1

Ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingule lisatud 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli (EÜT 1967, 152, lk 13) (edaspidi „protokoll”) peatüki III kohaselt:

a)

oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

b)

teise liikmesriigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes.

2

Ühendkuningriigi kodanik Ashley Neil Mote sai ajavahemikul 1996–2002 kasu mitmest riigiabist. Tema suhtes alustati alates 2003. aasta novembrist kriminaalmenetlus põhjusel, et abi saadi ebaõigete deklaratsioonide alusel. Ta kutsuti kohtusse 2004. aasta jaanuaris, talle esitati süüdistus 27. aprillil 2004 ning ta sai süüdistusakti ja talle ette heidetavate süüdistuste kokkuvõtte kätte .

3

Pärast seda, kui hageja valiti 2004. aasta juunis Euroopa Parlamenti, taotles ta käimasoleva kriminaalmenetluse peatamist, tuginedes privileegidele ja immuniteetidele, mis tal on Euroopa Parlamendi liikmena. Chichester Crown Court (Chichesteri kroonikohus) teatas menetluse peatamisest 25. novembril 2004. Nimetatud kohus leidis, et kautsjoni vastu vabastamise kord, mida A. N. Mote’i suhtes kohaldati, kujutas endast parlamendiliikmete liikumisvabaduse takistust, ning järelikult on sellega eiratud protokolli artiklit 8.

4

Attorney General (Inglismaa ja Walesi peaprokurör) palus 3. veebruari 2005. aasta taotluses parlamendil:

5

Pärast taotluse edastamist parlamendi õiguskomisjonile (edaspidi „õiguskomisjon”), arutati seda nimetatud komisjonis 21. aprillil, ja . Õiguskomisjoni organiseeritud . aasta ärakuulamisel esindas A. N. Mote’i teine parlamendiliige. Samal päeval komisjonile esitatud selgituses (edaspidi „selgitus”), palus ta immuniteedi äravõtmise taotluse tagasi lükata.

6

20. juunil 2005 võttis õiguskomisjon ühehäälselt vastu raporti, milles soovitas parlamendil võtta A. N. Mote’ilt immuniteet (edaspidi „raport”). Raportis sisaldub seletuskiri ja Euroopa Parlamendi otsuse ettepanek.

7

Parlamendi täiskogu otsustas 5. juuli 2005. aasta otsuses immuniteedi ära võtta ning andis korralduse edastada otsus ja raport Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi pädevale asutusele (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

8

Tuginedes parlamendi poolt A. N. Mote’ilt immuniteedi võtmisele, pöördus Ühendkuningriigi menetluse eest vastutav asutus High Court of Justice’isse (England & Wales) ((Inglismaa ja Walesi) kõrge kohus) eesmärgiga kriminaalmenetluse peatamine lõpetada. Nimetatud kohus andis 17. oktoobri 2006. aasta otsuses korralduse jätkata hageja suhtes menetlust.

9

Hageja esitas 4. mail 2007 oma immuniteedi ja privileegide kaitse taotluse, mille parlament . aasta otsusega tagasi lükkas.

10

Portsmouth Crown Court (Portsmouthi kroonikohus) mõistis 17. augusti 2007. aasta otsusega A. N. Mote’i süüdi ning seejärel . aasta otsusega mõistis talle üheksa kuud vangistust. Court of Appeal (England & Wales) [(Inglismaa ja Walesi) apellatsioonikohus] lükkas . aasta otsusega kohtuotsuse vastu esitatud väited tagasi, v.a ühe neist. esitas hageja taotluse, et tal lubataks esitada kassatsioonkaebus.

11

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. septembril 2005.

12

Hageja taotles 3. novembril 2005 põhikohtuasjas anonüümsuse säilitamist, mis talle võimaldati. Pärast poolte märkuste ärakuulamist . aasta kohtuistungil, otsustas seitsmenda koja esimees, et anonüümsust ei säilitata.

13

Esimese Astme Kohtu kantseleile 28. detsembril 2006 esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses taotles hageja vaidlustatud otsuse täitmise peatamist, tuginedes EÜ artikli 225 lõikele 1 ning EÜ artiklitele 242 ja 243. Esimese Astme Kohtu president jättis . aasta määrusega taotluse rahuldamata.

14

8. mail 2007 esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses taotles hageja uuesti vaidlustatud otsuse peatamist. Taotlus jäeti Esimese Astme Kohtu presidendi . aasta määrusega rahuldamata.

15

Hageja esitas samadel alustel 29. augustil 2007 kolmanda ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mis jäeti rahuldamata Esimese Astme Kohtu presidendi . aasta määrusega.

16

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

17

Euroopa Parlament palub Esimese Astme Kohtul:

18

Parlament palub tunnistada hagi vastuvõetamatuks põhjusel, et otsus immuniteedi äravõtmise kohta ei puuduta hagejat otseselt EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses eelkõige seetõttu, et niisugune otsus jätab adressaadile kaalutlusõiguse.

19

Oma hagi vastuvõetavuse põhjenduseks märgib A. N. Mote, et kuigi privileegid ja immuniteedid on seotud Euroopa ühendustega, antakse need parlamendiliikmetele vastavalt parlamendi kodukorra (ELT 2005, L 44, lk 1) artiklile 5 ning sellest tulenevalt mõjutab igasugune otsus, mis puudutab neid privileege ja immuniteete, otseselt asjassepuutuvat parlamendiliiget.

20

Kõigepealt tuleb analüüsida, kas 5. juuli 2005. aasta otsus parlamentaarse immuniteedi võtmise kohta on vaidlustatav otsus.

21

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Ühendus õigusel rajanev ühendus, kuna nii selle liikmesriikide kui ka institutsioonide üle teostatakse järelevalvet, mille raames kontrollitakse nende aktide vastavust põhiseaduslikule alusele ehk asutamislepingule, ning et viimasega on loodud õiguskaitsevahendite ja menetluste täielik süsteem, mis on mõeldud selleks, et usaldada Euroopa Kohtule institutsioonide aktide seaduslikkuse kontrollimine (Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament, EKL 1986, lk 1339, punkt 23, ja . aasta otsus kohtuasjas C-314/91: Weber vs. parlament, EKL 1993, lk I-1093, punkt 8; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-222/99, T-327/99 ja T-329/99: Martinez jt vs. parlament, EKL 2001, lk II-2823, punkt 48). Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et parlamendi õigusakte ei ole põhimõtteliselt tühistamishagi alt välja arvatud (eespool viidatud kohtuotsus Les Verts vs. parlament, punkt 24).

22

EÜ artikli 230 esimese lõigu kohaselt kontrollib Euroopa Kohus nende parlamendi õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, ning eristab sel puhul kahte liiki õigusakte.

23

Tühistamishagi ei saa esitada parlamendi nende aktide peale, mis puudutavad üksnes parlamendi sisemist töökorraldust (Euroopa Kohtu 4. juuni 1986. aasta määrus kohtuasjas 78/85: Groupe des droites européennes vs. parlament, EKL 1986, lk 1753, punkt 11, ja . aasta otsus kohtuasjas C-68/90: Blot ja Front national vs. parlament, EKL 1990, lk I-2101, punkt 11; eespool viidatud kohtuotsus Weber vs. parlament, punkt 9).

24

Sellesse liiki kuuluvad parlamendi aktid, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi vaid parlamendi piires seoses töökorraldusega ja mille suhtes kohaldatavad kontrollimenetlused on ette nähtud kodukorras (eespool viidatud kohtuotsus Weber vs. parlament, punkt 10; eespool viidatud kohtuotsus Martinez jt vs. parlament, punkt 52).

25

Seevastu on ühenduse kohtus vaidlustatavad parlamendi aktid, mis tekitavad või mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ehk teisiti öeldes need aktid, mille õiguslikud tagajärjed väljuvad institutsiooni sisemise töökorralduse raamidest (eespool viidatud kohtuotsus Weber vs. parlament, punkt 11; eespool viidatud kohtuotsus Martinez jt vs. parlament, punkt 53).

26

Esimese Astme Kohus tuletab meelde, et kuna parlamendiliikmetel on ühendusse kuuluvate liikmesriikide rahvaesindaja mandaat, siis tuleb neid parlamendi antud õigusakti suhtes, mis tekitab õiguslikke tagajärgi selle mandaadi teostamise tingimuste osas, käsitada kui kolmandaid isikuid EÜ artikli 230 esimese lõigu tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus Martinez jt vs. parlament, punkt 61).

27

Mis puutub eelkõige protokolli, siis sellega Euroopa ühendustele antud privileegidel ja immuniteetidel on vaid funktsionaalne tähendus ning nende eesmärk on tagada ühenduste tõrgeteta toimimine ja sõltumatus (Euroopa Kohtu 11. aprilli 1989. aasta määrus kohtuasjas 1/88 SA: Générale de Banque vs. komisjon, EKL 1989, lk 857, punkt 9, ja . aasta määrus kohtuasjas C-2/88 IMM: Zwartveld jt, EKL 1990, lk I-3365, punkt 19).

28

Isegi kui privileegid ja immuniteedid on ette nähtud üksnes ühenduse huvides, on tõsi ka see, et need on sõnaselgelt antud ühenduse institutsioonide ametnikele ja muudele teenistujatele ning parlamendiliikmetele. See, et privileegid ja immuniteedid on ette nähtud ühenduse avalikes huvides, õigustab institutsioonidele antud võimalust vajaduse korral immuniteet ära võtta, kuid ei tähenda, et need privileegid ja immuniteedid on antud ühendusele ja mitte otseselt ametnikele, muudele teenistujatele ja parlamendiliikmetele. Protokolliga antakse asjassepuutuvatele isikutele subjektiivne õigus, mille järgimine on tagatud EÜ artiklis 230 ette nähtud kaebeõigusega (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 16. detsembri 1960. aasta otsus kohtuasjas 6/60: Humblet vs. Belgia riik, EKL 1960, lk 1125).

29

Tuleb tõdeda, et otsus, millega parlament võtab liikmelt immuniteedi, tekitab õiguslikke tagajärgi, mis väljuvad tema sisemise korralduse raamidest, kuna see võimaldab asjassepuutuva parlamendiliikme asjassepuutuvate tegude eest vastutusele võtta.

30

Niisugune otsus, millega võimaldatakse parlamendiliikme suhtes kriminaalmenetluse alustamist või jätkamist ja millega vajaduse korral kaasnevad parlamendiliikme mandaadi teostamist takistavad vabadusepiirangud, kahjustab asjassepuutuva parlamendiliikme mandaadi teostamise tingimusi. Kõnesoleval juhul võimaldas vaidlustatud otsus Ühendkuningriigi menetluse eest vastutaval asutusel taotleda ja saavutada see, et High Court of Justice’i (England & Wales) 17. oktoobri 2006. aasta määrusega lõpetati A. N. Mote’i suhtes alustatud kriminaalmenetluse peatamine.

31

Vaidlustatud otsust tuleb seega pidada aktiks, mis tekitab või mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Weber vs. parlament määratletud kriteeriumide kohaselt peab see otsus alluma ühenduse kohtu poolt teostatavale seaduslikkuse kontrollile vastavalt EÜ artikli 230 esimesele lõigule.

32

Mis puutub hagi vastuvõetamatusest tulenevasse vastuväitesse, mille parlament esitas EÜ artikli 230 neljanda lõigu sätete alusel, siis tuleb nentida, et parlament tunnistab, et hageja on isiklikult puudutatud, kuid vaidlustab tema otsese puutumuse.

33

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab otsene puutumus, et vaidlustatud ühenduse meede avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-404/96 P: Glencore Grain vs. komisjon, EKL 1998. lk I-2435, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika; . aasta otsus kohtuasjas C-486/01 P: Front national vs. parlament, EKL 2004, lk I-6289, punkt 34, ja . aasta otsus kohtuasjas C-417/04 P: Regione Siciliana vs. komission, EKL 2006, lk I-3881, punkt 28).

34

Kõnealusel juhul kaitseb protokolli artiklites 9 ja 10 ette nähtud immuniteet parlamendiliikmeid teatavate meetmete eest, mis võivad takistada nende ülesannete täitmist, nii et otsus immuniteedi äravõtmise kohta muudab parlamendiliikme õiguslikku olukorda ainuüksi selle kaitse tühistamise tagajärjel, kuna taastatakse tema staatus isikuna, kelle suhtes kehtivad liikmesriikide üldkohaldatavad normid ning seega saab tema suhtes kohaldada meetmeid, eelkõige teda kinni pidada ja tema suhtes kohtumenetlust algatada, mis on nende üldkohaldatavate normidega ette nähtud, ilma et seejuures ükski vahenorm oleks vajalik. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt.

35

Liikmesriigi asutustele jäetud kaalutlusõigus – pärast immuniteedi võtmist jätkata parlamendiliikme suhtes alustatud menetlust või sellest loobuda – ei mängi mingit rolli viimati nimetatu õigusliku olukorra otsese puutumuse küsimuses, kuna immuniteedi äravõtmise otsusega seonduvad tagajärjed piirduvad niisuguse kaitse kõrvaldamisega, mis tal oli tänu parlamendiliikme staatusele, ja selleks ei ole vaja ühtegi täiendavat rakendusmeedet.

36

Eeltoodust tuleneb, et tühistamishagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

37

A. N. Mote esitab tühistamishagi põhjenduseks neli väidet. Esimeses väites, mis tugineb õigusnormi rikkumisele, väidab hageja, et parlament oleks pidanud tuvastama, et protokolli artiklis 8 antud privileegi on rikutud. Teine väide koosneb kahest osast. Esimene osa põhineb parlamendi kodukorra rikkumisel, mis tuleneb sellest, et parlament avaldas arvamust A. N. Mote’i suhtes alustatud menetluse õigustatuse kohta. Teise osa kohaselt väidab hageja, et parlament ei võtnud õiglaselt ja täielikult arvesse asjaolusid ja argumente, mis ta oli õiguskomisjonile esitanud. Kolmas väide puudutab vaidlustatud otsuse täieliku ja asjakohase põhjenduse puudumist. Viimane väide tugineb otsuse ebamõistlikkusele ja ebaproportsionaalsusele. Hageja arvates oleks pidanud esitatud argumendid ajendama immuniteedi võtmisest keelduma.

38

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus on õiguslikult väär, kuna parlament oleks pidanud tuvastama niisuguse privileegi rikkumise, mis hagejal protokolli artikli 8 alusel oli. Tegelikult tuleks eristada protokolli artiklis 8 tunnustatud parlamendiliikmete liikumisvabadusega seonduvat privileegi ja artiklis 10 sätestatud immuniteeti, mis puudutab parlamendiliikmete puutumatust kohtumenetluse korral. Kõnesoleval juhul kahjustab Ühendkuningriigi karistusõiguse alusel kohaldatav kautsjoni vastu vabastamine artikli 8 privileegi, kuivõrd süüdistatav on kohustatud olema siseriiklikule kohtule kättesaadav. Nii parlamendi istungjärkudel kui ka komisjoni töös osalemine sõltub seega kohtuniku kaalutlusõigusest, mis kujutab endast parlamendiliikmete liikumisvabaduse piirangut ja kahjustab parlamendi sõltuvust, milline ka Ühendkuningriigi kohtuorganite ilmutatud koostöötahe ei oleks. Niisugune artikli 8 tõlgendus ajendas Chischester Crown Courti kriminaalmenetlust peatama, oodates parlamendi vastust immuniteedi võtmise taotlusele. Kuna parlament tõlgendas raporti seletuskirjas artiklit 8 teisiti ja kuna ta ei võtnud seisukohta privileegi võtmise osas, siis on parlament rikkunud õigusnormi.

39

Parlament leiab, et see väide ei ole põhjendatud. Ta selgitab, et ta piirdus immuniteedi võtmise taotlusele vastamisega. Ta täpsustab, et seletuskiri ei kajasta ilmtingimata parlamendi kui institutsiooni seisukohta ning esitab tõlgenduse, mis ta annab protokolli artiklitele 8 ja 10, rõhutades nende sätete funktsionaalsust.

40

Parlamendi arvates on ajal, mil ühendustes liikumine ei olnud nii lihtne kui tänapäeval, vastu võetud protokolli artikli 8 eesmärk peamiselt ära hoida igasugused haldus-, politsei- või tollitõkked parlamendiliikme liikumise suhtes. Iseenesest ei anna see säte immuniteeti kohtumenetluse alal. Protokolli artikkel 10 näeb omalt poolt ette parlamendiliikmete puutumatuse oma riigi või mõne teise liikmesriigi territooriumil toime pandud tegude suhtes, välja arvatud enda kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega seonduvas osas, mis kuuluvad artikli 9 kohaldamisalasse. Pealegi annab artikkel 10 parlamendisaadikutele immuniteedi, kui nad sõidavad parlamendi istungipaika või sealt tagasi tulevad. Need sätted ei oleks tulemuslikud, kui artiklis 8 antud privileeg võiks takistada kohtumenetlust. Parlament lisab, et artiklis 8 tunnustatud privileegi ei saa ära võtta artikli 10 alusel.

41

Mis puudutab siseriiklikule kohtule jäetud võimalust takistada parlamendi tegevust, juhul kui kohus võib teostada kontrolli hageja liikumise üle, siis parlament tuletab meelde, et liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide suhete osas kehtib EÜ artikli 10 kohaselt lojaalse koostöö põhimõte. Liikmesriigi kohtud on kohustatud nii palju kui võimalik kaasa aitama ühenduse institutsioonide häireteta toimimisele ja austama nende eelisõigusi – nagu seda tegi Ühendkuningriigi kohus –, sest vastasel juhul võidakse liikmesriik ühenduse kohtusse kaevata.

42

Hageja möönab, et ühenduste privileegid ja immuniteedid on eelkõige funktsionaalsed, kuid vaidleb vastu väitele, nagu ta oleks artikli 8 sätteid pidanud absoluutseks immuniteediks kriminaalmenetluse vastu. Siiski selgitab ta, et jääb arvamuse juurde, et tõlgendus, mis tuleb anda protokolli artiklis 8 ette nähtud privileegile, on väga üldine ning et teatud juhtudel võib see privileeg takistada menetlust, millega kaasnevad vabadust piiravad meetmed. Selle privileegiga välditakse parlamendisaadiku ülesannetesse sekkumist täiesti erineval moel kui artikli 10 sätetega.

43

Parlament leiab, et A. N. Mote’i poolt artiklile 8 antud tõlgendus tuleb tagasi lükata, kuna parlamendisaadiku liikumise piirangute keeluga ei saa kaasneda artiklis 10 antud immuniteedi tugevam kaitse. Sellisel juhul oleks parlamendisaadikule antud immuniteet absoluutne, kuna erinevalt immuniteedist ei saa privileegi ära võtta.

44

Hageja heidab parlamendile ette seda, et parlament ei tuvastanud, et ta oli kaitstud protokolli artiklis 8 sätestatud privileegiga ja et tema vastu alustatud menetlusega seda privileegi rikuti, samas kui selles küsimuses seisukoha võtmine – otsustades kohtumenetlusega kaasneva parlamendiliikme ülesannete täitmise takistamise riski üle –, on parlamendi ja mitte siseriikliku kohtu ülesanne.

45

Protokolli artikli 10 viimasest lõigust, mille kohaselt immuniteet ei takista Euroopa Parlamendil kasutamast õigust võtta oma liikmelt immuniteet, tuleneb, et parlament on pädev otsustama parlamendiliikmelt immuniteedi võtmise taotluse üle. Parlamendi kodukorra artiklid 6 ja 7 täiendavad seda akti, täpsustades eeskirju, mida immuniteedi võtmise menetluse suhtes kohaldatakse.

46

Seevastu ei sisalda protokoll ega parlamendi kodukord ühtegi eeskirja, mille kohaselt on parlament pädev asutus selleks, et tuvastada protokolli artiklis 8 ette nähtud privileegi olemasolu.

47

Lisaks tuleb täpsustada, et protokolli artiklite 8 ja 10 kohaldamisala ei ole sama.

48

Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et protokolli artikli 8 esimese lõiguga keelatakse liikmesriikidel kehtestada parlamendiliikmete liikumisvabadusele halduspiiranguid, eriti maksualase praktikaga (Euroopa Kohtu 15. septembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 208/80: Bruce of Donington, EKL 1981, lk 2205, punkt 14). Nagu nimetatud säte täpsustab, on privileegi eesmärk tagada parlamendiliikme vabadus sõita parlamendi istungipaika ja sealt tagasi.

49

Siiski on oluline rõhutada, et kuigi protokolli artikli 8 esimeses lõigus, mis viitab haldus- „või muudele” piirangutele, ei ole need piirangud loetletud ammendavalt, ei hõlma need kohtumenetlusest tulenevaid piiranguid, kuna viimati nimetatud kuuluvad artikli 10 kohaldamisalasse, mis kehtestab immuniteetide õigusliku regulatsiooni, välja arvatud nende puhul, mis kuuluvad artiklis 9 ette nähtud parlamendisaadikute poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega seonduvate immuniteetide spetsiifilisse kohaldamisalasse. Nimelt on kohtumenetlust sõnaselgelt mainitud protokolli artikli 10 esimese lõigu punktis b kui nende takistuste hulka kuuluvat, mida parlamendiliikme suhtes parlamendi istungjärkude ajal muu liikmesriigi kui tema oma riigi territooriumil ei kohaldata. Samuti on protokolli artikli 10 esimese lõigu punkti a kohaselt parlamendiliikmel samal ajavahemikul oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel, millest mõned kaitsevad riigi parlamendi liikmeid kohtumenetluse eest, mida nende suhtes võidaks alustada. Lõpuks näeb artikli 10 teine lõik ette, et parlamendiliikmete immuniteet kehtib ka siis, kui nad sõidavad Euroopa Parlamendi istungipaika ja sealt tagasi. Asjaolu, et see säte – mis nagu protokolli artikli 8 esimene lõik kaitseb parlamendiliikmeid liikumisvabaduse rikkumise eest – olemas on, kinnitab, et viimati nimetatud sättes mainitud piirangud ei hõlma kõiki võimalikke parlamendiliikmete liikumisvabaduse takistusi, ning nagu nähtub eespool analüüsitud artikli 10 sätetest, tuleb kohtumenetlust pidada selle viimase artikliga kehtestatud õigusliku regulatsiooni alla kuuluvaks.

50

Seega on protokolli artikli 10 eesmärk tagada parlamendiliikmete sõltumatus, vältides seda, et neile avaldatakse parlamendi istungjärkude ajal survet, mis seisneb arreteerimise ja kohtumenetlusega ähvardamises (Esimese Astme Kohtu presidendi 2. mai 2000. aasta määrus kohtuasjas T-17/00 R: Rothley jt vs. parlament, EKL 2000, lk II-2085, punkt 90).

51

Protokolli artikli 8 ülesanne on kaitsta parlamendiliikmeid nende liikumisvabadusele seatavate piirangute eest, välja arvatud kohtulikud piirangud.

52

Kuna ei ole väidetud, et A. N. Mote’i parlamendisaadiku ülesannete täitmise takistamise oht seisnes muudes piirangutes kui need, mis kaasnesid tema päritoluriigi alustatud menetlusega, siis tuleb nentida, et parlament ei rikkunud ühtegi õigusnormi, otsustades võtta A. N. Mote’ilt immuniteedi, võtmata seisukohta talle parlamendiliikmena antud privileegi suhtes ja jättes otsustamata, et kõnealusel juhul oli rikutud artiklit 8.

53

Eeltoodust tuleneb, et väide tuleb tagasi lükata.

54

Hageja esitatud väide koosneb kahest osast.

55

Hageja väidab, et vastavalt parlamendi kodukorra artikli 7 lõikele 7 ei võinud õiguskomisjon oma raportis võtta seisukohta tema suhtes alustatud menetluse õigustatuse suhtes. Selle sätte rikkumine mõjutab vaidlustatud otsuse nõuetekohasust. Ta lisab, et arvamus, mida parlament väljendas samas raportis, ei viita märkustele, mis hageja selle kohta esitas.

56

Parlament väidab vastu, et väide on ilmselgelt põhjendamatu. Ta rõhutab, et raportis sisalduv seletuskiri koostati üksnes raportööri vastutusel ning viimati nimetatu arvamusele ei saa tugineda parlamendi poolt vastu võetud resolutsiooni vaidlustamiseks. Igal juhul ei puudutanud raportööri kasutatud sõnastus menetluse põhjendatust, vaid selle põhjalikkust.

57

Hageja väidab, et õiguskomisjoni raportis ei ole midagi sellist, mis näitaks, et viimati nimetatu ning seega parlament oleks uurinud tõhusalt ja nõuetekohaselt sisulisi argumente, mis hageja esitas. See puudus riivab hageja õigust saada teavet õiguskomisjoni tehtud järelduste kohta ning muudab seetõttu otsuse kehtetuks.

58

Parlament leiab, et see väide ei ole põhjendatud. Ta tuletab meelde, et vastavalt parlamendi kodukorra artikli 7 lõike 3 sätetele oli A. N. Mote’il võimalus anda õiguskomisjoni ees selgitusi, lastes mõnel teisel parlamendiliikmel end 24. mail 2005 esindada. Ta väidab, et vaidlustatud otsuse preambul mainib sõnaselgelt seda ärakuulamist.

59

Kõigepealt tuleb nentida, et järgides õiguskomisjoni ettepanekut võtta A. N. Mote’ilt immuniteet ja viidates vaidlustatud otsuses õiguskomisjoni raportile, esitamata selles dokumendis toodud seletuskirja sisu kohta tingimusi, nõustus parlament raporti põhjendustega. Sellest tuleneb, et kõnealuse väite esimeses osas esitatud kriitikat tuleb käsitleda vaidlustatud otsuse põhjenduste vastu suunatud kriitikana.

60

Parlamendi kodukorra artikli 7 lõige 7 näeb ette, et „[õigus]komisjon […] ei võta mingil juhul seisukohta selle kohta, kas [parlamendiliige] on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles teda süüdistatakse, õigustavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui [õigus]komisjon on nõude läbivaatamisel juhtumi asjaolusid üksikasjalikult tundma õppinud”.

61

Tuleb uurida, kas õiguskomisjon võttis raportis seisukoha alustatud menetluse poolt ja avaldas avamust A. N. Mote’i süü kohta. Raporti punktis II. 2 nendib raportöör kõigepealt, et taotlused on „üksikasjalikud”. Seda hinnangut, mis väljendab raportööri arvamust A. N. Mote’i vastu alustatud menetluse piisava põhjendatuse kohta, ei saa pidada arvamuseks, mis puudutab tema süüd või menetluse õigustatust. Samuti on ka raportööri puhtobjektiivse konstateeringuga punktis II 3 kõnealuse õigusrikkumise raskuse kohta Ühendkuningriigis ja enamikes liikmesriikides. Kinnitades lõpuks samas punktis, et „tundus, et menetlus [oli] tublisti edenenud”, märkis raportöör lihtsalt, et see on lõppstaadiumis ja peaks päädima kohtuistungiga, ilma kohtumenetluse tulemust ette otsustamata.

62

Eeltoodust tuleneb, et parlamendi kodukorra artiklit 7 ei ole rikutud ning järelikult tuleb väite esimene osa tagasi lükata.

63

Sisulised argumendid, mille osas hageja väidab, et parlament ei ole neid tegelikult või nõuetekohaselt uurinud, on järgmised: tema suhtes alustatud menetlusega viivitamine, mille tagajärjel kahjustatakse EÜ artiklit 10 rikkudes parlamendi häireteta toimimist; see, kuidas Ühendkuningriigi asutused immuniteedi võtmise taotlusega ümber käisid; immuniteedi võtmise taotluse ebaselgus süükspandavate asjaolude tõsiduse ja menetluse õigustatuse osas; parlamendi õigus privileeg ära võtta.

64

Esiteks, mis puudutab seda, et arvesse ei ole võetud väidet, mis tuleneb A. N. Mote’i vastu siseriiklike kohtuasutuste poolt teostatud menetlusega viivitamisest, siis tema sõnul takistab see parlamendisaadiku mandaadi teostamist ja sellest tulenevalt parlamendi toimimist, millega kaasneb Ühendkuningriigi poolt EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte rikkumine.

65

Tuleb märkida, et osutades, et miski ei anna alust kahelda Attorney general’i väidetes, mille kohaselt „A. N. Mote’i poliitilised arvamused või kohustused ei mõjuta mingil moel menetlust ja […] uurimine [oli] läbi viidud võimalikult kiiresti” ning et Chichester Crown Court oleks saanud esitada immuniteedi võtmise taotluse, juhul kui tal oleks „olnud kahtlusi prokuröri või teiste asjaosalise kavatsuste osas (millega ilmselgelt ei ole tegemist)”, lükkas parlament kaudselt, ent kindlalt tagasi viivitamisest tuleneva väite. Tuginedes mitte ainult Attorney general’i esitatud teabele, vaid ka Chichester Crown Courti analüüsile, leidis parlament, et menetluse alustamise ajend ei olnud tahe takistada A. N. Mote’i parlamendisaadiku mandaadi teostamist.

66

Tuleb lisada, et hageja poolt õiguskomisjonile esitatud argumentidest ei tulene, et uurimise kestus ja sellest tulenevalt viivitus, mis puudutas tema kriminaalkohtusse ilmumist, annavad tunnistust sellest, et taheti kahjustada tema kui Euroopa parlamendisaadiku tegevust. Tegelikult vastavad A. N. Mote’i esitatud märkused Attorney general’i väidetele, mille kohaselt oli uurimise kestuse põhjus see, et ta varjas teavet eelkõige seoses Isle of Man’i pangaarvetega ja ei teinud piisavalt koostööd. A. N. Mote väitis, et ta vaidlustas uurijatega koostöö tegemisest keeldumise ja et ta soovis vaikida nagu kaitseõiguse kohaselt lubatud. Lisaks leidis ta, et uurijad viivitasid õigustamatult Isle of Man’il asuva Barclays panga küsitlemisega. Ükski nendest asjaoludest ei tõendanud tahet takistada tema parlamendisaadiku tegevust.

67

Teiseks, mis puudutab Ühendkuningriigi asutuste suhtumist immuniteedi võtmise taotluse käsitlemisel, siis tuleb märkida, et parlament osutas, et polnud mingit kahtlust, et taotlus esitati vorminõuete kohaselt. Seda tehes võttis parlament arvesse hageja argumendid seoses immuniteedi võtmise taotluse käsitlemise viisiga ning järeldas sellest, et ükski neist ei takistanud selle taotluse läbivaatamist.

68

Kolmandaks tuleb nentida, et parlament ei ole võtnud seisukohta selguse puudumist käsitlevate argumentide osas, sealhulgas menetluse õigustatuse, immuniteedi võtmise taotluse ja süükspandavate õigusrikkumiste raskuse kohta. Parlament hoidus seega andmast igasugust hinnangut menetluse õigustatuse kohta, mida selle etteheite uurimine nõudis, ja selliselt toimides pidas ta kinni kodukorra artikli 7 lõike 7 sätetest.

69

Lõpuks, mis puutub etteheitesse, mis tuleneb õigusest võtta protokolli artiklis 8 sätestatud privileeg, siis parlament, otsustades A. N. Mote’i immuniteedi üle ilma seisukohta võtmata privileegi suhtes, mis talle parlamendiliikmena oli antud ning otsustamata, et kõnesoleval juhul oli rikutud protokolli artiklit 8, ei rikkunud ühtegi õigusnormi, nagu eespool punktides 44–52 nähtud. Parlamendi pädevuse puudumise korral artiklis 8 sätestatud privileegi võtmiseks, ei saa talle ette heita, et ta ei ole arvesse võtnud selle kohta esitatud argumente.

70

Eeltoodust nähtub, et ei ole tõendatud, et vaidlustatud otsusega jäeti hageja esitatud asjaolud ja väited tegelikult või nõuetekohaselt arvesse võtmata.

71

Sellest tuleneb, et väite teine osa tuleb tagasi lükata.

72

Hageja väidab, et parlament on kohustatud otsust immuniteedi võtmise kohta põhjendama. Põhjendamise puudumine rikub demokraatia nõudeid, mis Euroopa Parlamendi suhtes kehtivad nii EÜ artikli 6 kui ka kodukorras toodud tegevuse läbipaistvuse põhimõtte alusel.

73

Kõnesoleval juhul leiab hageja, et õiguskomisjoni raportis on vaidlustatud otsuse põhjendused esitatud, kuid vaidlustab nende täielikkuse ja asjakohasuse, kuna kõiki immuniteedi säilitamise kasuks esitatud argumente ei ole analüüsitud. Tema sõnul oleks pidanud parlamendi eelnevat immuniteetidealast praktikat arvestades olema tulemuseks asjakohane põhjendus, samas kui esitatud põhjendus ei võimaldanud otsuse lugejatel aru saada põhjustest, mis ajendasid seda otsust vastu võtma, ega pooltel hinnata selle kehtivust ja seda võib-olla vaidlustada.

74

Parlament palub väite tagasi lükata.

75

Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hagiavalduse vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid vähemalt kokkuvõtlikult, ent järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse enda tekstist. Kuigi seda teksti saab teatavate punktide osas põhjendada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide kindlaksmääratud osadele, ei saa üldine viide teistele kirjalikele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada õigusliku argumentatsiooni peamisi elemente, mis eespool meelde tuletatud sätete kohaselt peavad hagiavalduses esinema (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I-2187, punkt 17; Esimese Astme Kohtu . aasta määrus kohtuasjas T-56/92: Koelman vs. komisjon, EKL 1993, lk II-1267, punkt 21, ja . aasta määrus kohtuasjas T-154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II-1703, punkt 49; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II-3601, punkt 94). Sellest tulenevalt ei kuulu hagiavalduse lisadest hagi alusena käsitletavate väidete ja argumentide väljaotsimine ning kindlakstegemine Esimese Astme Kohtu ülesannete hulka, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-84/96: Cipeke vs. komisjon, EKL 1997, lk II-2081, punkt 34, ja eespool viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punkt 94).

76

Kõnesoleval juhul osutab hageja sellele, et vaidlustatud otsust ei ole täielikult ja asjakohaselt põhjendatud, viitamata punktidele, mille suhtes tema arvates ei ole põhjendust esitatud. Hagiavaldus piirdub meeldetuletusega selle kohta, et kaasaegse demokraatliku organi puhul on vaja, et ta oma otsuseid täielikult ja asjakohaselt põhjendaks ja kõiki esitatud küsimusi uuriks, ning meeldetuletusega niisuguse põhjenduse tähtsuse kohta. A. N. Mote ei täpsusta neid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis tema arvates nõuaksid, et parlament neid täiendavalt põhjendaks. Ainus täpne etteheide puudutab parlamendi kodukorra artikli 7 lõiget 7 eirates esitatud arvamuseavaldust, mis on teise väite esimene osa ning mis käesolevas kohtuotsuses tagasi lükati.

77

Eeltoodust tuleneb, et väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

78

Hageja väidab, et argumendid, mis ta esitas immuniteedi võtmise vastu, oleksid pidanud parlamenti ajendama vastu võtma mõistliku ja proportsionaalse otsuse ning seega immuniteedi võtmisest keelduma. Ta viitab hagiavaldusele lisatud selgituses toodud argumentidele, osutades, et neid ei selgitata täies ulatuses.

79

Hageja väidab, et kuna puudub viivitamist käsitleva väite tagasilükkamise põhjus, ei saanud ükski otsuseid vastu võttev organ mõistlikult immuniteeti ära võtta ning parlament oleks pidanud keelduma privileegi või immuniteedi äravõtmisest.

80

Kuna parlamendi kodukord ei käsitle privileegi äravõtmist, siis tõstatab ta küsimuse parlamendi õiguse kohta võtta ära privileeg ja mitte immuniteet.

81

Hageja toonitab, et tema argumentide täieliku ja asjaomase uurimise tulemusel ei oleks parlament immuniteeti võtnud, ning viitab õiguskomisjoni raportile kohtuasjas Sichrowsky, et väita, et parlament kasutab niisugust presumptsiooni juhul, kui on kahtlus, et kriminaalmenetluse aluseks on kavatsus kahjustada parlamendiliikme poliitilist tegevust (fumus persecutionis).

82

Hageja rõhutab tema suhtes alustatud menetlusega viivitamist, mis häiris parlamendi toimimist ja kahjustas ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet. Ta selgitab, et ta oleks soovinud teada saada, milline on parlamendi analüüs selles küsimuses.

83

Lõpuks väidab hageja repliigis, et õiguskomisjon ei uurinud selgituses esitatud täiendava teabe taotlusi.

84

Parlament leiab, et väide ei ole põhjendatud.

85

Mis puutub repliigi staadiumis esitatud väitesse, mis tugineb selgituses esitatud täiendava teabe taotluste läbivaatamata jätmisele, siis tuleb meenutada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Esimese Astme Kohtu 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T-37/89: Hanning vs. parlament, EKL 1990, lk II-463, punkt 38). Analoogne lahendus kehtib ka etteheite suhtes, mis esitatakse väite toetuseks (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2085, punkt 156).

86

Kõnealusel juhul esitab hageja esimest korda repliigis etteheite, mis tuleneb sellest, et õiguskomisjon ei uurinud tema taotlusi või küsimusi, mille eesmärk oli saada põhjalikumat teavet. Seda etteheidet, mis puudutab eelkõige õiguskomisjoni poolt immuniteedi võtmise taotluse menetlemist ja mitte asjaolude uurimist, mida parlament oleks pidanud vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võtma, ei saa pidada kohtuasja aluseks olevas hagis sõnastatud etteheidete täiendamiseks.

87

Seega tuleb see tunnistada vastuvõetamatuks.

88

Mis puutub etteheitesse, mis tugineb asjaolule, et selgituses esitatud argumendid oleksid pidanud parlamenti ajendama vastu võtma mõistliku ja proportsionaalse otsuse keelduda immuniteedi äravõtmisest, siis tuleb nentida, et neid argumente ei ole hagiavalduses esitatud ning hageja soovitab neid otsida lisas toodud selgitusest. Vastavalt eespool punktis 75 viidatud väljakujunenud kohtupraktikale ei kuulu lisadest hagi alusena käsitletavate väidete ja argumentide väljaotsimine ja kindlakstegemine Esimese Astme Kohtu ülesannete hulka.

89

Seega tuleb see etteheide vastuvõetamatuks tunnistada, välja arvatud selles osas, milles see käsitleb siseriiklike kohtuasutuste viivitamist. Siiski, kuna Esimese Astme Kohus on selle viimase argumendi osas juba eespool punktides 64–66 seisukoha võtnud, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

90

Kõigest eeltoodust nähtub, et käsitletav väide tuleb osaliselt tunnistada vastuvõetamatuks ja osaliselt põhjendamatuks ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

91

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt parlamendi nõudele välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (seitsmes koda)

otsustab: