8.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 221/153

1.1

Euroopa Liidu laienemine kümne uue liikmesriigi üheaegse liitumisega ei tekita mitte üksnes kvantitatiivseid probleeme.

Globaalne analüüs liitumise mõju kohta Euroopa Liidu struktuurile ja toimimisele oli Euroopa konvendi üheks põhiteemaks ning aluseks tervele seeriale põhiseaduse lepingu eelnõus esinevatele algatustele.

Ka valdkondliku poliitika tasandil sunnib laienemine käivitama arutelu nende mõjude üle erinevates asjaomastes valdkondades. (1)

1.2

Seevastu Euroopa Liidu tarbimispoliitika ja -õigus pole laienemise kvalitatiivsete tagajärgede osas veel süstemaatilise ja põhjaliku arutelu teemaks olnud, samuti mitte uue, ligi 500 miljonit tarbijat hõlmava turuga kohandumisega kaasnevate võimalike muutuste ja adaptatsioonide osas.

1.2.1

14.-15. märtsil Thessalonikis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (EMSK) poolt organiseeritud Euroopa Tarbija päeval rõhutati, et laienemine võib kaasa tuua suuri muudatusi tarbijapoliitika põhisuundumustes, mis kajastuvad nii lepingus endas, kui ka konkreetsemalt tarbijakaitse uute meetmete defineerimismeetodites, et võimaldada nende tõhusat rakendamist koos piisava ühtlustamisastmega kogu Euroopas, kus erinevused siseriiklike seadusandluste vahel paratamatult kasvavad.

1.3

Seejuures on tõepoolest tegemist “kvalitatiivse hüppega”, s.t tarbijaõiguste kaitse uue viisiga ning tarbimisõiguse uue vormiga, mis hõlmab tarbijatega konsulteerimist ja nende kaasamist ning esindatust kõigil poliitilistel otsustasanditel uues raamistikus, arvestades erinevate tarbijate tavade ja harjumustega, samuti eriilmeliste kultuuritraditsioonidega, erinevate õigusnormide ja käitumiskoodeksitega.

1.4

Käesoleva arvamuse eesmärgiks on võimalikult kiiresti käivitada põhjalik arutelu laienemise mõjude üle tarbijapoliitikale ning tarbimisõigusele, arutelu, mis võiks viia ettepanekuteni nii tarbijapoliitika suundumuste osas uute liikmesriikide täieliku integreerumise järgsetel aastatel, kui ka võimalike muudatuste osas liidu tarbijate kaitses, nende huvide eest seismises ja nende kaasamises, või isegi vajalikukspeetavate uute seadusandlike algatusteni.

2.1

Käesoleva arvamuse ettevalmistamiseks tundus olevat möödapääsmatu hankida võimalikult selge arusaam raskustest, millega põrkusid uued liikmesriigid ELi seadusandluse kohaldamisel.

2.2

Sellel eesmärgil saadeti kaks küsimustikku erinevatele selles valdkonnas vastutavale kõrgetasemelistele isikutele nii riigiaparaadist kui ka tarbijakaitseorganisatsioonidest ja teatud kutseorganisatsioonidest, mis otsesemalt suhtlevad tarbijatega. Lisaks toimus 2. detsembril 2003 selleteemaline arutelu, mida külastas suur hulk osalejaid.

2.3

Arutelu tulemuste ning küsimustiku vastuste analüüsi põhjal, samuti kahepoolsete kontaktide tulemuste põhjal, mis leidsid aset ettevalmistustöö jooksul, võib käesolev arvamus olla aluseks kokkuvõtetele ja soovitustele võimalike muudatuste suhtes tarbijapoliitika orientatsioonis laienemise järel.

3.1

Ühel meelel ollakse idee suhtes, et tarbijapoliitika esmane eesmärk kooskõlas tänapäeva reaalsusega laienenud ühisturu tingimustes peaks olema tarbijate rolli aina suurem toetamine “turupartneritena” ning sellest järelduvalt initsiatiivi ülesnäitamine, et luua sobivaid vahendeid ja mehhanisme nende osalemiseks neid puudutavate poliitiliste suundumuste defineerimises. (2)

3.2

Kuigi nimetatud eesmärgi realiseerimisel on tähtis roll erinevate liikmesriikide valitsusorganisatsioonidel, piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel, aga ka erinevate liidu institutsioonide ja organite osakondlikel struktuuridel, on ka üldiselt tunnistatud, et just tarbijad ise peavad otsustama oma isiklikul initsiatiivil ning oma ühingute ja liitude moodustamise vabaduse raamides, milline on parim moodus organiseeruda oma huvide kaitseks ja esindatuse saavutamiseks, samuti nagu nende osalemiseks aruteludes ning neid puudutavate poliitiliste suundumuste defineerimiseks erinevatel poliitiliste ja seadusandlike otsuste tasanditel.

3.3

Sel alal saab peamiseks põhimõtteks olla üksnes tarbijate organisatsioonide mõjujõu ja autonoomia täielik tunnustamine, et nad võiksid nii kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, ühenduse, kui ka rahvusvahelisel tasandil oma huvide nõuetekohase esindatuse tagamiseks ühineda ja osaleda kõigi institutsioonide tegevuses, kus võetakse vastu neid puudutavaid otsuseid.

On selge, et selle nõudmise tagamise kohustus lasub — kas siseriikliku või ühenduse tasandi — seadusandjal.

3.4

Siiski on mitmelt poolt esitatud üleskutseid ühenduse tasandil parameetrite defineerimiseks, mis tagavad, et omaalgatuslikult loodud tarbijate organisatsioonid peavad ühiselt kinni nende üldist efektiivset, autonoomset ja sõltumatut esindatust tagavatest põhiseaduse peamistest printsiipidest ning demokraatlikest toimemehhanismidest.

3.4.1

Selles osas hinnati mõningate ühenduse instrumentide puhul nimetatud tarbijate organisatsioonide ja ühingute esindatuse kriteeriume suhteliselt ebapiisavaks tagamaks nende võrreldavus kogu liidu territooriumi (3) ulatuses.

3.4.2

Euroopa Liit omalt poolt defineeris teatud puhkudeks mõningad kriteeriumid tarbijaid esindavate organisatsioonide tunnustamiseks, näiteks 19. mai 1998 direktiivis 98/27/EÜ. (4)

3.4.2.1

Samas, sellised liikmesriikide “administratiivsele” otsusele viitavad kriteeriumid ei saa olla aluseks tarbijaid esindava organisatsiooni või ühingu ühiseks defineerimiseks, mis oleks identne kogu siseturu territooriumil ja võrreldav erinevates liikmesriikides.

3.5

Püüdes määratleda tarbijaid esindava ühingu ühest kontseptsiooni, on nimetud erinevaid tunnuseid, sh järgnevad:

3.5.1

Tehti ka ettepanek, et kooperatiivsed organisatsioonid, eriti tarbimisega seonduvad, võiksid olla võrdsustatud tarbijate ühingutega. (5)

3.5.2

Uuesti oli kõne all võimalus nõuda esindusühingute ametlikku tunnustamist selleks volitatud ametiasutuse poolt liikmesriikides; ent selle vastu esitati vastuväide, et tarbijate ühingute toetamine peaks põhinema nende tehnilistel omadustel ja töötulemustel, mitte üksnes siseriiklike ametiasutuste loal.

3.6

Antud teema tundliku loomu tõttu on komitee seisukohal, et seda tähtsat küsimust peaks põhjalikult arutama komisjon ning see arutlus tuleks avaldada sellekohases teatises.

3.7

Sellega paralleelselt avalikustati rida puudusi ja lünki praeguses süsteemis, mis hetkel veelgi raskendavad tarbijate esindatuse õiguse teostamist eelkõige liidu tasandil tarbijate kas üld- või spetsiifilisi huve esindavate organisatsioonide poolt.

3.7.1

Esmalt väärib erilist tähelepanu vajadus koolitada juhtivtöötajaid, tehnikuid ja koolitajaid mainitud tarbijaid esindavates organisatsioonides või ühingutes. (6)

3.7.2

Samuti, lisaks üldistele, kõigile tarbijatele suunatud infoprogrammidele, võivad tarbimisühingud ja–organisatsioonid saada personaalsemat eelinfot, et seda levitada oma liikmete või tarbijate seas üldiselt oma riigis või vastavates piirkondades.

3.7.3

Tarbijaühingute esindatust erinevates institutsioonides liidu tasandil tuleb suurendada kas siis otseselt või läbi katusorganisatsioonide, kusjuures tuleb tervitada komisjoni hiljutisi algatusi tarbijate nõukogu (7) taasloomiseks ja konkurentsi (8) peadirektoraadi juures tarbijasuhete esindaja ametissenimetamiseks, mida tuleks järgida teistes tarbijaid puudutavates poliitikavaldkondades. (9)

3.7.4

Samuti tundub tähtis taastada perioodiliste Euroopa tarbimisteemaliste foorumite organiseerimine, et laiendada ja parandada dialoogi, teavitust ja koostööd tarbijaorganisatsioonide vahel.

4.1

Üks esmaseid prioriteete tarbijate kohase esindatuse tagamiseks on kindlustada nende esindusstruktuuride piisav finantseerimine. (10)

4.2

Sõltumatult igas riigis kehtivatest rahvuslikest süsteemidest leiavad mõned tarbijate esindajad, et üksnes liidu abil ja vastavate algatuste toel on võimalik varustada tarbijate esindusühinguid hädavajalike vahenditega rolli jaoks, mida neil tuleb mängida tarbijate kaitsmisel, toetamisel ja esindamisel piirkondlikul, riiklikul, liidu ja rahvusvahelisel tasandil. (11)

4.3

Seoses sellega rõhutati, et kui tarbijaühingud sõltuvad kas siis liikmemaksudena või muu initsiatiivi kaudu kogutud rahalistest vahenditest, on neil suuri raskusi finantstasakaalu saavutamisega säilitamaks oma autonoomiat ja sõltumatust poliitilisest ja majanduslikust võimust. (12)

Neist põhimõtetest kinnipidamiseks peab igasugune finantsabi olema põhimõtteliselt suunatud meetmetele, programmidele, projektidele ja algatustele, seda eriti tehnilise personali koolitamise, tarbijate harimise ja tarbijate huvide kaitse alaste kollektiivsete meetmete finantseerimise valdkonnas, aga mitte institutsioonidejooksvate kulude finantseerimisele.

4.4

Liidu praegune tarbijaorganisatsioonide ja –ühingute toetamise kontseptsioon põhineb eelkõige 8.detsembri 2003 otsusel 20/2004/EÜ, mis lõi üldise raamistiku ELi meetmete finantseerimiseks tarbijapoliitika toetamiseks Euroopa Liidus aastatel 2004 — 2007, (13) mida tuleb vaadelda ühenduses tarbijapoliitika strateegia 2002 — 2006 ülevaatamisega 15. septembril 2003 (14) (libisev tegevusprogramm).

5.1

Artikkel 153ütleb selgelt, et liidu tarbijapoliitika põhiprintsiip on minimaalse ühtlustamise kontseptsioon tarbijakaitse kõrgeimal tasemel. (15)

5.2

Jätkates seda lähenemist, mis muide ei ole uus (16) ning mida ei muudetud põhiseaduse eelnõus, sisaldavad tarbijakaitset käsitlevad vastuvõetud direktiivid teatud “minimaalset klauslit”,mis on formuleeritud umbes järgnevalt:

Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike kehtestamast või säilitamast tarbijakaitse küsimuses leebemaid või rangemaid sätteid, kui need on kooskõlas asutamislepinguga. (17)

5.3

Ometi tundub alates Rohelisest raamatust tarbijakaitse kohta Euroopa Liidus (18) ja hiljutisemalt komisjoni teatisest tarbijapoliitika strateegia kohta aastateks 2002 — 2006 (19) uus suunitlus tarbijakaitset puudutavates valdkondades eelistavat täielikku ühtlustamist seadusandluste üksteisele lähendamise vahendina.

5.3.1

See suunitlus tuleneb eelkõige viimastest tarbimiskrediiti (20) ja ebaausaid kaubandustavasid (21) käsitlevatest direktiivide ettepanekutest ning kaasnedes vastastikuse tunnustamise printsiibi (22) üleväärtustamisega, tundub tegemist olevat üldise, mitte vaid kitsapiirilise suunitlusega, mida õigustab antud teema olemus või siis vajadus garanteerida siseturu peamiste aspektide elluviimine.

5.3.2

Võttes arvesse liidu laienemist kahekümne viie liikmesriigini, möönab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee eelist, mille annaksid õigusinstrumendid, mis tagaksid ettevõtetevahelisi või ettevõtte ja tarbija vahelisi juriidilisi suhteid reguleerivate eeskirjade võimalikult suure ühtsuse iga kord, kui asi puudutab meetmeid, mis eksklusiivselt või põhiliselt tagavad siseturu toimimise.

5.3.2.1

Seetõttu arvab Euroopa majandus-ja sotsiaalkomitee, et võttes arvesse iga üksikjuhu olemust tuleb võimalusel välja anda määrusi või, euroopa põhiseaduse eelnõus leiduva uue terminoloogia järgi, “Euroopa seadusi”  (23), nende puudumisel aga direktiive või “Euroopa raamseadusi”, milliste raames taotleda maksimaalset ühtlustamist kui teisese õiguse kindluse ja turvalisuse parema tagamise vahendit.

5.3.3

EMSK on sellegipoolest seisukohal, et sedalaadi ühtlustumise saavutamisel on üks eeltingimus “sine qua non”: see on tagatis, et tarbijakaitset teostatakse kõrgeimal tasemel, vastavuses tehnoloogiliste arengute ja teadussaavutuste ning valitsevate kultuurimudelitega.

5.4

Kõigis teistes situatsioonides, kus nende huvide toetamise peamiseks eesmärgiks pole mitte siseturu väljakujundamine ja tõrgeteta toimimine vaid pigem tarbijakaitse kindlustamine, on EMSK arvates parim viis nende kaitsmiseks minimaalse ühtlustamise põhimõtte säilitamine, hoides ikkagi kaitsetaset kõrgel, jättes ometigi liikmesriikidele võimaluse kooskõlas asutamislepinguga ja pidades rangelt kinni artikli 53 lõike 5 sätetest säilitada või kehtestada rangemad kaitsemeetmeid.

5.5

Arvestades kümne uue liikmesriigi liitumisega, soovitab EMSK komisjonil oma lähenemise üle vaadata selles osas, mis puudutab hiljutist suundumust eelistada maksimaalset ühtlustamist ja jätta see olukordadeks, mis seonduvad siseturu väljakujundamise ja toimimisega; tagades endiselt neil juhtudel tarbijakaitse kõrgeimal tasemel vastavuses teadussaavutuste, tehnoloogilise arengu ja prevaleerivate sotsiaalkultuuriliste mudelitega kõnealuses valdkonnas.

5.6

“Teadussaavutuste” all mõistetakse teadmiste baasi, mis peavad olema tarbijapoliitika küsimuses otsustajate käsutuses. See mõiste hõlmab endas tunnustatud tulemusi, mis on saadud:

Selged puudujäägid teadmistebaasi kättesaadavuse osas tuleb kõrvaldada toimiva uurimisalase suutlikkuse loomisega.

5.7

Sellegipoolest soovitab EMSK kasutada igal võimalusel ning kui tehnilised ja juriidilised arengud seda võimaldavad, määrust (või “Euroopa seadust” uue terminoloogia järgi), kui kõige sobivamat vahendit garanteerimaks seadusandluste efektiivset lähendamist ning tagamaks efektiivselt õiguskindlust selle rakendamisel juriidilistes suhetes. (24)

6.1

Mõningad asutamislepingu põhiprintsiibid on samas ka teisese õiguse baaselemendid ning just neile tuleb tugineda reguleerivate meetmete olemuse ja peamise iseloomu, niisamuti nagu nende kohaldamisala määratlemisel erinevates sektorites ning Euroopa Liidu erinevate poliitikate arendamisel.

Nii ei ole ka tarbijaõigus sellele reeglile erandiks.

6.2

Tähtsaimad nende printsiipide seas on lähimusprintsiip (25), vastastikuse tunnustamise printsiip ja ettevaatuse printsiip.

6.3

Võtmata ette põhjalikku analüüsi lähimusprintsiibi kohaldamisala kohta tarbijahuvide reguleerimisel, ilmneb, et selle sõnastus seoses artikliga 153 viib “topelt subsidiaarsuseni” (26).

6.3.1

Tõepoolest, lisaks “primaarse” ja üldise subsidiaarsuse filtrile artiklis 3B, on artikli 153 lõikes 3 b) mainitud meetmete puhul seadusandja tahtnud ette näha veelgi tihedama tõelise “sekundaarse” subsidiaarsuse filtri. See tähendab, et need ühenduse meetmed on lubatavad vaid siis, kui nad läbivad subsidiaarsuse filtri, s.t “täiendavad” või “toetavad” liikmesriikide algatusi kõnealustes valdkondades.

6.3.2

Lühidat öeldes, peavad liigid olema omal initsiatiivil võtnud või kavandanud riiklikke meetmeid, enne kui komisjon saab kohaldada mingit meedet nende riiklike meetmete täienduseks või toetuseks.

6.3.3

Teisisõnu ei ole ühendusel õigust meetmete algatamiseks — ka mitte neis vähestes eelnimetatud valdkondades ja isegi mitte siis, kui ühenduse tegutsemine oleks artikli 3b lähimusprintsiibi kohaselt õigustatud näiteks liikmesriikide spetsiifiliste meetmete tagajärjena.

6.4

Seetõttu on hädavajalik, et tarbijate esindajad kõikides tingimustes ning lähimusprintsiibi kohaldamisel rõhutaksid ühenduse institutsioonidele, et nendepoolne tõlgendus printsiibile ei tohi mingil juhul viia vajalike ja sobivate tarbijakaitsemeetmete blokeerimiseni.

6.5

Mis puutub vastastikuse tunnustamise printsiipi (27), siis oli komiteel juba võimalus oma seisukohtade põhjalikuks väljendamiseks omaalgatuslikus arvamuses novembris 2000 (28), mis käsitleb olulist komisjoni teatist teemal “Tunnustamine ühisturu tegevusplaani järgses kontekstis”. (29)

6.6

Komisjon on omalt poolt erinevate sektorite jaoks avaldanud meetmete programme, mis on mõeldud vastastikuse tunnustamise printsiibi rakendamiseks ning millest eristuvad meetmed, mis puudutavad kriminaalasju ja ka tsiviil-ja kaubandusasju. (30)

6.7

Eelkõige tarbijaid puudutavate meetmete puhul süveneb aina tendents nende laiendamiseks erinevatesse reguleeritavatesse valdkondadesse, eriti siis, kui samal ajal soovitakse täielikku ühtlustamist.

6.8

Samuti tuleb teada, et ehkki nende rakendamine on üldiselt õigustatud, leidub valdkondi, kus nende rakendamine allutab tarbijad liikmesriikide erinevatele seadusandlustele, mis tekitab ebaselgust ning ilmselgelt töötab vastu piiriüleste lepete sõlmimisele. (31)

6.9

Seetõttu juhib EMSK komisjoni tähelepanu vajadusele rakendada vastastikuse tunnustamise printsiipi ettevaatlikult ja vastavuses iga sektori reaalsusega, kui seda printsiipi kasutatakse seadusandluse ühtlustamiseks.

6.10

Teisest küljest on EMSK seisukohal, et ettevaatuse printsiipi, mis fikseeriti ühenduse õiguses Maastrichti leppega ning mida kohaldatakse ainult keskkonnapoliitikas, tuleks käsitada Euroopa Liidu kõigile poliitikate ühise õigusliku põhimõttena, eriti tarbijakaitse poliitikas, kus sellel on olulisi praktilisi tagajärgi just riskide objektiivse ja süstemaatilise hindamise tasandil ning tõendamise kohustuse pööramisega tarbijate kasuks tsiviilvastutuse õiguse üldise reeglina. (32)

7.1

Horisontaalse lähenemise või süvalaiendamise kontseptsioon tarbijapoliitikas, mis toodi sisse Amsterdami lepinguga ning mida on juba mainitud komisjoni erinevates programmilistes dokumentides (33), omandab praegu komisjoni poliitilistes suunistes ning fundamentaalse õigusena põhiseaduse eelnõus fikseerituna (34) märgatavalt suurema tähtsuse.

7.2

Nii võib lugeda komisjoni teatisest “Tarbijapoliitika strateegia aastateks 2002 — 2006” (35), et “Lisaks tarbijakaitse spetsiifilistele reeglitele on tarbijatele mõju ka teistel olulistel liidupoliitikatel. Võib nimetada siseturgu, keskkonda ja kestvat arengut, transporti, finantsteenuseid, konkurentsi, põllumajandust, väliskaubandust jne. Ei saa arendada tarbijapoliitikat kui sellist väljaspool teisi tarbijat puudutavaid valdkondi. Peamine on tarbijahuvide süstemaatiline lõimimine Euroopa Liidu kõigi tegevusvaldkondadega.” (36)

7.3

Ometigi osutub, et praktikas pole see printsiip väljendust leidnud konkreetsete tegevuste näol ning süstemaatilisel viisil liidu erinevate poliitikate rakendamiseks võetud meetmete tasandil. Mainitud strateegiadokument pole seejuures teinud sellest eesmärgist oma prioriteeti, vastupidiselt sellele, mida pani EMSK ette oma arvamuses komisjoni raporti kohta. (37)

7.4

Seetõttu oleks kiiresti vaja paika panna läbipaistvad mehhanismid ning seada sisse usaldusväärsed toimingud, mis garanteeriksid mistahes meetme rakendamisel mistahes ühenduse kompetentsi valdkonnas tarbijahuvide pidevat arvestamist, samuti nagu nende kaitset kõrgel tasemel. (38)

7.5

Selles osas soovitab EMSK eelkõige, et komisjon uuriks nii vajadust DG SANCO inim-ja materiaalsete ressursside suurendamiseks kui ka töömeetodite ja meetmete uuesti kooskõlastamiseks teiste peadirektoraatidega.

7.5.1

Samamoodi peavad teised ühenduse institutsioonid — nõukogu, Euroopa Parlament, regioonide komitee ja EMSK ise — vaatama üle omalähenemise, et paremini tagada tarbijakaitse efektiivne arvestamine kõigis ühenduse poliitikates.

8.1

Seadusandlike ja reglementeerivate algatuste arvukuse ja kasvava keerukuse tõttu tarbijaõiguse valdkonnas on soovitav, isegi tingimata vajalik, et jätkataks pingutusi parandada seadusloomet ning lihtsustada seadusandlust.

8.2

Komisjon on viimasel ajal aina rohkem tegelenud nende ühenduse seadusandluse tulemuste aspektidega. (39)

8.3

Mis puutub komiteesse, siis pole ta mitte üksnes toetanud komisjoni (40) tegevust, vaid on isegi muutnud “lihtsustamise” teema oma ühtse turu vaatlusorgani alaliseks küsimuseks alates 2000. aastast.

8.4

EMSK tervitab seega institutsioonidevahelist kokkulepet, milleni antud küsimuses jõudsid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon (41), ning osundab juba mainitud arvamustes sisalduvatele seisukohtadele ning eriti arvamuses, mis käsitleb komisjoni viimatist selleteemalist teatist . (42)

8.5

Eelkõige tarbimisõiguses, mille põhiülesandeks on ju eraisikute kaitsmine, on lihtsustamine vajalik, et muuta seadusandluse mõistmine ja kohaldamine lihtsamaks. (43)

8.6

Samas tuleks püüelda konsolideerimise poole, millega komisjon on muide juba alustanud, ehkki piirdudes teatud direktiividega.

8.7

Võttes arvesse mõiste “konsolideerimine” erinevaid võimalikke tähendusi, ei tundu pingutused loomaks üht tõelist Euroopa tarbimiskoodeksit (44) mõistlikuna, vaid pigem tuleks ühenduse seadusandlus suurteks teemadeks koondatult uuesti formuleerida, et viia eri õigusaktides sisalduvad eeskirjad üksteisega kooskõlla ja süstematiseerimaks neid teemade kaupa.

8.8

Tihti soovitatud vahend seadusandliku koorma vähendamiseks oleks auto- ja kaasregulatsiooni mehhanismide suurem kasutamine.

8.8.1

Püüdmata ette jõuda EMSK poolt sellel teemal ettevalmistatavast arvamusest, võib ometigi juba praegu kinnitada, et eriti selles osas, mis puudutab tarbimisõigust ja veel konsolideerimata ja teadaolevalt informatsioonivaeguses turul on alternatiivseid auto- ja kaasregulatsiooni süsteeme võimalik määratleda vaid väga täpselt määratletud kohaldamisala, parameetrite ja kriteeriumitega seadusandliku raamistiku baasil, nagu EMSK seda muide juba kinnitas oma arvamuses ebaausete kaubandustavade kohta. (45)

9.1

EMSK on juba kaua rõhutanud tarbijate kohase teavitamise ja koolitamise otsustavat rolli nende toetamisel ja kaitsmisel.

9.2

Tarbijate teavitamise osas on EMSK tõestanud, et ei piisa spetsiifilise teabe andmisest teenuse või toote kohta või mistahes olgugi väga põhjaliku teabe andmisest, vaid et tuleb jagada üldist informatsiooni tarbijate õiguste kohta, mis on kõnealuste teenuste ja kaupade kohta antava kohandatud ja täpse informatsiooni aluseks (46).

9.3

Mis puudutab tarbijate koolitamist, siis ühes hiljutises omaalgatuslikus arvamuses EMSK mitte ainult ei propageerinud “haritud tarbijat”, vaid koostas ka ülevaate tarbijakoolituse sisust ja tehnikatest ja määratles eri osaliste rolli koolitusprotsessis (Euroopa Liit, riigid, tarbijaühendused, asjatundjad jne) (47).

9.4

Tarbijapoliitika ümberkorraldamise raames, mis on laienemise otsene tagajärg, kasvab tarbijate teavitamise ja koolitamise tähtsus, kui on vaja tagada nende õiguste tõhus tutvustamine ja kaitse, kahjustamata samas vabadust, mis peab alati liikmesriikidele ja tarbijate esindusorganisatsioonidele jääma, määratleda suunised ja kriteeriumid, et paremini kohanduda iga riikliku, piirkondliku või kohaliku turu iseärasustega.

9.4.1

See oluline ülesanne tuleb ellu viia mitte ainult koolide ja tarbijaühenduste kaudu, vaid ka ettevõtete, asjatundjate ja riikide abil.

Euroopa Liit ei pea mitte ainult algatusi kooskõlastama, vaid ka julgustama ja edendama meetmeid, mis viivad teavituse kvaliteedi paranemisele ja tarbijate põhjalikumale koolitusele (48).

9.4.2

Need meetmed ei tohi piirduda kohase rahalise toetusega, vaid peavad katma ka ühiste teavitus- ja koolituskampaaniate ja -programmide elluviimise kulud.

9.4.3

Need kampaaniad ja programmid peavad hõlmama nii tarbijaid kui spetsialiste, toodete tarnijaid ja teenuste osutajaid, samuti õiguse väljatöötamise ja rakendamisega seotud instantse, erilise rõhuga õigusala asjatundjatel (kohtunikud, advokaadid, prokurörid jne).

10.1

Suure tähtsusega on seetõttu ka mõju, mida avaldab määruse ettepanek koostöö kohta riigiasutuste vahel, mille ülesandeks on teostada järelvalvet tarbijakaitsealase seadusandluse kohaldamise üle (K(2003) 443 lõplik, 18.07.2003), mille kohta on komitee juba oma arvamuse esitanud (49).

10.2

Tuleks täita erinevad lüngad, mis on ilmnenud eelmainitud määruses, et ühenduse õiguserikkumiste kontrolli süsteem oleks tõhus ja et tagada selle efektiivne kohaldamine riiklikul tasandil.

Üks teine aspekt, mis vääriks kohest muutmist, on selle määruse kohaldamisala, mis EMSK hinnangul on liiga piiratud.

11.1

EMSK on täielikult teadlik asjaolust, et mistahes seadusandlik muudatus ei anna koheseid tulemusi ega ole hetkelise mõjuga. Seetõttu soovib EMSK rõhutada vajadust olemasolevate seaduste konsolideerimiseks ja nende tõhusa rakendamise edendamiseks ning toonitada nendes märkustes erinevate tarbijaõiguste aspektide suhtes, mis nõuavad süvendatud käsitlust ning parandamist, et võimalikud tulevased arengud peavad toimuma sammhaaval ning asjaosaliste kokkuleppel, et ei ohustataks hädavajalikku tasakaalu erinevate asjakohaste huvide vahel, samas unustamata, et tarbija on pakkujaga võrreldes enamasti ebasoodsamas olukorras.

11.2

Just sellest vaatepunktist soovib EMSK välja tuua mõned valdkonnad, mis tema arvates väärivad tähelepanu, et parendada praegust õigusraamistikku, mis reguleerib otseselt tarbijaid puudutavaid õigussuhteid.

11.2.1

Üks neist probleemsetest valdkondadest puudutab teenuste ohutust tarbijatele ja ebakvaliteetse teenuse osutaja vastutust.

11.2.2

Sellekohase direktiivi ettepanek (50) on peatatud alates aastast 1992. Vastuseks nõukogu ja parlamendi üleskutsele “tuvastada ühenduse meetmete vajadused, võimalused ja prioriteedid teenuste ohutuse osas” (51) otsustas komisjon oma 6. juuni 2003. a “aruandega”  (52) ja veel uuema direktiivi ettepanekuga teenuste kohta siseturul (53) taasalustada aruteluga selles valdkonnas; seda otsust tervitati uue lootusega.

11.2.3

Siiski võib karta, et komisjoni selle teema kohta vastu võetud suunised ei teostu täpsete ja efektiivsete regulatiivmeetmetena lähimuse ja riiklike poliitikate suhtes täiendavuse printsiibi ebasobiva tõlgenduse tõttu (54).

11.2.4

Teine valdkond, kus võib täheldada olulist reguleerimisvajadust ühenduse tasandil, on peamiste üldhuviteenuste mahu ja neid reguleerivate põhimõtete kindlaksmääramine, selles osas, mis puudutab teenuste jätkuvust ja üldisust, hindade kättesaadavust, juurdepääsu õigust, valikuvabadust jne (55).

11.2.4.1

Järgides oma selleteemalisi arvamusi (56), leiab EMSK, et ELi laienemine nõuab täpsete suuniste kindlaksmääramist, arvestades teatud oluliste avalike teenuste privatiseerimist, ja ülevaate koostamist üldhuviteenuste tuumikust, kuhu peavad jätkuvalt kuuluma õhu- ja raudteetransport, elektri- ja gaasivarustus, posti- ja telekommunikatsiooniteenused (57).

11.2.4.2

Piisavalt täpsete kvaliteedinäitajate puudumisel nende teenuste võrdlevaks hindamiseks tuleb oodata komisjoni lubatud teatist üldhuviteenuste horisontaalse hindamise metodoloogia kohta (58).

11.2.5

Võib välja tuua veel ühe lünga, mida ei ole siiani täidetud, nimelt mittelepingulistele kohustustele rakendatava seaduse ühtlustamise osas ühenduse tasandil.

11.2.5.1

Seepärast on vaja eelkõige mainida komisjoni algatust, mis seisneb sellekohase määruse ettepaneku (59) väljatöötamises, mis koos EMSK tähelepanekute ja soovitustega tema selleteemalises arvamuses (60) moodustab olulise elemendi seadusandluse ühtlustamise protseduurist laienenud ELi tasandil valdkonnas, mis on esmatähtis piisava tarbijakaitse tagamiseks.

11.3

Mis puudutab õigust informatsioonile, eelkõige toiduainete osas (61), siis lisaks vajadusele muuta märgistus tarbijatele järjest arusaadavamaks, tuleks kasutada ka teisi moodsaid vahendeid tarbijate informeerimise parendamiseks (internet, tasuta infoliinid, tarbijatugiteenused jne), jätmata seejuures tähelepanuta, alati kui see nõutav ja võimalik on, toote päritolu tuvastamist (62).

11.4

Mis puudutab tervise kaitset ja ohutust, RAPEX (63) süsteemi veelgi tõhusam toimimine sõltub liikmesriikide võimuorganite reageerimisvõimest. EMSK kinnitab veel kord vajadust investeerida ühenduse turu järelvalve kvaliteeti, tänu projektidele, mis aitavad kaasa turu järelvalve mehhanismide loomisele ja arendamisele liikmesriikides ja eelkõige uutes liikmesriikides, toetades nii tarbijate esindusorganisatsioone kui ka pädevaid avalik-õiguslikke üksusi (64).

11.4.1

Tarbijate esindusorganisatsioonid omalt poolt peavad varustama usaldusväärse infoga turvaliste toodete ja teenuste kohta ja avalikustama siseriiklikul tasandil teostatud kontrollide tulemused.

11.5

Tarbijate majandushuvide kaitse osas väärivad käsitlemist ja uuesti sõnastamist mitmed aspektid.

11.5.1

Tootja vastutuse  (65) osas kujutab praegune süsteem endast ebavõrdset olukorda tarbija kahjuks. See ilmneb näiteks tarbijale pandud tõestamise kohustuses ja tootja vastutust välistavates tingimustes.

11.5.1.1

Seega on täiesti õigustatud 25. juuli 1985. a direktiivi 85/374/EMÜ läbivaatamise jätkamine, eelkõige suunas, mida soovitas roheline raamat ebakvaliteetse toote valmistaja vastutusest (66), millest on lähtunud rida vahepeal komisjoni poolt tellitud uurimusi (67).

11.5.2

Mis puudutab tarbijakaitse piiramist tarbija selgel soovil toimuva koduuksemüügi juhtudele (68), siis tekivad mõned reservatsioonid, kuna neid on raske tõestada ja need võivad luua piirsituatsioone, mis ei paku mingit õiguskindlust. EMSK hinnangul oleks seda probleemi pidanud uuesti analüüsima, et püstitada oletusi, mis võimaldaks kaitsta tarbijat petva käitumise korral, lisaks asjaolule, et kõik direktiivid tuleks üle vaadata praeguste ebaausate ja agressiivsete praktikate ja neile viitavate ühenduse tekstide valguses.

11.5.3

Sidevahendite teel sõlmitud lepingute osas (69) tuleb vastu võtta otsuse tõestamiskohustuse panekuks tarnijale eelneva teavitamise kohustuse, selle kirjaliku kinnitamise ja tarbija nõusoleku suhtes (70). Lisaks oleks vaja analüüsida teavitamiskohustuse kohasust uute tehnoloogiate teel sõlmitud lepingute puhul.

11.5.4

EMSK väljendab oma muret taganemisõiguse teostamise pärast, sest on vaja ühtlustada tähtajad erinevates seadusandlikes aktides ja määratleda selged reeglid selle õiguse teostamiseks, eelkõige finantsteenuste kaugmüügi (71) ja tarbimiskrediidi osas (72). EMSK ei saa jätta rõhutamata vajadust seda korda lihtsustada, sest see on keerukas ja vähe läbipaistev (73).

11.5.5

Tarbijate kaitsmise osas ebaõiglaste lepingutingimuste  (74) vastu oleks hea, kui komisjon viiks läbi süstemaatilise ja ajakohastatud analüüsi lepingu üldtingimuste kohta, mille erinevate liikmesriikide või Euroopa kohtu kohtupraktika on selgelt kuritarvituslikuks kuulutanud, ja levitada seda analüüsi tarbijate esindusorganisatsioonides ja kutseühingutes (75).

11.5.5.1

Kuna on üldtunnustatud asjaolu, et sellekohased määrused on aegunud, kutsub EMSK komisjoni üles, pärast aruannet direktiivi rakendamise kohta (76) ja loendamatuid töökoosolekuid, mida sel teemal on korraldatud, kiiremas korras lõpule viima nende läbivaatamise.

11.5.6

Tarbijakrediidi probleemide osas  (77) on EMSK juba avaldanud arvamust komisjoni hiljutise sellealase ettepaneku kohta (78) ja nüüd võib uuesti kinnitada vajadust võidelda liigkasuvõtmise fenomeni vastu ja tasakaalustada tarbijate ja laenuandjate sellekohased õigused ja kohustused. Olemasolevad ebavõrdsused riiklikes seadusandlustes selles valdkonnas ja erinevad tarbijakaitse tasemed, mis süvenevad veelgi uute liikmesriikide liitumisel, võivad kaasa tuua usalduse kaotuse finantsteenuste turu suhtes ja põhjustada konkurentsimoonutusi.

11.5.7

Üks küsimus, mida tuleks kiiresti ühenduse tasandil käsitleda, ja seda on EMSK juba korduvalt rõhutanud, on perekondade ülemäärane võlgnevus  (79) , mis on suurenenud ja mis võib kardetavasti põhjustada intressimäärade tõusu.

11.5.8

EMSK hinnangul on samuti oluline süvendada seadusandlust elektrooniliste maksete turvalisuse osas (80), tervitades komisjoni hiljutist initsiatiivi alustada debatti ühtse makseruumi loomisest siseturu raames (81).

11.5.8.1

Siiski on endiselt puudu üldperspektiiv elektroonilise kaubanduse valdkonnas, mis võimaldaks võita tarbijate usaldust, nagu näitas selgelt Euroopa tarbijapäeva 2004 tähistamiseks Dublinis peetud konverents.

11.5.8.1.1

Veelgi enam, tänaseni läbiviidud tööd asjatundjate akrediteerimise süsteemi loomiseks ei ole kaasa toonud meetmeid, kasvõi iseregulatsiooni meetmeid, mis võimaldaks tarbijatel tuvastada usaldusväärseid internetilehekülgi.

11.5.8.1.2

Seega tuleb tervitada, hoolimata nende piiratusest, hiljuti komisjoni algatusel vastu võetud meetmeid eesmärgiga edendada interneti turvalisemat kasutamist (82), mis puudutavad alaealiste ja inimväärikuse kaitset ja ümberlükkamisõigust audiovisuaalsete ja infoteenuste osas (83).

11.5.8.2

Lisaks sellele on rahvusvahelisel tasandil puudu Euroopa Liidus määrusega Brüssel I kehtestatud raamistikuga võrreldav õigusraamistik, mis on esmatähtis rahvusvaheliste elektrooniliste tehingute turvaliseks teostamiseks, sel põhjusel on konventsioon tsiviil- ja kaubandusasjades langetatud otsuste pädevuse ja täideviimise kohta selles valdkonnas peamine eesmärk, mida Haagi konverentsi raames järgida.

11.5.9

Üks peamise tähtsusega valdkondi on lepinguõiguse ühtlustamine, mida komisjon kavatseb ette võtta ja EMSK toetab (84). Seda protsessi tuleks jätkata ja süvendada, eelistades teatud, ja eelkõige selliste lepingute ühtlustamist, millele on eriline tähtsus tarbijate jaoks (85).

11.5.10

Kriitika, mida EMSK väljendas oma arvamuses (86) tarbekaupade müügi ja nende juurde kuuluva garantii teatud aspekte käsitleva direktiivi kohta (87), kus on rõhutatud toodete garantiiga seotud aspekte, on endiselt asjakohane, eriti kommertsgarantii ja seadusliku garantii suhteid ja nende teostamise protseduure puudutav kriitika.

11.5.10.1

Nüüd tuleks kaaluda mitte ainult selle kohaldamisala laiendamist müügijärgsele teenindusele (88), vaid ka — ja eelkõige — komisjoni väga tähelepanelikku järelvalvet, kuidas direktiivi liikmesriikides üle võetakse, arvestades selle režiimi keerukust ja seda, kui raske on seda ühendada siseriiklike seadusandlustega.

11.5.11

Üks valdkond, mille osas oodati väga komisjoni arvamust tarbijakaitse rohelise raamatu (89) järel, on just ebaausate kaubandustavade valdkond.

11.5.11.1

Ometi, oma selleteemalises arvamuses (90) on EMSK juba jaganud oma pettumust ja sügavat muret ettevalmistatavale vahendile antud suuna ja suuniste osas.

11.5.11.2

Tegemist on tõepoolest teemaga, mille edasist arengut peavad tarbijate esindajad, ja seda eelkõige uutes liikmesriikides, lähedalt ja erilise tähelepanuga jälgima.

11.5.12

Samuti on EMSK juba väljendanud oma rahuolematust määruse eelnõuga müügiedenduse kohta (91), ja kinnitab siinkohal uuesti oma kõhklusi viimatimainitu lõpliku vormi ja selle kokkusobivuse suhtes ettepanekuga ebaausate kaubandustavade kohta, kartes, et koos moodustavad need kaks vahendit tagasimineku praeguse kaitsetaseme suhtes, selle asemel, et kaasa aidata tarbijate huvide suuremale edendamisele.

11.6

Ja lõpuks, kohtukaebeõiguse osas tuleb EMSK hinnangul süvendada küsimust mitte ainult tarbijate kollektiivsete, hajutatud või individuaalsete huvide kaitsest (92), vaadates kiiremas korras üle ühenduse peatamishagide kohase direktiivi (93), et laiendada selle kohaldamisala nii, et võimaldada tõeline “class action” eesmärgiga edendada kahjude hüvitamist kaugemale lihtsalt ebaausa või seadusevastase tegevuse peatamisest, samuti üksikisikust tarbija seaduslikke huve konfliktisituatsioonis, eelkõige kiire ja üldiselt tasuta kohtukaebeõiguse osas (94). Selles valdkonnas kinnitab EMSK veelkord oma panust mitte ainult konfliktide alternatiivse lahendamise viisidesse (95), vaid ka vahekohtumenetluse raames. Ta peab esmatähtsaks ka toetada riiklikke asutusi toimingute ja tehnika tasandil nende vahendite loomisel ja elluviimisel erinevates liikmesriikides (96).

11.6.1

EMSK soovitab võtta vastu siduv vahend, mis, lähimuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid kahjustamata, tagaks komisjoni sellekohastes soovitustes väljendatud eesmärkide täitmise (97), eelkõige tarbija vabaduse põhimõte ja protseduuri erapooletuse ja läbipaistvuse põhimõte, muutes kohustuslikeks säteteks praegu vaid lihtsalt soovitused, mille paktiline rakendamine ei ole muutunud üldiseks.

11.7

EMSK tervitab komisjoni hiljutisi algatusi justiitsalase koostöö osas, mille hulgast võib välja tuua määrused maksujõuetuse kohta (98) ja kohtualluvuse valdkonnas kohaldatava õiguse (Brüsseli konventsioon) (99), samuti määruse ettepaneku mittelepingulistele kohustustele kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) (100), rohelise raamatu Rooma Konventsiooni muudatuste kohta lepinguliste kohustuste osas ühenduse määrustikus (Rooma I) (101), või näiteks nõukogu määruse, millega kehtestatakse ühenduse tegevuse üldraamistik lihtsustamaks Euroopa kohtupiirkonna teostamist tsiviilasjades  (102). Lisaks kutsub komitee komisjoni üles jätkama ühtse kohtupiirkonna loomist, mis on ühtse turu teostamise menetlusõiguse aspektide peamine struktureeriv element, millel on laienenud ELis üha olulisem roll.

12.1

Tarbijate soodustamine, osalemine ja tarbijakaitse peavad olema kõigi Euroopa Liidu poliitikate pidevaks eesmärgiks kui tõeline Euroopa kodakondsuse juurde kuuluv õigus.

12.2

ELi laienemisega pärast üle kümne uue liikmesriigi liitumist, kus tarbijakaitse on enamasti alles küllalt uus teema, tuleks uuesti läbi mõelda kogu tarbijapoliitika selle kohandamise seisukohalt uue reaalsusega, milleks on ligi 500 miljoni tarbijaga turg.

12.3

Euroopa Liit ja tema institutsioonid peavad mängima otsustavat rolli prioriteetide püstitamisel seadusandliku ja institutsionaalse raamistiku ning tegevusprogrammide ümberformuleerimiseks, et tagada tõhus tarbijapoliitika, mis võimaldaks neid eesmärke täide viia.

12.4

EMSK pakub käesoleva omaalgatusliku arvamusega oma panust sellise poliitika määratlemisel, olles kodanikuühenduste huvide vahendaja ja arvestades eelkõige uute liikmesriikide esindajate osalemist.

12.5

EMSK on seisukohal, et kohesed prioriteedid tarbijapoliitika osas on:

12.6

EMSK rõhutab, et tugevate ja sõltumatute tarbijate esindusorganisatsioonide olemasolu on efektiivse tarbijakaitse, tarbijate soodustamise ja osalemise poliitika aluseks.

12.7

EMSK hinnangul tuleb sellel eesmärgil tagada, et tarbijaorganisatsioonid saaksid kohast toetust nende meetmete, programmide, projektide ja algatuste teostamiseks.

12.8

EMSK hinnangul võib tarbijaorganisatsioonide esindatuse ja osalemise kriteeriumide määratlemine otsustavalt kaasa aidata tarbijapoliitika efektiivsuse suurenemisele.

12.9

EMSK on seisukohal, et tuleb järk-järguliselt ja unustamata vajadust hoida kõnealuseid huvisid tasakaalus jätkata käsilolevat seadusandlikku tegevust ja võtta ette uusi seadusandlikke algatusi, eristades järgmisi valdkondi:

12.10

Lisaks on EMSK seisukohal, et ühenduse juba olemasolev seadusandlus tuleks üle vaadata ja muuta selle erinevad elemendid võrreldavaks, et seda kohandada uue laienenud turuga, rõhutades eriliselt järgmisi valdkondi:

12.11

EMSK kordab oma ettepanekut luua Euroopa tarbijaid puudutavate küsimuste uurimisinstituut, mille ülesandeks oleks hankida tarbijapoliitika jaoks vajalik teadmistebaas (103).

12.12

EMSK kutsub liikmesriike üles vaatlema tarbijate soodustamist, kaitset ja osalemist prioriteedina, mida tuleb arvestada kõigis oma poliitikates.

12.13

EMSK soovitab komisjonil tarbijapoliitika uute suuniste määratlemisel silmas pidada käesolevas arvamuses väljendatud soovitusi ja ettepanekuid ja anda regulaarselt välja aruandeid tarbimise ja tarbijate olukorra kohta Euroopas.

—

“Liitumispoliitika tulevik laienemise perspektiivis ning muutused teadliku majanduse suunas”, raportöör : hr MALOSSE, EÜT C 241, 7.10.02;

—

“Laienemise majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud kandidaatriikidele”, raportöörid : hr DIMITRIADIS ja pr BELABED, ELT C 85, 8.4.2003;

—

“Laienemise mõju Euroopa Liidule”, raportöör: hr VEVER, ELT C 61, 14.3.03;

—

“Liidu laienemise mõjud EMU-le”, raportöör: pr BELABED, ELT C 85, 8.4.03;

—

“Transport ja laienemine”, raportöör: hr KIELMAN, ELT C 61, 14.3.03;

—

“Liitumiseelne finantsabi”, raportöör: hr WALKER, ELT C 61, 14.3.03;

—

“Euroopa Liidu laienemine: väljakutse kandidaatriikidele majanduslike kriteeriumite täitmiseks”, raportöör: hr VEVER, EÜT C 193, 10.7.01;

—

“Euroopa Liidu laienemine itta” , raportöör: hr KALLIO, EÜT C 149, 21.6.02.

—

(Selle teema kohta vaata EMSK arvamust, mille on koostanud hr HERNÀNDES BATALLER (INT/108, 17.07.2003, ELT C 234 30.9.2003.))