20.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 364/5

(1)

Komisjoni 8. märtsi 2001. aasta määrust (EÜ) nr 466/2001 (millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes) (2) on mitu korda oluliselt muudetud. Teatavate saasteainete piirnorme on vaja taas muuta, et võtta arvesse uut teavet ja arenguid Codex Alimentarius’es. Samas tuleks teksti vajaduse korral selgemaks muuta. Määrus (EÜ) nr 466/2001 tuleks seega tervikuna asendada.

(2)

Rahva tervise kaitsmiseks on oluline, et saasteainete sisaldust hoitaks toksikoloogiliselt vastuvõetaval tasemel.

(3)

Pidades silmas erinevusi liikmesriikide õigusaktides ja nendest erinevustest tulenevat konkurentsi moonutuste ohtu, on mõnede saasteainete puhul vaja kehtestada ühenduse meetmed, et proportsionaalsuse põhimõtet järgides tagada turu ühtsus.

(4)

Tuleb kehtestada ranged piirnormid, mida on võimalik mõistlikkuse piires saavutada heade põllumajandus-, kalandus- ja tootmistavade järgimise abil ning toidu tarbimisega seotud riske arvesse võttes. Saasteainete puhul, mida loetakse genotoksilisteks kantserogeenideks, ning juhtudel, mil elanikkonna või riskigruppi kuuluvate elanikkonnarühmade kokkupuude saasteainetega on lubatava koguse lähedane või ületab seda, tuleb kehtestada nii madalad piirnormid, kui on mõistlikkuse piires võimalik (ALARA). Sellise lähenemisega tagatakse, et toidukäitlejad võtavad tarvitusele võimalikult palju meetmeid saastumise vältimiseks ja vähendamiseks, eesmärgiga kaitsta rahva tervist. Lisaks sellele on riskigruppi kuuluva elanikkonnarühma – imikute ja väikelaste – tervise kaitseks asjakohane kehtestada madalamad piirnormid, mis on saavutatavad imiku- ja väikelapsetoitude tootmiseks kasutatavate toorainete range valiku teel. Ühtlasi on otstarbekas toorainet rangelt valida ka teatavate muude toiduainete, näiteks otsetarbimiseks ettenähtud kliide, tootmisel.

(5)

Et piirnorme oleks võimalik kohaldada kuivatatud, lahjendatud, töödeldud või liittoiduainete puhul, mille jaoks pole konkreetseid ühenduse piirnorme kehtestatud, peaksid toidukäitlejad esitama konkreetsed kontsentreerimis- ja lahjendustegurid koos neid põhjendavate asjakohaste katseandmetega.

(6)

Rahvatervise tõhusa kaitse tagamiseks ei tohi piirnormist suurema saasteainesisaldusega tooteid turule viia ei olemasoleval kujul, segatuna teiste toiduainetega ega teiste toiduainete koostisosana.

(7)

Maapähklite, pähklite, kuivatatud puuvilja ja maisi aflatoksiinide sisaldust saab vähendada sorteerimise ja muude füüsilise töötlemise meetodite abil. Et vähendada mõju kaubandusele, oleks seega kohane lubada suuremat aflatoksiinide sisaldust nendes toodetes, mis ei ole ette nähtud otsetarbimiseks ega kasutamiseks toidu koostisosana. Neil juhtudel tuleks kehtestada aflatoksiinide piirnormid, võttes arvesse eespool nimetatud töötlemismeetodite mõju maapähklite, pähklite, kuivatatud puuvilja ja maisi aflatoksiinide sisalduse vähendamisel tasemeni, mis jääb allapoole otsetarbimiseks ettenähtud või toidu koostisosana kasutatavatele toodetele kehtestatud piirnorme.

(8)

Teatavate saasteainete piirnormide sisalduse tõhusaks rakendamiseks teatavate toiduainete puhul on asjakohane sellisteks juhtudeks ette näha sobivad märgistamise sätted.

(9)

Mõnede liikmesriikide kliimatingimuste tõttu on raske tagada, et värske salati ja värske spinati osas piirnorme ei ületataks. Nendel liikmesriikidel tuleks lubada jätkata oma territooriumil kasvatatud ja sealsamas tarbimiseks ettenähtud piirnormidest kõrgema nitraadisisaldusega värske salati ja spinati ajutist turustamist. Salati- ja spinatitootjad, kes tegutsevad eespool nimetatud loa saanud liikmesriikides, peaksid järk-järgult muutma oma tootmisviise, järgides riigi tasandil soovitatavat head põllumajandustava.

(10)

Teatavate Läänemere piirkonnast pärit kalaliikides võib olla kõrge dioksiini- ja dioksiinilaadsete PCBde sisaldus. Märkimisväärne osa nendest Läänemere piirkonna kalaliikidest ei vasta piirnormile ja tuleks seega tarbitava toidu hulgast välja jätta. On alust eeldada, et kala eemaldamine tarbitava toidu hulgast võib Läänemere piirkonnas tervisele negatiivset mõju avaldada.

(11)

Rootsis ja Soomes on kasutusel süsteem, mis suudab tagada tarbijale täieliku teabe toitumissoovitustest, mis käsitlevad Läänemere piirkonna kala tarbimise piiramist võimalike terviseriskide vältimiseks teatavates riskigruppi kuuluvates elanikkonnarühmades. Seepärast on asjakohane lubada Rootsil ja Soomel erandkorras ajutiselt turustada teatavaid Läänemere piirkonnast pärit ja nende territooriumil tarbimiseks ettenähtud kalaliike, mille dioksiini- ja dioksiinilaadsete PCBde sisaldus on käesolevas määruses sätestatust kõrgem. Tuleb rakendada vajalikke meetmeid tagamaks, et piirnormidele mittevastavat kala ja kalandustooteid ei turustata teistes liikmesriikides. Soome ja Rootsi esitavad komisjonile igal aastal seire tulemused dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde sisalduste kohta Läänemere piirkonna kalades ning aruande meetmete kohta, mis on võetud tarvitusele, et vähendada dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde kogust, mille inimesed saavad Läänemere kala tarbimisel.

(12)

Piirnormide ühtseks jõustamise tagamiseks peaksid kõik ühenduse pädevad asutused rakendama samu proovivõtu- ja analüüsikriteeriume. Lisaks sellele on oluline, et analüüsitulemuste kohta esitataks aruanne ja et neid tõlgendataks ühtsel viisil. Käesolevas määruses määratletud proovivõtu- ja analüüsimeetmetega nähakse ette aruandluse ja tõlgendamise ühtsed eeskirjad.

(13)

Liikmesriigid ja huvitatud isikud peaksid tegema teatavate saasteainete piirnormide seiret ning esitama selle tulemuste kohta aruande, samuti aru andma ennetusmeetmete tulemusel saavutatud edusammudest, et komisjonil oleks võimalik hinnata, kas olemasolevaid meetmeid on vaja muuta või vastu võtta lisameetmeid.

(14)

Kõik ühenduse tasandil vastu võetud piirnormid tuleb teaduse ja tehnika edusammude ning põllumajandus-, kalandus- ja tootmistavade paranemise arvessevõtmiseks uuesti üle vaadata.

(15)

Kliisid ja idusid turustatakse otsetarbimiseks ning seepärast on asjakohane kehtestada deoksünivalenooli ja zearalenooni piirnormid nendes toodetes.

(16)

Codex Alimentarius’es on hiljuti sätestatud plii piirnormi kalas, millega ühendus nõustus. Seepärast on asjakohane kehtivat sätet plii sisalduse kohta kalas vastavalt muuta.

(17)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 853/2004 (millega sätestatakse loomse toidu hügieeni erieeskirjad) (3) on määratletud loomne toit ja sellest tulenevalt tuleks mõnel juhul muuta loomse toidu osas tehtud kandeid vastavalt nimetatud määruses kasutatud terminoloogiale.

(18)

On vaja sätestada, et saasteainete piirnorme ei kohaldata toodete suhtes, mis on seaduslikult ühenduse turule viidud enne nende piirnormide kohaldamise kuupäeva.

(19)

Köögiviljad on toidust saadavate nitraatide peamine allikas. Toidu teaduskomitee tõdes oma 22. septembri 1995. aasta arvamuses, (4) et tavaliselt saadakse nitraate tublisti vähem lubatud päevasest tarbitavast kogusest (ADI), milleks on 3,65 mg kehamassi kilogrammi kohta. Komitee soovitas siiski jätkata jõupingutusi, et vähendada toidu ja vee kaudu saadavat nitraadi hulka.

(20)

Kuna kliimatingimused mõjutavad oluliselt teatavate köögiviljade, näiteks salati ja spinati, nitraadisisaldust, tuleks kehtestada aastaajast sõltuvad nitraatide piirnormid.

(21)

Aflatoksiinidega seoses tõdes toidu teaduskomitee 23. septembril 1994. aastal esitatud arvamuses, et aflatoksiinid on genotoksilised kantserogeensed ained. (5) Selle arvamuse põhjal on asjakohane piirata aflatoksiinide sisaldust toidus (aflatoksiinide B1, B2, G1 ja G2 kogusisaldust) ning eraldi aflatoksiini B1 sisaldust, kuna see on kõige toksilisem ühend. Aflatoksiini M1 suhtes kehtivate piirnormide võimalikku vähendamist imiku- ja väikelapsetoidus tuleks kaaluda, pidades silmas arenguid analüüsimenetlustes.

(22)

Ohratoksiin A (OTA) suhtes võttis toidu teaduskomitee vastu teadusliku arvamuse 17. septembril 1998. aastal. (6). Nõukogu 25. veebruari 1993. aasta direktiivi 93/5/EMÜ (liikmesriikidelt komisjonile antava abi ja liikmesriikide koostöö kohta toidualaste küsimuste teaduslikul uurimisel) (7) raames viidi läbi ühenduse elanike poolt toidu kaudu tarbitavate ohratoksiin A koguste hindamine. (8) Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) võttis 4. aprillil 2006 komisjoni taotlusel vastu ajakohastatud teadusliku arvamuse ohratoksiin A sisalduse kohta toidus, (9) võttes arvesse uut teaduslikku teavet ning määras lubatud nädalaseks tarbitavaks koguseks (TWI) 120 ng kehamassi kilogrammi kohta.

(23)

Nende arvamuste põhjal on asjakohane sätestada ohratoksiini piirnormid teraviljas, teraviljasaadustes, rosinates, röstitud kohvis, veinis, viinamarjamahlas ning imiku- ja väikelapsetoidus, mis kõik on pealmisteks allikateks, millest inimesed või riskigruppi kuuluvad tarbijarühmad, näiteks lapsed, saavad ohratoksiin A.

(24)

Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) viimasest teaduslikust arvamusest lähtudes hinnatakse vajadust sätestada ohratoksiin A piirnormid toidus, näiteks nagu kuivatatud puuviljas (välja arvatud rosinad), kakaos ja kakaotoodetes, vürtsides, lihatoodetes, toorkohvis, õlles ja lagritsas, ning vajadust vaadata läbi kehtivad piirnormid, eelkõige rosinates ja viinamarjamahlas sisalduva ohratoksiin A osas.

(25)

Toidu teaduskomitee 8. märtsi 2000. aasta koosolekul kinnitati patuliini ajutiseks maksimaalseks lubatud päevaseks tarbitavaks koguseks (PMTDI) 0,4 μg kehamassi kilogrammi kohta. (10)

(26)

Direktiivi 93/5/EMÜ raames täideti 2001. aastal teaduskoostöö ülesanne “ELi liikmesriikide elanike poolt toidu kaudu patuliini tarbimise hindamine”. (11)

(27)

Tuginedes sellele hinnangule ja võttes arvesse ajutist maksimaalset lubatud päevast tarbitavat kogust (PMTDI) tuleks sätestada patuliini piirnormid teatavates toiduainetes, et kaitsta tarbijaid lubamatu saastumise eest. Need piirnormid tuleks läbi vaadata ja neid vajaduse korral vähendada, võttes arvesse teaduse ja tehnika arengut ning komisjoni 11. augusti 2003. aasta soovituse 2003/598/EÜ, mis käsitleb patuliiniga saastumise vältimist ja vähendamist õunamahla ning muudes jookides, mille koostisosaks on õunamahl, (12) rakendamist.

(28)

Toidu teaduskomitee on vastu võtnud mitmeid arvamusi hindamaks järgmisi fusarium-toksiine: deoksünivalenool 1999. aasta detsembris, (13) kinnitades lubatud päevaseks tarbitavaks koguseks (TDI) 1 μg kehamassi kilogrammi kohta, zearalenoon 2000. aasta juunis, (14) kinnitades ajutiseks lubatud päevaseks tarbitavaks koguseks (t-TDI) 0,2 μg kehamassi kilogrammi kohta, fumonisiinid 2000. aasta oktoobris (15) (ajakohastatud 2003. aasta aprillis), (16) kinnitades lubatud päevaseks tarbitavaks koguseks (TDI) 2 μg kehamassi kilogrammi kohta, nivalenool 2000. aasta oktoobris, (17) kinnitades ajutiseks lubatud päevaseks tarbitavaks koguseks (t-TDI) 0,7 μg kehamassi kilogrammi kohta, T-2 ja HT-2 toksiin 2001. aasta mais, (18) kinnitades kombineeritud ajutiseks lubatud päevaseks tarbitavaks koguseks (t-TDI) 0,06 μg kehamassi kilogrammi kohta ning trihhotetseenide rühm 2002. aasta veebruaris. (19)

(29)

Direktiivi 93/5/EMÜ raames täideti ja lõpetati 2003. aasta septembris teaduskoostöö ülesanne “Toiduainetes fusarium-toksiinide sisaldust käsitlevate andmete kogumine ja ELi liikmesriikide elanike poolt toidu kaudu tarbitavate koguste hindamine”. (20)

(30)

Teaduslike arvamuste ja toidu kaudu tarbitavate koguste hindamise põhjal on asjakohane sätestada deoksünivalenooli, zearalenooni ja fumonisiinide piirnormid. Fumonisiinide osas näitasid viljakoristuse kontrollandmed siiski, et mais ja maisitooted võivad olla väga tugevalt saastunud fumonisiinidega ning tuleks võtta asjakohaseid meetmeid tarvitusele, et liiga saastunud mais ja maisitooted ei satuks toiduahelasse.

(31)

Koguste tarbimist käsitlevad prognoosid näitavad, et toksiinid T-2 ja HT-2 võivad ohustada rahva tervist. Seega on vajalik ja esmatähtis tundliku ja usaldusväärse analüüsimeetodi väljatöötamine, esinemist käsitlevate andmete kogumine ning T-2 ja HT-2 toksiinide esinemist põhjustavate tegurite uurimine teraviljas ja teraviljatoodetes, eelkõige kaeras ja kaeratoodetes.

(32)

Koosesinemise tõttu ei ole vaja kehtestada erimeetmeid 3-atsetüül-deoksünivalenooli, 15-atsetüül-deoksünivalenooli ja fumonisiin B3 suhtes, sest deoksünivalenooli ja fumonisiin B1 ja B2 suhtes kehtestatud meetmed kaitsevad elanikerühmi ka liigse 3-atsetüül-deoksünivalenooli, 15-atsetüül-deoksünivalenooli ja fumonisiin B3- tarbimise eest. Sama kehtib nivalenooli kohta, mida esineb mingil määral koos deoksünivalenooliga. Lisaks sellele jääb hinnangute põhjal inimese nivalenooli tarbimine oluliselt alla ajutiselt lubatud päevasele kogusele. Muude eespool nimetatud teaduskoostöö ülesande raames uuritud trihhotetseenide, nagu 3-atsetüüldeoksünivalenool, 15-atsetüüldeoksünivalenool, fusarenoon-X, T2-triool, diatsetoksüstsirpenool, neosolaniool, monoatsetoksüstsirpenool ja verrukool, kohta on vähe andmed, mis näitab, et neid ei esine kuigi laialdaselt ning mõõdetud kogused on üldiselt väikesed.

(33)

Kasvuaegsed kliimatingimused, eriti õitsemise ajal, mõjutavad suurel määral fusarium-toksiinide sisaldust. Teataval määral aitab Fusarium’itega saastumist vältida heade põllumajandustavade järgimine, mille abil viiakse ohutegurid miinimumini. Komisjoni 17. augusti 2006. aasta soovitus 2006/583/EÜ fusarium-toksiinide vältimise ja vähendamise kohta teraviljas ja teraviljatoodetes (21) sisaldab fusarium-toksiinide (zearalenooni, fumonisiinide ja trihhotetseenide) teraviljas esinemise vältimise ja vähendamise üldpõhimõtteid, mis on aluseks riiklike tegevusjuhiste väljatöötamisel.

(34)

Töötlemata teravilja suhtes, mis viiakse turule esmatöötlemiseks, tuleks sätestada fusarium-toksiinide piirnormid. Puhastamist, sorteerimist ja kuivatamist ei loeta esmatöötlemiseks seni, kuni viljatera ei mõjutata mehaaniliselt. Puhastamist peetakse esmatöötlemiseks.

(35)

Kuna töötlemata teravilja puhastamise ja töötlemise abil võib muutuda fusarium-toksiinide sisalduse vähendamise aste, on asjakohane kehtestada piirnormid lõpptarbijale ettenähtud teraviljatoodete ning teraviljast saadud peamiste toiduainete suhtes, samuti on vaja rakendusakte, et tagada rahva tervise kaitse.

(36)

Maisi puhul ei ole kõigi fusarium-toksiinide, eelkõige zearalenooni ja fumonisiinide B1 ja B2 tekkepõhjused täpselt teada. Seetõttu antakse toidutöötlejatele aega nende mükotoksiinide tekkepõhjuste uurimiseks ja vastavate meetmete väljatöötamiseks, mis aitaksid võimaluse korral vältida nende esinemist teraviljas. Piirnorme, mis põhinevad toksiinide toiduainetes esinemist käsitlevatel praegustel andmetel, soovitatakse rakendada alates 2007. aastast juhul, kui enne seda kuupäeva ei ole sätestatud uutel andmetel põhinevaid piirnorme.

(37)

Kuna riisis leitud fusarium-toksiinide sisaldus on madal, ei kehtestata riisi ja riisitoodete suhtes piirnorme.

(38)

1. juuliks 2008 tuleks uuesti läbi vaadata deoksünivalenooli, zearalenooni ja fumonisiini B1 ja B2 piirnormid ning teraviljas ja teraviljatoodetes esinevate T-2 ja HT-2 toksiinide piirnormide kehtestamise asjakohasus, võttes arvesse teaduslike ja tehniliste teadmiste arengut toksiinide sisalduse kohta toidus.

(39)

Plii suhtes võttis toidu teaduskomitee 19. juunil 1992. aastal vastu arvamuse, (22) milles on ajutiseks lubatud nädalaseks tarbitavaks koguseks (PTWI) kinnitatud 25 μg kehamassi kilogrammi kohta, nagu pakkus Maailma Terviseorganisatsioon 1986. aastal. Toidu teaduskomitee jõudis oma arvamuses järeldusele, et plii keskmine sisaldus toiduainetes ei kujuta otsest ohtu.

(40)

Direktiivi 1993/5/EMÜ raames täideti 2004. aastal teaduskoostöö ülesanne 3.2.11 “ELi liikmesriikide elanike poolt arseeni, kaadmiumi, plii ja elavhõbeda toidu kaudu tarbimise hindamine.” (23) Kõnealuse hindamise ja toidu teaduskomitee arvamuse põhjal on asjakohane võtta tarvitusele meetmed plii sisalduse vähendamiseks toidus nii palju kui võimalik.

(41)

Toidu teaduskomitee kinnitas 2. juuni 1995. aasta arvamuses (24) kaadmiumi ajutiseks lubatud nädalaseks tarbitavaks koguseks (PTWI) 7 μg kehamassi kilogrammi kohta ning soovitas, et toidu kaudu tarbitavat kaadmiumi tuleks püüda veelgi vähendada, sest toiduained on kaadmiumi peamine allikas. Toidu kaudu tarbimist hinnati teaduskoostöö ülesande 3.2.11 raames. Kõnealuse hindamise ja toidu teaduskomitee arvamuse põhjal on asjakohane võtta tarvitusele meetmeid kaadmiumi sisalduse vähendamiseks toidus nii palju kui võimalik.

(42)

Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) võttis 24. veebruaril 2004. aastal vastu arvamuse elavhõbeda ja metüülelavhõbeda sisalduse kohta toidus (25) ning kinnitas ajutiseks lubatud nädalaseks tarbitavaks koguseks 1,6 μg kehamassi kilogrammi kohta. Metüülelavhõbe on kõige ohtlikum ühend ning kalas ja mereandides võib see moodustada üle 90 % kogu elavhõbeda kogusest. Võttes arvesse teaduskoostöö ülesande 3.2.11 tulemust jõudis Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) järeldusele, et elavhõbeda kogused toidus, välja arvatud kalas ja mereandides, ohtu ei kujuta. Muud toidud ei sisalda elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul ja seepärast ei peeta neid ohtlikeks.

(43)

Lisaks piirnormide kehtestamisele on metüülelavhõbeda puhul asjakohased toitumissoovitused, et kaitsta riskigruppi kuuluvaid elanikkonnarühmi. Seepärast on Euroopa Komisjoni tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi veebisaidil (26) avaldatud teatis metüülelavhõbeda sisalduse kohta kalas ja kalandustoodetes. Mitmed liikmesriigid on koostanud ka oma elanikele vajalikke teemakohaseid nõuandeid.

(44)

Toidu teaduskomitee jõudis 12. detsembril 2001. aastal vastu võetud arvamuses (27) järeldusele, et anorgaaniliste tinaühendite sisaldus 150 mg/kg konserveeritud jookides ja 250 mg/kg teistes toidukonservides võib põhjustada mõnedel inimestel maoärritust.

(45)

Et kaitsta rahva tervist selle terviseriski eest, on vaja kehtestada anorgaaniliste tinaühendite piirnormid toidukonservides ja konserveeritud jookides. Kuni andmed imikute ja väikelaste tundlikkuse kohta anorgaaniliste tinaühendite suhtes saavad kättesaadavaks, on vaja ettevaatuse mõttes kaitsta selle riskigrupi kuuluva elanikkonnarühma tervist ning kehtestada rangemad piirnormid.

(46)

Toidu teaduskomitee võttis 30. mail 2001. aastal vastu teadusliku arvamuse 3-monokloropropaan-1,2-diooli (3-MCPD) sisalduse kohta toidus, (28) millega uut teaduslikku teavet arvesse võttes ajakohastati sama komitee 16. detsembril 1994. aastal vastu võetud arvamust, (29) ning kinnitas 3-MCPD lubatud päevaseks tarbitavaks koguseks (TDI) 2 μg kehamassi kilogrammi kohta.

(47)

Direktiivi 93/5/EMÜ raames täideti ja lõpetati 2004. aasta juunis teaduskoostöö ülesanne “Toiduainetes 3-MCPD ja sellega seotud ainete sisaldusi käsitlevate andmete kogumine ja võrdlemine” (30). 3-MCPD tarbiti peamiselt sojakastmete ja sojakastmel põhinevate toodete kaudu. Mõnedes maades tarbitakse toidu kaudu märkimisväärne kogus pigem mõnede muude toiduainete, näiteks leiva ja nuudlite, suurtes kogustes tarbimise, kui 3-MCPD kõrge sisalduse tõttu nendes toiduainetes.

(48)

Seetõttu tuleks sätestada 3-MCPD piirnormid hüdrolüüsitud taimevalgus (HVP) ja sojakastmes, võttes arvesse nende toiduainete tarbimisega kaasnevaid riske. Liikmesriikidel on soovitatud uurida 3-MCPD sisaldust teistes toiduainetes, et kaaluda piirnormide kehtestamise vajadust ka muude toiduainete osas.

(49)

30. mail 2001. aastal võttis toidu teaduskomitee vastu arvamuse toidus sisalduvate dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde kohta, (31) millega ajakohastati sama komitee 22. novembri 2000. aasta arvamust (32) ning kinnitati dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde lubatud nädalaseks tarbitavaks koguseks (TWI) 14 pg Maailma Terviseorganisatsiooni toksilisuse ekvivalenti (WHO-TEQ) kehamassi kilogrammi kohta.

(50)

Termin “dioksiinid” käesoleva määruse tähenduses hõlmab 75 polüklooritud dibenso-p-dioksiini (PCDD) analoogi ja 135 polüklooritud dibensofuraani (PCDF) analoogi, millest 17 on toksikoloogiliselt ohtlikud. Polüklooritud bifenüülid (PCBd) on 209 erinevast analoogist koosnev rühm, mille võib nende toksikoloogiliste omaduste põhjal jagada kahte gruppi: 12 analoogil on dioksiinide toksikoloogilised omadused ja neid nimetatakse seetõttu sageli dioksiinilaadseteks PCBdeks. Ülejäänud PCBdel ei ole dioksiinilaadset toksilisust, kuid neil on teistsuguseid toksikoloogilisi omadusi.

(51)

Igal dioksiini või dioksiinilaadse PCB analoogil on erinev toksilisuse tase. Nende eri analoogide summaarse toksilisuse leidmiseks ning riskianalüüsi ja kontrolli võimaldamiseks on välja töötatud toksilisuse ekvivalentfaktori (TEF) mõiste. See tähendab, et analüüsi tulemused kõigi dioksiini analoogide ja dioksiinilaadsete PCB analoogide jaoks väljendatakse ühe määratava ühiku, TCDD toksilisuse ekvivalentkontsentratsiooni (TEQ) alusel.

(52)

Hinnangute kohaselt, milles võeti arvesse 2000. aasta juunis lõpetatud teaduskoostöö ülesande “ELi liikmesriikide elanike poolt dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde toidu kaudu tarbimise hindamine” (33) tulemusi, saab märkimisväärne osa ühenduse elanikkonnast neid aineid toidu kaudu üle lubatud nädalase koguse.

(53)

Kuigi toksikoloogilisest seisukohast peaks iga piirnorm kehtima nii dioksiinide kui ka dioksiinilaadsete PCBde suhtes, kehtestati 2001. aastal ühenduse tasandil piirnormid ainult dioksiinidele, mitte aga dioksiinilaadsetele PCBdele, kuna tol ajal olid andmed dioksiinilaadsete PCBde esinemise kohta väga piiratud. Vahepeal on avaldatud rohkem andmeid dioksiinilaadse PCBde esinemise kohta ja seepärast määratati 2006. aastal piirnormid dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde summale, kuna selline lähenemisviis on toksikoloogia seisukohast kõige kohasem. Sujuva ülemineku tagamiseks tuleks üleminekuperioodil lisaks uutele dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde summa piirnormidele kohaldada ka seniseid dioksiinide piirnorme. Selle perioodi jooksul peavad toiduained vastama nii dioksiinide piirnormidele kui ka dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde summa piirnormidele. 31. detsembriks 2008 esitatakse hinnangud, kas eraldi piirnormidest dioksiinidele võiks loobuda.

(54)

Toidus ja loomasöödas leiduvate dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde sisalduse vähendamise edendamiseks esitati komisjoni 6. veebruari 2006. aasta soovituses 2006/88/EÜ (dioksiinide, furaanide ja PCBde sisalduse vähendamise kohta loomasöödas ja toidus) (34) häiretasemed. Nende häiretasemete abil toovad pädevad asutused ja käitlejad esile juhtumid, mille suhtes tuleb kindlaks teha saasteallikas ja rakendada meetmeid saaste vähendamiseks või kõrvaldamiseks. Kuna dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde allikad on erinevad, määrati erinevad häiretasemed ühelt poolt dioksiinidele ja teiselt poolt dioksiinilaadsetele PCBdele. Selline ennetav lähenemisviis dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde sisalduse vähendamiseks loomasöödas ja toidus ning sellest tulenevalt kohaldatavad piirnormid tuleks kindlaksmääratud ajavahemiku järel läbi vaadata, eesmärgiga määrata rangemad piirnormid. Seetõttu esitatakse hiljemalt 31. detsembriks 2008 hinnangud dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde summa piirnormide olulise vähendamise kohta.

(55)

Ettevõtjad peavad tegema jõupingutusi, et suurendada oma võimet kõrvaldada merelise päritoluga õlist dioksiine, furaane ja dioksiinilaadseid PCBid. Oluliselt madalamad normid, mille suhtes esitatakse hinnangud hiljemalt 31. detsembriks 2008, põhinevad saastusest puhastamise kõige tõhusama meetodi tehnilistel võimalustel.

(56)

Muude toiduainete puhul tuleb piirnormide kehtestamisel 31. detsembriks 2008 erilist tähelepanu pöörata vajadusele kehtestada madalamad dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde piirnormid imiku- ja lastetoitude jaoks, arvestades andmeid, mis saadakse aastatel 2005, 2006 ja 2007 läbiviidavatest programmidest dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde sisalduse jälgimiseks imiku- ja lastetoitudes.

(57)

Toidu teaduskomitee leidis oma 4. detsembri 2002. aasta arvamuses, (35) et mitmed polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) on genotoksilised kantserogeenid. FAO/WHO ühine lisaainete ekspertkomisjon (JECFA) viis 2005. aastal läbi PAHide riskianalüüsi ning prognoosis PAHide riskinorme (MOE), mille alusel oleks võimalik anda nõu ühendite kohta, mis on nii genotoksilised kui ka kantserogeensed. (36)

(58)

Toidu teaduskomitee arvamuse kohaselt võiks benso(a)püreeni kasutada toiduainetes sisalduvate kantserogeensete PAHide, sealhulgas ka bens(a)antratseeni, benso(b)fluoranteeni, benso(j)fluoranteeni, benso(k)fluoranteeni, benso(g,h,i)perüleeni, krüseeni, tsüklopenta(c,d)püreeni, dibens(a,h)antratseeni, dibenso(a,e)püreeni, dibenso(a,h)püreeni, dibenso(a,i)püreeni, dibenso(a,l)püreeni, indeno(1,2,3-cd)püreeni ja 5-metüülkrüseeni esinemise ja mõju märgistusainena. Kõnealuste PAHide suhtelist osakaalu toiduainetes tuleb täiendavalt analüüsida, et saada teavet järgmiseks ülevaatamiseks, mille käigus uuritakse benso(a)püreeni kui märgistusaine edaspidist sobivust. Lisaks sellele tuleks analüüsida benso(c)fluoreeni, järgides FAO/WHO ühise lisaainete ekspertkomisjoni soovitust.

(59)

Toiduained võivad PAHidega saastuda nende suitsutamisel, kuumutamisel ja kuivatamisel, mille käigus põlemissaadused toiduainega vahetult kokku puutuvad. Lisaks sellele võib PAHidega saastumist põhjustada keskkonnareostus, seda eelkõige kala ja kalandustoodete puhul.

(60)

Direktiivi 93/5/EMÜ raames täideti 2004. aastal teaduskoostöö ülesanne “PAHide esinemist käsitlevate andmete kogumine toidus”. (37) Suuri koguseid leiti kuivatatud puuviljades, oliivijääkõlis, suitsutatud kalas, viinamarjaseemneõlis, suitsulihatoodetes, värsketes molluskites, vürtsides/kastmetes ja maitseainetes.

(61)

Rahva tervise kaitsmiseks on vaja kehtestada benso(a)püreeni piirnormid teatavate rasvu ja õlisid sisaldavate toiduainetele ning toiduainetele, milles suitsutamine või kuivatamine võib põhjustada kõrge saastatuse. Piirnormid on vajalikud ka toiduainetele, eelkõige kala ja kalandustoodetele, kus kõrget saastatust võib põhjustada keskkonnareostus, näiteks laevade põhjustatud õlireostus.

(62)

Benso(a)püreeni on leitud mõnedes toiduainetes, näiteks kuivatatud puuviljas ja toidulisandites, kuid olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik kindlaks määrata, milliseid sisaldusi saaks mõistlikkuse piires saavutada. Tuleb teha lisauuringuid, et selgitada, milliseid sisaldusi on nendes toiduainetes võimalik mõistlikkuse piires saavutada. Seni tuleks kohaldada benso(a)püreeni piirnorme vastavates koostisosades, näiteks toidulisandites kasutatavates õlides ja rasvades.

(63)

PAHide piirnormid ning kakaovõis sisalduvate PAHide piirnormide kehtestamise asjakohasus tuleks uuesti läbi vaadata 1. aprilliks 2007, võttes arvesse teaduslike ja tehniliste teadmiste arengut benso(a)püreeni ja teiste kantserogeensete PAHide sisalduse määramise kohta toidus.

(64)

Käesolevas määruses ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

a)

saasteainesisalduse muutusi, mis on põhjustatud kuivatamisest või lahjendamisest;

b)

saasteainesisalduse muutusi, mis on põhjustatud töötlemisest;

c)

toote koostisosade suhtelist sisaldust;

d)

koguste kindlakstegemise analüütilist piiri.

a)

ei ole ette nähtud otsetarbimiseks või kasutamiseks toidu koostisosana;

b)

vastavad lisa punktides 2.1.1, 2.1.2, 2.1.4 ja 2.1.7 sätestatud piirnormidele;

c)

on ette nähtud töötlemiseks (sorteerimiseks või töötlemiseks füüsiliselt muul viisil ) ja pärast sellist töötlemist ei ületa lisa punktides 2.1.3, 2.1.5 ja 2.1.6 sätestatud piirnorme ning nimetatud töötlemine ei tekita muid kahjulikke jääke;

d)

on varustatud etiketiga, millel on nende täpne otstarve ja märge “Enne otsetarbimist või toidu koostisosana kasutamist tuleb toodet aflatoksiinidega saastumise vähendamiseks sorteerida või muul viisil füüsiliselt töödelda”. Märge kantakse iga üksiku koti, kasti vms etiketile või saatedokumendi originaalile. Partiinumber märgitakse kustutamatult partii igale üksikule kotile, kastile vms ja saatedokumendi originaalile.

a)

1. juuli 2006 lisa punktides 2.4.1, 2.4.2., 2.4.4, 2.4.5, 2.4.6, 2.4.7, 2.5.1, 2.5.3, 2.5.5 ja 2.5.7 sätestatud deoksünivalenooli ja zearalenooni piirnormide puhul;

b)

1. juuli 2007 lisa punktides 2.4.3, 2.5.2., 2.5.4, 2.5.6 ja 2.5.8 sätestatud deoksünivalenooli ja zearalenooni piirnormide puhul;

c)

1. oktoober 2007 lisa punktis 2.6 sätestatud fumonisiin B1 ja B2 piirnormide puhul;

d)

4. november 2006 lisa 5. jaos sätestatud dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde summa piirnormide puhul.