28.5.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 131/47

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/15/EÜ,

23. aprill 2009,

laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta

(uuestisõnastatud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras, arvestades lepituskomitee poolt 3. veebruaril 2009 heaks kiidetud ühisteksti (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 22. novembri 1994. aasta direktiivi 94/57/EÜ (laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta) (4) on korduvalt oluliselt muudetud. Kuna on tehtud uusi muudatusi, tuleks selguse huvides kõnealused sätted uuesti sõnastada.

(2)	Tulenevalt direktiivi 94/57/EÜ sätete olemusest tundub kohane direktiivi sätted uuesti sõnastada kahes erinevas ühenduse õigusaktis, nimelt direktiivis ja määruses.

(3)

Oma 8. juuni 1993. aasta resolutsioonis ühise mereohutuspoliitika kohta seadis nõukogu eesmärgiks kõigi nõuetele mittevastavate laevade kõrvaldamise ühenduse vetest ja tõstis esikohale ühenduse meetmed, mille eesmärk on tagada rahvusvaheliste eeskirjade tõhus ja ühtne rakendamine klassifikatsiooniühinguid käsitlevate ühiste standardite koostamise kaudu.

(4)	Meresõiduohutust ja merereostuse vältimist saab tõhustada rahvusvaheliste konventsioonide, eeskirjade ja resolutsioonide range kohaldamise teel, edendades samas teenuste osutamise vabadust.

(5)	Lipu- ja sadamariikide ülesanne on kontrollida laevade vastavust meresõiduohutust ja merereostuse vältimist käsitlevatele ühtsetele rahvusvahelistele standarditele.

(6)

Liikmesriikide ülesanne on väljastada meresõiduohutust ja reostuse vältimist käsitlevaid rahvusvahelisi tunnistusi, mis on ette nähtud selliste konventsioonidega nagu 1. novembri 1974. aasta rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel (SOLAS 74), 5. aprilli 1966. aasta rahvusvaheline laadungimärgi konventsioon ja 2. novembri 1973. aasta laevade põhjustatava merereostuse vältimise rahvusvaheline konventsioon (MARPOL), ning neid konventsioone rakendada.

(7)	Selliste konventsioonide kohaselt võivad kõik liikmesriigid erinevas ulatuses volitada tunnustatud organisatsioone tõendama sellist vastavust ja anda neile üle asjakohaste ohutustunnistuste ja reostuse vältimise tunnistuste väljastamise.

(8)

Suur hulk maailma organisatsioonidest, mida on tunnustanud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) lepinguosalised, ei taga siseriiklike ametiasutuste nimel tegutsedes eeskirjade piisavat rakendamist ega usaldusväärsust, sest neil puuduvad usaldusväärsed ja piisavad vahendid ja kogemused, mis võimaldaksid neil oma ülesandeid täita suure asjatundlikkusega.

(9)

Vastavalt SOLAS 74 konventsiooni II-1 peatüki A-1 osa reeglile 3-1 peavad liikmesriigid tagama, et nende lipu all sõitvate laevade projekteerimine, ehitamine ja hooldamine toimub ametiasutuste poolt tunnustatud organisatsioonide kehtestatud ehitus-, mehaanika- ja elektrialaste nõuete kohaselt. Kõnealused organisatsioonid töötavad selleks välja laevade projekteerimise, ehitamise, hooldamise ja kontrollimise eeskirjad ning rakendavad neid, ning nende kohustus on laevu lipuriikide nimel kontrollida ja tõendada, et need laevad järgivad asjakohaste tunnistuste väljaandmist käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonide nõudeid. Et nad oleksid võimelised kõnealust ülesannet rahuldavalt täitma, peavad nad olema täiesti sõltumatud, omama hästi spetsialiseerunud tehnilist pädevust ja ranget kvaliteedijuhtimist.

(10)	Laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevatel organisatsioonidel on oluline osa ühenduse seadusandluses seoses meresõiduohutusega.

(11)

Laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevad organisatsioonid peaksid olema võimelised pakkuma oma teenuseid kogu ühenduses ja üksteisega konkureerima, tagades samal ajal meresõiduohutuse ja keskkonna kaitse võrdse taseme. Seepärast tuleks kehtestada nende tegevuseks vajalikud ühesugused kutsestandardid ja kohaldada neid terves ühenduses.

(12)	Kaubalaevade raadioohutuse tunnistuste väljastamise võib usaldada eraõiguslikele isikutele, kellel on piisavad teadmised ja pädevad töötajad.

(13)	Liikmesriik võib erapooletutel ja läbipaistvatel alustel piirata volitatud tunnustatud organisatsioonide arvu kooskõlas oma vajadustega, tingimusel et komisjon valvab sellise tegevuse järele vastavalt komiteemenetlusele.

(14)	Käesoleva direktiiviga tuleks tagada ühenduses teenuste osutamise vabadus; seetõttu peaks ühendus kokku leppima nende kolmandate riikidega, kus asuvad mõningad tunnustatud organisatsioonid, et tagada ühenduses asuvate tunnustatud organisatsioonide võrdne kohtlemine.

(15)

Siseriiklikud ametiasutused peavad laevade ülevaatusel ja asjakohaste tunnistuste väljastamisel aktiivselt osalema, et tagada täielik vastavus rahvusvahelistele ohutuseeskirjadele, isegi kui liikmesriigid toetuvad tunnustatud organisatsioonidele, kes ei ole nende seadusjärgseid ülesandeid täitvad ametiasutused. Seetõttu on asjakohane seada ametiasutuste ja volitatud tunnustatud organisatsioonide vahel sisse tihe koostöö, mis võib eeldada, et tunnustatud organisatsioonil on kohalik esindus selle liikmesriigi territooriumil, kelle nimel ta ülesandeid täidab.

(16)

Kui tunnistatud organisatsioon, selle inspektorid või selle tehniline personal väljastavad ameti nimel nõutavaid sertifikaate, peaksid liikmesriigid kaaluma neile delegeeritud tegevusega proportsionaalse õigusliku tagatise ja kohtuliku kaitse võimaldamist, sealhulgas asjakohast õigust kaitsele, v.a immuniteeti, mis on eelisõigus, millele kui suveräänsuse lahutamatule osale saavad tugineda vaid liikmesriigid ning mida seetõttu ei saa delegeerida.

(17)

Käesoleva direktiivi nõuetekohast rakendamist takistavad liikmesriikide nimel tegutsevate organisatsioonide rahalise vastutuse korra erinevused. Selle probleemi lahendamiseks on sobilik ühenduse tasandil teataval määral ühtlustada tunnustatud organisatsiooni põhjustatud laevaõnnetustest tulenev rahaline vastutus, kui kohus teeb sellekohase otsuse, sealhulgas vaidluse lahendamisel arbitraaži korras.

(18)	Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (5).

(19)

Eelkõige tuleks komisjonile anda volitus muuta käesolevat direktiivi, et inkorporeerida hilisemaid muudatusi direktiiviga seotud rahvusvahelistes konventsioonides, protokollides, koodeksites ja resolutsioonides. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(20)	Sellest hoolimata tuleks liikmesriikidele jätta võimalus peatada või tühistada tunnustatud organisatsioonile antud volitused, teavitades oma otsustest komisjoni ja teisi liikmesriike ning esitades asjakohased põhjendused.

(21)	Liikmesriigid peaksid korrapäraselt hindama oma nimel tegutsevate tunnustatud organisatsioonide tegevust ja esitama komisjonile ja kõigile teistele liikmesriikidele täpsed andmed sellise tegevuse kohta.

(22)

Liikmesriigid kui sadamavaldajad on kohustatud parandama meresõiduohutust ja reostuse vältimist ühenduse vetes, vaadates eelkõige üle laevad, millele on tunnistused väljastanud ühistele nõuetele mittevastavad organisatsioonid, tagades seejuures, et kolmanda riigi lipu all sõitvaid laevu ei koheldaks soodsamalt.

(23)

Praegu puuduvad sellised ühtsed rahvusvahelised standardid, millele kõik laevad peavad kere, masinate ning elektri- ja juhtimisseadmete suhtes vastama nii ehitusjärgus kui ka kogu kasutusaja jooksul. Sellised standardid võib kehtestada tunnustatud organisatsioonide eeskirjade või samaväärsete standardite põhjal, mille otsustavad siseriiklikud ametiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (6) sätestatud korras.

(24)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kehtestada meetmed, mida liikmesriigid peavad järgima suhetes ühenduses tegutsevate laevu kontrollivate, ülevaatavate ja sertifitseerivate organisatsioonidega, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatuse tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(25)	Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmise kohustus peaks piirduma nende sätetega, mille sisu on võrreldes direktiiviga 94/57/EÜ oluliselt muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb kõnealusest direktiivist.

(26)	Käesoleva direktiivi kohaldamine ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas sätestatud direktiivide siseriiklikku õigusse ülevõtmise tähtpäevadega.

(27)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (7) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses esitatud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(28)

Meetmed, mida laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevad organisatsioonid peavad järgima, on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määruses (EÜ) nr 391/2009 laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ühiste eeskirjade ja standardite kohta (uuestisõnastatud versioon) (8),

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse meetmed, mida liikmesriigid peavad järgima suhetes laevu kontrollivate, ülevaatavate ja sertifitseerivate organisatsioonidega, et täita meresõiduohutust ja merereostuse vältimist käsitlevaid rahvusvahelisi konventsioone, edendades samas teenuste osutamise vabadust. See hõlmab rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamisalasse kuuluvate laevade keret, masinaid ning elektri- ja juhtimisseadmeid käsitlevate ohutusnõuete koostamist ja rakendamist.

Artikkel 2

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „laev”– laev, mis kuulub rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamisalasse;

b)   „liikmesriigi lipu all sõitev laev”– laev, mis on liikmesriigis õigusaktide kohaselt registrisse kantud ja sõidab selle riigi lipu all. Sellele määratlusele mittevastavad laevad samastatakse kolmanda riigi lipu all sõitvate laevadega;

c)   „kontrollimised ja ülevaatused”– kontrollimised ja ülevaatused, mis on kohustuslikud rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt;

d)   „rahvusvahelised konventsioonid”– 1. novembri 1974. aasta rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel (SOLAS 74), v.a selle lisa XI-2 peatükk, 5. aprilli 1966. aasta rahvusvaheline laadungimärgi konventsioon ja 2. novembri 1973. aasta rahvusvaheline konventsioon laevade põhjustatava merereostuse vältimise kohta (MARPOL) ning nende ajakohastatud protokollid ja muudatused ning asjakohased, kõikides liikmesriikides kohustuslikud ajakohastatud eeskirjad;

e)   „organisatsioon”– juriidiline isik, tema tütarettevõtjad ja muud tema kontrolli all olevad isikud, kes koos või eraldi täidavad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid ülesandeid;

f)   „kontroll”– punkti e kohaldamisel õigused, lepingud või mis tahes muud seadusjärgsed või tegelikud vahendid, mis kas üksikult või koos annavad võimaluse otsustavalt mõjutada juriidilist isikut või võimaldavad nimetatud isikul täita käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid ülesandeid;

g)   „tunnustatud organisatsioon”– määruse (EÜ) nr 391/2009 kohaselt tunnustatud organisatsioon;

h)   „volitamine”– toiming, millega liikmesriik delegeerib tunnustatud organisatsioonile volitused või pädevuse;

i)   „seadusjärgne tunnistus”– tunnistus, mis on väljastatud lipuriigi poolt või tema nimel rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt;

j)   „eeskirjad ja menetlused”– tunnustatud organisatsiooni nõuded laevade projekteerimise, ehitamise, varustamise, hooldamise ja ülevaatamise kohta;

k)   „klassifikatsiooni tunnistus”– tunnustatud organisatsiooni väljastatud dokument, mis tõendab, et tema kehtestatud ja avalikustatud eeskirjade ja menetluste kohaselt on laev sobiv teatavaks otstarbeks või kasutuseks;

l)   „kaubalaeva raadioohutuse tunnistus”– tunnistus, mis on ette nähtud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) poolt vastu võetud 1988. aasta protokolliga, millega muudeti SOLAS 74 konventsiooni.

Artikkel 3

1.   Endale rahvusvaheliste konventsioonide alusel ülesandeid ja kohustusi võttes tagavad liikmesriigid, et nende pädevad ametiasutused suudavad tagada kõnealuste konventsioonide sätete nõuetekohase rakendamise, eelkõige laevade kontrollimise ja ülevaatamise ning rahvusvaheliste konventsioonidega ette nähtud seadusjärgsete tunnistuste ja vabastamistunnistuste väljastamise osas. Liikmesriigid tegutsevad kooskõlas IMO resolutsiooni A.847(20) lisa ning liite sätetega suuniste kohta, mis aitavad lipuriikidel rakendada IMO õigusakte.

2.   Kui lõike 1 kohaldamisel otsustab liikmesriik oma lipu all sõitvate laevade puhul:

i)

volitada organisatsioone tegema seadusjärgsete tunnistustega seotud kontrollimisi ja ülevaatusi täielikult või osaliselt, sealhulgas artikli 11 lõikes 2 osutatud eeskirjade täitmise hindamiseks vajalikke kontrollimisi ja ülevaatusi, ja vajaduse korral väljastama või uuendama asjakohaseid tunnistusi, või

ii)	usaldada punktis i osutatud kontrollimiste ja ülevaatuste tegemine täielikult või osaliselt organisatsioonidele,

annab ta need ülesanded üksnes tunnustatud organisatsioonidele.

Igal juhul annab vabastamistunnistuste esmakordseks väljastamiseks loa pädev ametiasutus.

Kaubalaeva raadioohutuse tunnistuse puhul võib need ülesanded anda siiski pädeva ametiasutuse tunnustatud eraõiguslikule asutusele, kellel on piisavad teadmised ja pädevad töötajad, et hinnata raadioside ohutust pädeva ameti nimel.

3.   Käesolev artikkel ei käsitle laevavarustuse üksikute osade sertifitseerimist.

Artikkel 4

1.   Artikli 3 lõike 2 kohaldamisel ei keeldu liikmesriigid põhimõtteliselt volitamast mõnda tunnustatud organisatsiooni selliseid ülesandeid täitma, kui käesoleva artikli lõike 2 sätetest ning artiklitest 5 ja 9 ei tulene teisiti. Nad võivad siiski piirata volitatavate organisatsioonide arvu kooskõlas oma vajadustega, tingimusel et neil on selleks läbipaistvad ja erapooletud põhjused.

Liikmesriigi palvel võtab komisjon sobivaid meetmeid vastavalt artikli 6 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele, et tagada käesoleva lõike esimese lõigu nõuetekohane kohaldamine seoses volitamisest keeldumisega ning artikli 8 nõuetekohane kohaldamine seoses volituste peatamise või tühistamisega.

2.   Enne kui liikmesriik nõustub, et kolmandas riigis asuv tunnustatud organisatsioon võib osaliselt või täielikult täita artiklis 3 nimetatud ülesandeid, võib ta nõuda kõnealuselt kolmandalt riigilt ühenduses asuvate tunnustatud organisatsioonide võrdväärset vastastikust kohtlemist.

Lisaks võib ühendus nõuda kolmandalt riigilt, kus tunnustatud organisatsioon asub, ühenduses asuvate tunnustatud organisatsioonide võrdväärset vastastikust kohtlemist.

Artikkel 5

1.   Liikmesriigid, kes teevad artikli 3 lõike 2 kohase otsuse, seavad oma pädeva ametiasutuse ja nende nimel tegutsevate organisatsioonide vahel sisse koostöösuhted.

2.   Koostöösuhteid korraldatakse ametliku, ebavõrdset kohtlemist välistava kirjaliku lepingu või samaväärse õigusliku kokkuleppe abil, milles täpsustatakse organisatsioonide võetud eriülesanded ja mis sisaldab vähemalt:

a)

IMO resolutsiooni A.739(18) (ametiasutuse nimel tegutsevate organisatsioonide volitamist käsitlevate suuniste kohta) II liites esitatud sätteid, pidades samal ajal silmas IMO ringkirjade MSC.710 ja MEPC.307 lisa, liiteid ja lisandit, mis käsitlevad ametiasutuse nimel tegutsevate tunnustatud organisatsioonide volitamise näidislepingut;

b)

järgmisi sätteid rahalise vastutuse kohta: i) kui kohtu otsuse või vaidluse vahekohtumenetluses saadud lahendi kohaselt on ametiasutus lõplikult ja kindlalt vastutav mis tahes laevaõnnetuse eest ja teda kohustatakse hüvitama kahjustatud isikutele vara kaotsimineku või kahjustumise või isikukahju või surma põhjustamisega tekitatud kahju, mille põhjusena kohus on tuvastanud tunnustatud organisatsiooni, tema organite, personali, esindajate või muude tema nimel tegutsevate isikute tahtliku tegevuse või tegevusetuse või raske hooletuse, on ametiasutusel õigus saada tunnustatud organisatsioonilt rahalist hüvitist nimetatud kaotsimineku, kahjustamise, isikukahju või surma põhjustamise eest niivõrd, kuivõrd selline kahju on kohtu otsuse või vaidluse vahekohtumenetluses saadud lahendi kohaselt tunnustatud organisatsiooni põhjustatud; ii) kui kohtu otsuse või vaidluse vahekohtumenetluses saadud lahendi kohaselt on ametiasutus lõplikult ja kindlalt vastutav mis tahes laevaõnnetuse eest ja teda kohustatakse hüvitama kahjustatud isikutele isikukahju või surma põhjustamisega tekitatud kahju, mille põhjusena kohus on tuvastanud tunnustatud organisatsiooni, tema personali, esindajate või muude tema nimel tegutsevate isikute hooletu või kergemeelse tegevuse või tegevusetuse, on ametiasutusel õigus saada tunnustatud organisatsioonilt rahalist hüvitist nimetatud isikukahju või surma põhjustamise eest niivõrd, kuivõrd selline kahju on kohtu otsuse või vaidluse vahekohtumenetluses saadud lahendi kohaselt tunnustatud organisatsiooni põhjustatud; liikmesriigid võivad tunnustatud organisatsiooni vastutuse maksimumsummat piirata, kuid see peab olema võrdne vähemalt 4 miljoni euroga; iii) kui kohtu otsuse või vaidluse vahekohtumenetluses saadud lahendi kohaselt on ametiasutus lõplikult ja kindlalt vastutav mis tahes laevaõnnetuse eest ja teda kohustatakse hüvitama kahjustatud isikutele vara kaotsimineku või kahjustumisega tekitatud kahju, mille põhjusena kohus on tuvastanud tunnustatud organisatsiooni, tema personali, esindajate või teiste tema nimel tegutsevate isikute hooletu või kergemeelse tegevuse või tegevusetuse, on ametiasutusel õigus saada tunnustatud organisatsioonilt rahalist hüvitist nimetatud vara kaotsimineku või kahjustumise eest niivõrd, kuivõrd selline kahju on kohtu otsuse või vaidluse vahekohtumenetluses saadud lahendi kohaselt tunnustatud organisatsiooni põhjustatud; liikmesriigid võivad tunnustatud organisatsiooni vastutuse maksimumsummat piirata, kuid see peab olema võrdne vähemalt 2 miljoni euroga;

c)	sätteid, mis käsitlevad ametiasutuse või tema määratud erapooletu välise organi tehtavaid korrapäraseid hindamisi selliste ülesannete kohta, mida organisatsioonid täidavad ametiasutuse nimel, vastavalt artikli 9 lõikes 1 osutatule;

d)	võimalust laevu pisteliselt ja põhjalikult kontrollida;

e)	sätteid olulise teabe kohustuslikuks edastamiseks nende klassifitseeritud laevade, laevade klassi muutumise või klassist väljaarvamise kohta.

3.   Lepingus või samaväärses õiguslikus kokkuleppes võib sätestada, et tunnustatud organisatsioonil peab olema kohalik esindus selle liikmesriigi territooriumil, kelle nimel ta täidab artiklis 3 osutatud ülesandeid. Sellise nõude täitmiseks piisab kohalikust esindusest, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt juriidiline isik ja allub tema siseriiklikele kohtutele.

4.   Iga liikmesriik annab komisjonile täpset teavet kooskõlas käesoleva artikliga sisseseatud koostöösuhete kohta. Komisjon teatab sellest teistele liikmesriikidele.

Artikkel 6

1.   Komisjoni abistab laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS), mis on asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 2099/2002 (9).

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 7

1.   Käesolevat direktiivi võib selle kohaldamisala laiendamata muuta, et:

a)	inkorporeerida artikli 2 punktis d, artikli 3 lõikes 1 ja artikli 5 lõikes 2 osutatud rahvusvaheliste konventsioonide, protokollide, koodeksite ja resolutsioonide edasisi muudatusi nende jõustumisel käesoleva direktiivi jaoks,

b)	muuta artikli 5 lõike 2 punkti b alapunktides ii ja iii nimetatud summasid.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 6 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

2.   Uute õigusaktide või artikli 2 punktis d nimetatud rahvusvaheliste konventsioonide protokollide vastuvõtmise järel otsustab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal nende uute aktide või protokollide ratifitseerimise üksikasjaliku korra, võttes arvesse liikmesriikide parlamentide menetluskorda ja IMO asjakohaseid menetlusi, tagades samas nende ühtse ja üheaegse kohaldamise liikmesriikides.

Artikli 2 lõikes d ning artiklis 5 osutatud rahvusvahelistes õigusaktides tehtud muudatused võib käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta määruse (EÜ) nr 2099/2002 artikli 5 alusel.

Artikkel 8

Olenemata määruse (EÜ) nr 391/2009 I lisas nimetatud miinimumnõuetest võib liikmesriik juhul, kui ta leiab, et organisatsiooni ei saa enam volitada tema nimel täitma artiklis 3 sätestatud ülesandeid, tunnustatud organisatsiooni volitused peatada või tühistada. Sellisel juhul teavitab liikmesriik oma otsusest viivitamata komisjoni ja teisi liikmesriike koos asjakohaste põhjendustega.

Artikkel 9

1.   Iga liikmesriik peab veenduma, et tema nimel artikli 3 lõike 2 kohaselt tegutsevad tunnustatud organisatsioonid täidavad kõnealuses artiklis osutatud ülesandeid tõhusalt ja liikmesriigi pädevat ametiasutust rahuldaval viisil.

2.   Selleks, et täita lõikes 1 osutatud ülesannet, teostab iga liikmesriik vähemalt kord kahe aasta tagant järelevalvet iga tema nimel tegutseva tunnustatud organisatsiooni üle ja esitab teistele liikmesriikidele ja komisjonile aruande sellise järelevalvetegevuse tulemuste kohta hiljemalt selle aasta 31. märtsiks, mis järgneb aastale, mil järelevalvet teostati.

Artikkel 10

Teostades oma kontrollimisõigust ja täites kohustusi sadamariikidena, teavitavad liikmesriigid komisjoni ja teisi liikmesriike ning asjaomast lipuriiki, kui nad avastavad, et lipuriigi nimel tegutsev tunnustatud organisatsioon on väljastanud rahvusvaheliste konventsioonide asjakohastele nõuetele mittevastavale laevale kehtiva seadusjärgse tunnistuse või kui kehtiva klassifikatsioonitunnistusega laeval esineb puudusi kõnealuse tunnistusega hõlmatud valdkondades. Käesoleva artikli kohaldamisel teavitatakse üksnes laevadest, mis kujutavad endast tõsist ohtu meresõiduohutusele ja keskkonnale või mille suhtes on näha tunnustatud organisatsioonide eriti hooletut käitumist. Asjaomast tunnustatud organisatsiooni teavitatakse juhtumist esialgse kontrollimise ajal, et ta saaks viivitamata võtta järelmeetmeid.

Artikkel 11

1.   Iga liikmesriik tagab, et tema lipu all sõitvad laevad projekteeritakse, ehitatakse ja varustatakse ning neid hooldatakse kooskõlas eeskirjade ja menetlusega, mis on seotud tunnustatud organisatsiooni nõuetega kere, masinate ja elektri- ja juhtimisseadmete kohta.

2.   Liikmesriik võib otsustada kasutada eeskirju, mis on tema arvates samaväärsed tunnustatud organisatsiooni eeskirjade ja menetlustega, üksnes tingimusel, et ta teatab nendest viivitamata komisjonile direktiivis 98/34/EÜ sätestatud korras ja teistele liikmesriikidele ning et mõni teine liikmesriik ega komisjon ei ole nende vastu ning et neid ei ole vastavalt käesoleva direktiivi artikli 6 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele tunnistatud mittesamaväärseks.

3.   Liikmesriigid teevad koostööd tunnustatud organisatsioonidega, keda nad on volitanud, nende organisatsioonide eeskirjade ja menetluste väljatöötamisel. Nad peavad nõu tunnustatud organisatsioonidega, et saavutada rahvusvaheliste konventsioonide ühesugune tõlgendamine.

Artikkel 12

Komisjon teavitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamenti ja nõukogu käesoleva direktiivi liikmesriikides rakendamise edusammudest.

Artikkel 13

1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. juuniks 2011. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti peavad liikmesriigid lisama märkuse, et kehtivates õigusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile kõigi käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 14

Direktiiv 94/57/EÜ, mida on muudetud I lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks alates 17. juuniks 2009, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis seonduvad I lisa B osas nimetatud direktiivide siseriiklikku õigusse ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 15

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 16

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

---

(1)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 195.

(2)  ELT C 229, 22.9.2006, lk 38.

(3)  Euroopa Parlamendi 25. aprilli 2007. aasta arvamus (ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 633), nõukogu 6. juuni 2008. aasta ühine seisukoht (ELT C 184 E, 22.7.2008, lk 11), Euroopa Parlamendi 24. septembri 2008. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 26. veebruari 2009. aasta otsus ja Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(4)  EÜT L 319, 12.12.1994, lk 20.

(5)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(6)  EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

(7)  ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

(8)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 11.

(9)  EÜT L 324, 29.11.2002, lk 1.

---

---

---