20.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 347/865

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1305/2013 (2), mida kohaldatakse 1. jaanuarist 2014, kehtestatakse eeskirjad, millega reguleeritakse maaelu arendamiseks antavat liidu toetust, ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (3), ilma et see piiraks kõnealust määrust rakendavate määruste jätkuvat kohaldamist, kuni need kehtetuks tunnistatakse. Selleks et hõlbustada üleminekut määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohastelt olemasolevatelt toetuskavadelt uuele õigusraamistikule, mis katab 1. jaanuaril 2014. aastal algavat programmiperioodi („uus programmiperiood”), tuleks vastu võtta üleminekueeskirjad, et vältida raskusi või hilinemisi maaelu arengu toetuse rakendamisel, mis võivad tekkida seoses uute maaelu arengu programmide vastuvõtmise kuupäevaga. Sel põhjusel tuleks liikmesriikidel lubada teatud meetmete puhul oma olemasolevate maaelu arengu programmide alusel juriidiliste kohustuste võtmist 2014. aastal ja nendest tulenevad kulud peaksid olema toetuskõlblikud uuel programmiperioodil.

(2)

Arvestades märkimisväärset muudatust olulisest looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade piiritlemise meetodis uuel programmiperioodil, ei tuleks põllumajandustootjale pandud kohustust jätkata alal põllumajandustegevust viie aasta jooksul kohaldada 2014. aastal võetud uute juriidiliste kohustuste puhul.

(3)

Õiguskindluse tagamiseks üleminekuperioodi jooksul peaksid teatavad määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohased kulud olema rahastamiskõlblikud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) osaluse saamiseks uuel programmiperioodil, kui on veel tegemata makseid. See peaks samuti hõlmama samalaadsete meetmete raames võetud teatavaid pikaajalisi kohustusi, mis on sätestatud nõukogu määruses (EMÜ) nr 2078/92 (4), nõukogu määruses (EMÜ) nr 2080/92 (5) ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1257/1999 (6), juhul kui kõnealused meetmed said toetusi määruse (EÜ) nr 1698/2005 raames ja 2014. aastal on veel tegemata makseid. Usaldusväärse finantsjuhtimise ja programmi tõhusa rakendamise tagamiseks peaksid sellised kulud olema liikmesriikide maaelu arengu programmides ning juhtimis- ja kontrollisüsteemides läbivalt selgelt kindlaksmääratud. Selleks et vältida asjatut keerukust maaelu arengu programmide finantsjuhtimises uuel programmiperioodil, tuleks üleminekukulude suhtes kohaldada uue programmiperioodi kaasrahastamismäärasid.

(4)

Võttes arvesse asjaolu, et mitmel liikmesriigil on endiselt tõsiseid raskusi finantsstabiilsuse säilitamisega ning selleks, et piirata üleminekul praeguselt programmiperioodilt uuele programmiperioodile kõnealustest raskustest tulenevat negatiivset mõju, võimaldades selleks maksimaalselt kasutada olemasolevaid EAFRD rahalisi vahendeid, on vaja pikendada määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 70 lõikes 4c sätestatud erandit, millega suurendatakse EAFRD panuse ülemmäärasid kuni programmiperioodi 2007–2013 kulutuste abikõlblikkuse lõppkuupäevani, milleks on 31. detsember 2013.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1307/2013 (7), millega kehtestatakse uued toetuskavad, kohaldatakse 1. jaanuarist 2015. Nõukogu määrus (EÜ) nr 73/2009 (8) jääb seega aluseks, mille alusel antakse põllumajandustootjatele sissetulekutoetust 2014. kalendriaastal, ent nõuetekohaselt tuleks arvesse võtta ka nõukogu määrust (EL) nr 1311/2013 (9). Selleks, et tagada järjekindlus nõuetele vastavust ja teatavate meetmete nõutavatest standarditest kinnipidamist käsitlevate sätete rakendamises, tuleks sätestada, et asjaomaseid sätteid, mis kehtivad 2007.–2013. aasta programmiperioodil, kohaldatakse edasi kuni uue õigusraamistiku kohaldatavaks muutumiseni. Samadel põhjustel tuleks sätestada, et tuleks jätkata nende täiendavaid riiklikke otsetoetusi käsitlevate sätete kohaldamist, mida Horvaatia suhtes kohaldati 2013. aastal.

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus(EL) nr 1306/2013 (10) annab liikmesriikidele võimaluse teha otsetoetuste ettemakseid. Määruse (EÜ) nr 73/2009 kohaselt on sellise võimaluse kasutamiseks vaja komisjoni luba. Otsetoetuskavade rakendamise kogemus on näidanud, et on asjakohane võimaldada põllumajandustootjatel saada ettemakseid. 2014. aastal esitatud taotluste puhul peaksid need ettemaksed piirduma kuni 50 %-ga määruse (EÜ) nr 73/2009 I lisas loetletud toetuskavadest ja kuni 80 %-ga veise- ja vasikalihatoetustest.

(7)

Määruse (EL) nr 1311/2013 nõuetele vastamiseks ja eelkõige põllumajandustootjatele otsetoetuste andmiseks kasutada oleva summa ühtlustamiseks ning liikmesriikidevahelise ühtlustamise mehhanismi jaoks on vaja muuta määruse (EÜ) nr 73/2009 VIII lisas 2014. aastaks kehtestatud riiklikke ülemmäärasid. Riiklike ülemmäärade muutmine mõjutab paratamatult summasid, mida üksikud põllumajandustootjad võivad 2014. aastal otsetoetustena saada. Seepärast tuleks sätestada, kuidas see muudatus mõjutab toetusõiguste väärtust ja muude otsetoetuste taset. Et võtta arvesse väiksemate põllumajandustootjate olukorda, eriti kuna 2014. aastal toetuste ümbersuunamis- või kohandamismehhanismi, eelkõige sellise mehhanismi kohaldamisest kuni 5 000 euro suuruste otsemaksete suhtes vabastust ei kohaldata, peaks liikmesriikidel, kes ei anna ümberjaotavat toetust ega kasuta võimalust kanda paindlikkusmehhanismi abil vahendeid üle maaelu arengu toetuseks, olema lubatud mitte vähendada kõikide toetusõiguste väärtust.

(8)

Määruse (EÜ) nr 73/2009 teatavaid sätteid, eriti seoses osutatud määruse VIII lisas esitatud arvudega hõlmatud elementidega ja liikmesriikidele antud võimalusega kasutada ühtses otsemaksete kavas kulutamata jäänud vahendeid eritoetuse rahastamiseks, tuleks selgitada kõnealuse määruse rahalisel rakendamisel saadud kogemuste alusel.

(9)

Määruse (EÜ) nr 73/2009 kohaselt võisid liikmesriigid otsustada, et nad kasutavad teatavat protsenti oma riiklikust ülemmäärast eritoetuse andmiseks oma põllumajandustootjatele, samuti võisid nad varasema otsuse läbi vaadata, et muuta sellist toetust või toetuse andmine lõpetada. On asjakohane näha ette nende otsuste täiendav läbivaatamine alates 2014. kalendriaastast. Samal ajal tuleb veel üheks aastaks pikendada määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 69 lõikes 5 sätestatud eritingimusi, mille kohaselt makstakse mõnes liikmesriigis eritoetusi, ning mille kohaldamine peaks lõppema 2013. aastal, et vältida toetuste taseme kõikumist. Pidades silmas, et kasutusele võetakse vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus, mida alates 1. jaanuarist 2015 saab kasutada teatavates sektorites või piirkondades selgelt määratletud juhtudel, on asjakohane lubada liikmesriike tõsta määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 68 kohase teatavat liiki eritoetuste taset 2014. aastal 6,5 %-ni.

(10)

Väiksematele põllumajandustootjatele ühiku kohta antav toetus peaks olema piisav, et sissetulekutoetus täidaks tõhusalt oma eesmärki. Kuna 2014. aastal toetuste ümbersuunamis- või kohandamismehhanismi, eelkõige sellise mehhanismi kohaldamisest kuni 5 000 euro suuruste otsemaksete suhtes vabastust ei kohaldata, tuleks liikmesriikidel lubada jaotada otsetoetust põllumajandustootjate vahel ümber, andes neile lisatoetust esimeste hektarite kohta.

(11)

Määruses (EÜ) nr 73/2009 sätestatud ühtse pindalatoetuse kava on olemuselt üleminekukava ja pidi lõppema 31. detsembril 2013. Seoses ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformiga otsustati, et kõnealust kava kohaldavatel liikmesriikidel tuleks lubada kohaldada seda kava põhitoetuse maksmiseks täiendava üleminekuaja jooksul, mis lõpeb hiljemalt 2020. aasta lõpuks. Seetõttu tuleks määruses (EÜ) nr 73/2009 sätestatud ühtse pindalatoetuse kava kohaldamisaega pikendada ühe aasta võrra. Samuti tuleks lihtsustamise huvides ja võtmaks arvesse maakasutuse käimasolevaid ümberkorraldusi lugeda neis liikmesriikides toetuskõlbliku põllumajandusmaa hulka ka selline toetuskõlblik põllumajandusmaa, mille põllumajanduslik seisund ei olnud 30. juunil 2003. aastal hea – nagu seda määruse (EL) nr 1307/2013 kohaselt hakatakse tegema 1. jaanuarist 2015.

(12)

Kooskõlas määruse (EÜ) nr 73/2009 artikliga 133a võivad ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia, maksta põllumajandustootjatele 2013. aastal riiklikku üleminekutoetust. Arvestades ühtse pindalatoetuse kava pikendamist aastaks 2014, peaksid kõnealused liikmesriigid säilitama sellise võimaluse 2014. aastal. Arvestades Bulgaarias ja Rumeenias 2014. aastal määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 132 kohaselt makstavate täiendavate riiklike otsetoetuste taset, peaks neil liikmesriikidel olema võimalik otsustada, et 2014. aastal makstakse täiendavate riiklike otsetoetuste asemel riiklikke üleminekutoetusi.

(13)

Riiklikku üleminekutoetust tuleb maksta samadel tingimustel kui need, mida kohaldati kõnealuse toetuse maksmisel 2013. aastal või, Bulgaaria ja Rumeenia puhul, samadel tingimustel kui need, mida kohaldati täiendavate riiklike otsetoetuste maksmisel 2013. aastal. 2014. aastal makstava riikliku üleminekutoetuse haldamise lihtsustamiseks ei tuleks siiski kohaldada vähendusi, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 132 lõikes 2 koostoimes artiklitega 7 ja 10. Samuti tuleks selleks, et tagada riikliku üleminekutoetuse kooskõla ühtlustamismehhanismiga, toetuste maksimumtaset sektori kohta piirata teatava protsendimääraga. Võttes arvesse Küprose rasket majanduslikku olukorda, tuleks nimetatud liikmesriigi puhul ette näha teatavad kohandused.

(14)

Selleks et liikmesriigid saaksid arvesse võtta oma põllumajandussektori vajadusi või paindlikumalt tugevdada oma maaelu arengu poliitikat, tuleks neile anda võimalus kanda vahendeid üle oma otsetoetuste ülemmääradest oma maaelu arenguks eraldatud toetusele ning vastupidi. Samas tuleks nendele liikmesriikidele, kus otsetoetuste tase jääb alla 90 % liidu keskmisest toetustasemest, anda võimalus kanda täiendavaid vahendeid üle nende maaelu arenguks eraldatud toetusest nende otsetoetuste ülemmääradele. Sellised otsused tuleks, teatavate piirangutega, teha kogu eelarveaastate vahemikuks 2015–2020, kusjuures 2017. aastal tuleks võimaldada läbivaatamine tingimusel, et mis tahes kõnealusel läbivaatamisel põhinev otsus ei too kaasa maaelu arenguks eraldatud summade vähenemist.

(15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/60/EÜ (11) sätestati, et nõukogu direktiiv 80/68/EMÜ (12) tunnistatakse kehtetuks alates 22. detsembrist 2013. Selleks et säilitada samad nõuetele vastavuse eeskirjad seoses põhjavee kaitsega kui on sätestatud direktiivis 80/68/EMÜ selle viimasel kehtivuspäeval, on asjakohane kohandada nõuetele vastavuse reguleerimisala ning määratleda heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standard, mis hõlmaks kõnealuse direktiivi artiklite 4 ja 5 nõudeid.

(16)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1107/2009 (13) artiklis 83 sätestatakse, et määruse (EÜ) nr 73/2009 II lisas olevat viidet nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ (14) artiklile 3 tuleb mõista kui viidet määruse (EÜ) nr 1107/2009 artiklile 55. Määruses (EL) nr 1306/2013 aga piiratakse kõnealust viidet, viidates üksnes määruse (EÜ) nr 1107/2009 artikli 55 esimesele ja teisele lausele. Selleks et tagada kooskõla taimekaitsevahendite kasutuse nõuetes 2014. aastal ja sellele järgnevatel aastatel, tuleks vastavalt muuta määruse (EÜ) nr 73/2009 II lisa.

(17)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1308/2013 (15) on ette nähtud siidiussikasvatuse toetuse lisamine otsetoetuste kavasse ja seega selle kõrvaldamine määrusest (EL) nr 1308/2013. Arvestades uue otsetoetuste kava kohaldamise hilinemist, tuleks toetuste maksmist siidiussisektoris jätkata veel ühel aastal.

(18)

Soomel on lubatud maksta riiklikku toetust teatavatele põllumajandussektoritele Lõuna-Soomes vastavalt 1994. aasta ühinemisakti artiklile 141. Võttes arvesse ÜPP reformi ajastust ning asjaolu, et põllumajanduse majanduslik olukord Lõuna-Soomes on raske ja tootjatel on seetõttu endiselt vaja eritoetust, on asjakohane näha ette integratsioonimeetmed, mille kohaselt võib komisjon kooskõlas ELI toimimise lepingu artikliga 42 lubada Soomel teatavatel tingimustel maksta Lõuna-Soomes riiklikku toetust. Sissetulekutoetust tuleks terve perioodi jooksul järk-järgult vähendada ning aastaks 2020 ei tohiks see ületada 30 % 2013. aastal makstavatest summadest.

(19)

Määruse (EL) nr 1306/2013 III jaotises, V jaotise II peatükis ja VI jaotises sätestatud põllumajandusettevõtjate nõustamise süsteemi, integreeritud haldus- ja kontrollisüsteemi ning nõuetele vastavust käsitlevaid sätteid tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2015.

(20)

Pärast määrusesse (EÜ) nr 73/2009 artikli 136a lisamist tuleb määruses (EL) nr 1307/2013 muuta viiteid määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 14.

(21)

Seega tuleks määrusi (EÜ) nr 73/2009, (EL) nr 1307/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1308/2013 ja (EL) nr 1305/2013 vastavalt muuta.

(22)

Kavandatud üleminekumeetmete kiire kohaldamise võimaldamiseks peaks käesolev määrus jõustuma selle avaldamise päeval ja seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2014. Määruses (EÜ) nr 73/2009 ja käesoleva määrusega muudetud määruses (EL) nr 1307/2013 sätestatud sammastevahelise ülekandmisega seotud paindlikkuse eeskirjade kattumise vältimiseks tuleks kõnealust määruse (EÜ) nr 73/2009 muudatust kohaldada alates 31. detsembrist 2013 ning määruse (EL) nr 1307/2013 muudatusi tuleks kohaldada alates kõnealuse määruse jõustumisest. Lisaks tuleks määruse (EÜ) nr 73/2009 II ja III lisa muudatusi, mille eesmärk on tagada praeguste nõuetele vastavuse eeskirjade kohaldamise jätkamine, kohaldada alates direktiivi 80/68/EMÜ kehtetuks tunnistamise kuupäevast, milleks on 22. detsember 2013.

(23)

Võttes arvesse asjaolu, et 2014 on üleminekuaasta, mille jooksul tuleb liikmesriikidel valmistuda ÜPP reformi täielikuks rakendamiseks, on oluline tagada, et käesolevas määruses sätestatud üleminekukorrast tulenev halduskoormus oleks võimalikult väike,

a)

1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2015 ning Horvaatia puhul 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2016 tehtavad maksed, kui rahaeraldis vastavalt määruse (EÜ) nr 1698/2005 või määruse (EÜ) nr 718/2007 kohaselt vastu võetud programmi asjaomasele meetmele on juba ära kasutatud, ja

b)

pärast 31. detsembrit 2015 ning Horvaatia puhul pärast 31. detsembrit 2016 tehtavad maksed.

a)

sellised kulud on ette nähtud vastavas maaelu arengu programmis 2014.–2020. aasta programmiperioodiks;

b)

kohaldatakse määruse (EL) nr 1305/2013 vastava meetme, mis on sätestatud käesoleva määruse I lisas, EAFRD osaluse määra; ning

c)

liikmesriigid tagavad, et asjaomased üleminekutoimingud on nende juhtimis- ja kontrollisüsteemide kaudu selgelt kindlaksmääratud.

a)

viidet määruse (EL) nr 1306/2013 artiklites 28, 29, 30 ja 33 määruse (EL) nr 1305/2013 VI jaotise I peatükile viitena määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklitele 5 ja 6 ning II ja III lisale.

b)

viidet määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 40 lõikes 1 määruse (EL) nr 1307/2013 artiklile 19 viitena määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklile 132;

c)

viidet määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 40 lõike 2 punktis a määruse (EL) nr 1307/2013 artiklile 17 viitena määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklile 121.

a)

esimeses lõigus asendatakse sissejuhatav tekst järgmisega:

„4c.   Erandina lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud ülemmääradest võib EAFRD panuse määra suurendada kuni 95 %-ni abikõlblikest avaliku sektori kuludest lähenemiseesmärgi alusel abikõlblikes piirkondades, äärepoolseimates piirkondades ja Egeuse mere väikesaartel ning 85 %-ni abikõlblikest avaliku sektori kuludest muudes piirkondades. Kõnealuseid toetusmäärasid kohaldatakse selliste uute abikõlblike kulude suhtes, mille liikmesriigid on deklareerinud igas tõendatud kuludeklaratsioonis kuni programmiperioodi 2007–2013 kulutuste abikõlblikkuse lõppkuupäevani, 31. detsembrini 2015, kui liikmesriik vastab20 detsembrist 2013 või pärast seda ühele järgmistest tingimustest:”;

b)

teine lõik asendatakse järgmisega:

„Esimeses lõigus sätestatud erandit kasutada sooviv liikmesriik esitab komisjonile oma maaelu arengu programmi vastava muutmise taotluse. Erandit hakatakse kohaldama pärast seda, kui komisjon on programmi muutmise heaks kiitnud.”

1)

Artiklile 29 lisatakse järgmine lõige:

„5.   Erandina lõikest 2 võivad liikmesriigid teha alates 16. oktoobrist 2014 põllumajandustootjatele 2014. aastal esitatud taotluste alusel ettemakseid kuni 50 % I lisas loetletud toetuskavade alusel makstavatest otsetoetustest. IV jaotise 1. peatüki 11. jaos sätestatud veise- ja vasikalihatoetuste puhul võivad liikmesriigid kõnealust määra suurendada kuni 80 %-ni.”

2)

Artikkel 40 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 40

Riiklikud ülemmäärad

1.   Iga liikmesriigi puhul on igal aastal kõigi jaotatud toetusõiguste, artiklis 41 osutatud riikliku reservi ja kooskõlas artikli 51 lõikega 2, artikli 69 lõikega 3 ja artikliga 72b kehtestatud ülemmäärade koguväärtus võrdne asjaomase riikliku ülemmääraga, mis on kehtestatud VIII lisas.

2.   Vajaduse korral liikmesriik vähendab või suurendab lineaarselt kõikide toetusõiguste väärtust, artiklis 41 osutatud riikliku reservi summat või mõlemat, et tagada vastavus VIII lisas kehtestatud asjaomase riikliku ülemmääraga.

Liikmesriigid, kes otsustavad mitte kohaldada käesoleva määruse III jaotise 5a. peatükki ja ei kasuta artikli 136a lõikes 1 sätestatud võimalust, võivad esimeses lõigus nimetatud toetusõiguste väärtuse vajalikul määral vähendamiseks otsustada, et ei vähenda selliseid toetusõigusi, mille 2013. aastal aktiveerisid põllumajandustootjad, kes 2013. aastal taotlesid vähem kui asjaomase liikmesriigi poolt kindlaks määratav otsetoetuste summa; kõnealune summa ei ole suurem kui 5 000 eurot.

3.   Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (17) artikli 26 kohaldamist, ei ületa liikmesriigis käesoleva määruse artiklite 34, 52, 53, 68 ja 72a alusel 2014. kalendriaasta kohta lubatud otsetoetuste summad ja määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 111 alusel siidiussikasvatajatele makstava toetuse summad käesoleva määruse VIII lisas kõnealuseks aastaks kehtestatud ülemmäära, mida vähendatakse summade võrra, mis tulenevad käesoleva määruse artikli 136b kohaldamisest 2014. kalendriaasta suhtes vastavalt käesoleva määruse VIIIa lisale.

Vajaduse korral ja selleks, et järgida käesoleva määruse VIII lisas kehtestatud ülemmäära, mida vähendatakse summade võrra, mis tulenevad käesoleva määruse artikli 136b kohaldamisest 2014. kalendriaasta suhtes vastavalt käesoleva määruse VIIIa lisale, vähendavad liikmesriigid lineaarselt otsetoetuste summasid 2014. kalendriaasta suhtes.

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17 detsembrist 2013 määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 549).”"

3)

Artikli 41 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:

4)

Artikli 51 lõikele 2 lisatakse järgmine lõik:

„2014. aasta puhul on artiklites 52 ja 53 osutatud otsetoetuste ülemmäärad samasugused kui 2013. aastaks kehtestatud ülemmäärad, mida on korrutatud iga asjaomase liikmesriigi jaoks arvutatava teguriga, mille leidmiseks jagatakse VIII lisas 2014. aastaks kehtestatud riiklik ülemmäär 2013. aastaks kehtestatud riikliku ülemmääraga. Seda korrutamist kohaldatakse ainult nende liikmesriikide suhtes, kelle VIII lisas 2014. aastaks kehtestatud riiklik ülemmäär on madalam kui 2013. aasta riiklik ülemmäär.”

5)

Artikli 68 lõike 8 sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:

„8.   Artikli 69 lõikes 1 osutatud otsuse teinud liikmesriigid võivad hiljemalt 1. veebruariks 2014 kõnealuse otsuse läbi vaadata ja otsustada alates 2014. aastast:”.

6)

Artiklit 69 muudetakse järgmiselt:

7)

III jaotisesse lisatakse järgmine peatükk:

„5a. peatükk

ÜMBERJAOTAV TOETUS 2014. AASTAL

Artikkel 72a

Üldeeskirjad

1.   Liikmesriigid võivad hiljemalt 1. märtsiks 2014 otsustada anda põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust 1., 2. ja 3. peatükis osutatud ühtse otsemaksete kava alusel, 2014. aasta eest toetust („ümberjaotav toetus”).

Liikmesriigid teavitavad komisjoni oma otsusest hiljemalt 1. märtsiks 2014.

2.   Liikmesriigid, kes on otsustanud kohaldada ühtset otsemaksete kava piirkondlikul tasandil kooskõlas artikliga 46, võivad kohaldada ümberjaotavat toetust piirkondlikul tasandil.

3.   Ilma et see piiraks finantsdistsipliini kohaldamist, artikli 40 lõikes 3 osutatud lineaarset vähendamist ning artiklite 21 ja 23 kohaldamist, antakse käesoleva ümberjaotavat toetust toetusõiguste aktiveerimisel põllumajandustootja poolt.

4.   Liikmesriigid arvutavad ümberjaotava toetuse, korrutades liikmesriigi poolt kindlaks määratava arvu, mis ei ole suurem kui 65 % keskmisest riiklikust või piirkondlikust toetusest hektari kohta, põllumajandustootja poolt artikli 34 kohaselt aktiveeritud toetusõiguste arvuga. Selliste toetusõiguste arv ei tohi ületada liikmesriigi poolt kehtestatavat maksimumi, mis ei ole suurem kui 30 hektarit või põllumajandusliku majapidamise keskmine suurus VIIIb lisa kohaselt, kui kõnealune keskmine suurus on asjaomases liikmesriigis suurem kui 30 hektarit.

5.   Eeldusel, et lõikes 4 sätestatud piirmääradest peetakse kinni, võivad liikmesriigid kehtestada riiklikul tasandil astmestiku nimetatud lõike kohaselt sätestatud hektarite arvu raames, mida kohaldatakse ühtmoodi kõigi põllumajandustootjate suhtes.

6.   Liikmesriigid kehtestavad lõikes 4 osutatud riikliku keskmise toetuse hektari kohta, võttes aluseks VIIIc lisas sätestatud riikliku ülemmäära ning artikli 34 lõike 2 kohaselt 2014. aastal deklareeritud toetuskõlblike hektarite arvu.

Liikmesriigid kehtestavad lõikes 4 osutatud piirkonna keskmise toetuse hektari kohta, kasutades VIIIc lisas sätestatud riikliku ülemmäära osa ning artikli 34 lõike 2 kohaselt 2014. aastal asjaomases piirkonnas deklareeritud toetuskõlblike hektarite arvu. Iga piirkonna puhul arvutatakse kõnealune osa, jagades artikli 46 lõike 3 kohaselt kehtestatud vastava piirkondliku ülemmäära artiklis 40 kohaselt kehtestatud 2014. aasta riikliku ülemmääraga.

7.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas peatükis ettenähtud eeliseid ei anta põllumajandustootjatele, kelle puhul on tehtud kindlaks, et nad jagasid pärast 18. oktoobrit 2011 oma põllumajandusliku majapidamise üksnes selleks, et saada toetust ümberjaotava toetuse alusel. See kehtib ka põllumajandustootjate suhtes, kelle põllumajanduslikud majapidamised on moodustatud kõnealuse jagamise tulemusel.

Artikkel 72b

Finantssätted

1.   Ümberjaotava toetuse rahastamiseks võivad liikmesriigid otsustada hiljemalt 1. märtsiks 2014, et taotlusaastal 2014 kasutatakse kuni 30 % artikli 40 kohaselt sätestatud iga-aastasest riiklikust ülemmäärast. Nad teavitavad komisjoni sellisest otsusest hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

2.   Liikmesriigi poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kasutatava riikliku ülemmäära protsendimäära alusel võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse ümberjaotava toetuse vastavad ülemmäärad. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 141b lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.”

8)

Artikli 90 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Toetuse summa iga toetuskõlbliku hektari kohta arvutatakse, korrutades lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega:

9)

Artikli 122 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Ühtse pindalatoetuse kava saab kasutada kuni 31. detsembrini 2014.”

10)

Artikli 124 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega:

„1.   Ühtse pindalatoetuse kava alusel on uue liikmesriigi põllumajandusmaa see osa kõnealuse liikmesriigi kasutatavast põllumajandusmaast, mida hoitakse heas põllumajanduslikus seisundis, sõltumata sellest, kas seda kasutatakse tootmiseks, ning mida vajaduse korral kohandatakse vastavalt kõnealuse uue liikmesriigi poolt pärast komisjonilt heakskiidu saamist kehtestatud objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

Käesoleva jaotise kohaldamisel on „kasutatav põllumajandusmaa” komisjoni poolt statistika jaoks kinnitatud põllumaa, püsirohumaa, püsikultuuride all oleva maa ja koduaedade kogupindala.

2.   Toetuste maksmisel ühtse pindalatoetuse kava raames on toetuskõlblikud kõik põllud, mis vastavad lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, samuti põllud, kus kasvatatakse lühikese raieringiga madalmetsa (CN-kood ex 0602 90 41).

Välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral peavad esimeses lõigus osutatud põllud olema põllumajandustootja kasutuses liikmesriigi määratud kuupäeval, mis ei ole hilisem, kui kõnealuses liikmesriigis toetusetaotluse muutmiseks määratud kuupäev.

Toetuskõlbliku ala miinimumpindala põllumajandusliku majapidamise kohta, mille jaoks saab toetust taotleda, on 0,3 hektarit. Iga uus liikmesriik võib objektiivsete kriteeriumide alusel ja pärast komisjonilt heakskiidu saamist siiski otsustada toetuskõlbliku ala miinimumpindala suurendada tingimusel, et see ei ületa ühte hektarit.”

11)

V jaotisesse lisatakse järgmine peatükk:

„2a. peatükk

ÜMBERJAOTAV TOETUS 2014. AASTAL

Artikkel 125a

Üldeeskirjad

1.   Ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid võivad hiljemalt 1. märtsiks 2014 otsustada anda põllumajandustootjatele, kellel on õigus saada toetust 2. peatükis osutatud ühtse pindalatoetuse kava alusel, 2014. aasta eest toetust („uute liikmesriikide ümberjaotav toetus”).

Asjaomased uued liikmesriigid teavitavad komisjoni oma otsusest hiljemalt 1. märtsiks 2014.

2.   Ilma et see piiraks finantsdistsipliini ning artiklite 21 ja 23 kohaldamist, makstakse uute liikmesriikide ümberjaotavat toetust, suurendades ühtse pindalatoetuse kava alusel antava hektaripõhise toetuse summat.

3.   Liikmesriigid arvutavad uute liikmesriikide ümberjaotava toetuse, korrutades liikmesriigi poolt kindlaks määratava arvu, mis ei ole suurem kui 65 % keskmisest riiklikust toetusest hektari kohta, toetuskõlblike hektarite arvuga, mille eest põllumajandustootjale antakse toetust ühtse pindalatoetuse kava kohaselt. Selliste hektarite arv ei tohi ületada liikmesriikide kehtestatavat maksimumi, mis ei ole suurem kui 30 hektarit või põllumajandusliku majapidamise keskmine suurus VIIIb lisa kohaselt, kui kõnealune keskmine suurus on asjaomases uues liikmesriigis suurem kui 30 hektarit.

4.   Tingimusel, et lõikes 3 sätestatud piirmääradest peetakse kinni, võivad liikmesriigid kehtestada riiklikul tasandil astmestiku nimetatud lõike kohaselt sätestatud hektarite arvu raames, mida kohaldatakse ühtmoodi kõigi põllumajandustootjate suhtes.

5.   Liikmesriigid kehtestavad lõikes 3 osutatud liikmesriigi keskmise toetuse hektari kohta, võttes aluseks VIIIc lisas sätestatud riikliku ülemmäära ning ühtse pindalatoetuse kava kohaselt 2014. aastal deklareeritud toetuskõlblike hektarite arvu.

6.   Uued liikmesriigid tagavad, et käesolevas peatükis ettenähtud eeliseid ei anta põllumajandustootjatele, kelle puhul on tehtud kindlaks, et nad jagasid pärast 18. oktoobrit 2011 oma põllumajandusliku majapidamise üksnes selleks, et saada toetust ümberjaotava toetuse alusel. See kehtib ka põllumajandustootjate suhtes, kelle põllumajanduslikud majapidamised on moodustatud kõnealuse jagamise tulemusel.

Artikkel 125b

Finantssätted

1.   Uute liikmesriikide ümberjaotava toetuse rahastamiseks võivad uued liikmesriigid otsustada hiljemalt 1. märtsiks 2014, et taotlusaastal 2014 kasutatakse kuni 30 % artiklis 40 sätestatud iga-aastasest riiklikust ülemmäärast või, Bulgaaria ja Rumeenia puhul, VIIId lisas sätestatud summadest. Nad teavitavad komisjoni oma otsusest hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

Artiklis 123 sätestatud aastaseid toetussummasid vähendatakse esimeses lõigus osutatud summa võrra.

2.   Asjaomaste uute liikmesriikide poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kasutatava riikliku ülemmäära protsendimäära alusel võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse uute liikmesriikide ümberjaotatava toetuse vastavad ülemmäärad 2014. aastal ja artiklis 123 osutatud aastase toetussumma vastav vähendamine. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 141b lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.”

12)

Artikli 131 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid võivad 1. augustiks 2009, 1. augustiks 2010, 1. augustiks 2011, 1. septembriks 2012 või 1. veebruariks 2014 otsustada kasutada nimetatud otsuse tegemise aastale järgnevast aastast või, kui otsus tehti 1. veebruariks 2014, siis alates 2014. aastast, kuni 10 % artiklis 40 osutatud riiklikest ülemmääradest, et maksta põllumajandustootjatele toetust, nagu on sätestatud artikli 68 lõikes 1 ja kooskõlas III jaotise 5. peatükiga, kui see on kohaldatav.”

13)

Artikli 133a pealkiri asendatakse järgmisega:

„Riiklik üleminekutoetus 2013. aastal”.

14)

V jaotise 4. peatükki lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 133b

Riiklik üleminekutoetus 2014. aastal

1.   Uued liikmesriigid, kes kooskõlas artikliga 122 kohaldavad ühtse pindalatoetuse kava, võivad otsustada anda 2014. aastal riiklikku üleminekutoetust.

2.   Bulgaaria ja Rumeenia võivad käesoleva artikli alusel toetust anda üksnes siis, kui nad otsustavad hiljemalt 1. veebruariks 2014 artikli 132 kohaseid täiendavaid riiklikke otsetoetusi 2014. aastal mitte anda.

3.   Käesoleva artikli alusel võib toetust anda põllumajandustootjatele nendes sektorites, mis said 2013. aastal artikli 133a kohast riiklikku üleminekutoetust või Bulgaaria ja Rumeenia puhul artikli 132 kohast täiendavat riiklikku otsetoetust.

4.   Käesoleva artikli alusel toetuse andmise tingimused on samad, mida kohaldatakse artikli 132 või artikli 133a kohaselt 2013. aastal komisjoni loa alusel antavate toetuste suhtes, välja arvatud vähendamised, mis tulenevad artikli 132 lõike 2 kohaldamisest koostoimes artiklitega 7 ja 10.

5.   Lõikes 3 osutatud sektorite põllumajandustootjatele antava toetuse kogusumma piirmääraks on 80 % 2013. aasta sektoripõhistest toetussummadest, milleks komisjon on loa andnud kooskõlas artikli 133a lõikega 5 või Bulgaaria ja Rumeenia puhul kooskõlas artikli 132 lõikega 7.

Küprose puhul on sektoripõhised toetussummad sätestatud XVIIa lisas.

6.   Lõikeid 3 ja 4 Küprose suhtes ei kohaldata.

7.   Uued liikmesriigid teavitavad komisjoni lõigetes 1 ja 2 osutatud otsustest hiljemalt 31. märtsiks 2014. Teavitus lõikes 1 osutatud otsuse kohta sisaldab järgmist teavet:

8.   Uued liikmesriigid võivad objektiivsete kriteeriumide alusel ja lõike 5 kohaselt antud komisjoni loa piires kindlaks määrata antava riikliku üleminekutoetuse summad.”

15)

VI jaotisesse lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 136a

Sammastevaheline paindlikkus

1.   Hiljemalt 31. detsembriks 2013 võivad liikmesriigid otsustada, et nad kasutavad EAFRDst rahastatavate maaelu arengu programmide raames võetavate meetmete jaoks, mis on täpsustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1305/2013 (18), lisatoetust kuni 15 % oma iga-aastasest riiklikust ülemmäärast kalendriaastaks 2014, mis on sätestatud käesoleva määruse VIII lisas, ja oma iga-aastasest riiklikust ülemmäärast kalendriaastateks 2015-2019, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 (19) II lisas. Selle tulemusel ei saa vastavat summat kasutada enam otsetoetuste andmiseks.

Esimeses lõigus osutatud otsusest teavitatakse komisjoni hiljemalt 31. detsembriks 2013. Kõnealuse otsusega kehtestatakse nimetatud lõigus osutatud protsendimäär, mis võib kalendriaastate lõikes erineda.

Liikmesriigid, kes ei tee esimeses lõigus osutatud otsust kalendriaasta 2014 kohta, võivad hiljemalt 1. augustiks 2014 vastu võtta kõnealuse otsuse kalendriaastate 2015–2019 kohta. Nad teavitavad komisjoni sellisest otsusest hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

Liikmesriigid võivad otsustada käesolevas lõikes osutatud otsused läbi vaadata jõustumisega alates 2018. kalendriaastast. Sellise läbivaatamise tulemusel tehtavate otsustega ei saa vähendada protsendimäära, millest komisjoni teavitati vastavalt esimesele, teisele ja kolmandale lõigule. Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellise läbivaatamise tulemusel tehtud otsustest hiljemalt 1. augustiks 2017.

2.   Hiljemalt 31. detsembriks 2013 võivad liikmesriigid, kes ei tee lõikes 1 osutatud otsust, otsustada kasutada otsetoetusteks kuni 15 % või Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Läti, Leedu, Poola, Portugali, Rumeenia, Slovakkia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi puhul kuni 25 % summast, mis on eraldatud EAFRDst ajavahemikul 2015–2020 rahastatavate maaelu arengu programmide raames võetavate meetmete toetamiseks, nagu on täpsustatud määruses (EL) nr 1305/2013. Selle tulemusel ei saa vastavat summat enam kasutada maaelu arengu programmi kohaste toetusmeetmete puhul.

Esimeses lõigus osutatud otsusest teavitatakse komisjoni hiljemalt 31. detsembriks 2013. Kõnealuse otsusega kehtestatakse nimetatud lõigus osutatud protsendimäär, mis võib kalendriaastate lõikes erineda.

Liikmesriigid, kes ei tee esimeses lõigus osutatud otsust eelarveaasta 2015 kohta, võivad hiljemalt 1. augustiks 2014 vastu võtta kõnealuse otsuse eelarveaastate 2016-2020 kohta. Nad teavitavad sellisest otsusest komisjoni hiljemalt kõnealuseks kuupäevaks.

Liikmesriigid võivad otsustada käesolevas lõikes osutatud otsused eelarveaastate 2019 ja 2020 suhtes läbi vaadata. Sellise läbivaatamise tulemusel tehtavate otsustega ei saa suurendada protsendimäära, millest komisjoni vastavalt esimesele, teisele ja kolmandale lõigule teavitati. Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellise läbivaatamise tulemusel tehtud otsustest hiljemalt 1. augustiks 2017.

3.   Selleks et võtta arvesse lõigete 1 ja 2 kohaselt liikmesriikide teatatud otsuseid, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 141a vastu delegeeritud õigusakte VIII lisas sätestatud ülemmäärade läbivaatamiseks.”

(18)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17 detsembrist 2013 määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487)."

(19)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17 detsembrist 2013 määrus (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 608)."

16)

VI jaotisesse lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 136b

Ülekanne EAFRD-sse

Liikmesriigid, kes otsustasid vastavalt artiklile 136 teha alates eelarveaastast 2011 teatava summa kättesaadavaks liidu toetusena EAFRDst rahastatavate maaelu arengu programmide raames, teevad VIIIa lisas nimetatud summad EAFRDst rahastatavate maaelu arengu programmide raames kättesaadavaks ka eelarveaastal 2015.”

17)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 140a

Volituste delegeerimine

Selleks et võtta arvesse artikli 136a lõigete 1 ja 2 kohaselt liikmesriikide teatatud otsuseid ja kõiki muid VIII lisas kehtestatud riiklike ülemmäärade muudatusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 141a vastu delegeeritud õigusakte, millega kohandatakse VIIIc lisas kehtestatud ülemmäärasid.

Selleks et tagada artikli 40 lõikes 3 sätestatud lineaarse vähendamise optimaalne kohaldamine 2014. aastal, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 141a vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse eeskirjad liikmesriikide poolt põllumajandustootjate suhtes artikli 40 lõike 3 kohaselt kohaldatavate vähendamiste arvutamise kohta.”

18)

Artikkel 141a asendatakse järgmisega:

„Artikkel 141a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artiklis 11a, artikli 136a lõikes 3 ja artiklis 140a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kuni 31. detsembrini 2014.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 11a, artikli 136a lõikes 3 ja artiklis 140a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 11a, artikli 136a lõike 3 ja artikli 140a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.”

19)

I, VIII ja XVIIa lisa muudetakse ja uued VIIIa, VIIIb, VIIIc ja VIIId lisad lisatakse kooskõlas käesoleva määruse II lisa punktidega 1, 4, 5 ja 6.

20)

II ja III lisa muudetakse kooskõlas käesoleva määruse II lisa punktidega 2 ja 3.

1)

Artikli 6 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Selleks et võtta arvesse muudatusi antavate otsetoetuste maksimaalsetes kogusummades, sealhulgas neid, mis tulenevad liikmesriikide otsustest vastavalt määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklile 136a ja käesoleva määruse artiklile 14 ning käesoleva määruse artikli 20 lõike 2 kohaldamisest, on komisjonil õigus võtta kooskõlas käesoleva määruse artikliga 70 vastu delegeeritud õigusakte, millega kohandatakse käesoleva määruse II lisas sätestatud riiklikke ülemmäärasid.”

2)

Artikli 26 lõikesse 6 lisatakse järgmine lõik:

„Kui liikmesriigid ei kohalda artikli 41 kohast ümberjaotavat toetust, võtavad nad käesolevas artiklis ette nähtud arvutusmeetodite kohaldamisel täielikult arvesse määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklite 72a ja 125a kohaselt 2014. kalendriaastaks antud toetust.”

3)

Artikli 36 lõikesse 3 lisatakse järgmine lõik:

„Kui liikmesriigid ei kohalda artikli 41 kohast ümberjaotavat toetust, võtavad nad ühtse pindalatoetuse kava diferentseerimisel täielikult arvesse määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 125a kohaselt 2014. kalendriaastaks antud toetust.”

4)

Artikli 72 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik pärast esimest lõiku:

„Seda kohaldatakse siiski jätkuvalt toetusetaotluste suhtes, mis esitatakse enne 1. jaanuarit 2015 algavate taotlusaastate kohta.”

1)

Artikli 119 lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklit 31 ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse siiski jätkuvalt kuni 31. detsembrini 2014 ning määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikleid 30 ja 44a ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse jätkuvalt vastavalt põllumajanduslikul eelarveaastal 2013 tekkinud kulude ja tehtud maksete suhtes.”

2)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 119a

Erand määrusest (EL, Euratom) nr 966/2012

Erandina määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 59 lõikest 5 ja käesoleva määruse artikli 9 lõikest 1 ei ole põllumajandusliku eelarveaasta 2014 puhul vajalik nõuda sertifitseerimisasutuselt arvamust selle kohta, kas kulud, mille hüvitamist komisjonilt taotletakse, on seaduslikud ja korrektsed.”

3)

Artikli 121 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Siiski kohaldatakse järgmisi sätteid:

3.   Olenemata lõigetest 1 ja 2:

1)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 214a

Riikliku toetuse andmine teatavatele sektoritele Soomes

Kui komisjon annab selleks loa, võib Soome ajavahemikul 2014–2020 jätkata riikliku toetuse maksmist, mida ta andis tootjatele 2013. aastal 1994. aasta ühinemisakti artikli 141 alusel, tingimusel et:

Komisjon teeb otsuse loa andmise kohta ilma käesoleva määruse artiklis 229 lõikes 2 või 3 osutatud menetlust kohaldamata.”

2)

Artikli 230 lõikesse 1 lisatakse järgmised punktid:

1)

Artiklile 31 lisatakse järgmine lõige:

„6.   Horvaatia võib käesoleva meetme alusel anda toetust toetusesaajatele artikli 32 lõike 3 kohaselt määratud aladel ka siis, kui nimetatud lõike kolmandas lõigus kirjeldatud tasandamine on lõpule viimata. Tasandamine tuleb lõpule viia hiljemalt 31. detsembriks 2014. Nende piirkondade toetusesaajatele, mis pärast tasandamise lõpuleviimist ei ole rahastamiskõlblikud, käesoleva meetme alusel enam toetust ei maksta.”

2)

Artikli 58 lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6.   Määruse (EÜ) nr 73/2009 artikli 136a lõike 1 ja määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 7 lõike 2 kohaldamisel EAFRD-le ülekantud vahendid ning määruse (EÜ) nr 73/2009 artiklite 10b, 136 ja136b rakendamisel 2013. ja 2014. kalendriaasta kohta EAFRD-le ülekantud vahendid lisatakse samuti käesoleva artikli lõikes 4 osutatud iga-aastasesse jaotusse.”

3)

Artikli 59 lõike 4 punkt f asendatakse järgmisega:

—

artikli 6 punkte 15, 17 ja 18 alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast;

—

artikli 6 punkti 20 alates 22. detsembrist 2013 ja

—

artikli 8 punkti 3 alates selles sätestatud kohaldamise kuupäevadest.