1.

Määrus (EÜ) nr 1223/2009 ( 2 ) näeb üldreeglina ette, et liikmesriigid ei või selle määruse nõuetele vastavate kosmeetikatoodete turustamisest keelduda, seda keelata või piirata.

2.

See määrus sisaldab siiski „kaitseklauslit“, mille alusel liikmesriigi ametiasutused võivad võtta ajutisi meetmeid (nagu kosmeetikatoodete tagasivõtmine või nende kättesaadavuse piiramine) ühe või mitme kosmeetikatoote suhtes, kui esineb tõsine oht inimeste tervisele.

3.

Kaitseklausli kasutamine tähendab, et komisjon teatab nii kiiresti kui võimalik, kas ajutine meede on põhjendatud, olles vajaduse korral konsulteerinud tarbijaohutuse teaduskomiteega (edaspidi „teaduskomitee“). ( 3 )

4.

Agence nationale de sécurité du médicament et des produits de santé (riiklik ravimi- ja tervisetoodete ohutuse amet, edaspidi „ANSM“) võttis Prantsusmaal ajutise meetme, millega kehtestati fenoksüetanooli ( 4 ) sisaldavate ja alla kolmeaastastele lastele mõeldud toodete märgistusele teatavad nõuded. Need nõuded erinesid määruses nr 1223/2009 sätestatud nõuetest, mis omakorda vastavad teaduskomitee aruandes soovitatud nõuetele. ( 5 )

5.

Fédération des entreprises de la beauté (ilutööstuse ettevõtjate liit, edaspidi „FEBEA“) nõudis Conseil d’État’lt (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ANSMi otsuse tühistamist ning viimane esitab Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse määruse nr 1223/2009 tõlgendamise kohta.

6.

Põhjendused 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

[…]“.

7.

Artiklis 1 („Reguleerimisala ja eesmärk“) on märgitud:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad, mida tuleb järgida kosmeetikatoodete turul kättesaadavaks tegemisel, et tagada toimiv siseturg ja inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.“

8.

Artiklis 2 („Mõisted“) on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

9.

Artiklis 3 („Ohutus“) on sätestatud:

„Turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoode peab tavalistes või mõistlikult ettenähtavates kasutustingimustes olema inimeste tervisele ohutu […]“.

10.

Artiklis 10 („Ohutushinnang“) on sätestatud:

„1.   Et tõendada kosmeetikatoote vastavust artiklile 3, tagab vastutav isik, et enne kosmeetikatoote turulelaskmist hinnatakse asjakohase teabe alusel kosmeetikatoote ohutust ning koostatakse kosmeetikatoote ohutusaruanne vastavalt I lisale.

[…]“.

11.

Artiklis 11 („Toote andmik“) on ette nähtud:

„[…]

2.   Toote andmik sisaldab järgmist teavet ja andmeid, mida vajaduse korral ajakohastatakse:

[…]“.

12.

Artiklis 13 („Teavitamine“) on sätestatud:

„1.   Vastutav isik esitab elektrooniliselt enne kosmeetikatoote turulelaskmist komisjonile järgmised andmed:

[…]“.

13.

Artiklis 22 („Turukontroll“) on märgitud:

„Liikmesriigid jälgivad käesoleva määruse täitmist turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoodete turukontrolli kaudu. Liikmesriigid kontrollivad asjakohaselt kosmeetikatooteid ja ettevõtjaid vajalikus ulatuses, hinnates toote andmikku ja tehes vajadusel asjaomaste proovide põhjal füüsikalisi ja laborikatseid.

[…]“.

14.

Artiklis 23 („Tõsisest soovimatust mõjust teatamine“) on märgitud:

„1.   Tõsise soovimatu mõju korral teavitavad vastutav isik ja levitajad viivitamata selle liikmesriigi pädevat asutust, kus tõsine soovimatu mõju ilmnes, järgmistest andmetest:

[…]“.

15.

Artiklis 24 („Andmed ainete kohta“) on märgitud:

„Kui tekib tõsiseid kahtlusi seoses kosmeetikatoodetes sisalduva aine ohutusega, võib selle liikmesriigi pädev asutus, kus sellist ainet sisaldav toode on turul kättesaadavaks tehtud, nõuda, et vastutav isik esitaks loetelu kõikidest tema vastutusalasse kuuluvatest kosmeetikatoodetest, mis seda ainet sisaldavad […]“.

16.

Artiklis 25 („Mittevastavus vastutava isiku poolt“) on märgitud:

„1.   […] pädevad asutused [nõuavad], et vastutav isik võtaks kõik asjakohased meetmed, […] kui [toote puhul] ei täideta järgmisi nõudeid:

[…]

5.   Pädev asutus võtab järgmistel juhtudel kõik asjakohased meetmed kosmeetikatoote turul kättesaadavaks tegemise keelamiseks või piiramiseks või toote turult kõrvaldamiseks või tagasivõtmiseks:

[…]“.

17.

Artiklis 27 („Kaitseklausel“) on märgitud:

„1.   Nende toodete puhul, mis vastavad artikli 25 lõikes 1 loetletud nõuetele, kui pädev asutus leiab või pädeval asutusel on põhjust muret tunda, et turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoode või -tooted võivad tekitada tõsist riski inimeste tervisele, võtab ta kõik asjakohased ajutised meetmed, et tagada selle toote või nende toodete turult kõrvaldamine või tagasivõtmine või nende kättesaadavuse muul viisil piiramine.

2.   Pädev asutus teavitab viivitamata komisjoni ja teiste liikmesriikide pädevaid asutusi võetud meetmetest ja esitab tõendavad andmed. Esimese lõigu kohaldamisel kasutatakse direktiivi 2001/95/EÜ artikli 12 lõikes 1 sätestatud teabevahetuse süsteemi. Kohaldatakse direktiivi 2001/95/EÜ artikli 12 lõikeid 2, 3 ja 4.

3.   Komisjon otsustab nii kiiresti kui võimalik, kas lõikes 1 osutatud ajutised meetmed on põhjendatud. Selleks konsulteerib komisjon võimaluse korral huvitatud isikute, liikmesriikide ja tarbijaohutuse teaduskomiteega.

4.   Kui ajutised meetmed on põhjendatud, kohaldatakse artikli 31 lõiget 1.

5.   Kui ajutised meetmed ei ole põhjendatud, teavitab komisjon sellest liikmesriike ja asjaomased pädevad asutused tunnistavad kõnealused ajutised meetmed kehtetuks.“

18.

Artiklis 28 („Hea haldustava“) on ette nähtud:

„1.   Artiklite 25 ja 27 kohaselt tehtud otsustes esitatakse nende otsuste tegemise täpsed põhjused. Sellistest otsustest teavitab pädev asutus viivitamata vastutavat isikut, teatades talle samal ajal asjaomases liikmesriigis kehtivatest, tema kasutada olevatest õiguskaitsevahenditest ja kõnealuste õiguskaitsevahendite ajalistest piirangutest.

[…]“.

19.

Artiklis 31 („Lisade muutmine“) on sätestatud:

„1.   Kui kosmeetikatoodetes sisalduvate ainete kasutamisest põhjustatud potentsiaalne risk inimeste tervisele nõuab meetmete võtmist kogu ühenduses, võib komisjon pärast konsulteerimist tarbijaohutuse teaduskomiteega muuta vastavalt II–VI lisa. […]

[…]“.

20.

Komisjon sai 2012. aasta septembris ANSMi esitatud riskihinnangu, mille kohaselt tuleks fenoksüetanooli maksimaalset lubatud sisaldust (1%) selle kasutamisel säilitusainena kosmeetikatoodetes alla kolmeaastastele vähendada 0,4%-ni ning fenoksüetanooli ei tohi mähkmepiirkonnas kasutamiseks mõeldud kosmeetikatoodetes kasutada. ( 6 )

21.

Teaduskomitee esitas 6. oktoobril 2016 aruande, milles ta pidas fenoksüetanooli kasutamist säilitusainena maksimaalse sisaldusega 1,0% turvaliseks, olenemata sihtvanuserühmast.

22.

ANSM kutsus 2017. aasta detsembris kokku ajutise spetsiaalse teaduskomitee, kes toetas selle asutuse 2012. aasta septembris esitatud ettepanekut.

23.

ANSM kohaldas 13. märtsil 2019 määruse nr 1223/2009 artiklis 27 sätestatud kaitseklauslit, sätestades fenoksüetanooli sisaldavate mittemahapestavate kosmeetikatoodete Prantsusmaal turustamise eritingimused.

24.

ANSM kehtestas vaidlusaluses otsuses esialgu kohustuse märkida fenoksüetanooli sisaldavate „mittemahapestavate kosmeetikatoodete“ ( 7 ) – v.a deodorandid, juuksehooldus- ja jumestusvahendid – etiketil, et need ei sobi kasutamiseks alla kolmeaastaste laste tuharatel. ( 8 )

25.

ANSM edastas 10. mail 2019 vaidlusaluse otsuse komisjonile.

26.

Komisjoni ametnik ( 9 ) saatis 27. novembril 2019 ANSMi peadirektorile e‑kirja (edaspidi „üksuse juhataja kiri“), milles ta märkis muu hulgas, ( 10 ) et ajutine meede, mis puudutab ühte tootekategooriat, mitte konkreetset toodet või konkreetseid tooteid, ei kuulu määruse nr 1223/2009 artikli 27 kohaldamisalasse.

27.

ANSMi peadirektor teatas 6. detsembril 2019, et ei nõustu üksuse juhataja kirjas esitatud analüüsiga, ning teatas talle, et ta jätab vaidlusaluse otsuse ajutiselt kehtima, kuni komisjon võtab määruse nr 1223/2009 artikli 27 alusel meetme.

28.

FEBEA esitas 8. aprillil 2019 Conseil d’État’le kaebuse vaidlusaluse otsuse tühisuse tuvastamiseks.

29.

FEBEA sõnul oli ajutine meede määrusega nr 1223/2009 vastuolus, kuna sellega kehtestati määruse artikli 27 kohaldamise tingimuste puudumisel märgistamiskohustus, mida ei ole selles määruses ette nähtud. Seega rikkus see otsus artiklit 9 kosmeetikatoodete vaba liikumise kohta.

30.

Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) leiab, et selle kaebuse lahendamiseks on tingimata vaja kindlaks teha:

31.

Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) saatis oma kahtluste hajutamiseks Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust, millest ma käsitlen Euroopa Kohtu juhiste järgi ainult kolme esimest küsimust:

32.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 4. jaanuaril 2021.

33.

Kirjalikud seisukohad on esitanud FEBEA, Prantsuse ja Kreeka valitsus ning Euroopa Komisjon. Kõik need, välja arvatud Kreeka valitsus, osalesid 20. jaanuari 2022. aasta kohtuistungil.

34.

Esimest küsimust, mis käsitleb üksuse juhataja kirja õiguslikku laadi (ettevalmistav akt või lõplik otsus), tuleb tõlgendada koostoimes määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõikega 3.

35.

Sellest vaatenurgast lähtudes on küsimus selles, kas üksuse juhataja kirja võib selle artikli tähenduses mõista kui komisjoni reaktsiooni või ametlikku vastust ANSMi ajutisele meetmele.

36.

Kõik eelotsusemenetluses osalejad (eriti kaks menetluspoolt, nimelt ANSM, keda esindab Prantsuse valitsus, ja komisjon) on ühel meelel selles, et üksuse juhataja kiri ei ole oma laadilt komisjoni otsus.

37.

Kui ANSM oleks pidanud seda kirja komisjoni lõplikuks otsuseks, oleks Prantsuse valitsus saanud esitada selle peale ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi. Ta mitte ainult jättis selle tegemata, vaid teatas 6. detsembril 2019 komisjonile, et ta jääb ajutise meetme juurde, kuni see institutsioon võtab vastu otsuse vastavalt määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõikele 3.

38.

Komisjon vaidlustab eelkõige, et see kiri on otsus, ja tunnistab seda üksnes ettevalmistava aktina. Ta tugineb argumentidele, millega ma nõustun:

39.

Neist hindamisasjaoludest ilmneb selgelt, et üksuse juhataja kiri ei vasta otsusele, mille komisjon peab tegema vastavalt määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõikele 3.

40.

Tuletan meelde, et selle sätte kohaselt teatab komisjon liikmesriigi ametiasutusele, kas tema ajutine meede on õigustatud või mitte. Üksuse juhataja kiri ei kinnita sõnaselgelt, et vaidlusalune otsus on põhjendamatu. Samuti ei ole liikmesriigi asutuselt nõutud, et ta tunnistaks ajutise meetme kehtetuks, nagu on ette nähtud määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõikes 5 põhjenduse puudumise korral.

41.

Kordan, et üksuse juhataja kirjas on piirdutud sellega, et liikmesriigi ametiasutustele tehakse ettepanek ajutine meede uuesti läbi vaadata, ja kui ta seda vajalikuks peab, saata uued teaduslikud andmed, mis võimaldavad teaduskomitee arvamuse fenoksüetanooli kohta läbi vaadata.

42.

Lisaks, nagu rõhutab Prantsuse valitsus, ei ole üksuse juhatajal ka õigust teha komisjoni nimel otsuseid ja tema kirjas ei ole märgitud õiguslikku alust, mis ei vasta õiguskindluse nõudele, mis peab olema täidetud selliste aktide puhul, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi. Aktide siduvus tuleneb just nimelt ühest liidu õigusnormist, mis peab olema märgitud õigusliku alusena. ( 11 )

43.

Kokkuvõttes tuleb määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõiget 3 tõlgendada nii, et sellist kirja nagu üksuse juhataja kiri, milles ei ole ANSMile ametlikult teatavaks tehtud, kas sama määruse artikli 27 lõike 1 alusel võetud ajutine meede on põhjendatud või mitte, ei saa pidada komisjoni lõplikuks otsuseks.

44.

Teine küsimus lähtub (õigest) hüpoteesist, et üksuse juhataja kiri ei väljenda komisjoni otsust. Sellest eeldusest lähtudes puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida talle esitatud kaebuse alusel ajutise meetme õiguspärasust.

45.

Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) soovib teada, kas ja millistel tingimustel võib ta vastavalt määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõikele 3 otsuse teha, kuni komisjon teeb selle ajutise meetme kohta otsuse.

46.

Selle (kahest osast koosneva) küsimuse esimesele osale ei ole keeruline vastata. Asjaomaste isikute kohtuliku kaitse tagatis liikmesriigi tasandil on sätestatud määruse nr 1223/2009 artiklis 28. Selle sätte kohaselt tuleb igast artiklite 25 ja 27 kohaselt tehtud otsusest viivitamata teavitada „vastutavat isikut, teatades talle samal ajal asjaomases liikmesriigis kehtivatest, tema kasutada olevatest õiguskaitsevahenditest ja kõnealuste õiguskaitsevahendite ajalistest piirangutest“. ( 12 )

47.

Määruse nr 1223/2009 artiklis 28 kasutatud väljend „õiguskaitsevahendid“ viitab seega sellele, et liikmesriigi kohtul on õigus vaadata sama määruse artikli 27 lõike 1 alusel tehtud ajutiste meetmete otsus uuesti läbi, kui see on liikmesriigi õiguses lubatud.

48.

Eelotsuse küsimuse teine osa keskendub ajutiste meetmete kohaldamise peale esitatud kaebuse üle otsustava liikmesriigi kohtu pädevuse piiritlemisele.

49.

Euroopa Kohus on juba otsustanud analoogsetes menetlustes, milles liidu õigusnorm annab liikmesriikide ametiasutustele pädevuse võtta ajutisi meetmeid ja jätab lõpliku hinnangu liidu institutsioonidele.

50.

Kohtuotsus Monsanto jt ( 13 ) tehti määruse (EÜ) nr 1829/2003 ( 14 ) kontekstis, mis järgib määruse nr 1223/2009 omaga paralleelset skeemi.

51.

Määruse nr 1829/2003 artikkel 34 näeb ette erakorralised abinõud juhuks, kui selle määrusega lubatud tooted võivad kujutada endast tõsist ohtu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale. Sellise olukorra (ja määruse (EÜ) nr 178/2002 ( 15 ) artikli 54 lõike 1 asjaolude) esinemisel võivad liikmesriigid võtta ajutisi kaitsemeetmeid, millest tuleb viivitamatult teatada teistele riikidele ja komisjonile.

52.

Euroopa Kohus märkis selles osas kohtuotsuses Monsanto jt järgmist:

53.

Leian, et need kaalutlused on ülekantavad sellele, kuidas tõlgendada määrust nr 1223/2009, mille artikli 27 lõige 1 võimaldab liikmesriigi pädeval asutusel „muret tunda, et turul kättesaadavaks tehtud kosmeetikatoode või -tooted võivad tekitada tõsist riski inimeste tervisele“. Sellisel juhul võib nimetatud asutus võtta „kõik asjakohased ajutised meetmed, et tagada selle toote või nende toodete turult kõrvaldamine või tagasivõtmine või nende kättesaadavuse muul viisil piiramine“.

54.

Kui on tehtud selline otsus, jääb liikmesriigi kohtule, kellele on esitatud kaebus, oma täielik pädevus kaebuse üle otsustamiseks seni, kuni komisjon ei ole teinud määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõikes 3 nimetatud otsust.

55.

Seevastu, kui komisjon on teinud sellise otsuse, mis on kõigile liikmesriigi ametiasutustele siduv seni, kuni Euroopa Kohus ei ole seda tühistanud, on liikmesriigi kohtus toimuva vaidluse ese ära langenud.

56.

Seega, kuni komisjon ei ole eespool märgitud tähenduses otsust teinud, on liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata, ( 20 ) kas ajutise meetme võtnud asutus järgis nii määruse nr 1223/2009 artiklis 27 sätestatud sisulisi tingimusi kui ka menetlustingimusi, mis on ette nähtud selles määruses ning mõistagi kohaldatavates riigisisestes õigusnormides:

57.

Otsustades kummalgi võimalikul viisil seni, kuni komisjon kasutab määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõike 3 alusel oma pädevust, ( 22 ) ei sekku liikmesriigi kohus komisjoni selle ainupädevuse kasutamisesse:

58.

Nagu ma juba meelde tuletasin, on komisjoni lõplik otsus kõigile liikmesriigi asutustele siduv seni, kuni Euroopa Kohus ei ole seda tühistanud. Liikmesriigi kohtu eelnev sekkumine ei ole seega komisjoni hilisema sekkumisega ühildamatu.

59.

Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ( 23 ) ei riiva liikmesriigi kohtu otsus, millega ajutiste meetmete kohaldamise otsus tühistatakse, komisjoni enda tegevust rohkem kui seda teeks see, kui liikmesriigi pädev asutus võtab need meetmed omal algatusel tagasi või tunnistab need kehtetuks.

60.

Kui liikmesriigi asutus jätab omal algatusel või kohtu otsust täites oma otsuse ajutise meetme võtmise kohta ilma õigusmõjuta, ei pea komisjon enam võtma seisukohta meetme õigustatuse kohta (sest see on kadunud), kuid see ei mõjuta kuidagi tema enda pädevust hinnata aine kasutamisega kosmeetikatoodetes kaasnevaid ohte ja tegutseda vastavalt sellele.

61.

Kokkuvõttes võib liikmesriigi kohus niikaua, kuni komisjon ei kasuta talle määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõikega 3 antud pädevust, liikmesriigi asutuse ajutised meetmed tühistada või jõusse jätta.

62.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõige 1 võimaldab võtta ajutisi meetmeid sama ainet sisaldavate toodete kategooria suhtes.

63.

Komisjon ja FEBEA kalduvad eitava vastuse poole: see artikkel lubab võtta ajutisi meetmeid üksnes konkreetse kosmeetikatoote suhtes, nagu see on turule viidud, see tähendab turul pakutavate toodete suhtes. Liikmesriigi ametiasutus võib tegutseda üksnes sellise toote puhul, mis on turule toodud konkreetse kaubamärgi või ärinimega.

64.

Prantsuse ja Kreeka valitsus vaidlustavad selle tõlgenduse argumentidega, millega ma sisuliselt nõustun. Tunnistan siiski, et mõlema teesi toetuseks on veenvaid argumente.

65.

Minu analüüs mõiste „kosmeetikatoode“ kohta lähtub seejärel määruse nr 1223/2009 eesmärgist. Lõpuks käsitlen komisjoni argumente liikmesriikide ametiasutustega teabe vahetamise süsteemi kohta.

66.

Määruse nr 1223/2009 artikli 2 lõike 1 punktis a on kosmeetikatoode määratletud kui „aine või segu, mis on ette nähtud kokkupuuteks inimese keha välispinna osadega […] või hammaste ja suuõõne limaskestadega ainult või peamiselt nende puhastamiseks, lõhnastamiseks, nende välimuse muutmiseks, nende kaitsmiseks, heas seisundis hoidmiseks või ihulõhnade parandamiseks“.

67.

Euroopa Kohtu arvates tugineb see määratlus „kolmele kumulatiivsele kriteeriumile: esiteks kõnealuse toote laad (aine või segu), teiseks inimese keha välispinna osa, millega see toode on mõeldud kokku puutuma, ja kolmandaks nimetatud toote kasutuseesmärk“. ( 24 )

68.

Nendest kriteeriumidest on käesolevat vaidlust puudutavalt kõige olulisem esimene. ( 25 ) Kosmeetikatoode koosneb nimelt ainest ( 26 ) või ainete segust ( 27 ). Kosmeetikatoote ja selle moodustavate ainete või segude seotus on seega vaieldamatu.

69.

Hoopis teine küsimus on see, et toode on turul esitatud väliste elementide abil, mis ei ole seotud toote enda sisuga, nagu tähised (kaubamärgid), mis eristavad seda kaubanduses, või nimetused, mille on tootele andnud tootja.

70.

Selge seos toote ja aine vahel räägib seega põhimõtteliselt Prantsuse ja Kreeka valitsuse seisukoha kasuks.

71.

On siiski tõsi, et teatavad määruse nr 1223/2009 sätted võivad esmapilgul soodustada FEBEA ja komisjoni soovitatud tõlgendust, sest need annavad mõista, et toodet identifitseeritakse selle nime järgi:

72.

Leian, et nende sätete tõlgendamine koostoimes määruse nr 1223/2009 artikliga 27 ei tähenda tingimata selle määruse ulatuse piiramist üksikute toodetega (st eraldi toodetega), nagu need on turul nähtavad nende eristavate tähiste või ärinimega. Püüan selgitada, et sätte eesmärk selle määruse kontekstis soodustab teist lahendust, võttes arvesse ka mõiste „kosmeetikatoode“ sõnasõnalist sisu.

73.

Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, tuleneb „[m]ääruse nr 1223/2009 sätetest ning eelkõige selle artiklist 1 koostoimes selle põhjendustega 3 ja 4 […], et määruse eesmärk on ühtlustada täielikult liidus kehtivad eeskirjad, et luua kosmeetikatoodete siseturg, tagades samal ajal inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse“. ( 29 )

74.

Nende eesmärkide saavutamiseks „ei või […] [liikmesriigid] keelduda käesoleva määruse nõuetele vastavate kosmeetikatoodete turul kättesaadavaks tegemisest, seda keelata või piirata“, ( 30 ) kuid võivad võtta kaitsemeetmeid, nagu on vaidluse all käesolevas kohtuasjas.

75.

Inimeste tervise kaitse, mis piirab toodete vaba liikumist, kumab läbi kogu määrusest nr 1223/2009. ( 31 ) Selles võib eristada kahte toimimistaset:

76.

Liikmesriigi ametiasutus täidab turujärelevalve ülesandeid, milleks peab tal olema asjakohast teavet. Vastutavad isikud ja turustajad peavad eelkõige teda teavitama kosmeetikatoote tõsisest soovimatust mõjust (määruse nr 1223/2009 artiklid 22 ja 23).

77.

Määruse nr 1223/2009 artiklis 24 on sätestatud, et kui tekib tõsiseid kahtlusi seoses kosmeetikatoodetes sisalduva aine ohutusega, võib selle liikmesriigi pädev asutus, kus sellist ainet sisaldav toode on turul kättesaadavaks tehtud, „nõuda, et vastutav isik esitaks loetelu kõikidest tema vastutusalasse kuuluvatest kosmeetikatoodetest, mis seda ainet sisaldavad“. ( 33 )

78.

Asjaolu, et see on määruses nr 1223/2009 ette nähtud, tähendab loogiliselt, et liikmesriigi asutusel on teavet mitte ainult ühe konkreetse toote, vaid sama ainet sisaldavate toodete „loetelu“ kohta.

79.

Mil määral vastab see „loetelu“ toodete „rühmale“ või „kategooriale“, on minu arvates pigem semantiline kui tegelik küsimus. Oluline on see, et liikmesriigi asutuse kontroll kas omal algatusel ( 34 ) või vastutavate isikute või turustajate poolt teavitamise alusel võib tekitada kahtlusi ühes või mitmes kosmeetikatootes oleva aine ohutuses.

80.

Liikmesriigi asutus saab seega kindlaks teha selliste kosmeetikatoodete kogumi (nimetatagu seda siis loendiks, rühmaks või kategooriaks), mis võivad teatava aine tõttu nende koostises kahjustada inimeste tervist. Kui see on nii artikli 24 puhul, on see samamoodi õige ka määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõike 1 puhul.

81.

Määrusega nr 1223/2009 liikmesriikide asutustele kättesaadavaks tehtud reageerimismehhanismid vastavad kahele erinevale stsenaariumile:

82.

Selle teise stsenaariumi (mis on siin oluline) kohaselt toob liikmesriigi asutus, kes tuvastab ühes või mitmes kosmeetikatootes tõsise ohu tervisele, kuigi toode vastab määruse nr 1223/2009 nõuetele, kaudselt välja määruse enda (eriti selle lisade) võimaliku anomaalia. See väidetav anomaalia omandab seega ühenduse mõõtme ja liikmesriigi ametiasutus teeb komisjoniga lojaalset koostööd, kui ta teavitab teda selle olemasolust.

83.

Sellest tulenevalt võib liikmesriigi asutuse sekkumine olla vaid ajutine, kuni komisjoni kinnitab, et määruses nr 1223/2009 ette kirjutatu, mis on väidetavalt ebasobiv, on siiski õige (sel juhul peab liikmesriigi asutus oma ajutise meetme, mis ei ole põhjendatud, tühistama), või seda tuleb vastupidi muuta (sel juhul komisjon kinnitab, et ajutine meede oli põhjendatud ja et tuleb järgida sama määruse artiklis 31 sätestatud menetlusi).

84.

Liikmesriigi asutuse ja komisjoni vahelise koostöö loogika, mis tuleneb määrusest nr 1223/2009, seletab, et kui ajutised meetmed on õigustatud, viitab artikli 27 lõige 4 artikli 31 lõikele 1, kuna selles on seos „kosmeetikatoodetes sisalduvate ainete kasutamisest põhjustatud potentsiaalse riskiga inimeste tervisele[, mis] nõuab meetmete võtmist kogu ühenduses“. ( 38 )

85.

Kui see on nii, mida liikmesriigi ametiasutus võib komisjoni jaoks esile tuua, et komisjon teeks lõpliku otsuse, tuleneb teatavate ainete kasutamisest kosmeetikatoodetes inimeste tervisele oht. Seega on määruse nr 1223/2009 eesmärgiga rohkem kooskõlas see, kui selle määruse artikli 27 lõikega 1 lubatud ajutisi meetmeid võib laiendada mitte ainult ühele konkreetsele tootele, mis on identifitseeritud selle kaubamärgi ja ärinimega, vaid paljudele toodetele, ( 39 ) mis on rühmitatud nendes sisalduva aine järgi. Kui need tooted ohustavad tervist, siis just seetõttu, et need sisaldavad kõnealust ainet.

86.

See tõlgendus – kordan – on kooskõlas lisade läbivaatamise menetluse metoodikaga, mida komisjon peab määruse nr 1223/2009 artikli 31 kohaselt kasutama, kui ta leiab, et ajutine meede on põhjendatud.

87.

Kui see läbivaatamise menetlus algatati pärast liikmesriigi ametiasutuse sekkumist, mida peetakse põhjendatuks, ja selle eesmärk on ennetada riske, mis on tingitud „kosmeetikatoodetes sisalduvate ainete kasutamisest“ (mitmuses), ( 40 ) on mõistlik, et liikmesriigi asutus oleks võinud kaaluda ühe sellise tootekategooriaga seotud riske, mille tooted sarnanevad selle poolest, et sisaldavad sama ainet, mis on väidetavalt inimeste tervisele ohtlik.

88.

Määruse nr 1223/2009 artiklites 27 ja 31 on viidatud kosmeetikatootele, mis on – nagu ma juba meenutasin – artikli 2 lõike 1 punktis a määratletud kui aine või ainete segu. Miski ei takista seega seda, et ühte tootekategooriat iseloomustatakse selliselt, et neis toodetes on teatavat ainet.

89.

Mulle näib, et see lahendus on kõige paremini kooskõlas määruse eesmärkide ja selle süstemaatilise tõlgendusega. Ühtsete tunnustega kosmeetikatoodete suhtes ajutise meetme kohaldamine tagab tõhusamalt inimeste tervise kaitse piisava taseme. See eesmärk kaalub üles määruse nr 1223/2009 tekstis esindatud erinevad vastandatud huvid.

90.

Seda seisukohta kinnitavad minu arvates kolm täiendavat argumenti:

91.

On tõsi, et kaitsemeede, mis on otsustatud selle järgi, et kosmeetikatoodete kategooria sisaldab teatud ainet, võib mõjutada nende kaupade vaba liikumist rohkem kui ühe konkreetse toote puhul. Komisjoni mure on seega õiguspärane selleks, et vältida siseturu killustumist ja kaitsta selle sektori täielikku ühtlustamist.

92.

Määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõike 3 tõlgendus, mille ma soovitan valida, ei ole vastuolus ühtlustatud nõuetega, mille järgimine on tagatud nii selle artiklis 28 ette nähtud õiguskaitsevahenditega kui ka komisjoni pädevusega tunnistada riigisisene meede vajaduse korral põhjendamatuks.

93.

Lõpuks tuleb märkida, et liikmesriigi ametiasutuste käsutuses olevad kaitsemeetmed on kooskõlas komisjoni võimalusega kasutada määruse nr 1223/2009 artikli 31 lõike 1 kolmandat lõiku, kui ta tuvastab „tungiva kiireloomulisuse“ seoses sama määruse lisades lubatud ainega.

94.

Kordan, et komisjoni selline võimalus ei välista algatusi liikmesriikide ametiasutustelt, kes võivad avastada nende territooriumil turustatava toote võimalikku tõsist ohtu inimeste tervisele ja reageerida kiiremini. Selle määruse artiklis 27 ette nähtud mehhanismi lisaväärtus, mis täiendab artikli 31 lõiget 1, seisneb just nimelt selles, et asutustele antakse tõhusad (vahetult täitmisele pööratavad) vahendid, säilitades samal ajal kosmeetikatoodete siseturu ühtsuse, jättes viimase sõna õiguse komisjonile.

95.

Vastavalt määruse nr 1223/2009 artikli 27 lõike 2 teisele lõigule kasutatakse „[e]simese lõigu kohaldamisel […] direktiivi 2001/95/EÜ[ ( 44 )] artikli 12 lõikes 1 sätestatud teabevahetuse süsteemi“.

96.

Komisjon rõhutab, et teabevahetus selles süsteemis (nimega „RAPEX“) piirdub ainult konkreetse toote suhtes võetud üksikmeetmetega, mitte ei hõlma ühe või mitme tootekategooria suhtes võetud üldiseid meetmeid.

97.

Oma väite toetuseks viitab komisjon rakendusotsusele (EL) 2019/417, ( 45 ) eriti selle lisa I osa punktile 4.4, mille kohaselt „[ü]ldiselt kohaldatavatest meetmetest, mis on vastu võetud riigi tasandil ning mille eesmärk on ennetada või piirata üldiselt kirjeldatud kategooria(te) tarbekaupade turustamist ja kasutamist […], ei tuleks komisjoni teavitada RAPEXi süsteemi kaudu“.

98.

Samas sättes on siiski lisatud, et „[k]õigist sellistest riigi tasandi meetmetest, mida kohaldatakse üksnes üldiselt määratletud tootekategooriate suhtes, nagu kõik tooted üldiselt või kõik sama otstarbega tooted, ning mitte nende toodete (tootekategooriate) suhtes, mis tehakse kindlaks konkreetselt nende kaubamärgi, eriomase välimuse, tootja, tarnija, mudeli nime või numbri jms järgi, tuleb komisjoni teavitada vastavalt […] direktiivile (EL) 2015/1535[ ( 46 )]“.

99.

Kui ANSM tegi vaidlusaluse otsuse, mille ta edastas komisjonile RAPEXi kaudu, ei kehtestanud ta piiranguid, mida „kohaldatakse üksnes üldiselt määratletud tootekategooriate suhtes“, vaid konkreetselt toodetele, mis identifitseeritakse selle järgi, et need sisaldavad fenoksüetanooli.

100.

Eespool öeldut arvestades teen ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esimesele kuni kolmandale küsimusele järgmiselt: