(1)

Komisjon võttis 22. novembril 2017 vastu iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis tähistab majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta (2018) algust. Selles võeti nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt 17. novembril 2017 välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast. Euroopa Ülemkogu kiitis 22. märtsil 2018 heaks iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud prioriteedid. Samuti võttis komisjon 22. novembril 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1176/2011 (2) alusel vastu häiremehhanismi aruande, milles Soomet ei nimetatud ühe liikmesriigina, kelle olukorda tuleb põhjalikult analüüsida. Samal kuupäeval võttis komisjon vastu ka soovituse euroala majanduspoliitikat käsitleva nõukogu soovituse kohta, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 22. märtsil 2018. Nõukogu võttis 14. mail 2018 vastu soovituse euroala majanduspoliitika kohta (3) („euroala soovitus“).

(2)

Kuna Soome rahaühik on euro ning majandus- ja rahaliidu riigid on üksteisega tihedalt seotud, peaks Soome tagama euroala soovituse täieliku ja õigeaegse täitmise, nagu on kajastatud allpool esitatud soovitustes, eelkõige soovituses 3.

(3)

2018. aasta aruanne Soome kohta avaldati 7. märtsil 2018. Selles hinnati Soome edusamme nõukogu poolt 11. juulil 2017 vastu võetud riigipõhiste soovituste (4) täitmisel, varasematel aastatel vastu võetud riigipõhiste soovituste järelmeetmeid ja Soome edusamme strateegia „Euroopa 2020“ riiklike eesmärkide suunas liikumisel.

(4)

Soome esitas13. aprillil 2018 oma 2018. aasta riikliku reformikava ja 2018. aasta stabiilsusprogrammi. Selleks et võtta arvesse kõnealuste dokumentide omavahelisi seoseid, hinnati neid ühel ja samal ajal.

(5)

Asjaomaseid riigipõhiseid soovitusi on võetud arvesse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014.–2020. aasta programmide koostamisel. Nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 (5) artikliga 23, võib komisjon juhul, kui on vaja toetada asjaomaste nõukogu soovituste rakendamist, nõuda, et liikmesriik vaataks läbi oma partnerluslepingu ja asjaomased programmid ning teeks nende muutmise ettepanekud. Suunistes, kuidas rakendada meetmeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumiseks usaldusväärse majandusjuhtimisega, esitas komisjon täiendavad üksikasjad selle kohta, kuidas ta kõnealust sätet kavatseb kasutada.

(6)

Soome suhtes kohaldatakse praegu stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa ning võlareeglit. Valitsus kavatseb 2018. aasta stabiilsusprogrammis saavutada 2018. aastal nominaalse eelarvepositsiooni, mis on – 0,6 % SKPst, nagu eelmisel aastal. Valitsus prognoosib, et 2019. aastal ja edaspidi positsioon paraneb ning saavutab 2020. ja 2021. aastal väikse ülejäägi. 2017. aastal ületati keskpika perioodi eelarve-eesmärki, milleks on struktuurne eelarvepuudujääk 0,5 % SKPst. Siiski peaks ümberarvutatud struktuurne eelarvepuudujääk (6) prognooside kohaselt olema 2018.–2019. aastal veidi suurem, 0,6 % SKPst, ja järgnevatel aastatel vähenema. Valitsemissektori võla suhe SKPsse saavutas 2015. aastal kõrgeima taseme 63,6 % juures ja langes 2017. aastal 61,4 %-le. 2018. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt jätkub võla suhte vähenemine ja 2021. aastal on see 56,7 % SKPst. Nende eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium näib üldjoontes usutav. Peamised eelarveprognoosi paikapidavuse küsitavused seonduvad kavandatud sotsiaal- ja tervishoiuteenuste reformi võimalike oodatust suuremate algkuludega.

(7)

2018. aasta stabiilsusprogrammis tuletatakse meelde, et pagulaste erakorralise sissevooluga seotud kulud suurenesid ning sellel oli 2015. ja 2016. aastal märkimisväärne mõju eelarvele. 2017. aasta stabiilsusprogrammis prognoositi 2017. aastal kulude vähenemist 0,15 % SKPst. Seda arvu 2018. aasta stabiilsusprogrammis ei kinnitatud ja seetõttu komisjon seda arvesse ei võtnud. Lisaks võimaldati Soomele nõutavast keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavast 2017. aastaks ajutist kõrvalekaldumist mahus 0,5 % SKPst, et võtta arvesse riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust positiivselt mõjutavaid suuri struktuurireforme, eelkõige 2017. aasta pensionireformi ja konkurentsivõime pakti. Soomele võimaldati 2017. aastaks ka ajutist kõrvalekaldumist mahus 0,1 % SKPst, et võtta arvesse riiklikke investeeringukulusid liidu poolt kaasrahastatavatesse projektidesse. Viimatinimetatud kõrvalekalde võimaldamise üks kriteeriume on, et avaliku sektori koguinvesteeringud ei vähene. 2017. aasta arvandmetest nähtus, et võrreldes eelmise aastaga vähenesid 2017. aastal avaliku sektori investeeringud, kuid liidu vahenditega seotud investeeringud jäid hinnanguliselt samale tasemele. Seega leitakse, et 2017. aastal liidu kaasrahastatud projektidesse tehtud riiklike investeeringukulude suhtes ei vasta Soome enam 0,1 % ulatuses SKPst ajutise kõrvalekaldumise võimaldamise nõuetele. Ülejäänud ajutised kõrvalekalded keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise kohandamiskavast kantakse üle ja ning võivad kesta kokku kolm aastat. Seega on erakorraliste sündmuste ja struktuurireformi klauslitest tulenev ajutine kõrvalekaldumine kokku 2018. aastal 0,67 % SKPst ja 2019. aastal 0,5 % SKPst.

(8)

Nõukogu soovitas Soomel tagada, et 2018. aastal piirduks keskpika perioodi eelarve-eesmärgist kõrvalekalle ulatusega, mis on lubatud seoses erakorraliste sündmuste mõjuga eelarvele (võimaldatud 2016. aastal), samuti struktuurireformide ja investeeringute elluviimisega (võimaldatud 2017. aastal). Selleks ei tohi valitsemissektori esmaste netokulude nominaalne kasvumäär 2018. aastal ületada 1,9 %, mis vastab struktuurse eelarvepositsiooni lubatud halvenemisele 0,1 % SKPst. Komisjoni 2018. aasta kevadprognoosi kohaselt on 2018. aastal oht kalduda soovitatud eelarvekohandusest mõnevõrra kõrvale. Siiski prognoositakse praegu, et tänu 2017. aasta oodatust parematele tulemustele jäädakse keskpika perioodi eelarve-eesmärgile lähemalegi kui erakorraliste sündmuste ja struktuurireformi klauslitega võimaldatud kõrvalekalde puhul. Kui see kinnitust leiab, võetakse seda arvesse 2018. aasta järelhindamises.

(9)

Komisjoni 2018. aasta kevadprognoosi kohaselt peaks Soome 2019. aastal tagama, et 2019. aastal piirdub keskpika perioodi eelarve-eesmärgist kõrvalekalle ulatusega, mis on lubatud seoses 2017. aastal struktuurireformide elluviimiseks ajutise kõrvalekaldena võimaldatud mõjuga eelarvele. Selleks ei tohi valitsemissektori esmaste netokulude nominaalne kasvumäär ületada 2,9 %, mis vastab struktuurse eelarvepositsiooni lubatud halvenemisele 0,2 % SKPst. Kui poliitikat ei muudeta, peaks Soome 2019. aastal nõude täitma. Samuti peaks Soome eeldatavasti nii 2018. kui ka 2019. aastal saavutama võla vähendamise sihttaseme. Üldiselt on nõukogu seisukohal, et Soome peab olema valmis võtma vajalikke meetmeid nõuete täitmise tagamiseks 2018. aastal, ja prognoosib, et 2019. aastal täidab Soome stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid.

(10)

Rahvastiku vananemise ja tööjõu vähenemise tõttu kasvavad kulutused pensionidele, tervishoiule ja pikaajalisele hooldusele eeldatavasti 2016. aasta 22 %-lt SKPst 2030. aastaks 24 %-le SKPst. Praegu parlamendis arutamisel oleva haldusreformi ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste reformi eesmärk on vähendada selles valdkonnas kulude kasvu. Muude eesmärkide seas soovitakse tagada tervishoiuteenuste võrdne kättesaadavus ja vähendada patsientide ooteaegu, eriti ebasoodsamates või kaugetes piirkondades. Inimeste endi hinnangul täitmata ravivajaduse määr ületab liidu keskmist. Eelkõige on vajalike meditsiiniteenuste saamine raskendatud mittetöötavatel inimestel. Vastutus Soome sotsiaal- ja tervishoiuteenuste eest läheb alates 2020. aastast uuele piirkondlike haldusasutuste tasandile, st maakonnatasandi asutustele. Reformiga koondatakse ressursse, et neid maakonnatasandil tulemuslikumalt kasutada. Tootlikkust peaks suurendama ka digi- ja e-teenuste ulatuslikum kasutamine. Lisaks tehtaks sotsiaal- ja esmatasandi tervishoiuteenused kättesaadavaks nii riiklikes kui ka erasektori sotsiaal- ja tervisekeskustes. Seeläbi suureneks patsientide valikuvabadus ja samas säästaks teenuseosutajate vaheline konkurents eeldatavasti kulusid. Selliste suurte eesmärkide saavutamine oleneb ka reformi rakendamise etapis tehtavatest valikutest.

(11)

2017. aastal töötas 20–64aastasest tööealisest elanikkonnast kokku 74 %, mis tähendab, et Soomes oli tööhõive määr võrreldes teiste Skandinaaviamaadega suhteliselt madal. Tööturul osalemine oli samuti madalam, eriti naiste, madala kvalifikatsiooniga meeste ja rändetaustaga inimeste puhul. 2017. aastal oli kogu tööjõu struktuurse tööpuuduse määr 7,5 %, mida on palju. Hiljuti Soome ametiasutuste võetud meetmetest hoolimata takistavad tööhõive kasvu probleemid nii tööpakkumise vastuvõtmiseks uute stiimulite kui ka aktiivsema tööturupoliitika kehtestamisel.

(12)

Endiselt takistavad tööjõu veelgi ulatuslikumat kasutamist mitteaktiivsus- ja töötuslõksud. Märkimisväärne mitteaktiivsuslõks tekib sotsiaalkindlustussüsteemi ja selle kaudu võimaldatavate mitmesuguste toetuste koosmõjus. Sotsiaalabil ja eluasemetoetustel on selle lõksu kujunemisel väga oluline roll. Sissetuleku suurenemisel kaob kiiresti nende ja muude toetuste saamise võimalus, millega kaasneb risk, et tööleasumine ei pruugi rahaliselt piisavalt tasuv olla. Leitakse, et toetuste saamise eeskirjade keerukuse ja kaasnevate haldustavade tulemusel on tekkinud märkimisväärsed töötuslõksud ehk bürokraatlikud lõksud. Ebakindlus toetuste taseme ja ennistamiseks kuluva aja suhtes vähendab huvi lühiajalise või osalise tööajaga töötamise vastu. Samuti tuleb arvestada, et kuigi viimasel ajal on elamuehitus hoogustunud, võib töötajate liikuvust takistada ka taskukohaste eluasemete puudus kasvukeskustes. Tõenäoliselt saab sotsiaalkindlustussüsteemi läbivaatamiseks ainest käimasolevast Soome kodanikupalga eksperimendist, mille esimesi tulemusi oodatakse 2019. aastal. Kaalutud on vanemapuhkuse süsteemi reformi, et suurendada sünnitamiseas naiste tööhõive määra ja edendada soolist võrdõiguslikkust. Praegu valmistatakse ette reaalajas sissetulekuregistrit, mis võiks anda võimaluse parandada avalike teenuste tõhusust ja toetuste taseme määramise tulemuslikkust.

(13)

Palgakujunduse tavad on muutumas ning järjest levinumad on sektori- ja kohaliku tasandi palgaläbirääkimised. Kuna äriühingud peavad tihti rinda pistma väga erinevate piirangutega, peaks see võimaldama eri äriühingutele suuremaid palgaerinevusi, tagades tootlikkuse kasvu järgiva reaalpalkade tõusu ja samas toetades suuremat tööhõivet. 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses sõlmitud viimaste palgakokkulepete raames on organiseerunud tööandjatel paremad võimalused kohaliku tasandi läbirääkimisteks. Tööandjatel, kes ei ole organiseerunud, on endiselt mõningaid takistusi. Täheldatud on esimesi positiivseid muutusi, sest hiljutiste palgaläbirääkimiste praegune seis lubab oletada, et see lõpeb kulupõhise konkurentsivõime suhtes laias laastus neutraalselt. Praktikas tundub, et palgakokkulepete ametliku kooskõlastamise puudumisest hoolimata on Soomes kujunemas oma mudel, milles seostatakse suletud sektori palgatõusud avatud sektoris kokku lepitud tõusudega.

(14)

Nüüd kui aktiivsus ja tööhõive on järk-järgult kriisieelsele tasemele jõudmas, kujuneb töötute ja mitteaktiivsete väiksemast tööalasest konkurentsivõimest tõenäoliselt tõsine probleem, mis võib tööturu taastumist pidurdada, kahjustades seega Soome heaoluühiskonna pikaajalist jätkusuutlikkust. Seda silmas pidades tuleb töötutele ja mitteaktiivsetele pakkuda sobivaid integreeritud aktiveerimis- ja rehabiliteerimisteenuseid. Samas on avalikele tööturuasutustele ja eriti nõustamise otstarbel eraldatud ressursid alla liidu keskmise. Töötutele, sh eriti neile, kellel on halvemad tööhõivevõimalused, pakutavad teenused on hajutatud mitme eraldiseisva pakkuja vahel. Integreerimine või parem kooskõlastamine aitaks saavutada lünkadeta teenuseahela (ühtne kontaktpunkt töötute/mitteaktiivsete jaoks). On vaja jätkata jõupingutusi, et tagada mitteaktiivsete, eelkõige 25–49aastaste vanuserühma kuuluvate isikute ja rändetaustaga isikute taas tööturule sisenemine. Sisserännanud võiksid osaliselt tasa teha tööealise rahvastiku arvu vähenemise, kuid selleks peavad nad olema hästi integreerunud tööturule ja Soome ühiskonda. Lisaks on suurenemas tööjõupuudus, mis tõenäoliselt peegeldab majanduses toimuvaid struktuurseid muutusi, nt elanikkonna vananemist. See osutab vajadusele jätkuvalt investeerida täiskasvanuharidusse ja kutseõppesse, et võimaldada ametialast liikuvust ja vähendada oskuste nõudlusele mittevastavust.

(15)

Valitsus on rakendanud ettevõtluse ja idufirmade edendamise meetmeid ning parandanud laenude ja ekspordigarantiide kättesaadavust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Samuti võivad nüüd töötud ettevõtlusega alustades saada esimestel kuudel edasi töötushüvitist. See skeem osutub tõenäoliselt edukaks, kui lisandub ka koolitus ja juhendamine, skeemi lühiaegsus seevastu võib selle mõju piirata. Samuti on endiselt nõrku kohti ettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitse tagamisel ning füüsilisest isikust ettevõtjate vaesuse risk on Soomes võrreldes palgatöötajatega kõrge.

(16)

Kodumajapidamiste võlakoormus on endiselt rekordiliselt kõrgel tasemel (2016. aastal 67 % SKPst). Võlgu on peamiselt võetud ujuva intressiga, millega kaasnevad keskpikas perspektiivis intressimäärade tõusuga seotud riskid. Tarbijakrediit kasvab kiiresti ja järjest suurem osa sellistest laenudest on saadud välispankadelt, muudelt finantsasutustelt kui krediidiasutused, väikelaenu pakkujatelt ja vastastikuse laenuandmisega. Soome Finantsjärelevalveasutus on võtnud mitu meedet, et pidurdada kodumajapidamiste võlakoormuse suurenemist. Siiski ei eeldata lähitulevikus aktiivset finantsvõimenduse vähendamist, eriti seetõttu, et intressimäärad on endiselt madalad ja tarbijate kindlustunne suur. Põhjaliku krediidiregistri (mis koguks võlgnike kohta nii positiivset kui ka negatiivset teavet) puudumine võib takistada pankadel kodumajapidamiste koguvõlakoormusest selge ülevaate saamist.

(17)

Komisjon on Euroopa poolaasta (2018) raames Soome majanduspoliitikat põhjalikult analüüsinud ja avaldanud selle tulemused 2018. aasta riigiaruandes. Ta on hinnanud ka 2018. aasta stabiilsusprogrammi, 2018. aasta riiklikku reformikava ning varasematel aastatel Soomele esitatud soovituste järelmeetmeid. Komisjon ei ole arvesse võtnud mitte üksnes nende asjakohasust Soome eelarve- ja sotsiaalmajanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast, vaid ka seda, mil määral need vastavad liidu õigusnormidele ja suunistele, pidades silmas vajadust anda riigi tulevastesse otsustesse liidu tasandi panus ja tugevdada seeläbi liidu üldist majandusjuhtimist.

(18)

Võttes arvesse kõnealust hindamist, on nõukogu 2018. aasta stabiilsusprogrammiga tutvunud ja tema arvamus (7) kajastub eelkõige allpool esitatud soovituses 1,

1.

2.

3.