Palju vähem taotleti
ettekirjutusi seoses tarbijate õiguste selliste rikkumistega nagu
garantiieeskirju käsitlevate sätete või hindade avaldamise määruste eiramine
või soovimatute e-kirjade saatmine. Mõnes liikmesriigis (eeskätt Hispaanias) on
kasutatud ka rühma ettekirjutusi, mis hõlmavad tarbijakrediidi direktiivi
kohaldamist. Mõningates liikmesriikides, kus ettekirjutustel on laiem
rakendusala, esitati hagisid seoses oluliste teenuste (nagu energiaga
varustamine) katkestustega. Sel juhul saab määrusega ettekirjutuse kohta väga
hästi ette näha tarbijate õiguste järgimise, nõudes poolelt teatavate meetmete
võtmist. Sellised juhtumid nagu teenuste või kommunaalteenuste katkestused
Hispaanias on hea näide ettekirjutusest, millega nõutakse meetmete võtmist. 2.4. Pädevad üksused: eri
liikmesriikide õiguskeskkond Pädevate üksuste viimases nimekirjas[4] on kokku 313 pädevat
üksust. Vastavate üksuste arv ja omadused on liikmesriigiti väga erinevad.
Samal ajal kui mitu liikmesriiki on määranud vaid ühe pädeva üksuse (Iirimaa,
Leedu, Läti, Madalmaad, Rootsi ja Rumeenia), on teisi, kes on neid määranud üle 70
(Saksamaa ja Kreeka). Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa on selles järjestuses
keskmikud – seal on määratud üle 15 ja alla 30 pädeva üksuse.
Üldjuhul on nii, et kui liikmesriik on määranud üheainsa pädeva üksuse, on
tavaliselt tegemist tarbijakaitse eest vastutava riigiasutusega, ehkki on
erandeid – näiteks Madalmaad. Mitu pädevat üksust määranud liikmesriikides
on tavapäraselt kaasatud tarbijakaitseküsimuste eest vastutavad riigiasutused
kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil ning neile lisaks kõige paremini
esindatud tarbijaorganisatsioonid. Pädevate üksuste nimekirjas on üksused,
kellel on õigus taotleda ettekirjutust teises liikmesriigis, kuid paljudes
liikmesriikides on ka mõnedel nimekirjaga hõlmamata juriidilistel isikutel
seaduslik õigus esitada riiklikul tasandil ettekirjutust taotlevaid hagisid.
Mõni tarbijaorganisatsioon kritiseerib ülemäärast õigust selle üle
otsustamisel, millised pädevad üksused nimekirja lisatakse, millest võivad
tuleneda ebaausad ja omavolilised otsused. Teised leiavad ka, et
tarbijaorganisatsioonidel peaks olema seaduslik õigus esitada ettekirjutust
taotlevaid hagisid kõikides liikmesriikides – nii riiklike kui ka piiriüleste
juhtumite puhul. Uuringust selgub ka, et ettekirjutuste tegelik
kasutamine sõltub nende kohaldamise eest vastutava juriidilise personali
teadmistest ja võimekusest. Kogemused näitavad sedagi, et isegi neis
liikmesriikides, kus väga paljudel üksustel on seaduslik õigus ettekirjutusi
taotleda, kasutab seda võimalust ainult väike osa. 2.5. Piiriülese mõõtmega
ettekirjutused: direktiiviga kavandatu ja tegelik olukord Selleks et
kohaselt hinnata ettekirjutuste kasutamist ELis, tuleb täpsemalt selgitada
piiriüleste kohtuvaidluste mõistet. Näib, et piiriülesed ettekirjutused, st
piiriülese elemendiga kohtumenetlused ettekirjutuste taotlemiseks, võivad
toimuda eri kujul. Direktiivi eesmärk
oli võimaldada liikmesriigi A pädevatel üksustel kaevata kohtusse liikmesriigi
B ettevõtjad, juhul kui need rikuvad liikmesriigi A tarbijatega kaubeldes
tarbijakaitsealaseid õigusakte. Selleks et see oleks võimalik, anti pädevatele
üksustele seaduslik õigus esitada hagi välismaa kohtutele. Liikmesriigi B
kohus, kellele esitatakse taotlus teha ettekirjutus tema kohtualluvuses
asutatud ettevõtjale, arutaks juhtumit ja teeks selle üle otsuse, ilma et peaks
küsitavaks liikmesriigi A pädeva üksuse seaduslikku kaebeõigust. Üks uuringu
peamisi tulemusi oli aga see, et direktiivi kohane „piiriülese juhtumi” kohtule
määramine on vaid üks kahest kohtumenetluse vormist, mis on võimalik piiriülese
mõõtmega ettekirjutuse käsitlemiseks, ning seda kasutatakse harva. Teine ja tavalisem
„piiriülese juhtumi” vorm ilmneb sama, liikmesriigist B liikmesriiki A toimuvate
kaubandustehingute stsenaariumi puhul. Ent vastupidiselt sellele, mida pidasid
silmas direktiivi koostajad, pöördub liikmesriigi A pädev üksus kohtuasjaga
liikmesriigi A kohtusse. Ettevõtja, kes on küll asutatud välismaal, kaevatakse
kohtusse riigis, kuhu on suunatud tema kaubandustegevus. Nii toimimisel on see
eelis, et pädev üksus saab anda juhtumi kohtusse endale tuttavas kohtualluvuses,
kus kohaldatakse talle ilmselt kõige paremini tuntud menetlusõigust. Juhul kui sellele
lisaks on tegemist liikmesriigis A kohaldatava õigusega (Rooma II[5] artiklis 6 esitatud lex
loci damni põhimõte) ja saab lahendada kohtudokumentide välismaal
kättetoimetamise probleemi, on lihtsaim valida ettekirjutust taotleva hagi
esitamiseks eespool nimetatud teine võimalus. See teeb ka võimalikuks taotleda
esialgset õiguskaitset kolmandate riikide ettevõtjate suhtes. Erilaadse „piiriülese” meetme algatas 2009. aasta
mais üksus DECO[6]
koostöös Prantsusmaa üksusega UFC-Que Choisir ja Belgia üksusega Test-Achats.
„Kooskõlastatud meede” hõlmas lennuliinide üldisi veotingimusi (direktiiv 93/13/EMÜ).
Kohtuotsus tehti Belgia kohta ja sellega kohustati kolme lennuliini lõpetama
mitme ebaõiglaseks peetud lepingutingimuse kasutamine. Kooskõlastatud oli kogu
tarbijaorganisatsiooni tegevus, sealhulgas asjaga seotud reklaamimeetmed (nagu
pressiteated). Sellises vormis kooskõlastatud meetme näol oli tegemist
piiriülese koostöö eriliigiga, ehkki seda ei saa ametlikult käsitada piiriülese
kohtuvaidlusena. 2.6. Koostoime tarbijakaitsealase
koostöö määrusega piiriüleste rikkumiste puhul Tarbijakaitsealase
koostöö määrusega luuakse riiklike täitevasutuste vastastikuse abi raamistik,
mis võimaldab asutustel küsida üksteiselt uurimis- ja/või täidesaatvate
volitustega seotud abi, et peatada tegevus, mis ei ole vastavuses määruse lisas
loetletud õigusaktidega. Tarbijakaitsealase koostöö määruse eesmärk on kaitsta
tarbijate kollektiivseid majandushuve ja mitte tegelda üksikkaebustega. Ettekirjutusi
käsitleva direktiivi kohta esitatud 2008. aasta aruandes märgiti, et
tarbijakaitsealase koostöö määrusel on mõju ettekirjutuste kasutamisele.
Eeskätt näitasid kogemused seda, et alates tarbijakaitsealase koostöö määruse
jõustumisest on enamik riigiasutusi valinud võimaluse kasutada teise
liikmesriigi ettevõtja ebaseadusliku tegevuse vastu võideldes vastastikuse abi mehhanisme,
selle asemel et otse vastava liikmesriigi kohtutest ettekirjutusi taotleda,
sest esimene võimalus võib olla neile vähem kulukas. 2011. aasta
küsimustiku vastused kinnitavad seda suundumust, ehkki üks liikmesriigi
riigiasutus toonitas tõsiasja, et ettekirjutused on riigiasutustele siiski
väärtuslik vahend, mida saab kasutada siis, kui tarbijakaitsealase koostöö
määruse kohase mehhanismiga ei saavutata soovitud tulemusi. Lõpetuseks võib märkida, et mitu vastajat rõhutas seda, et
ettekirjutusi käsitleva direktiivi lisas esitatud õigusaktide nimekiri tuleks
viia vastavusse tarbijakaitsealase koostöö määruse lisa nimekirjaga. 3. DIREKTIIVI MÕJU TARBIJATELE Küsimustikule antud vastused ja uuringu tulemused
näitavad, et ettekirjutused on edukas vahend turgudel korra ja eeskätt ausate
lepingutingimuste tagamiseks. Selles suhtes on need toonud olulist kasu
kõikidele tarbijatele. Siiski on nende mõju suunatud pigem tulevikku ja need ei
ole niivõrd otstarbekad varasema kahju heastamiseks; samuti on vastavat mõju
väga raske rahas hinnata. Ehkki ettekirjutused oma praegusel kujul ei
kujuta endast õiguskaitsevahendit varasema kahju heastamiseks, võib võimalus
ettekirjutusi kasutada olla iseenesest väärtuslik. Juhtimisvahendina võib
ettekirjutusi kasutada hoiatusmehhanismina ilma kohtusse pöördumata. Teine oluline järeldus on see, et
ettekirjutused töötavad eriti hästi selliste turuosaliste puhul, kes seadusi
teataval määral järgivad. Hoolimatute ja kuritegelike ettevõtjate puhul pole
ettekirjutust taotlevad hagid alati sobilik mehhanism, mille abil saaks
ebaseaduslikku tegevust lõpetada. Mitme intervjueeritava sõnul võib sellistes
olukordades olla vajalik määrata kriminaal- ja halduskaristused, näiteks
trahvid, ning kehtestada äritegevusele eripiirangud, et tagada vastavus
tarbijakaitset käsitlevatele õigusaktidele. 3.1. Tarbijakaitse-eeskirjade
rikkumiste arvu vähenemine Samal ajal kui suurem osa vastajatest ja
intervjueeritud ekspertidest väitis, et ettekirjutuste mõju ei saa mõõta vaid
kohtusse antud juhtumite arvu alusel, on see ka oluline võimalus, mida saab
kasutada ettevõtjate veenmiseks, et nad lõpetaksid rikkumised vabatahtlikult.
Mitme huvitatud isiku arvates on juba üksnes võimalus esitada ettekirjutust
taotlev hagi hoiatava mõjuga läbirääkimistel nendega, kes ei järgi õigusakte.
Mõningatel juhtudel aga, kui ettekirjutust taotlev hagi osutub edukaks ja
sellega tunnistatakse ebaseaduslikuks ettevõtja tegevus, üritavad teised
ettevõtjad hoiduda sarnasest tegevusest, isegi kui kohtuotsus ei ole nende
suhtes õiguslikult siduv. Uuringu tulemusi ja küsimustiku vastuseid
arvesse võttes on meie järeldus see, et direktiiviga on teataval määral
suurendatud tarbijakaitse-eeskirjadele vastavust teatavate majandussektorite
ettevõtjate seas, ehkki selleks, et hinnata rikkumiste arvu vähenemist
protsentides, ei ole piisavalt kättesaadavaid andmeid. 3.2. Tarbijatele põhjustatud kahju
vähendamine Uuringu oluline järeldus on, et direktiivist
tuleneb otsene kvalitatiivne kasu tarbijatele, ehkki seda pole võimalik
väljendada rahalise suurusena. Selle põhjuseks on tõsiasi, et paljudel juhtudel
ei ole võimalik kindlaks teha täpset tarbijate arvu, kes ebaseadusliku tegevuse
tagajärjel potentsiaalselt kahju kannatavad. Lisaks ei ole paljud ettekirjutuse
järel ebaseaduslikeks tunnistatud lepingutingimused seotud hinnaga, mida
tarbijatel tuleb maksta. Selleks et hinnata ettekirjutuste võimalikku
mõju tarbijatele põhjustatava kahju vähendamisele, tuleb pöörata erilist tähelepanu
ebaõiglastele lepingutingimustele, millel võib olla kohe otsene mõju tarbijate
lepingukohastele kohustustele. Kui kohus tunnistab konkreetse
lepingutingimuse õigustühiseks, ei tohi ettevõtja seda tingimust enam üheski
lepingus kasutada. Sellest on tarbijale kasu, eriti juhul, kui tingimusega
reguleeritakse hinnatõusu või muud rahalist mõju, ning sel juhul saab kasu
väärtust rahaliselt hinnata, sest ettekirjutuste otsese tulemusena vähenevad
paljude tarbijate edaspidised maksed. Näiteks on „ülespoole ümardamise”
juhtumid Hispaanias viinud uute ebaseaduslike tasude keelustamisele erinevates
sektorites (pangandus, telekommunikatsioon, parkimine). Austrias näiteks esitati ettekirjutust taotlev
hagi seoses Austria panga pangalepingute ebaõiglaste tingimustega. 2009. aasta
augustis teavitas pank oma kliente konto väljavõttes, et tulenevalt 2008. aasta
tarbijahinnaindeksi kasvust tõstetakse 1. oktoobrist arvelduskontode
hindu. Sellega kaasnes hinnatõus 3,2 %. Pank viitas standardlepingu
hinnaindeksi klauslile, mille alusel võis ta tõsta vastavalt
tarbijahinnaindeksi muutustele kord aastas automaatselt jooksevkohustuste
hindu. Ettekirjutusel oli tarbijatele oluline mõju, sest 2011. aasta
kevadel loobus hindade automaatsest tõstmisest enamik teistest sarnaseid
tingimusi kasutavatest pankadest ning sellest oli kasu mitmel miljonil Austria
pankade kliendil. See on selge näide edukast ettekirjutusest, millel on nähtav
mõju õigusaktide järgimisele ja mitte üksnes seoses kostjaga, vaid terve
majandussektori jaoks. Pealegi oli tarbijatele tulenevat kasu lihtne rahaliselt
hinnata. Teine juhtum, kus edukast kohtumenetlusest
tulenev kasu tarbijatele on rahaliselt välja arvutatud, on Ühendkuningriigi
Foxtonsi juhtum[7]
(seoses tarbijatest rendileandjate rendilepingute ebaõiglaste tingimustega).
Foxtonsi lepingutingimuste ausust vaadeldi seoses järgmisega: a) lepingu
pikendamise komisjonitasu tingimused, b) komisjonitasu kinnisvara müügi
korral ja c) komisjonitasu kolmanda isiku lepingu pikendamise korral.
Kõrgem Kohus tunnistas ametlikult, et teatavad Foxtonsi lepingute tingimused
olid ebaausad, ja väljastas ettekirjutuse, millega keelati Foxtonsil
asjaomaseid või sarnaseid tingimusi rakendada või lisada neid tulevastesse
lepingutesse. Õiglase kaubanduse ameti OFT sõnul ulatub sellest tarbijatele
tulenev kasu 4,4 miljoni Inglise naelani, ehkki üks intervjueeritav
leidis, et positiivne mõju võib osutuda kümme kuni kakskümmend korda suuremaks. 3.3. Ettekirjutuste mõju
rikkumiste tõttu kahju kannatavatele üksiktarbijatele: kahju hüvitamise
võimalused eri liikmesriikides Üldjuhul ei võimalda direktiiviga kasutusele võetud
ettekirjutuste taotlemise menetlus ebaseadusliku tegevuse tõttu kahju
kannatanud tarbijatel hüvitist saada. Võimalused kahju hüvitamiseks
tarbijatele, kes on kannatanud kahju ettevõtja sellise tegevuse tagajärjel, mis
on ettekirjutuse järel tunnistatud ebaseaduslikuks, erinevad aga
liikmesriigiti. Mõnes liikmesriigis kandub ettekirjutuse mõju teataval määral
edasi kahju kannatanud tarbijatele. Mitu küsimustikule vastanut ja
intervjueeritavat rõhutas, kuivõrd tähtis on laiendada ettekirjutustega
saavutatavat mõju üksiktarbijatele, võimaldades neil saada kannatatud kahju
eest asjakohast hüvitist. Allpool kirjeldatakse mõningaid individuaalseid ja
kollektiivseid hüvitamisvõimalusi, mida tarbijad eri liikmesriikides kasutada
saavad. a) Individuaalne hüvitamine Enamikus liikmesriikides ei ole ettekirjutuste
taotlemise menetlus ja kahju hüvitamine ebaseadusliku tegevuse tõttu kannatanud
tarbijatele omavahel seotud. Seega peavad tarbijad, kelle õigusi on
kahjustatud, esitama oma õigusi kasutades hagi tavakohtusse, tehes seda kas individuaalselt
või kollektiivselt neis liikmesriikides, kus on olemas kollektiivse hüvitamise
mehhanismid. Peale selle ei ole paljudes liikmesriikides nende kohtute jaoks,
kus peetakse vastavaid kohtumenetlusi, mille tarbijad on algatanud hüvitise
saamise eesmärgil, siduvad varasemad ettekirjutusi käsitlevad kohtuotsused.
Tarbijad, kes paluvad kahju hüvitada, peavad tõendama rikkumist, kahju ja põhjuslikku
seost nende vahel. Mõnes liikmesriigis on olukord siiski teistsugune.
Näiteks võivad tarbijad Bulgaaria tarbijakaitsekomisjoni sõnade kohaselt
tugineda kahjunõude esitamisel täitmisele pööratavale kohtuotsusele
ettekirjutuse taotluse kohta, pidades tõendama üksnes kannatatud kahju summat.
Luksemburgis võib tarbija kasutada ettekirjutust käsitlevat kohtuotsust, et
taotleda rahukohtunikult (juge de paix) otsust oma kahjude tasumiseks.
Iirimaal võib kohus nõuda ettevõtjalt, et ta hüvitaks kahjud tarbijale, keda
tema tegevus on kahjustanud. Maltal võib seoses haldusmenetlustega nõuda
tarbija kogu asjaomase raha või saadud kinnisvara hüvitamist. Teistes liikmesriikides võivad ebaseadusliku
tegevuse tõttu kannatanud tarbijad saada hüvitist kohtuotsuse täitmise teel ja
kohus võib sel juhul kindlaks määrata, kuidas tuleb hüvitada ebaseadusliku
tegevuse tõttu kannatanud tarbijate kahju, sundides näiteks ettevõtjat liigselt
tasutud summad tagasi maksma. Madalmaades nõustus kohus sellega, et tunnistati
ettevõtja toimimise seadusevastasust ka üksikisikust hageja suhtes, kuivõrd ta
kuulus avalduses nimetatud rühma. See tähendab, et kollektiivses kohtumenetluses
seadusevastasuse kohta tehtud otsuse saab aluseks võtta järelmeetmetele. Ettekirjutuste
taotlemise menetlus aitas seega üksikisikust hagejal tõendada kostja toimimise
seadusevastasust. b) Kollektiivne hüvitamine Mõnes liikmesriigis, kus on olemas
kollektiivse hüvitamise süsteemid, võib ettekirjutust käsitleva eduka
kohtuasjaga kaasneda teatav mõju kollektiivhagile, mille on algatanud kahju
kannatanud tarbijad eesmärgiga nõuda seadusvastasest tegevusest tuleneva kahju
hüvitamist; seda lisaks eelmises punktis nimetatud tavapärasele mõjule, mida
avaldavad edukad ettekirjutused. Hispaanias on võimalik lisada ettekirjutusele
nõue maksta tagasi tarbijalt ebaseadusliku tegevuse tulemusena saadud summad
ning sel juhul sätestatakse ka tegevust ebaseaduslikuks tunnistavas
kohtuotsuses kahjusummad, mille ettevõtja peab tasuma. Kui on kindlaks tehtud
kahju kannatanud tarbijad, määrab kohus kindlaks neist igaühele makstava
kahjusumma. Siiski esineb mõningaid menetlusega seotud takistusi, mille tõttu
on tegelikkuses raske kombineerida ettekirjutusi ja kahjutaotlusi. Madalmaades võivad kahju kannatanud tarbijate
nimel tegutsevad pooled taotleda tuvastusotsust, milles sedastatakse, et kahju
põhjustanud pool on toime pandud rikkumise. Seda tuvastusotsust käsitatakse
stiimulina pooltele kokkuleppele jõudmiseks ja selleks, et muuta kokkulepe
siduvaks, kasutades Madalmaade kollektiivsete hagide seadust (Wcam[8]). 2005. aasta masskahju
käsitlevate kollektiivsete kokkulepete seaduse tingimuste kohaselt võib
Amsterdami apellatsioonikohus võtta vastu masskahju käsitleva kokkuleppe
kollektiivseid huve esindava üksuse ja kahju tekitaja(te) vahel, mis on siduv
kogu kollektiivi jaoks. Selle aluseks on kokkulepe, millega taotletakse
kollektiivse kahju hüvitamist. Kokkuleppele jõudnud pooled esitavad Amsterdami
kohtule ühistaotluse kuulutada kokkulepe siduvaks. Wcami puhul on väga oluline
tõsiasi, et kui kohus on kokkuleppe siduvaks kuulutanud, on see siduv terve
ohvrite rühma jaoks. Esineb aga loobumisvõimalus (opt-out). Üks selle
süsteemi piiranguid on asjaolu, et see toimib vaid juhul, kui pooled jõuavad
kokkuleppele, ning isegi otsus toimimise seadusevastasuse kohta ei ole alati
piisav selle tagamiseks, et jõutakse kokkuleppeni. Bulgaarias võivad kahju kannatanud pooled
esitada hüvitisenõude samal ajal kui ettekirjutust taotleva hagi. Kohus määrab
aja, mille jooksul kahju kannatanud pooled võivad teada anda, et osalevad kohtumenetluses.
Pärast otsuse väljakuulutamist võib kohus sätestada, et kahju kannatanud pooltele
tuleb maksta hüvitist. Kohtu otsus on siduv rikkuja, hagejate ja kõikide nende
isikute suhtes, kes on sama rikkumise tõttu kahju kannatanud ja ei ole teatanud
individuaalse nõude esitamisest. Ettekirjutust taotlev hagi eelneb kahju
hüvitamise hagile. Kui ettekirjutust taotleva hagi puhul saavutatakse edu, võib
tarbijate rühm esitada kahju hüvitamise hagi. Selles
(uues) kohtuasjas ei pea nad tõendama õigusaktide rikkumist (ebaseaduslik
tegevus või ebaaus tingimus); nad peavad ainult tõendama kannatatud kahju
summat. Ehkki esindushagi võib arutada nii ettekirjutust taotleva hagiga samas
kohtumenetluses kui ka eraldi menetlusena, lahutavad kohtud need kaks üsna
sageli eraldi kohtumenetlusteks. Rootsis on
tarbijaõiguste kollektiivsel jõustamisel keskne roll ka tarbijakaitse
ombudsmanil, kes võib esitada kollektiivse kahjunõude paljude ettekirjutust
taotlevas kohtumenetluses osalevate tarbijate nimel. Seda võimalust on siiski
kasutatud vaid vähestel juhtudel. 4. ETTEKIRJUTUSTE TÕHUSUST
TAKISTAVAD ASJAOLUD Ettekirjutust taotlevate hagide tõhusust
takistavad asjaolud võib jagada järgmistesse rühmadesse: finantsriskid, kohtumenetluste
pikaajalisus ja keerukus, kohtuotsuste piiratud õiguslikud tagajärjed ja
kohtuotsuste täitmine. 4.1. Kohtumenetlustega seotud
finantsrisk Kohtumenetluste kulusid on nimetatud ühe
peamise takistusena ettekirjutuste laialdasemale kasutamisele. Kuigi kohtukulud
on üldiselt väikesed ja juristid ei ole ülemäära kallid kõikides
liikmesriikides, on kulud endiselt peamine tõke ja seda eeskätt „kaotaja
maksab” põhimõtte tõttu. Hoidmaks ära riski, et tasuda tuleb vastaspoole lõivud
ja kulud, antakse kohtusse vaid juhtumid, mille puhul ollakse oma võidus
kindlad. Paremini rahastatavad pädevad üksused on kaotuseriskist hoolimata
siiski mõnikord valmis pöörduma juhtumiga kohtusse, tehes seda põhimõtte
kaitsmise nimel. Kuid ka juhtumi võitmine ei välista finantsriski pädevate üksuste
jaoks: ka sidusrühmad nimetavad riski, et kohtumenetluse kulusid ei hüvitata
isegi juhul, kui hageja juhtumi võidab, sest kostja ei suuda kulusid tasuda.
Lisaks sellele kehtib mõnes liikmesriigis (nt Austria) ettekirjutust taotleva
poole suhtes kohustus tasuda kahjud juhul, kui ajutiste meetmete kohaldamise
menetluses tehtud otsust ei võeta arvesse järgnevas põhikohtuasjas. Ettekirjutustega seotud finantsrisk on väiksem
liikmesriikides, kus kollektiivseid huve kaitsvad organisatsioonid on
vabastatud kohtukulude tasumisest ja võivad isegi taotleda toetust üldise
tasuta õigusabi süsteemi raames. Nii on näiteks Hispaanias ning seda kaalutakse
ka Madalmaades. Hispaanias hõlmab tasuta õigusabi saamise õigus juristide ja
advokaatide lõivusid, teadete või korralduste avaldamist, koopiaid,
sertifikaate jne. Ent isegi neis liikmesriikides, kus tarbijaorganisatsioonid
saavad kasutada tasuta õigusabi süsteeme, on peamine probleem tarbijaühenduste
jaoks tasumine massimeedias avaldatavate kuulutuste eest, mida nõutakse juhul,
kui tarbijaorganisatsioon esitab lisaks ettekirjutuse taotlusele kollektiivse
kahjunõude, sest et nimetatud kulu ei hüvitata. Bulgaarias ei saa tarbijaorganisatsioonid
toetust kohtuhagide puhul, kuid tarbijaorganisatsioonidele tagatakse rahalised
vahendid sõltuvalt hagidest, mille nad on eelmisel aastal tarbijate nimel
esitanud. Tarbijaorganisatsioonidele riigi toetuse määramisel on üheks
kriteeriumiks eelmisel aastal kohtule esitatud ettekirjutust taotlevate hagide
arv. Peale selle on Bulgaarias tsiviilkohtumenetluse seadustikus seoses nõuete
vastuvõetavusega sätestatud lisakriteeriumid, mille kohaselt peavad „pädevad
üksused” tõendama oma suutlikkust maksta kohtuasjaga seotud tasud, sealhulgas
kanda vastavad kulud. 4.2. Kohtumenetluste kestus Teine takistus on kohtumenetluste kestus. Arusaam
sellest, milline oleks vastuvõetav kestus, erineb liikmesriigiti. Tasub
märkida, et menetluste kestus ei ole seotud ettekirjutuste taotlemise
mehhanismi endaga, vaid pigem riiklikele kohtumenetlustele iseloomuliku
aeglusega. Rootsis tagab selliste kohtumenetluste
suhtelise kiiruse asjaolu, et seal on eraldi kohus – turukohus –, mis
tegeleb peamiselt ettekirjutuste taotlemise menetlustega tarbijate kollektiivsete
huvide kaitseks. Sellele vaatamata kestavad turukohtu menetlused ikkagi keskmiselt
umbes 11–12 kuud. Teistes liikmesriikides võib mõne keerulise juhtumi
puhul terve kolme kohtuistungit hõlmava menetluse kestus olla isegi üle viie
aasta. Teine kohtumenetluste kestusega seotud
takistus ilmneb juhul, kui võib taotleda kohtuotsuse täitmist. Näiteks
Hispaanias on olukord selline, et ehkki seaduses nähakse üldeeskirjaga ette mis
tahes kohtuotsuse ajutine täitmine ja puuduvad erieeskirjad kollektiivsete
hagide suhtes, mis selle üldeeskirja ümber lükkaksid, on kohtud tavaliselt
otsustanud täitmist mitte lubada avalduste ajutise iseloomu tõttu ning seega
peavad pädevad üksused ootama lõplikku otsust. Bulgaarias tähendas uue tsiviilkohtumenetluse
seadustiku sätete jõustumine 2008. aastal seda, et ettekirjutust taotlevate
hagide puhul tehtud kohtuotsuseid võib apellatsioonikaebuse esitamise korral
täitma hakata alles pärast seda, kui otsuse on vastu võtnud kolmanda astme
kohus. 4.3. Menetluse keerukus Enamik sidusrühmi ja eksperte peab teiseks
peamiseks tõkkeks ettekirjutuste laialdasemal kasutamisel menetluse tegelikku
või tajutavat keerukust. Olukord on raskem piiriüleste juhtumite korral, sest
ei tunta teiste liikmesriikide materiaalnorme ja menetluseeskirju. Sellega seoses on üks piiriüleste juhtumite
puhul esinevaid probleeme, mida sidusrühmad ja eksperdid on nimetanud, seotud
rahvusvahelise eraõiguse eeskirjade kohaldamisega, eeskätt kohtualluvuse
(määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta
tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus))[9], ja kohaldatava õiguse valdkonnas
(määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava
õiguse kohta (Rooma II))[10].
Sidusrühmade esitatud teabe põhjal on raske aru saada, kas see on nii teadmiste
või kogemuste puudumise või õiguse kitsaskohtade tõttu. Rahvusvahelise
eraõiguse eeskirjade ühtlustamine ELi tasandil on kahtlemata suurendanud
õiguskindlust, kui võrrelda praegust olukorda paari aasta tagusega, mil iga
liikmesriik kohaldas omaenda eeskirju. Kuid hoolimata nende eeskirjade ühtlustamisest
võivad nende tõlgendamisega seotud kahtlused jääda püsima kuni Euroopa Kohtu
edasiste suunisteni vastavate eeskirjade kohaldamise kohta, eeskätt seoses
määrusega lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II),
mis hakkas ELis kehtima alles hiljuti. Piiriüleste ettekirjutusjuhtumite keerukust
suurendavad muud, praktilisemad probleemid, nagu keelebarjäär ning välismaise
ettevõtja andmetele juurdepääs. Üks raskustest on teha kindlaks välismaise
ettevõtja isik ja leida tema aadress. See raskendab hoiatusteadete saatmist või
kohtuasja algatamist. Isegi kui ettevõtja isik tehakse kindlaks, võib
välismaistele ettevõtjatele teadete saatmine võtta kaua aega ja olla edutu,
eriti kui ettevõtjad on teinud teatavaks vaid postkasti numbri või vale
aadressi[11]. 4.4. Kohtuotsuste piiratud
õiguslikud tagajärjed Paljudes
liikmesriikides on kohtuotsus kohustuslik üksnes konkreetse juhtumi ja
asjaosaliste puhul. Mõnes liikmesriigis ei kohaldata seda
põhimõtet nii rangelt, eriti seoses ebaõiglaste lepingutingimuste
õigustühisusega. Prantsusmaa on kõnealuse põhimõtte range kohaldamise peamine
näide, sest ebaõiglaste lepingutingimuste tühistamine mõjutab vaid ettevõtja
tulevasi lepinguid, muutes ebaõiglaseid lepingutingimusi hõlmavad kohtuasjad
kasutuiks, kui ettevõtja vaidlusalust lepingutingimust enam tarbijatele ei
paku. Kui Hispaanias tingimus ebaõiglaseks
tunnistatakse, on tagajärg tingimuse tagasiulatava mõjuga õigustühisus, millega
taastatakse otsusele eelnev olukord ja kaasneb kohustus tagastada kahju
kannatanud tarbijatele ebaõiglase tingimuse alusel ebaseaduslikult makstud
rahasummad. Peale selle otsustas kohus mõne juhtumi puhul, et õigustühisuse
mõju tuleks laiendada teistele sama lepingutingimust kasutavatele
ettevõtjatele. Probleem on ka asjaolu, et ettekirjutuste
rakendusala ei ole üleeuroopaline, mis tähendab, et seaduserikkujast ettevõtja
võib liikuda ühest liikmesriigist teise oma tegevust korrates. Üks
sidusrühmadest nimetas ka seda, et paljude riikide kohtualluvustes ei saa
adresseerida kohtuotsust üksikisikutele. Ühendkuningriigis ei saa õiglase
kaubanduse amet OFT esitada hagi seoses eksitava reklaamiga „ühegi isiku”
vastu, kes osaleb reklaami levitamises (nagu ettevõtete direktorid ja
tegevjuhid). 4.5. Kohtuotsuste täitmine Eelmistes osades kirjeldatud raskused on
peamiselt seotud ettekirjutusi käsitlevates kohtumenetlustes tehtud otsuste
täidetavaks kuulutamise etapiga. Selle põhjal võib eeldada, et kui takistused
on ületatud ja pädev üksus on saanud kohtult lõpliku soodsa otsuse, on juhtum
lahendatud. See pole aga tingimata tõsi, sest paljudel juhtudel ei tähenda
soodsa otsuse vastuvõtmine seda, et see ka tegelikult täitmisele pööratakse ja
rikkumine lõpetatakse. Paljud sidusrühmad rõhutasid raskusi vastuvõetud otsuste
elluviimise tagamisel, eeskätt juhtudel, kui müüja või teenuseosutaja
rakendatud karistustest hoolimata otsust eirab. Kogemused on näidanud, et
rikkumisi saab korralikult peatada vaid siis, kui ettevõtjad eeldavad
karistust, mis on piisavalt hoiatav ja mida tegelikult rakendatakse. Kui
karistus ei ole piisavalt hoiatav, nõustuvad paljud ettevõtjad teadlikult enda
kandma võtma kohtumenetluse kulud, mis teenitud kasumiga võrreldes on väikesed. Ettekirjutuse teinud kohtuotsustele
mittevastavuse korral rakendatavad karistused erinevad liikmesriigiti, kuid
üldiselt ei peeta neid piisavalt hoiatavaiks. Madalmaades on võimalik nõuda
ühekordse summa tasumist juhul, kui kohtuotsust ei järgita. Kui see juhtub ja
nõutakse sisse ühekordne summa, läheb see teisele poolele. Rootsis kaasneb tehtud
ettekirjutuste täitmata jätmisega trahv. Bulgaarias määratakse 5000 kuni 23 000
Bulgaaria leevi[12] suurune rahaline karistus isikule, kes ei täida tehtud ettekirjutust.
Hispaanias kaasneb kohtuotsuse rakendamise viivitusega päevane karistus otsuse
täitmatajätmise eest, mis võib olla 600 kuni 60 000 eurot päevas.
Teoreetiliselt võib Hispaanias igale järjekindlalt kohtuotsuse täitmisest
keelduvale isikule määrata kriminaalkaristuse, kuid meile teadaolevalt ei ole
seda ettekirjutustega seotud juhtudel veel tehtud. 5. EDASISED SAMMUD 5.1. Sissejuhatus Hoolimata ettekirjutust taotlevate hagide puudustest
näeb enamik sidusrühmi ja eksperte neis kasulikku vahendit, millel on oluline
potentsiaal, kui kõrvaldatakse selle kindlakstehtud puudused. Euroopa Parlamendi
2. veebruari 2012. aasta resolutsioonis „Euroopa ühtne lähenemisviis ühistele
kahjunõuetele” leiab Euroopa Parlament, et „esialgsel õiguskaitsel on tähtis
roll ka kodanike ja ettevõtete ELi õigusest tulenevate õiguste kaitsel, ning on
veendunud, et mehhanisme, mis on kehtestatud määrusega (EÜ) nr 2006/2004
tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise
koostöö kohta ja direktiiviga 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate
ettekirjutuste kohta, on võimalik oluliselt täiustada, et soodustada
piiriülestes juhtumites koostööd ning esialgset õiguskaitset”. Sidusrühmad
pakkusid välja järgmised võimalikud meetmed ettekirjutuste tõhususe
suurendamiseks. a) Muud kui seadusandlikud meetmed Võimalikud on meetmed, mis võivad suurendada
ettekirjutuste kasutamise määra ja tõhusust ilma õigusraamistikku muutmata –
kas Euroopa või riiklikul tasandil. Üks selline on korraldada pädevatele
üksustele teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ja koolitusi
ettekirjutuste kasutamise kohta, sest paljudel neist pole nende kasutamiseks
piisavalt teadmisi. Mõni sidusrühm soovitab seada sisse mehhanismid (näiteks veebisait)
ettekirjutuste taotlemise juhtumite avalikustamiseks kogu Euroopas. Vastav
veebisait võiks sisaldada ka teavet ettekirjutuste rakendusala kohta ja eri
liikmesriikide menetluseeskirju, tõlgituna kõikidesse ELi ametlikesse
keeltesse. b) Võimalikud õigusraamistiku muudatused Enamik sidusrühmi usub, et kõnealune direktiiv
on lihtne, hästi koostatud õigusakt. Siiski näib ettekirjutuste kasutamise ja
tõhususe taseme erinevus olevat eri liikmesriikides soovitust suurem.
Direktiivis on esitatud mõningad põhieeskirjad, kuid jäetud liikmesriikidele
suur vabadus kujundada välja ettekirjutust taotlevate hagide omadused,
sealhulgas menetluseeskirjad, ning kavandada nende rakendusala ja mõju.
Ettekirjutuste ebaühtlane tõhusus eri liikmesriikides tuleneb suuresti
erinevustest viisis, kuidas liikmesriigid on direktiivi siseriiklikku õigusse
üle võtnud, ning nende menetlus- ja materiaalõiguse erinevustest. Mitu vastajat,
sealhulgas mõned liikmesriikide riigiasutused, toetavad vähemasti piiriüleste
juhtumite puhul suuremat ühtlustatust (seoses hagide esitamise tähtaegadega
ning kohtuotsuse tegemise tähtaja ja kuludega) eri liikmesriikide ettekirjutuste
taotlemise menetluses. Igal juhul oleks asjakohane, kui mõningates
liikmesriikides kehtivad sätted, mis on eriti kasulikud ettekirjutuste tõhususe
suurendamiseks, viidaks sisse teisteski liikmesriikides. Sidusrühmad on pakkunud välja mitu võimalikku meedet,
millega saaks tagada, et ettekirjutusi kasutataks sagedamini ja tõhusamalt.
Tehtud on ettepanek rakendada mõningaid neist meetmetest, mis on mõnes
liikmesriigis Euroopa tasandil juba kasutusel. Neist olulisimad on järgmised. 1. Direktiivi reguleerimisala
laiendamine kõikidele tarbijakaitse-eeskirjadele. Mitu sidusrühma pooldab
seda, et ettekirjutuste rakendusala oleks palju laiem kui lisas esitatud
nimekiri, nagu on juba praegu mõnes liikmesriigis. Näiteks vaadeldakse eraelu
puutumatust ja isikuandmete kaitset käsitlevaid seadusi üha enam kui
„tarbijakaitsealaseid õigusakte”. 2. Otsuste mõju laiendamine.
Enamik sidusrühmi leiab, et tarbijad peaksid otseselt kasu saama edukas
kohtuasjas tehtud kohtuotsusest, mitte aga olema kohustatud algatama uusi kohtumenetlusi
oma õiguste jõustamiseks. Direktiivi tuleks lisada selged sätted, milles
käsitletakse tarbijatele hüvitamise võimalust ja meetodit. Peale selle tuleks
ettekirjutust käsitleva kohtumenetluse ajaks peatada seadusrikkumise tõttu
kahju kannatanud tarbijate nõuete aegumistähtaeg. Kui lepingutingimus
tunnistatakse seadusevastaseks, peaks vastava otsuse mõju laienema kõikidele
sarnastele – nii senistele kui ka tulevastele – lepingutele (nagu on
juba praegu mõnes liikmesriigis). 3. Kiirmenetlused
ajutiste meetmete puhul. Paljud sidusrühmad pooldasid sätet, millega nõutaks
kiirendatud menetluse kohustuslikku kasutamist kõikide ettekirjutust taotlevate
hagide puhul ja mitte ainult „vajaduse korral”, nagu on sätestatud direktiivi
artiklis 2. Kuna aga erinevates riiklikes õigusaktides pole „kiirendatud
menetluse” tähendust samamoodi mõistetud, peaks direktiiv sisaldama mõningaid
nõudeid kiirendatud menetlusele, nagu seoses ettekirjutust käsitleva kohtuotsuse
tegemise tähtaegadega. 4. Õigus saada teavet. Mitu
sidusrühma viitas sellele, et pädevatel üksustel peaks olema õigus saada
juurdepääs ebaseadusliku tegevusega seotud ettevõtete nimedele ja
juriidilistele aadressidele. Ettevõtjaid tuleks kohustada tegema kättesaadavaks
nende kasutatavad standardlepingud, nagu see on Hispaanias, kus standardlepingu
tingimused tuleb esitada registris „Registro de Condiciones Generales de la
Contratación”. Enamik sidusrühmi arvab ka, et otsused tuleks avaldada, et
teavitada tarbijaid ja hoiatada ettevõtjaid. Nii see mõnes liikmesriigis juba
ka on. 5. Rahastamine. Suurem
osa sidusrühmi leiab, et „kaotaja maksab” põhimõtet tuleks ettekirjutust
taotlevate hagide puhul jätkuvalt rakendada. Mõni aga tunnistas, et seda
põhimõtet tuleks rakendada paindlikult, mis on pädevate üksuste jaoks soosivam,
nagu seda tehakse mõningates liikmesriikides. 6. Parandada tuleks otsuste
täitmist. Mitu sidusrühma leiab, et selle saavutamiseks tuleks
liikmesriikidelt nõuda hoiatavate karistuste kehtestamist tehtud ettekirjutuste
täitmata jätmise eest eesmärgiga tagada see, et ettevõtjad ei saaks ebaõiglase
tegevuse pealt tulu. Lõpuks väitsid
mõningad sidusrühmad, sealhulgas mõned liikmesriikide riigiasutused, et Euroopa
tasandil tuleks lisaks ettekirjutuste võimalikule täiustamisele sisse viia
tarbijatele kollektiivse hüvitamise mehhanism. 6. KOKKUVÕTE Eespool
kirjeldatu põhjal võtab komisjon direktiivi kohaldamise kokku järgmiselt. Oma puudustest hoolimata on
ettekirjutust taotlevad hagid kasulik tarbijate kollektiivsete huvide kaitse
vahend. Pädevad üksused on järjest enam teadlikud võimalustest, mida neile
direktiiviga pakutakse, ja omandavad kogemusi selle rakendamisel. Ent liikmesriigid erinevad
üksteisest suuresti selle kasutamise ja tõhususe taseme poolest. Isegi neis
liikmesriikides, kus ettekirjutusi peetakse üsna tõhusaiks ja kus neid laialt
kasutatakse, ei kasutata täielikult ära nende potentsiaali mitme käesolevas
aruandes kirjeldatud puuduse tõttu. Tähtsaimad neist on järgmised: kohtumenetlustega
seotud suured kulud, menetluste kestus ja keerukus, ettekirjutusi
käsitlevate kohtuotsuste suhteliselt piiratud õiguslikud tagajärjed ja
raskused nende täitmisel. Raskused on veelgi ilmsemad piiriülese mõõtmega
ettekirjutuste puhul. Komisjon võtab teadmiseks sidusrühmade tõstatatud probleemid ja
arvestab lahenduste leidmisel nende soovitusi. Komisjon jätkab direktiivi
kohaldamise järelevalvet liikmesriikides. Ta hindab põhjalikumalt seda, kuidas
koos liikmesriikidega parimal moel lahendada käesolevas aruandes esitatud
probleemid ja täiustada praegust õigusraamistikku. Komisjoni arvates ei näi
olevat piisavaid põhjuseid teha praegusel etapil ettepanekuid direktiivi
muutmiseks ning ta hindab olukorda uuesti järgmist direktiivi kohaldamist
käsitlevat aruannet ette valmistades. [1] Direktiivi teksti (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30–60) leiab
aadressilt
http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2005:0551:FIN:ET:PDF [2] (ELT L 364, 9.12.2004, lk 1–11.) [3] Study on the application of Directive 2009/22/EC on
injunctions for the protection of consumers’ interests (Uuring direktiivi 2009/22/EÜ
(tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta) kohaldamise kohta); IBF
International Consulting. [4] ELT C 97, 31.3.2012. [5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 864/2007,
11. juuli 2007, lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta
(Rooma II) (ELT L 199, 31.7.2007, lk 40–49). [6] Associação Portuguesa para a Defesa do Consumidor. [7] http://www.oft.gov.uk/OFTwork/consumer-enforcement/consumer-enforcement-completed/foxtons [8] Wet collectieve afwikkeling massaschade. [9] EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1–23. [10] ELT L 199, 31.7.2007, lk 40–49. [11] Tänu määrustele (EÜ) nr 1393/2007 ja (EÜ) nr 1206/2001
on suurenenud dokumentide piiriülese kättetoimetamise ja tõendite hankimise
kiirus ja õiguskindlus. [12] 21. juuni 2012. aasta vahetuskursi alusel 2 556 kuni 11 759 eurot.