Kohtuasi T‑359/04

British Aggregates Association jt

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Keskkonnamaks täitematerjalidelt Ühendkuningriigis – Põhja‑Iirimaa suhtes kehtiv erand – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Tõsised raskused – Ühenduse suunised keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Abiprojektid – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgse uurimise etapp ja ametliku uurimismenetluse etapp – Abi kokkusobivus ühisturuga – Hindamisraskused – Komisjoni kohustus algatada ametlik uurimismenetlus – Mõiste – Tõsised raskused – Objektiivsus

(EÜ artikli 88 lõiked 2 ja 3)

2.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

3.      Menetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused

(Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõike 2 esimene lõik)

4.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abi kokkusobivus ühisturuga – Kaalutlusõigus – EÜ artiklite 87 ja 88 ning asutamislepingu muude niisuguste sätete omavahelise kooskõla arvestamine, mille eesmärk on konkurentsi kahjustamise ärahoidmine ühisturul

(EÜ artiklid 87 ja 88)

5.      Riigiabi – Abiprojektid – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgse uurimise staadium ja ametliku uurimismenetluse staadium – Abi kokkusobivus ühisturuga – Hindamisraskused – Komisjoni kohustus algatada ametlik uurimismenetlus – Maksuvabastuse kord, mille puhul võib olla tegemist kodumaiste ja importtoodete maksualase diskrimineerimisega – Uurimise ebapiisavus või puudulikkus – Asjaolu, mis osutab tõsiste raskuste olemasolule

(EÜ artiklid 23 ja 25, EÜ artikli 88 lõiked 2 ja 3 ja EÜ artikkel 90)

1.      EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus on möödapääsmatu, kui komisjonil on tõsiseid raskusi selle hindamisel, kas abi on ühisturuga kokkusobiv. Seega võib komisjon piirduda riigiabi suhtes positiivse otsuse tegemisel EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud uurimise esialgse staadiumiga üksnes siis, kui ta on esmase uurimise lõpus veendunud, et see abi on ühisturuga kokkusobiv. Seevastu kui esmane uurimine ei võimalda ületada kõiki raskusi, mis tekivad abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel, on komisjonil kohustus küsida kõiki vajalikke selgitusi ja algatada selles osas EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus.

Tõsiste raskuste mõiste on objektiivne mõiste. Selliste raskuste olemasolu tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustest kui ka selle sisust, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse osas. Sellest tuleneb, et Üldkohtu teostatav õiguspärasuse kontroll tõsiste raskuste olemasolu suhtes läheb oma laadilt kaugemale ilmse kaalutlusvea kontrollist.

Juhul kui esinevad tõsised raskused, võib komisjoni otsuse mitte esitada vastuväiteid ainuüksi sel alusel tühistada, sest läbi on jäetud viimata asutamislepinguga ette nähtud võistlev ja põhjalikum menetlus; seda võib teha isegi siis, kui ei tuvastata, et komisjoni sisulised hinnangud on õiguslikult või faktiliselt väärad.

(vt punktid 55, 56, 58)

2.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist

(vt punkt 81)

3.      Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need väited ei tugine menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikele ja faktilistele asjaoludele. Seevastu tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse menetluse aluseks olevas hagiavalduses varem esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos.

(vt punkt 87)

4.      Kuigi EÜ artiklites 87 ja 88 ette nähtud menetlus jätab komisjonile kaalutlusruumi otsustamaks, kas riigiabi kava on ühisturu nõuetega kooskõlas, tuleneb asutamislepingu üldisest ülesehitusest, et komisjoni menetlus ei tohi viia tulemuseni, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu konkreetsete sätetega. Komisjoni kohustus järgida EÜ artiklite 87 ja 88 ning teiste asutamislepingu sätete kooskõla on eriti oluline juhul, kui nende teiste sätete eesmärk on samuti konkurentsi kahjustamise ärahoidmine ühisturul. Otsuse vastuvõtmisel riigiabi kava ühisturuga kokkusobivuse kohta ei saa komisjon jätta tähelepanuta ohtu, mida teatud ettevõtjad võivad kujutada konkurentsile ühisturul.

Seetõttu ei saa komisjon ühisturuga kokkusobivaks kuulutada sellist riigiabi, mille mingi osa rikub asutamislepingu teisi sätteid. Lisaks peab komisjon riigiabi ühisturuga kokkusobivuse kindlakstegemisel arvestama turutingimusi, kaasa arvatud maksustamist. Sellest tuleneb, et asutamislepingu süsteemis ei saa liikmesriik kehtestada või lubada abikava, mis seisneb teistest liikmesriikidest pärinevate toodete maksualases diskrimineerimises.

(vt punktid 91 ja 92)

5.      Kui abi esmane uurimine EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud uurimise esialgses staadiumis ei võimalda ületada kõiki raskusi, mis tekivad abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel, on komisjonil kohustus küsida kõiki vajalikke selgitusi ja algatada selles osas EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus. Komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses viitab tõsiste raskuste olemasolule.

Kui maksuvabastus keskkonnamaksust kujutab endast riigiabi, siis tõstatab kas EÜ artiklitega 23 ja 25 või EÜ artikliga 90 vastuolus olev kodumaiste toodete ja teisest liikmesriigist pärinevate toodete maksualane diskrimineerimine, mille see maksuvabastus kaasa võib tuua, küsimuse mainitud artiklite ja EÜ artiklite 87 ja 88 vahelisest kooskõlast. Asjaolu, et komisjon ei käsitle seda küsimust esialgse uurimismenetluse tulemusel tehtud otsuses mitte esitada vastuväiteid, osutab niisuguste tõsiste raskuste olemasolule, mille tõttu peaks algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.

(vt punktid 55, 57, 90, 94–98, 102)

ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

9. september 2010(*)

Riigiabi – Keskkonnamaks täitematerjalidelt Ühendkuningriigis – Põhja-Iirimaa suhtes kehtiv erand – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Tõsised raskused – Ühenduse suunised keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta

Kohtuasjas T‑359/04,

British Aggregates Association, asukoht Lanark (Ühendkuningriik),

Healy Bros. Ltd, asukoht Middleton (Iirimaa),

David K. Trotter & Sons Ltd, asukoht Manorhamilton (Iirimaa),

keda esindasid solicitor C. Pouncey ja advokaat L. Van den Hende,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Flett ja T. Scharf,

kostja,

keda toetab

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: esialgu M. Bethell, E. Jenkinson ja I. Rao, pärast S. Ossowski, keda abistasid barrister M. Hall ja barrister G. Facenna,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 7. mai 2004. aasta otsus K(2004) 1614 lõplik mitte esitada vastuväiteid Suurbritannias karjäärides toodetavale killustikule kehtivast maksust Põhja-Iirimaa suhtes tehtud erandi muudatusele,

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud M. Prek ja V. M. Ciucă (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. juuni 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Esimene hageja, British Aggregates Association (edaspidi „BAA”) on Ühendkuningriigis karjääre käitavaid iseseisvaid väikeettevõtjaid liitev ühendus. Sel on 55 liiget, kes käitavad enam kui 100 karjääri. Enamik neist liikmetest käitavad Suurbritannias (Põhja-Iirimaa on seega välja arvatud) asuvaid karjääre. Käesolevas asjas esindab BAA oma neid liikmeid, kes käitavad karjääre Suurbritannias.

2        Teine hageja, Healy Bros. Ltd ja kolmas hageja, DK Trotter and Sons Ltd (edaspidi „DK Trotter”) on Iirimaal asuvad täitematerjalide tootjad.

3        Käesolev kohtuasi puudutab Põhja-Iirimaale antud maksuvabastust täitematerjali suhtes kohaldatavast maksust, mida Euroopa Ühenduste Komisjon pidas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile adresseeritud 7. mai 2004. aasta otsuses K(2004) 1614 lõplik (Abi N 2/2004 – Ühendkuningriik/Täitematerjali suhtes kohaldatav maks Põhja-Iirimaal, ELT 2005, C 81, lk 4; edaspidi „vaidlustatud otsus” või „2004. aasta otsus”) esialgse uurimise tulemusel ühisturuga kokkusobivaks vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile c. Komisjoni väitel on ühenduse suunistes keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta (EÜT 2001, C 37, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 76; edaspidi „ühenduse suunised”) kehtestatud tingimused täidetud.

 Täitematerjali maksu üldkord

4        Vaidlusaluse keskkonnamaksu üldkord pealkirjaga „Täitematerjali maksu järkjärguline rakendamine Põhja-Iirimaal” (Aggregates Levy, edaspidi „täitematerjali maks”) kehtestati Ühendkuningriigis 2001. aasta Finance Act’i (2001. aasta rahandusseadus, edaspidi „rahandusseadus”) teise osa artiklitega 16–49 ja selle lisadega 4–10.

5        Täitematerjali maksu rakendamist ette nägevad sätted jõustusid rahandusseaduse rakendusmääruse alusel 1. aprillil 2002.

6        Rahandusseadust muudeti 2002. aasta Finance Act’i (2002. aasta rahandusseadus) artiklitega 129–133 ja lisaga 38. Selliselt muudetud sätted nägid muu hulgas ette üleminekuperioodi maksu rakendamiseks Põhja-Iirimaal.

7        Täitematerjali maksu kohaldatakse määras 1,60 Inglise naela ühe tonni kaubanduslikul eesmärgil kasutatava täitematerjali kohta (2001. aasta rahandusseaduse artikli 16 lõige 4).

8        2001. aasta muudetud rahandusseaduse artikli 16 lõige 2 sätestab, et täitematerjali maksu tasumise kohustus tekib alates nimetatud seaduse jõustumise kuupäevast hetkel, mil teatud kogust maksustatavat täitematerjali kasutatakse Ühendkuningriigis kaubanduslikul eesmärgil. Seega puudutab täitematerjali maks nii imporditud kui ka Ühendkuningriigis kaevandatud täitematerjali.

9        Komisjon kiitis täitematerjali maksu heaks 24. aprilli 2002. aasta otsuses K(2002) 1478 lõplik (Abi N 863/2001 – Ühendkuningriik/Täitematerjali suhtes kohaldatav maks, mille kokkuvõte on avaldatud EÜT 2002, C 133, lk 11; edaspidi „2002. aasta otsus”).

10      Komisjon otsustas 2002. aasta otsuses mitte esitada vastuväiteid täitematerjali maksule, leides, et nimetatud maksu kohaldamisala õigustavad vaatluse all oleva maksustamiskorra loogika ja olemus, ning et seetõttu ei saa täitematerjali maksu esmase uurimise tulemusel lugeda riigiabiks EÜ artikli 87 tähenduses.

11      Täitematerjali maks on keskkonnamaks, mida kohaldatakse täitematerjalidele selleks, et vähendada ja ratsionaliseerida tavapäraselt täitematerjalina kasutatavate kivimite kaevandamist, soodustades nende asendamist ümbertöötatud täitematerjalide või maksustamata esmase materjaliga, ning edendades seeläbi keskkonnakaitset.

12      Täitematerjali maksu kohaldatakse üksnes kivi, liiva ja kruusa kasutamisele täitematerjalina kaubanduslikul eesmärgil, kuid see ei puuduta nimetatud materjale juhul, kui neid kasutatakse mõnel muul otstarbel. Täitematerjali maksuga maksustatakse üksnes esmane täitematerjal. Sellega ei maksustata kõrvaltoodetena või muude tootmisprotsesside jäätmetena tekkinud täitematerjale (teisesed täitematerjalid) ega ümbertöötatud täitematerjale.

13      Põhja-Iirimaa osas nägi rahandusseadus ette viiele aastale jaotatud kahaneva maksuvabastuse korra. Esimeseks aastaks oli ette nähtud 0% suurune täitematerjali maks. Tasumisele kuuluva maksu määr kasvas 20% aastas ning saavutas lõpuks viie aasta pärast täismäära 100%. Selle meetme maksumuseks, nimelt Ühendkuningriigi saamata jäävaks maksutuluks nende viie aasta jooksul, hinnati 45 miljonit Inglise naela.

14      Ühendkuningriik põhjendas Põhja-Iirimaa erikohtlemist vajadusega ennetada Põhja-Iirimaa esmase täitematerjali kaevandamis- ja töötlemisettevõtjate rahvusvahelise konkurentsivõime ajutist kadumist, mis võib tekkida, kuna Põhja-Iirimaal on Ühendkuningriigis eriline seisund: ta jagab maismaapiiri teise liikmesriigiga. Täitematerjali ja töödeldud toodete eksport ja import Põhja-Iirimaale ja sealt välja on seega võrreldes teiste Ühendkuningriigi piirkondadega lihtsam.

15      Seetõttu tunnistas komisjon oma 2002. aasta otsuses Põhja-Iirimaa kahaneva maksuvabastuse korra ühisturuga kokkusobivaks ning ei algatanud EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlikku menetlust.

16      BAA esitas seejärel Üldkohtule hagi 2002. aasta otsuse osaliseks tühistamiseks (Üldkohtu 13. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑210/02: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2789). Selles kohtuasjas ei vaidlustanud BAA mitte komisjoni järeldust, et täitematerjali maksu järkjärguline rakendamine Põhja-Iirimaal on ühisturuga kokkusobiv, vaid ta vaidlustas komisjoni hinnangu, mille kohaselt täitematerjali maksu näol ei ole tegemist riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

17      Eespool punktis 16 viidatud 13. septembri 2006. aasta otsusega British Aggregates vs. komisjon jättis Üldkohus BAA hagi rahuldamata. Üldkohus leidis oma otsuses, et komisjon ei teinud ilmset kaalutlusviga täitematerjali maksu kohaldamisala hindamisel, ning et seetõttu ei olnud täitematerjali maksu puhul tegemist riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. BAA esitas 27. novembril 2006 selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

18      Euroopa Kohus tühistas eespool punktis 16 viidatud 13. septembri 2006. aasta otsuse British Aggregates vs. komisjon oma 22. detsembri 2008. aasta otsusega kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑10505) ning saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse.

 Täitematerjali maksu muudatused, mis puudutavad Põhja-Iirimaale antud maksuvabastust

19      Kui Ühendkuningriik täheldas, et täitematerjali maksu järkjärgulisel rakendamisel Põhja-Iirimaal ei realiseerunud taotletud eesmärgid sellisel kujul, nagu oli ette nähtud, otsustas ta asendada täitematerjalide kahaneva maksust vabastatuse Põhja-Iirimaal uue maksuvabastuse korraga.

20      Ka pärast täitematerjali maksu järkjärgulist rakendamist tuvastati Iirimaalt pärineva deklareerimata täitematerjali impordi kasv Põhja-Iirimaale, ning kuna sellelt täitematerjalilt oli olnud tasutud täitematerjali maksu, tõi see kaasa Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstuse konkurentsivõime kaotuse tõsise ohu. Lisaks ei realiseerunud oodatud keskkonnasoodustused Põhja-Iirimaal sellisel kujul, nagu oli ette nähtud. Selle põhjuseks oli ümbertöötatud ja maksustamata materjalide piiratud kättesaadavus Põhja-Iirimaal ja peaaegu et olematu infrastruktuur sellise materjali kogumiseks ja töötlemiseks. Ühendkuningriigi ametiasutused järeldasid sellest, et täitematerjali maksu järkjärguline rakendamine ei jätnud Põhja-Iirimaa töödeldud toodete tööstusele piisavalt aega sellise arenguga kohanemiseks ja alternatiivsetele või ümbertöötatud materjalidele üleminekuks.

21      Sel põhjusel asendas Ühendkuningriik Põhja-Iirimaa kahaneva maksuvabastuse korra uue maksuvabastuse korraga. Taotletavate keskkonnaeesmärkide tõhusamaks saavutamiseks peavad Põhja-Iirimaal asuvad ettevõtjad, kes on sõlminud Ühendkuningriigi ametiasutustega keskkonnakokkuleppe, uue korra kohaselt tasuma ajavahemikul 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2011 täitematerjali maksu ainult 20% ulatuses ning olema seega sellest maksust 80% ulatuses vabastatud. See maksuvabastus on siiski allutatud tingimusele, et seda kasutada soovivad ettevõtjad seovad ennast ametlikult Ühendkuningriigi valitsusega sõlmitud kokkulepetega – ja täidavad neid kokkuleppeid –, mis kohustavad neid maksuvabastuse kestel osalema keskkonnaga seotud arendus- ja parenduskavas.

 Menetlus komisjonis

22      Ühendkuningriik teatas 5. jaanuaril 2004 komisjonile uuest maksuvabastuse korrast.

23      BAA esitas 9. veebruari 2004. aasta kirjaga uue maksuvabastuse korra peale komisjonile kaebuse, nõudes komisjonilt ametliku uurimismenetluse algatamist.

24      Komisjon saatis 12. veebruaril 2004 menetlusse astujale nõude täiendava teabe saamiseks.

25      Ühendkuningriik vastas sellele nõudele 11. märtsi ja 2. aprilli 2004. aasta kirjadega.

 Vaidlustatud otsus

26      Komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu 7. mail 2004 ning leidis selles, et uut maksuvabastuse korda tuleb pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuid et see on ühisturuga kokkusobiv vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile c. Niisiis lükkas komisjon BAA kaebuse tagasi ja jättis ametliku uurimismenetluse algatamata.

27      Vaidlustatud otsuses märkis komisjon kõigepealt, et ta tuvastas 2002. aasta otsuses seoses Põhja-Iirimaa suhtes kehtiva maksustamiskorraga, et täitematerjali maksu rakendamise edasilükkamine Põhja-Iirimaal oli kooskõlas ühenduse suuniste punkti E.3.2 sätetega. Ta oli 2002. aasta otsuses leidnud, et täitematerjali maks paneks Põhja-Iirimaa tööstuse olukorda, kus tal oleks oht kaotada oma konkurentsivõime rahvusvahelisel tasandil, eelkõige võrreldes Iirimaa täitematerjalide tootjatega.

28      Seejärel märgib komisjon seoses uue maksuvabastuse korraga, et Ühendkuningriigi ametiasutused on esile toonud, et alates täitematerjali maksu järkjärgulisest rakendamisest aastal 2002 on see maks pannud Põhja-Iirimaa täitematerjalide töösustuse raskemasse olukorda, kui algselt oli ette näha. Nagu on meenutatud eespool punktis 20, tuvastati Põhja-Iirimaal pärast selle maksu rakendamist täitematerjalide ebaseadusliku kaevandamise ja Iirimaalt pärineva deklareerimata impordi kasv: mõlemal mainitud juhul ei tasuta täitematerjali maksu. Selle tagajärjel kannatavad täitematerjali maksu nõuetekohaselt tasuvad kaevandamisettevõtjad selliste ebaseaduslike maksuga koormamata tarnete tõttu dumpingu all ning nende läbimüük on vähenenud dumpingut viljelevate ettevõtjate kasuks.

29      Komisjon lisab vaidlustatud otsuses, et Ühendkuningriigi väitel ei ole täitematerjali maks erinevalt Suurbritanniast, kus sel maksul on keskonnkaitsele märgatav positiivne mõju, Põhja-Iirimaal arvestatavat mõju avaldanud, kuna seal on maksuvabu ümbertöötatud või asendusmaterjale piiratud hulgal ja piiratud kohtades, ning selliste materjalide kogumise ja ümbertöötamise infrastruktuur on peaaegu et olematu. Ühendkuningriigi ametiasutuste väitel tähendab see, et rahandusseadusega antud maksuvabastuse kord ei jätnud Põhja-Iirimaa töödeldud toodete tootjaile piisavalt aega täitematerjali maksuga kohanemiseks ja ümbertöötatud või asendusmaterjalidele ümberorienteerumiseks.

30      Komisjon märgib, et Ühendkuningriigi valitsus nägi taotletavate keskkonnaeesmärkide tõhusaks saavutamiseks (nagu on märgitud eespool punktis 21) ette, et maksuvabastus allutatakse tingimusele, et seda kasutada soovivad ettevõtjad seovad ennast ametlikult Ühendkuningriigi valitsusega sõlmitud kokkulepetega – ja täidavad neid kokkuleppeid –, mis kohustavad neid maksuvabastuse kestel osalema keskkonna arendus- ja parenduskavas.

31      Selleks et anda töödeldud toodete tööstusele (s.o ettevõtjatele, kes käitlevad esmast täitematerjali kaubanduslikul eesmärgil) aega kohanemiseks ja soovitud keskkonnamõju saavutamiseks, on ette nähtud asendada olemasolev maksuvabastuse kord uue täitematerjali maksust vabastamise korraga, mida kohaldatakse kõigile täitematerjali liikidele ning millega pannakse õigustatud isikutele kohustus tasuda üksnes 20% üldiselt kohaldatavast täitematerjali maksust. See uus kord jõustus 1. aprillil 2004 ning see kehtib 31. märtsini 2011 (s.o üheksa aastat alates maksu kehtimahakkamisest 1. aprillil 2002).

32      Kui komisjon oli tuvastanud, et erand täitematerjali maksu tasumise kohustusest tehti Põhja-Iirimaal asuvatele ettevõtjatele riigi ressurssidest antava maksuvabastuse kujul ning et seeläbi soodustati nimetatud ettevõtjaid, vähendades kulusid, mida nad vastasel juhul oleksid pidanud kandma, otsustas ta enne kõnealuse maksuvabastuse ühenduse suuniste alusel uurima asumist, et tegemist on liikmesriigi antava riigiabiga.

33      Komisjon rõhutas sellega seoses esiteks, et kuna täitematerjali maksu kohaldati terves Ühendkuningriigis (sh Põhja-Iirimaal) alates 2002. aasta aprillist, on täitematerjali maksu puhul tegemist olemasoleva maksuga.

34      Teiseks märkis ta, et seda maksu kogutakse keskkonna kaitsmise eesmärgil ning see maks peaks selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitama, vähendades esmase täitematerjali kaevandamist ja soodustades asendusmaterjalide kasutamist. Selle kohta lisab komisjon, nagu on märgitud eespool punktis 29, et kuigi vastavalt Ühendkuningriigi ametiasutuste empiirilistele andmetele ei ole täitematerjali maks Põhja-Iirimaal arvestatavat mõju avaldanud, on sellel Suurbritanniast siiski olnud märgatav positiivne mõju keskkonnakaitsele. Selles osas on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ametiasutused teatanud, et Suurbritannias kaevandatud esmaste materjalide arv kahanes 2002. aastal oluliselt (täpsemalt, ‑5,7% võrreldes varasemate aastate keskmisega), et maksustatud täitematerjali tootmiskulud olid märksa kõrgemad kui maksuvaba täitematerjali kulud, mis tähendab, et täitematerjali tarnimisega seotud keskkonnakulud kanduvad edasi tarbijatele (täitematerjali kaevandamise negatiivne keskkonnamõju on osaks selle materjali tootmiskuludest) ning et ümbertöötatud ja asendusmaterjalide müük (näiteks kiltkivi- ja kaoliinijäätmed) on kasvanud ning avatud on uusi ümbertöötamistehaseid.

35      Kolmandaks märgib komisjon, et põhimõtteline otsus vabastada teatud Põhja-Iirimaa ettevõtjad täitematerjali maksust tehti juba selle maksu kehtestamisel 1. aprillil 2002.

36      Komisjon teeb sellest järelduse, et ühenduse suuniste punktis 51.2 ette nähtud tingimused on täidetud.

37      Seoses ühenduse suuniste punkti 51.1 alapunkti b teises taandes ette nähtud tingimustega märgib komisjon, et kõnealuse korra kehtivusaeg piirdub seitsme aastaga ning et on vähendatud ühenduse maksu puudumisel kehtestatud siseriiklikku maksu. Komisjon leiab niisiis, et 20% maksust, mida maksuvabastuse saanud ettevõtjad peavad siiski tasuma, kujutab endast olulist osa siseriiklikust maksust.

38      Seetõttu on komisjoni hinnangul ühenduse suunistes ette nähtud tingimused täielikult täidetud. Ta järeldab sellest, et kõnealune maksuvabastuse kord on ühisturuga kokkusobiv vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile c.

39      Komisjon järeldab seega, et Põhja-Iirimaale antud maksuvabastus täitematerjali maksust on ühisturuga kokkusobiv ning ta otsustab vastuväiteid mitte esitada.

 Menetlus

40      Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. augustil 2004.

41      Ühendkuningriik esitas 5. jaanuaril 2005 Üldkohtu kantseleile taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja esimees rahuldas selle taotluse 4. märtsi 2005. aasta määrusega. Menetlusse astuja esitas omapoolsed seisukohad ning teised menetlusosalised esitasid nende kohta märkused selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

42      Üldkohtu kodade koosseisu muutmisel määrati ettekandja‑kohtunik viiendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi lahendamiseks sellele kojale.

43      Koos hagiavaldusega esitasid hagejad Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 64 lõike 4 ja artiklite 68 ja 70 alusel menetlust korraldavate meetmete tarvitusele võtmise taotluse, eesmärgiga kohustada komisjoni esitama kiri, mis sisaldab Ühendkuningriigi poolt uurimismenetluses avaldatud „empiirilisi andmeid”, millele viidatakse BAA seaduslikule esindajale komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektori poolt 20. juulil 2004 saadetud kirjas.

44      Üldkohtu viienda koja esimehe 24. septembri 2008. aasta määrusega peatati pärast poolte ärakuulamist käesolevas asjas menetlus vastavalt kodukorra artikli 77 punktile a ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 54 lõikele 3 seniks, kuni Euroopa Kohus teeb otsuse kohtuasjas C‑487/06 P.

45      Euroopa Kohus tegi 22. detsembril 2008 eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse British Aggregates vs. komisjon. Seejärel jätkati menetlust käesolevas asjas.

46      Pooled esitasid Üldkohtu taotlusel oma märkused eespool punktis 18 nimetatud 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse British Aggregates vs. komisjon tagajärgede kohta käesoleva kohtuasja jaoks.

47      Selle küsimuse kohta esitatud märkustes loobus komisjon käesoleva kohtuasja aluseks oleva hagi vastuvõetavuse vaidlustamisest.

48      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda) alustada suulist menetlust. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 3. juuni 2009. aasta kohtuistungil.

49      Hagejad teatasid kohtuistungil, et loobuvad oma taotlusest võtta vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 64 lõikele 4 ja artiklitele 68 ja 70 tarvitusele menetlust korraldavad meetmed (vt eespool punkt 43).

50      Kohtuistungil teatas menetlusse astuja samuti, et loobub eespool punktis 18 nimetatud 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse British Aggregates vs. komisjon järgselt hagi vastuvõetavuse vaidlustamisest käesolevas kohtuasjas.

 Poolte nõuded

51      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

52      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

 Sissejuhatavad märkused

53      Hagejad esitavad oma hagi põhjendamiseks kolm tühistamisväidet. Esimene väide tuleneb EÜ artiklite 23 ja 25 või EÜ artikli 90 rikkumisest; teine väide tuleneb ühenduse suuniste rikkumisest ja kolmas väide tuleneb komisjoni menetluslike kohustuste, täpsemalt EÜ artikli 88 lõike 2 rikkumisest. Kolmanda väite raames heidavad hagejad komisjonile ette vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmist ja seega EÜ artikli 253 rikkumist, samuti komisjonil esialgse uurimise käigus lasuvate kohustuste rikkumist.

54      Esimese väite raames, mis tuleneb EÜ artikli 88 lõike 2 rikkumisest, väidavad hagejad sisuliselt, et andes vaidlusalusele abikavale loa üksnes esialgse uurimise järel, rikkus komisjon EÜ artikli 88 lõiget 2 ja nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 4 lõiget 4, mis paneb sellele institutsioonile kohustuse algatada ametlik uurimismenetlus, kui on tõsiseid kahtlusi, kas meede, millest teatati, on ühisturuga kokkusobiv. Samas leiavad hagejad, et argumendid ja tõendusmaterjal, mille BAA oma kaebuse põhjendamiseks esitas, näitasid tõsiste kahtluste olemasolu osas, mis puudutab esiteks küsimust, kas vaidlustatud otsus sobib kokku ühisturu ja eelkõige EÜ artiklitega 23 ja 25 või EÜ artikliga 90 (esimene väide), ja teiseks küsimust, kas ühenduse suunistes ette nähtud tingimused on täidetud.

55      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus möödapääsmatu, kui komisjonil on tõsiseid raskusi selle hindamisel, kas abi on ühisturuga kokkusobiv. Seega võib komisjon piirduda riigiabi suhtes positiivse otsuse tegemisel EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud uurimise esialgse staadiumiga üksnes siis, kui ta on esmase uurimise lõpus veendunud, et see abi on ühisturuga kokkusobiv. Seevastu kui esmane uurimine veenab komisjoni vastupidises või see ei võimalda ületada kõiki raskusi, mis tekivad abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel, on komisjonil kohustus küsida kõiki vajalikke selgitusi ja algatada selles osas EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus (Euroopa Kohtu 20. märtsi 1984. aasta otsus kohtuasjas 84/82: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1984, lk 1451, punkt 13; 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑2487, punkt 29; 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3203, punkt 33, ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑431/07 P: Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 61; vt ka Üldkohtu 18. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑49/93: SIDE vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2501, punkt 58).

56      Tõsiste raskuste mõiste on objektiivne mõiste. Selliste raskuste olemasolu tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse osas (vt eespool punktis 55 viidatud kohtuotsused Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, punkt 63, ja SIDE vs. komisjon, punkt 60). Sellest tuleneb, et Üldkohtu teostatav õiguspärasuse kontroll tõsiste raskuste olemasolu suhtes läheb oma laadilt kaugemale ilmse kaalutlusvea kontrollist (vt selle kohta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsused Cook vs. komisjon, punktid 31–38, ja Matra vs. komisjon, punktid 34–39; Üldkohtu 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑73/98: Prayon-Rupel vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑867, punkt 47).

57      Samuti tuleneb kohtupraktikast, et komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses viitab tõsiste raskuste olemasolule (vt selle kohta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 37, ja 3. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑204/97: Portugal vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3175, punktid 46–49; eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Prayon‑Rupel vs. komisjon, punkt 108).

58      Vaidlustatud otsus tehti ametlikku uurimismenetlust algatamata, mis tähendab, et komisjon võis selle otsuse õiguspäraselt vastu võtta vaid juhul, kui esialgsel uurimisel ei ilmnenud tõsiseid raskusi. Juhul kui sellised raskused esinesid, võib vaidlustatud otsuse ainuüksi sel alusel tühistada, sest läbi on jäetud viimata asutamislepinguga ette nähtud võistlev ja põhjalikum menetlus; seda võib teha isegi siis, kui ei tuvastata, et komisjoni sisulised hinnangud on õiguslikult või faktiliselt väärad.

59      Järelikult tuleb analüüsida kõiki hagejate poolt vaidlustatud otsuse vastu esitatud väiteid, selleks et hinnata, kas need osutavad niisuguste tõsiste raskuste olemasolule, mille tõttu komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta Üldkohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1, punkt 91, ja 20. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑375/03: Fachvereinigung Mineralfaserindustrie vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 67 ja 77). Sellega seoses tuleb kõigepealt analüüsida esimest väidet, mis käsitleb EÜ artiklite 23 ja 25 ja EÜ artikli 90 rikkumist.

 Esimene väidet, mis käsitleb EÜ artiklite 23 ja 25 ja EÜ artikli 90 rikkumist

 Poolte argumendid

60      Hagejad väidavad, et üks täitematerjali maksu suhtes kehtestatud uue maksuvabastuse tagajärgedest on see, et Iirimaalt imporditud täitematerjal maksustatakse täitematerjali maksu täismääras (1,60 Inglise naela tonni kohta), samas kui Põhja-Iirimaal valmistatud identsed tooted maksustatakse ainult tasemel 0,32 Inglise naela tonni kohta, mis on kõigest 20% täitematerjali maksu täismäärast. Ka ei ole Iirimaal asuvatel tootjatel, erinevalt Põhja-Iirimaal asuvatest tootjatest, võimalik võtta maksuvabastuse saamiseks keskkonnakaitsekohustusi. Selle tagajärjeks on maksualane diskrimineerimine, mis rikub EÜ artiklite 23 ja 25 sätteid või sama eesmärki, s.o konkurentsi kahjustamise ärahoidmist ühisturul, silmas pidava EÜ artikli 90 sätet.

61      Hagejate jaoks on asjaolu, et komisjon kiitis uue maksuvabastuse korra heaks, seda üllatavam seetõttu, et komisjon tõdes vaidlustatud otsuses sõnaselgelt, et kõnealuse korra eesmärk on kaitsta Põhja-Iirimaa tööstuse konkurentsivõimet Iirimaa tootjate eest, ja seda olenemata Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt ei tohi komisjon ühisturuga kokkusobivaks tunnistada sellist abi, mis rikub teisi EÜ asutamislepingu sätteid, eelkõige juhul, kui nende sätete – antud juhul EÜ artiklite 23 ja 25 või EÜ artikli 90 – eesmärk on samuti konkurentsi kahjustamise ärahoidmine turul. Seetõttu tekib tõsine kahtlus, kas uus maksuvabastuse kord on ühisturuga kokkusobiv.

62      Hagejad täpsustavad repliigis, et EÜ asutamislepingu sätteid, mis keelavad tollimaksud ja tollimaksudega samaväärse toimega maksud (EÜ artiklid 23 ja 25) ja diskrimineerivad riigimaksud (EÜ artikkel 90), ei saa kohaldada koos. Sellegipoolest täiendavad need sätted teineteist niivõrd, kui EÜ artikli 90 eesmärk on eelkõige vältida seda, et tollimaksude ja tollimaksudega samaväärse toimega maksude keelust minnakse mööda riigimaksude abil. Seetõttu ei ole alati täpselt selge, kust tuleb tõmmata eraldusjoon ühelt poolt EÜ artiklite 23 ja 25 ning teiselt poolt EÜ artikli 90 kohaldamisala vahele. Lähtuvalt Euroopa Kohtu praktikas esile toodud kriteeriumidest kuulub täitematerjali maks oma diskrimineerivuse tõttu igal juhul neist sätetest ühe kohaldamisalasse. Hagejad täpsustasid kohtuistungil, et nad viitavad nimetatud kohtupraktikast lähtudes oma esimese väite raames eelkõige EÜ artiklite 23 ja 25 rikkumisele ja teise võimalusena EÜ artikli 90 rikkumisele.

63      Seoses EÜ artiklite 23 ja 25 rikkumisega väidavad hagejad, et nimetatud artiklid keelavad rahaliste kohustuste panemise importtoodetele, välja arvatud juhul, kui niisugused kohustused on niisuguste riigimaksude üldise korra osa, mis kehtivad samade kriteeriumide alusel süstemaatiliselt nii kodumaiste kui importtoodete suhtes, või mille puhul on tegemist importöörile osutatud teenuse eest nõutava tasuga. Selleks et importtoote suhtes kehtiv kohustus oleks riigimaksude üldise korra osa, on Euroopa Kohus välja toonud, et see kohustus peab nägema ette sama maksu nii siseriikliku kui identse imporditud toote suhtes, seda peab kohaldama samas turustusetapis ning maksustatav teokoosseis peab nende kahe toote puhul olema samuti identne.

64      Samas kohaldatakse Põhja-Iirimaal täitematerjali maksu mitte ainult erinevate määradega (0,32 Inglise naela ja 1,60 Inglise naela), vaid ka erinevates turustusetappides, ning seega ei ole see riigimaksude üldise korra osa. See toob kaasa ka diskrimineerimise, kuna imporditud täitematerjalide puhul on maksustatav teokoosseis nende olemuse tõttu erinev sellest, mis on ette nähtud kodumaise täitematerjali jaoks. Hagejate väitel tuleneb kohtupraktikast, et EÜ artikleid 23 ja 25 on rikutud juhul, kui kodumaiste ja importtoodete puhul on ette nähtud erinev maksustatav teokoosseis, ja seda isegi juhul, kui importtoodetele kohaldatav maks on madalam kui kodumaiste toodete oma. Seetõttu on täitematerjali maks, mida teatud viisil kohaldatakse importtoodetele, tollimaksudega samaväärse toimega maks.

65      Lisaks on täitematerjali maks tollimaksuga samaväärne seetõttu, et see on kehtestatud konkreetselt importtoodete jaoks, ning kodumaiseid tootjaid see ei puuduta. Ühendkuningriigis kehtib täitematerjali maks teatud täitematerjalitootjatele, kes ei ole kohustatud seda maksu omakorda tarbijatelt sisse nõudma, vaid võivad selle tegevuskuludena osaliselt või täielikult amortiseerida. Kuna Ühendkuningriigil ei ole võimalik maksustada väljaspool tema territooriumi asuvaid tootjaid, siis ta maksustab imporditud tooteid.

66      Juhul kui Üldkohus jõuab järeldusele, et täitematerjali maks, mida kohaldatakse Põhja-Iirimaale imporditavatele toodetele, kuulub „riigimaksude üldisesse korda” ning et seetõttu ei saa seda kvalifitseerida tollimaksudega samaväärse toimega maksuks, leiavad hagejad, et see maks on vastuolus EÜ artikliga 90.

67      Sellega seoses märgivad hagejad, et Põhja-Iirimaal asuvatel tootjatel ei ole võimalik sõlmida keskkonnakokkuleppeid, nii et neile kohaldataks täitematerjali maksu 20% määraga. Kuna vaidlusalused tooted on identsed, on selline erinev kohtlemine vastuolus EÜ artikli 90 esimese lõiguga, kuna see kaitseb Põhja-Iirimaa tootjaid konkurentsi eest.

68      See ei ole vastavuses väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada teatud toodetele erineva maksustamiskorra üksnes juhul, kui see erinevus on kooskõlas ühenduse õigusega. Vaidlusalune abikava ei järgi seda kohtupraktikat, sest kriteerium, mille alusel nähakse ette madalaima maksumäära kohaldamine, kehtib selle määratluse kohaselt üksnes kodumaistele toodetele.

69      Komisjon leiab esiteks, et hagejad ei määratle selgelt oma hagi alust. On raske kindlaks teha, kas hagi rajaneb EÜ artiklite 23 ja 25 või EÜ artikli 90 või kõikide nimetatud sätete rikkumisel. Samas ei piisa väitest, et käesoleval juhul on rikutud kõiki neid sätteid, vaid tuleb põhjendada, kuidas igaüht neist võib olla rikutud.

70      Sellega seoses rõhutab komisjon eelkõige, et viidatud artiklid käsitlevad erinevaid valdkondi, kuna EÜ artiklite 23 ja 25 eesmärk on keelata liikmesriikide vahel impordi- ja ekspordimaksud ja kõik samaväärse toimega maksud, EÜ artikkel 90 puudutab aga maksualast diskrimineerimist teise liikmesriigi toodete kahjuks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa samaväärse toimega makse käsitlevaid sätteid ja diskrimineerivaid riigimakse käsitlevaid sätteid kohaldada koos, nii et sama maks ei saa ühel ajal kuuluda mõlemasse kategooriasse. Kuna hagejate ülesanne on täpsustada, mis sätteid on nende arvates rikutud, siis komisjon leiab, et niisugust ebamäärast ja vastuolulist väidet ei tohiks arendada repliigi staadiumis, ning iseäranis mitte selliste üksikasjalike argumentide toel, nagu hagejad seda teevad. Ainuüksi sel põhjusel tuleks see väide vastavalt kodukorra artiklile 44 vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

71      Vasturepliigis lisab komisjon veel, et hagejate argument, mille kohaselt täitematerjali maks on tollimaksuga samaväärse toimega maks EÜ artikli 25 tähenduses, on uus, ning on seetõttu esitatud kodukorra artikli 48 lõike 2 vastaselt.

72      Juhuks kui Üldkohus otsustab seda väidet vastuvõetamatuse tõttu mitte tagasi lükata, rõhutab komisjon kõigepealt, et EÜ artikleid 23 ja 25 ei tundu olevat rikutud, kuna vaidlustatud otsus ei puuduta Iirimaalt pärineva täitematerjali suhtes kehtivat tollimaksu. Komisjoni arvates ei ole täitematerjali maksu puhul tegemist importtooteid koormava rahalise kohustusega, vaid täitematerjalidelt võetava maksuga, mis kehtib terve sektori suhtes. Kui võtta arvesse, et praegusel juhul maksavad Põhja-Iirimaa tootjad vähemalt 20% täitematerjali maksust, kuid ei saa selle eest midagi vastu, siis ei vasta asjaolud ei EÜ artiklitele 23 ja 25 ega hagejate viidatud kohtupraktikale.

73      Seejärel on komisjon seoses EÜ artikliga 90 seisukohal, et hagejate poolt seoses diskrimineerimisega tehtud etteheide on alusetu. Komisjon rõhutab, et diskrimineerimisega on tegu üksnes juhul, kui sarnastele olukordadele kohaldatakse erinevaid norme. Samas ei ole käesolevas asjas ei otsest ega kaudset diskrimineerimist.

74      Maksustamise kontekstis tähendab see seda, et maksusoodustust, mida mitteresidentidele ei kohaldata, võib määratleda diskrimineerimisena EÜ asutamislepingu tähenduses, kui maksukohustuslaste olukord ei erine ühegi objektiivse asjaolu poolest, millele tuginedes saaks põhjendada nende kahe maksukohustuslaste rühma erinevat kohtlemist selles osas. Samas esinevad käesolevas asjas objektiivsed põhjused, mis tulenevad kõnealuste toodete laadist, asjaolust, et tegemist on kohaliku tööstusega ja Põhja-Iirimaa eriseisundist.

75      Lisamärkusena meenutab komisjon, et ettevõtjate eristamist maksustamise valdkonnas võib õigustada kõnealuse maksustamiskorra ülesehitus. Kuivõrd maksuvabastuse kord on konkreetselt kehtestatud raskustes oleva Põhja-Iirimaa täitematerjalitööstuse aitamiseks, siis tuleneb maksuvabastuse korraga kehtestatud süsteemi enese olemusest, et ainult Põhja-Iirimaal asuvad ettevõtjad võivad sõlmida keskkonnakokkuleppe Ühendkuningriigi ametiasutustega.

76      Seetõttu arvab komisjon, et tal ei olnud tõsiseid raskusi, vaid ta oli vastupidi olukorras, kus tal oli võimalik teha pärast esialgse uurimise lõppu järeldus, et abi, millest teatati, on ühisturuga kokkusobiv.

77      Menetlusse astuja toetab komisjoni seisukohti, leides, et hageja esimene väide ei ole piisavalt täpne ning osutub alusetuks. Käesolevas asjas ei ole tegu ei tollimaksuga ega samaväärse toimega maksuga ega ka diskrimineeriva riigimaksuga.

78      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik lisab, et mitte kõik Põhja-Iirimaal asuvad ettevõtjad ei ole maksust osaliselt, 80% ulatuses vabastatud. Maksuvabastust kohaldatakse üksnes ettevõtjatele, kes kirjutavad ametlikult alla kokkulepetele, mille ese on teha keskkonnaeesmärke teenivaid parendusi, ning kes neid kokkuleppeid ka täidavad. Keskkonnakokkulepete täitmine toob kaasa kõrgemad teostuskulud, mida maksuvabastusega kompenseeritakse, samas kui väljaspool Põhja-Iirimaad asuvaid ettevõtjaid ei saa kohustada selliseid kulutusi tegema.

79      Lisaks kohaldatakse seda Ühendkuningriigis kehtestatud riigimaksu ühtviisi nii kodumaistele kui ka importtoodetele. Iirimaal asuvaid ettevõtjaid ei kohelda seetõttu erinevalt neist Ühendkuningriigis asuvatest ettevõtjatest, kes ei pea kandma keskkonnaalaste parendustega seotud kulusid ja kellele ei kohaldata selle eest vastutasuna osalist vabastust täitematerjali maksust.

 Üldkohtu hinnang

–       Esimese väite vastuvõetavus

80      Nii komisjon kui ka menetlusse astuja väidavad esiteks, et esimene väide, mis on ebamäärane ja vastuoluline, tuleks vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata vastavalt kodukorra artiklile 44. Küsimus, millisele sättele hagejad oma hagi rajavad, ei ole selge.

81      Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (Üldkohtu 25. juuli 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑110/98: RJB Mining vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2971, punkt 23; 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑19/01: Chiquita Brands jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑315, punkt 64).

82      Tuleb sedastada, et kui hagejad kasutavad hagiavalduses sõna „või”, siis see tähendab ilmselgelt, et nad soovivad viidata kas esiteks EÜ artiklite 23 ja 25 sätete rikkumisele või teiseks EÜ artikli 90 rikkumisele.

83      Need hagiavalduses sisalduvad viited olid piisavalt selged ja täpsed kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c tähenduses, võimaldamaks komisjonil oma kaitset ette valmistada.

84      Kohtuistungil täpsustasid hagejad, et nad soovisid oma esimese väitega esimese võimalusena tugineda EÜ artiklite 25 ja 25 rikkumisele ning teise võimalusena EÜ artikli 90 rikkumisele.

85      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimene väide on piisavalt selge ja täpne kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c tähenduses.

86      Teiseks märgib komisjon, et hagejate argument, et täitematerjali maks on tollimaksuga samaväärse toimega maks EÜ artikli 25 tähenduses, esitati esimest korda alles repliigi staadiumis. Seega on tegemist uue argumendiga ja seetõttu on see esitatud kodukorra artikli 48 lõiget 2 rikkudes.

87      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need väited ei tugine menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikele ja faktilistele asjaoludele (eespool punktis 81 viidatud määrus RJB Mining vs. komisjon, punkt 24). Seevastu tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse menetluse aluseks olevas hagiavalduses varem esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt Üldkohtu 9. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑212/97: Hubert vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑41 ja II‑185, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 81 viidatud määrus RJB Mining vs. komisjon, punkt 24).

88      Praegusel juhul tuleb meenutada, et hagis ei viidatud otseselt EÜ artiklile 25. Samas osutasid hagejad hagiavalduses siiski EÜ artikli 23 rikkumisele, niivõrd kui maksualane diskrimineerimine tulenes uuest maksuvabastuse korrast. Tuleb meenutada, et EÜ artikli 23 lõike 1 kohaselt rajaneb ühendus tolliliidul, mis hõlmab kogu kaubavahetust. See liit tähendab esiteks impordi- ja ekspordimaksude ja kõigi samaväärse toimega maksude keelustamist liikmesriikide vahel ja teiseks ühise tollitariifistiku vastuvõtmist liikmesriikide suhetes kolmandate riikidega (Euroopa Kohtu 21. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑173/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2007, lk I‑4917, punkt 27).

89      Seetõttu kujutavad EÜ artikkel 23, mis keelab tollimaksud, ja EÜ artikkel 25, mis keelab tollimaksudega samaväärse toimega maksud, endast niisuguseid vajalikke koostisosi, mis üheskoos toovad kaasa täieliku keelu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 2/62 ja 3/62: komisjon vs. Luksemburg ja Belgia, EKL 1962, lk 813; eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑221/06: Stadtgemeinde Frohnleiten ja Gemeindebetriebe Frohnleiten, EKL 2007, lk I‑9643, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu täiendab see argument varem esitatud väidet ja on vastuvõetav kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt.

–       Esimese väite põhjendatus

90      Eespool punktis 57 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses viitab tõsiste raskuste olemaolule.

91      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka, et kuigi EÜ artiklites 87 ja 88 ette nähtud menetlus jätab komisjonile kaalutlusruumi otsustamaks, kas riigiabi kava on ühisturu nõuetega kooskõlas, tuleneb asutamislepingu üldisest ülesehitusest, et komisjoni menetlus ei tohi viia tulemuseni, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu konkreetsete sätetega (vt selle kohta 21. mai 1980. aasta otsus kohtuasjas 73/79: komisjon vs. Itaalia, EKL 1980, lk 1533, punkt 11; 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑6857, punkt , ja Üldkohtu 31. jaanuari 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑197/97 ja T‑198/97: Weyl Beef Products jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑303, punkt 75). Komisjoni kohustus järgida EÜ artiklite 87 ja 88 ning teiste asutamislepingu sätete kooskõla on eriti oluline juhul, kui nende teiste sätete eesmärk on samuti konkurentsi kahjustamise ärahoidmine ühisturul, nagu praegu kõne all olevate EÜ artiklite 23 ja 25 puhul ühelt poolt ja teiselt poolt EÜ artikli 90 puhul, mis on suunatud kodumaiste ja importtoodete vaba liikumise ja konkurentsi tagamisele. Otsuse vastuvõtmisel riigiabi kava ühisturuga kokkusobivuse kohta ei saa komisjon jätta tähelepanuta ohtu, mida teatud ettevõtjad võivad kujutada konkurentsile ühisturul (eespool punktis 55 viidatud otsus kohtuasjas Matra vs. komisjon, punktid 42 ja 43).

92      Seetõttu ei saa komisjon ühisturuga kokkusobivaks kuulutada sellist riigiabi, mille mingi osa rikub asutamislepingu teisi sätteid (vt eespool punktis 91 viidatud 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 78, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 41). Lisaks peab komisjon riigiabi ühisturuga kokkusobivuse kindlakstegemisel arvestama turutingimusi, kaasa arvatud maksustamist (vt selle kohta eespool punktis 91 viidatud 21. mai 1980. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 11, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 42). Sellest tuleneb, et asutamislepingu süsteemis ei saa liikmesriik kehtestada või lubada abikava, mis seisneb teistest liikmesriikidest pärinevate toodete maksualases diskrimineerimises (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. mai 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/80 ja 143/80: Essevi ja Salengo, EKL 1981, lk 1413, punkt 28).

93      Samas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et teatud maksuvabastuste või maksuvähenduste õiguspärasus – eriti juhul, kui nende eesmärk on alal hoida tootmist või ettevõtjaid, mis ilma nende eriliste maksusoodustusteta ei oleks tootmiskulude tõusu tõttu enam kasumlikud – on seotud tingimusega, et liikmesriigid, kes niisuguseid võimalusi kasutavad, laiendaks antud soodustust mittediskrimineerival ja mitteprotektsionistlikul moel samas olukorras olevatele importtoodetele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. veebruari 1980. aasta otsus kohtuasjas 168/78: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1980, lk 347, punkt 16; 30. oktoobri 1980. aasta otsus kohtuasjas 26/80: Schneider-Import, EKL 1980, lk 3469, punkt 9, ja 18. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑230/89: komisjon vs. Kreeka, EKL 1991, lk I‑1909, punkt 12).

94      Hagejad väidavad sisuliselt, et täitematerjali maksu suhtes Põhja-Iirimaa jaoks kehtival uuel, vaidlustatud otsusega heaks kiidetud maksuvabastuse korral on mõju, mis tekitab EÜ artikleid 23 ja 25 või EÜ artiklit 90 rikkuva maksualase diskrimineerimise, mis seetõttu on tõsiste raskuste allikas.

95      Seetõttu peab Üldkohus järgnevalt kontrollima, kas väidetav maksualane diskrimineerimine viitab tõsistele raskustele, ning selle jaoks peab ta välja selgitama, kas komisjon pidi riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse, et uurida, milline on EÜ artiklite 87 ja 88 seos kas EÜ artiklitega 23 ja 25 või EÜ artikliga 90.

96      Selles osas tuleb kõigepealt märkida – ning ka pooled ei vaidle sellele vastu –, et täitematerjali maksu suhtes kehtiv uus, vaidlustatud otsusega heaks kiidetud maksuvabastuse kord on maksuvabastus, mis kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses.

97      Lisaks tuleb tõdeda, et komisjon uuris vaidlustatud otsuses sellel alusel täitematerjali maksu suhtes kehtivat maksuvabastust lähtuvalt ühenduse suunistest. Selles kontekstis leidis komisjon, et täitematerjali maks on olemasolev maks ning et ühenduse suuniste punktis 51.2 sätestatud tingimused nimetatud suuniste punkti 51.1 sätete kohaldamiseks niisugusele maksule olid täidetud. Edasi leidis komisjon, et täidetud olid ka ühenduse suunistes ette nähtud tingimused, eelkõige tingimus, mis puudutab vähenduse saamise tingimustele vastavate ettevõtjate kohustust tasuda oluline osa siseriiklikust maksust. Komisjon tegi sellest järelduse, et maksuvabastus täitematerjali maksust on ühisturuga kokkusobiv vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile c.

98      Viimaseks tuleb märkida, et samamoodi on selge, et vaidlustatud otsus ei käsitlenud EÜ artiklite 23 ja 25 või EÜ artikli 90 oletatavast rikkumisest väidetavalt tulenevat maksualast diskrimineerimist; vaidlustatud otsus ei viita neist viidatud sätetest ühegi kohaldamisele.

99      Samas on vaieldamatult tõsi see, et Põhja-Iirimaal kehtestatud ja vaidlustatud otsusega heaks kiidetud uue maksuvabastuse korra tagajärjeks on see, et Põhja-Iirimaa toortäitematerjal, mida kaevandavad keskkonnakokkuleppe sõlminud tootjad, maksustatakse 20%‑ga täitematerjali maksu määrast (0,32 Inglise naela tonni eest), samas kui Iirimaalt imporditud identsed tooted maksustatakse täitematerjali maksu täismääraga (1,60 Inglise naela tonni eest). Seega on tulemuseks, et täitematerjali maksu üldkorra ja vaidlustatud otsusega heaks kiidetud, Põhja-Iirimaa suhtes kehtiva maksuvabastuse korra koostoimel maksustatakse identseid tooteid erinevalt.

100    Tuleb ka märkida, et Ühendkuningriigi õigusaktide kohaselt ei saa Põhja-Iirimaal asuvad täitematerjalide tootjad sõlmida keskkonnakokkuleppeid, nagu komisjon ja Ühendkuningriik kohtuistungil täpsustasid. Iirimaal asuvatel täitematerjalide tootjatel ei ole ka muid võimalusi täitematerjali maksu suhtes kehtiva maksuvabastuse kasutamiseks, nagu selle tõendamine, et nende tegevus vastab keskkonnakokkulepetele, mida Põhja-Iirimaal asuvad täitematerjalide tootjad võivad sõlmida.

101    Lisaks tuleb rõhutada, et BAA rõhutas oma kaebuses, et vaidlusaluse abikava eesmärk on üksnes Põhja-Iirimaa täitematerjalide tootjate konkurentsivõime säilitamine. BAA rõhutas ka, et uus maksuvabastuse kord võib olulisel määral kahjustada ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust ning et see ei saa mingil moel olla ühisturuga kokkusobiv EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c tähenduses.

102    Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjon võttis õiguslikult põhjendamatult määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 3 alusel vastu otsuse mitte esitada vastuväiteid Ühendkuningriigi ametiasutuste poolt teatud maksuvabastusele täitematerjali maksust, sest ta oli jätnud vaidlustatud otsuses uurimata küsimuse, kas kodumaiseid tooteid ja Iirimaalt pärinevaid tooteid võidakse maksualaselist diskrimineerida.

103    Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hagejate teisi väiteid.

 Kohtukulud

104    Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb hagejate kohtukulud välja mõista komisjonilt.

105    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seetõttu kannab Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 7. mai 2004. aasta otsus K(2004) 1614 lõplik mitte esitada vastuväiteid Suurbritannias karjäärides toodetavale killustikule kehtivast maksust Põhja-Iirimaa suhtes tehtud erandi muudatusele.

2.      Mõista British Aggregates Association, Healy Bros. Ltd ja David K. Trotter & Sons Ltd kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

3.      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kannab ise oma kohtukulud.

Vilaras

Prek

Ciucă

Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.