—

Tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 25. juuli 2022. aasta otsus Hypo Vorarlberg AG ja Portigon AG poolt 2017. aastal ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/2022/41) ja selle lisad vähemalt osas, milles need puudutavad hagejat, ja

—

mõista kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

1.

Esimene väide: oluliste menetlusnormide rikkumine, sest vaidlustatud otsust ei tehtud täies ulatuses teatavaks

Hageja väidab, et vaidlustatud otsust ei tehtud hagejale täies ulatuses teatavaks, mis on vastuolus ELL artikli 1 teise lõiguga, ELTL artiklitega 15, 296 ja 298 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 42 ja 47. Tutvumine otsuse oluliseks osaks olevate andmetega, mida ei tehtud teatavaks, on vajalik, et aru saada, kuidas võeti osamakse arvutamisel arvesse hageja individuaalset olukorda võrreldes kõigi teiste asjaomaste finantsinstitutsioonide olukorraga.

2.

Teine väide: rikutud on õiguskindluse põhimõtet, kuna vaidlustatud otsus on tagasiulatuva mõjuga

Vaidlustatud otsuse tagasiulatuv mõju on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna see ei ole seatud eesmärgi saavutamiseks vajalik.

3.

Kolmas väide: rikutud on direktiivi 2014/59/EL (1) artiklit 102, artikli 69 lõikeid 1 ja 2 ning määruse (EL) nr 806/2014 (2) artikli 70 lõiget 2 ja delegeeritud määruse (EL) 2015/63 (3) artiklit 3 ja artikli 4 lõiget 2 ning proportsionaalsuse põhimõtet, kuna sihttase määrati vääralt, sest kostja määras liidu õigusraamistikuga vastuollu minnes ülemäära kõrge sihttaseme.

4.

Neljas väide: oluliste menetlusnormide rikkumine, sest vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud

Vaidlustatud otsus on vastuolus põhjendamiskohustusega, mis tuleneb ELTL artikli 296 lõikest 2 ning harta artikli 41 lõikest 1 ja lõike 2 punktist c, sest avaldatud on vaid valik esialgseid arvutusandmeid. Kinni ei ole peetud Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-584/20 P (4) määratletud tingimustest põhjendamiskohustuse ulatuse kohta.

5.

Viies väide: oluliste menetlusnormide rikkumine, sest kostja ulatusliku kaalutlusõiguse kasutamist ei ole piisavalt põhjendatud

Vaidlustatud otsus on vastuolus põhjendamiskohustusega, sest kostja kaalutlusõigusega seoses ei ole täpsustatud, milliseid hinnanguid ta andis ja millistest kaalutlustest ta seejuures lähtus. Seega ei ole välistatud, et kostja kasutas oma kaalutlusõigust meelevaldselt.

6.

Kuues väide: rikutud on direktiivi 2014/59/EL artiklit 102, määruse (EL) nr 806/2014 artikli 69 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 70 lõikeid 2 ja 3 ning delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 4 lõiget 2, artikli 6 lõike 2 punkti a, artikli 7 lõike 2 punkti a ning artikli 17 lõikeid 3 ja 4 ning selle määruse lisa ja õigust tõhusale õiguskaitsele ning proportsionaalsuse põhimõtet, ses arvesse ei võetud tegelikku olukorda.

Vaidlustatud otsus on vastuolus liidu õigusraamistikuga ja õigusega tõhusale õiguskaitsele ja proportsionaalsuse põhimõttega, kuna kostja ei võtnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel arvesse tegelikku olukorda ja tugines selles ekslikele prognoosidele (eelkõige sihttasemete määramisel).

7.

Seitsmes väide: hagejat ei kuulatud ära ja rikuti tema õigust olla ära kuulatud

Hageja väidab, et vastuolus harta artikli 41 lõikega 1 ja lõike 2 punktiga a ei kuulatud teda ära enne vaidlustatud otsuse tegemist ega enne sellel otsusel põhineva osamakse suuruse määramist. Talle ei antud konsultatsioonimenetluse käigus võimalust esitada tõhusalt ja täielikult oma seisukoht.

8.

Kaheksas väide: delegeeritud määrus (EL) 2015/63 on vaidlustatud otsuse vastuvõtmise volitusnormina õigusvastane ja õigusvastane on delegeeritud määruses (EL) 2015/63 sätestatud riskiga korrigeerimise metoodika ning Ühtsele Kriisilahendusnõukogule antud kaalutlusõigus

Delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa — millel põhineb vaidlustatud otsus — näevad ette läbipaistmatu osamaksete arvutamise korra, mis on vastuolus harta artiklitega 16, 17, 41 ja 47 ning ei võimalda järgida harta artikleid 20 ja 21 ega tagada proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtetest kinnipidamist. Kostjal on ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamist ei ole võimalik põhjendada tõendatavalt ja kontrollitavalt.

9.

Üheksas väide: vaidlustatud otsuse õigusliku alusena on rakendusmäärus (EU) 2015/81 (5) on õigusvastane

Vaidlustatud otsus on vastuolus aluslepingutega, kuna rakendusmääruse 2015/81 artikkel 8 läheb kaugemale määruse (EL) 806/2014 artikli 70 lõikes 7 koosmõjus ELTL artikliga 291 seatud piiridest ning rakendusmääruses ega volitusnormis ei ole esitatud ELTL artikli 296 lõike 2 kohast põhjendust. See õigusvastasus mõjutab vaidlustatud otsust.

10.

Kümnes väide: direktiiv 2014/59/EL ja määrus (EL) nr 806/2014 on delegeeritud määruse (EL) 2015/63 ja rakendusmääruse 2015/81 ning sellest tulenevalt ka vaidlustatud otsuse vastuvõtmise volitusnormina õigusvastased

Teise võimalusena väidab hageja, et õigusvastased on need direktiivi 2014/59/EL ja määruse (EL) nr 806/2014 sätted, mis näevad ette osamaksete süsteemi kohustuslikkuse ja annavad kostjale ulatusliku kaalutlusõiguse. Kuna neid sätteid ei saa tõlgendada kooskõlas esmase õigusega, on need vastuolus õigusaktide põhjendamise kohustuse põhimõttega, õiguskindluse põhimõttega ja aluslepingutega (eelkõige ELL artikli 1 teise lõiguga ning ELTL artiklitega 15, 296 ja 298) ning hartaga (eelkõige harta artiklitega 16, 17, 41, 42 ja 47).