1

Hageja OU töötas 1. juulist 2003 kuni 30. aprillini 2006 Euroopa Ühenduste Komisjoni delegatsiooni teenistuses Ukrainas kohaliku töötajana ja seejärel alates 1. maist 2006 kolm aastat lepingulise töötajana vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artiklile 3a.

2

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) algatas 2005. aasta detsembris sisejuurdluse, et uurida kahtlusi seoses hageja osalemisega passiivses korruptsioonis.

3

Pärast seda kui OLAF oli edastanud Belgia õiguskaitseasutustele vastava teabe, tehti hageja suhtes vahistamismäärus ja teda hoiti 2006. aasta 30. maist kuni 30. novembrini eelvangistuses.

4

Komisjoni teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus (edaspidi „asutus“) algatas 12. detsembri 2006. aasta otsusega hageja suhtes distsiplinaarmenetluse ja kõrvaldas ta kohe ametist senikauaks, kuni Belgia pädevad õiguskaitseasutused teevad lõpliku otsuse karistusõiguslikes küsimustes.

5

Asutuse 14. detsembri 2006. aasta otsusega (edaspidi „14. detsembri 2006. aasta otsus“) kõrvaldati hageja ametikohustuste täitmisest määramata ajaks. Selles otsuses on lisaks täpsustatud, et tema töötasust peetakse vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) IX lisa artikli 24 lõikele 1 alates 15. jaanuarist 2007 kuue kuu jooksul kinni 800 eurot kuus.

6

Asutuse 24. mai 2007. aasta otsusega öeldi hageja tööleping üles alates 1. juulist 2007.

7

Tribunal de première instance de Bruxelles'i (Brüsseli esimese astme kohus, Belgia) 6. novembri 2011. aasta otsusega karistati hagejat passiivse korruptsiooni toimepanemise eest ning talle mõisteti 18 kuud reaalset vangistust ja rahaline karistus 5000 eurot. Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) tühistas 12. märtsi 2014. aasta otsusega selle kohtuotsuse ja mõistis hagejale karistuseks 12 kuud vangistust tingimisi katseajaga ja rahalise karistuse 3000 eurot. Selle kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse jättis Cour de cassation (kassatsioonikohus, Belgia) 17. septembri 2014. aasta otsusega rahuldamata.

8

Pärast kassatsioonikohtu 17. septembri 2014. aasta otsust jätkati distsiplinaarmenetlust ja 18. veebruari 2015. aasta otsusega määras asutus hagejale karistuseks noomituse personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses (edaspidi „18. veebruari 2015. aasta karistamisotsus“). Ta märkis seejuures, et hagejale süüks pandud ja Belgia kriminaalkohtutes tõendamist leidnud tegude raskuse tõttu oleks esinenud alus hageja töölepingu ette teatamata ülesütlemiseks distsiplinaarkorras, kui hageja oleks olnud veel tema töötaja. Asutus leidis aga, et kuna hageja leping lõppes 1. juulil 2007, oli noomitus raskeim karistus, mida oli võimalik talle määrata.

9

18. ja 26. veebruari 2015. aasta e-kirjades palus hageja tagasi maksta tema töötasust 14. detsembri 2006. aasta otsuse alusel kinni peetud summad.

10

Asutus jättis 13. märtsi 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) hageja taotluse tagasimaksete tegemiseks rahuldamata. 18. veebruari 2015. aasta karistamisotsusele viidates märkis ta, et hagejale süüks pandud tegude raskuse tõttu oleks esinenud alus hageja töölepingu ette teatamata ülesütlemiseks distsiplinaarkorras, kui hageja oleks olnud veel tema töötaja, ja noomitus oli raskeim karistus, mida oli võimalik talle määrata. Ta täpsustas, et kuna see karistus määrati hagejale üksnes põhjusel, et viimasel puudub institutsiooniga igasugune töösuhe, ei olnud personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõike 4 kohaldamine põhjendatud.

11

Hageja esitas vaidlustatud otsuse peale 8. mai 2015. aasta e-kirjaga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse, milles ta väitis, et asutus on rikkunud personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõiget 4, mille kohaselt makstakse kinnipeetud summad lepingulisele töötajale tagasi, kui distsiplinaarmenetlust lõpetavas otsuses määratakse karistuseks noomitus.

12

Asutus jättis kaebuse 2. septembri 2015. aasta otsusega rahuldamata.

13

Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 13. novembril 2015 saabunud dokumendiga esitas hageja tasuta õigusabi taotluse. 25. veebruari 2016. aasta määruses leidis Avaliku Teenistuse Kohtu president, et hagejale tuleb anda tasuta õigusabi.

14

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 23. märtsil 2016. Kohtuasi registreeriti numbri F‑141/15 all.

15

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 alusel anti käesolev kohtuasi staadiumis, milles see oli 31. augustil 2016, üle Üldkohtule. Kohtuasi registreeriti numbri T‑569/16 all ja määrati esimesele kojale.

16

Üldkohus (esimene koda) otsustas Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta.

17

Hageja palub Üldkohtul:

18

Komisjon palub Üldkohtul:

19

Hageja esitab hagi põhjendamiseks üheainsa väite, mis käsitleb personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõike 4 rikkumist.

20

Hageja märgib, et 18. veebruari 2015. aasta karistamisotsusega lõpetas asutus hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse ja karistas teda noomitusega. Järelikult tuleb hagejale vastavalt sellele sättele tagasi maksta tema töötasust 14. detsembri 2006. aasta otsuse alusel kinnipeetud summad koos personalieeskirjade XII lisa artiklis 12 kindlaksmääratud liitintressiga.

21

Komisjon vaidleb vastu sellele, et asutus oleks pidanud hagejale tagasi maksma viimase töötasust kinni peetud summad. Ta meenutab selle kohta, et hagejale ei olnud võimalik noomitusest raskemat karistust määrata ja lisab, et see karistus ei peegelda toimepandud rikkumiste raskust. Järelikult oleks komisjoni arvates personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõike 4 grammatilisest tõlgendusest nähtuv summade tagasimaksmine vastuolus selle sätte eesmärgiga, milleks on kõrvaldada sellise töötasust kinnipidamise tagajärjed, mida tuleb distsiplinaarmenetluse lõppedes pidada ülemääraseks tõendamist leidnud rikkumiste vähese raskusega võrreldes. Selle sätte grammatilisest tõlgendusest nähtub samuti, et kui töötajale makstakse tagasi tema töötasust kinni peetud summad hoolimata talle süüks pandud rikkumiste raskusest, on ta alusetult rikastunud ning samuti esineks – võrreldes teiste töötajatega, kes võivad olla pannud samasuguse rikkumise toime teenistuses olles – erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas pärast ametiülesannete täitmise lõpetamist on töötajatega säilinud pidev ja püsiv õiguslik seos. Seega, need töötajad, kes ei ole – nagu hageja – enam komisjoniga seotud, võivad seetõttu, et neile ei ole võimalik määrata raskemat karistust kui noomitus, taotleda nende töötasust kinni peetud summade tagasimaksmist, ehkki kinnipidamine oli vastava otsuse tegemise ajal täiesti põhjendatud. Komisjon lisab teise võimalusena, et tagasi makstavatele summadele saab lisada intressi ainult juhul, kui distsiplinaarmenetluse tagajärjel ei ole karistust määratud.

22

Personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõigete 1 ja 4 kohaselt, mida kohaldatakse vastavalt teenistustingimuste artiklitele 50a ja 119 analoogia alusel ka praegustele ja endistele lepingulistele töötajatele:

„1.   Ametniku ametist kõrvaldamise otsuses märgitakse, kas ametnik saab tööst eemalviibimise ajal kogu töötasu või peetakse sellest kinni kõnealuses otsuses sätestatav osa […]

4.   Lõike 1 kohaselt kinnipeetud summad makstakse ametnikule tagasi, kui lõplikus otsuses määratud distsiplinaarkaristus ei ole kirjalikust hoiatusest, noomitusest või kõrgemasse järku tõusmise edasilükkamisest karmim või kui distsiplinaarkaristust ei määrata; viimasel juhul makstakse summad tagasi koos [personalieeskirjade] XII lisa artiklis 12 kindlaksmääratud liitintressiga.“

23

Käesolevas asjas kõrvaldas amet 14. detsembri 2006. aasta otsusega hageja ametikohustuste täitmisest määramata ajaks ja otsustas pidada tema töötasust alates 15. jaanuarist 2007 kuue kuu jooksul kinni 800 eurot kuus.

24

18. veebruari 2015. aasta karistamisotsusega määrati hagejale karistuseks noomitus personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses.

25

Vaidlustatud otsusega jättis asutus rahuldamata hageja taotluse tema töötasust 14. detsembri 2006. aasta otsuse alusel kinni peetud summade tagasimaksmiseks. 18. veebruari 2015. aasta karistamisotsusele viidates märkis ta, et hagejale süüks pandud tegude raskuse tõttu oleks esinenud alus hageja töölepingu ette teatamata ülesütlemiseks distsiplinaarkorras, kui hageja oleks olnud veel tema töötaja, ja noomitus oli raskeim karistus, mida oli võimalik talle määrata. Asutus lisas, et selline karistus määrati hagejale ainult asjaolude vastava kokkusattumuse tõttu, nimelt seepärast, et puudus töösuhe komisjoniga, ja mitte seepärast, et tuvastatud rikkumine oleks olnud vähese raskusega. Sellest järeldab asutus, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud kohaldada personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõiget 4.

26

Lõpuks jättis asutus 2. septembri 2015. aasta otsusega rahuldamata kaebuse, mille hageja vaidlustatud otsuse peale esitas. Asutus väitis, et karistuseks määratud noomitus ei olnud proportsionaalne hagejale süüks pandud teo raskusega ja selline otsus tehti üksnes seetõttu, et sisuliselt ei olnud võimalik hagejale raskemat karistust määrata, sest tema ja komisjoni vahel ei olnud enam töösuhet, samuti ei maksnud komisjon talle pensioni ega mingit toetust. Ta lisas, et hagejale tema töötasust kinnipeetud summade tagasimaksmine läheks vastuollu personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõike 4 ratio legis'ega ja põhimõttega, mille kohaselt peab distsiplinaarkaristus peegeldama tuvastatud rikkumiste raskust. Lõpuks leidis ta, et hagejale tema töötasust kinnipeetud summade tagasimaksmine viiks ainult veelgi enam komisjoni kahjuks tasakaalust välja viimase kantud kahju ja lõpuks määratud karistuse.

27

Käesolevas asjas tuleb järgnevalt kontrollida, kas vastupidi asutuse seisukohale oli põhjendatud hageja taotlus, et esiteks makstaks talle tagasi tema töötasust 14. detsembri 2006. aasta otsuse alusel kinni peetud summad ja teiseks, et nendele summadele lisataks personalieeskirjade XII lisa artiklis 12 ette nähtud intress.

28

Mis puudutab esiteks küsimust, kas asutus leidis õigesti, et hagejal ei olnud õigust sellele, et talle makstaks tagasi tema töötasust kinnipeetud summad, siis tuleb nentida, nagu seda möönis ka komisjon ise, et personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõike 4 kohaselt makstakse ametist kõrvaldatud ametniku töötasust kinnipeetud summad tagasi üksnes tingimusel, et distsiplinaarmenetlust lõpetavas otsuses ei määrata distsiplinaarkaristust või ei ole määratud distsiplinaarkaristus karmim kirjalikust hoiatusest, noomitusest või kõrgemasse järku tõusmise edasilükkamisest; muid piiravaid tingimusi ei ole ette nähtud.

29

Nagu seda väidab komisjon, tuleb Euroopa Liidu õiguse sätte tõlgendamisel küll arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt kohtuotsused, 14.2.2012, Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7.3.1996, de Rijk vs. komisjon, T‑362/94, EU:T:1996:35, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Käesolevas asjas on aga asutus tõlgendanud personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõiget 4 ilmselgelt vastuolus selle selge ja täpse sõnastusega.

31

Nimelt põhjendas asutus hageja töötasust kinni peetud summade tagasimaksmisest keeldumist asjaoluga, et hagejale süüks pandud rikkumised olid sellise raskusastmega, mis oleks õigustanud tema lepingu kohest distsiplinaarkorras lõpetamist, kui leping ei oleks olnud juba üles öeldud ja järelikult määrati talle noomitus seepärast, et asjaolude vastava kokkusattumuse tõttu puudus tal töösuhe komisjoniga, ja mitte seepärast, et tema rikkumised oleksid olnud vähese raskusega.

32

Kuid personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõikest 4 nähtub, et seda, kas töötasust kinni peetud summad tuleb tagasi maksta, otsustatakse üksnes distsiplinaarmenetlust lõpetavas otsuses määratud karistuse alusel, ilma et seda mõjutaks asjaomasele isikule süüks pandud rikkumiste raskusele antud hinnang.

33

Ühtlasi tuleb meenutada, et vastavalt personalieeskirjade IX lisa artiklile 10 peab määratud distsiplinaarkaristuse raskusaste vastama süüteo raskusastmele. Siiski ei ole töötasust kinnipidamine distsiplinaarkaristus, vaid üksnes ajutine meede, mida kohaldatakse kuni distsiplinaarmenetluse lõpetamiseni või distsiplinaarkaristuse määramiseni (kohtuotsus, 16.7.1998, Y vs. parlament, T‑219/96, EU:T:1998:178, punkt 29). Järelikult ei võimalda töötasust kinnipidamine administratsioonil tasandada võimalikku lõhet töötajale süüks pandud rikkumiste raskuse ja distsiplinaarmenetluse tulemusel määratud karistuse vahel.

34

Järelikult allutas asutus, kes teostas selles olukorras kaalutlusõiguseta pädevust, personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõike 4 kohaldamise sisuliselt tingimusele, mida ei ole selles sättes ette nähtud ja mis on tuletatud tema hinnangust nende rikkumiste raskusele, mille eest karistus määrati.

35

Ka ei saa Üldkohus vastupidi komisjoni väidetele teha järeldust, et personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõikes 4 on selliste endiste ametnike ja töötajate puhul, kes ei saa pensioni või toetust või kes saavad nii väikest pensioni või toetust, et neile ei saa kohaldada rahaliste tagajärgedega distsiplinaarkaristust; lünk, mis tuleb täita. Isegi kui pidada sellist järeldust põhjendatuks, ei saa kohtunik selle põhjal tõlgendada viidatud sätet vastupidi sätte selgele ja täpsele sõnastusele, selle kohaldamisala põhjendamatult piirates.

36

Sama kehtib komisjoni väidete kohta, mis puudutavad esiteks sellise töötaja alusetut rikastumist, kellele makstakse tagasi tema töötasust kinni peetud summad hoolimata talle süüks pandud rikkumiste raskusest, ja teiseks oletust, et esineks – võrreldes teiste töötajatega, kes võivad olla pannud samasuguse rikkumise toime teenistuses olles – erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas pärast ametiülesannete täitmise lõpetamist on töötajatega säilinud pidev ja püsiv õiguslik seos.

37

Nende väidete aluseks on väidetav lünk personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõikes 4. Seega tuleb need väited eespool punktis 35 toodud põhjustel tagasi lükata. Ühtlasi tuleb märkida, et endised töötajad, kellel on säilinud püsiv suhe komisjoniga näiteks seeläbi, et neile makstakse toetust või pensioni, ei ole distsiplinaarkaristuste osas, mida neile võidakse määrata, samasuguses olukorras kui endised töötajad, kellele ei maksta mingit pensioni või toetust. Niisugune faktiline olukord tuleneb eelkõige õigusnormide kohaldamisest endast, eelkõige personalieeskirjade IX lisa artikli 9 ja teenistustingimuste artikli 49 kohaldamisest, mis loetlevad erinevad distsiplinaarkaristused, mida on võimalik määrata praegustele või endistele töötajatele.

38

Viimaks ei ole komisjonil võimalik väita, et personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõike 4 grammatiline tõlgendamine võtaks kasuliku mõju õiguselt teha kinnipidamisi ametist kõrvaldatud lepingulise või ajutise töötaja töötasust. Nimelt, nagu on meenutatud eespool punktis 28, makstakse kinnipeetud summad vastavalt sellele sättele tagasi üksnes nendele töötajatele, kellele ei ole distsiplinaarmenetluse tagajärjel karistust määratud või kellele määratud distsiplinaarkaristus ei ole kirjalikust hoiatusest, noomitusest või kõrgemasse järku tõusmise edasilükkamisest karmim. Ühtlasi tuleb märkida, et asutuse tõlgendus, millest ta vaidlustatud otsuses lähtus ja mida on toetanud ka komisjon, võttis käesolevas asjas sellelt sättelt tema kasuliku mõju.

39

Eeltoodust järeldub, et asutus rikkus personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõiget 4, kui ta keeldus hagejale tagasi maksmast viimase töötasust 14. detsembri 2006. aasta otsuse alusel kinni peetud summasid.

40

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas hageja võis taotleda asutuselt lisaks tema töötasust kinni peetud summade tagasimaksmisele ka personalieeskirjade XII lisa artiklis 12 ette nähtud intressi, siis nähtub personalieeskirjade IX lisa artikli 24 lõikest 4, et nendele summadele lisandub intress üksnes siis, kui distsiplinaarmenetluse tulemusel ei määrata mingisugust karistust.

41

Kuna 18. veebruari 2015. aasta karistamisotsusega määrati hagejale karistuseks noomitus, ei saa ta nõuda, et summadele, mille tagasimaksmist ta põhjendatult taotleb, lisatakse intress.

42

Kuna käesoleva kohtuasja puhul on tegemist rahalise vaidlusega, on liidu kohtul vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teisele lausele täielik pädevus. Järelikult tuleb rahuldada hageja nõuded, milles ta palus Üldkohtul kohustada komisjoni tagasi maksma hageja töötasust 14. detsembri 2006. aasta otsuse alusel kinni peetud summad.

43

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja komisjoni tuleb kohustada hagejale tagasi maksma tema töötasust 14. detsembri 2006. aasta otsuse alusel kinni peetud summad, millele ei lisandu personalieeskirjade XII lisa artiklis 12 ette nähtud intressi.

44

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes,

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: