13.12.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 384/21

---

Nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artikli 6 lõike 2 kohase taotluse avaldamine

2012/C 384/16

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (1) artiklile 7. Komisjon peab vastuväited kätte saama kuue kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamisest.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

„SAINT-MARCELLIN”

EÜ nr: FR-PGI-0005-0832-08.10.2010

KGT ( X ) KPN ( )

1.   Nimetus:

„Saint-Marcellin”

2.   Liikmesriik või kolmas riik:

Prantsusmaa

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1.   Toote liik:

Klass 1.3.

Juust

3.2.   Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

„Saint-Marcellin” on juust, mida valmistatakse lehma toorest või kuumtöödeldud täispiimast, mille rasva- ja valgusisalduse kohta ei ole norme kehtestatud. Juustul on ümarate servadega silindriline kuju, läbimõõt 65–80 mm, kõrgus 20–25 mm ja kaal vähemalt 80 g. Tegemist on piimhappega kalgendatud pehme juustuga, mida ei ole valmistamisel segatud ega pressitud. Juust on kergelt soolane, sellele ei ole lisatud maitse- ega lõhnaaineid ning juustu ümber olev pindmine kiht on kaetud valge või beeži kuni hallikassinise värvusega hallituskihiga. Juustu lõikepind on ühtlane.

Juustu „Saint-Marcellin” rasvasisaldus pärast täielikku kuivamist on 40–65 grammi 100 grammi juustu kohta.

Kuivatusprotsessist lähtuvalt võib juustu „Saint-Marcellin” esitleda kahel eri viisil:

—	nn kuiv „Saint-Marcellin”, mille kuivainesisaldus on kohaliku traditsiooni kohaselt üle 44 % ja mida lastakse laagerduda, et proteolüüsi piirates parandada juustu säilimist;

—	nn pehme „Saint-Marcellin”, mille kuivainesisaldus on lühema kuivatusaja tõttu üle 40 % ja mida lastakse laagerduda, et kujuneks välja juustu tugevam aroom ja pehme või isegi kreemjas tekstuur. Neid piirkondlikul traditsioonil põhinevaid juuste lastakse sageli kauem laagerduda.

Juustu „Saint-Marcellin” tohib turustada pärast seda, kui kalgendamisest on möödunud vähemalt 10 päeva.

Juustu „Saint-Marcellin” võib anda tarbimisse pakendatult või lahtiselt.

Juustu koorik, mis on mõnikord kergelt kurruline, peab olema suures osas või täielikult kaetud valge või beeži kuni hallikassinise värvusega hallituskihiga. Juustu kreemja värvusega lõikepind on sile ja ühtlane ning selles võib olla mõningaid augukesi. Söömisel on juustu koorik suus vaevu aimatav. Pehme juustu „Saint-Marcellin” tekstuur on suussulav, samas kui kuiva juustu tekstuur on kõvem. Juustu „Saint-Marcellin” selges hapukas ja kergelt soolases maitses avaldub rikkalik aroomide tasakaal (puuviljaline maitse, mee maitse jne).

3.3.   Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

Lehma täispiim, mille rasva- ja valgusisalduse kohta ei ole norme kehtestatud, pärineb geograafilisest piirkonnast.

Piima tuleb kasutada toorelt või kuumtöödeldult, kuid seda ei tohi pastöriseerida. Juust „Saint-Marcellin” on kohalik traditsiooniline toode, mis on välja kujunenud just piimakarja kasvatusele spetsialiseerunud piirkonnas. Töödeldav piim on olnud alati pärit geograafilise piirkonna põllumajandustootjatelt. Oma piirkonda ja selle võimalusi ära kasutavate kvaliteetpiima tootjate ja kohalikku oskusteavet rakendavate töötlejate vaheline koostöö on juustu tuntusele kõvasti kaasa aidanud.

3.4.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

Geograafilises tootmispiirkonnas asuvad laiaulatuslikud rohumaad. Kohalikud tootjad on alati eelistanud piirkondlike söödavarude kasutamist ning see on taganud ka juustu „Saint-Marcellin” iseloomulikud omadused. Selleks et jääda kindlaks traditsioonilisele kasvatusviisile, on veiste söödas eriline koht rohul ja eriti heinal ning täiendsööta antakse vaid piiratud ulatuses.

Lüpsilehmade sööda puhul kohaldatakse järgmisi nõudeid.

—	Söödaalane sõltumatus: vähemalt 80 % aastase söödaratsiooni kuivainest saadakse geograafilisest piirkonnast.

—	Vähemalt 50 % aastase söödaratsiooni kuivainest moodustab rohi mis tahes kujul.

—	Neljal talvekuul (detsember, jaanuar, veebruar, märts) moodustab hein 15 % söödaratsiooni kuivainest.

—

Lubatud täiendsööt moodustab kuni 30 % aastase söödaratsiooni kuivsöödast Sellest lähtuvalt on täiendsöödana lubatud: teraviljade, õliviljade ja valgurikaste kultuuride terad ning nende kultuuride töötlemisega kaasnevad saadused, pähklikoogid ja veetustatud liblikõielised taimed. Eespool osutatud 10 % piiresse jäävate lisaainetena on lubatud: vadak, kartul ja muud mugultaimed, veetustatud peedipulp, melass, sellised söödalisandid nagu mineraalained, vitamiinid, mikroelemendid, sooda, sool.

3.5.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Kõik piima tootmisetapid, juustu „Saint-Marcellin” töötlemis- ja laagerdumisetapid peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas.

3.6.   Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

Ei kohaldata

3.7.   Erieeskirjad märgistamise kohta:

Lisaks juustumärgistamise eeskirjadega ette nähtud kohustuslikele tähistustele peab iga juustu peal olema:

—	nimetus „Saint-Marcellin”,

—	juustukoja identifitseerimist võimaldav teave,

—	Euroopa Liidu KGT (IGP) logo ja/või märge „Kaitstud geograafiline tähis” (Indication Géographique Protégée).

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Juustu „Saint-Marcellin” geograafiline tootmispiirkond asub Rhône’i jõe idakalda ja Vercorsi mäemassiivi vahel. Selle keskmes on tootele nime andnud Saint-Marcellini kommuun (Isère’i departemang), mis oli algselt ka juustu „Saint-Marcellin” turustamiskeskus. Piirkond on määratud kindlaks ajalooliste kriteeriumite (juustu „Saint-Marcellin” tootmise ja turustamise häll) ning geograafiliste kriteeriumite (maastiku sobivus ja selle keskkonna kasutusalad).

Geograafiline piirkond hõlmab järgmisi kantoneid.

Drôme'i departemang: — järgmised kantonid tervikuna: (La) Chapelle-en-Vercors, Romans-sur-Isère (1. ja 2. kanton), Saint-Donat-sur-l’Herbasse, Saint-Jean-en-Royans; — Bourg-de-Péage’i kanton, välja arvatud järgmised kommuunid: Alixan, Bourg-de-Péage, Châteauneuf-sur-Isère; — Chabeuil’ kanton: üksnes järgmised kommuunid: (Le) Chaffal, Chateaudouble, Peyrus; — Crest-Nordi kanton: üksnes järgmised kommuunid: Omblèze, Plan-de-Baix; — (Le) Grand-Serre’i kanton: üksnes järgmised kommuunid: Le Grand-Serre, Hauterives, Montrigaud, Saint-Christophe-et-le-Laris, Tersanne; — Saint-Vallier’ kanton: üksnes järgmised kommuunid: Châteauneuf-de-Galaure, Claveyson, Fay-le-Clos, La-Motte-de-Galaure, Mureils, Ratières, Saint-Avit, Saint-Barthélémy-de-Vals, Saint-Martin-D'Août, Saint-Uze.

Isère'i departemang: — järgmised kantonid tervikuna: (La) Côte-Saint-André, (Le) Grand-Lemps, (Le) Pont-Beauvoisin, Pont-en-Royans, Rives, Roybon, Saint-Etienne-de-Saint-Geoirs, Saint-Geoire-en-Valdaine, Saint-Marcellin, Tullins, Vinay, Virieu; — Saint-Jean-de-Bournay kanton: üksnes järgmised kommuunid: Chatonnay, Eclose, Lieudieu, Meyssies, Saint-Anne-sur-Gervonde, Saint-Jean-de-Bournay, Tramole, Villeneuve-de-Marc; — Saint-Laurent-du-Ponti kanton, välja arvatud järgmised kommuunid: Saint-Pierre-d’Entremont, Saint-Pierre-de-Chartreuse; — Fontaine-Sassenage’i kanton: üksnes Veurey-Voroize’i kommuun; — (La) Tour-du-Pini kanton: üksnes järgmised kommuunid: Montagnieu, Sainte-Blandine, Saint-Victor-de-Cessieu, Torchefelon; — Villard-de-Lansi kanton, välja arvatud järgmised kommuunid: Engins, Saint-Nizier-du-Moucherotte; — Voironi kanton, välja arvatud Voreppe’i kommuun.

Savoie departemang: — (Le) Pont-de-Beauvoisini kanton: üksnes järgmised kommuunid: Belmont-Tramonet, (La) Bridoire, Domessin, (Le) Pont-de-Beauvoisin, Saint-Beron, Verel-de-Montbel; — Saint-Genix-sur-Guiersi kanton, välja arvatud järgmised kommuunid: Gerbaix, Marcieux, Novalaise.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1.   Geograafilise piirkonna eripära:

Looduslikud tegurid

Juustu „Saint-Marcellin” tootmispiirkond asub Bas Dauphiné piirkonnas Lyoni tasandike ning Chartreuse’i ja Ida-Vercorsi lubjakivimäestike vahel. Piirkonnale on iseloomulikud tertsiaarajastu mäekünkad ning tasandikud, mida liigendavad laiad orud ja idast piirab mägine ala. Alpide ja Provence'i vahele jääv ala kujutab endast tasandiku sujuvat üleminekut mägiseks alaks.

Kliima on valdavalt mõõdukas ja mäestikuline, keskmine temperatuur jääb vahemikku 9–11 °C ning sademeid on 800–1 100 mm.

Piirkonnas puhuvad peamiselt põhja-lõuna suunalised tuuled, mis on jätnud jälje ka tootjate ja töötlejate ajalukku ning tegevusse. Sellised tuuled kuivatasid hästi nii pähkleid ja tubakat kui ka juustu ning avaldasid seega mõju kohaliku olustiku kujunemisele. Seetõttu asutati algsed juustukojad piki sellist tuulekoridori. Aastate jooksul ei ole juustukodade asetus muutunud.

Inimtegur

Juustu „Saint-Marcellin” tootmispiirkond on maapiirkond, kus tegeletakse peamiselt põllumajandusega ja rohumaade osakaal on seetõttu väga kõrge (40–80 % kasutatavast põllumajandusmaast on heinamaad). Piirkonnas tegeletakse kõrvuti nii mitmete kultuuride viljelemisega (peamiselt viljapuud, eelkõige pähklipuud, millelt saadakse kaitstud päritolunimetusega pähklit „Noix de Grenoble”) kui ka piimatootmisele orienteeritud loomakasvatusega.

Taludes valmistatud juustuliik, mis algselt kandis nimetust tomme, on samuti pärit Saint-Marcellini linnast, kus peeti alates XV sajandist piirkonna kõige tähtsamat turgu.

Piirkonnale iseloomulikud tuuled soodustasid juustude, pähklite (ja tubaka) kuivatamist ning seetõttu võib näiteks pähklikuivateid leida kõikjal piirkonnas. Pähklikuivateid sai muu hulgas kasutada ka juustukuivatitena (tommiers), kus juustud riputati korvide reana nelja tuule kätte kuivama.

Alates 1870. aastast hakkasid juustukogujad (coquetiers) kindlatel kuupäevadel taludes ringkäiku tegema. Nad turustasid kõnealust juustu ka sellistes naabruses asuvates keskustes nagu Romans, Grenoble, Lyon, Saint-Étienne ja Avignon, mis on jäänud juustu väga suurteks tarbijateks kuni tänase päevani. Edust tiivustatud talupojad hakkasid üha rohkem juustu tootma ja edasi arenes ka juustu „Saint-Marcellin” turustamine.

Endised juustukogujad arendasid 1920. aastatel välja talus kasutatud valmistusviisil põhineva tootmistehnika (piimakalgendi ja ühesuguste anumate kasutamine jne). Nii tekkisid Saint-Marcellini piirkonnas esimesed juustukojad ja juust „Saint-Marcellin” hakkas ametlikult kandma sellist nimetust.

Juustu „Saint-Marcellin” tootjad püüdsid juba väga varakult organiseeruda ja hakata oma toodet kaitsma. Kõigepealt loodi 1971. aastal juustutootjate ühendus Union des Fabricants du „Saint-Marcellin”, seejärel 1994. aastal Saint-Marcellini erinevaid tootjaid ühendav komitee Comité Interprofessionnel du Saint-Marcellin, kuhu kuuluvad ka piima- ja talutoodete tootjad. Sellest ajast peale on kogu piimatoodete tootmise sektor osalenud juustu „Saint-Marcellin” edendamisel, selle kvaliteedi parandamisel ja nimetuse kaitsmisega tegelemisel.

5.2.   Toote eripära:

Juustu eripärased omadused

Juust „Saint-Marcellin” on ümarate servadega väike juust, mille läbimõõt on 7 cm, kaal vähemalt 80 grammi ja kõrgus ligikaudu 2 cm.

Juustu koorik, mis on mõnikord kergelt kurruline, peab olema suures osas või täielikult kaetud valge või beeži kuni hallikassinise värvusega hallituskihiga.

Juustu kreemja värvusega lõikepind on sile ja ühtlane. Söömisel on juustu koorik suus vaevu aimatav. Pehme juustu „Saint-Marcellin” tekstuur on suussulav, samas kui kuiva juustu „Saint-Marcellin” tekstuur on kõvem.

Juustu „Saint-Marcellin” selges hapukas ja kergelt soolases maitses avaldub rikkalik aroomide tasakaal (puuviljaline maitse, mee maitse jne).

Traditsiooniline oskusteave

Lüpsikarja söötmine, kohalik hein ja eelkõige rohi on suure tähtsusega: lehmi karjatatakse aastas vähemalt 180 päeva avaratel karjamaadel (veiste tihedus kuni 1,4 loomühikut hektari kohta). Nende nõuete abil püütakse tagada töödeldava piima kõrget kvaliteeti.

Kasutatava piima kuumtöötlemine on selgelt piiritletud (pastöriseerimine on keelatud) ning piima näitajaid ei ühtlustata, sest nii säilivad piimas kõik selle algsed omadused ja juust „Saint-Marcellin” saavutab oma aroomirikkuse.

Oma omapära ja iseloomulikkuse võlgneb juust „Saint-Marcellin” erilisele, vanadest tootmisviisidest üle võetud valmistamistehnikale. Kergelt soolane kalgend, mida ei pressita ega segata, vaid kuivatatakse ja laagerdatakse, annab juustule „Saint-Marcellin” selle iseloomulikud organoleptilised omadused.

5.3.   Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste vahel või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel:

Juustu „Saint-Marcellin” seos päritolupiirkonnaga põhineb juustu tuntusel, juustu erilistel omadustel ja traditsioonilisel oskusteabel.

Juustu „Saint-Marcellin” tootmine põhineb ajaloolistel karjakasvatustavadel (lehmi karjatatakse erisugustel rohumaadel) ja töötlemistehnikatel, mis on tihedalt seotud loodusliku keskkonnaga.

—	Tänu geograafilise piirkonna avaratele rohumaadele on veiste söödas oluline koht karjamaal karjatamine ja kohalikul heinal.

—	Teatavate tuulte esinemine geograafilises piirkonnas on aidanud kaasa juustu säilitamisele kuivatamise ja laagerdamise teel.

Kõnealustes tingimustes on hakatud tootma väikese suurusega juuste, mis hakkasid kandma nime „Saint-Marcellin” juba väga varakult (alates XV sajandist), kuna juustudele kanti üle peamise kohaliku turu nimi. Esimesi viiteid seoses juustuga „Saint-Marcellin” võib leida Louis XI arveraamatutes (XV sajand).

Alates 1935. aastast on juustu „Saint-Marcellin” Prantsusmaal piirkonna tootjate soovil ametlikult kirjeldatud. Nimetus sai ametlikuks 1942. aastal ja seejärel on seda mitmel korral muudetud. Alates 1980. aastast vastab juust praeguses spetsifikaadis olevale kirjeldusele: „läbimõõt ligikaudu 70 mm, kõrgus 20–25 mm, kaal vähemalt 80 g, valmistatud kalgendatud lehmapiimast, pehme juust, mida ei ole valmistamise käigus segatud ega pressitud, kergelt soolane, maitse- ja lõhnaaineid ei ole lisatud jne”. Tänu sellele määratlusele on juustu „Saint-Marcellin” tootmine püsinud kindlates raamides.

Tänu juustuga „Saint-Marcellin” seotud pidustustele, samanimelisele muuseumile ja Saint-Marcellini komitee osalemisele kohalikel ja riiklikel põllumajandusüritustel on toote tuntust säilitatud.

Juustu „Saint-Marcellin” praegune kuulsus tuleneb ka sellest, et seda esineb rohkesti Dauphiné ja sellega piirnevate linnade (Lyon, Grenoble, Saint-Étienne) restoranide menüüdes. Juustu võib serveerida nii juustukandikul, soojalt salatiga, tainas küpsetatult või gratäänina. Prantsuse kulinaarpärandit käsitlevas 1995. aasta teoses „L’inventaire du patrimoine culinaire français”, mis on pühendatud Rhône-Alpes'i piirkonnale, on juustust „Saint-Marcellin” kirjutatud artikkel, mis aitab omakorda juustu tuntust kinnitada.

Praegusel ajal on nimetus „Saint-Marcellin” laialdaselt kasutusel seitsmes tootmispiirkonna juustukojas (näiteks võib tuua märgised) ja selle tuntus ulatub piirkondlikust tasandist märksa kaugemale. 2008. aastal toodeti 35,5 miljonit märgisega „Saint-Marcellin” tähistatud juustu.

Juustu pikk ajalugu ja varajane määratlemine on võimaldanud toodet edasi arendada ilma selle omapära kaotamata. Tänu valdkondlikule koostööle, toote seotusele piirkonnaga ja kohalikule oskusteabele on juustu „Saint-Marcellin” tuntus riiklikul tasandil hästi kinnistunud, kuid tootmine on siiski keskendunud juustu algsesse sünnipaika.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 5 lõige 7)

https://www.inao.gouv.fr/fichier/CDCIGPSaint-MarcellinV2.pdf

---

(1)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.

---