1.   Käesolevas direktiivis ja ilma, et see piiraks lõigete 2–4 kohaldamist, tähendab „tegelik tulusaaja” füüsilist isikut, kes saab intressimakse või kelle jaoks selline makse on tagatud, kui ta ei esita tõendeid, et ta ei ole seda saanud või seda ei ole tema jaoks tagatud, see tähendab, et:

2.   Kui makseagendil on andmeid, mille kohaselt isik, kellele makstakse intresse või kellele on intressimaksed tagatud, võib mitte olla tegelik tulusaaja ning kui kõnealuse isiku suhtes ei kohaldata lõike 1 punkti a, b või c, võtab makseagent mõistlikke meetmeid, et teha kindlaks tegeliku tulusaaja isik vastavalt artikli 3 lõikele 2. Kui makseagent ei suuda tegeliku tulusaaja isikut kindlaks teha, käsitab ta kõnealust isikut tegeliku tulusaajana.

3.   Kui ettevõtja, kes kuulub samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ (*1) artikli 2 kohaldamisalasse, maksab intresse või tagab intresside maksmise üksusele või õiguslikule moodustisele, kes ei kuulu tegeliku maksustamise alla ja kelle asutamiskoht või tegeliku juhtimise koht on riigis või jurisdiktsioonis, mis asub väljaspool käesoleva direktiivi artiklis 7 osutatud territooriumi ja väljaspool selliste lepingute ja kokkulepete territoriaalset kohaldamisala, millega nähakse ette samad või samaväärsed meetmed kui käesolevas direktiivis, kohaldatakse käesoleva lõigu teist kuni viiendat lõiku.

Makse loetakse vahetult tehtuks või tagatuks füüsilisele isikule, kes on resident muus kui ettevõtja liikmesriigis ja kes on direktiivi 2005/60/EÜ artikli 3 punkti 6 määratluse kohaselt üksuse või õigusliku moodustise tegelik tulusaaja. Kõnealune isik tehakse kindlaks vastavalt nimetatud direktiivi artiklis 7 ja artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud kliendi suhtes nõutava hoolsuse meetmetele. Kõnealust isikut loetakse ühtlasi tegelikuks tulusaajaks käesoleva direktiivi tähenduses.

Esimese lõigu kohaldamisel loetakse I lisas esitatud soovituslikus loetelus osutatud üksuste ja õiguslike moodustiste kategooriad tegeliku maksustamise alla mittekuuluvateks.

Esimeses lõigus osutatud ettevõtja teeb kindlaks üksuse või õigusliku moodustise õigusliku vormi ja asutamiskoha või vajaduse korral tegeliku juhtimise koha, kasutades selleks teavet, mille teeb teatavaks füüsiline isik, kes tegutseb üksuse või õigusliku moodustise nimel, eelkõige lõike 1 punktide b ja c kohaselt, kui ettevõtja käsutuses ei ole usaldusväärsemat teavet, mis näitab, et saadud teave ei ole õige või käesoleva lõike kohaldamiseks piisav.

Kui üksus või õiguslik moodustis ei kuulu I lisas osutatud kategooriatesse, või kui ta kuulub nimetatud kategooriatesse, kuid väidab, et ta kuulub tegelikule maksustamisele, teeb esimeses lõigus osutatud ettevõtja üldtunnustatud faktide või üksuse või õigusliku moodustise esitatud või kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ võetud kliendi suhtes nõutava hoolsuse meetmete abil saadud ametlike dokumentide põhjal kindlaks, kas ta kuulub tegeliku maksustamise alla.

4.   Kui üksust või õiguslikku moodustist loetakse intressimakse vastuvõtmisel või sellise makse tagamisel makseagendiks vastavalt artikli 4 lõikele 2, loetakse intressimakse laekunuks järgmistele isikutele, keda loetakse tegelikuks tulusaajaks käesoleva direktiivi tähenduses:

1.   Iga liikmesriik võtab oma territooriumil vastu korra, mis võimaldab makseagendil teha artiklite 8–12 kohaldamiseks kindlaks tegelike tulusaajate isikud ja residentsuse, ja tagab selle rakendamise.

Selline kord peab olema kooskõlas lõigetes 2 ja 3 sätestatud miinimumnõuetega.

2.   Makseagent teeb tegeliku tulusaaja isiku kindlaks miinimumnõuete kohaselt, mis varieeruvad vastavalt sellele, millal on tekkinud makseagendi ja intressimakse saaja vahelised suhted:

Esimese lõigu punktis b osutatud üksikasjad tehakse kindlaks tegeliku tulusaaja esitatava passi või ametliku isikutunnistuse või muu ametliku isikut tõendava dokumendi alusel, kui see on kohaldatav vastavalt lõikes 4 osutatud loetelule. Sellised üksikasjad, mis ei ole neis dokumentides märgitud, tehakse kindlaks muu isikut tõendava dokumendi alusel, mille tegelik tulusaaja esitab.

3.   Kui tegelik tulusaaja esitab vabatahtlikult maksuresidentsuse tõendi, mille riigi pädev asutus on andnud välja maksekuupäevale eelnenud viimase kolme aasta jooksul, või hilisemal kuupäeval, kui makse laekunuks tegelikule tulusaajale, loetakse ta selle riigi residendiks. Vastasel juhul loetakse ta selle riigi residendiks, kus on tema alaline aadress. Makseagent teeb tegeliku tulusaaja residentsuse kindlaks järgmiste miinimumnõuete kohaselt:

Esimese lõigu punktis b osutatud olukorras, kui tegelik tulusaaja esitab liikmesriigi väljaantud passi või ametliku isikutunnistuse või muu isikut tõendava dokumendi, ja teatab, et ta on kolmanda riigi resident, tehakse residentsus kindlaks maksuresidentsuse tõendi alusel, mille on maksekuupäevale eelnenud viimase kolme aasta jooksul, või hilisemal kuupäeval, kui makse laekunuks tegelikule tulusaajale, välja andnud selle kolmanda riigi pädev asutus, mille resident tegelik tulusaaja väidab end olevat. Kui sellist tõendit ei ole võimalik esitada, loetakse asukohariigiks liikmesriik, kes on andud välja kõnealuse passi, ametliku isikutunnistuse või muu ametliku isikut tõendava dokumendi. Sellise tegeliku tulusaaja puhul, kelle kohta on makseagendil ametlikud dokumendid, mis tõendavad, et ta on diplomaatilise staatusega seotud privileegide või muude rahvusvaheliste eeskirjade tõttu maksuresident alalise aadressi järgsest riigist erinevas riigis, tehakse residentsus kindlaks kõnealuste makseagendile kättesaadavate ametlike dokumentide alusel.

4.   Maksukohustuslase identifitseerimisnumbreid või samaväärseid numbreid andnud liikmesriik teavitab komisjonile hiljemalt 31. detsembriks 2014 nende numbrite struktuurist ja vormist ning ametlikest dokumentidest, mis sisaldavad teavet kõnealuste identifitseerimisnumbrite kohta. Iga liikmesriik teavitab ühtlasi komisjoni kõikidest muudatustest, mida sellega seoses tehakse. Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas koondnimekirja saadud teabe kohta.

1.   Liikmesriigis asutatud ettevõtja, kes teeb intressimakse või tagab sellise makse vahetult tegelikule tulusaajale, loetakse käesoleva direktiivi kohaldamisel makseagendiks.

Käesoleva lõike kohaldamisel ei ole oluline, kas asjaomane ettevõtja on võlgnik või tulu tootva võlakohustuse või väärtpaberi emitent või ettevõtja, kellele võlgnik või emitent või tegelik tulusaaja on teinud ülesandeks tulu maksmise või tulu maksmise tagamise.

Liikmesriigis asutatud ettevõtja loetakse käesoleva direktiivi kohaldamisel samuti makseagendiks, kui täidetud on järgmised tingimused:

Kui esimese lõigu punktides a ja b osutatud tingimused on täidetud, loetakse esimese ettevõtja tehtud või tagatud makset tehtuks või tagatuks vahetult kõnealuse lõigu punktis b osutatud tegelikule tulusaajale.

2.   Üksus või õiguslik moodustis, mille tegeliku juhtimise koht asub liikmesriigis ja mis ei kuulu tegelikule maksustamisele otsese maksustamise üldeeskirjade alusel kõnealuses liikmesriigis, üksuse või õigusliku moodustise asutamiskoha liikmesriigis või muus riigis või jurisdiktsioonis, kus üksus või õiguslik moodustis on maksuresident, loetakse makseagendiks intressimakse vastuvõtmisel või sellise makse tagamisel.

Käesoleva lõike kohaldamisel loetakse II lisa soovituslikus loetelus osutatud üksuste ja õiguslike moodustiste kategooriad tegeliku maksustamise alla mittekuuluvateks.

Kui üksus või õiguslik moodustis ei kuulu ühtegi II lisa soovituslikus loetelus osutatud kategooriasse või kui ta kuulub nimetatud lisa kohaldamisalasse, kuid väidab, et ta kuulub tegelikule maksustamisele, teeb ettevõtja üldtunnustatud faktide või üksuse või õigusliku moodustise esitatud või kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ võetud kliendi suhtes nõutava hoolsuse meetmete abil saadud ametlike dokumentide põhjal kindlaks, kas ta kuulub tegeliku maksustamise alla.

Iga liikmesriigis asutatud ettevõtja, kes teeb intressimakse või tagab sellise makse käesolevas lõikes osutatud üksusele või õiguslikule moodustisele, kelle tegeliku juhtimise koht asub muus liikmesriigis kui ettevõtja asutamiskoha liikmesriigis, teavitab oma asutamiskoha liikmesriigi pädevale asutusele järgmised andmed, kasutades artikli 2 lõike 3 neljandas lõigus nimetatud teavet või muud kättesaadavat teavet:

Isikud, keda loetakse käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud üksustele või õiguslikele moodustistele makstud või tagatud intressimakse tegelikeks tulusaajateks, määratakse kindlaks kooskõlas artikli 2 lõikes 4 sätestatud eeskirjadega. Artikli 2 lõike 4 punktis c kirjeldatud juhul, kui isik omandab hiljem õiguse sellist intressimakset tootvale varale või muule selle intressimaksega otseselt seotud varale, teeb üksus või õiguslik moodustis oma tegeliku juhtimise koha liikmesriigi pädevale asutusele teatavaks artikli 8 lõike 1 teises lõigus märgitud andmed. Üksus või õiguslik moodustis teavitab pädevat asutust ka kõikidest tegeliku juhtimise koha muutustest.

Viiendas lõigus osutatud kohustused kehtivad kuni 10 aastat alates kuupäevast, mil üksus või õiguslik moodustis võttis vastu või tagas viimase intressimakse või viimasest kuupäevast, mil isik omandas õiguse sellist intressimakset tootvale varale või muule selle intressimaksega otseselt seotud varale, olenevalt sellest, kumb kuupäev on hilisem.

Kui mõni üksus või õiguslik moodustis on artikli 2 lõike 4 punktis c kirjeldatud juhul viinud oma tegeliku juhtimise koha üle teise liikmesriiki, edastab esimese liikmesriigi pädev asutus uue liikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe:

Käesolevat lõiget ei kohaldata, kui üksus või õiguslik moodustis esitab tõendid, et ta vastab ühele järgmistest tingimustest:

3.   Lõikes 2 osutatud üksus, mis on sarnane lõike 2 kaheksanda lõigu punktis a osutatud ühiseks investeeringuks moodustatud ettevõtja või investeerimisfondi või -skeemiga, võib valida, kas teda koheldakse käesoleva direktiivi kohaldamisel sellise ettevõtja, investeerimisfondi või -skeemina.

Kui üksus kasutab käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud võimalust, väljastab liikmesriik, kus on üksuse tegeliku juhtimise koht, vastava tõendi. Üksus esitab nimetatud tõendi intressimakset tegevale või sellist makset tagavale ettevõtjale. Sellisel juhul vabastatakse ettevõtja lõike 2 neljandas lõigus sätestatud kohustustest.

Liikmesriigid kehtestavad käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud võimalust käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad üksustele, kelle tegeliku juhtimise koht asub nende territooriumil, et tagada käesoleva direktiivi tõhus rakendamine.”

1.   Käesolevas direktiivis tähendab „intressimakse” järgmist:

2.   Kui makseagendil ei ole teavet makstud, saadud või krediteeritud tulu summa kohta, loetakse lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaldamisel intressimakseks kogu tehtud makse summa.

Kui makseagendil ei ole teavet müügi korral saadaoleva või kapitaliseeritud intressi või tulu summa kohta, loetakse lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaldamisel intressimakseks kogu tehtud makse summa.

Kui makseagendil ei ole lõike 1 esimese lõigu punktide d ja e puhul teavet selle kohta, kui suur osa tuludest saadakse kõnealuse lõigu punktides a, b ja c määratletud intressimaksetest, loetakse tulude kogusumma intressimakseks.

Kui makseagendil ei ole teavet elukindlustuslepingust saadud tulu summa kohta, loetakse lõike 1 esimese lõigu punkti f kohaldamisel intressimakseks kogu tehtud makse summa.

3.   Kui makseagendil ei ole lõike 1 esimese lõigu punkti e puhul teavet selle kohta, kui suur osa varast on investeeritud võlakohustustesse või asjaomastesse väärtpaberitesse või kõnealuses punktis määratletud aktsiatesse, osadesse või osakutesse, loetakse see osa suuremaks kui 40 %. Kui makseagent ei suuda teha kindlaks tegeliku tulusaaja realiseeritud tulu, loetakse, et tulu vastab aktsiate, osade või osakute müügist, tagasimaksmisest või väljaostmisest saadud laekumistele.

Kui makseagendil pole teavet tulemi protsendimäära kohta, siis lõike 1 esimese lõigu punkti f alapunkti ii kohaldamisel loetakse kõnealuse lõigu punktides a, b, c, d ja e osutatud liiki intressidega seotud tulem suuremaks kui 40 %.

4.   Kui lõikes 1 määratletud intressimakse tehakse artikli 4 lõikes 2 osutatud üksusele või õiguslikule moodustisele või krediteeritakse sellise üksuse või õigusliku moodustise kontole, loetakse see laekunuks artikli 2 lõikes 4 osutatud isikule. Üksuse puhul kohaldatakse seda üksnes siis, kui üksus ei ole kasutanud artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust.

5.   Lõike 1 esimese lõigu punktide c ja e puhul on liikmesriikidel võimalus nõuda, et nende territooriumil tegutsevad makseagendid muudaksid intressi või muu asjaomase tulu aastapõhiseks ajavahemikuks, mis ei oleks pikem kui üks aasta, ja kohelda sellist aastapõhist intressi või muud asjaomast tulu intressimaksena ka siis, kui kõnealuse ajavahemiku jooksul ei toimu müüki, tagasimaksmist või väljaostmist.

6.   Erandina lõike 1 esimese lõigu punktidest d ja e on liikmesriikidel võimalus jätta intressimakse määratlusest välja kõnealustes sätetes osutatud tulu, mida on jaotanud ettevõtjad, üksused, investeerimisfondid või -skeemid, kelle fonditingimused või põhikiri on reguleeritud asjaomase liikmesriigi õigusega, kui sellised ettevõtjad, üksused, fondid või -skeemid ei ole otse ega kaudselt investeerinud kõnealuse lõigu punktis a osutatud võlakohustustesse ega kõnealuse lõigu punktis b osutatud väärtpaberitesse üle 15 % oma varast.

Erandina lõikest 4 on liikmesriikidel võimalus jätta lõikes 1 osutatud intressimakse määratlusest välja intressid, mis on makstud või krediteeritud sellise artikli 4 lõikes 2 osutatud sellise üksuse või õigusliku moodustise kontole, mille tegeliku juhtimise koht on nende territooriumil, kui kõnealune üksus või õiguslik moodustis ei ole investeerinud lõike 1 esimese lõigu punktis a osutatud võlakohustustesse ega kõnealuse lõigu punktis b osutatud väärtpaberitesse üle 15 % oma varast. Üksuse puhul kohaldatakse seda üksnes siis, kui üksus ei ole kasutanud artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust.

Kui liikmesriik kasutab üht või mõlemat esimeses ja teises lõigus osutatud võimalust, teatab ta sellest komisjonile. Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas asjaolu, et võimalust on kasutatud, ning kõnealuse avaldamise kuupäevast alates on võimaluse kasutamine teistele liikmesriikidele siduv.

7.   Alates 1. jaanuarist 2016 on lõike 1 esimese lõigu punktis e ja punkti f alapunktis ii ning lõikes 3 osutatud 40 % künnis 25 %.

8.   Lõike 1 esimese lõigu punktis e ja lõikes 6 osutatud protsendimäärad määratakse kindlaks, lähtudes investeerimispõhimõtetest või investeerimisstrateegiast ja -eesmärkidest, mis on kehtestatud asjaomaste ettevõtjate või üksuste või investeerimisfondide või -skeemide tegevust reguleerivates dokumentides.

Käesoleva lõike kohaldamisel hõlmavad dokumendid järgmist:

Kui neis dokumentides ei ole kindlaks määratud investeerimispõhimõtteid ega investeerimisstrateegiat ja -eesmärke, kehtestatakse kõnealused protsendimäärad, lähtudes asjaomaste ettevõtjate, üksuste, investeerimisfondide või skeemide vara tegelikust koosseisust, tuginedes vara keskmisele näitajale selle aruandeperioodi alguse või esimese poolaastaaruande kuupäeva ja lõpu seisuga, mis eelnes kuupäevale, mil makseagent tegi või tagas tegelikule tulusaajale intressimakse. Uute ettevõtjate, üksuste, investeerimisfondide või -skeemide puhul tuginetakse vara tegeliku koosseisu hindamisel vara keskmisele näitajale alguskuupäeva ja asjaomaste ettevõtjate, üksuste, fondide või skeemide tegevust reguleerivates dokumentides vara esimeseks hindamiseks sätestatud kuupäeva seisuga.

Vara koosseisu hinnatakse vastavalt eeskirjadele, mida kohaldatakse liikmesriigis või liitu mittekuuluvas Euroopa Majanduspiirkonna riigis, kus ühiseks investeeringuks moodustatud ettevõtja või muu investeerimisfond või -skeem on sellisena registreeritud või mille õiguse kohaselt on reguleeritud fondi tingimused või põhikiri. Sellisena hinnatud koosseis on teistele liikmesriikidele siduv.

9.   Lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud tulu loetakse intressimakseks üksnes sellises osas, milles kõnealust tulu tootnud väärtpaberid emiteeriti esmakordselt 1. juulil 2014 või pärast seda. Kõnealuse lõigu punktis e ja lõikes 6 osutatud protsendimäärade kehtestamisel ei võeta arvesse enne nimetatud kuupäeva välja lastud väärtpabereid.

10.   Elukindlustuslepingust saadud tulu loetakse intressimakseks vastavalt lõike 1 esimese lõigu punktile f ainult sellises osas, milles kõnealust tulu toonud elukindlustuslepingud sõlmiti esmakordselt 1. juulil 2014 või pärast seda.

11.   Liikmesriikidel on võimalus arvesse võtta lõike 1 esimese lõigu punkti e alapunktis i osutatud tulu, mis saadakse sellise ühiseks investeeringuks moodustatud õigusvõimelise ettevõtja aktsiate, osade või osakute müügi, tagasimaksmise või väljaostmise korral, mis ei ole Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (*2) kohaselt tegevusloa saanud eurofond, loetakse intressimakseks ainult sellises osas, mis laekub kõnealusele ettevõtjale 1. juulil 2014 või pärast seda.

1.   Kui tegelik tulusaaja on mõne muu liikmesriigi resident kui see, kus on makseagent asutatud, esitab makseagent oma asutamiskohaks oleva liikmesriigi pädevale asutusele vähemalt järgmised andmed:

Kui tegelik tujusaaja on resident muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kus on artikli 4 lõikes 2 osutatud makseagendi tegeliku juhtimise koht, esitab selline makseaagent selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus on tema tegeliku juhtimise koht, käesoleva lõike esimese lõigu punktides a–d nimetatud teabe. Lisaks esitab selline makseagent järgmised andmed:

2.   Makseagendi esitatavates intressimakseid käsitlevates miinimumandmetes tuleb teha vahet järgmistel intressimaksete kategooriatel ja märkida:

Makseagent teatab oma asutamiskoha liikmesriigi pädevale asutusele või artikli 4 lõikes 2 osutatud makseagendi puhul oma tegeliku juhtimise koha liikmesriigi pädevale asutusele, millal ta teatab kogusummad vastavalt käesoleva lõike esimese lõigu punktidele b, c, d ja g.

3.   Jagatud tegeliku tulusaaja puhul teatab makseagent oma asutamiskoha liikmesriigi või artikli 4 lõikes 2 osutatud makseagendi puhul oma tegeliku juhtimise koha liikmesriigi pädevale asutusele, kas iga tegeliku tulusaaja kohta esitatud summa on tegelikele tulusaajatele ühiselt määratud kogusumma, asjaomase tegeliku tulusaajaga seotud tegelik osa või võrdne osa.

4.   Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid lubada makseagentidel esitada ainult järgmised andmed:

Makseagent teavitab, kas ta teatab kogusummad vastavalt käesoleva lõike esimese lõigu punktidele a, b, ja c.”

1.   Liikmesriigid, kes kohaldavad kinnipeetavat maksu kooskõlas artikliga 11, näevad ette järgmised menetlused selle tagamiseks, et tegelikud tulusaajad saaksid taotleda maksu kinnipidamata jätmist:

2.   Tegeliku tulusaaja taotluse korral väljastab selle liikmesriigi pädev asutus, mille maksuresident ta on, tõendi, millele on märgitud järgmine teave:

Selline tõend kehtib kuni kolm aastat. Tõend väljastatakse kõigile tegelikele tulusaajatele, kes seda taotlevad, kahe kuu jooksul pärast taotluse esitamist.”

1.   Komisjon võib artikli 18b lõikes 2 osutatud korras võtta meetmeid, et:

2.   Komisjon ajakohastab III lisas esitatud loetelu otseselt seotud liikmesriikide taotlusel.

1.   Komisjoni abistab maksundusalase halduskoostöö komitee („komitee”).

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.”