1

Sony Optiarc Inc. ja Sony Optiarc America Inc. (edaspidi koos „apellandid“) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuli 2019. aasta otsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon (T‑763/15, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:517), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles nad palusid esimese võimalusena tühistada neid puudutavas osas komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta otsus C(2015) 7135 (final) ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39639 – optilised kettaseadmed) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ja teise võimalusena vähendada neile määratud trahvi summat.

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   [Euroopa] Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]

Kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei tohi trahv ületada 10% nende liikmete kogukäivete summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab.

3.   Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.“

3

Määruse artikli 27 lõikes 2 on sätestatud:

„Menetluse käigus tagatakse täielikult asjaomaste osapoolte õigus kaitsele. Neil on õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Toimikutele juurdepääsu õigus ei hõlma konfidentsiaalset teavet ning komisjoni või liikmesriikide konkurentsiasutuste ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumente. Juurdepääsuõigus ei hõlma eelkõige kirjavahetust komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel või kõnealuste asutuste vahel, sealhulgas artiklite 11 ja 14 kohaselt koostatud dokumendid. Käesolev lõige ei takista komisjonil avaldada ja kasutada teavet, mis on vajalik rikkumise tõendamiseks.“

4

Määruse artikkel 31 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.“

5

Trahvide arvutamise kohta on suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised“) punktides 6 ja 13 märgitud:

„6.   Rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu. Nendest teguritest lähtumine annab täpse ülevaate trahvi suurusjärgust ning seda ei tuleks vaadelda kui automaatset aritmeetilist arvutusmeetodit.

[…]

13.   Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] [Euroopa Majanduspiirkonna (EMP)] asjaomasel territooriumil seotud. […]“.

6

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–32 ja selle võib käesoleva menetluse huvides kokku võtta järgmiselt.

7

Esimene apellant, Sony Optiarc (varem Sony NEC Optiarc Inc.) on Jaapani õiguse alusel asutatud aktsiaselts. Ta asutati 3. aprillil 2006 Sony Corporationi ja NEC Corporationi ühisettevõttena nime Sony NEC Optiarc Inc. all. Kumbki emaettevõtja panustas sinna oma vastava tegevuse optiliste kettaseadmete (edaspidi „OKSid“) sektoris.

8

Sony NEC Optiarc ja tema 100% osalusega tütarettevõtja Sony Optiarc America (varem Sony NEC Optiarc America Inc.), kes on teine apellant, pidasid alates 2. aprillist 2007 läbirääkimisi ja sõlmisid hankemenetluste tulemusel lepinguid ning võtsid vähemalt Dellilt OKSide tellimusi. Sony NEC Optiarc ja Sony NEC Optiarc America on vaidlusaluses otsuses nimetatud koos „Sony Optiarc“. Seevastu tähistab „Sony/Optiarc“ vaidlusaluses otsuses ettevõtjate paari, mis koosneb Sony Corporationist ja Sony Optiarcist, kes esitasid ühiselt suulisi avaldusi ja vastasid Euroopa Komisjoni teabenõuetele. Sony NEC Optiarc jätkas pärast 1. septembrit 2007 Delli korraldatud hankemenetlustes osalemist. Temaga koos osales Sony Electronics (Singapore) Pte. Ltd töötaja, kes tegutses Sony Optiarci nimel ja viimase juhiste alusel.

9

Kõnealune rikkumine puudutab OKSe, mida kasutati muu hulgas personaalarvutites (lauaarvutid ja sülearvutid), mida tootsid Dell ja Hewlett Packard (edaspidi „HP“).

10

Dell ja HP on kaks peamist originaaltoodete tootjat ülemaailmsel personaalarvutite turul. Need kaks äriühingut kasutavad klassikalisi ülemaailmseid hankemenetlusi, mis hõlmavad eelkõige kord kvartalis toimuvaid läbirääkimisi väikse arvu varem välja valitud OKSide tarnijatega maailmahindade üle ja ülemaailmsete ostukoguste üle.

11

Hankemenetlused hõlmavad hinnapakkumisi, elektroonilisi hinnapakkumisi, veebipõhiseid läbirääkimisi, elektroonilisi vähempakkumisi ja kahepoolseid läbirääkimisi (mis ei toimu veebipõhiselt). Hankemenetluse lõpus määravad kliendid osalevatele OKSide tarnijatele kogused vastavalt nende pakutud hindadele.

12

14. jaanuaril 2009 esitas Koninklijke Philips NV komisjonile taotluse kaitseks trahvide eest vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17). 29. jaanuaril ja 2. märtsil 2009 täiendati seda taotlust, et lisada sinna selle äriühingu kõrvale ka Lite-On ja nende ühisettevõtja Philips & Lite-On Digital Solutions Corporation.

13

30. juunil 2009 andis komisjon Koninklijke Philipsile, Lite-On IT-le ja Philips & Lite-On Digital Solutionsile tingimusliku kaitse trahvide eest.

14

18. juulil 2012 saatis komisjon 13 OKSide tarnijale, sh apellantidele, vastuväiteteatise (edaspidi „vastuväiteteatis“), milles ta märkis, et nad olid rikkunud ELTL artiklit 101 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artiklit 53, osaledes OKSe puudutavas keelatud kokkuleppes alates 5. veebruarist 2004 kuni 29. juunini 2009, mis seisnes nende tegevuse kooskõlastamises seoses kahe arvutitootja Dell ja HP korraldatud hankemenetlustega.

15

29. oktoobril 2012 esitasid apellandid vastuseks vastuväiteteatisele oma kirjalikud märkused. Ärakuulamine toimus 29. ja 30. novembril 2012 ja sellel osalesid kõik vastuväiteteatise adressaadid.

16

21. oktoobril 2015 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse.

17

Vaidlusaluses otsuses järeldas komisjon, et keelatud kokkuleppe osalised olid kooskõlastanud oma konkurentsialast tegevust vähemalt alates 23. juunist 2004 kuni 25. novembrini 2008. Ta täpsustas, et see kooskõlastamine toimus paralleelsete kahepoolsete kontaktide võrgustiku teel. Ta märkis, et keelatud kokkuleppe osalised üritasid kohandada oma turukoguseid ja tagada, et hinnad püsiksid kõrgemal tasemel kui see, kus nad oleksid olnud ilma nende kahepoolsete kontaktideta.

18

Komisjon täpsustas vaidlusaluses otsuses, et keelatud kokkuleppe osaliste vaheline kooskõlastamine puudutas Delli ja HP kliendikontosid. Komisjon leidis, et lisaks kahepoolsetele läbirääkimistele oma OKSide tarnijatega rakendasid Dell ja HP standarditud hankemenetlusi, mis toimusid vähemalt korra kvartalis. Ta märkis, et keelatud kokkuleppe osalised kasutasid oma kahepoolsete kontaktide võrgustikku, et manipuleerida neid hankemenetlusi, takistades niisiis oma klientide katseid hinnakonkurentsi stimuleerida.

19

Komisjoni sõnul võimaldas teabe regulaarne vahetamine eelkõige keelatud kokkuleppe osalistel omada väga täpset teavet oma konkurentide kavatsuste kohta juba enne hankemenetluses osalemist ja seetõttu kavandada oma konkurentsistrateegiat.

20

Komisjon lisas, et keelatud kokkuleppe osalised vahetasid regulaarselt hinnateavet kindlate kliendikontode kohta ning teavet, mis ei ole hindadega seotud, näiteks olemasolev tootmine ja tarnevõimekus, laoseis, kvalifikatsiooniga seotud olukord, uute toodete või paranduste turuletoomise hetk. Ta märkis, et lisaks jälgisid OKSide tarnijad lõppenud hankemenetluste lõplikke tulemusi, st paremusjärjestust, hinda ja saadud koguseid.

21

Komisjon märkis samuti, et teades, et nad pidid oma kontaktid klientide eest salajas hoidma, kasutasid OKSide tarnijad ühenduse võtmiseks viise, mis nende arust olid piisavad taotletud tulemuse saavutamiseks. Ta täpsustas, et ühtlasi oli üks katse kutsuda kokku koosolek, et korraldada OKSide tarnijate vahel regulaarseid mitmepoolseid kohtumisi, 2003. aastal läbi kukkunud, kui see oli ühele kliendile teatavaks tehtud. Komisjoni sõnul toimusid nende kohtumiste asemel kahepoolsed kontaktid peamiselt telefonikõnede vormis ja vahel ka elektrooniliste sõnumite vormis, sh kasutades isiklikke e-posti aadresse ja kiirsõnumivahetust, või koosolekutel, mis toimusid peamiselt ülemaailmsete kliendihaldurite tasemel.

22

Komisjon tuvastas, et keelatud kokkuleppe osalised võtsid regulaarselt üksteisega ühendust ja et peamiselt telefoni teel toimunud kontaktid muutusid sagedamaks hankemenetluste ajal, mille käigus toimus teatud keelatud kokkuleppe osaliste paaride vahel mitu telefonikõnet päevas. Ta täpsustas, et üldiselt olid teatud keelatud kokkuleppe osaliste paaride vahelised kontaktid oluliselt tihedamad kui teiste vahel.

23

Apellantidele määratud trahvisumma arvutamisel tugines komisjon trahvide arvutamise suunistele.

24

Esiteks märkis komisjon trahvi põhisumma kindlaksmääramise kohta, et arvestades märkimisväärseid erinevusi selles, kui kaua OKSide tarnijad on keelatud kokkuleppes osalenud, ja selleks, et keelatud kokkuleppe tegelikku mõju paremini kajastada, on otstarbekas kasutada aasta keskmist müügikäivet, mis arvutatakse nende tegeliku müügiväärtuse põhjal, mille iga asjaomane ettevõtja on oma rikkumises osalemise täiskalendrikuude jooksul teinud.

25

Seega selgitas komisjon, et müügiväärtus arvutati personaalarvutitele ette nähtud OKSide müügi põhjal, mille kohta olid arved esitatud EMPs asuvatele HP ja Delli üksustele.

26

Ühtlasi otsustas komisjon, et kuna HP suhtes algas konkurentsivastane tegevus hiljem, samuti selleks, et võtta arvesse keelatud kokkuleppe arengut, arvutab ta müügiväärtuse HP ja Delli kohta eraldi välja ja rakendab kahte kestusega seotud kordajat.

27

Mis puudutab apellante, siis kuna nende puhul ei olnud osalemine HPd puudutavates kontaktides tõendatud, siis luges komisjon nad vastutavaks üksnes Delli puudutava kooskõlastamise eest.

28

Seejärel otsustas komisjon, et kuna hindade kooskõlastamise kokkulepped kuuluvad juba olemuselt ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kõige raskemate rikkumiste hulka ja keelatud kokkulepe hõlmas vähemalt EMPd, siis rikkumise raskusastme põhjal kohaldatav protsendimäär on kõnealusel juhul kõigile vaidlusaluse otsuse adressaatidele 16%.

29

Lisaks teatas komisjon, et juhtumi asjaolusid silmas pidades on ta otsustanud lisada hoiatavalt veel lisasummana 16%.

30

Ühtlasi vähendas komisjon apellantidele määratud trahvi 3%, et võtta arvesse seda, et nad ei olnud teadlikud ühe ja vältava rikkumise sellest osast, mis puudutas HPd, kajastamaks asjakohaselt ja piisavalt nende tegevuse kergemat laadi.

31

Vaidlusaluse otsuse resolutsioon on apellante puudutavas osas sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes märgitud ajavahemikel ühes ja vältavas rikkumises, mis koosnes mitmest eraldi rikkumisest [OKSide] turul, hõlmas tervet EMPd ja koosnes hindade koordineerimise kokkulepetest:

[…]

[…]

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumise eest on määratud järgmised trahvid:

[…]

[…]“.

32

Apellandid esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. detsembril 2015 ning milles nad palusid esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus neid puudutavas osas ja teise võimalusena vähendada neile määratud trahvi suurust.

33

Oma hagi põhjendamiseks esitasid apellandid kaks väidet, millest esimene puudutas sisuliselt ELTL artikli 101 rikkumist ja teine, mis esitati teise võimalusena, selle trahvi summa arvutamist.

34

Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus need väited tagasi ja jättis hagi seetõttu täielikult rahuldamata.

35

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

36

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

37

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid neli väidet, mis puudutavad sisuliselt hinnangut, mille Üldkohus andis esiteks ühe ja vältava rikkumise olemasolule, teiseks selle rikkumise kestusele, kolmandaks mitme eraldi rikkumise tuvastamisele ning neljandaks neile määratud trahvisummale.

38

Euroopa Kohus peab otstarbekaks analüüsida kolmandat väidet enne esimese, teise ja neljanda väite hindamist.

39

Apellantide kolmas väide jaguneb kaheks osaks.

40

Kolmanda väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjon ei rikkunud nende kaitseõigusi, kui ta heitis neile esimest korda vaidlusaluses otsuses ette osalemist mitmes eraldi rikkumises.

41

Vastuväiteteatise põhjendustes 310, 317 ja 318 mainitakse ühte ja vältavat rikkumist. Komisjon leidis, et väidetava tegevuse jagamine mitmeks eraldi rikkumiseks on kunstlik. Vaidlusaluses otsuses leidis komisjon aga esimest korda, et see üks ja vältav rikkumine koosneb mitmest eraldi rikkumisest. See otsus kaldub seega oluliselt kõrvale vastuväiteteatises antud kvalifikatsioonist ja seega ei olnud apellantidel enne selle otsuse vastuvõtmist võimalust vaidlustada iga üksikkontakti kvalifitseerimist eraldi ja iseseisvaks rikkumiseks.

42

Leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211, 212 ja 219, et üks ja vältav rikkumine koosneb tingimata eraldi rikkumistest, jõudis Üldkohus järeldusele, mis läheb vastuollu Üldkohtu ja Euroopa Kohtu praktikaga, mis ei käsitle nõuet, vaid üksnes võimalust, et üks ja vältav rikkumine koosneb eraldi rikkumistest. Nii toimides rikkus Üldkohus õigusnormi, mille tagajärjel ta ei tunnistanud, et komisjon rikkus apellantide kaitseõigusi.

43

Komisjon esitab oma vastuses apellatsioonkaebusele esimesena kaks üldist märkust ja vastab seejärel apellantide kolmanda väite kahes osas esitatud argumentidele.

44

Esiteks on tulemusetud apellantide argumendid vaidlusaluses otsuses tehtud komisjoni täiendava järelduse kohta, et nende konkurentsivastased kontaktid kujutavad endast ka mitut eraldi rikkumist. Nimelt kinnitas Üldkohus komisjoni peamist järeldust ühe ja vältava rikkumise olemasolu kohta ning apellantide osalemise kohta selles rikkumises. Ainuüksi see kinnitus põhjendab vaidlusaluse otsuse artikli 1 punktis g tehtud järeldust ja selle otsuse artikli 2 punkti g alusel apellantidele määratud trahvi.

45

Teiseks põhinevad apellantide argumendid ekslikul eeldusel, et Üldkohus otsustas, et ELTL artikli 101 lõike 1 üks ja vältav rikkumine koosneb tingimata selle sätte mitmest eraldi ja iseseisvast rikkumisest. Üldkohus leidis aga vaidlustatud kohtuotsuse punktides 210 ja 211 üksnes, et üks ja vältav rikkumine eeldab „tegevuste kogumit“, mida võib iseenesest kvalifitseerida eraldi rikkumisteks. Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 208, 209 ja 212–216 sisuliselt, et käesolevas asjas seisnes üks ja vältav rikkumine tegelikult eraldi rikkumistes, mille osas olid apellandid ära kuulatud.

46

Teisena, mis puudutab konkreetsemalt kolmanda väite esimest osa, siis väidab komisjon esiteks, et see põhineb faktiliselt vääral oletusel. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 209–214 nähtub selgelt, et vastuväiteteatises oli apellante juba asjasse puutuvate eraldi rikkumiste kohta teavitatud.

47

Teiseks puudutavad selle kohtuotsuse punktides 209, 214 ja 215 esitatud järeldused faktilisi asjaolusid, mida ei saa apellatsioonkaebuse raames vaidlustada.

48

Kolmandaks, apellantide väitele, et komisjon ei kuulanud neid ära seoses asjasse puutuvate eraldi rikkumistega, räägib vastu vastuväiteteatise põhjenduste 353, 354 ja 276 selge sõnastus ning nende väide põhineb kohtupraktika ekslikul tõlgendusel, kuna Euroopa Kohus on juba leidnud, et üks või mitu elementi mitme teo kogumis või vältavas tegevuses võivad ka eraldi endast ELTL artikli 101 rikkumist kujutada.

49

Neljandaks, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei sõltu ühe ja vältava rikkumise tuvastamine mitme eraldi rikkumise olemasolust. Apellandid kuulati ära nii kõnealuse ühe ja vältava rikkumise tuvastamise kui ka selle osadeks olevate eraldi rikkumiste tuvastamise osas, mistõttu nende kaitseõigusi ei ole rikutud. Nimelt anti apellantidele haldusmenetluses võimalus mõista, et neile heideti ette ka neid tegevusi, mis moodustavad selle ühe ja vältava rikkumise.

50

Kolmanda väite teises osas heidavad apellandid Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kui ta järeldas, et vaidlusalune otsus oli mitme eraldi rikkumise olemasolu osas piisavalt põhjendatud.

51

Nimelt ei selgitanud komisjon vaidlusaluses otsuses tegevuse iga aspekti või iga kahepoolsete kontaktide rühma või rühmade grupi kohta, mis peaks kujutama endast eraldi rikkumist, esiteks selle rikkumise laadi ja ulatust, teiseks selle kvalifitseerimist kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks ELTL artikli 101 tähenduses, kolmandaks iga kvalifitseerimise aluseks olevaid põhjuseid ja tõendeid, neljandaks ettevõtjaid, keda tuleb pidada vastutavaks iga eraldi rikkumise eest, ning viiendaks põhjust, miks – erinevalt vastuväiteteatises esitatud komisjoni seisukohast – ei olnud enam kunstlik tuvastada mitu eraldi rikkumist.

52

Kuna Üldkohus ei tunnistanud, et eraldi rikkumiste ulatust ei ole kunagi kirjeldatud ega selgitatud, rikkus Üldkohus õigusnormi. Ta leidis nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227, et komisjon järeldas õigesti, et ühe ja vältava rikkumise tuvastamine kinnitab tingimata tema järeldusi, et esines mitu eraldi rikkumist.

53

Komisjon on seisukohal, et kolmanda väite teine osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

54

Üldkohus leidis põhjendatult, et peamine järeldus ühe ja vältava rikkumise kohta ning täiendav järeldus eraldi rikkumiste kohta on omavahel kooskõlas. Esiteks, apellantide kinnitus, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses nende argumendid tagasi, kuna ta oli ekslikult veendunud, et ühe ja vältava rikkumise kohta tehtud järeldused kinnitavad tingimata järeldusi mitme eraldi rikkumise olemasolu kohta, moonutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 227 sisu. Teiseks oli apellantidel võimalik mõista vaidlusaluse otsuse põhjendusi ja neil oli võimalus esitada oma argumendid iga konkurentsivastase kontakti kohta, mis neile süüks pandi. Kolmandaks tuleneb 23. novembri 2006. aasta kohtuotsusest Asnef-Equifax ja Administración del Estado (C‑238/05, EU:C:2006:734, punktid 30–32), et kui on tõendatud, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tunnused esinevad, ei ole tähtsust sellel, kas asjaomane salajane koostöö kvalifitseeritakse kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks. Sellega seoses tunnistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 230, et apellandid väitsid ekslikult, et vaidlusaluses otsuses oleks tulnud kvalifitseerida eraldi rikkumised individuaalselt „kokkulepeteks“ või „kooskõlastatud tegevuseks“.

55

Kolmandas väites kinnitavad apellandid, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta leidis, et üks ja vältav rikkumine koosneb tingimata mitmest eraldi rikkumisest. Apellantide sõnul viis see selleni, et ta otsustas ekslikult ühelt poolt, et komisjon ei rikkunud nende kaitseõigusi, ja teiselt poolt, et see institutsioon põhjendas vaidlusalust otsust piisavalt seoses apellantidele süüks pandud eraldi rikkumistega.

56

Selle kohta tuleb märkida, et vaidlusaluse otsuse artikli 1 punktis g tuvastas komisjon sisuliselt esiteks ühe ja vältava rikkumise esinemise ning teiseks selle rikkumise moodustava „mitme eraldi rikkumise“ olemasolu.

57

Selles kontekstis on kolmanda väite eesmärk vaidlustada üksnes Üldkohtu hinnang sellele teisele järeldusele mitme eraldi rikkumise olemasolu kohta. Seevastu ei puuduta see väide hinnangut selles sättes sisalduvale järeldusele, et apellandid osalesid ühes ja vältavas rikkumises.

58

Vastupidi komisjoni väidetule tuleneb sellest, et seda väidet ei saa algusest peale tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna käesolevas asjas tugines komisjon vaidlusaluses otsuses kahele eraldiseisvale rikkumise tuvastamisele.

59

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine seisnema tingimata üksikus teos, vaid võib seisneda ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu osa võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui eri teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi siseturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus rikkumises kui tervikus osalemise eest (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Ettevõtja, kes osales sellises ühes ja vältavas rikkumises oma tegevusega, mis vastab ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses konkurentsivastase eesmärgiga „kokkuleppe“ või „kooskõlastatud tegevuse“ mõistele ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegude eest kogu selle aja jooksul, mil ta selles rikkumises osales (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 59, ei eelda ettevõtja osalemine ühes ja vältavas rikkumises tema otsest osalemist kõigis seda rikkumist moodustavates konkurentsivastastes tegudes (22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Silver Plastics ja Johannes Reifenhäuser vs. komisjon, C‑702/19 P, EU:C:2020:857, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Kolmandat väidet tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

63

Kolmanda väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi nende argumendi, mille kohaselt komisjon rikkus nende kaitseõigusi, kui ta heitis neile lisaks ühes ja vältavas rikkumises osalemisele esimest korda vaidlusaluses otsuses ette osalemist mitmes eraldi rikkumises, mis vastasid selle ühe ja vältava rikkumise alla kuuluvatele tegevustele.

64

Esiteks tuleb meenutada, et mõiste „üks ja vältav rikkumine“ eeldab tegevuste kogumit, mis võivad iseenesest kujutada endast ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist. Kuigi tegevuste kogumi võib käesoleva kohtuotsuse punktides 59 ja 60 toodud tingimustel kvalifitseerida üheks ja vältavaks rikkumiseks, ei saa sellest järeldada, et iga tegevus iseenesest ja eraldi tuleb tingimata kvalifitseerida selle sätte eraldi rikkumiseks. Selleks peab komisjon nimelt veel iga nimetatud tegevuse tuvastama ja sellisena kvalifitseerima ning seejärel tõendama selle ettevõtja osalemist, kellele need süüks pannakse.

65

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et komisjon võib niisuguse otsuse, milles kvalifitseeritakse kogu keelatud kokkulepe üheks ja vältavaks rikkumiseks, jagada niimoodi osadeks üksnes siis, kui ühelt poolt oli nimetatud ettevõtjal haldusmenetluse ajal võimalus aru saada, et teda süüdistatakse ka igas rikkumist moodustavas teos, ja seega oli tal võimalus ennast selle vastu kaitsta, ning kui teiselt poolt on nimetatud otsus selles osas piisavalt selge (6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 46).

66

Teiseks, mis puudutab kaitseõigusi, siis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on nende õiguste austamine mis tahes menetluses, mis võib kaasa tuua karistusi, eelkõige trahve või karistusmakseid, liidu õiguse aluspõhimõte, mida komisjon peab täielikult järgima (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Versalis jt, C‑93/13 P ja C‑123/13 P, EU:C:2015:150, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 õigesti meenutas, on määruses nr 1/2003 ette nähtud, et pooltele saadetakse vastuväiteteatis, milles tuleb selgelt nimetada kõik olulised asjaolud, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb. Selline vastuväiteteatis on menetlustagatis, mis kohaldab liidu õiguse aluspõhimõtet, mis nõuab igas menetluses, mis võib viia karistuse määramiseni, kaitseõiguste tagamist. See põhimõte nõuab muu hulgas, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks tema vastu kasutatavaid peamisi asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes algatatud haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada (vt selle kohta 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P, EU:C:2009:500, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

68

Kohtujurist meenutas oma ettepaneku punktis 88 küll, et komisjonil peab olema võimalus vastuväiteteatises esitatud esialgset hinnangut faktiliste asjaolude kohta oma lõplikus otsuses täpsustada, võttes arvesse haldusmenetluses ilmnenud asjaolusid, et ta saaks kas loobuda alusetuks osutunud vastuväidetest või siis kohandada ja täiendada nii faktilisest kui ka õiguslikust aspektist argumente, mis põhjendavad vastuväiteid, millest ta lähtub (vt selle kohta 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus SNIA vs. komisjon, C‑448/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:801, punktid 42–44). See tähendab siiski, et komisjon peab vastuväiteteatises esitama kogu õigusliku hinnangu asjaoludele, millele ta kavatseb lõplikus otsuses tugineda.

69

Sellest tuleneb, et asjaomase ettevõtja kaitseõigusi rikutakse vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vahelise vastuolu tõttu vaid tingimusel, et lõplikus otsuses võeti aluseks vastuväide, mida vastuväiteteatises ei olnud esitatud, või kui seda ei olnud esitatud piisavalt, et võimaldada vastuväiteteatise adressaatidel esitada tõhusalt oma argumente nende suhtes algatatud menetluses.

70

Sellest nähtub, et kui komisjon kavatseb vastuväiteteatise adressaatidele ette heita mitte ainult ühte ja vältavat rikkumist, vaid ka selle rikkumise koostisosaks olevat iga tegevust üksikult kui eraldi rikkumisi, nõuab nende adressaatide kaitseõiguste tagamine, et komisjon esitaks vastuväiteteatises vajalikud tõendid, et adressaadid saaksid mõista, et komisjon heidab neile ette nii seda ühte ja vältavat rikkumist kui ka iga eraldi rikkumist.

71

Käesolevas asjas tuleb märkida, et Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71–76 kohtupraktikat, mis käsitleb kaitseõiguste tagamist menetluses, mille eesmärk on tuvastada ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine, eelkõige seda, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 67 ja 68.

72

Olles viidanud sellele kohtupraktikale vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208, analüüsis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 209–217 küsimust, kas apellante teavitati vastuväiteteatises sellest, et komisjon leidis, et üks ja vältav rikkumine koosnes erinevatest kahepoolsetest kokkulepetest.

73

Sellega seoses leidis ta nimetatud kohtuotsuse punktides 211 ja 212, et „ühe ja vältava rikkumise“ mõiste eeldab tegevuste kogumit ning et järelikult ei saa apellandid väita, et komisjon muutis oma järeldusi, tuginedes peale ühe ja vältava rikkumise ka mitmele kahepoolsele kontaktile, kuna just need kahepoolsed kontaktid moodustavad selle ühe rikkumise.

74

Nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 219, lähtus Üldkohus eeldusest, et ühe ja vältava rikkumise osaks olev iga tegevus tuleb tingimata kvalifitseerida eraldi rikkumiseks. Üldkohus otsustas seega, et apellandid pidid mõistma, et komisjon võis sellest järeldada, et kõik vastuväiteteatises mainitud kahepoolsed kontaktid, mida neile süüks pannakse, kujutavad endast ise selliseid eraldi rikkumisi.

75

Niimoodi toimides rikkus Üldkohus õigusnormi. Nimelt, vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211, 212 ja 219, ajades vaikivalt segamini „tegevuse“ ja „rikkumise“ mõisted, ei saanud apellandid mõista – ilma et vastuväiteteatises oleks selgeid andmeid –, et komisjon kavatses neile ette heita mitte ainult selles teatises väidetud ühte ja vältavat rikkumist, vaid ka mitut eraldi rikkumist, mis seisnesid vastuväiteteatises mainitud erinevates kahepoolsetes kontaktides.

76

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei saanud ilma õigusnormi rikkumata otsustada, et komisjon ei rikkunud apellantide kaitseõigusi, kuigi vastuväiteteatis ei sisaldanud nende vastu kasutatud olulisi asjaolusid seoses nende eraldi rikkumistega, eelkõige seoses neile süüks pandud tegevuse kavandatava kvalifitseerimisega.

77

Järelikult tuleb kolmanda väite esimese osaga nõustuda.

78

Kolmanda väite teises osas heidavad apellandid Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227, et vaidlusalune otsus oli piisavalt põhjendatud mitme eraldi rikkumise olemasolu osas.

79

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 222 märkis, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja liidu kohtul kontrolli teha. Ei ole nõutud, et põhjenduses täpsustataks kõik asjaga seotud faktid ja õiguslikud üksikasjad, kuna kontrollides, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele hinnata selle konteksti ning kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Icap jt, C‑39/18 P, EU:C:2019:584, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Teiseks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 59–61 ja 64, ei saa asjaolust, et komisjon kvalifitseerib tegevuste kogumi üheks ja vältavaks rikkumiseks, järeldada, et iga selline tegevus iseenesest ja eraldi tuleb tingimata kvalifitseerida eraldi rikkumiseks. Nimelt, kui komisjon otsustab asjasse puutuva tegevuse sellisena kvalifitseerida ja selle apellantidele süüks panna, peab ta veel individuaalselt analüüsima ja tõendama, et see tegevus on õigusvastane ning et apellandid osalesid igas selle osas.

81

Sellest tuleneb, et kui komisjon kavatseb apellantidele ette heita, et nad osalesid mitte ainult „ühes ja vältavas rikkumises“, vaid ka mitmes eraldi rikkumises, mis vastavad selle ühe rikkumise osadeks olevatele tegevustele, peab ta täpsustama ja põhjendama iga tegevuse õiguslikku kvalifitseerimist eraldi rikkumiseks.

82

Käesoleval juhul meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 224 muu hulgas, et komisjoni poolt konkurentsieeskirjade kohaldamise tagamiseks vastu võetud otsuse põhjendus peab olema loogiline ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistaks selle otsuse aluseks olevate põhjuste õiget mõistmist.

83

Selles kontekstis otsustaski Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 352 ei ole mingit vastuolu, kuna komisjon märkis seal, et kõnealused kontaktid olid individuaalsed rikkumised ning vastasid samal ajal ühe ja vältava rikkumise kriteeriumidele. Ta leidis selle kohtuotsuse punktides 229–232, et komisjon oli täitnud ELTL artiklist 296 tuleneva põhjendamiskohustuse, kuna ta oli selgelt välja toonud apellantide tegevuse ulatuse ja laadi, et ta pidas seda ELTL artikli 101 rikkumiseks, ning esitas neid järeldusi toetavad tõendid.

84

Niimoodi toimides rikkus Üldkohus aga õigusnormi. Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, ei ole vaidlusaluse otsuse põhjenduses 352 esitatud põhjendus järelduse kohta, et apellandid olid toime pannud mitu eraldi rikkumist, piisav. Nii nähtub sellest põhjendusest, et nimetatud otsuse 4. jaos ja I lisas kirjeldatud asjaolude põhjal oli iga asjaomaste klientide suhtes toimunud tegevuse või iga kahepoolsete kontaktide rühma (või rühmade grupi) ilmingu eesmärk piirata konkurentsi ning see kujutab endast järelikult ELTL artikli 101 rikkumist, ilma et komisjon oleks siiski esitanud põhjuseid, miks ta leidis, et apellantidele tuleb süüks panna iga tegevus, mida neile ette heidetakse, mitte üksnes „ühe ja vältava“ rikkumise alusel, vaid ka ELTL artikli 101 mitme eraldi rikkumise alusel.

85

Sellest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et komisjon täitis oma kohustust põhjendada vaidlusalust otsust, leides, et apellandid olid peale selle, et nad osalesid ühes ja vältavas rikkumises, osalenud ka mitmes eraldi rikkumises.

86

Seetõttu tuleb kolmanda väite teise osaga ning järelikult ka selle väitega tervikuna nõustuda

87

Esimeses väites leiavad apellandid, et Üldkohus asendas ekslikult vaidlusaluse otsuse põhjendused enda omadega, kinnitades samas selle otsuse järeldust, et apellandid olid osalenud ühes ja vältavas rikkumises. Üldkohus nõustus sisuliselt apellantide väitega, et komisjon ei olnud tõendanud mitme neile süüks arvatud kontakti konkurentsivastast laadi, milleks on kontaktid nr 66, 67, 70, 73, 76, 78, 88, 98, 101 ja 105. Siiski, selle asemel, et analüüsida, kas selle asjaolu tõttu on vaidlusaluse otsuse see järeldus, mis puudutas mitmest eraldi rikkumisest koosneva ühe ja vältava rikkumise olemasolu, kaotanud oma aluse, leidis Üldkohus, et kõik kontaktid, millega apellandid olid seotud, võisid olla osaks kaudsete tõendite kogumist, mis võimaldavad kinnitada sellise ühe ja vältava rikkumise tuvastamist, isegi kui need ei ole kõik tõendatult konkurentsivastased kontaktid.

88

Nimelt, kui Üldkohus hindas, kas komisjon esitas piisavaid tõendeid ühe ja vältava rikkumise moodustava tegevuse tuvastamiseks, nõustus ta apellantide kriitikaga vaidlusaluse otsuse suhtes, mille kohaselt ei olnud komisjon tõendanud mitme neile süüks pandud kontakti konkurentsivastast laadi. Täpsemalt möönis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108, et kontaktid nr 66, 67, 70, 73, 76 ja 78 ei olnud sellised asjaolud, millele komisjon oma otsuses tugines. Ta leidis ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, et kontakt nr 101 ei saanud olla osaks kaudsete tõendite kogumist. Lisaks möönis Üldkohus, et kontaktid nr 88, 98 ja 105 ei olnud selgelt tõendatud. Seda tehes pidi Üldkohus apellantide sõnul analüüsima, kas vaidlusaluses otsuses tehtud järeldus mitmest eraldi rikkumisest koosneva ühe ja vältava rikkumise olemasolu kohta on põhjendatud. Vaidlusaluses otsuses ei võtnud komisjon nimelt seisukohta kaudsete tõendite kogumi alusel, vaid lähtus eeldusest, et iga etteheidetud kontakt oli iseseisev rikkumine ja et need eraldi rikkumised kuulusid tervikplaani, mis kujutab endast tervikuna ühte ja vältavat rikkumist. Üldkohus leidis vastupidi, et ehkki kõik kontaktid, millega apellandid olid seotud, ei olnud küll tõendatud konkurentsivastased kontaktid, võisid need siiski moodustada kaudsete tõendite kogumi, mis võimaldab kinnitada ühe ja vältava rikkumise tuvastamist.

89

Asendades komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses esitatud põhjenduse oma põhjendusega, rikkus Üldkohus õigusnormi.

90

Komisjon vaidleb esimese väite põhjendatusele vastu.

91

Esimeses väites heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta asendas vääralt vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni põhjendused enda omadega seoses ühe ja vältava rikkumise olemasolu hindamisega.

92

Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohtud ei või selle rikkumise koosseisu tunnuseid, mille komisjon on vaidlusaluses otsuses õiguspäraselt tuvastanud, muuta ei seaduslikkuse kontrolli raames ega ka oma täieliku pädevuse teostamisel. Euroopa Kohtu praktikast ilmneb nimelt, et liidu kohtud ei või ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontrolli tehes asendada asjaomase õigusakti vastuvõtja põhjendusi enda omadega. Määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel Üldkohtul olev täielik pädevus puudutab üksnes komisjoni määratud trahvi hindamist Üldkohtu poolt (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Seega tuleb kontrollida, kas Üldkohus muutis – nagu väidavad apellandid – selle ühe ja vältava rikkumise koosseisu tunnuseid, mille komisjon vaidlusaluses otsuses õiguspäraselt tuvastas.

94

Käesolevas asjas tuleb esimesena märkida, et kontaktide nr 66, 67, 70, 73, 76, 78, 88, 98, 101 ja 105 analüüs, mille Üldkohus viis läbi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108–168, ei puudutanud mitte nende kontaktide konkurentsivastasust, vaid seda, kas need võisid olla osaks kaudsete tõendite kogumist, mis näitavad eesmärgil põhineva rikkumise olemasolu. Sellega seoses kinnitas Üldkohus, et see oli nii apellantidele süüks arvatud 17 kontaktist kümne puhul (kontaktid nr 62, 63, 65, 88, 89, 95, 98, 100, 105 ja 116) 15 kuu jooksul, mille vältel apellandid osalesid kõnealuses ühes ja vältavas rikkumises, ning järeldas selle kohtuotsuse punktis 175, et komisjon võis ilma vigu tegemata ja oma põhjendamiskohustust rikkumata järeldada – pidades tervikuna silmas tõendeid ja kaudseid tõendeid, mida võis arvesse võtta –, et apellandid olid osalenud ELTL artikli 101 eesmärgil põhinevas rikkumises.

95

Teisena tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, nähtub vaidlusalusest otsusest, et komisjon tugines kaudsete tõendite kogumile, et tõendada ühte ja vältavat rikkumist, mida ta neile ette heitis. Näiteks tuleb märkida, et ta meenutas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 322 sõnaselgelt esiteks, et ta pidi esitama täpsed ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saaks kindlalt veenduda, et rikkumine on toime pandud, kuid et iga esitatud tõend ei pea tingimata vastama nendele kriteeriumidele rikkumise kõigi tunnuste osas, ning teiseks, et piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele.

96

Selles kontekstis viitas komisjon veel sõnaselgelt sellele kaudsete tõendite kogumile vaidlusaluse otsuse põhjendustes 220, 325, 334 ja 425.

97

Seetõttu ei saa väita, et viidates kaudsete tõendite kogumile, asendas Üldkohus vaidlusaluses otsuses komisjoni esitatud põhjendused enda omadega. Vastupidi, ta kinnitas sisuliselt, et komisjoni lähenemisviis, mis seisnes selles, et ühe ja vältava rikkumise toimepanemist tõendati kaudsete tõendite kogumi alusel, on kooskõlas kohtupraktikaga, mis käsitleb ELTL artikli 101 rikkumise tõendamist.

98

Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

99

Apellantide teine väide jaguneb kaheks osaks.

100

Teise väite esimese osa kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et apellandid osalesid alates 25. juulist 2007 kuni 29. oktoobrini 2008 ühes ja vältavas rikkumises.

101

Apellandid väidavad esiteks, et arvestades Üldkohtu praktikat, peavad konkurentsivastased kontaktid ajaliselt piisavalt lähestikku olema, et saaks tuvastada ühe ja vältava rikkumise. Samamoodi otsustas Euroopa Kohus 26. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Infineon Technologies vs. komisjon (C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punktid 50–52), et toodete osas, mille hinnad määrati kindlaks aastapõhiselt, on kohane kontrollida, kas komisjon on tõendanud vähemalt seda, et asjaomased ettevõtjad osalesid keelatud kokkuleppes igal aastal.

102

Üldkohus ei hinnanud aga vaidlustatud kohtuotsuses, kas tõendamata kontakte arvestades oli apellantide osalemine rikkumises katkematu. Üldkohus märkis selle kohtuotsuse punktis 198, et mõned apellantidele süüks pandud 17 kontaktist ei olnud tõendatud. Täpsemalt tunnistas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 108, et komisjon ei teinud ühtegi järeldust kontaktide nr 66, 67, 70, 73, 76 ja 78 kohta, mis on esitatud üksnes vaidlusaluse otsuse I lisas, mitte aga selle otsuse põhjendustes, mis oleks pidanud viima järelduseni, et umbes viie kuu jooksul ei olnud apellantidel ühtegi konkurentsivastast kontakti.

103

Üldkohus ei analüüsinud siiski, kas turu tegelikku toimimist arvestades ei seadnud kaheksakuuline ajavahemik, kus ei toimunud tõendatud konkurentsivastaseid kontakte, kahtluse alla apellantide osalemist kõnealuses ühes ja vältavas rikkumises. Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei teinud järeldusi omaenda järeldustest.

104

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

105

Teise väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et nad osalesid alates 25. juulist 2007 kuni 29. oktoobrini 2008 ühes ja vältavas rikkumises, võtmata arvesse omaenda järeldusi, mille kohaselt kahe sellise kontakti vahel, milles apellandid osalesid, oli ligikaudu viis kuud.

106

Sellega seoses tuleb rõhutada, et on võimalik, et ettevõtja osales otseselt ainult osas ühe ja vältava rikkumise moodustavatest konkurentsivastastest tegevustest, kuid ta oli teadlik kogu muust teiste ettevõtjate poolt samadel eesmärkidel kavandatavast või ellu viidud õigusvastasest tegevusest, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma. Sellisel juhul on komisjonil õigus võtta see ettevõtja vastutusele kogu niisuguses rikkumises seisneva konkurentsivastase tegevuse eest ning selle tulemusel kogu rikkumise eest (6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

107

Sellest tuleneb samuti, et asjaolul, et ettevõtja ei osalenud keelatud kokkuleppe kõigis osades või et tal oli väike roll nendes osades, milles ta osales, on sel juhul tähtsust üksnes rikkumise raskuse hindamisel ja vajaduse korral trahvi suuruse kindlaksmääramisel (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 54).

108

Lisaks ei ole mitmeaastase kestusega rikkumise korral keelatud kokkuleppe olemasolu seisukohast nimelt tähtsust sellel, et kokkuleppe ilmingud tekivad erinevatel ajavahemikel, mille vahele võivad jääda pikemad või lühemad ajavahemikud, kui selle rikkumise moodustavatel erinevatel tegudel on üksainus eesmärk ning need kuuluvad ühe ja vältava rikkumise koosseisu (21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EU:C:2006:593, punkt 169).

109

Käesolevas asjas tuleb märkida, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 176–200 apellantide argumenti, et komisjoni tuvastatud ühe ja vältava rikkumise kohta ei ole tõendeid.

110

Kõigepealt meenutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 178–181 asjakohast kohtupraktikat, mis puudutab komisjoni kohustusi seoses ühe ja vältava rikkumise tõendamisega. Seejärel toonitas ta nimetatud kohtuotsuse punktis 186 – seoses küsimusega, kas komisjon pidi hindama, kas kontakte eraldavad ajavahemikud olid piisavalt lühikesed tuvastamaks üks ja vältav rikkumine –, et asjaolu, et teatud kindlate ajavahemike osas ei ole tuvastatud ühe ja vältava rikkumise olemasolu, ei takista järeldust, et rikkumine pandi toime terviklikuna pikemal ajavahemikul kui need ajavahemikud, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel.

111

Lõpuks, mis puudutab konkreetsemalt apellantide väidetud kontaktide arvu, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 198, et isegi kui võtta arvesse asjaolu, et osa neist kontaktidest ei ole absoluutselt tõendatud, ei saa apellantide kontaktide arvu pidada vähetähtsaks.

112

Seega ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei võtnud arvesse ligikaudu viie kuu pikkust võimalikku pausi nende kahe kontakti vahel.

113

Esiteks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187, et kõige pikem ajavahemik, kui tõendatud kontakte ei toimunud, oli kolm kuud.

114

Teiseks, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei leidnud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 198, et teatud kontaktid ei olnud tõendatud. Ta pidas silmas üksnes olukorda, kus osad apellantidele süüks pandud kontaktidest ei ole absoluutselt tõendatud, ning järeldas sellest just nimelt – võrdluses teiste keelatud kokkuleppe osaliste olukorraga –, et isegi sel juhul ei ole apellantide osalemine ühes ja vältavas rikkumises kahtluse all.

115

Kolmandaks, mis puudutab täpsemalt kontakte nr 66, 67, 70, 73, 76 ja 78, siis tuleb meenutada, et see, kui puuduvad tõendid konkurentsivastaste kontaktide kohta teatud kindlatel ajavahemikel, ei takista ühe ja vältava rikkumise tuvastamist, kui selline järeldus põhineb objektiivsetel ja omavahel kooskõlas olevatel kaudsetel tõenditel ning selle rikkumise erinevad teod taotlevad ühte eesmärki, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 108 täpsustatud tingimustele.

116

Just seda arutluskäiku on Üldkohus õigesti järginud. Nii leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188–195, et komisjon tõendas õigesti, et apellandid olid ühisest eesmärgist teadlikud ja et nad aitasid tahtlikult kaasa keelatud kokkuleppe majanduslikule ja konkurentsivastasele eesmärgile.

117

Neil asjaoludel ei saa ligikaudu viie kuu pikkune paus kahe kontakti vahel, milles apellandid osalesid, isegi kui see on tõendatud, seada kahtluse alla nende osalemist kõnealuses ühes ja vältavas rikkumises.

118

Igal juhul ei saa apellandid tugineda 26. septembri 2018. aasta kohtuotsusele Infineon Technologies vs. komisjon (C‑99/17 P, EU:C:2018:773) väitmaks, et Üldkohus oleks pidanud kontrollima, ega ligikaudu viiekuuline periood ilma tõendatud konkurentsivastaste kontaktideta ei sea kahtluse alla apellantide osalemist väidetavas ühes ja vältavas rikkumises. Nimelt, kuigi viidatud kohtuotsuse punktid 50–52 puudutavad asjaomase kohtuasja eripäraste asjaolude analüüsi, meenutas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 53, et teatava kestusega rikkumise raames ei oma keelatud kokkuleppe olemasolu seisukohast tähendust asjaolu, et selle kokkuleppe ilmingud leidsid aset eri ajahetkedel, mis võivad olla üksteisest eraldatud pikemate või lühemate ajavahemikega, kui selle rikkumise koosseisu kuuluvad erinevad teod taotlevad sama eesmärki ning kuuluvad ühe ja vältava rikkumise alla.

119

Järelikult tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

120

Teise väite teises osas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane rikkus oma põhjendamiskohustust, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuses ebajärjekindlatele põhjendustele. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on nimelt oma olemuselt ebajärjekindlad osas, mis puudutab apellantide osalemist ühes ja vältavas rikkumises. Selle kohtuotsuse punktis 187 esitatud kinnitus, et kontaktide vahel oli üldiselt vaid üks kuu, on vastuolus nimetatud kohtuotsuse punktis 108 esitatud järeldusega, et kontaktid nr 66, 67, 70, 73, 76 ja 78 ei olnud tõendatud. Nimelt, kui neid kontakte arvesse ei võetaks, tuleks sellest järeldada, et kontaktid katkestati umbes viie kuu vältel

121

Komisjon väidab, et teise väite teine osa on põhjendamatu.

122

Teise väite teises osas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane rikkus oma põhjendamiskohustust, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuses ebajärjekindlatele põhjendustele.

123

Sellega seoses piisab, kui märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187 tuvastas Üldkohus, et „[apellandid] osalesid arvukates kontaktides 15 kuu pikkuse ajavahemiku jooksul[,] suurema osa kontaktide vahel oli vaid üks kuu[,] [apellandid] osalesid mõnikord mitmes kontaktis sama kuu jooksul [ja et] kõige pikem ajavahemik ilma tõendatud kontaktita [oli] vaid kolm kuud“.

124

Seega ilmneb, et see järeldus on üldine ja see ei saa tähendada, et kõigi kontaktide vahel, milles apellandid osalesid, oli aega mitte rohkem kui üks kuu.

125

Teise väite teine osa põhineb seega vaidlustatud kohtuotsuse vääral mõistmisel ning tuleb järelikult põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

126

Seetõttu tuleb teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

127

Apellantide neljas väide jaguneb kolmeks osaks.

128

Neljanda väite esimeses osas heidavad apellandid Üldkohtule ette seda, et ta rikkus trahvide arvutamise suunistes sätestatud põhimõtet, et müügiväärtus peab kajastama rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu, ning rikkus seega proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

129

Apellandid väidavad, et väidetava rikkumise ajal tootis Quanta Storage Inc. (edaspidi „Quanta“) OKSe, mida hiljem müüdi Sony Optiarci kaubamärgi all. Apellantide ja Quanta vahel sõlmitud tulude jaotamise kokkulepete raames kandsid apellandid Quantale üle selle osa tulust, mis vastas Quanta välja töötatud ja valmistatud toodetele. Kuid vaidlusaluses otsuses võeti neid tulusid kaks korda arvesse, omistades need nii apellantidele kui ka Quantale.

130

Üldkohus lükkas siiski tagasi apellantide argumendi, mille kohaselt arvestati vaidlusaluses otsuses kaks korda sama tulu. Samuti lükkas ta tagasi nende argumendi, et see kahekordne arvestamine rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna selle tulemusel määrati apellantidele trahv, mis suurendas alusetult nende osa müügiväärtuses.

131

Trahvide arvutamise suunistes on müügiväärtus määratletud kui adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab ühel ajal rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu. Euroopa Kohus on kinnitanud müügiväärtuse sellist tõlgendust, mis on kooskõlas eelmises punktis esitatud põhimõtetega, ja teatud juhtumitel on komisjon püüdnud sellist kahekordset arvestamist vältida.

132

Apellantide argumendi tagasilükkamiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 245, et nende pakutud meetod kahjustaks keelatud kokkulepete keelu tõhusust, kuna trahvisumma vähendamiseks piisaks ettevõtjatel sellest, kui nad seovad end mõne keelatud kokkuleppe osalisega. Ent sellise põhjenduse tulemusel kinnitas Üldkohus müügiväärtuse kahekordset arvessevõtmist, mis kujutab endast aga õigusnormi rikkumist ja nende põhimõtete rikkumist.

133

Komisjon leiab, et neljanda väite esimene osa on vastuvõetamatu. ELTL artiklist 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d tuleneb, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist apellant taotleb. Neljanda väite esimene osa kujutab endast tegelikult nõuet, et Üldkohtule esitatud hagiavaldus uuesti läbi vaadataks, ilma et vaidlustatud kohtuotsuses oleks viidatud konkreetsele veale; see aga ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse.

134

Igal juhul on neljanda väite esimene osa põhjendamatu ja tulemusetu.

135

Neljanda väite teise osa kohaselt on Üldkohus rikkunud põhjendamiskohustust, jättes vastamata apellantide argumendile, et müügiväärtuse kahekordse arvestamisega suurendati õigusvastaselt väidetava rikkumise majanduslikku tähtsust ja seega neile määratud trahvi.

136

Selle kohustuse kohaselt on Üldkohus kohustatud vastama õiguslikult piisavalt kõigile apellantide esitatud argumentidele. Üldkohtu esitatud põhjendus saab olla tuletatav üksnes tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud.

137

Üldkohus ei vastanud aga apellantide argumentidele ja piirdus üldiste kaalutlustega, mis ei vasta otseselt nendele argumentidele, eelkõige sellele, mis puudutas OKSide müügist saadud tulude kahekordset arvestamist.

138

Komisjon on seisukohal, et neljanda väite teine osa ei ole põhjendatud ja see on tulemusetu.

139

Neljanda väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus tegi vea, kui ta lükkas tagasi nende argumendi, et komisjon ei põhjendanud, miks ta nende puhul kaldus kõrvale oma praktikast vältida kahekordset arvestamist, samas kui ta võttis oma varasemates otsustes trahvisumma arvutamisel arvesse müügiväärtust, kuna see väärtus kajastas rikkumise majanduslikku väärtust.

140

Komisjon leiab, et neljanda väite kolmas osa tuleb põhjendamatuse ja tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

141

Neljanda väite kolmes osas, mida tuleb analüüsida koos, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet ning oma põhjendamiskohustust, kui ta kinnitas selle trahvi summat, mis määrati samade tulude alusel kui need, mida kasutati selle trahvi arvutamiseks, mis määrati Quantale, kes töötas välja ja tootis OKSe, mida tulude jaotamise kokkulepete alusel Sony Optiarci kaubamärgi all müüdi.

142

Kõigepealt tuleb märkida, et apellatsioonkaebusest nähtub kaudselt, kuid selgelt, et apellandid viitavad vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 237–250, mida nad oma repliigis ka kinnitasid. Seega on käesolev väide vastuvõetav.

143

Sisu osas tuleb märkida, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 238 kõigepealt, et apellantide argument, mille kohaselt arvestas komisjon Dellile adresseeritud müüki kaks korda, ei olnud mõistetav, kuna ainult apellandid said Dellilt tulu.

144

Seejärel meenutas ta selle kohtuotsuse punktides 239–243 kohtupraktikat, mis on kohaldatav siis, kui komisjon määrab kindlaks trahvide summa liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest.

145

Lõpuks leidis Üldkohus sisuliselt, et komisjon järgis vaidlusaluses otsuses trahvide arvutamise suunistes kehtestatud arvutusmeetodit. Ta asus selle kohtuotsuse punktis 244 seisukohale, et kui komisjon uuris nende kaupade müügiväärtust, millega rikkumine otseselt või kaudselt seotud oli, siis oli loogiline, et ta võtab trahvisumma arvutamisel aluseks apellantide otsemüügi Dellile.

146

Mis puudutab täpsemalt argumenti tulude kahekordse arvestamise kohta, siis täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 245, et apellantide soovitatud meetod – mille alusel arvatakse tulust, mille nad Dellilt said, maha Quantale üle kantud tulud – kahjustaks keelatud kokkulepete keelu tõhusust, kuna keelatud kokkuleppes osalevatel ettevõtjatel piisaks nende trahvi vähendamiseks sellest, et nad end omavahel seovad.

147

Mis puudutab proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, siis lisas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 246 ja 247, et apellantide käitumine ei olnud vaidlusaluse otsuse teiste adressaatide omast põhimõtteliselt erinev nii selles osas, mis puudutab teabe vahetamist eelkõige hindade kohta, kui ka seoses teabevahetuse sagedusega. Üldkohus järeldas sellest, et vaidlusalune otsus ei rikkunud ei neid põhimõtteid ega trahvide arvutamise suuniseid.

148

Esimesena, mis puudutab apellantide argumente põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36 ja artikli 53 esimesest lõigust tulenev Üldkohtu kohustus otsuseid põhjendada, et Üldkohus peab esitama ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli tegemiseks apellatsioonimenetluses (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. GEA Group, C‑823/18 P, EU:C:2020:955, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 237–250 esitatud põhjendused on aga kooskõlas eelmises punktis meenutatud kohtupraktika nõuetega. Nimelt analüüsis Üldkohus kõiki apellantide etteheiteid trahvi arvutamise kohta ja esitas põhjused, miks ta need tagasi lükkas. Täpsemalt analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 237 ja 238 kahekordse arvestamise väidet ja esitas seega nende etteheidete tagasilükkamise põhjused.

150

Teisena leidis Üldkohus õigusnormi rikkumata, et komisjon ei kaldunud kõrvale meetodist, mis on kehtestatud suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta.

151

Nimelt märkis ta õigesti, et komisjon tugines selle meetodi kohaselt apellantidele määratud trahvi arvutamisel eelkõige nende kaupade müügiväärtusele, millega rikkumine otseselt või kaudselt seotud oli.

152

Üldkohus leidis samuti õigesti, et apellantide soovitatud meetod, mis ei põhinenud müügiväärtusel, vaid üksnes otsesest müügist saadud tulul, kahjustaks keelatud kokkulepete keelu tõhusust ja seega ei saa seda pidada rikkumise majanduslikku tähtsust kajastavaks.

153

Kolmandana tuleb võrdse kohtlemise põhimõttega seoses märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on see põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21. Nimetatud põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (25. novembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. GEA Group, C‑823/18 P, EU:C:2020:955, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

154

Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246, et apellantide tegevus ei erinenud oluliselt vaidlusaluse otsuse teiste adressaatide omast nii hindade kohta teabe vahetamise kui ka teabevahetuse sageduse osas. Neil asjaoludel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247, et see otsus ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

155

Vastupidi apellantide argumentidele ei ole selle järeldusega rikutud ühtegi õigusnormi. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 246 ja 247, et Üldkohus leidis sisuliselt õigesti, et komisjon kohaldas kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes sama trahvisumma arvutamise meetodit, mis põhines müügiväärtuse arvessevõtmisel, ning et apellantide esile toodud asjaolud, mis nende arvates õigustavad erineva arvutusmeetodi kasutamist, ei mõjuta seda kaalutlust.

156

Mis puudutab neljandana proportsionaalsuse põhimõtet, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei saa apellatsioonimenetluses õigusküsimuste üle otsustades õigluse kaalutlustel asendada enda hinnanguga hinnangut, mille Üldkohus on andnud oma täieliku pädevuse raames trahvisummadele, mis on ettevõtjatele määratud liidu õiguse rikkumise eest. Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd suur, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Quinn Barlo jt vs. komisjon, C‑70/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:351, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 107).

157

Apellandid ei ole aga selgitanud, miks nad leiavad, et neile määratud trahv on niivõrd suur, et see on ebaproportsionaalne.

158

Eeltoodust tuleneb, et neljas väide tuleb tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

159

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 55–86 esitatud analüüsist apellantide kolmanda väite kohta, on Üldkohus õigusnorme rikkunud.

160

Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

161

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

162

Kuna käesoleval juhul menetlusstaadium seda lubab, tuleb kohtuasjas teha lõplik otsus.

163

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, esitasid apellandid Üldkohtule esitatud hagi põhjendamiseks kaks väidet.

164

Üldkohtule esitatud esimeses väites kinnitavad apellandid seoses nende osalemisega eraldi rikkumistes, mis moodustavad neile süüks pandud ühe ja vältava rikkumise, et komisjon ei esitanud seda väidet haldusmenetluses ja et see väide esitati esimest korda vaidlusaluses otsuses, rikkudes nii nende kaitseõigusi. See otsus on väidetavasti ka põhjendamata osas, mis puudutab nende eraldi rikkumiste tuvastamist.

165

Põhjendamiskohustuse rikkumist puudutava etteheite osas tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 78–90 esitatud põhjendustel ei ole komisjon põhjendanud oma otsust apellantide osalemise kohta nendes eraldi rikkumistes, mis moodustavad neile süüks pandud ühe ja vältava rikkumise.

166

Seega, ilma et oleks vaja analüüsida apellantide hagi põhjenduseks esitatud esimese väite raames esitatud muid argumente, tuleb nõustuda selle väitega osas, milles komisjonile heidetakse ette, et ta ei põhjendanud vaidlusalust otsust piisavalt seoses apellantide osalemisega nendes eraldi rikkumistes.

167

Eeltoodut arvestades ja käesoleva kohtuotsuse punktides 55–58 täpsustatud asjaolude alusel tuleb vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkt g tühistada osas, milles tuvastatakse, et apellandid rikkusid ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes mitmes eraldi rikkumises.

168

Üldkohtule esitatud hagi teise väite esimeses osas märgivad apellandid, et komisjon määras neile trahvi, mis arvutati Dellilt saadud tulude põhjal, mis olid üle kantud Quantale vastavalt tulude jaotuse kokkulepetele, mille apellandid ja Quanta olid sõlminud. Teises väiteosas märgivad apellandid, et kuna vaidlusaluses otsuses ei võetud arvesse nende arvestatavalt väiksema ulatusega tegevust kui selle otsuse mõne teise adressaadi puhul, siis on komisjon rikkunud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ja trahvide arvutamise suuniseid.

169

Mis puudutab käesolevas asjas esimesena hagi teise väite esimest osa, siis tuleb tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktides 141–158 esitatud põhjendustel, mis puudutasid trahvide arvutamise meetodit käsitlevat etteheidet, ei rikkunud vaidlusalune otsus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet ega trahvide arvutamise suuniseid.

170

Teisena, mis puudutab hagi teise väite teist osa, siis Euroopa Kohus nõustub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 253–264 esitatud Üldkohtu põhjendustega. Seega tuleb teine väide neis punktides ja käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud põhjustel tagasi lükata.

171

Samuti tuleb täieliku pädevuse alusel, mis on Euroopa Kohtule antud ELTL artikliga 261 ja määruse nr 1/2003 artikliga 31, teha otsus apellantidele määratava trahvi summa kohta (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

172

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kui Euroopa Kohus teeb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause alusel vaidluses lõpliku otsuse, on tal oma täieliku pädevuse alusel õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ning selle tagajärjel tühistada määratud trahv või karistusmakse või vähendada või suurendada selle summat (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

173

Määratud trahvisumma kindlaksmääramiseks peab ta ise hindama juhtumi asjaolusid ja asjasse puutuva rikkumise liiki (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

174

Seejuures tuleb vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 iga karistatava ettevõtja puhul arvesse võtta kõnealuse rikkumise raskust ning kestust, järgides muu hulgas põhjendamise, proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ilma et Euroopa Kohus oleks kohustatud järgima suunavaid eeskirju, mis komisjon on oma suunistes ette näinud, isegi kui liidu kohtud võivad oma täieliku pädevuse teostamisel suunistest juhinduda (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

175

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, et ükski asjaolu, millele apellandid käesolevas kohtuasjas tuginesid, ega ükski avaliku korraga seotud põhjus ei õigusta seda, et ta kasutaks oma täielikku pädevust vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis g ette nähtud trahvisumma vähendamiseks.

176

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkt g tühistada osas, milles tuvastatakse, et apellandid rikkusid ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes mitmes eraldi rikkumises, ning jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

177

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

178

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 138 lõige 3 täpsustab, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Siiski, kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

179

Käesoleval juhul on apellandid nõudnud, et komisjonilt mõistetaks välja esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetluse kohtukulud, ning komisjoni nõuded jäeti apellatsioonimenetluses rahuldamata ning osaliselt jäeti rahuldamata tema esimeses kohtuastmes esitatud nõuded. Apellantide esimeses kohtuastmes esitatud nõuded jäeti osaliselt rahuldamata.

180

Seda arvestades leiab Euroopa Kohus käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades, et komisjon kannab lisaks enda kohtukuludele nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses kõik kohtukulud, mille apellandid on kandnud seoses käesoleva apellatsioonkaebusega, ja pool kohtukuludest, mille nad kandsid esimeses kohtuastmes. Apellandid kannavad pool oma kohtukuludest esimeses kohtuastmes.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: