Access to European Union law
<a href="https://eur-lex.europa.eu/content/help/eurlex-content/experimental-features.html" target="_blank">More about the experimental features corner</a>
Choose the experimental features you want to try
EUR-Lex
Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

You are here
Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search

Document 62012CN0115

    Kohtuasi C-115/12 P: Prantsuse Vabariigi 5. märtsil 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 16. detsembri 2011 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-488/10: Prantsusmaa versus komisjon

    ELT C 138, 12.5.2012, p. 6–6 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    12.5.2012   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 138/6

    Prantsuse Vabariigi 5. märtsil 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 16. detsembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-488/10: Prantsusmaa versus komisjon

    (Kohtuasi C-115/12 P)

    (2012/C 138/10)

    Kohtumenetluse keel: prantsuse

    Pooled

    Apellant: Prantsuse Vabariik (esindajad: E. Belliard, G. de Bergues ja N. Rouam)

    Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

    Apellandi nõuded

    —

    Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T-488/10 täielikult;

    —

    teha asjas lõplik otsus, milles tühistataks komisjoni 28. juuli 2010. aasta otsus K(2010) 5229 Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) poolt eesmärgi nr 1 ühtse programmdokumendi alusel Prantsusmaal Martinique’i piirkonnas antava ühenduse struktuuriabi vähendamise kohta, või saata asi tagasi Üldkohtusse.

    Väited ja peamised argumendid

    Esimeses väites on apellant seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei rikkunud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (1), artikli 2 lõiget 1, kui komisjon kvalifitseeris maksuvähendused, mida kohaldati nende täisühingute füüsilisest isikust osanikele, kes investeerisid Club Méditerranée-Les Boucaniers’ puhkeküla renoveerimise ja laiendamise töödesse, vahetuks rahastamiseks selle sätte tähenduses.

    Väite esimeses osas on hageja seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et maksuvähendusmeetmed võib kvalifitseerida rahastamiseks direktiivi 93/37/EMÜ artikli 2 lõike 1 tähenduses.

    Väite teises osas on hageja seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et maksuvähendus on direktiivi 93/37/EMÜ artikli 2 lõike 1 tähenduses otsene, kuna see vähendus tehti konkreetselt asjaomase ehitustöölepingu tõttu, kuigi seda vähendust ei tehtud arendajale, projektijuhile ega ka kõnealuse asutuse käitajale ega omanikule.

    Teises väites märgib hageja, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta moonutas vaidlusaluse otsuse sisu ja asendas komisjoni põhjendused enda omadega. Prantsuse valitsuse sõnul moonutas Üldkohus nimelt vaidlusaluse otsuse sisu, kui ta leidis, et komisjon tugines puhkeküla Club Méditerranée-Les Boucaniers tervikeesmärgile, mitte tehtud tööde laadile selle kindlakstegemisel, kas puhkeküla renoveerimise ja laiendamise ehitustööde leping kuulub direktiivi 93/37/EMÜ artikli 2 lõike 2 kohaldamisalasse.

    Kolmandas väites on hageja seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei rikkunud direktiivi 93/37/EMÜ artikli 2 lõiget 2, kui ta kvalifitseeris puhkeküla Club Méditerranée-Les Boucaniers renoveerimise ja laiendamise ehitustööde lepingu lepinguks, mis puudutab spordi-, puhke- ja vaba aja veetmise rajatiste ehitamist selle sätte tähenduses.

    Väite esimeses osas märgib hageja, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et direktiivi 93/37/EMÜ artikli 2 lõikes 2 sisalduvat spordi-, puhke- ja vaba aja veetmise rajatiste mõistet tuleb tõlgendada laialt, nii et see ei ole piiratud rajatistega, mille eesmärk on rahuldada kohalike omavalitsusüksuste traditsioonilised vajadused ehk kasutajate kollektiivsed vajadused.

    Väite teises osas märgib hageja, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et ehitustöölepingu mõistet direktiivi 93/37/EMÜ artikli 2 tähenduses tuleb tõlgendada sõltumata riikliku ehitustöölepingu mõistest selle direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses ning et järelikult ei rikkunud komisjon direktiivi 93/37/EMÜ artikli 2 lõiget 2, kui ta asus seisukohale, et kõnealune ehitustööleping kuulub selle säte kohaldamisalasse, samas kui Prantsuse valitsuse sõnul ei kaasne selle lepinguga tellija jaoks otsest majanduslikku huvi.

    (1)  EÜT L 199, lk 54; ELT eriväljaanne 06/02, lk 163.

    Top