This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62019TN0043
Case T-43/19: Action brought on 24 January 2019 WV v EEAS
Kohtuasi T-43/19: 24. jaanuaril 2019 esitatud hagi – WV versus Euroopa välisteenistus
Kohtuasi T-43/19: 24. jaanuaril 2019 esitatud hagi – WV versus Euroopa välisteenistus
ELT C 103, 18.3.2019, p. 52–53
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
18.3.2019 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 103/52 |
24. jaanuaril 2019 esitatud hagi – WV versus Euroopa välisteenistus
(Kohtuasi T-43/19)
(2019/C 103/68)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Hageja: WV (esindaja: advokaat É. Boigelot)
Kostja: Euroopa välisteenistus
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
|
— |
tühistada ametisse nimetava asutuse 28. märtsil 2018 tehtud otsus jätta hüvitisenõue rahuldamata ning vajadusel 26. oktoobri 2018. aasta otsus jätta hageja 26. juuni 2018. aasta kaebus rahuldamata; |
|
— |
seetõttu rahuldada hageja poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud hüvitisenõue, mida on kirjeldatud 29. novembri 2017. aasta kirjas, ja mõista Euroopa välisteenituselt välja ex aequo et bono690 000 eurole hinnatud suurune summa, mis võib menetluse käigus suureneda, varalise ja mittevaralise kahju eest ning isikliku ja ametialase maine kahjustamise eest; summa on hinnatud 31. jaanuari 2019. aasta seisuga, see võib kohtumenetluse jooksul suureneda ja see ei välista võimalust nõuda hüvitist tulevase sissetuleku kaotuse eest, mis võib tekkida võimaliku institutsioonidest lahkumise tõttu; |
|
— |
mõista kõik kohtukulud välja kostjalt vastavalt Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra artiklile 134. |
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud eelkõige Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikleid 12, 12a, 22b, 24, 25 ja 26, personalieeskirjade IX lisa artikleid 1 ja 2, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102).
Hageja tugineb oma väite raames ühelt poolt ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 41, 47 ja 52 rikkumisele, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumisele ning kaitseõiguste, võistlevuse põhimõtte ja ELTL artikli 296 rikkumisele.
Teiselt poolt leiab hageja, et administratsioon on samuti kuritarvitanud õigusnorme ja menetlust ja lisaks ilmselgelt eiranud õiguspärase ootuse ja poolte võrdsuse põhimõtteid. Hageja hinnangul on vaidlustatud otsuses rikutud põhimõtet, mis nõuab, et administratsioon tohib teha otsuse ainult õiguslikult lubatud põhjenduste alusel ehk põhjenduste alusel, mis on asjakohased ja mille puhul ei esine ilmseid hindamisvigu, faktimoonutusi ega õigusnormide rikkumisi; samuti leiab hageja, et vaidlustatud otsuses on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, abistamis- ja hoolitsemiskohustust, mõistliku aja põhimõtet ja hea halduse põhimõtet.
Seega põhineb vaidlustatud otsus osalisel, erapoolikul ja kallutatud faktide ning kohaldatavate õigusnormide hindamisel.
Hageja väidab sisuliselt, et esineb vaieldamatu põhjuslik seos ametisse nimetava asutuse toimepandud rikkumiste ning tekitatud kahju vahel, sest see õigusvastane tegevus kahjustas tugevalt hageja ametialast, vaimset ja rahalist staatust. Toimepandud rikkumised võivad nimelt kahjustada või isegi põrmustada hageja maine institutsioonisiseste ja –väliste koostööpartnerite silmis, tuues tema jaoks kaasa ametialaste arenguvõimaluste reaalse kaotuse ja asetades ta seetõttu abitusse olukorda, mis põhjustab ärevust ja/või rahutust ning tekitab ebakindlust tuleviku suhtes.