mobile.de GmbH, varem mobile.international GmbH 28. juulil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 12. mai 2016. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-322/14 ja T-325/14: mobile.international EUIPO – Rezon

(Kohtuasi C-418/16 P)

(2016/C 419/37)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: mobile.de GmbH, varem mobile.international GmbH (esindaja: advokaat T. Lühring)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), Rezon OOD

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Vaidlustatud otsus on vastuolus määruse nr 207/2009 (1) artikli 57 lõikega 2 koosmõjus määruse nr 2868/95 (2) eeskirja 22 lõikega 2 ja eeskirja 40 lõikega 6, kuna selles on tõlgendatud määruse nr 207/2009 artikli 57 lõikes 2 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikes 2 ja eeskirja 40 lõikes 6 kasutatud üldiselt tunnustatud mõistet „kasutamise tõendamine“ teisiti kui õigusteaduslikus meetodiõpetuses. Määruses nr 207/2009 ja määruses nr 2868/95 kasutatud ühe ja sama mõiste erinev tõlgendamine on vastuolus õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega. Lisaks on Üldkohus jätnud tähelepanuta, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõige 2 ja eeskirja 40 lõige 6 keelavad kehtetuks tunnistamise menetluses hilinenud esitatud tõendite arvessevõtmise ning et EUIPO-l ei ole selles osas kaalutlusõigust. Kuna määruse nr 207/2009 artikli 57 lõige 1 ei ole kohaldatav ja EUIPO ei ole sellele viidanud, ei oleks apellatsioonikoda ja Üldkohus tohtinud sellele tugineda.

Vaidlustatud otsus on vastuolus ka määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikega 2, kuna Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lähtus sellest, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2 on kohaldatav, kuigi määruse nr 2868/95 eeskirja 40 lõige 6 ja eeskirja 22 lõige 2 keelavad selle kohaldamise tühistamismenetluses, kui lähtuda määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 punkti 3 süstemaatilisest tõlgendusest. Pealegi ei esine määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 2 sätestatud eeldusi, kuna menetlusse astuja ei põhjendanud kogu menetluse kestel õiguspäraselt tõendite hilinenult esitamist. Üldkohus kohaldas seega vääralt määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2, kuna menetluse staadium ja asjaolud välistasid hilinenult esitatud tõendite arvessevõtmise. Lisaks moonutas Üldkohus tõendeid, kuna ta käsitles asjaolusid ekslikult nii, et apellatsioonikoja menetluses esitatud arveid ei käsitletud „täiendavate“ või „selgitavate“ tõenditena.

Üldkohus ei hinnanud tegelikult kasutava tähise foneetilisi ega kontseptuaalseid erinevusi ning nende mõju tervikmuljele, vaid üksnes tähise üksikosadele, mistõttu ta kohaldas määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 punkti a vääralt.

Üldkohus võttis arvesse ilmselgelt asjakohatuid tõendeid, kuigi need olid kuupäevata või ei pärinenud asjakohasest ajavahemikust. Seetõttu kohaldas Üldkohus valesti määruse nr 207/2009 artikli 57 lõiget 2 koosmõjus määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõigetega 3 ja 4.

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et õiguse kuritarvitamist puudutavat väidet ei ole vaja hinnata. Üldkohus jättis õiguse kaotamist käsitleva väite üleüldse hindamata.

Lõpuks väidab apellant, et vaidlustatud otsus on vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 64 lõikega 1, kuna Üldkohus jättis tähelepanuta, et apellatsioonikojad oleksid pidanud tühistamisosakonna otsused tühistama ja uuesti läbi vaatamiseks saatma üksnes teenuste „veokitega seotud reklaam“ osas ja kaebuse ülejäänud osa kohta tegema lõpliku otsuse nende teenuste kasutamise osas, mida ei olnud tõendatud ning kehtetuks tunnistamise taotlused lõpliku otsusega osaliselt tagasi lükkama kasutamise tõendamata jätmise tõttu.

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, 24.3.2009, lk 1).

(2)  Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, EÜT L 303, lk 1.