28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/1

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Tulevased investeeringud tuumatööstusesse ja nende roll ELi energiapoliitikas”

(2009/C 175/01)

Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 palus komisjon 27. mai 2008. aasta kirjas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal:

„Tulevased investeeringud tuumatööstusesse ja nende roll ELi energiapoliitikas”

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2008. Raportöör oli Edgardo Maria IOZIA.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (4. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 122, vastu hääletas 15, erapooletuks jäi 16 komitee liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Enne kui tuumaelektrijaamas võib alata elektri tootmine, kulub haldusmenetlustele ja ehitustöödele umbes kümme aastat. 1 000 või 1 600 MW nimivõimsusega tuumaelektrijaama ehitamisele kulub 2–4,5 miljardit eurot. Vaja on stabiilset poliitikat ja õiguslikku raamistikku, mis arvestavad investeeringu ja energia turustamise alustamise vahele jäävat ajavahemikku. Tuumaenergia kasuks otsustamist ja vastavaid õigusakte peaks toetama suur enamus avalikkusest ja poliitikutest.

1.2   Praeguste programmide kohaselt tuleks vähemalt pooled tuumajaamadest 2030. aastaks dekomisjoneerida. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on oluline võtta vastu karmid meetmed, mis tagavad dekomisjoneerimiseks piisavad vahendid põhimõttel „saastaja maksab” ning töötajate ja avalikkuse kõrge kaitse. Komitee toetab täielikult komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleks soovitus 2006/851/Euratom muuta direktiiviks, millega loodaks sõltumatud asutused, kes haldaks dekomisjoneerimise ja demonteerimise rahalisi vahendeid.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

1.3   märgib, et peamised takistused on poliitilise kindluse puudumine, litsentseerimiskord ning läbipaistvuse, igakülgse, selge ja tõese tegelikke riske puudutava teabe ning jäätmete ohutute lõpphoiustamiskohtade tuvastamist käsitlevate otsuste puudumine. Erainvestoritele on võetav risk liiga suur ning finantskriis muudab tuumatööstuse vajadusi rahuldava kapitali leidmise keskpikas ja pikas perspektiivis veel keerulisemaks. Kui välja arvata sektorile antav riigiabi, võiksid rahastamist soodustada investoritele suunatud stabiilne ja usaldusväärne õigusraamistik ning pikaajaliste, investeeringute tulusust tagavate tarnelepingute sõlmimise võimalus. Kuna juba nüüdseks on osutunud keeruliseks rahastamiseks ettenähtud vahendite mahu vähesummaline suurendamine (Euratomi laen), siis on ebatõenäoline, et ühenduse poliitikas toimuks kiired muutused;

1.4   on veendunud, et avalikkust tuleb demokraatlikult kaasata ja anda kodanikele võimalus saada terviklik pilt tuumaenergiaga seotud ohtudest ja sellest saadavast kasust, et nad saaksid teadlikult osaleda neid otseselt mõjutavate valikute tegemises. Komitee meenutab seda nõudmist ja palub komisjonil tõsta liikmesriikide valmidust käivitada kampaania suurendamaks läbipaistvust ja kindlusetunnet seoses Euroopa energiavajaduse, energiatõhususe ja eri olemasolevate valikutega (sh ka tuumaenergia);

1.5   peab praeguses olukorras majanduslikult õigustatud lahenduseks elektrijaamade kasutamisaja pikendamist tingimusel, et täpselt järgitaks ohutusnõudeid, kuigi selle tulemusel loobutakse võimalusest termodünaamilise tõhususe märkimisväärseks tõstmiseks(15–20 %võrra);

1.6   soovitab soodustada investeeringuid ohutuse ning töötajate ja avalikkuse kaitsega seotud teadusuuringutesse ning koolitus-, stažeerimis- ja erialase täiendõppe programmidesse, mis tagavad suure tehnilise ja tehnoloogilise võimsuse pideva säilimise kõnealuses sektoris ning riiklikes regulatiiv- ja järelevalveasutustes. Selliseid investeeringuid tuleks osaliselt rahastada liikmesriikide avaliku sektori programmidest, aga ka Euratomi seitsmendast raamprogrammist;

1.7   on seisukohal, et erinevad õnnetusjuhtumite puhul hüvitamise ja vastutuse määramise korrad ei ole piisavad ega põhjendatud. Komitee peaks esimese sammuna kohaseks, et ühtlustataks Pariisi ja Viini konventsioonide sätted, sest nendega kehtestatud õiguslikud raamistikud ja tuumakahjude hüvitamise meetmed on erinevad. Tuleks võtta vastu direktiiv ohtude vastu kindlustamise kohta, nagu on sätestatud Euratomi asutamislepingu artiklis 98, kus on selgelt kirjas, et õnnetusjuhtumite korral lasub kogu vastutus tuumajaama käitajatel. Riski iseloomu ja ulatuse tõttu tuleks olemasolevate näidete alusel taotleda riskide jagamist Euroopa eri käitajate vahel;

1.8   on seisukohal, et selleks, et tulla toime nõudluse võimaliku olulise suurenemisega uute elektrijaamade järele, tuleb Euroopa tööstusel teha suuri investeeringuid teadmistesse, koolitusse, teadusuuringutesse ja arendustegevusse, mis on vältimatud selle sektori tuleviku jaoks Euroopas. Majanduslikult oleks vähe mõttekas, kui tuumaenergiast toodetud elektri osakaal oleks väiksem kui 10–15 % aastases energiatoodangus, sest halduskulude ja jäätmekäitlusega seotud mastaabisäästu jaoks on vaja jõuda kriitilise massini;

1.9   on teadlik tõsiasjast, et Euroopa üheainsa või mitme ühenduse jäätmehoidla määramine (kui tehti USA-s) ei ole võimalik, ning kutsub liikmesriike üles kiirendama menetlusviise riiklike jäätmehoidlate määramiseks. Tuleks kehtestada ühtlustatud ohutusnõuded. Selleks taotleb komitee – nagu näiteks ka Tuumaenergia kasutamist reguleeriv Lääne-Euroopa assotsiatsioon (Western Europe Nuclear Regulators Association – WENRA) ja Euroopa Parlament – direktiivi vastuvõtmist;

1.10   kutsub komisjoni üles toetama uurimis- ja arendusprogramme (eelkõige neljanda põlvkonna tuumatehnoloogia osas).

1.11   Samuti ei ole piisavad jäätmekäitluse ja ioniseeriva kiirguse eest kaitsmise jaoks olemasolevad teadusuuringute vahendid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles eraldama Euratomi seitsmendale raamprogrammile lisavahendeid, toetades spetsiaalseid tehnoloogilisi ühisalgatusi, nagu seda tehakse kütuseelementide ja ravimite valdkonnas. Lisaks kutsub komitee liikmesriike üles tegema oma pädevusvaldkondades oluliselt rohkem kõnealuse probleemi lahendamiseks. 2008. aasta juulis hindas Suurbritannia tuumajaamade dekomisjoneerimist reguleeriv organ (Nuclear Decommissioning Authority – NDA) avaliku sektori poolse rahastamise vajadust tuumajaamade dekomisjoneerimisel 2003. aastaga võrreldes 30 % võrra suuremaks. NDA hinnangul on selleks vaja 73 miljardit Inglise naela (92 miljardit eurot) ja see summa kasvab (1). Kõrge standardimistasemega prantsuse energiaettevõtte EDF andmeil moodustavad kõnealused kulud 15–20 % esialgsetest ehituskuludest.

1.12   Komitee leiab, et EL ja liikmesriigid saavad võtta mitmeid meetmeid kirjeldatud ebakindluse vähendamiseks.

—	Poliitikavaldkonnas võiksid nad püüda luua kõigi poliitikas osalejate vahel püsivat poliitilist üksmeelt selles, millist osa peab tuumaenergia hakkama kliimamuutustega võitlemisel etendama.

—

Majandusvaldkonnas võiksid nad selgitada, millised nõuded kehtestatakse tegevuse lõpetamisele ja tuumajäätmete kõrvaldamisele ning milliseid rahalisi vahendeid peaksid ettevõtted nende pikaajaliste kulude katmiseks eraldama. Samuti võiksid nad koos eeskirjade kehtestajatega selgitada, millistel tingimustel võib võrgustikku tuumaenergiaga varustada ning millised on nõuetekohased pikaajalised tarnelepingud.

—	Teadusvaldkonnas võiksid EL ja liikmesriigid toetada edasist teadus- ja arendustegevust kolmanda ja neljanda põlvkonna tuumatehnoloogia valdkonnas (sh termotuumasüntees), mis on tõhusam, keskkonnasõbralikum ja ohutum kui praegused tuumaelektrijaamad.

—	Maakasutuse planeerimise valdkonnas võiksid nad kiirendada sobivate asukohtade määratlemise ja neile loa andmise pikka protsessi.

—	Finantsvaldkonnas võiksid Euroopa finantseerimisasutused mobiliseerida laenude rahastamise allikaid, mis julgustaks ka teisi investoreid välja ilmuma ja oma panust andma.

2.   Tuumaenergiasektori rahastamine

2.1   Euroopa energiavajadus ja prognoositavad kulud

2.1.1   Euroopal tuleb järgmise 20 aasta jooksul investeerida praeguste elektrijaamade asendamisse umbes 800 kuni 1 000 miljardit eurot, olenemata jaamades kasutatavast kütusest. Euroopas tegutsevast kokku 146 tuumaelektrijaamast tuleb asendada umbes 50 kuni 70 (mis võib põhjustada 100 kuni 200 miljardi euro suuruseid kulusid).

2.1.2   Et pikendada praegu tegutsevate tuumaelektrijaamade kasutamisaega 10 kuni 20 aasta võrra, tuleb teha kulutusi, mis moodustavad umbes 25 % uue jaama ehitamiseks vajalikust summast. Äsja esitatud uurimuse (2) kohaselt võivad olenevalt kasutatavast tehnoloogiast kulud kõikuda 80-st eurost 500 euroni kWe kohta, kui jaama kasutamisaega soovitakse pikendada 10 aasta võrra.

2.1.3   Arvestades tulevaste energiapoliitiliste otsuste ebakindlust ja võimalust teenida täiendavat kasu tehtud investeeringutelt, nõuavad käitajad suurte rahasummade uutesse ja tõhusamatesse elektrijaamadesse investeerimise asemel olemasolevate jaamade kasutamisaja pikendamist. Kasutamisaja pikendamine, mille puhul tuleb tagada vähemalt sama kõrge ohutustase, pakub kindlasti majanduslikku ja kliimapoliitilist huvi, ent samas ei paku see lahendust pikaajalise energiavajaduse probleemile, vaid lükkab selle lahendamise üksnes edasi.

2.1.4   Tuumaenergia tootmise järkjärgulise vähendamise puhul tekib vajadus toota elektrit teisi energiaallikaid kasutades, mis tagavad sama heitkoguste taseme ja sama baaskoormuse. Dekomisjoneeritud tuumaelektrijaama asendamisel ulatuvad kulud 100–200 miljardi euroni, tuumaenergia praeguse osakaalu säilitamise korral seevastu 200–400 miljardi euroni, sõltuvalt nõudlusest elektrienergia järele.

2.1.5   Uue tuumaelektrijaama ehitamise hinnangulised kulud on 2–4,5 miljardit eurot. Euroopa Investeerimispanga (EIP) arvates on tuumaenergia tootmise pikaajaline arendamine ebakindel, panga hinnangul langeb selle osakaal ELis märkimisväärselt, st 2030. aastaks 40 % võrra võrreldes 2004. aastaga. EIP president kinnitas kõnealust prognoosi hiljutisel komitee korraldatud arutelul. Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) andmeil suureneb tuumaenergia tootmisvõimsus samal ajavahemikul 368 GW-lt 416 GW-le, st 13 % üle maailma, samas aga prognoositakse Euroopas igal juhul tootmisvõimsuse vähenemist 15 GW võrra (3).

2.2   Kliimamuutused, süsinikdioksiidi heitmed ja tuumaenergia

2.2.1   Kyoto eesmärkide ja Kopenhaagenis kindlaksmääratavate, veelgi siduvamate eesmärkide saavutamiseks peaks ELis tootma 60 % elektrienergiast ilma süsinikdioksiidi heitmeteta. Praegu põhjustab elektritootmine umbes 40 % ELi süsinikdioksiidi heitmetest. Seejuures aga ei tohi jätta arvesse võtmata tuumaenergia osatähtsust. 2020. aastaks eesmärgiks seatud taastuvate energiaallikate 20 %-list osakaalu tuleks komisjoni soovi kohaselt 2030. aastaks tõsta 30 %-le.

2.2.2   Uraani tootmisel ja töötlemisel tekkivad süsinikdioksiidi heitkogused tulevikus ilmselt suurenevad, eelkõige sellepärast, et kõrge uraanisisaldusega mineraalide varud on ammendumas. Lisaks sellele kasvavad kasvuhoonegaaside heitkogused fluori ja kloori kasutamise tõttu, mõlemat ainet on vaja uraani heksafluoriidi töötlemiseks ja tsirkooniumi puhastamiseks, mida on vaja varraste jaoks, kuhu pannakse rikastatud uraan.

2.2.3   Ent tuumaenergia tootmisega tekkiva süsinikdioksiidi mõju on äärmiselt väike. Seda tõika tuleb piisaval määral arvesse võtta.

2.2.4   Ühis- ja eratranspordi nõudlus elektrienergia järele kasvab, samuti kasvab nõudlus vesiniku tootmise järele; vesinikku toodetakse tänapäeval 95 % ulatuses süsivesinikest. Vesinik aitab kaasa elektri ladustamise probleemi lahendamisele, juhul kui seda toodetakse äärmiselt väikseid heitkogusid põhjustava kütuse abil.

2.3   Tuumatööstuse raskused

2.3.1   Suurim probleem on haldus- ja õigusliku raamistiku ebakindlus. Menetlused on riigiti erinevad ja mõnel juhul võivad need ehitusaega kahe- või kolmekordistada. Soomes kulub ehitamisele komisjoni hinnangul vähemalt 10 aastat. Ent ehitusprobleemide tõttu on töö peatatud ja oodata on vähemalt 18-kuulist viivitust. Haldusmenetlus algas 2000. aastal ja võrkuühendamist ei toimu tõenäoliselt enne 2011. aastat.

2.3.2   Tuumaenergiasse tehtavaid investeeringuid iseloomustab algkapitali eriti kõrge osakaal (u 60 % investeeringute kogumahust). Elektri turustamine algab alles 10 aastat hiljem ning investeeritud kapitali ja sellega kaasnenud rahastamiskulude tagasiteenindamiseks on vaja umbes 20 aastat. See näitab, et piisavalt pikad tähtajad on olulised kõnealuse tehnika tasuvuse seisukohast.

2.3.3   Kõnealused investeeringud on selgelt pikaajalised. Ehitamist, tootmise alustamist, puhastamist ja dekomisjoneerimist hõlmav periood võib kesta üle 100 aasta. On hädavajalik tagada käitajatele stabiilne rahastamine pikas perspektiivis. Samuti tuleb riikidel võtta pikaajalised kohustused tuumaenergia valdkonnas.

2.3.4   Tuumaenergiasektori rahastamine sõltub kõige rohkem valitsuste poliitilistest valikutest. Tegelikult on kindla ja stabiilse õigusliku raamistiku puudumine esimene ebakindluse allikas. Poliitika peaks kaasama avalikkust ja muutma inimesed teadlikuks sellest, et nad saavad osaleda otsustamises, kasutades selleks täielikku, läbipaistvat, arusaadavat ja tõest teavet. Ainult demokraatlik protsess suudab tagada teadliku valiku tegemise, mis otsustab Euroopa tuumatööstuse tuleviku.

2.3.5   Kõrgete kulude tõttu tuleb kogu toodetav energia ära müüa, kui arvestada, et tuumaelektrijaamad peavad töötama baaskoormusel, jagades toodetud energiat igal aastal väga paljude tundide jooksul. Tekib kasumlikkuse kindlustatuse probleem, mille võiks lahendada Soome eeskujul pikaajaliste lepingute sõlmimisega.

2.3.6   Järgmine ebakindlust tekitav tegur on süsteem, mille alusel toimub hüvitamine ja vastutuse määramine liikmesriikide vahel õnnetusjuhtumite korral. Ideaalis peaks eksisteerima ühtne Euroopa garantiisüsteem, mis aitaks parandada olemasolevaid skeeme ja kindlustuskatet, mis on praegu tõsise õnnetuse korral täiesti ebapiisavad. Tootjad peaksid kandma kogu vastutust ja tegema kõik muu vajaliku, nagu kõigil muudel juhtudel. Arvestades riski laadi (õnnetuse korral tekkivad väga suured kulud, ent õnnetuse juhtumise äärmiselt väike tõenäolisus), tuleks edendada vastastikkusel põhinevat kaaskindlustust eri tuumaenergiatootjate vahel.

2.3.7   Avalik arvamus. Värskeimast küsitlusest (4) selgus, et inimeste suhtumine tuumaenergiasse on muutunud. Kõnealust tehnoloogiat kasutavaid riike iseloomustab selgelt positiivne suhtumine, kuigi ELi 27 liikmesriigis tervikuna on negatiivse hinnangu andnud inimeste osakaal veidi suurem (vastavalt 45 % ja 44 %). Läbipaistvuse vajakajäämist ning selgema ja täielikuma teavitamise vajadust tõi esile ka Euroopa Foorum.

2.4   Ühenduse vahendid

2.4.1   Euratomi lepingus on Euroopa Aatomienergiaühenduse raamprogrammi raames ette nähtud eraldi vahendid teadusuuringute, arenduse ja tutvustamistegevuse jaoks.

Esimene programm (kaudsed meetmed) hõlmab järgmisi valdkondi:

—	termotuumasünteesi alased teadusuuringud (5);

—	tuumalõhustumine ja kiirguskaitse.

Teises programmis eraldatakse vahendid investeeringuteks

—	termotuumasünteesi alastesse teadusuuringutesse (1 947 miljonit eurot, millest vähemalt 900 miljonit eurot rahvusvahelise katsetermotuumareaktori (ITER) projekti tegevustele);

—	tuuma lõhustumisse ja kiirguskaitsesse (287 miljonit eurot);

—	teadusuuringute ühiskeskuse tuumaenergiaalasesse tegevusse (517 miljonit eurot).

2.4.2   Ühenduse rahastamisvahend EIP on sellele sektorile garanteerinud kokku 6 589 miljonit eurot nii elektrijaamade ehitamiseks kui ka jäätmete kõrvaldamiseks. Samaks otstarbeks on Euratom eraldanud lisaks 2 773 miljonit eurot.

2.4.3   Kui komisjon on andnud rohelise tule, võtab EIP investeeringute analüüsimisel arvesse mitte ainult ehituseks vajalike tohutute rahaliste ressursside kasutuselevõttu, vaid ka jäätmekäitluse ja dekomisjoneerimise kulusid. Ent kulude arvessevõtmisel, millest andis teada EIP, jäävad siiski välja muud kaudsed kulud, mis tulenevad käitiste välisest kaitsest julgeolekujõudude poolt või lisademonteerimistöödest, nagu näiteks jõgedele ehitatud tammide lammutamine, et tagada reaktoritele pidev veevoog ka põua ajal.

2.4.4   Kulude arvutamise erinevaid viise ja garanteeritud sihtotstarbeliste vahendite süsteemi vajadust kirjeldatakse selgelt komisjoni teatises pealkirjaga „Teine aruanne tuumarajatiste, kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete dekomisjoneerimiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamise kohta” (6).

2.4.5   Aruandes on esile toodud demonteerimise ja jäätmekäitluse jaoks eraldatud vahendite väärkasutust mõnes liikmesriigis. Mõningates riikides kasutatakse neid avaliku sektori allikatest rahastatavaid fonde aga sageli muul otstarbel. See moonutab oluliselt konkurentsi, sest põhimõtte „saastaja maksab” alusel tuleks arvestada kõiki kulusid.

2.4.6   Nõukogu ei toetanud ühehäälselt komisjoni 2002. aasta ettepanekut ühendada otsus nr 270/1977 ja otsus nr 179/1994 ning suurendada rahastamismäära. Ent Euratomi 600 miljoni euro suurused vahendid (mida saab taotleda kogukuludest kuni 20 % rahastamiseks) ei ole piisavad, et katta mõningaid taotlusi, mida ei ole seni veel ametlikult esitatud, ent mille üle peetakse komisjoniga esialgseid arutelusid.

2.4.7   Euratomi vahendeid ja EIP laene tuleks kasutada selleks, et edendada tuumatööstuse ohutut ja jätkusuutlikku arengut toetavaid rakendusi ja uurimistöid. Praegused meetmed näivad olevat ebapiisavad, kui arvestada kõrgete ohutusstandardite tagamise ja riskide miinimumini viimise rahastamise vajaduse kasvu. Kõnealused vahendid tuleks eraldada eeskätt riikidele, kus riik on selgelt võtnud meetmeid jäätmete käitlemiseks.

2.5   Rahastamine riikide tasandil

2.5.1   Riigiabi süsteem ei võimalda tuumajaamade rahastamist, samas on soovitav ja võimalik kasutada avaliku sektori vahendeid turvameetmete parandamiseks, litsentside väljastamise ja asukohtade valimise läbipaistvate ja ühtsete meetodite väljatöötamiseks ning kutseõppe- ja erialase täiendkoolituse programmide toetamiseks. Vaatamata sellele, kas uusi tuumajaamu ehitatakse või ei, peavad olemas olema kõrge kvalifikatsiooniga insenerid ja tehnikud, kes tagavad olemasolevate jaamade turvalise pikaajalise haldamise ja nende dekomisjoneerimise.

2.5.2   Euroopas on ehitamisel neli reaktorit (kaks Bulgaarias, üks Soomes ja üks Prantsusmaal). Praeguses olukorras on raske ennustada tootmisvõimsuse olulist suurenemist, eriti tuumalõhustumise valdkonnas. Suurbritannia tuumatööstuse liit NIA tõdes hiljutises uurimuses, et ta võiks uut tuumaenergiaprogrammi toetada 70–80 % ulatuses, v.a reaktori olulised elemendid nagu surveanumad, turbiinide generaatorid ja muud olulised komponendid (7). Sektori laienemisvõimalusi piirab tõsiselt tehnikute ja inseneride puudus. Puudust võib täheldada samuti neis liikmesriikides, kes ei ole tuumaenergiat välja arendanud või kus selle areng on olnud nõrk. Nimetatud puudust saab kõrvaldada, sest inseneride väljaõpe kestab keskmiselt viis aastat, seevastu kulub ligi kümme aastat tuumareaktori ehitamise otsusest reaktori käivitamiseni.

2.5.3   Vaja on teha olulisi investeeringuid tehnika- ja teaduskoolitusse. Noorem põlvkond ei ole olnud eriti huvitatud tuumasektoriga seotud õpingutest. Olulise erandi moodustavad need liikmesriigid, mis on välja arendanud põhjaliku tuumaprogrammi, luues sel moel tõelisi tööhõivevõimalusi. Lähimas tulevikus on vaja teadlasi, tehnikuid, insenere ja tööstusvaldkonna ehituseksperte. Tuumatehnoloogiat kasutavad riigid ja eelkõige need liikmesriigid, kes on otsustanud nimetatud tehnoloogiat välja arendada, peavad kasutusele võtma eriprojekte suuremahuliste investeeringute tegemiseks koolitusse.

2.5.4   Euroopa Tuumaenergiafoorum on rõhutanud ohutusnõuete ühtlustamise olulisust. Lähtekriteeriumitena tunnustatakse Tuumaohutuse konventsiooni (CNS) ja Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuri (IAEA) ohutusstandardeid. Tuumaenergia kasutamist reguleeriv Lääne-Euroopa assotsiatsioon (WENRA) kavatseb 2010. aastaks ellu viia ELi riikide ja Šveitsi vahelise ühtlustatud programmi. SWOT-analüüsi alusel on soovitatud vastu võtta Euroopa direktiiv tuumajaamade peamiste ohutuspõhimõtete kohta.

3.   Võimalused

3.1   Tuumaenergia kasutamise ja selle rahastamise probleemil on seos süsinikdioksiidi heitmetest põhjustatud kliimamuutuste küsimusega. Praegu on kolmandik ELis toodetud ja 15 % ELis tarbitud energiast kaetud tuumaenergiaga, mis põhjustab väga väikseid süsinikdioksiidi heitkogusid. Isegi taastuvenergia (teine võimalik süsinikdioksiidivaba ressurss, mida tuleb järjekindlalt koos energia säästmisega prioriteediks seada) võimaliku kasvu arvestades on järgmise kümne aasta jooksul väga raske vähendada süsinikdioksiidi heitkogusid ilma tuumaenergia tootmise säilitamiseta praegusel määral.

3.2   Tuumaenergiat ei mõjuta hinnakõikumised väga suurel määral, sest uraani hind moodustab kogukuludest väikese osa.

3.3   Energiaallikate mitmekesistamine annab rohkem võimalusi, eelkõige suuresti impordist sõltuvatele riikidele.

3.4   Komisjoni ja mõne käitaja esitatud andmete kohaselt on tuumaenergia kilovatt-tunni maksumus suurem kui traditsioonilistel soojuselektrijaamadel ja madalam kui taastuvenergial. Ent kõnealustes arvudes ei kajastu saastekvootide sertifikaatide eeldatavad kulud ega ole osaliselt arvesse võetud jaamade kasutusaja lõpul toimuva puhastamise ja dekomisjoneerimisega seonduvad eeldatavad kulud. Igat liiki energiaallika suhtes tuleks kohaldada meetodit, mis võtaks arvesse kõik välised kulud. Mõne käitaja hinnangul ja varasemate uurimuste (8) kohaselt on tuumaenergia kWh maksumus aga väiksem.

3.5   Kütusevarude ammendumine. Kui säilitatakse tuumajaamade arv ja reaktoritehnoloogia praegusel tasemel, võivad eri hinnangute (9)  (10) kohaselt teadaolevad varud olla piisavad, et tagada jaamade majanduslikult tulus ja väikseid heitkogusid põhjustav tegevus mõneks aastakümneks kuni mõneks sajandiks. Ebakindlus tuleneb tõigast, et „puhtaimate” uraanivarude järkjärgulise ammendumise tõttu suurenevad kaevandus- ja töötlemiskulud seoses kemikaalide kasutamisega, mis tekitavad energiakulu ja kasvuhoonegaase. Kogutarbimist peaks olema võimalik otsustavalt vähendada, kui võetakse kasutusele järgmise põlvkonna reaktorid, nimelt paljundusreaktorid. Kasulik oleks kütusena kasutada tooriumi, sest seda on uraanist rohkem ja selle neutronitootlus on suurem, mis tähendab, et kütust pole energiaühiku kohta vaja nii palju rikastada. Lisaks võib sellega panna tööle termopaljundusreaktorid, mis vähendab olulisel määral radioaktiivsete toksiliste jäätmete ja sõjalisel otstarbel kasutatava plutooniumi tekkimist.

4.   Riskid

4.1   Raskete õnnetuste ja radioaktiivse tolmu oht. Kuigi reaktoritehnoloogia arengud on viinud paljude ohutusmeetmete kasutuselevõtmisega riski miinimumini, ei saa teoreetiliselt välistada reaktori südamiku sulamise ohtu. Passiivsed ohutussüsteemid nagu Core Catcher, mis võeti juba kasutusele Soomes praegu ehitatavas EPRi reaktoris, tagavad radioaktiivse kiirguse piiramise südamiku sulamise juhul, mis on äärmiselt ebatõenäoline. Tuleviku „sisemise ohutusega” reaktorid võivad selle ohu kaotada. Näiteks Euroopa väga kõrge temperatuuriga reaktorite projekt Raphael tagab järkjärgulise kuumenemise kuni stabiilse seisundini, kus kuumuse hajumine tasakaalustaks energiatootmise, ka siis, kui jahutussüsteem on blokeeritud, aga olemasolevad reaktorid nõuavad kiiret sekkumist, et peatada südamiku ülekuumenemine.

4.2   Jaama tavatoimimisega seotud terviseriskid. Uurimuses, milles vaadeldi leukeemia esinemist tuumajaamade läheduses elavatel lastel ajavahemikul 1990–1998, käsitleti 670 leukeemia juhtu, kuigi ei tuvastatud liigset mõju tuumajaamadest 20 km kaugusel elavatele lastele. Ent värskem, Saksamaal Föderaalse Kiirguskaitseameti (BfS) algatusel läbiviidud suure valimiga (uuritavaid 1 592 ja kontrollrühmas 4 735) epidemioloogiline uurimus (KIKK) näitas korrelatsiooni alla viieaastaste laste vähi juhtude arvu ja nende kodude kauguse vahel tuumaelektrijaamadest. Uurimuse autorid jõudsid järeldusele, et mõõdetud kiirgustase on niivõrd madal, et raadiobioloogiliste teadmiste tasemest lähtuvalt ei saa kokkupuudet ioniseeriva kiirgusega pidada vähki haigestumiste põhjuseks. Välisekspertide rühm (11) kontrollis KIKK-uurimuse tulemusi. Tulemused on usaldusväärsed ning arvestades madalat mõõdetud kiirgustaset tundub olevat asjakohane süvendada uuringutesse, mille teemaks on laste võimalik ülitundlikkus kiirguse suhtes ja kontrollida korrapäraselt tuumaelektrijaamade läheduses elavat elanikkonda (12). Arvestades Saksamaal valminud uurimuse tulemusi ning prof Constantin Vrousos' aruandes esitatud soovituste alusel Prantsusmaa tuumaenergia ohutuse ameti (ASN) tellimusel toimunud erialase kirjanduse analüüsi, käivitas Šveitsi keskvalitsuse föderaalne tervishoiuamet 2008. aasta septembris programmi CANUPIS (laste vähihaigused ja tuumaelektrijaamad Šveitsis).

4.3   Jäätmed. Väga vähesed riigid on selle küsimuse lahendanud määrates alalised hoiustamiskohad. Ameerika Ühendriikides tuli 1999. aastast kasutuses olnud New Mexico jäätmete isoleerimise piloottehase (Waste Isolation Pilot Plant) kategooriat alandada, kuna sinna tungis sisse vesi, mis kaevanduse kivisoolaga koos korrodeeris konteinereid ja soolakuid hakati pidama geoloogiliselt ebastabiilseks. Euroopas on alaliste hoiustamiskohtade määramise kavatsustest teatanud vaid Soome ja Rootsi. Erilist tähelepanu tuleks pöörata jäätmete ümbertöötamisele. Jätkata tuleb kiiritatud kütuste ümbertöötamisel tekkinud jäätmete alalist hoiustamist käsitlevatele uuringutele. Ladustamise kvaliteet ja jäätmete töötlemine on kütuseringluse ohutuse ja turvalisuse seisukohalt olulised tegurid.

4.4   Ümbertöötamine ja transport. Lisaprobleemid on tekkinud radioaktiivse kütuse töötlemise tehaste käitamise viisist ja kasutatud kütuseelementide transpordist: vastutavate isikute toimimisviisid pole olnud alati laitmatud ega võrreldavad tuumaelektrijaamade tehnikute omadega. Näiteks on transportimiseks kasutatud selleks sobimatuid aluseid (üks neist uppus, kuigi õnneks oli see radioaktiivse lastita) ja suures koguses ohtlikku materjali on heidetud merre.

4.5   Geoloogilised ja hüdrogeoloogilised ohud. Veel üks oluline probleem on asjaolu, et paljud elektrijaamad on maavärinaohtlikes piirkondades. Jaapan otsustas sulgeda Niigata prefektuuris asuva maailma suurima elektrijaama Kashiwazaki Kariwa ja loobuda seega 8 000 MW võimsusest. Pärast 16. juulil 2007. aastal toimunud maavärinat aset leidnud jaama sulgemine vähendas tuumaenergia tootmist 25 TWh võrra. Praegu on käimas tööd, et võtta kaks reaktorit uuesti kasutusele.

4.6   Tuumamaterjali levitamine ja terrorism. Viimastel aastatel on see mure suurenenud seoses terrorirühmade esitatud uute ähvardustega. Tõepoolest turvalised elektrijaamad peaksid pidama vastu lennuki kokkupõrkele ilma radioaktiivse materjali lekketa.

4.7   Vesi. Veel üks oluline tahk on kliimamuutused ja suurenev veepuudus. Nagu kõigi soojuselektrijaamade puhul, sh söeküttel, naftaküttel või päikeseenergial toimivad elektrijaamad, on ka tuumaelektrijaamade jahutamiseks vaja palju vett, kui ei kasutata vähem tõhusat õhkjahutust. (Kogu Prantsusmaal aastas tarbitud veest kulub 57 % elektrienergia tootmiseks, sh veejõul tootmine, st 19,3 miljardit kuupmeetrit 33,7 miljardi kuupmeetri suurusest kogutarbimisest. Pärast lõhustumisprotsessi jahutamist ja elektrienergia tootmist viiakse kõnealusest veekogusest suurim osa (93 %) tagasi keskkonda (13).) Suurte veekoguste soojendamine tuumajaamades ning pinnavee murettekitav vähenemine ja põhjavee taseme alanemine tekitavad probleeme hoiustamiskohtade määramisel ning tõstatavad elanikkonnas küsimusi, millele ametivõimudel tuleb leida selged vastused. Mõnel juhul tuli põua tõttu vähendada elektri tootmist või see täielikult peatada.

4.8   Toormaterjali puudumine ELis. 2007. aastal oli liidu piires saada vaid 3 % vajaminevast toormaterjalist; peamiselt imporditakse Venemaalt – umbes 25 % (5 144 tU), sellele järgnevad Kanada 18 %, Niger 17 % ja Austraalia 15 %-lise osatähtsusega. See näitab, et tuumaenergia ei vähenda sõltuvust kolmandatest riikidest vaatamata sellele, et enamikus tarnijariikides on poliitiline olukord stabiilne.

4.9   Juurdepääs rahastamisele ja pikaajalisele kapitalile. Kahtlemata on vaja märkimisväärseid finantsvahendeid. Ent investeeringud osutuvad kavandamis- ja teostustähtaegu arvestades väga riskantseks ettevõtmiseks (mõnikord võib mööduda rohkem kui 10 aastat enne, kui elektrijaam alustab tootmist). Algselt antud teostusaegadest pole kunagi kinni peetud ja tegelik toodetava elektri turustamiseni kuluv keskmine aeg on alati olnud prognoositavast pikem, mis tähendab lisakulusid.

4.10   Hiljutised vahejuhtumid. Käesoleva arvamuse koostamise ajal oli mitu vahejuhtumit, neist üks Sloveenias ja neli Prantsusmaal. Radioaktiivse veega saastatud jõgede vee kasutamise ja kalade söömise keeld Prantsusmaal mõjus Euroopa avalikkuse arvamusele negatiivselt. Need vahejuhtumid ja nende väga negatiivse meediakajastuse mõju näitavad, et tuleb parandada tuumajaamade hooldamise korda ja neid käitavate ettevõtete valimist.

5.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkused

5.1   Tuumaenergia on praegu nii oluline, et arvestades selle osatähtsust ELi energiabilansis, ei ole lühemas perspektiivis võimalik sellele aseainet leida.

5.2   Tuumaenergiasektori rahastamine sõltub kõige rohkem liikmesriikide valitsuste poliitilistest valikutest. Tegelikult on kindla ja stabiilse õigusraamistiku puudumine esimene ebakindluse allikas. Poliitika peaks kaasama avalikkust ja muutma inimesed teadlikuks sellest, et nad saavad osaleda otsustamises, kasutades selleks täielikku, läbipaistvat, arusaadavat ja tõest teavet. Ainult demokraatlik protsess suudab tagada teadliku valiku tegemise, mis otsustab Euroopa tuumatööstuse tuleviku.

5.3   Nagu komisjon ise mainis, suurendavad kodanike ebakindlust läbipaistvuse puudumine ning vähene ja vasturääkiv teave sihtotstarbeliste vahendite eraldamise kohta jäätmete kõrvaldamiseks ja dekomisjoneeritud elektrijaamade demonteerimiseks. Komitee palub komisjonil tõsta liikmesriikide valmidust käivitada vastav kampaania suurendamaks läbipaistvust ja kindlusetunnet seoses Euroopa energiavajaduse, energiatõhususe ja eri olemasolevate valikutega (sh ka tuumaenergia).

5.4   Komitee märgib, et paljud praegused (nii fossiilkütusel kui ka tuumaenergial töötavad) Euroopa elektrijaamad lõpetavad järgmise kahekümne aasta jooksul oma tegevuse ning see võib põhjustada elektrivarustuse puudujääke, kui ei tehta ulatuslikke uusi investeeringuid.

5.5   Komitee on mitmes arvamuses väljendanud seisukohta, et suurimad energiavaldkonna prioriteedid on edendada aktiivsemalt energiatõhusust ja suurendada taastuvenergia osakaalu elektritootmises.

5.6   Komitee on aga teadlik sellest, et isegi kõige suuremate võimalike jõupingutuste juures ei ole tõenäoline, et taastuvenergia kasutuse ja energiatõhususe suurendamine suudaks täita elektrivarustuse kogu potentsiaalset puudujääki. Euroopas tervikuna on vaja teha uusi investeeringuid nii söel põhinevasse elektritootmisesse kui ka tuumaelektrijaamadesse.

5.7   Mõlemal juhul peab komitee väga oluliseks, et investeerimisprojektide hindamisse ja nende tegevuskuludesse oleksid hõlmatud kõik välised keskkonna- ja ohutustegurid.

5.8   Kasvava kliimamuutusteohu valguses on vaja, et igas uue fossiilkütusel põhineva elektrijaama projektis nähtaks ette süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise süsteemide kasutuselevõtt ning et asjaomased kulud oleksid hõlmatud hindamiskavadesse ja äriplaanidesse. Sarnaselt peavad kõigi loa saanud tuumaelektrijaamade hindamiskavadesse ja äriplaanidesse olema hõlmatud ka tegevuse lõpetamise ja jäätmete kõrvaldamise kulud. Ei tohi olla varjatud toetusi mistahes täielikult välja arendatud energiasüsteemile.

5.9   Praegu ei soovi investorid ja teised rahastamisallikad suunata suuri vahendeid uue põlvkonna tuumaelektrijaamade ehitamisse Euroopas, sest majandusliku, poliitilise ja regulatiivse keskkonna osas esineb palju ebakindlust ning ajavahemik mahuka investeeringu ja majandusliku tasuvuse vahel on väga pikk.

5.10   Tuleks edendada ja soodustada Soomes rakendatavat lähenemisviisi, kus suurtarbijate konsortsium ostab fikseeritud hinnaga suure osa toodetud energiast.

5.11   Komitee nõuab tungivalt, et komisjon toetaks uurimis- ja arendusprogramme, eelkõige neljanda põlvkonna tuumatehnoloogia osas, kuigi komitee teab, et see enne 2030. aastat kommertskasutusse ei jõua (14). Neljanda põlvkonna eesmärk on toota „puhast” tuumaenergiat, mille puhul on leitud lahendus jäätmekäitluse ja tuumarelva levitamisega seotud probleemidele ning mis samas vähendab radioaktiivse tolmu tekkimise ohtu, tarbides võimalikult vähe lõhustuvat materjali. Neljanda põlvkonna tuumaelektrijaamad võivad tulemuslikult kaasa aidata vesiniku tootmisele. Samuti tuleb jõuliselt edendada termotuumaenergia arendamist, et käesoleva sajandi teisel poolel oleks võimalik ära kasutada selle erilisi eeliseid kindluse ja ressursside osas.

5.12   Euratomi poolt investeeringute tagatisteks eraldatud vahendeid (millega saaks vähendada rahalist koormust neil ettevõtetel, kes saavad kasutada ELi institutsioonide väga kõrget reitingut) blokeeritakse ja need võiks viia kooskõlla suuremate kulude ja asjaomase ajavahemiku inflatsiooniga – seda võimaluse korral spetsiaalselt selleks otstarbeks eraldatavate vahendite abil, ent ilma teiste programmide (nt energiatõhususe või taastuvenergia edendamise programmid) vahendeid kärpimata.

5.13   Samuti ei ole olemasolevad vahendid ja vastavad uurimisprogrammid piisavad jäätmetöötluse ja ioniseeriva kiirguse eest kaitsmise jaoks. Komitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles eraldama Euratomi seitsmendale raamprogrammile selleks otstarbeks lisavahendeid, toetades nt spetsiaalseid tehnoloogilisi ühisalgatusi, nagu seda tehakse kütuseelementide ja ravimite valdkonnas. Lisaks kutsub komitee ka liikmesriike üles andma selleks omapoolset panust tugevdatud riiklike uurimisprogrammide kujul kiirgusbioloogia ja kiirguskaitse, epidemioloogia ja lõppladustamise valdkonnas.

5.14   Teistest raamprogrammidest eraldiseisvat tuumaenergia sihtfinantseerimise mudelit tuleks laiendada energiatõhususe ja taastuvenergia arendamise programmidele.

5.15   Liikmesriikidel tuleks komisjoni loodud foorumi eeskujul korraldada riikide tasandil tuumaenergia foorumid, millel käsitletaks peamiselt järgmist kolme Prahas ja Bratislavas arutatud küsimust: võimalused, riskid ning läbipaistvus ja teavitamine.

5.16   Litsentside väljastamiskorra lihtsustamine ja asukohtade valimine Euroopa ühtse menetluse alusel võiks kindlasti parandada investeerimiskindlust ja lühendada tootmise alguseni kuluvat aega. Ent kodanikud ei nõustuks mitte mingil juhul Euroopa õigusnormidega, mis oleksid riikide omadest leebemad. Ohutuse valdkonnas tuleb arvesse võtta tõika, et arvestades asjaomaste ohtude piiriülest iseloomu (nt riigipiiride läheduses asuvad tuumaelektrijaamad) on Euroopa huvitatud karmide ja ühtlustatud standardite määratlemisest. Tuumaelektrijaamade järgmise põlvkonna suhtes võiks rakendada ühtlustatud ehitusviisi ja õigusnorme.

5.17   Ka tarbijad peaksid kasu saama odavamast elektritootmisest. Praegu lähtuvad elektribörsil hinnad kalleima elektrienergia hinnast (gaasi- ja söeküttel töötavad kombineeritud elektrijaamad). Noteerida tuleks aga eri allikad vastavate erinevate hindadega.

---

(1)  Briti alamkoja eelarvekomisjoni 2007.–2008. aasta istungjärgu 38. aruanne tuumajaamade dekomisjoneerimist reguleeriva organi (Nuclear Decommissioning Authority – NDA) kohta, Ühendkuningriik.

(2)  Österreichisches Ökologie-Institut (Austria Ökoloogiainstituut), 2007, Viin.

(3)  Aruanne DOE/EIA-0484 (2008), juuni 2008.

(4)  Special Eurobarometer 297 „Attitudes towards radioactive waste” („Kodanike hoiakud radioaktiivsete jäätmete suhtes”) (juuni 2008).

(5)  P. Vandenplas, G. H. Wolf: „50 years of controlled nuclear fusion in the European Union”, Europhysics News, 39, 21 (2008).

(6)  KOM(2007) 794 (lõplik), 12.12.2007.

(7)  NIA (Nuclear Industry Association), „The UK capability to deliver a new nuclear build programme”, 2008 (ajakohastatud versioon).

(8)  DGEMP – „Les coūts de référence de la production électrique” („Elektritootmise võrdluskulud”), Prantsusmaa majandus-, tööstus- ja tööhõiveministeerium, detsember 2003.

(9)  Storm van Leeuwen, „Nuclear power – the energy balance” (2008), www.stormsmith.nl

(10)  World Nuclear Association, www.world-nuclear.org/info/info.html.

(11)  Dr Brüske-Hohlfeld Neuherbergi Hüdroloogiainstituudist (GSF), prof Greiser Bremeni Ennetavate Teaduuringute ja Sotsiaalse Meditsiini Instituudist (BIPS), prof Hoffmann, Greifswaldi Ülikoolist, dr Körblein Müncheni Keskkonnainstituudist, prof Jöckel, Duisburg-Esseni Ülikoolist, PD Dr Küchenhoff Müncheni Ludwig Maximilliani Ülikoolist (LMU), dr Pflugbeil Berliinist, dr Scherb Neuherbergi GSFist, dr Straif Lyoni Rahvusvahelisest Vähiuuringute Agentuurist (IARC), prof Walther Müncheni Ülikoolist, prof Wirth Wuppertalist ja dr Wurzbacher Müncheni Keskkonnainstituudist.

(12)  Mélanie White-Koning, Denis Hémon, Dominique Laurier, Margot Tirmarche, Eric Jougla, Aurélie Goubin ja Jacqueline Clave.

(13)  Eau France (Prantsusmaa Vesi) ja Institut Francais de l'Environnement (Prantsusmaa Keskkonnainstituut) (2004. aasta tarbimisel põhinevad andmed).

(14)  GIF Generation IV International Forum 2008.

---