52009DC0160

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 8.4.2009

KOM(2009) 160 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks

{SEK(2009) 442}{SEK(2009) 443}{SEK(2009) 444}{SEK(2009) 445}

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks

I. SISSEJUHATUS

Maailma käärib. Ühelgi riigil ega piirkonnal ei ole praegusest ülemaailmsest kriisist pääsu. Toiduainete ja kütusehinna tõusu ning kliimamuutusega seotud kriisidest niigi räsitud arengumaad kannatavad rängalt finantskriisi ja majanduslanguse tagajärjel. Kümned miljonid inimesed (taas)vaesuvad, kliima ja keskkond on üha suuremas ohus, majanduskasv aeglustub ja töötus suureneb. Aastatuhande arengueesmärgid on ohus, võime kaotada eelmisel dekaadil saavutatu.

Sellisel ebakindlal ajal on kiusatus sulguda endasse. See oleks aga ajalooline viga. Praegusel üksteisest sõltuvuse ajastul on meie ja arengumaade tulevik, julgeolek ja heaolu lahutamatult seotud. Tööstusriikide majanduse elavnemine toob kaasa kogu maailmamajanduse elavnemise. Majanduskasv arengumaades lisab töökohti, majanduskasvu ja heaolu ka mujal ning aitab kaasa ülemaailmsele rahule ja stabiilsusele.

2008. aastal rõhutas rahvusvaheline üldsus korduvalt, et praeguse ülemaailmse kriisi üleelamise alus on majanduse areng. New Yorgi, Accra ja Doha rahvusvahelistel konverentsidel ja G20 Washingtoni kohtumisel võeti tugevaid seisukohti ja täpseid kohustusi aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, abiandmise eesmärkide juurde jäämiseks, abi tõhustamiseks ja arengumaade kaasamiseks ülemaailmsesse juhtimisse. Nende tulemusteni jõuti suurel määral tänu Euroopa Liidu ühtsele positsioonile, eestvedamisele ja otsusekindlusele.

2. aprillil 2009. aastal Londonis toimunud G20 tippkohtumisel juhiti taas tähelepanu olukorra kriitilisusele, kutsuti üles võtma märkimisväärseid meetmeid arengumaade toetuseks. „Tavaline äritegevus” on praeguses olukorras sobimatu. Seepärast toetutakse käesolevas teatises iga-aastase Monterrey uuringu peamistele tulemustele, mida käsitletakse üksikasjalikult lisatud komisjoni talituste töödokumentides[1]. Teatises on esitatud 28 konkreetset meedet, mida Euroopa Liit peaks võtma, et aidata arengumaadel kriisiga toime tulla.

II. KONTEKST: HAAVATAVUST JA VASTUPIDAVUST MÄÄRAVAD TEGURID

Kõik viimased kriisi mõju analüüsid on ühel meelel ühes: tööstusriikide ja kiiresti tärkava turumajandusega riikide järel on kriisi kolmas laine jõudnud arengumaadeni[2].

Esiteks mõjutab finantskriis neid otseselt, eelkõige laenude, investeeringute ja erakapitali juurdevoolu kokkukuivamise ning vahetuskursside suurenenud kõikuvuse tõttu. Eriti on mõjustatud riigid, mis sõltuvad suurel määral erakapitali, eriti otseinvesteeringute liikumisest turul . Väga tugeva löögi on saanud need arengumaad, mis sõltuvad suurel määral rahaülekannetest . Maailmapanga prognooside kohaselt väheneb kapitali voog arengumaadesse kokku 1 triljoni dollari tasemelt 2007. aastal umbes 600 miljardile dollarile 2009. aastal.

Teiseks annab arengumaades ennast tunda ülemaailmse majanduskasvu aeglustumise mõju. Rahvusvaheline Valuutafond ennustab arengumaade 2009. aasta majanduskasvuks vaid 3,25 %, võrreldes 6,3 %ga 2008. aastal ja 7,9 %ga 2007. aastal. Ülemaailmse majanduskasvu aeglustumise veel üks vahetu tagajärg on ülemaailmse kaubavahetuse mahu kahanemine. Kuivõrd nõudlus kaupade järele väheneb ja hinnad seetõttu langevad, prognoositakse arengumaade eksporditulude järsku vähenemist, mis põhjustab väliskaubandusbilansi halvenemist ja sissetulekute vähenemist. Kaupade puhaseksportijate arengumaade kahjud hindade kiirest langemisest on suurimad, samal ajal kui toorainete puhasimportijate impordikulud vähenevad. Seetõttu ootab Maailmapanga väitel arenguriike käesoleval aastal ees 270–700 miljardi dollari suurune rahastamise puudujääk.

Nimetatud tegurite tõttu ähvardavad arengumaid juba niigi praeguse kriisi tõsised sotsiaalsed tagajärjed . Tasakaalustamata eelarvega riikide valitsustel on raske hoida sotsiaalkulutuste taset, avaliku infrastruktuuri hooldamist lükatakse edasi, sotsiaalsete turvavõrkude rahastamine väheneb just siis, kui neid kõige rohkem vaja läheb, töötute ja töötavate vaeste arv kasvab eksponentsiaalselt, eriti linnades.

Kriisil võivad olla ka olulised poliitilised ja julgeolekualased tagajärjed . Suurenev vaesus ja sotsiaalsed rahutused võivad muuta varjatud poliitilised erimeelsused akuutseks konfliktiks. Kriisil võib olla ka otsesem mõju, kui eelarvepuudujäägi tõttu ei maksta välja avaliku sektori, sealhulgas politsei ja relvajõudude palkasid, andes põhjust rahutusteks või isegi sõjalisteks riigipööreteks. Tavapärane poliitiline võitlus võib karmistuda, põhjustades rahvarahutusi, kui etnilised rühmitused võitlevad võimutäiuse või juurdepääsu nimel ressurssidele. Peale selle võib kriis oluliselt suurendada rändevooge nii riigi piires kui ka piirkonnas. See võib mõjutada ka rändesurvet tööstusriikidele.

Ehkki kriis mõjutab kõiki arengumaid, on mõju ulatus, selle sümptomid ning erinevate piirkondade, riikide ja elanikkonnarühmade kriisitalumisvõime erinev. Tänu viimaste aastate parandatud poliitilistele meetmetele on mitmed arengumaad praeguse kriisi suhtes vastupidavamad kui nad olid majanduskasvu ülemaailmse aeglustumise suhtes minevikus ning neil on teatavad võimalused toetada poliitiliselt majanduskasvu ja leevendada kriisi mõju. Paari viimase aasta kaubabuum, suurem makromajanduslik stabiilsus, struktuurireformid ja võlakoorma vähendamine on võimaldanud paljudel riikidel parandada oma majandusseisundit. Sellegipoolest on nende võime võtta sõltumatuid rahandus- ja eelarvepoliitilisi meetmeid väga piiratud püsiva inflatsioonisurve, pingelise eelarve ja halveneva väliskaubandusbilansi, samuti 2008. aastal toimunud toiduainete ja kütuse järsu hinnatõusu püsiva mõju ning surve tõttu alandada oma rahvusvääringu vahetuskurssi.

Seega on arengumaade jaoks suur tähtsus jõupingutustel finantssektori stabiliseerimiseks ja majanduse elavnemise stimuleerimiseks. ELi meetmed finantssektorit käsitlevate õigusaktide täiustamiseks ja Euroopa majanduse elavdamise kava rakendamiseks on selles mõttes oluline panus. Rahvusvahelise Valuutafondi ja mitmepoolsete arengupankade käimasolevad või kavandatavad reformid võivad aidata paljusid nii madala kui ka keskmise sissetulekuga arengumaid.

Kuid mõned arengumaad on teistest haavatavamad ning neil on oht neist uutest võimalustest ilma jääda. Arvestades seda, tuleb pöörata erilist tähelepanu kõige haavatavamatele arengumaadele, mille vastupanuvõime on piiratud . Eeltoodud analüüsi alusel võib öelda, et asjakohaselt reageerimiseks tuleb hinnata riigi haavatavust ja vastupidavust selliste parameetrite alusel nagu:

- sõltuvus ekspordituludest ja riigi maailmakaubandusse integreerituse määr;

- sõltuvus väljast tulevatest rahavoogudest ja ülekannetest, eriti välismaistest otseinvesteeringutest ja rahaülekannetest;

- reageerimisvõime, mis sõltub juhtimise üldisest kvaliteedist, välisreservide kättesaadavusest, välisvõlast ja stimuleerivate fiskaalmeetmete võtmiseks vajalikest varudest.

[pic]

Seetõttu viivad komisjon ja ELi liikmesriigid 2009. aastal koostöös rahvusvaheliste institutsioonide ja partnerriikidega läbi täiendavaid riigikohaseid kriisi mõju uuringuid, et tuvastada kõige haavatavamad riigid ja võtta ELi kooskõlastatud riigikohaseid meetmeid.

III. ELI ÕIGEAEGSED, KOOSKÕLASTATUD JA SIHTOTSTARBELISED MEETMED

III.1. ABIANDMISKOHUSTUSTE TÄITMINE, MUUDE RESSURSSIDE KASUTAMINE

EL on jätkuvalt suurim ametliku arenguabi andja — tema panus on 59 % kogu arenguabist, kusjuures 2007. aastal suurenes ta abi osatähtsus 4 protsendipunkti. 2008. aastal suurendas EL pärast 2007. aasta langust taas ametliku arenguabi mahtu. ELi üldine ametliku arenguabi tõusis 2008. aastal tagasi 0,4 %ni rahvamajanduse kogutulust (2007. aasta tase oli 0,37 %). Seega moodustasid väljamaksed peaaegu 50 miljardit eurot, mis oli vastavalt 4 ja 2 miljardit eurot rohkem kui 2007. ja 2006. aastal. Peale selle on 13 liikmesriiki koostanud mitmeaastased riiklikud ajakavad, milles nad kirjeldavad, kuidas nad täidavad oma kohustused 2010. ja 2015. aastaks, suurendades seega abi ennustatavust.

Vaatamata kasvutrendile tõotavad lähiaastad probleemseks kujuneda. Paljud liikmesriigid on veel kaugel oma individuaalsetest 2010. aasta sihtidest. Et saavutada 2010. aastaks kollektiivne eesmärk anda ametlikuks arenguabiks 0,56 % rahvuslikust kogutulust, on täiendavalt vaja 20 miljardi eurot. Ametlik arenguabi on peamine tegur püüdlustes vähendada maailmas vaesust, saavutada aastatuhande arengueesmärgid ja kasutada ära muid ressursse. Selle ennustatavus on väärtus omaette ja see tuleb tagada. Ülemaailmne kriis ei vabanda meie kohustuste vähendamist. Abi ei ole heategevus, vaid üks vahend majanduse elavdamiseks.

Kuid ametlikust arenguabist üksi ei piisa. EL peab kasutama kõiki olemasolevaid allikaid ja vahendeid majanduskasvu, investeerimise, kaubavahetuse ja töökohtade loomise stimuleerimisele suunatud abi andmiseks. Selline igakülgne pingutus peab olema „kogu liidu lähenemisviis”, võttes arvesse selliseid vahendeid ja protsesse nagu ekspordikrediidid, investeeringute tagamine ja tehnosiire arengu nimel.

(1) Ametliku arenguabi andmise kohustuste täitmine. ELi liikmesriigid peavad täitma oma individuaalseid ja kollektiivseid kohustusi, et saavutada 2010. ja 2015. aastaks oma ametliku arenguabi andmise sihid. See tagaks 2010. aastal ametlikuks arenguabiks täiendavad 20 miljardit eurot. Seega on juba käesoleval aastal vaja otsustavaid jõupingutusi. (2) Uute ressursside kasutamine. Liikmesriigid peaksid suurendama pingutusi täiendavate arenguga seotud rahaliste vahendite kasutuselevõtmiseks. Meie eesmärk on, et iga abiks kulutatud euro looks viis ametliku arenguabi välist eurot (näiteks tehnosiirete, kaubanduse rahastamise ja erainvesteeringutena). Lisaks soovitab komisjon liikmesriikidel süvendada ja kasutada laiemalt uuenduslikke rahastamisallikaid, toetudes näiteks sellistele praegustele vabatahtlikele solidaarsusmaksudele, nagu maks lennupiletitelt tervishoiukavade rahastamiseks. |

III. 2. ANTITSÜKLILINE TEGUTSEMINE

Tegutsema peab kohe. Abil peaks olema otsene antitsükliline mõju. Vaesemad riigid vajavad praegusel kriisiajal hädasti rahastamist. Tuleb võtta meetmeid prioriteetide kohandamiseks, abi kiiremaks jagamiseks, vajadusel abi koondamiseks abiperioodi algusesse ja eelarvetoetuse intensiivistamiseks. Liikmesriike kutsutakse üles tegutsema oma kahepoolse abi raames nende põhimõtete kohaselt.

(3) Prioriteetide ümberhindamine. Komisjon intensiivistab koostöös partnerriikidega oma strateegiadokumentide ja abikavade vahekokkuvõtte tegemist 2009. ja 2010. aastal, et näidata neis uusi vajadusi ja tekkivaid prioriteete. EIP peaks oma 2009.–2011. aasta tegevuskava raames keskenduma antitsüklilistele meetmetele sellistes valdkondades nagu infrastruktuur, kaasa arvatud energia ja kliimamuutusega seotud meetmed, ja finantssektor. (4) Väljamaksmise kiirendamine. Komisjon kohaldab mitme hädaolukorras oleva ja hädaolukorrast väljunud riigi ja piirkonna suhtes paindlikumaid rakendusmenetlusi ning hoiab silma peal olukorral muudes riikides. EIP püüab kiirendada kokkulepitud lepinguliste rahastamiskohustuste alusel abi väljamaksmist. (5) Abi koondamine abiperioodi algusesse. Komisjon maksab kavandatust varem välja suure osa ühenduse AKV riikidele antavast abist (4,3 miljardit eurot 2009. aastal) ning otsib täiendavaid abi kiirema väljamaksmise võimalusi[3]. EIP peaks koondama AKV partnerluslepingute (2008.–2013. aastal 3,5 miljardit eurot investeerimisrahastu ja 2 miljardit eurot omavahendeid) ja muude välismandaatide (2008.–2013. aastal 25,8 miljardit eurot, mis võib suureneda 2 miljardi euro võrra) raames võetud kohustused abiperioodi algusesse. EIP peaks koostöös EBRDga kiirendama kulutuste tegemist Euroopa naabruspoliitika riikidele Ida-Euroopas ning läbirääkija- ja kandidaatriikidele. (6) Eelarvetoetuse väljamaksmise kiirendamine. Komisjon võttis 2008. aastal kohustuse anda peaaegu 3 miljardit eurot eelarvetoetust (kiire mõjuga rahastamisvahend) AKV riikidele tehtavate väljamaksete abiperioodi algusesse koondamise meetmena, mis moodustab 72 % kogu 2008.–2013. aastaks kavandatud eelarvetoetusest. Komisjon vaatab läbi praegused eelarvetoetuse meetmed kõige haavatavamates riikides ning hindab juhtumikohaselt võimalusi koondada väljamaksed abiperioodi algusesse ja vaadata läbi väljamaksete intensiivistamiseks vajalikud tingimused ja kõik muud aspektid. (7) Makromajandusliku abi andmise võimaluste uurimine. Erandjuhtudel võib kaaluda teatava makromajandusliku abi andmist Euroopa naabruspoliitika riikidele, läbirääkija- ja kandidaatriikidele, eeldusel, et seda tehakse koostöös Rahvusvahelise Valuutafondiga ja kooskõlas Rahvusvahelise Valuutafondi programmi tingimustega[4]. |

III.3. TULEMUSLIKKUSE PARANDAMINE: PAKILINE TEEMA

Praegusel kriisiajal ei saa ei tööstusriigid ega arengumaad lubada endale praegusi, killustatusest ja kooskõlastamatusest tulenevaid suuri kulusid. Üle maailma rahastab 225 kahepoolset ja 242 mitmepoolset asutust sadu tuhandeid meetmeid aastas. Üle kümne ELi rahastaja pakub siseriiklikke abiprogramme 108 riigis. ELi rahastajad rahastavad umbes 60 000 projekti, kusjuures 2007. aastal eraldati meetme kohta keskmiselt 400 000–800 000 eurot.

Selline „tulemusteta abi” on väga kulukas. Juba ainuüksi abi ebastabiilsus ja ennustamatus võivad kulusid 15–20 % suurendada[5]. Ka seotud abi suurendab hinnanguliselt kulusid kaupadele, teenustele ja töödele 15–20 %. Esialgsed arvutused näitavad, et abi tõhususe kava mittetäielik rakendamine läheb 2015. aastani maksma 25–35 miljardit eurot ehk 5–7 miljardit eurot aastas, juhul kui ELi rahastajate puhta kahepoolse abi tase püsib samana[6]. Selline on „mitteeuroopaliku” arengukoostöösse suhtumine hind.

Vaja on põhjalikke reforme ja EL on olnud selles eeskujuks. Esiteks – tegutsedes koos ja rääkides ühel häälel on ta andnud olulise tõuke uute, rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud sihtide seadmiseks, nagu 2008. aastal Accra kõrgetasemelisel foorumil vastu võetud Accra tegevuskava. Teiseks: võttes meetmeid Euroopa osaliste killustatuse vähendamiseks. Sellised algatused nagu tööjaotuse tegevusjuhend, on märkimisväärne panus abi tõhususe kava edendamisse kogu maailmas.

Seda arengut on vaja nüüd tugevdada. Iga rahastaja oskusteave, allikad ja vahendid tuleb üksteisega paremini seostada. ELi kooskõlastatud ja ühistel prioriteetidel põhinev jõupingutus tugevdab meie meetmete lühiajalist positiivset mõju ja tagab nende pikaajalise jätkusuutlikkuse.

(8) Kahepoolsed meetmed. ELi liikmesriigid ja komisjon peaksid tegema koostööd üksikute tegevuskavade koostamisel Accra tegevuskavas võetud kohustuste täitmiseks. Need kavad peaksid kirjeldama meetmeid abi tõhusust vähendavate õiguslike ja/või haldustakistuste kõrvaldamiseks, sisemisi stiimuleid halduskäitumise muutmiseks, töömeetodeid ja kavandamisprotsesse.

(9) ELi kollektiivsete lähenemisviiside toetamine. Komisjon teeb 2009. aastal ettepaneku koostada ülemaailmsete ja vertikaalsete fondide tegevusjuhendid, milles käsitletakse riiklike süsteemide ja tehnilise abi kasutamist. Rakendades tööjaotuse tegevusjuhendit, edendab komisjon ka ELi lähenemisviisi riikidevahelisele tööjaotusele. EIP peaks samas vaimus tihendama oma koostööd finantspartnerite, abiandjate ja komisjoniga, sealhulgas ühendades delegeeritud koostöö ja ELi vahendid. Idapartnerluse strateegia raames tihendatakse ka EIP ja EBRD vahelist koostööd.

(10) ELi kollektiivne lähenemisviis võitlusele kriisiga. ELi liikmesriike kutsutakse käesolve teatise rakendamise käigus üles 2009. aastal teatama, milliseid meetmeid on võetud ja milliseid vahendeid kasutatud, et reageerida kooskõlastatult kriisile arengumaades. Järgmises Monterrey aruandes hinnatakse nii tuvastatud meetmete rakendamist.

(11) Rahvusvahelise abi ülesehituse edasine reformimine. EL kui maailma suurim abiandja, kes tegutseb ühtsena ja räägib ühel häälel, on rahvusvahelise abi ülesehituse lihtsustamise eestvedaja. Üks reform, mille rakendamisele laiema rahastajateringi poolt EL võiks püüelda, on „tulemustepõhine tingimuslikkus”, mille puhul vormi ja rakendamise ühtlustamine võiks suurendada isevastutust, prognoositavust, abi kasutamise tingimuste läbipaistvust ja demokraatlikku kontrolli.

III.4. SOTSIAALSE MÕJU PEHMENDAMINE, REAALMAJANDUSE TOETAMINE

III.4.1. Kõige haavatavamate kaitsmine

Praegune kriis võib paisata arengumaades 2009. aastal vaesusse veel 90 miljonit,[7] kusjuures suurimas ohus on naised, lapsed, vanurid ja puudega inimesed. EL peab prioriteedina püüdlema aastatuhande arengueesmärkide kava 2010. aasta sihtide täitmise poole, vastasel korral satuvad ohtu 2015. aasta sihid. Jätkuv toetus tervishoiule, inimväärsele tööle ja haridusele on väga oluline tagamaks, et kõige ebasoodsamas olukorras olijad ei jääks kaitseta. Sotsiaalsel kriisil on majanduslik hind. Kvalifitseeritud ja hea tervisega tööjõuta lükkub majanduse elavnemine edasi ja selle kasv satub ohtu. Sissetuleku kaotus pärsib asjakohaste sotsiaalteenuste riiklikku rahastamist.

(12) Sihtotstarbelised sotsiaalkindlustusmeetmed. Komisjon toetab arengumaade sihtotstarbelisi meetmeid kriisi otsese sotsiaalmõjuga toimetulekuks, luues ja tugevdades sotsiaalseid turvavõrke, võimaldades otseseid rahaülekandeid ja laiendades mitterahalisi ülekandeid. Sama peaksid tegema ka ELi liikmesriigid. Komisjon pöörab võimaluse ja vajaduse korral erilist tähelepanu sotsiaalkaitse võrgustikele, töömahukatele ehitustöödele ja tööjõuturgude reformimisele.

(13) Tugimehhanismid sotsiaalkulutuste tagamiseks. Komisjon teeb ettepaneku eraldada 2009. aastal Kümnendast Euroopa Arengufondist vähemalt 500 miljonit eurot kriisist enimmõjutatud AKV riikidele. Nimetatud rahastamine viiakse võimalikult suures ulatuses läbi eelarvetoena i) varasemate ekspordikahjude alusel olemasoleva FLEX-mehhanismi kaudu ning ii) sihtotstarbelise, haavatavate riikide jaoks mõeldud FLEX-mehhanismi kaudu, mis põhineb sellistel parameetritel nagu ekspordikahjud, vähenenud rahaülekanded ja rahavood (vt joonis 1). Komisjon kutsub ELi liikmesriike üles osalema selles algatuses osana kõige haavatavamatele riikidele suunatud rahvusvahelisest jõupingutusest.

III.4.2. Majandustegevuse ja tööhõive säilitamine

III.4.2.1. Infrastruktuuri säilitamine ja arendamine

Infrastruktuuri säilitamine ja arendamine on tõhusad kriisileevendajad, mis jõuavad kõige ebasoodsamas olukorras olijateni ja loovad töökohti kohaliku infrastruktuuri tasandil, rahuldades samal ajal põhivajadusi ja stimuleerides majandustegevust ja kaubavahetust. Arengumaade konkurentsivõime tõstmiseks tuleks kiirendada investeerimist suuremahulisse infrastruktuuri ning luua piiriülene ja piirkonnaülene seotus[8]. EL keskendub Aafrika puhul ELi ja Aafrika infrastruktuurialases partnerluses tuvastatud peamiste puuduvate lülide rahastamislünkade kõrvaldamisele. Komisjon arutab Aafrika Liiduga projektikoordinaatorite, ehk nimetatud puuduvate lülite piirkondlikku vahendamist juhtivate poliitikute ametissemääramist. Selle lähenemisviisi väärtus on tõestatud üleeuroopaliste energia- ja transpordivõrgustike puhul. Arvestades ka Aafrika Liidu poolt hiljutise G20 kohtumise eel väljaselgitatud vajadusi,[9] on ELi jõupingutused Aafrika puuduvate ühenduste loomisel veelgi ajakohasemad ja vajalikumad.

(14) Kiiresti teostatavate infrastruktuuriprojektide ja töökohtade loomise toetamine. Komisjon toetab töömahukaid infrastruktuuritöid ja hooldust, et säilitada arengumaades teenuste kättesaadavus ja ennetada eelarve pingelisest olukorrast tulenevaid tõenäolisi kavandatust väiksemaid kulutusi hooldustöödele. Komisjon kutsub liikmesriike ja muid rahastajaid tegema sama. Selleks loob komisjon ELi ja muude rahastajate võrgustiku, et koostada 2009.–2010. aastal rahastamist vajavate infrastruktuuriinvesteeringute kiirendatud käsitlemise mehhanism. Komisjon soovitab EIP-l sõlmida piirkondlike arengupankade ja kohalike finantsvahendajatega edasilaenamislepingud kohaliku infrastruktuuri vajadusteks.

(15) Piirkondliku infrastruktuuri loomine Vahemere piirkonnas. Vahemere Liidu raames rajavad ühendus, sealhulgas EIP, ja liikmesriigid, piirkondlikud merekiirteed ja kiirmaanteed, toetavad taastuvenergia kasutamist, saastevastaseid meetmeid ja lõunapoolsete riikide omavahelist seotust.

(16) ELi ja Aafrika infrastruktuuri sihtfondi tehtavate toetusmaksete suurendamine 500 miljoni euroni aastaks 2010. Komisjon eraldab omalt poolt 2009.–2010. aastaks 200 miljonit eurot, kahekordistades nii oma praegust panust, ning kutsub liikmesriike üles endaga ühinema jõupingutuses 500 miljoni euro kogumiseks. Selle eesmärgi saavutamine võimaldab koguda 2,5 miljardit eurot soodsat laenuraha infrastruktuuri toetuseks. Peale selle teeb komisjon ettepaneku kohandada sihtfondi nii, et i) see hõlmaks riiklikku infrastruktuuri, mis on piirkondlike võrgustike osa, ja ii) selles võetaks kastutusele riskikindlustusmehhanismid. Seetõttu kutsub komisjon liikmesriike üles toetama sihtfondi asutamislepingu vajalikku muutmist. Lisaks peaks projekti rahastajate rühma kuuluma Aafrika Arengupank ning kolmandatel riikidel peaks olema võimalus selles osaleda.

III.4.2.2 Põllumajanduse elavdamine

Ehkki toiduainete hinnad hiljuti langesid, nõuavad kestvad struktuuriprobleemid, nagu tootmisvõimsuse ja infrastruktuuri puudumine, põllumajanduse toetamise jätkamist ja investeeringute suurendamist põllumajandusse. Arengumaade põllumajanduse elavdamiseks on vaja terviklikku lähenemisviisi. Praeguste strateegiate ja abikavade läbivaatamine hõlmab riiklikke poliitilisi reforme koos tootmissisendi, näiteks seemnete, väetiste ja põllumajanduse rahastamise hankimise, nõudluspõhiste uurimis- ja arendustegevuse ning jätkusuutlike tootmisviiside toetamisega. Peale selle peavad sihtotstarbelised infrastruktuuriinvesteeringud siduma tootmispiirkonnad tõhusamalt turgudega, mistõttu on vaja toetada nii ekspordile suunatud kui ka väiksemahulist maapiirkondade infrastruktuuri.

(17) Põllumajanduse rahastamise kiirendamine. Komisjon koondab 1 miljardi eurot toiduainete rahastamisvahendi vahendeid abiperioodi algusesse. Selle esimene 314 miljoni euro suuruse osa suunamine 23le hinnanguliselt suurimas ohus olevale riigile on samuti kokku lepitud. Üldse eraldab komisjon 2009. aasta esimesel poolel üle 500 miljoni euro ja aasta lõpuks veel 300 miljonit eurot kasutamiseks rohkem kui 40 riigis, suurendades nii põllumajanduse toetamise kooskõlastamist ja tõhusust.

(18) Investeerimine põllumajanduse tootmispiirkondade ja turgude ühendamisse. Komisjon ja liikmesriigid peaksid tegema koostööd piirkondlike organisatsioonide ja erasektoriga, et ühtlustada investeerimist turgude ja tootmispiirkondade ühendamise toetamisse, mis on ELi uus suund.

III.4.2.3. Investeerimine loodussäästlikku majanduskasvu

Kriis annab suure võimaluse loodussäästlikuma majanduse loomiseks. Kliimamuutus on tohutu probleem ning vaja on ülemaailmseid meetmeid, et vältida pöördumatut kahju hiljem. EL on võtnud endale kindlad kohustused ning on pühendunud ambitsioonikate tulemuste saavutamisele detsembris toimuval Kopenhaageni kliimakonverentsil, millel tuleb võimaldada täielikult osaleda ka arengumaadel. Vähimarenenud riikide puhul on riiklike kohanemiskavade koostamine abi andmisel prioriteetne aspekt. Riiklikud kohanemiskavad sisaldavad kõige pakilisemaid nõudmisi ja need tuleks kaasata riiklikesse strateegiatesse. Seni on 39 riiki sellised kavad vastu võtnud ja muud, ka muud kui vähimarenenud riigid, peaksid seda eeskuju järgima[10].

(19) Kliimamuutuste Liidu edendamine. ELi liikmesriigid peaksid toetama Ülemaailmset Kliimamuutuste Liitu (GCCA), mille loomise Euroopa Ülemkogu 2008. aastal heaks kiitis. GCCA püüab suurendada toetust kõige vaesematele ja kliimast enim mõjutatud arengumaadele, eriti vähimarenenud riikidele ja arengumaadest väikesaartele.

(20) Uuendusliku rahastamise kasutamine võitluses kliimamuutusega. ELi liikmesriigid peaksid, nagu on kokku lepitud Euroopa saastekogustega kauplemise süsteemi käsitlevates õigusaktides, kasutama osa oma saastekoguste oksjonil müümise tuludest muu hulgas ilmastiku muutusega kohanemiseks, metsastamiseks ja taasmetsastamiseks ning tehnosiirdeks neisse arengumaadesse, kes ratifitseerivad Kopenhaageni kokkuleppe. Komisjon soovitab liikmesriikidel uurida võimalusi käivitada ülemaailmne kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamise mehhanism kui ühendav algatus üleminekuperioodil 2010. aastast kuni Kopenhaageni konverentsil kokkulepitava uue finantsstruktuuri täieliku rakendamiseni.

(21) Keskendumine taastuvenergiale. EIP peaks investeerima taastuvenergiasse ja energiatõhususse. Piirkondlikku mõõdet tugevdatakse piirkondliku energiaülekande, gaasijuhtmete ja jaotusprojektide abil. EIP peaks püüdma laiendada oma 3 miljardi euro suuruse energia ja säästvuserahastu kasutamist abikõlblikes riikides. Komisjon edendab taastuvenergia kasutamist AKV riikides 200 miljoni euro suuruse energiarahastu kaudu ja täpsustab uut energia toetuskava Ladina-Ameerikas 2010.–2013. aasta piirkondliku näidisprogrammi osana.

(22) Keskkonnasäästlike ja säästvate tehnoloogiate siirde toetamine. Komisjon ja liikmesriigid peaksid toetama (kuni 80 miljoni euroga aastani 2010) ülemaailmset energiatõhususe ja taastuvenergia fondi, mis on innovaatiline riskikapitali fond ja mille eesmärk on intensiivistada keskkonnasäästlike tehnoloogiate siiret, arendamist ja kasutuselevõtmist arengumaades ja üleminekujärgus majandustes.

III.4.2.4. Kaubavahetuse ja erainvesteeringute stimuleerimine

WTO ennustab oma aruandes, et kriisi tulemusena väheneb (9 %) esimest korda rohkem kui 20 aasta jooksul ülemaailmse kaubavahetuse maht. Kapitali sissevool ja piirkonnasisesed kaubavood on juba oluliselt vähenenud. Oleks vaja, et majandus pöörduks kasvule. Usalduse ja ennustatavuse suurendamine turuosaliste jaoks, kauplemiskulude vähendamine ja tootmisvõimsuse suurendamine aitab riikidel võidelda kriisi negatiivse mõjuga ja tulla olukorrast välja endisest tugevamana, kui halvimast üle on saadud. Järgida tuleks kahte eesmärki.

Esiteks peaks EL varasemast rohkem kiirendama oma kaubandusabi strateegia elluviimist ja järgima kollektiivset kavatsust eraldada 2010. aastaks 2 miljardit eurot kaubandusega seotud abiks ning tagama kaubandusabi strateegia kõigi muude aspektide järelmeetmed. EÜ ületas 2007. aastal oma 2010. aastaks seatud eesmärgi, andes kaubandusega seotud abi 1,019 miljardit eurot. ELi liikmesriikide antud kaubandusega seotud abi moodustas kokku 960 miljonit eurot, mis oli märgatav kasv võrreldes 2006. aastaga. ELi kogu kaubandusabi ületas 2007. aastal 7 miljardit eurot. Seda kasvutrendi tuleb säilitada ning töötada sellele toetudes välja tulemuslikumad arengule ja majanduskasvule suunatud strateegiad, mis tuleb kaasata riiklikesse programmidesse ja piirkondlikesse integratsioonikavadesse. Toetudes hiljuti vastu võetud ELi piirkondlikele strateegiadokumentidele, tuleb AKV riikide jaoks kiiresti koostada ELi piirkondlikud kaubandusabi paketid.

Teiseks peaks EL arendama kooskõlas G20 tippkohtumise tulemustega tööd kaubanduse rahastamise valdkonnas. Pingelisem üleilmne likviidsusolukord mõjutab kaubanduse rahastamist negatiivselt. Rahvusvahelise Valuutafondi andmeil langes madala sissetulekuga riikide kaubanduse rahastamise maht 2008. aasta viimases kvartalis 18 %. Ekspordikrediidid, laenuvõimalused ja garantiid on olulised kaubavahetuse ergutamiseks ning neid tuleb suurendada.

(23) Kaubandusabi tegevuskava rakendamise kiirendamine ja kaubandusabi tõhustamine. Komisjon ja liikmesriigid peaksid intensiivistama oma pingutusi kaubandusabi rakendamiseks, säilitades praegused kohustused, sealhulgas jätkates kaubandusega seotud abi andmist 2 miljardi euro ulatuses 2009. ja 2010. aastal, ning veenduma abi tulemuslikkuses. AKV ja Ladina-Ameerika piirkondlikud kaubandusabi paketid peaksid toetama piirkondlike organisatsioonide ja partnerriikide jõupingutusi arenguabi koondamiseks, et luua piirkondlik stiimul.

(24) Ekspordikrediidi suurendamine. G20 leppis kokku mitmepoolses kaubanduse rahastamise algatuses, mille raames antakse 250 miljardi dollari ulatuses ekspordikrediite investeerimisasutuste ja mitmepoolsete arengupankade kaudu. Paljud liikmesriigid on oluliselt suurendanud oma ekspordikrediidiasutuste suutlikkust garanteerida ja kindlustada eksporditehinguid. Komisjon soovitab kasutada suuremat suutlikkust, et katta suuremat kaubavahetuse mahtu arengumaade toetamiseks. EIP peaks kaaluma mitmepoolsete kaubanduse rahastamise algatuste toetamist.

(25) Investeeringugarantiide tagamine ja laenuvõimaluste pakkumine. i) Komisjon ja EIP teevad koostööd investeeringugarantiide suurendamiseks muu hulgas laiendades garantiivõimalusi infrastruktuuri sihtfondi ja EIP investeerimisrahastu raames; ii) komisjon kutsub nõukogu üles võtma vastu komisjoni 2008. aasta mai ettepaneku tugevdada finantsiliselt Euroopa – Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastut tagasimaksete arvel; iii) komisjon täiendab Ida-Euroopas asuvate Euroopa naabruspoliitika riikide jaoks mõeldud investeerimisrahastut; iv) pakkudes laenusid, kapitali ja/või garantiisid, peaks EIP tugevdama oma toetust nii väikerahastamisasutustele kui ka pangandussektorile.

IV. KOOSTÖÖ JUHTIMISE JA STABIILSUSE VALDKONNAS

Jätkusuutliku majandusarengu jaoks on äärmiselt olulised valitsemistava ja korruptsioonivastane võitlus. Mitmed valdkonnad väärivad erilist toetamist. Arengumaad peavad jätkama jõupingutusi aruka makromajandusliku ja reguleeriva keskkonna loomiseks erasektori tegevuse ja majanduskasvu jaoks. See on parim stiimul välisinvesteeringute ligimeelitamiseks ja kapitali väljavoolu vähendamiseks. Hea maksukorraldus ehk läbipaistvus, teabevahetus, õiglane maksukonkurents ja arukad tollisüsteemid suurendavad arenguks vajaminevaid finantsressursse. Ka välisvõlga tuleks arukalt juhtida. Suurem laenamine kriisi mõju korvamiseks võib olla suureks ohuks laenusuutlikkusele, eriti nendes arengumaades, kelle võlakoorem juba niigi suur.

Erilist tähelepanu vajavad ebakindla olukorraga riigid. Tuleb võtta meetmeid, et täiustada varajast hoiatamist, konfliktide ennetamist, kriisiohjet ja demokraatia ülesehitamist, mille eesmärk on poliitilise ja sotsiaalse stabiilsuse tugevdamine ja viimastel aastatel saavutatud demokraatlike saavutuste säilitamine. Komisjon tihendab poliitilist dialoogi nende riikidega.

Riikliku valitsemiskavaga peaks kaasnema piirkondliku integratsiooni tugevdamine. Kooskõlastamatud või isegi konkureerivad riiklikud kavad võivad mõjutada negatiivselt naaberriike ja majanduslangust veelgi süvendada. Piirkondlik integratsioon ja koostöö, eriti piirkonnasisese kaubavahetuse ning kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumise edendamine aga aitab leevendada kriisi pikaajalist mõju. Seetõttu on oluline sõlmida AKP piirkondadega majanduspartnerluslepingud.

(26) Poliitika täiustamine ja poliitilise dialoogi laiendamine. Vahekokkuvõtte ja juhtimisalgatuse raames kuulutab komisjon 2009. aastal majanduse ja rahanduse juhtimise partnerriikidega peetava poliitilise dialoogi peateemaks.

(27) Maksukorralduse tõhustamine. Komisjon edendab maksuvaldkonna head valitsemistava rahvusvahelisel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Komisjon kutsub arengueesmärkide saavutamise ja ülemaailmse finants- ja regulatiivsüsteemi täiustamise nimel liikmesriike üles toetama seda eesmärki.

(28) Uute võlakriiside vältimine. Komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama arutelu praegustel raamistikel ja põhimõtetel rajanevate riiklike võlakirjalaenude ümberstruktureerimise tõhustatud mooduste üle.

V. ÜLEILMASTUMINE: AVATUS, TÕHUSUS, HÕLMAVUS

V.1. AVATUD MAJANDUS

ELi strateegiat arengumaade aitamiseks kriisiga toimetulekul ümbritseb laiem ülemaailmne kontekst, kus (nagu rõhutati Londoni tippkohtumisel) on vaja otsustavat tegutsemist mitte ainult ülemaailmse elavnemise jätkumiseks, vaid ka maailmakaubanduse ja investeerimise taastamiseks ning ülemaailmsete institutsioonide suuremaks kaasamiseks. Endise olukorra juurde naasmine ei tule kõne alla.

Protektsionismi suurendamine tähendab majanduskasvu ja arengu pärssimist. Ülemaailmsete turgude avatuse tagamine on parimaid viise võidelda majanduslangusega ja suunata majandus tagasi tõusule, millest on kasu nii tööstusriikidele kui ka arengumaadele. EL peaks koos teiste rahvusvahelise kogukonna liikmetega astuma samme, et:

- vältida uute tõkete püstitamist . G20 leppis Londonis kokku hoiduda uute kaubandus- ja investeerimistõkete püstitamisest ning kutsus üles tühistama hiljuti võetud kaubavahetust piiravad või moonutavad meetmed. Seda lubadust pikendati 2010. aasta lõpuni;

- saavutada võimalikult ruttu edu kokkuleppe saavutamisel Doha vooru kohta . Voor sisaldab arengumaade, eriti kõige vaesemate riikide jaoks tõeliselt väärtuslikke elemente, näiteks pakkudes vähimarenenud riikidele tollimaksu- ja kvoodivaba pääsu kõigi tööstusriikide turgudele ning laiendatud võimalusi kiiresti arenevates riikides. See tähendab muu hulgas kaubandust moonutavate põllumajandustoetuste ja turutõkete olulist vähendamist ning ambitsioonikat kaubavahetuse lihtsustamise lepingut.

V.2. TÕHUSAMAD JA HÕLMAVAMAD ÜLEMAAILMSED INSTITUTSIOONID

Poliitilise ja majandusintegratsiooni intensiivsus ja üleilmne seotus on jätnud seljataha ülemaailmsed juhtimissüsteemid. Selle arengu ärakasutamiseks on vaja tõhusamat ja hõlmavamat ülemaailmset ülesehitust. Praegune kriis pakub ka siin võimalust kohandada ÜRO ja rahvusvahelised finantsorganisatsioonid ümber nii, et nad suudaksid tulemuslikult lahendada globaalseid probleeme. Ka G20 peaks reformidele kaasa aitama. ÜRO, Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank viivad eraldi läbi hindamist, mida on vaja nende suutlikkuse ja legitiimsuse suurendamiseks, ning tulemusi oodatakse 2009. aasta jooksul. G20 on aidanud kaasa rahvusvaheliste finantsasutuste reformimisele. ÜRO puhul pakub 2009. aasta juunis toimuv ÜRO kõrgetasemeline konverents võimaluse kõnealust reformikava edasi arendada.

Arengu vaatenurgast väärivad ELi erilist tähelepanu järgmised teemad:

- ÜRO peab suutma tõhusalt kooskõlastada rahvusvahelisi pingutusi arengumaade aitamisel tulla toime erinevate ülemaailmsete sotsiaalsete, majanduslike ja finantsprobleemidega. Näiteks tuleks täielikult ellu viia majandus- ja sotsiaalnõukogu reform. Lisaks tuleks tugevdada ÜRO suutlikkust ühtselt tegutseda, nagu soovitas ÜRO süsteemiülese ühtsuse ekspertrühm (2006), näiteks toiduainetega varustamise kindluse valdkonnas, paremini integreerides ja ratsionaliseerides oma kolme Roomas asuva toiduabi ja põllumajandusagentuuri tegevust;

- rahvusvaheliste finantsasutuste kohta leppis G20 Londonis kokku oluliselt suurendada rahvusvaheliste finantsasutuste vahendeid, sealhulgas vahendeid, mis on vajalikud, et suurendada nende suutlikkust aidata puudustkannatavaid riike. Selle hulka kuulub liikmetepoolne vahetu rahastamine 250 miljardi dollari ulatuses (sellest 100 miljardit dollarit ehk 75 miljardit eurot annavad ELi liikmesriigid), mis kaasatakse hiljem laiendatud ja paindlikumasse uude laenuvõtmiskorraldusse, mida suurendati 500 miljardi dollarini – lisandub üldine 250 miljardi dollari suurune laenueriõiguste eraldamine ja neljanda paranduse ratifitseerimine Rahvusvahelise Valuutafondi liikmete poolt. Peale selle leppis G20 kokku rahvusvaheliste finantsasutuste volituste, tegevusulatuse ja juhtimise reformimises, et suurendada kiiresti arenevate riikide ja arengumaade sõnaõigust ja esindatust, ning leppis kokku, et finantsasutuste juhid ja juhtkonnad tuleks määrata avatud, läbipaistva ja teenetepõhise valiku tulemusena. Maailmapanga puhul soosib komisjon kriisi leevendamismeetmena Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni (IDA) tegevuse hoogustamist. Rahvusvaheliste finantsasutuste tingimused tuleb praeguses kriisis kohandada iga riigi konkreetsele olukorrale;

- üldisemalt tuleks asjaomaste juhtorganite ühtekuuluvuse suurendamiseks püüelda reformi läbiviimiseks tehtavate jõupingutuste sünergia poole. Piirkondlike arengupankade roll vähimarenenud riikides peaks olema suurem. Toetudes Londoni tippkohtumise tulemustele, tuleks piirkondlikke ja ülekontinendilisi rühmitusi nagu Aafrika Liit, ASEAN ja muud kutsuda üles osalema mitteametlikul rahvusvahelisel foorumil, et tagada suurem tõhusus ja esindatus.

VI. KOKKUVÕTE

Käesolev komplitseeritud kriis on suureks ohuks ülemaailmsele stabiilsusele. Pikaajaline poliitiline nägemus peab suunama kiiret ja viivitamatut tegutsemist. Eelmisel aastal võetud kohustused on vaja täita ja täitmist on vaja kiirendada. Kuid kriisis peitub ka võimalusi. Võimalus aidata arengumaid ja panna alus uuele paremale partnerlusele, investeerida rohkem ja paremini, et ergutada meie oma majandust, hinnata ümber prioriteedid, saavutada majanduskasv loodust säästvalt, kujundada ümber rahvusvaheline majanduslik ja rahanduslik ülesehitus ning kohandada need uue sajandi tegelikkusele.

See eeldab Euroopa tugevat ja tingimusteta juhtrolli, mis edendaks Londonis saavutatud uut ülemaailmset kokkulepet. Asjade muutmiseks peab Euroopa olema ühtne.

Aeg on tegutseda.

[1] Neli komisjoni talituste töödokumenti käsitlevad arengu finantseerimist („Kuhu liigub EL pärast Doha konverentsi?”, SEK(2009) 444), kaubandusabi („2009. aasta kaubandusabi seirearuanne”, SEK(2009) 442), abi tõhusust („Abi tõhusus Accra konverentsi järel – milline on ELi positsioon?”, SEK(2009) 443) ja aastatuhande arengueesmärke („Aastatuhande arengueesmärgid – finantskriisi mõju arengumaadele”, SEK(2009) 445).

[2] Rahvusvaheline Valuutafond („Ülemaailmse finantskriisi tagajärjed madala sissetulekuga riikide jaoks”, märts 2009), Maailmapank („Ujumine vastuvoolu: kuidas arengumaad kriisiga toime tulevad”, märts 2009 ja „Ülemaailmne majanduskriis: haavatavuse hindamine läbi vaesuse prisma”, veebruar 2009), Ülemeremaade Arengu Instituut („Ülemaailmne finantskriis ja arengumaad – mida saab EL teha?”, jaanuar 2009), EIP („Finantskriisi mõju AKV riikidele” , detsember 2008), Aasia Arengupank („Märkmeid riikide majanduste seire kohta”, veebruar 2009).

[3] Nimetatud summa jaguneb järgmiselt: 3 miljardit eurot eelarvetoetusteks, 800 miljonit eurot toiduainete rahastamisvahendile ja 500 miljonit eurot sihtotstarbelisele FLEX-mehhanismile.

[4] OECD arenguabikomitee 2008.–2010. aasta abivoogude aruandekohuslaste nimekirjas olevatele riikidele.

[5] Homi Kharas. Abi ebastabiilsuse kulukuse mõõtmine, Wolfensohn Centre for Development, juuni 2008.

[6] Arvnäitajad põhinevad uuringu „Abi tulemuslikkuse kava – Euroopa lähenemisviisi eelised” esialgsetel tulemustel. Euroopa Komisjoni tellitud uuring peaks valmima 2009. aasta suvel.

[7] Maailmapank, 2009.

[8] Üksikasjad Aafrika ja Vahemere piirkondlike infrastruktuurialgatuste kohta komisjoni talituste töödokumendi Arengu rahastamine 3. ja 4. lisas.

[9] Aafrika ühine seisukoht: ettevalmistused G20 2. aprilli 2009. aasta kohtumiseks, Aafrika Liit, märts 2009.

[10] Riiklikud kohanemiskavad on vastu võtnud järgmised riigid3. ja 4. lisas.

[11] Aafrika ühine seisukoht: ettevalmistused G20 2. aprilli 2009. aasta kohtumiseks, Aafrika Liit, märts 2009.

[12] Riiklikud kohanemiskavad on vastu võtnud järgmised riigid: Bangladesh, Benin, Bhutan, Burkina Faso, Burundi, Kambod ž a, Roheneemesaared, Kesk-Aafrika Vabariik, Komoorid, Kongo Demokraatlik Vabariik, Djibouti, Eritrea, Etioopia, Gambia, Guinea, Guinea-Bissau, Haiti, Kiribati, Lesotho, Libeeria, Madagaskar, Malawi, Maldiivid, Mali, Mauritaania, Mosambiik, Niger, Rwanda, Samoa, Sćo Tomé ja Prķncipe, Senegal, Sierra Leone, Saalomoni saared, Sudaan, Tansaania, Tuvalu, Uganda, Vanuatu, Sambia.