–

Fondul Proprietatea SA, esindajad: avocaţi C. Dontu, D. Petrache ja J. Anghel,

–

SC Complexul Energetic Oltenia SA, esindajad: D. Burlan, V. Bobei, V. Boca ja L. Diaconu Pintea,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, L. Nicolae, A. Bouchagiar ja K.‑Ph. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 107 lõike 1 ja artikli 108 lõike 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55), artikli 15 lõike 4 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Fondul Proprietatea SA ja teiselt poolt Guvernul României (Rumeenia valitsus), SC Complexul Energetic Hunedoara SA, likvideerimisel (edaspidi „CE Hunedoara“), mida esindab likvideerija Expert Insolvență SPRL, SC Complexul Energetic Oltenia SA (edaspidi „CE Oltenia“) ja Compania Naţională de Transport al Energiei Electrice „Transelectrica“ SA (riiklik elektrienergia põhivõrguettevõtja Transelectrica, edaspidi „Transelectrica“) vahelises kohtuvaidluses ning selle ese on nõue tühistada Rumeenia valitsuse otsus, millega võeti meetmed elektrienergia varustuskindluse tagamiseks.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta direktiivi 2005/89/EÜ elektrienergia varustuskindluse ja infrastruktuuriinvesteeringute kohta (ELT 2006, L 33, lk 22) põhjenduses 5 on märgitud:

„Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamisel on võrgu töökindluse ja ohutuse säilitamiseks vaja tagada seonduva reservvõimsuse olemasolu, kui see on tehniliselt vajalik.“

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16) põhjenduses 60 oli märgitud:

„Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia eelistatud juurdepääs ja tagatud juurdepääs on oluline taastuvate energiaallikate integreerimiseks elektrienergia siseturgu kooskõlas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta] direktiivi 2003/54/EÜ[, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ (EÜT 2003, L 176, lk 37; ELT eriväljaanne 12/02, lk 211),] artikli 11 lõikega 2 ja arendades edasi selle artikli 11 lõiget 3. Võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamise ja dispetšjuhtimise nõuded võivad erineda vastavalt riigi elektrivõrgu ja selle ohutu toimimise omadustele. Eelistatud juurdepääs elektrivõrku tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjad saavad müüa ja edastada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat vastavalt ühenduse eeskirjadele alati, kui allikas on kättesaadav. Juhul, kui taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia on ühendatud kiirtehingute turuga, garanteerib tagatud juurdepääs, et kogu müüdud ja toetatud elektrienergial on juurdepääs võrgule, mis võimaldab võrguga ühendatud käitistel taastuvatest energiaallikatest toodetud maksimaalse hulga elektrienergia kasutamist. […]“.

5

Selle direktiivi artikli 16 „Juurdepääs võrkudele ja võrkude kasutamine“ lõikes 2 oli sätestatud:

„Vastavalt nõuetele, mis on seotud võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamisega, pädevate riiklike asutuste poolt kindlaks määratud läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel liikmesriigid:

[…]

6

Direktiivi 2009/72 põhjendustes 3 ja 5 oli märgitud:

[…]

7

Selle direktiivi artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ oli sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad koos tarbijakaitse sätetega konkurentsivõimeliste energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks [liidus]. […]“.

8

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

9

Nimetatud direktiivi artikkel 3 „Avalike teenuste osutamise kohustus ja tarbijakaitse“ sätestas lõikes 14:

„Liikmesriigid võivad otsustada, et artiklite 7, 8, 32 ja/või 34 sätteid ei kohaldata, kui see takistaks juriidiliselt või faktiliselt elektriettevõtjatele pandud üldist majandushuvi esindavate kohustuste täitmist, tingimusel et see otsus ei mõjuta elektrikaubanduse arengut sellisel määral, mis oleks vastuolus [liidu] huvidega. Kooskõlas käesoleva direktiiviga ja [ELTL] artikliga 106 hõlmavad [liidu] huvid muu hulgas ka konkurentsi vabatarbijate leidmiseks.“

10

Direktiivi 2009/72 artikli 15 „Võrgujärjekord ja tasakaalustamine“ lõigetes 1–4 oli sätestatud:

„1.   Ilma et see mõjutaks elektrienergia tarnimist lepinguliste kohustuste alusel, sealhulgas pakkumistingimustest tulenevad kohustused, vastutab põhivõrguettevõtja, kui see on tema ülesanne, oma piirkonnas asuvate elektrijaamade võrgujärjekorra ning teistesse võrkudesse suunduvate ühenduste kasutamise korra eest.

2.   Elektrijaamade võrgujärjekord ja ühenduste kasutamine määratakse kindlaks kriteeriumide alusel, mille kiidavad heaks riiklikud reguleerivad asutused, kui neil on selleks pädevus, ning mis peavad olema objektiivsed, avaldatud ning mida tuleb kohaldada mittediskrimineerivalt, tagades elektrienergia siseturu nõuetekohase toimimise. Kriteeriumide osas võetakse arvesse olemasolevatest elektrijaamadest või võrkudevaheliste ühenduste kaudu saadava elektrienergia majanduslikku tähtsusjärjestust ning süsteemi tehnilisi piiranguid.

3.   Liikmesriik nõuab võrguettevõtjatelt, et nad järgiksid taastuvenergia allikaid kasutavate elektrijaamade võrgujärjekorra koostamisel direktiivi [2009/28] artiklit 16. Nad võivad ka võrguettevõtjalt nõuda, et elektrijaamade võrgujärjekorra koostamisel eelistataks elektrijaamu, kus toimub elektrienergia ja soojuse koostootmine.

4.   Liikmesriik võib tarnekindluse huvides nõuda, et võrgujärjekorras eelistataks elektrijaamu, kus kasutatakse kohalikke primaarenergia allikaid, igas kalendriaastas kuni 15% ulatuses kogu primaarenergiast, mis on vajalik asjaomases liikmesriigis tarbitava elektrienergia tootmiseks.“

11

Direktiivi 2009/72 artikli 32 „Kolmandate isikute juurdepääs“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse kolmandate isikute põhi- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi, mis põhineb avaldatud, kõikide vabatarbijate suhtes kohaldatavatel tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud tariifid või nende arvutamise aluseks olev metoodika kiidetakse enne nende jõustumist heaks vastavalt artiklile 37 ning et need tariifid ja see metoodika (kui heaks kiidetakse üksnes metoodika) avaldatakse enne nende jõustumist.“

12

10. juuli 2012. aasta elektrienergia- ja maagaasiseaduse nr 123/2012 (Legea energiei electrice și a gazelor naturale nr. 123/2012; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 485, 16.7.2012) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „seadus nr 123/2012“) artikli 5 lõikes 3 on sätestatud:

„Valitsuse otsusega võib elektrienergia varustuskindluse tagamisega seotud põhjustel anda tagatud juurdepääsu elektrivõrkudele sellise elektrienergia suhtes, mida toodetakse elektrijaamades, mis kasutavad riigisiseselt toodetud kütuseid, kuid mis on piiratud aastaste piirmääradega, mis vastavad primaarenergiale, mis ei ületa 15% võrdväärse kütuse üldkogusest, mida on vaja selleks, et toota elektrienergiat, mis vastab riigi summaarsele energia lõpptarbimisele.“

13

Valitsuse otsuse nr 138/2013 elektrienergia varustuskindluse tagamiseks meetmete võtmise kohta (Hotărârea Guvernului nr. 138/2013 privind adoptarea unor măsuri pentru siguranța alimentării cu energie electrică; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 196, 8.4.2013; edaspidi „otsus nr 138/2013“), mis on vastu võetud seaduse nr 123/2012 artikli 5 lõike 3 alusel, artiklis 1 oli märgitud:

„Tagatud juurdepääs elektrivõrkudele antakse elektrienergiale, mis on toodetud [CE Hunedoarale] kuuluvas Mintia soojuselektrijaamas, ja see kindlustab talle järjepideva toimimise keskmiselt vähemalt 200 MW suuruse elektrilise võimsusega.“

14

Selle otsuse artikkel 2 nägi ette:

„Tagatud juurdepääs elektrivõrkudele antakse elektrienergiale, mille on tootnud [CE Oltenia], ja see kindlustab talle järjepideva toimimise keskmiselt vähemalt 500 MW suuruse elektrilise võimsusega.“

15

Selle otsuse artikkel 3 sätestas:

„[Transelectrica] kui põhivõrguettevõtja tagab eelistatud võrgujärjekorra artiklites 1 ja 2 nimetatud soojuselektrijaamades toodetud elektrienergiale tingimustel, mis on ette nähtud Autoritatea Națională de Reglementare în Domeniul Energiei [(riiklik energiasektorit reguleeriv asutus)] vastu võetud eeskirjades.“

16

Nimetatud otsuse artiklis 4 oli märgitud:

„Riigi elektrisüsteemi varustuskindluse tagamiseks on [CE Hunedoara] kohustatud pakkuma põhivõrguettevõtjale vähemalt 400 MW suuruse elektrilise võimsusega abiteenuseid vastavalt Autoritatea Națională de Reglementare în Domeniul Energiei [(riiklik energiasektorit reguleeriv asutus)] vastu võetud eeskirjadele.“

17

Otsuse nr 138/2013 artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Riigi elektrisüsteemi varustuskindluse tagamiseks on [CE Oltenia] kohustatud pakkuma põhivõrguettevõtjale vähemalt 600 MW suuruse elektrilise võimsusega abiteenuseid vastavalt Autoritatea Națională de Reglementare în Domeniul Energiei [(riiklik energiasektorit reguleeriv asutus)] vastu võetud eeskirjadele.“

18

Selle otsuse artiklis 6 oli sätestatud:

„Käesolevas otsuses sätestatud meetmeid kohaldatakse 15. aprillist 2013 kuni 1. juulini 2015.“

19

Valitsuse otsusega nr 941/2014 pikendati otsuse nr 138/2013 artiklites 1, 3 ja 4 sätestatud meetmete kohaldamiseks ette nähtud tähtaega CE Hunedoara osas 31. detsembrini 2017.

20

Fondul Proprietatea, kes on S.P.E.E.H. Hidroelectrica SA vähemusaktsionär, esitas Curtea de Apel Bucureştile (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) otsuse nr 138/2013 tühistamise nõudes kaebuse põhjusel, et selle otsusega anti ebaseaduslikku riigiabi CE Hunedoarale ja CE Olteniale, kes on kaks kohalikke primaarenergia allikaid kasutavat elektritootjat, kelle kapitalis kuulub enamusosalus riigile.

21

Eelotsusetaotlusest nähtub, et otsusega nr 138/2013 kehtestati nende kahe äriühingu kasuks rida meetmeid, mida CE Oltenia suhtes kohaldati 15. aprillist 2013 kuni 1. juulini 2015 ja CE Hunedoara suhtes kuni 31. detsembrini 2017. Kõigepealt anti otsuse nr 138/2013 artiklitega 1 ja 2 tagatud juurdepääs elektrivõrkudele, mida toodavad nende kahe äriühingu soojuselektrijaamad, et kindlustada CE Hunedoara elektrijaama vähemalt 200 megavati (MW) ja CE Oltenia elektrijaama vähemalt 500 MW suuruse keskmise võimsusega järjepidev toimimine. Seejärel on nimetatud otsuse artikli 3 kohaselt Transelectrica ainsa põhivõrguettevõtjana kohustatud tagama nende kahe äriühingu soojuselektrijaama toodetud elektrienergiale eelistatud võrgujärjekorra. Lõpuks kehtestasid nimetatud otsuse artiklid 4 ja 5 CE Hunedoarale ning CE Olteniale kohustuse pakkuda Transelectricale kumbki vähemalt 400 MW ja 600 MW suuruse elektrilise võimsusega abiteenuseid.

22

Curtea de Apel Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) jättis 10. märtsi 2015. aasta otsusega Fondul Proprietatea kaebuse rahuldamata. Viimane esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Înalta Curte de Casație și Justiție – Secția de Contencios Administrativ și Fiscalile (Rumeenia kassatsioonikohus – haldus- ja maksuasjade kolleegium), kes oma 22. mai 2018. aasta otsusega tühistas vaidlustatud kohtuotsuse osaliselt, kuna Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) ei olnud kõiki Fondul Proprietatea väiteid läbi vaadanud. Seetõttu saatis Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) kohtuasja kõikide asjaomaste väidete läbivaatamiseks tagasi Curtea de Apel Bucureștile (Bukaresti apellatsioonikohus).

23

Tühistamiskaebuse uuesti läbivaatamise käigus Curtea de Apel Bucureștis (Bukaresti apellatsioonikohus) palus Fondul Propritatea nimetatud kohtul esitada eelotsuse küsimused Euroopa Kohtule.

24

Fondul Proprietatea märgib sellega seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et otsus nr 138/2013 võib kujutada endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

25

Fondul Proprietatea märgib eelkõige, et äriühing Transelectrica, mille kapitalis kuulub enamusosalus riigile, on kohustatud igal ajal tagama riikliku elektrisüsteemi tasakaalu, st elektrienergia tootmise ja tarbimise vahelise tasakaalu. Selleks ostab see äriühing tema väitel abiteenuseid riigihankemenetlustes, mille kohaselt liigitatakse elektritootjate esitatud pakkumused kasvavas järjekorras, alustades madalaimast hinnapakkumisest. Tootjad, kellel on madalad tootmiskulud ja kes võivad neid abiteenuseid pakkuda konkurentsivõimeliste hindadega, on need, kes neid üldjuhul osutavad.

26

Fondul Proprietatea sõnul on CE Hunedoara ja CE Oltenia elektrijaamade tootmiskulud kõrged, mistõttu ei ole need järjepidevalt töös ega müü suuri elektrienergia koguseid. Elektritootmise seisaku ajal on nende võimalused abiteenuseid pakkuda oluliselt väiksemad, kuna tootmise taaskäivitamine on ajamahukas ja toob kaasa lisakulusid. Seega ei oleks majanduslikke kriteeriume järgides need äriühingud saanud selliseid abiteenuseid müüa. Seda arvestades sekkus Rumeenia riik, andes neile tagatud juurdepääsu põhivõrkudele ja eelistatud võrgujärjekorra ühes kohustusega osta abiteenuseid.

27

Fondul Proprietatea leiab, et nimetatud meetmed annavad neile kahele äriühingule valikulise majandusliku eelise, mida rahastatakse riigi ressurssidest teiste turul tegutsevate elektritootjate kahjuks. Need meetmed viivad tagatud juurdepääsumehhanismi, mis on loodud taastuvatest ja mittesaastavatest energiaallikatest elektri tootmise edendamiseks, eemale selle eesmärgist, kuna see juurdepääs on antud kahele äriühingule, kes toodavad elektrit saastavatest allikatest. Tagatud juurdepääs anti otsusega nr 138/2013 üksnes selleks, et võimaldada abi saanud elektrijaamadel järjepidevalt toimida nii, et nad saaksid elektrienergiat toota parema hinnaga ja pakkuda abiteenuseid.

28

Rumeenia valitsus, kes on põhikohtuasja vastustaja, väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et Transelectrica kohustus anda otsuse nr 138/2013 artikli 3 alusel eelistatud võrgujärjekord CE Hunedoara ja CE Oltenia elektrijaamades toodetud elektrienergiale on mõeldud selleks, et kohaldada direktiivi 2009/72 artikli 15 lõiget 4 liikmesriigi tasandil.

29

Abiteenuste kohta on Rumeenia valitsuse sõnul otsuses nr 138/2013 täpsustatud, et kahe tootja – CE Hunedoara ja CE Oltenia – kohustuse suhtes pakkuda abiteenuseid kehtivad tingimused, mis on ette nähtud Autoritatea Națională de Reglementare în Domeniul Energiei (riiklik energiasektorit reguleeriv asutus, edaspidi „ANRE“) eeskirjadega; viimati nimetatu on asutus, mis riiklikul tasandil töötab välja, võtab vastu ja jälgib, kuidas kohaldatakse elektrienergia sektori toimimiseks vajalikke siduvaid õigusnorme.

30

Ta väidab põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste meetmete kohta, et need ei kujuta endast riigiabi.

31

Ministerul Economiei, Energiei și Mediului de Afaceri (majandus-, energeetika- ja ettevõtlusministeerium), kes on menetlusse astuja eelotsusetaotluse esitanud kohtus, märgib, et otsus nr 138/2013 sisaldab meetmeid, mis on vajalikud selleks, et riiklik elektrienergia süsteem toimiks ohutult, ning et see otsus võeti vastu erinevaid kaalutlusi arvestades. Kõigepealt tingis taastuvatest energiaallikatest pärit tootmisvõimsuste oluline kasv Rumeenia valitsust võtma meetmeid, mis tagavad elektrienergia varustuskindluse vastavalt direktiivi 2005/89 põhjendusele 5.

32

Seejärel peeti traditsioonilisi energiaallikaid kasutavate elektrijaamade toimimist vajalikuks elektrienergia tarbimise koormuskõvera katmiseks.

33

Lisaks ilmnes riigi elektrisüsteemi ohutuse ja sobivuse uuringutest vajadus, et kogu riigi territooriumil paiknevad kohalikud elektrijaamad oleksid toimivad, kuna need elektrijaamad pakuvad abiteenuseid ning tagavad pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaalu. Selles kontekstis leiti, et CE Hunedoara võis märkimisväärselt kaasa aidata turvalisusele riigi elektrisüsteemi kesk- ja loodepiirkonnas.

34

Lõpuks, otsuse nr 138/2013 vastuvõtmise ajal tingis piiriülese elektrikaubanduse intensiivistumine läänepoolse võrkudevahelise ühenduse abil ja kadude vähendamine põhivõrgus, mis oli otseselt proportsionaalne tootjate ning tarbijate vahelise vahemaaga, märkimisväärse tootmisvõimsuse olemasolu selles piirkonnas ja CE Hunedoara oli ainus suur tootja riigi kesk- ning loodepiirkonnas.

35

Nende kaalutluste põhjal võttis Rumeenia valitsus vastu otsuse nr 138/2013, milles nähti ette tagatud juurdepääsu andmine põhivõrkudele elektrienergia puhul, mida toodavad CE Hunedoara ja CE Oltenia elektrijaamad, et kindlustada nende järjepidev toimimine vähemalt 200 MW ja vähemalt 500 MW suuruse elektrilise võimsusega, teades, et need väärtused andsid abi saanud tootjatele õiguse, mitte aga kohustuse nendel võimsustel toimida.

36

Transelectrica väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et süsteemi piisavuse tagamiseks ja elektrinõudluse katmiseks peab riigi elektrisüsteemil olema elektrijaamade poolt tagatud teatav olemasolev võimsus, mis on suurem kui tippnõudluse ajal tarbitav võimsus. Samuti on kohustuslik säilitada alaline avariireserv, millega saab tasakaalustada koormuse pidevaid muutusi.

37

Riigi elektrisüsteemis on muu hulgas täheldatud nende elektrijaamade arvu märkimisväärset suurenemist, mis toodavad elektrit taastuvatest energiaallikatest, millest tootmine on prognoosimatu ja katkendlik. Lisaks täheldavad traditsioonilisi energiaallikaid, eelkõige kivisütt kasutavad elektrijaamad suurenevaid kulusid, kuna nemad ei saa järjepidevalt toimida ning tootmisseisaku ajal ei saa nad pakkuda ühtki abiteenust, arvestades nende taaskäivitamise aeglust ja väga kõrgeid kulusid.

38

Seega ei saa need elektrijaamad turul olla konkurentsivõimelised, kuid nende käitamine elektrijaamana, mis toodab elektrit traditsioonilistest energiaallikatest, on endiselt vajalik elektri tarbimise koormuskõvera katmiseks ja abiteenuste tagamiseks. Ka riigi elektrisüsteemi varustuskindluseks on nõutav, et riigi energiatarbimise katmiseks vajaliku elektrienergia tootmiseks kasutataks erinevaid kütuseid. Sellega seoses omistab Rumeenia valitsus erilise tähtsuse riigisiseste energiaressursside eelistamisele, et tagada energiaalane sõltumatus.

39

Samuti väidab Transelectrica eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et Fondul Proprietatea ajab segamini tasakaalustamisturu ja abiteenuste turu. Tema sõnul ostetakse abiteenuste turul kvalifitseerunud tarnijatelt reserve ning need reservid kas aktiveeritakse või mitte tasakaalustamisturul. Reservide aktiveerimine tasakaalustamisturul ei ole tagatud ühelegi abiteenuse pakkujale ja see toimub kooskõlas turueeskirjadega. Need eeskirjad on kohaldatavad ka otsuses nr 138/2013 nimetatud tootjatele ning puudub igasugune garantii, et nende tarnitud tasakaalustamisenergiat kasutatakse eelisjärjekorras.

40

Lisaks on riigisisene abiteenuste turg väga koondunud ja konkurents on seal nõrk. Piiratud pakkumise tõttu on abiteenuste hinnad konkureerival turul väga kõrged ja hankemenetlustes pakutavad kaalutud keskmised hinnad ületavad sageli reguleeritud hindu. Seega ei saa kindlalt väita, et otsuseta nr 138/2013 oleks reservide ostuhind olnud madalam.

41

Lisaks rakendab Transelectrica ja Rumeenia valitsuse sõnul otsuse nr 138/2013 artikkel 3, mille kohaselt on Transelectrica kohustatud andma eelistatud võrgujärjekorra CE Hunedoara ja CE Oltenia elektrijaamade toodetud elektrienergiale, direktiivi 2009/72 artikli 15 lõiget 4, mis on riigisisesesse õigusesse üle võetud seaduse nr 123/2012 artikli 5 lõikega 3. Sellega seoses väitis ANRE enne nimetatud otsuse vastuvõtmist, et kavandatavad meetmed järgivad nii kohaldatavaid Rumeenia kui ka liidu õigusnorme, ning Rumeenia konkurentsiamet lisas, et need meetmed ei moonuta elektriturgu ega too kaasa konkurentsivastast kohtlemist.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võis Rumeenia riik võtta kasutusele CE Hunedoarale ja CE Olteniale soodsa süsteemi, et pakkuda neile kahele äriühingule rohkem eeliseid, nagu elektrijaamade järjepideva toimimise teel toodetud elektrienergia garanteeritud müük ja elektri tootmine odavama hinnaga tänu asjaolule, et elektrijaamade taaskäivitamise kulusid ei teki, kuid see võis kujutada endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

43

Tema hinnangul tuleb täpsustada, kas seaduse nr 123/2012 artikli 5 lõige 3 kujutab endast direktiivi 2009/72 artikli 15 lõike 4 ebaõiget rakendamist. Ta leiab, et viimati nimetatud säte viitab sama liiki elektritootjatele kui nimetatud seadus, st neile tootjatele, kes kasutavad kohalikke primaarenergia allikaid, ja peab silmas samasugust piirmäära, milleks on 15% elektritootmiseks vajalikust kogu primaarenergiast. See direktiiv ja seda rakendavad Rumeenia õigusnormid on siiski erinevad, kuna direktiiv ei käsitle mitte tagatud juurdepääsu, millele viitab artikli 5 lõige 3, vaid eelistatud võrgujärjekorra andmist.

44

Ta leiab, et seetõttu tuleb hinnata, kas direktiivi 2009/72 artikli 15 lõige 4 kujutab endast kitsalt kohaldatavat erandit, mis võimaldab põhivõrkudele üksnes eelistatud võrgujärjekorra andmist, kuid mitte neile tagatud juurdepääsu andmist, nagu on ette nähtud otsuses nr 138/2013.

45

Selle direktiivi sätteid arvestades märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tagatud juurdepääs võrkudele antakse ainult taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiale. Ta leiab seetõttu, et CE Hunedoara ja CE Oltenia toodetud elektrienergiale antud tagatud juurdepääs võib kujutada endast direktiivi 2009/72 artikli 15 lõike 4 rikkumist.

46

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

47

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/72 artikli 15 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad tagatud juurdepääsu põhivõrkudele teatavatele elektritootjatele, kelle käitised kasutavad elektrienergia varustuskindluse tagamiseks kohalikke primaarenergia allikaid.

48

Direktiivi 2009/72 artikli 15 lõike 4 kohaselt võib liikmesriik tarnekindluse huvides nõuda, et võrgujärjekorras eelistataks elektrijaamu, kus kasutatakse kohalikke primaarenergia allikaid, igas kalendriaastas kuni 15% ulatuses kogu primaarenergiast, mis on vajalik asjaomases liikmesriigis tarbitava elektrienergia tootmiseks.

49

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja toodud teabest nähtub, et seaduse nr 123/2012 artikli 5 lõike 3 eesmärk on Rumeenia õigusesse üle võtta direktiivi 2009/72 artikli 15 lõige 4. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab, käsitleb seaduse nr 123/2012 artikli 5 lõige 3 samu elektrijaamasid, mis kasutavad kohalikke primaarenergia allikaid, ja sama piirmäära mida direktiivi 2009/72 artikli 15 lõige 4. Samas ei näe see riigisisene õigusnorm ette mitte võimalust anda toodetud elektrienergia suhtes eelistatud võrgujärjekorda, vaid võimaluse anda tagatud juurdepääs põhivõrkudele. Kuigi direktiivis 2009/72 ei ole ühtegi sõnaselget viidet sellisele tagatud juurdepääsule, tuleb siiski tõdeda, et ühelt poolt viitab selle direktiivi artikli 15 lõige 3 direktiivi 2009/28 artiklile 16, mille lõike 2 punkt b viitab eelkõige taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tagatud juurdepääsule võrgusüsteemile, ja teiselt poolt näeb direktiivi 2009/72 artikli 32 lõige 1 ette kolmandate isikute võrkudele vaba juurdepääsu põhimõtte.

50

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele tarviliku vastuse andmiseks tõlgendada direktiivi 2009/72 artikli 15 lõikeid 3 ja 4, artikli 32 lõiget 1 ning direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti b.

51

Esimesena, mis puudutab direktiivi 2009/72 artikli 15 lõike 4 tõlgendamist, siis tuleb analüüsida, milline tähendus tuleb omistada võimalusele, et käitist „võrgujärjekorras eelistatakse“.

52

Sellega seoses tuleb meenutada, et nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest tuleneb, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb üldjuhul kogu liidus tõlgendada autonoomselt ning ühetaoliselt (9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl (korduv rahvusvahelise kaitse taotlus), C‑18/20, EU:C:2021:710, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Kuna aga direktiivi 2009/72 artikli 15 lõige 4 ei viita liikmesriikide riigisisesele õigusele, tuleb selles sättes kasutatud mõisteid tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt.

54

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et võrgujärjekord võimaldab elektrivõrgu halduril kindlaksmääratud piirkonnas elektrijaamade võrgujärjekorda seadmist eelkõige selleks, et soetada oma võrgus energiakadude ja reservvõimsuse katmiseks kasutatav energia, samuti tagada selle võrgu tasakaalustatus ning elektri siseturu nõuetekohane toimimine (vt selle kohta 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 63).

55

Direktiivi 2009/72 artikli 15 lõike 2 kohaselt koostatakse selline elektrijaamade võrgujärjekord vastavalt kriteeriumidele, mis peavad olema objektiivsed, avaldatud ja kohaldatud mittediskrimineerivalt ning võtavad eelkõige arvesse majanduslikku tähtsusjärjestust.

56

Direktiivi 2009/72 artikli 15 lõikes 4 kasutatud sõna „eelistataks“ näitab, et eelistatud võrgujärjekord kaldub kõrvale sama direktiivi artikli 15 lõikes 2 sätestatud võrgujärjekorra eeskirjadest. Seega, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 29 märkis, tähendab eelistatud võrgujärjekord põhivõrguettevõtja jaoks seda, et ta seab elektrijaamad võrgujärjekorda muude kriteeriumide alusel kui majanduslik tähtsusjärjestus.

57

Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivi 2009/72 artikli 15 lõigetega 3 ja 4 kehtestas liidu seadusandja kahte liiki eelistatud võrgujärjekorra, nimelt vastavalt selle direktiivi artikli 15 lõikele 3 – mis põhineb keskkonnakaitse eesmärgil – nende elektrijaamade eelistatud võrgujärjekorra, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid ning kus toimub elektrienergia ja soojuse koostootmine, ja vastavalt nimetatud direktiivi artikli 15 lõikele 4 – mis põhineb tarnekindluse eesmärgil – selliste elektrijaamade eelistatud võrgujärjekorra, kus kasutatakse kohalikke primaarenergia allikaid.

58

Teisena, mis puudutab küsimust, kuidas tõlgendada direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti b, mis kohustab liikmesriike võimaldama taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kas eelistatud või tagatud juurdepääsu võrgusüsteemile, siis tuleb tõdeda, et see õigusnorm ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, et määrata kindlaks selle kohustuse tähendus ja ulatus. Seega tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 52 meenutatud kohtupraktikale selles õigusnormis kasutatud termineid tõlgendada liidu territooriumil autonoomselt ja ühetaoliselt.

59

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et võrgule juurdepääsu all mõistetakse õigust kasutada elektrivõrke (vt analoogia alusel 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt, C‑239/07, EU:C:2008:551, punkt 42).

60

Tegemist ei ole siiski piiramatu juurdepääsuga, kuna see sõltub põhivõrgu maksimaalsest võimsusest.

61

Direktiivi 2009/28 põhjenduses 60 on märgitud, et juhul, kui taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia on ühendatud kiirtehingute turuga, garanteerib tagatud juurdepääs, et kogu müüdud ja toetatud elektrienergial on juurdepääs võrgule, mis võimaldab võrguga ühendatud käitistel taastuvatest energiaallikatest toodetud maksimaalse hulga elektrienergia kasutamist. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 35 märkis, tuleneb sellest, et tagatud juurdepääs, nagu seda on kirjeldatud põhjenduses 60, on mehhanism, mis tagab taastuvaid energiaallikaid kasutavatele elektrijaamadele juurdepääsu elektrivõrkudele, et transportida toodetud elektrienergiat.

62

Direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis b ette nähtud tagatud juurdepääs on mõeldud taastuvate energiaallikate integreerimiseks elektrienergia siseturule, tagades, et kogu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergial on võrkudele juurdepääs, mis võimaldab kasutada elektrienergiat, mis on maksimaalselt suures koguses toodetud taastuvatest energiaallikatest.

63

Samas on artikli 16 lõikes 2 märgitud, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tagatud juurdepääs ei ole tingimusteta. See säte näeb ette tagatud juurdepääsu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiale, kui on täidetud võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamisega seotud nõuded, mis põhinevad pädevate riiklike asutuste kindlaks määratud läbipaistvatel ning mittediskrimineerivatel kriteeriumidel.

64

Seega tuleneb direktiivi 2009/72 artikli 15 lõike 4 ja direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punkti b tõlgendamisest, nagu märkis sisuliselt ka Euroopa Komisjon oma menetlusdokumentides ja Euroopa Kohtu istungil, et võrgujärjekorra eeskirjad määravad kindlaks, millised elektrijaamad toodavad elektrit teatud ajahetkel päevas, samas kui võrgule juurdepääsu eeskirjad määravad kindlaks, millisel tootjal on elektrivõrkudele juurdepääs elektrivõrgu füüsilise ülekoormuse korral, kui võimsus on ebapiisav.

65

Järelikult, kuna direktiivi 2009/72 artikli 15 lõige 4 näeb ette üksnes võimaluse anda õigus eelistatud võrgujärjekorrale, ei saa liikmesriigid kasutada seda õigusliku alusena selleks, et kehtestada tagatud juurdepääsuõigus põhivõrkudele. Direktiivi 2009/28 artikli 16 lõike 2 punktis b on küll mainitud võimalust kehtestada „tagatud juurdepääs“, kuid seda ainult rohelise elektri puhul. Seega ei saa seda kasutada õigusliku alusena ka nende riigisiseste õigusnormide jaoks, mis näevad ette tagatud juurdepääsu taastumatuid energiaallikaid kasutavatele elektrijaamadele.

66

Kolmandana, et teha kindlaks, kas riigisisesed õigusnormid võivad anda põhivõrkudele tagatud juurdepääsu kohalikest primaarenergia allikatest toodetud elektrienergiale, tuleb siiski arvesse võtta ka direktiivi 2009/72 artikli 32 lõikes 1 sätestatud kolmandate isikute juurdepääsu võrkudele. Selle sätte kohaselt tagavad liikmesriigid põhimõtteliselt, et rakendatakse kolmandate isikute põhi- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi, mis põhineb avaldatud, kõikide vabatarbijate suhtes kohaldatavatel tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata.

67

Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et kolmandate isikute vaba juurdepääs nendele võrkudele, mis on kehtestatud direktiivi 2009/72 artikli 32 lõikega 1, on üks olulisi meetmeid, mille liikmesriigid on kohustatud rakendama elektri siseturu loomiseks (28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

68

Nimelt nagu nähtub direktiivi 2009/72 põhjendusest 3, on selle eesmärk saavutada täiesti avatud turg, mis võimaldab kõikidel tarbijatel vabalt valida tarnijaid ja kõigil tarnijatel vabalt teenindada oma tarbijaid.

69

Sellega seoses tuleb märkida, et konkurentsi nõuetekohaseks toimimiseks on vajalik ja esmatähtis tagada, et juurdepääs põhi- ning jaotusvõrkudele antaks mittediskrimineerivalt, läbipaistvalt ja õiglase hinnaga (17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Elektrorazpredelenie Yug, C‑31/18, EU:C:2019:868, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Direktiivi 2009/72 artikli 32 lõige 1, mis nõuab, et riigi tegevus võrgule juurdepääsu rakendamisel peab olema mittediskrimineeriv, on võrdsuse üldpõhimõtte konkreetne väljendus (vt analoogia alusel 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab diskrimineerimise keeld, et võrreldavaid olukordi ei koheldaks erinevalt, välja arvatud siis, kui selline eristamine on objektiivselt põhjendatud (29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Erinev kohtlemine on põhjendatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, see tähendab, kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega saavutada soovitakse, ja kui erinevus on selle kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalne (29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas selline erinev kohtlemine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on põhjendatud, tuleb Euroopa Kohtul siiski esitada talle selleks kõik liidu õiguse tõlgendamise juhised, mis võimaldavad tal asja lahendada.

74

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et tagatud juurdepääs on otsuse nr 138/2013 alusel antud üksnes elektrienergiale, mida toodavad kaks kohalikke primaarenergia allikaid kasutavat elektrijaama. Seda otsust ei kohaldata teistele kohalikke primaarenergia allikaid või taastuvaid energiaallikaid kasutavatele elektrienergia tootjatele ning see toob kaasa erineva kohtlemise, kuna ühelt poolt viimati nimetatud elektritootjad ja teiselt poolt selles otsuses nimetatud elektritootjad on põhivõrgule juurdepääsu seisukohast võrreldavas olukorras.

75

Mis puudutab sellise erineva kohtlemise võimalikku põhjendust, siis tuleb märkida, et otsuse nr 138/2013 eesmärk oli tagada varustuskindlus. Euroopa Kohtule esitatud andmetest nähtub nimelt, et selle otsuse alusel võetud meetmete eesmärk oli tagada võrgu piisav võimsus, tekitades tippnõudluse perioodideks reservvõimsuse, ning need olid vajalikud, et lahendada taastuvatest energiaallikatest pärit tootmisvõimsusest tulenevaid võrgu tasakaalu probleeme ning reageerida piiriülese kaubanduse kasvule. Samuti oli selle eesmärk tagada elektrienergia tootmiseks erinevate kütuste kasutamine, omistades erilise tähtsuse riigisiseste energiaressursside eeliskasutusele, et tagada energiaalane sõltumatus.

76

Varustuskindlusega seotud eesmärgi õiguspärasuses ei ole kahtlust. Nagu nähtub direktiivi 2009/72 põhjendusest 5, on elektrivarustuse kindlus olulise tähtsusega Euroopa ühiskonna arengu jaoks, jätkusuutliku kliimamuutuse alase poliitika elluviimiseks ning konkurentsivõime edendamiseks siseturul.

77

Mis puudutab taotletavat eesmärki silmas pidavat objektiivset ja mõistlikku eristamise kriteeriumi, siis tuleb käesoleval juhul märkida, et kriteeriumi, mis võimaldaks eristada kahte elektrijaama, millele on antud tagatud juurdepääs põhivõrkudele, nendest elektrijaamadest, millele ei ole seda antud, Euroopa Kohtule esitatud tõenditest ei ilmne. Samas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas teised tootjad, kes kasutavad samas geograafilises piirkonnas asuvaid kohalikke primaarenergia allikaid või muid energiaallikaid, oleksid paremini saanud osaleda tootmisvõimsuse tekitamises ja saanud juurdepääsu põhivõrkudele.

78

Lõpuks tuleb kontrollida, kas tagatud juurdepääs põhivõrkudele on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 100).

79

Käesoleval juhul võib väita, et otsuses nr 138/2013 nimetatud kaks elektrijaama, mis kasutavad kohalikke primaarenergia allikaid, said järjepidevalt toimida tänu elektrivõrkudele tagatud juurdepääsule koos nende elektrijaamade eelistatud võrgujärjekorraga, mis võimaldas neil osaleda tootmisvõimsuste loomises, mis omakorda võimaldab tagada elektrienergia varustuskindluse. Seega näib tagatud juurdepääs koos teiste otsuses nr 138/2013 võetud meetmetega sobiv varustuskindluse tagamiseks, ent seda asjaolu tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

80

Samas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, ega otsusega nr 138/2013 ette nähtud tingimustel tagatud juurdepääsu andmine põhivõrkudele ei ületanud seda, mis oli sobiv, ja kas see kujutas endast varustuskindluse tagamise eesmärgi saavutamiseks vajalikku meedet. Sellega seoses tuleb tal analüüsida, kas seda eesmärki ei oleks olnud võimalik saavutada muude vahenditega, mis oleksid vähem riivanud kolmandate isikute võrgule vaba juurdepääsu põhimõtet, mis on ette nähtud direktiivi 2009/72 artikli 32 lõikes 1.

81

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 artikli 32 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik annab elektrienergia varustuskindluse huvides tagatud juurdepääsuõiguse põhivõrkudele teatavatele elektrienergia tootjatele, kelle elektrijaamad kasutavad kohalikke primaarenergia allikaid, kui tagatud juurdepääsuõigus põhineb objektiivsetel ja mõistlikel kriteeriumidel ning on taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne, ent seda asjaolu tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

82

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et valitsuse otsusega kehtestatud meetmed, mis seisnevad põhivõrguettevõtja poolt teatud elektritootjate toodetud elektrienergiale eelistatud võrgujärjekorra andmises, nende tootjate elektrijaamade toodetud elektrienergiale tagatud juurdepääsus põhivõrkudele ja nende tootjate kohustuses pakkuda võrguettevõtjale abiteenuseid teatud megavattide ulatuses, võib kvalifitseerida „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ning jaatava vastuse korral, kas nende meetmete suhtes kehtib ELTL artiklis 108 sätestatud teavitamiskohustus.

83

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei ole pädev otsustama, kas riigisisene meede on liidu õigusega kooskõlas. Lisaks ei saa ta otsustada abimeetme või abikava siseturuga kokkusobivuse üle, kuna vastava hinnangu andmine kuulub komisjoni ainupädevusse, alludes samas liidu kohtu kontrollile (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus BVVG, C‑39/14, EU:C:2015:470, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Sellegipoolest on Euroopa Kohus pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad sel kohtul tema menetluses oleva kohtuasja lahendamisel hinnata riigisiseste meetmete vastavust liidu õigusele. Riigiabi valdkonnas võib Euroopa Kohus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tõlgendusjuhised, mis võimaldavad viimasel kindlaks teha, kas riigisisest meedet saab käsitada „riigiabina“ liidu õiguse tähenduses (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus BVVG, C‑39/14, EU:C:2015:470, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Nimelt võivad liikmesriigi kohtud menetleda kohtuasju, milles neil tuleb tõlgendada ja kohaldada ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud „abi“ mõistet, et muu hulgas kindlaks teha, kas riikliku meetme suhtes oleks pidanud kohaldama ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud eelkontrolli menetlust või mitte, ning vajaduse korral kontrollida, kas liikmesriik on seda kohustust täitnud (19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus OTP Bank, C‑672/13, EU:C:2015:185, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Lisaks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigi meetme ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimiseks nõutav, et on täidetud kõik järgmised tingimused. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine olema võimeline kahjustama liikmesriikide vahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab sekkumine kahjustama konkurentsi või ähvardama seda teha (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Esimesena, mis puudutab neist tingimustest esimest, siis olgu korratud, et selleks, et eeliseid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks“, peavad need ühelt poolt olema vahetult või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiselt poolt peavad need olema riigile omistatavad (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Meetme riigile omistatavuse hindamiseks tuleb analüüsida, kas riigisektori asutused on osalenud selle meetme võtmises (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kõnealused meetmed kehtestati õigus- ja haldusnormidega, st seadusega nr 123/2012, millel põhineb otsus nr 138/2013. Seega tuleb neid meetmeid pidada riigile omistatavaks eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses.

90

Lisaks, et teha kindlaks, kas eelis anti otseselt või kaudselt riigi ressurssidest, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud keeld nii abi, mida antakse vahetult riigi poolt või riigi ressurssidest, kui ka abi, mida annavad riigi poolt selle haldamiseks asutatud või määratud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud üksused (vt selle kohta 21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Asjaolu, et selles sättes tehakse vahet „liikmesriigi poolt“ antaval abil ja „riigi ressurssidest“ antaval abil, ei tähenda, et kõik riigi nõusolekul antud eelised kujutavad endast abi, olgu need siis riigi ressurssidest rahastatud või mitte, vaid selle mõistega on soovitud üksnes hõlmata vahetult nii riigi antud eeliseid kui ka eeliseid, mida antakse riigi poolt kindlaks määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku üksuse kaudu (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Ühtlasi nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et meede, mis seisneb eelkõige energia ostukohustuses, võib kuuluda „abi“ mõiste alla, kuigi see ei too kaasa riigi ressursside ülekandmist (15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

ELTL artikli 107 lõige 1 hõlmab nimelt kõiki rahalisi vahendeid, mida avaliku sektori asutused võivad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, sõltumata sellest, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigi vahendite hulka. Isegi juhul, kui asjaomasele abimeetmele vastavad summad ei ole kogu aeg riigikassa valduses, piisab asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevate riigiasutuste käsutuses, et kvalifitseerida need „riigi ressurssideks“ (15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Euroopa Kohus on täpsemalt otsustanud, et riigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest saadavaid vahendeid, mida hallatakse ja jagatakse vastavalt neile õigusnormidele, võib pidada ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigi ressurssideks, isegi kui neid haldavad üksused ei ole avaliku võimu organid. Selles osas on otsustavaks asjaolu, et sellised üksused on liikmesriigi poolt volitatud riigi ressursse haldama ning neile ei ole kehtestatud pelgalt ostukohustust, mida nad peavad täitma oma rahalistest vahenditest (15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

95

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Transelectrica, kes on ainus põhivõrguettevõtja, on riigi osalusega äriühing, mille kapitalis kuulub enamusosalus riigile. See äriühing peab igal ajal tagama riikliku energiasüsteemi tasakaalu, st elektrienergia tootmise ja tarbimise vahelise tasakaalu. Transelectrica ostab hankemenetluse kaudu abiteenuseid nende majandusliku tähtsusjärjestuse alusel. Samas on Transelectrica otsuse nr 138/2013 alusel kohustatud ostma abiteenuseid kahelt elektritootjalt ANRE kehtestatud hinnaga, võtmata arvesse majanduslikku tähtsusjärjestust, mis võib viia nende abiteenuste ostmiseni turuhinnast kõrgema hinnaga. See võib kujutada endast Transelectricale pandud rahalist kohustust, mis koormab riigi ressursse.

96

Teisena, mis puudutab tingimust, et põhikohtuasjas kõnealuseid meetmeid tuleb analüüsida abisaajale eelise andmisena, siis selgub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et riigiabiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja ei oleks tavalistes turutingimustes saanud (17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Compagnie des pêches de Saint-Malo, C‑212/19, EU:C:2020:726, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Seega loetakse eelkõige abiks mitmesuguses vormis sekkumisi, mis leevendavad ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga (vt selle kohta 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 66).

98

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et otsusega nr 138/2013 kehtestatud meetmed kujutavad endast kahe elektritootja, CE Hunedoara ja CE Oltenia kasuks võetud meetmete tervikpaketti. Need kolm meedet on seotud ja moodustavad mehhanismi, mis võimaldab elektrijaamadel järjepidevalt toimida. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et otsuses nr 138/2013 nimetatud kahel elektrijaamal on kõrged tootmiskulud, mistõttu ei ole need üldjuhul kogu aeg töös. Nende tootmise seiskumine vähendaks seadmete taaskäivitamise aegluse tõttu nende võimalust pakkuda abiteenuseid ja tooks seadmete käivitamise ning taaskäivitamisega seoses kaasa suuri kulusid. Kuna põhikohtuasjas kõnealused meetmed võimaldavad elektrijaamadel järjepidevalt toimida, tagavad need viimastele seetõttu teatava elektrikoguse tarnimise ja võimaldavad neil pakkuda abiteenuseid, säästa elektrijaamade käivitamise ja taaskäivitamise kulud ning toota tänu nende kulude puudumisele elektrienergiat odavama hinnaga.

99

Seega näib, et niisugused meetmed, nagu on ette nähtud otsuses nr 138/2013, annavad kasu saavatele elektritootjatele võrreldes nende konkurentidega majandusliku eelise, mida neil tavapärastel turutingimustel ei oleks. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhul võib valikulise majandusliku eelise olemasolu tingimus olla täidetud.

100

Kolmandana, mis puudutab tingimust, et sekkumine peab olema võimeline kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi, siis tuleb meenutada, et selleks et riigisisest meedet „riigiabiks“ lugeda, ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ning tegelikku konkurentsi kahjustamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (18. mai 2017. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑150/16, EU:C:2017:388, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Eelkõige, kui liikmesriigi antud abi tugevdab ettevõtja seisundit liidusiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb asuda seisukohale, et see abi mõjutab viimaseid. Sellega seoses ei ole nõutav, et abi saav ettevõtja ise osaleks niisuguses kaubanduses. Nimelt kui liikmesriik annab ettevõtjatele abi, võidakse riigisisest tegevust säilitada või suurendada, mille tagajärjel vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused siseneda selle liikmesriigi turule (vt selle kohta 18. mai 2017. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑150/16, EU:C:2017:388, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

102

Lisaks tuleb märkida, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva juhtimise või igapäevase majandustegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, moonutab põhimõtteliselt konkurentsitingimusi (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Arriva Italia jt, C‑385/18, EU:C:2019:1121, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

103

Käesoleval juhul, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, tegutsevad elektritootjad turul, mis on konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele avatud, arvestades, et elektrikaubandus on piiriülene.

104

Lisaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 98, võimaldasid põhikohtuasjas kõne all olevad meetmed abi saavatel elektrijaamadel järjepidevalt toimida, aidates neil säästa jaamade käivitamise ja taaskäivitamise kulud, ning see võimaldas neil vähendada ka nende pakutava elektrienergia lõpphinda.

105

Seega võivad niisugused meetmed, nagu on kehtestatud otsusega nr 138/2013, põhimõtteliselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi.

106

Sellest järeldub, et lähtudes eeltoodud tõlgendamisjuhistest, tuleb põhikohtuasjas kõne all olevad meetmed kvalifitseerida „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, välja arvatud juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne teisiti.

107

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult veel, kas juhul, kui need meetmed oleks pidanud kvalifitseerima „riigiabiks“, oleks nende suhtes tulnud kohaldada ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud eelneva kontrolli menetlust või mitte.

108

Selle sätte kohaselt tuleb uuest abist komisjoni enne teavitada ja seda ei tohi rakendada enne, kui nimetatud menetluses on tehtud lõplik otsus.

109

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et ELTL artikli 108 lõikest 3 tulenevaid kohustusi rikkudes rakendatud abimeede on ebaseaduslik (19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus OTP Bank, C‑672/13, EU:C:2015:185, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Eeltoodust tuleneb, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks kvalifitseerima põhikohtuasjas käsitletavad meetmed „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, siis tuleb neid meetmeid pidada uueks abiks, mistõttu kohaldatakse nende suhtes ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud komisjoni eelneva teavitamise kohustust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas asjaomane liikmesriik on selle kohustuse täitnud.

111

Käesoleval juhul nähtub komisjoni kirjalikest seisukohtadest, et talle ei ole ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teatatud CE Hunedoarale ja CE Olteniale otsusega nr 138/2013 antud riigiabist. Lisaks tuleb märkida, et need meetmed ei näi kuuluvat komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruse (EÜ) nr 800/2008 [ELTL] artiklite [107] ja [108] kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT 2008, L 214, lk 3), ja komisjoni 17. juuni 2014. aasta määruse (EL) nr 651/2014 [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT 2014, L 187, lk 1), mis olid kohaldatavad otsuse nr 138/2013 kehtivuse ajal, kohaldamisalasse, ent seda asjaolu tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

112

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et valitsuse otsusega kehtestatud meetmeid, mis seisnevad põhivõrguettevõtja poolt, kelle kapitalis kuulub enamusosalus riigile, kohalikke primaarenergia allikaid kasutavate teatud elektritootjate elektrijaamades toodetud elektrienergiale eelistatud võrgujärjekorra andmises, nende tootjate elektrijaamade toodetud elektrienergiale tagatud juurdepääsus põhivõrkudele ja nende tootjate kohustuses pakkuda teatud megavattide ulatuses abiteenuseid võrguettevõtjale, kes jätab neile nende megavattide suhtes õiguse pakkuda varem kokku lepitud hindu, mis on mõeldud ületama turuhindu, võib kvalifitseerida „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Jaatava vastuse korral tuleb selliseid meetmeid pidada uueks abiks ja nende suhtes kehtib ELTL artikli 108 lõike 3 alusel komisjoni eelneva teavitamise kohustus.

113

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: