–

IS, esindajad: ügyvédek A. Pintér ja B. Csire,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja R. Kissné Berta,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, P. Huurnink ja J. Langer,

–

Rootsi valitsus, esindajad: H. Eklinder, C. Meyer-Seitz, H. Shev, J. Lundberg ja A. Falk ning hiljem O. Simonsson, H. Eklinder, C. Meyer-Seitz, H. Shev, J. Lundberg, M. Salborn Hodgson, A. M. Runeskjöld ja R. Shahsavan Eriksson,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár, H. Krämer ja R. Troosters ning hiljem A. Tokár, M. Wasmeier ja P. J. O. Van Nuffel,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (ELT 2010, L 280, lk 1) artikli 5 lõiget 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT 2012, L 142, lk 1) artikli 4 lõiget 5 ja artikli 6 lõiget 1, ELL artikli 6 lõiget 1 ja artikli 19 lõike 1 teist lõiku, ELTL artiklit 267 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, milles Türgi päritolu Rootsi kodanikku IS‑i süüdistatakse tulirelvade või laskemoona omandamist või vedu reguleerivate Ungari õigusnormide rikkumises.

3

Direktiivi 2010/64 põhjendustes 5, 12 ja 24 on märgitud:

[…]

[…]

4

Selle direktiivi artikkel 2 „Õigus suulisele tõlkele“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei räägi või ei mõista asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse viivitamata suuline tõlge kriminaalmenetluse ajal uurimisasutustes ja kohtutes, sh politsei poolt läbiviidava küsitlemise, kõikide kohtuistungite ja mis tahes vaheistungite ajal.

[…]

5.   Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlustega on kahtlustataval või süüdistataval isikul õigus vaidlustada otsus, mille kohaselt ei ole tõlge vajalik, ning juhul kui suuline tõlge oli kättesaadav, võimalus esitada kaebus selle kohta, et suulise tõlke kvaliteet ei olnud piisav menetluse õigluse tagamiseks.

[…]

8.   Käesoleva artikli alusel pakutav suuline tõlge on piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus, kindlustades eelkõige, et kahtlustatav või süüdistatav isik on teadlik tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisust ja on võimeline kasutama õigust kaitsele.“

5

Direktiivi artiklis 3 „Õigus oluliste dokumentide tõlkele“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei mõista asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse mõistliku ajavahemiku jooksul kõikide oluliste dokumentide kirjalik tõlge, et kindlustada talle võimalus kasutada õigust kaitsele ja tagada menetluse õiglus.

2.   Oluliste dokumentide hulka kuuluvad otsused, millega võetakse isikult vabadus, süüdistused või süüdistusaktid ja kohtuotsused.

[…]

5.   Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlustega on kahtlustataval või süüdistataval isikul õigus vaidlustada otsus, mille kohaselt ei ole dokumentide või nende lõikude tõlkimine vajalik, ning juhul kui kirjalik tõlge tehti, võimalus esitada kaebus selle kohta, et tõlke kvaliteet ei ole piisav menetluse õigluse tagamiseks.

[…]

9.   Käesoleva artikli alusel pakutav tõlge on piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus, kindlustades eelkõige, et kahtlustatav või süüdistatav isik on teadlik tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisust ja on võimeline kasutama õigust kaitsele.“

6

Direktiivi artiklis 5 „Kirjaliku ja suulise tõlke kvaliteet“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad konkreetseid meetmeid tagamaks, et pakutav suuline või kirjalik tõlge vastab artikli 2 lõike 8 ja artikli 3 lõike 9 alusel nõutavale kvaliteedile.

2.   Suulise ja kirjaliku tõlke kohasuse ja selle tõhusa kättesaadavuse edendamiseks püüavad liikmesriigid luua asjakohase kvalifikatsiooniga sõltumatute tõlkijate ja tõlkide registri või registrid. Kui selline register või sellised registrid on loodud, tehakse need vajaduse korral kättesaadavaks õigusnõustajale ja asjaomastele asutustele.

[…]“.

7

Direktiivi 2012/13 põhjendused 5, 30 ja 34 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

8

Direktiivi artiklis 1, milles on kirjas direktiivi eesmärk, on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse eeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses. Selles sätestatakse ka eeskirjad, mis käsitlevad nende isikute, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust, õigust saada teavet oma õiguste kohta.“

9

Direktiivi artiklis 3 „Õigus saada teavet õiguste kohta“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada:

2.   Liikmesriik tagab, et lõike 1 alusel esitatav teave antakse suuliselt või kirjalikult lihtsas ja arusaadavas keeles, võttes arvesse haavatavate isikute hulka kuuluvate kahtlustatavate või süüdistatavate isikute mis tahes erivajadusi.“

10

Direktiivi artiklis 4 „Õiguste deklaratsioon vahistamise korral“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriik tagab, et vahistatud või kinni peetud kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse viivitamata kirjalik õiguste deklaratsioon. Isikule antakse võimalus tutvuda õiguste deklaratsiooniga ja tal lubatakse seda hoida enda valduses kogu tema kinnipidamise aja jooksul.

[…]

5.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse talle arusaadavas keeles kirjutatud õiguste deklaratsioon. Kui õiguste deklaratsioon ei ole sobivas keeles kättesaadav, teavitatakse kahtlustatavat või süüdistatavat isikut tema õigustest suuliselt temale arusaadavas keeles. Seejärel esitatakse õiguste deklaratsioon kahtlustatavale või süüdistatavale isikule talle arusaadavas keeles põhjendamatu viivituseta.“

11

Direktiivi 2012/13 artiklis 6 „Õigus saada teavet süüdistuse kohta“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust.

2.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes vahistatakse või peetakse kinni, teatatakse tema vahistamise või kinnipidamise põhjused, sealhulgas kuritegu, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse.

3.   Liikmesriik tagab, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta.

[…]“.

12

Direktiivi artiklis 7 „Õigus tutvuda kohtuasja materjalidega“ on ette nähtud:

„1.   Kui kriminaalmenetluse raames isik vahistatakse ja peetakse kinni, tagab liikmesriik, et vahistatud isikule või tema kaitsjale tehakse kättesaadavaks konkreetse kohtuasjaga seotud dokumendid, mis on pädevate asutuste valduses ning mis on olulised vahistamise või kinnipidamise seaduslikkuse tõhusaks vaidlustamiseks siseriiklike õigusaktide alusel.

2.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule või tema kaitsjale antakse juurdepääs vähemalt kõigile kahtlustatavat või süüdistatavat isikut toetavatele või tema vastu kogutud tõendusmaterjalidele, mis on pädevate asutuste valduses, et tagada õiglane menetlus ja ette valmistada kaitse.

[…]“.

13

Selle direktiivi artikli 8 „Kontrollimine ja õiguskaitsevahendid“ kohaselt:

„1.   Liikmesriik tagab, et kui kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse artiklite 3–6 kohaselt, dokumenteeritakse see vastavalt asjaomase liikmesriigi õiguses sätestatud dokumenteerimiskorrale.

2.   Liikmesriik tagab, et kahtlustataval või süüdistataval isikul või tema kaitsjal on kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusega vaidlustamisõigus, kui pädevad asutused ei anna või keelduvad andmast käesoleva direktiivi alusel teavet.“

14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), põhjendustes 1 ja 9 on märgitud:

[…]

15

Selle direktiivi artiklis 8 „Õigus viibida kohtulikul arutelul“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus viibida kohtulikul arutelul.

2.   Liikmesriigid võivad näha ette, et kohtulik arutelu, mille tulemusena otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava süü või süütuse üle, võib toimuda ilma tema kohalviibimiseta, kui

[…]

4.   Kui liikmesriigid võimaldavad viia läbi kohtulikku arutelu kahtlustatava või süüdistatava puudumisel, kuid käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimusi ei ole võimalik täita, kuna kahtlustatava või süüdistatava asukohta ei ole võimalik mõistlikele pingutustele vaatamata kindlaks teha, võivad liikmesriigid ette näha, et otsuse saab siiski teha ja täitmisele pöörata. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et kahtlustatava või süüdistatava otsusest teavitamisel, eelkõige siis, kui nad tabatakse, teavitatakse neid ka võimalusest asjaomane otsus vaidlustada ja õigusest taotleda artikli 9 kohaselt uut kohtulikku arutelu või muud õiguskaitsevahendit.

[…]“.

16

Selle direktiivi artiklis 9 „Õigus taotleda uut kohtulikku arutelu“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kui kahtlustatav või süüdistatav ei viibinud teda puudutaval kohtulikul arutelul ja artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused ei olnud täidetud, on asjaomasel isikul õigus uuele kohtulikule arutelule või muule õiguskaitsevahendile, mis võimaldab kohtuasja, sealhulgas uued tõendid, uuesti sisuliselt läbi vaadata, mis võib viia algse otsuse tühistamiseni. Sellega seoses tagavad liikmesriigid, et asjaomasel kahtlustataval ja süüdistataval on õigus kohal viibida ja kooskõlas riigisiseste menetlusnormidega tõhusalt osaleda ning kasutada kaitseõigust.“

17

2017. aasta XC seaduse, millega kehtestatakse kriminaalmenetluse seadustik (büntetőeljárásról szóló 2017. évi XC. törvény; Magyar Közlöny 2017/90., edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“), § 78 lõikes 1 on sisuliselt ette nähtud, et kui kriminaalmenetluse osaline soovib kasutada muud keelt kui ungari keel, on tal õigus kasutada oma emakeelt ja tõlgi abi.

18

Kriminaalmenetluse seadustiku § 201 lõike 1 kohaselt võib kriminaalmenetluses määrata ainult tõlgi, kellel on ametlik kvalifikatsioon, aga juhul, kui see ei ole võimalik, võib määrata ka tõlgi, kes oskab asjaomast keelt piisavalt.

19

Kõnealuse seadustiku § 490 lõigetes 1 ja 2 on sisuliselt ette nähtud, et riigisisene kohus võib omal algatusel või menetlusosaliste taotlusel menetluse peatada ja esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse.

20

Nimetatud seadustiku § 491 lõike 1 punktis a on sisuliselt ette nähtud, et kriminaalmenetlust, mille menetlus on peatatud, tuleb jätkata, kui peatamise aluseks olnud põhjused on lakanud olemast.

21

Sama seadustiku § 513 lõike 1 punktis a on sätestatud, et eelotsusetaotluse esitamise otsust ei saa tavakorras edasi kaevata.

22

Kriminaalmenetluse seadustiku § 667 lõike 1 kohaselt võib legfőbb ügyész (peaprokurör, Ungari) esitada Kúriale (Ungari kõrgeim kohus) „kaebuse seaduse huvides“, milles palutakse tuvastada alama astme kohtute tehtud kohtuotsuste ja määruste õigusvastasus.

23

Selle seadustiku §‑s 669 on ette nähtud:

„1.   Kui Kúria [(Ungari kõrgeim kohus)] leiab, et seaduse huvides esitatud kaebus on põhjendatud, tuvastab ta kohtuotsuses, et kaebuse esemeks olev otsus on õigusvastane; vastasel korral jätab ta kaebuse kohtumäärusega rahuldamata.

2.   Kúria [(Ungari kõrgeim kohus)] võib asjaomase otsuse õigusvastasuse korral mõista süüdistatava isiku õigeks, tühistada meditsiinilise sundravi, menetluse lõpetada, määrata kergema karistuse või kohaldada leebemat meedet, tühistada vaidlustatud otsuse ja vajaduse korral suunata asja tagasi asja sisuliselt arutavale kohtule uue menetluse läbiviimiseks.

3.   Väljaspool neid lõikes 2 nimetatud juhtumeid on Kúria [(Ungari kõrgeim kohus)] otsus piiratud ainult õigusvastasuse tuvastamisega.

[…]“.

24

Nimetatud seadustiku § 755 lõike 1 punkti a alapunkti aa kohaselt tuleb juhul, kui süüdistatav, kes elab välismaal teadaoleval aadressil, on nõuetekohaselt kohale kutsutud ega ilmu kohtuistungile, kriminaalmenetlust jätkata tagaselja, kui ei ole alust teha Euroopa või rahvusvahelist vahistamismäärust või kui seda ei tehta, sest prokurör ei tee ettepanekut mõista vabadusekaotuslik karistus või paigutamine järelevalvega õppeasutusse.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kelleks on Pesti Központi Kerületi Bírósági (Pesti linnaosa kohus, Ungari) ainukohtunik, on pooleli kriminaalmenetlus Türgi päritolu Rootsi kodaniku IS‑i vastu, keda süüdistatakse tulirelvade või laskemoona omandamist, valdamist, valmistamist, turustamist, importi, eksporti või vedu reguleerivate Ungari õigusnormide rikkumises. Kohtumenetluse keel on ungari keel, mida süüdistatav ei valda. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et süüdistatav saab suhelda ainult tõlgi abil.

26

IS peeti Ungaris kinni 25. augustil 2015 ning kuulati kahtlustatavana üle samal päeval. Enne ülekuulamist taotles IS advokaadi ja tõlgi abi ning ülekuulamisel, kus advokaat ei saanud viibida, teavitati teda talle esitatud kahtlustusest. IS keeldus ütlusi andmast põhjendusega, et ta ei saanud oma advokaadiga nõu pidada.

27

Ülekuulamise käigus kasutas uurija rootsi keele tõlgi teenuseid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku sõnul ei ole aga mingit teavet selle kohta, kuidas tõlk valiti ja tema pädevust kontrolliti, ega selle kohta, kas tõlk ja IS said teineteisest aru.

28

Pärast seda ülekuulamist IS vabastati. Ta elas väljaspool Ungarit ning varem teatavaks tehtud aadressile saadetud kiri tuli tagasi märkega „ei tulnud järele“. Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik täpsustab, et kohtumenetluse etapis on süüdistatava kohalolek eelistungil siiski kohustuslik ning riigisisese või Euroopa vahistamismääruse saab teha vaid juhtudel, kui süüdistatavale võidakse määrata vabadusekaotuslik karistus. Ta märgib, et käesolevas kohtuasjas nõudis prokurör siiski rahalise karistuse määramist ning seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui süüdistatav määratud kuupäeval kohtusse ei ilmu, kohustatud jätkama menetlust tagaselja.

29

Neil asjaoludel täheldab eelotsusetaotluse esitanud kohtunik esimesena, et direktiivi 2010/64 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid võtavad konkreetseid meetmeid tagamaks, et pakutav suuline või kirjalik tõlge vastab selle direktiivi artikli 2 lõike 8 ja artikli 3 lõike 9 alusel nõutavale kvaliteedile, mis tähendab, et suulise tõlke kvaliteet peab olema piisav, et kindlustada menetluse õiglus, tagades eelkõige, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisust ja saab kasutada õigust kaitsele. Ta märgib ka, et selle direktiivi artikli 5 lõikes 2 on ette nähtud, et suulise ja kirjaliku tõlke kohasuse ja selle tõhusa kättesaadavuse edendamiseks peavad liikmesriigid püüdma luua asjakohase kvalifikatsiooniga sõltumatute tõlkijate ja tõlkide registri või registrid.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik juhib ka tähelepanu, et direktiivi 2012/13 artikli 4 lõikes 5 ja artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et kahtlustatavale või süüdistatavale tuleb viivitamata anda talle arusaadavas keeles kirjutatud õiguste deklaratsioon ning teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse.

31

Ta märgib selles kontekstis, et Ungaris ei ole ametlikku tõlkijate ja tõlkide registrit ning Ungari õigusaktides ei ole täpsustatud, keda ja mis kriteeriumide alusel saab kriminaalmenetluses ad hoc tõlkijaks või tõlgiks määrata, reguleeritud on ainult dokumentide tõestatud tõlge. Selliste õigusnormide puudumisel ei ole ei advokaadil ega kohtul võimalik tõlke kvaliteeti kontrollida. Ungari keelt mittevaldavat kahtlustatavat või süüdistatavat teavitatakse tema kahtlustatavana või süüdistatavana esimest korda ülekuulamisel kahtlustusest tema vastu ja tema menetluslikest õigustest tõlgi abil, kuid kui tõlgil ei ole asjakohast kvalifikatsiooni, võib see eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku sõnul rikkuda asjaomase isiku õigust saada teavet oma õiguste kohta ja tema kaitseõigusi.

32

Seega tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku sõnul küsimus, kas Ungari õigusnormid ja praktika on kooskõlas direktiividega 2012/13 ja 2010/64, ning kas vastuolu korral tuleneb liidu õigusnormidest, et liikmesriigi kohus ei tohi menetlust jätkata tagaselja.

33

Teisena selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohtunik, et alates 1. jaanuaril 2012 jõustunud kohtureformist kuulub kohtusüsteemi keskne juhtimine ja haldamine Országos Bírósági Hivatali (riiklik kohtute amet, Ungari) esimehe (edaspidi „OBH esimees“) pädevusse, kusjuures viimase nimetab ametisse Ungari Rahvuskogu üheksaks aastaks ning tal on ulatuslikud volitused, sh volitus otsustada kohtunike ametisse määramise üle, nimetada kohtute esimehed ja algatada kohtunike suhtes distsiplinaarmenetlust.

34

Ta täpsustab ka, et Országos Bírói Tanácsi (riiklik kohtute nõukogu, edaspidi „OBT“) – mille liikmeid valivad kohtunikud – ülesanne on teha järelevalvet OBH esimehe tegevuse üle ja teatud juhtudel otsustada tema otsuste heakskiitmise üle. OBT võttis 2. mail 2018 vastu aruande, milles tuvastas, et OBH esimees oli rikkunud seadust oma praktikaga, mis seisnes selles, et ta oli ilma asjakohase põhjenduseta tunnistanud kohtunike ja kohtute esimeeste vabade ametikohtade täitmise menetluse edutuks ja seejärel mitmel juhul nimetanud ajutiselt ametisse enda valitud kohtute esimehed. 24. aprillil 2018 teatas OBH esimees, et OBT toimimine ei ole seadusega kooskõlas, ning sellest ajast on ta keeldunud nimetatud organi ja selle liikmetega koostööd tegemast. OBT on juba korduvalt osutanud, et OBH esimees ja tema nimetatud kohtute esimehed eiravad selle organi pädevust.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik märgib veel, et ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu apellatsioonikohtuks oleva Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) esimehe on ajutiselt ametisse nimetanud OBH esimees. Selle teabe asjakohasuse rõhutamiseks selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohtunik mõju, mida OBH esimees võib avaldada kohtunike tööle ja ametialasele edasiliikumisele, sealhulgas kohtuasjade jaotusele, distsiplinaarvolitustele ja töökeskkonnale.

36

Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtunikul tekkinud küsimus selle kohta – viidates esiteks mõnele rahvusvahelisele arvamusele ja aruandele, milles on tuvastatud, et OBH esimehe kätte on koondunud ülemäärane võim ja sellele puudub vastukaal, ning teiseks Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale –, kas selline olukord on kooskõlas ELL artikliga 19 ja harta artikliga 47 kaitstud kohtute sõltumatuse põhimõttega. Tal on tekkinud ka küsimus, kas niisuguses olukorras saab selles kohtus pooleli olevat menetlust pidada õiglaseks.

37

Kolmandana mainib eelotsusetaotluse esitanud kohtunik, et 1. septembril 2018 jõustunud seadusemuudatusega suurendati prokuröride lisatasusid, kuid kohtunike töötasu käsitlevaid õigusnorme ei muudetud. Seetõttu on kohtunike palk nüüd aastakümnete lõikes esimest korda madalam kui vastava taseme prokuröridel, kellel on sama aste ja teenistusstaaž. OBT teatas sellest olukorrast Ungari valitsusele, kes lubas palgareformi hiljemalt 1. jaanuariks 2020, kuid vastavat seaduseelnõu ei ole ikka veel esitatud, mistõttu on kohtunike palk püsinud muutumatuna 2003. aastast saadik. Eelotsusetaotluse esitanud kohtunikul on seega tekkinud küsimus, kas arvestades eelkõige inflatsiooni ja keskmise palga tõusu Ungaris aastate jooksul, ei tähenda see, et nende kohtunike palka ei ole pika aja jooksul kohandatud, selle palga vähendamist, ja kas see tagajärg ei tulene Ungari valitsuse tahtlikust kavatsusest asetada nad võrreldes prokuröridega ebasoodsamasse olukorda. Lisaks rikub OBH esimehe ja kohtute esimeeste praktika maksta omal äranägemisel mõnele kohtunikule preemiaid ja boonuseid – mis võivad vahel olla kohtunike põhipalgaga võrreldes väga suured – üldiselt ja süstemaatiliselt kohtute sõltumatuse põhimõtet.

38

Neil asjaoludel otsustas Pesti Központi Kerületi Bíróság (Pesti linnaosa kohus, Ungari) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik esitas 18. novembri 2019. aasta otsusega (edaspidi „täiendav eelotsusetaotlus“) taotluse täiendada oma esialgset eelotsusetaotlust.

40

Täiendavast eelotsusetaotlusest selgub, et peaprokurör esitas 19. juulil 2019 kriminaalmenetluse seadustiku § 667 alusel Kúriale (Ungari kõrgeim kohus) esialgse eelotsusetaotluse peale kaebuse seaduse huvides. Lisaks selgub sellest, et Kúria (Ungari kõrgeim kohus) tunnistas selle eelotsusetaotluse 10. septembri 2019. aasta otsusega õigusvastaseks, otsustades sisuliselt, et esitatud küsimused ei puutu põhikohtuasja lahendamisel asjasse (edaspidi „Kúria otsus“).

41

Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik selgitab, et Kúria otsusest tuleneb, et ELTL artikliga 267 kehtestatud eelotsusesüsteemi eesmärk on paluda Euroopa Kohtul võtta seisukoht küsimustes, mis ei puuduta mitte liikmesriigi põhiseaduslikku korda, vaid liidu õigust, et tagada selle õiguse ühetaoline tõlgendamine Euroopa Liidus. Selle otsuse kohaselt on kriminaalmenetluse peatamine lubatud üksnes selleks, et teha lõplik otsus süüdistatava süü kohta. Kúria (Ungari kõrgeim kohus) leiab aga, et eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku esialgses eelotsusetaotluses sõnastatud eelotsuse küsimused ei puutu IS‑i süü hindamisel asjasse, mistõttu on see taotlus õigusvastane. Kúria otsuses on mainitud ka tema enda varasemaid põhimõttelisi otsuseid, mille kohaselt ei ole vaja esitada eelotsusetaotlust, et tuvastada, et kohaldatav Ungari õigus ei ole kooskõlas liidu õigusega kaitstud aluspõhimõtetega.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik leiab, et kuigi Kúria otsus piirdub esialgse eelotsusetaotluse õigusvastaseks tunnistamisega, tühistamata eelotsusetaotlust ennast, saab sellel seaduse huvides esitatud kaebuse kohta tehtud otsusel olema oluline mõju alama astme kohtute edaspidisele kohtupraktikale, kuna selliste kaebuste eesmärk on ühtlustada liikmesriigi kohtupraktikat. Seetõttu võib Kúria otsus mõjuda tulevikus heidutavalt alama astme kohtute kohtunikele, kes kavatsevad esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse.

43

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtunikul tekkinud küsimus, kuidas minna edasi tema menetluses oleva kriminaalmenetlusega, mis on praegu peatatud, ja ta leiab, et vastus sõltub sellest, kas Kúria otsus on õigusvastane või mitte.

44

Võib nimelt ilmneda, et Kúria (Ungari kõrgeim kohus) toimis õigesti, kui ta analüüsis eelotsusetaotlust ja tunnistas selle õigusvastaseks. Sellisel juhul peaks eelotsusetaotluse esitanud kohtunik kaaluma põhikohtuasja menetlemise jätkamist, kuna kriminaalmenetluse seadustiku § 491 lõike 1 punkti a kohaselt jätkab kohus asja menetlemist, kui menetluse peatamise põhjus ära langeb. Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik tõdeb, et ükski Ungari õigusnorm ei näe ette, mida tuleks teha, kui kohtuasja menetlemine on peatatud õigusvastaselt. Sellele vaatamata saaks kõnealust kriminaalmenetluse seadustiku sätet analoogiast lähtuva arutluskäigu alusel tõlgendada nii, et kohus on sellisel juhul kohustatud jätkama kohtuasja menetlemist.

45

Kuid võib ka ilmneda, et Kúria (Ungari kõrgeim kohus) eksis, kui ta selle taotluse õigusvastaseks tunnistas, ja sellisel juhul peaks alama astme kohus kõrgema kohtu otsuse liidu õigusega vastuolus olemise tõttu kohaldamata jätma, hoolimata kõrgema astme kohtu põhiseaduslikust pädevusest tagada liikmesriigi õiguse ühtsus.

46

Lisaks põhineb Kúria otsus riigisisesel kohtupraktikal, mille kohaselt ei saa Ungari õiguse liidu õigusega kooskõla küsimust käsitleda eelotsusemenetluses. Selline kohtupraktika on vastuolus liidu õiguse esimuse põhimõttega ja Euroopa Kohtu praktikaga.

47

Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik lisab, et Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) esimees algatas 25. oktoobril 2019 tema suhtes distsiplinaarmenetluse samadel põhjendustel, nagu on esitatud Kúria otsuses.

48

Olles saanud Ungari valitsuselt teate, et viimati nimetatud menetlus on lõpetatud, esitas Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtunikule järelepärimise. Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik kinnitas 10. detsembri 2019. aasta vastuses, et Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) esimees võttis akti, milles nõudis distsiplinaarmenetluse algatamist, 22. novembri 2019. aasta dokumendiga tagasi.

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohtunik märkis siiski ka, et ta ei kavatse täiendavat eelotsusetaotlust selles osas muuta, kuna tema mure ei tulene mitte sellest, et tema enda suhtes algatati distsiplinaarmenetlus, vaid pigem sellest, et taolistel asjaoludel on üleüldse võimalik selline menetlus algatada.

50

Eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku sõnul ei seadnud ei tema otsene ülemus ega Pesti Központi Kerületi Bírósági (Pesti linnaosa kohus) kriminaalosakonna juhataja kahtluse alla tema töö kvaliteeti kohtunikuna, mistõttu on selle distsiplinaarmenetluse ainus põhjus esialgse eelotsusetaotluse sisu.

51

Neil asjaoludel otsustas Pesti Központi Kerületi Bíróság (Pesti linnaosa kohus) esitada Euroopa Kohtule kaks täiendavat eelotsuse küsimust:

52

Täiendavas eelotsusetaotluses palus eelotsusetaotluse esitanud kohtunik samuti, et käesolev kohtuasi lahendataks Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 alusel kiirendatud menetluses. Selle taotluse põhjenduseks väidab ta, et kiirendatud menetluse kohaldamine on põhjendatud eelkõige asjaoluga, et Kúria otsusel ja tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusel võib olla äärmiselt negatiivne heidutav mõju, mis võib mõjutada kõiki Ungaris edaspidi tehtavaid otsuseid ELTL artikli 267 alusel eelotsusemenetluse alustamise kohta.

53

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

54

Sellega seoses tuleb märkida, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend erakorralisele kiireloomulisusele vastamiseks. Euroopa Kohtu praktikast ilmneb veel, et kiirendatud menetlust ei pruugita kohaldada, kui kohtuasjas tekkinud õiguslike probleemide tundlikkus ja keerukus on sellise menetluse kohaldamisega raskesti ühitatavad, eelkõige kui Euroopa Kohtu menetluse kirjalikku osa ei ole otstarbekas lühendada (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociația Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Käesoleval juhul jättis Euroopa Kohtu president pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist taotluse lahendada käesolev kohtuasi kiirendatud menetluses 19. detsembri 2019. aasta otsusega rahuldamata. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 48, on akt, millega algatati eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetlus, tagasi võetud. Ka ei puuduta põhikohtuasjas toimuv kriminaalmenetlus isikut, kelle suhtes kohaldatakse vabadusekaotuslikku meedet.

56

Neil asjaoludel ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe ja selgituste põhjal ilmnenud, et käesolev kohtuasi, milles nähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktist 52 on pealegi tekkinud väga tundlikud ja keerukad küsimused, oleks sedavõrd kiireloomuline, et erandkorras oleks põhjendatud kalduda kõrvale eelotsusetaotluste suhtes kohaldatavatest tavalistest menetlusnormidest.

57

Neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohtunik sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi kõrgeim kohus tuvastab seaduse huvides esitatud kaebuse põhjal, et eelotsusetaotlus, mille alama astme kohus selle sätte alusel Euroopa Kohtule esitas, on õigusvastane, olgugi et see kõrgeima kohtu otsus ei mõjuta eelotsusetaotluse esitamise otsuse õiguslikku toimet, ja kas sellisel juhul tuleb liidu õiguse esimuse põhimõtet tõlgendada nii, et see kohustab seda alama astme kohut jätma selline kõrgeima kohtu otsus arvesse võtmata.

58

Ungari valitsus väidab, et neljas küsimus on vastuvõetamatu, kuna täiendavas eelotsusetaotluses esitatud põhjendused liidu õiguse tõlgendamise vajalikkuse kohta ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased, arvestades eelkõige asjaolu, et Kúria otsusel puudub eelotsusetaotlusele õiguslik mõju. Lisaks väidab ta, et eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku oletused selle kohta, kuidas see otsus võib tulevikus eelotsusemenetlusi mõjutada, põhinevad tulevastel ja hüpoteetilistel sündmustel ega ole sellistena põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.

59

Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlus näeb ette liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu tiheda koostöö, mis põhineb nendevahelisel ülesannete jaotusel ja kujutab endast vahendit, mille abil Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida nad vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (vt selle kohta 21. juuni 2007. aasta kohtuotsus Omni Metal Service, C‑259/05, EU:C:2007:363, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on selle koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava lahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Kuna käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtunikul tekkinud küsimus, kuidas minna edasi põhikohtuasjas toimuva kriminaalmenetlusega, kui Kúria otsust tuleb pidada liidu õigusega vastuolus olevaks, siis tuleb tõdeda, et isegi kui Kúria otsus ei tühista ega muuda eelotsusetaotlust ega kohusta ka eelotsusetaotluse esitanud kohtunikku seda taotlust tagasi võtma või muutma, on Kúria otsusel siiski tagajärjed eelotsusetaotluse ja põhikohtuasjas toimuva kriminaalmenetluse jaoks.

63

Kui see kõrgeim kohus kvalifitseerib alama astme kohtu esitatud eelotsusetaotluse õigusvastaseks, on sellisel kvalifitseerimisel nimelt tingimata tagajärjed viimati nimetatud kohtu jaoks, isegi kui sellel puudub vahetu mõju eelotsusetaotluse kehtivusele. Nõnda peab eelotsusetaotluse esitanud kohtunik käesoleval juhul eeskätt otsustama, kas ta jääb oma eelotsuse küsimuste juurde või mitte, ning seega ühtlasi otsustama, kas ta jätab kehtima oma menetluse peatamise otsuse, mida Kúria (Ungari kõrgeim kohus) pidas sisuliselt õigusvastaseks, või kas ta, vastupidi, võtab oma küsimused sellest otsusest lähtudes tagasi ja jätkab põhikohtuasjas kriminaalmenetlust.

64

Ühtlasi, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, avaldati Kúria otsus ametlikus kogumikus, milles avaldatakse põhimõttelised otsused, et tagada liikmesriigi õiguse ühetaolisus.

65

Peale selle peab eelotsusetaotluse esitanud kohtunik sellistel asjaoludel ka hindama, kas oma esialgse eelotsusetaotluse juurde jäädes ei loo ta võimalust põhikohtuasjas tema poolt edaspidi tehtava sisulise lahendi vaidlustamiseks põhjusel, et ta tegi menetluse käigus eelotsusetaotluse esitamiseks kohtumääruse, mille Kúria (Ungari kõrgeim kohus) on õigusvastaseks tunnistanud.

66

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et neljandat küsimust ei saa pidada põhikohtuasja lahendamisel asjakohatuks ja see on seega vastuvõetav.

67

Esimesena tuleb seoses küsimusega, kas ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi kõrgeim kohus tuvastab seaduse huvides esitatud kaebuse põhjal, et alama astme kohtu poolt selle sätte alusel Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlus on õigusvastane, olgugi et see kõrgeima kohtu otsus ei mõjuta eelotsusetaotluse esitamise otsuse õiguslikku toimet, meelde tuletada, et aluslepingutega loodud kohtusüsteemi alustala on ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlus, mille eesmärk on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise kohtunike dialoogi loomise teel tagada liidu õiguse tõlgendamise ühtsus, mis võimaldab sel viisil tagada ka selle õiguse järjepidevuse, täieliku toime ja autonoomia ning lõpuks ka aluslepingutega kehtestatud õiguse ainuomase olemuse (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Euroopa Kohus on selle kohta korduvalt otsustanud, et liikmesriigi kohtutel on kõige ulatuslikum pädevus esitada Euroopa Kohtule liidu õiguse asjasse puutuvate sätete tõlgendamise küsimus, kusjuures see õigus muutub viimase astme kohtute jaoks kohustuseks, välja arvatud Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud erandite korral (5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus PFE, C‑689/13, EU:C:2016:199, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Nii see õigus kui ka kohustus on nimelt lahutamatult seotud ELTL artiklis 267 ette nähtud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöösüsteemiga ning selle sättega liikmesriigi kohtutele usaldatud liidu õiguse kohaldamise ülesannetega (5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus PFE, C‑689/13, EU:C:2016:199, punkt 33).

70

Seetõttu on kohtuasja menetleval liikmesriigi kohtul juhul, kui ta leiab, et asjas kerkib üles liidu õiguse tõlgendamist või kehtivust käsitlev küsimus, vastavalt olukorrale õigus või kohustus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, ilma et selle õiguse teostamist või kohustuse täitmist saaksid takistada õigusnormidest või kohtupraktikast tulenevad riigisisesed reeglid (5. aprilli 2016. aasta kohtuotsus PFE, C‑689/13, EU:C:2016:199, punkt 34).

71

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuigi Kúria otsus piirdub üksnes esialgse eelotsusetaotluse õigusvastasuse tuvastamisega ning ei tühista eelotsusetaotlust sisaldavat otsust ega kohusta eelotsusetaotluse esitanud kohtunikku seda taotlust tagasi võtma ja põhikohtuasja menetlemist jätkama, teostas Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kriminaalmenetluse seadustiku §‑st 490 lähtudes esialgse eelotsusetaotluse õiguspärasust kontrollides kontrolli, mis – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 – sarnaneb kontrolliga, mida teeb Euroopa Kohus, et välja selgitada, kas eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

72

Olgugi et eelotsusetaotluse esitamise otsuse kohtulik vaidlustamine liikmesriigi õiguse alusel ei ole ELTL artikliga 267 vastuolus, ei ole selle artikliga kooskõlas kõrgeima kohtu otsus, millega eelotsusetaotlus tunnistatakse õigusvastaseks põhjusel, et esitatud küsimused ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased ja vajalikud, sest selliste asjaolude hindamine kuulub Euroopa Kohtu ainupädevusse eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse üle otsustamisel, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 60 ja 61 viidatud Euroopa Kohtu praktikast (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Cartesio, C‑210/06, EU:C:2008:723, punktid 93–96).

73

Lisaks, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 48, oleks liidu õiguse toimimine ohus, kui kõrgeimale riigisisesele kohtule esitatud kaebuse tulemus võiks heidutada liidu õigusega reguleeritavat õigusvaidlust lahendavat liikmesriigi kohtunikku kasutamast talle ELTL artikliga 267 antud õigust esitada Euroopa Kohtule küsimusi liidu õiguse tõlgendamise või kehtivuse kohta, et otsustada, kas riigisisene õigusnorm on liidu õigusega kooskõlas või mitte (vt selle kohta 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Melki ja Abdeli, C‑188/10 ja C‑189/10, EU:C:2010:363, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Isegi kui Kúria (Ungari kõrgeim kohus) ei kohustanud eelotsusetaotluse esitanud kohtunikku algset eelotsusetaotlust tagasi võtma, leidis see kõrgeim kohus oma otsuses siiski, et see eelotsusetaotlus on õigusvastane. Selline õigusvastasuse tuvastamine nõrgestab aga nii Euroopa Kohtu poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtunikule antavate vastuste autoriteeti kui ka otsust, mille viimane teeb nendest vastustest lähtudes.

75

Lisaks võib see Kúria (Ungari kõrgeim kohus) otsus ajendada Ungari kohtuid hoiduma Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuste esitamisest, et vältida seda, et üks pooltest vaidlustab selle otsuse alusel nende eelotsusetaotlused või et nende peale esitatakse kaebus seaduse huvides.

76

Sellega seoses tuleb meenutada, et mis puudutab eelotsusetaotluse mehhanismi, siis „[a]sjaomaste isikute valvsus oma õiguste kaitsel tagab tõhusa järelevalve lisaks järelevalvele, mille [ELTL artiklid 258 ja 259] usaldavad komisjoni ja liikmesriikide hoolde“ (5. veebruari 1963. aasta kohtuotsus van Gend & Loos, 26/62, EU:C:1963:1, lk 25). Liikmesriigi kohtutele ELTL artikliga 267 antud pädevuse teostamise piiramine tooks kaasa isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse piiramise.

77

Seega rikub Kúria otsus ELTL artikliga 267 liikmesriigi kohtutele antud õigusi ja järelikult kahjustab ka eelotsusetaotluste esitamise mehhanismi abil loodud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö tõhusust (vt analoogia alusel 5. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punkt 25).

78

Mis puudutab teisena küsimust, kas liidu õiguse esimuse põhimõte paneb liikmesriigi kohtunikule – kes on esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mille õigusvastasuse on tuvastanud asjaomase liikmesriigi kõrgeim kohus, olgugi et see kõrgeima kohtu otsus ei mõjuta eelotsusetaotluse esitamise otsuse õiguslikku toimet – kohustuse jätta selline kõrgeima kohtu otsus arvesse võtmata, siis tuleb esiteks meenutada, et liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt on liidu õigus liikmesriikide õiguse ees kohaldatav esmajärjekorras. See põhimõte paneb seega kõigile liikmesriikide asutustele kohustuse tagada erinevate liidu õigusnormide täielik toime, kuna liikmesriikide õigus ei või mõjutada nende erinevate õigusnormide toimet nimetatud riikide territooriumil (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociația Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 244 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Seetõttu on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt ei saa asjaolu, et liikmesriik tugineb riigisisestele õigusnormidele, isegi kui need on põhiseaduse sätted, kahjustada liidu õiguse ühtsust ja tõhusust. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on liidu õiguse esimuse põhimõttega kaasnev mõju nimelt siduv kõigile liikmesriigi organitele, ilma et seda saaksid muu hulgas takistada kohtute pädevust reguleerivad riigisisesed sätted, sealhulgas need, mis tulenevad põhiseadusest (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociația Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 245 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Teiseks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigisisene õigusnorm, mis takistab ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluse rakendamist, tuleb jätta kohaldamata, ilma et asjaomasel kohtul oleks vaja taotleda või oodata selle riigisisese sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlikul teel või mis tahes muu põhiseadusliku vahendiga (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Sellest järeldub, et liidu õiguse esimuse põhimõte kohustab alama astme kohut jätma arvesse võtmata asjaomase liikmesriigi kõrgeima kohtu otsuse, kui ta leiab, et see otsus rikub talle ELTL artikliga 267 antud õigusi ning järelikult kahjustab eelotsusetaotluse esitamise mehhanismiga loodud Euroopa Kohtu ja riigisiseste kohtute koostöö tõhusust. Tuleb täpsustada, et arvestades nende õiguste ulatust, ei saa sellise otsuse jõusse jätmist põhjendada asjaoluga, et Euroopa Kohus võib eelotsusetaotluse kohta tehtud otsuses leida, et eelotsuse küsimused, mille alama astme kohus Euroopa Kohtule esitas, on tervikuna või osaliselt vastuvõetamatud.

82

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et esiteks tuleb ELTL artiklit 267 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi kõrgeim kohus tuvastab seaduse huvides esitatud kaebuse põhjal, et eelotsusetaotlus, mille alama astme kohus selle sätte alusel Euroopa Kohtule esitas, on õigusvastane põhjusel, et esitatud küsimused ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased ja vajalikud, olgugi et see kõrgeima kohtu otsus ei mõjuta eelotsusetaotluse esitamise otsuse õiguslikku toimet, ja et teiseks kohustab liidu õiguse esimuse põhimõte seda alama astme kohut jätma selline liikmesriigi kõrgeima kohtu otsus arvesse võtmata.

83

Viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohtunik sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, harta artiklit 47 ja ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohtuniku suhtes algatatakse distsiplinaarmenetlus põhjusel, et ta on esitanud Euroopa Kohtule nimetatud artikli 267 alusel eelotsusetaotluse.

84

Ungari valitsus ja komisjon väidavad, et viies küsimus on vastuvõetamatu. See valitsus väidab sisuliselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusel, mis seejärel tagasi võeti ja lõpetati, ei ole tähtsust, kuna selle mõju eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku lahendi tegemisele ei ole võimalik kindlaks määrata. Komisjon väidab sisuliselt, et see küsimus ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane ja et igal juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtunik esitanud mingit teavet selle kohta, kuidas distsiplinaarmenetluse algatamine mõjutab tal pooleli oleva kriminaalmenetluse jätkamist.

85

Sellega seoses ja võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 60 ja 61 juba meenutatud kohtupraktikat tuleb rõhutada, et 10. detsembri 2019. aasta vastuses Euroopa Kohtu esitatud teabetaotlusele täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohtunik, et hoolimata tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse lõpetamisest on tema küsimus endiselt asjakohane, kuna tema kahtlused tulenevad sellest tõsiasjast, et niisugustel asjaoludel saab üleüldse distsiplinaarmenetluse algatada, ja ei sõltu seega selle menetluse jätkamisest.

86

Lisaks tuleb tõdeda, et neljas ja viies eelotsuse küsimus on tihedalt seotud. Nimelt nähtub täiendavast eelotsusetaotlusest, et Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) esimees koostas akti, milles nõudis eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, just Kúria otsuse tõttu tunnistada esialgne eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks. Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohtunik oma viienda küsimusega sisuliselt teada, kas ta võib põhikohtuasjas sisulist otsust tehes Kúria otsust mitte järgida, ilma et ta peaks seejuures kartma, et tema suhtes Kúria otsuse alusel algatatud distsiplinaarmenetlust taasalustatakse.

87

Järelikult seisab eelotsusetaotluse esitanud kohtunik sama moodi nagu ka neljanda küsimuse puhul silmitsi menetlusliku takistusega, mis tuleneb liikmesriigi õigusnormide kohaldamisest tema suhtes ja mille ta peab kõrvaldama enne, kui ta saab lahendada põhikohtuasja ilma välise sekkumiseta ja seega vastavalt harta artiklile 47 täiesti sõltumatult (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt soovib ta teada, millistel tingimustel jätkata põhikohtuasja pärast Kúria otsust, millega tunnistati esialgne eelotsusetaotlus õigusvastaseks ja mis oli samuti põhjuseks tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisele. Selles osas erineb käesolev kohtuasi nendest kohtuasjadest, milles tehti 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny (C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234) ja milles eelotsusetaotlused esitanud kohtud ei vajanud Euroopa Kohtu vastuseid liidu õiguse tõlgendamise küsimustele selleks, et lahendada liikmesriigi õiguse menetlusküsimused enne, kui nad said asuda nende menetluses olnud vaidlusi sisuliselt lahendama.

88

Seega on viies küsimus vastuvõetav.

89

Kõigepealt tuleb märkida, et viies küsimus puudutab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu, harta artikli 47 ja ELTL artikli 267 tõlgendamist. Eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub siiski, et – nagu on sisuliselt juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 86 ja 87 – see küsimus tekib seoses menetlusliku probleemiga, mis tuleb lahendada enne põhikohtuasja sisulist lahendamist ja mis seab kahtluse alla pädevuse, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtunikul on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses. Seega tuleb viiendat küsimust analüüsida üksnes ELTL artikli 267 seisukohast.

90

Sellega seoses tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 68–70 ja 72 meenutatud Euroopa Kohtu praktikat arvestades rõhutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et riigisisesed sätted, millest tuleneb, et liikmesriigi kohtunike suhtes võidakse algatada distsiplinaarmenetlus asjaolu tõttu, et nad on esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, ei ole lubatavad. Ka ainuüksi võimalus, et kohtuniku suhtes võib algatada distsiplinaarmenetluse, kuna ta esitas eelotsusetaotluse või otsustas jääda pärast selle esitamist oma taotluse juurde, võib nimelt kahjustada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise pädevuse tegelikku kasutamist liikmesriigi kohtunike poolt ja liidu õiguse kohaldamise eest vastutava kohtuniku ülesannete tegelikku teostamist (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 227).

91

Asjaolu, et nende kohtunike suhtes ei algatata distsiplinaarmenetlust või neile ei määrata distsiplinaarkaristusi selle eest, et nad on teostanud nende ainupädevuses olevat õigust pöörduda Euroopa Kohtusse, kujutab endast pealegi nende sõltumatusele omast tagatist, kusjuures see sõltumatus on eriti oluline selle õigusalase koostöö süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast, mida kehastab ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluse mehhanism (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

92

Lisaks tuleb märkida, et distsiplinaarmenetlus, mis algatatakse põhjusel, et liikmesriigi kohtunik on otsustanud esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, võib heidutada kõiki riigisiseseid kohtuid selliseid taotlusi esitamast, see aga võib ohustada liidu õiguse ühetaolist kohaldamist.

93

Eeltoodut arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohtuniku suhtes algatatakse distsiplinaarmenetlus põhjusel, et ta on esitanud Euroopa Kohtule nimetatud sätte alusel eelotsusetaotluse.

94

Ungari valitsus väidab, et põhikohtuasi on – nagu tõdes ka Kúria (Ungari kõrgeim kohus) – selline kohtuasi, milles faktiliste asjaolude ja õigusliku poole hindamine on lihtne ning mis põhimõtteliselt ei nõua liidu õiguse tõlgendamist. Viidates Kúria otsusele, väidab see valitsus üldiselt, et põhikohtuasjas toimuvas kriminaalmenetluses ei ole ilmnenud ühtegi faktilist asjaolu ega tegurit, mis võimaldaks järeldada, et selles menetluses on rikutud keeltekasutust reguleerivaid õigusnorme või et asja menetlevad ametivõimud on mõne kohustuse täitmata jätnud, ja millest eelotsusetaotluse esitanud kohtunik oleks võinud tuletada liidu õiguse tõlgendamise vajaduse. Kuna tõlke kvaliteet ei tekita konkreetselt põhikohtuasjas ühtegi tegelikku probleemi, on selle küsimuse esimene osa hüpoteetiline ja seetõttu ei ole Euroopa Kohtul vaja ega võimalik sellele vastata. Samamoodi ei ole põhikohtuasja asjaolusid arvestades vaja vastata ka selle küsimuse teisele osale, kuna Ungari valitsuse hinnangul on Kúria (Ungari kõrgeim kohus) poolt uurimistoimiku põhjal välja selgitatud asjaolude põhjal võimalik tuvastada, et süüdistatav mõistis talle esitatud süüdistusi.

95

Sellega seoses ja võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikat, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 60 ja 61, tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtunik toob esialgses eelotsusetaotluses selgelt välja, millistel asjaoludel ta otsustas selle küsimuse esitada, ja selle küsimuse esitamise põhjused. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 25–28, on põhikohtuasjas nimelt tegemist tagaselja toimuva kriminaalmenetlusega, mis on alustatud Türgis sündinud Rootsi kodaniku suhtes, keda süüdistatakse tulirelvi ja laskemoona käsitlevate Ungari õigusnormide rikkumises, pärast uurimist, mille käigus politsei kuulas ta üle rootsi keele tõlgi juuresolekul, kuid ilma, et teda oleks abistanud advokaat, olgugi et selle ülekuulamise käigus teatati talle, et teda kahtlustatakse mainitud riigisiseste õigusnormide rikkumises. Seega on põhikohtuasjal ilmselge seos direktiivide 2010/64 ja 2012/13 sätetega, mida käsitleb esimene küsimus.

96

Lisaks, mis puudutab Ungari valitsuse argumenti, mille kohaselt on põhikohtuasi selline kohtuasi, milles faktiliste asjaolude ja õigusliku poole hindamine on lihtne ning mis seetõttu ei nõua, et Euroopa Kohus tõlgendaks liidu õigust, mistõttu ei ole eelotsusetaotluse esitamine vajalik, siis piisab, kui meenutada esiteks, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 60 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, on üksnes asja menetleva ja selles tehtava lahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Teiseks ei saa selline asjaolu takistada liikmesriigi kohut esitamast Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust ja see ei muuda esitatud küsimust vastuvõetamatuks (vt selle kohta 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Ubezpieczeniowy Fundusz Gwarancyjny, C‑383/19, EU:C:2021:337, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et esimene küsimus on vastuvõetav.

98

Kõigepealt tuleb märkida, et esimene küsimus viitab ELL artikli 6 lõikele 1. Peale üldise viite harta kohaldatavusele ei toeta see säte aga eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku arutluskäiku, nii nagu see on esitatud esialgse eelotsusetaotluse põhjendustes. Lisaks on tegemist üldsättega, millega liit tunnustab harta aluslepingutega samaväärset õigusjõudu, milles on täpsustatud, et harta sätted ei laienda mingil viisil liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega, ning milles on konkretiseeritud hartaga kaitstud õiguste, vabaduste ja põhimõtete tõlgendamise meetodit. Neil asjaoludel ei ole see säte esimese küsimuse analüüsimisel asjakohane.

99

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale võib aga Euroopa Kohus jõuda järeldusele, et tal on vaja arvesse võtta selliseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohtunik ei ole oma küsimuses viidanud (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Smith, C‑122/17, EU:C:2018:631, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Harta artikli 48 lõike 1 kohaselt peetakse iga süüdistatavat süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Peale selle on harta artikli 48 lõikes 2 täpsustatud, et iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud.

101

Lisaks on oluline märkida, et harta artikli 52 lõikes 3 on täpsustatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis neile selle konventsiooniga ette on nähtud. Nagu nähtub selgitustest harta artikli 48 kohta, mida ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja harta artikli 52 lõike 7 kohaselt tuleb harta tõlgendamisel arvesse võtta, vastab harta artikkel 48 EIÕK artikli 6 lõigetele 2 ja 3. Euroopa Kohus peab seega tagama, et tõlgendusega, mille ta harta artiklile 48 annab, oleks kindlustatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 6 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Gambino ja Hyka, C‑38/18, EU:C:2019:628, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Neil asjaoludel palub eelotsusetaotluse esitanud kohtunik esimese küsimuse esimeses osas sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2010/64 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriikidele kohustuse luua sõltumatute tõlkijate ja tõlkide register või tagada, et kohtumenetluses pakutud suulise tõlke kvaliteedi piisavust peab saama kontrollida.

103

Selle kohta tuleb märkida, et direktiivi 2010/64 artikli 5 lõikes 2 on ette nähtud, et „[liikmesriigid püüavad] luua asjakohase kvalifikatsiooniga sõltumatute tõlkijate ja tõlkide registri või registrid“.

104

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (2. septembri 2015. aasta kohtuotsus Surmačs, C‑127/14, EU:C:2015:522, punkt 28, ja 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus DHL Express (Austria), C‑2/15, EU:C:2016:880, punkt 19).

105

Juba selle sätte sõnastusest, mis kasutab tegusõna „püüdma“, nähtub, et nõutava kvalifikatsiooniga sõltumatute tõlkijate ja tõlkide registri loomine kujutab endast pigem programmilist nõuet kui tulemuse saavutamise kohustust, ja sellel iseenesest ei ole vahetut õigusmõju.

106

Sellist grammatilist tõlgendust kinnitab selle sätte kontekst ja direktiiviga 2010/64 taotletavad eesmärgid.

107

Direktiivi põhjenduse 12 kohaselt kehtestatakse direktiiviga suulise ja kirjaliku tõlke suhtes kriminaalmenetluses kohaldatavad ühised miinimumeeskirjad.

108

Need eeskirjad peaksid direktiivi põhjenduse 17 kohaselt tagama tasuta ja kohase keeleabi, mis võimaldab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel, kes ei räägi või ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, kasutada täies ulatuses nende õigust kaitsele, ning mis tagab menetluse õigluse.

109

Suulise ja kirjaliku tõlke kvaliteedi kohta on direktiivi 2010/64 põhjenduses 24 märgitud, et liikmesriigid peaksid tagama, et seda on võimalik kontrollida, kui pädevaid asutusi on konkreetsel juhul teavitatud esinenud puudustest. Peale selle on direktiivi 2010/64 artikli 5 lõikes 1 sätestatud, et liikmesriigid võtavad konkreetseid meetmeid tagamaks, et pakutav suuline või kirjalik tõlge vastab direktiivi artikli 2 lõike 8 alusel nõutavale kvaliteedile, ning viimati nimetatud sättes on täpsustatud, et suulise tõlke kvaliteet peab olema piisav, „et tagada menetluse õiglus, kindlustades eelkõige, et kahtlustatav või süüdistatav isik on teadlik tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisust ja on võimeline kasutama õigust kaitsele“.

110

Nendest sätetest ja põhjendustest nähtub, et olenemata direktiivi 2010/64 artikli 5 konkreetsetest kohaldamisviisidest nõuab see direktiiv, et liikmesriigid võtaksid „konkreetsed meetmed“, mille eesmärk on tagada suulise tõlke „piisav kvaliteet“, et esiteks saaksid asjasse puutuvad isikud teada nende vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisust ja saaksid teostada oma kaitseõigusi ning teiseks saaks toimuda korrakohane õigusemõistmine. Sõltumatute tõlkijate või tõlkide registri loomine on üks vahenditest, mis võib aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Kuigi sellise registri loomist ei saa seega pidada selle direktiiviga liikmesriikidele pandud kohustuseks, näeb selle direktiivi artikli 5 lõige 1 ette piisavalt täpselt ja tingimusteta, võimaldades isikul sellele tugineda ja liikmesriigi kohtul seda kohaldada, et liikmesriigid võtavad konkreetseid meetmeid, et tagada pakutava suulise ja kirjaliku tõlke kvaliteet, pakkudes selleks kohaseid teenuseid ning edendades nende tõhusat kättesaadavust.

111

Direktiivi 2010/64 artikli 2 lõikes 5 on selle kohta tingimusteta ja täpselt ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval või süüdistataval on vastavalt riigisiseses õiguses ette nähtud menetlusele „võimalus esitada kaebus selle kohta, et suulise tõlke kvaliteet ei olnud piisav menetluse õigluse tagamiseks“.

112

Selline võimalus ei vabasta liikmesriike siiski direktiivi 2010/64 artikli 5 lõikes 1, koostoimes eelkõige selle direktiivi artikli 2 lõikega 8, ette nähtud kohustusest võtta „konkreetseid meetmeid“ tagamaks, et pakutav suuline tõlge oleks „piisava kvaliteediga“, eelkõige kui puudub sõltumatute tõlkijate või tõlkide register.

113

Siinkohal olgu rõhutatud, et õiglase kohtumenetlusega seotud nõuete järgimine eeldab selle tagamist, et süüdistatav teab, milles teda süüdistatakse, ja saab ennast kaitsta (vt selle kohta 15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Covaci, C‑216/14, EU:C:2015:686, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Pädevate asutuste kohustus ei piirdu seega tõlgi määramisega. Lisaks peavad nad juhul, kui neid on konkreetsel juhul teavitatud, kontrollima pakutud suulise tõlke kvaliteeti (vt selle kohta EIK 18. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Hermi vs. Itaalia, CE:ECHR:2006:1018JUD001811402, punkt 70).

114

Asjaolu, et riigisisesed kohtud ei vaata läbi väiteid, mille kohaselt on tõlgi teenused olnud ebaadekvaatsed, võib nimelt tähendada kaitseõiguste rikkumist (vt selle kohta EIK 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Knox vs. Itaalia, CE:ECHR:2019:0124JUD007657713, punktid 182 ja 186).

115

Õiglase menetluse tagamiseks peavad seega liikmesriikide kohtud selleks, et veenduda, et kahtlustatavat või süüdistatavat, kes ei räägi või ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, on siiski nõuetekohaselt teavitatud sellest, mida talle ette heidetakse, kontrollima, kas sellele isikule on võimaldatud „piisava kvaliteediga“ tõlge, et ta saaks mõista talle esitatud süüdistust. Selleks et liikmesriigi kohtud saaksid seda kontrolli läbi viia, peab neil eelkõige olema võimalik tutvuda sõltumatute tõlkijate ja tõlkide valimise ja määramise menetlust puudutava teabega.

116

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et Ungaris ei peeta sõltumatute tõlkijate või tõlkide registrit. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisisese regulatsiooni lünklikkuse tõttu on kahtlustatavatele ja süüdistatavatele pakutava suulise tõlke kvaliteeti praktikas võimatu tagada. Ungari valitsus väidab siiski, et kutseliste tõlkide ja tõlkijate tegevust reguleerivad riigisisesed õigusnormid ning kriminaalmenetluse normid võimaldavad igal isikul, kes ungari keelt ei valda, saada õiglase menetluse nõuetele vastava kvaliteediga keelealast abi. Kui need riigisisese õigusega seotud kaalutlused kõrvale jätta, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja asjaolusid konkreetselt ja täpselt hindama, et teha kindlaks, kas selles asjas puudutatud isikule pakutud suuline tõlge oli direktiivist 2010/64 tulenevaid nõudeid arvestades piisavalt kvaliteetne, et võimaldada sellel isikul teada saada tema vahistamise põhjusi või talle esitatud süüdistusi ning seega olla suuteline kasutama oma kaitseõigusi.

117

Järelikult tuleb direktiivi 2010/64 artiklit 5 tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike võtma konkreetseid meetmeid tagamaks, et pakutava suulise ja kirjaliku tõlke kvaliteet on piisav selleks, et kahtlustatav või süüdistatav mõistaks talle esitatud süüdistust ja et liikmesriigi kohtud saaksid seda tõlget kontrollida.

118

Esimese eelotsuse küsimuse teise osaga soovitakse teada, kas niisuguse registri või muu tõlkekvaliteedi piisavuse kontrollimise meetodi puudumisel ja juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on talle esitatud kahtlustusest või süüdistusest teavitatud, tuleb direktiivi 2012/13 artikli 4 lõiget 5 ja artikli 6 lõiget 1 lähtuvalt harta artikli 48 lõikest 2 tõlgendada nii, et sellisel juhul on menetluse tagaselja jätkamine nende sätetega vastuolus.

119

See küsimus lähtub eeldusest, et suulise tõlke kvaliteedi tagamiseks mõeldud riigisiseste meetmete puudumise tõttu ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtul vahendeid, mis võimaldaksid tal kontrollida tõlkekvaliteedi piisavust. Tuleb aga meenutada, et sõltumata küsimusest, kas on olemas riigisisesed üldmeetmed, mis võimaldavad tagada ja kontrollida kriminaalmenetluses pakutud suulise tõlke kvaliteeti, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja asjaolusid konkreetselt ja täpselt hindama, et teha kindlaks, kas selles asjas puudutatud isikule pakutud suuline tõlge oli direktiivist 2010/64 tulenevaid nõudeid arvestades piisavalt kvaliteetne.

120

Selle kontrolli tulemusena võib eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuda järeldusele, et ta ei saa seda, kas puudutatud isikut on talle arusaadavas keeles teavitatud talle esitatud süüdistusest, kindlaks teha kas seetõttu, et kahtlustatavale või süüdistatavale pakutud suuline tõlge oli ebapiisav, või seetõttu, et selle tõlke kvaliteeti on võimatu kindlaks teha. Järelikult tuleb esimese eelotsuse küsimuse teist osa mõista nii, et sellega soovitakse teada, kas direktiivi 2012/13 artikli 4 lõiget 5 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb lähtuvalt harta artikli 48 lõikest 2 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus isiku suhtes tagaseljaotsuse tegemine, kui ebaadekvaatse tõlke tõttu ei ole seda isikut talle arusaadavas keeles teavitatud talle esitatud süüdistusest või kui seda, milline oli pakutud suulise tõlke kvaliteet ja seega seda, kas isikut teavitati talle arusaadavas keeles talle esitatud süüdistusest, on võimatu kindlaks teha.

121

Selle kohta tuleb märkida, et EIÕK artikli 6 lõike 3 kohaselt on igal süüdistataval õigus „saada viivitamata talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest“. EIÕK artikli 6 lõigetes 1 ja 3 ette nähtud tagatised on kohaldatavad igale „süüdistatavale“ selle mõiste sellises autonoomses tähenduses, mis sellel EIÕK kontekstis on. Tegemist on „kriminaalsüüdistusega“, kui pädevad asutused on isikule ametlikult süüdistuse esitanud või kui toimingud, mis nad talle esitatud kahtlustuse tõttu tegid, avaldavad tema olukorrale olulist mõju. Nii saab isikut, kes on vahistatud seetõttu, et teda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, pidada „kuriteos süüdistatavaks“, ja ta saab tugineda EIÕK artiklist 6 tulenevale kaitsele (EIK 12. mai 2017. aasta kohtuotsus Simeonovi vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2017:0512JUD002198004, punktid 110 ja 111).

122

EIK praktikast karistusõiguse valdkonnas selgub, et süüdistatava täpne ja täielik teavitamine talle esitatud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase menetluse vältimatu eeldus. Õigust saada teavet süüdistuse sisu ja aluse kohta tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse kontekstis (EIK 25. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1999:0325JU 002544494, punktid 52 ja 54). Isiku teavitamine tema vastu alustatud kriminaalmenetlusest kujutab endast sedavõrd olulist õigustoimingut, et see peab vastama vormi- ja sisunõuetele, mis tagavad süüdistatava õiguste tegeliku teostamise, ning ebamäärane ja mitteametlik teadmine ei ole piisav (EIK 1. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Sejdovic vs. Itaalia, CE:ECHR:2006:0301JUD005658100, punkt 99).

123

Õiglane menetlus eeldab, et iga isik peab olema võimeline aru saama talle esitatud süüdistusest, et ta saaks ennast kaitsta. Isiku puhul, kes ei räägi või ei mõista tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse keelt ja kes ei ole saanud keelelist abi, mis võimaldaks tal mõista talle esitatud süüdistusi, ei saa asuda seisukohale, et tal on olnud võimalik teostada oma kaitseõigusi.

124

Seda põhitagatist rakendavad muu hulgas õigus suulisele tõlkele, mis on ette nähtud direktiivi 2010/64 artiklis 2, milles on sätestatud, et kahtlustatavale või süüdistatavale, kes ei räägi või ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse kõikide kriminaalmenetluse käigus toimuvate ülekuulamiste ja kohtuistungite ajal viivitamata suuline tõlge, ja õigus oluliste dokumentide tõlkele, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 3.

125

Kui kahtlustatav või süüdistatav vahistatakse või peetakse kinni, kohustab direktiivi 2012/13 artikkel 4 liikmesriike andma talle kirjaliku deklaratsiooni, milles on loetletud eelkõige selle direktiivi artiklis 3 nimetatud menetluslikud õigused.

126

Direktiivi 2012/13 artikli 4 lõikes 5 on veel sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale antakse kirjalik õiguste deklaratsioon talle arusaadavas keeles. Kui õiguste deklaratsioon ei ole sobivas keeles kättesaadav, teavitatakse kahtlustatavat või süüdistatavat „tema õigustest suuliselt temale arusaadavas keeles“.

127

Direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse „viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust“.

128

Tõsi, direktiivis 2012/13 ei ole sätestatud üksikasjalikku korda, mille kohaselt artiklis 6 ette nähtud süüdistust puudutav teave tuleb süüdistatavale edastada. See kord ei tohi sellegipoolest kahjustada eelkõige selles artikli 6 sättes silmas peetud eesmärki, mis – nagu nähtub ka direktiivi põhjendusest 27 – seisneb selles, et süüteo toimepanemises kahtlustatavale või süüdistatavale antakse võimalus ette valmistada enda kaitse, ja õiglase menetluse tagamises (13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moro, C‑646/17, EU:C:2019:489, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

129

Sellest järeldub, et teave, mis direktiivi 2012/13 artikli 6 kohaselt tuleb edastada igale isikule, keda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises, tuleb esitada sellele isikule arusaadavas keeles, vajaduse korral tõlgi keelelist abi või kirjalikku tõlget kasutades.

130

Kuna isiku õigusel saada teavet talle esitatud süüdistuse kohta on kogu kriminaalmenetluses määrav tähtsus, siis asjaolu, et isik, kes ei räägi või ei mõista selle kohtumenetluse keelt, ei ole saanud keelelist abi, mis oleks tal võimaldanud mõista süüdistuse sisu ja ennast kaitsta, on piisav selleks, et menetlus ei oleks õiglane ja kaitseõiguste tõhus teostamine oleks kahjustatud.

131

Direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikes 3 on tõepoolest ette nähtud, et liikmesriik tagab, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta. Järelikult võimaldab see säte selle teabe edastamata jätmise, mis on tingitud eelkõige sellest, et teavet ei edastatud keeles, millest süüdistatav aru saab, heastada kohtulikul arutelul.

132

Sellegipoolest tuleneb sellest sättest samuti, et kriminaalkohus ei saa ilma direktiivi 2012/13 artiklit 6 ja sellega tagatud õiglast menetlust ja kaitseõiguste tõhusat teostamist kahjustamata teha ilma süüdistatava kohtulikust arutamisest osavõtuta otsust süüdistuse põhjendatuse kohta, kui süüdistatavat ei ole varem talle arusaadavas keeles teavitatud talle esitatud süüdistusest.

133

Seega, kui käesolevas asjas peaks selguma faktiliste asjaolude kontrollimise põhjal, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab läbi viima, et pakutud suulise tõlke kvaliteet ei olnud piisav, et võimaldada süüdistataval mõista tema vahistamise põhjusi ja talle esitatud süüdistusi, takistaks see asjaolu kriminaalmenetluse jätkamist tagaselja.

134

Lisaks, kuna direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1 on kahtlustatavatele ja süüdistatavatele antud õigus viibida kohtulikul arutelul, siis sõltub võimalus viia kohtulik arutamine läbi tagaselja sama artikli lõike 2 kohaselt tingimusest, et neid isikuid on õigel ajal teavitatud kohtulikust arutelust ja kohtusse ilmumata jätmise tagajärgedest.

135

Viimaks on tõsi, et selle direktiivi artikli 9 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kahtlustataval või süüdistataval, kes ei viibinud teda puudutaval kohtulikul arutelul, samas kui direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused ei olnud täidetud, on õigus uuele kohtulikule arutamisele või muule õiguskaitsevahendile, mis võimaldaks asja uuesti sisuliselt läbi vaadata. Samas ei saa niisugune säte õigustada isiku tagaselja süüdimõistmist, kui teda ei ole talle esitatud süüdistusest teavitatud vastavalt viidatud artikli 8 lõikes 2 nõutule, kui see teavitamata jätmine on ebaadekvaatse suulise tõlke tagajärg ja kujutab endast seega liidu õiguse muude sätete rikkumist.

136

Lisaks, kui käesolevas asjas peaks selguma faktiliste asjaolude kontrollimise põhjal, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab läbi viima, et pakutud suulise tõlke kvaliteeti on võimatu kindlaks teha, takistaks ka see asjaolu kriminaalmenetluse jätkamist tagaselja. Asjaolu, et pakutud tõlke kvaliteeti on võimatu kindlaks teha, tähendab nimelt, et ei ole võimalik kindlaks teha, kas süüdistatavat teavitati talle esitatud kahtlustustest või süüdistustest. Seega, kuna isiku õigus saada teavet talle esitatud süüdistuse kohta on kogu kriminaalmenetluse jaoks määrava tähtsusega ja tuleneb kaitseõiguste põhiolemusest, on kõik kaalutlused, mis puudutavad käesoleva kohtuotsuse punktides 121–135 analüüsitud hüpoteesi, mutatis mutandis kohaldatavad ka sellele teisele hüpoteesile.

137

Järelikult tuleb direktiivi 2010/64 artikli 2 lõiget 5, direktiivi 2012/13 artikli 4 lõiget 5 ja artikli 6 lõiget 1 lähtuvalt harta artikli 48 lõikest 2 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus isiku suhtes tagaseljaotsuse tegemine, kui ebapiisava suulise tõlke tõttu ei ole seda isikut talle arusaadavas keeles teavitatud talle esitatud süüdistusest või kui on võimatu kindlaks teha, milline oli pakutud suulise tõlke kvaliteet, ja seega tuvastada, et isikut teavitati talle esitatud süüdistusest talle arusaadavas keeles.

138

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et:

139

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohtunik sisuliselt teada, kas ELL artiklis 19 ja harta artiklis 47 sätestatud kohtute sõltumatuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui OBH esimees täidab kohtu esimehe ametikoha kandideerimismenetlust korraldamata otsese ajutiselt ametisse nimetamise teel – kusjuures kohtu esimehe volituste hulka kuulub muu hulgas õigus korraldada kohtuasjade jaotamist, algatada kohtunike suhtes distsiplinaarmenetlusi ja hinnata nende sooritust – ning juhul, kui vastus on jaatav, siis kas sellise esimehega kohtus toimuv menetlus on õiglane. Kolmanda küsimusega soovib ta sisuliselt teada, kas seda põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline töötasusüsteem, mis näeb kohtunikele ette madalama töötasu kui sama kategooria prokuröridele ja mis võimaldab maksta kohtunikele valikuliselt preemiaid, ning kui see on nii, siis kas seda põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellistel tingimustel ei ole võimalik tagada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

140

Kuna Ungari valitsus ja komisjon väidavad, et need küsimused ei ole vastuvõetavad sisuliselt põhjusel, et ei ELL artikli 19 ega harta artikli 47 tõlgendamine ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub ELTL artikli 267 sõnastusest endast, peab esitatud eelotsusetaotlust olema „vaja“ eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas „otsuse tegemiseks“ (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

141

Nõnda on Euroopa Kohus korduvalt tõdenud, et nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest tuleneb, et eelotsusemenetlus eeldab liikmesriigi kohtus tegelikult pooleli olevat kohtuvaidlust, mille raames palutakse sellel kohtul teha otsus, milles saab arvesse võtta eelotsust (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

142

Sellises menetluses peavad kohtuvaidlus ja liidu õigusnormid, mille tõlgendamist palutakse, olema sedavõrd seotud, et see tõlgendus on objektiivselt vajalik otsuse jaoks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

143

Käesoleval juhul ei selgu eelotsusetaotlustest, et teises ja kolmandas küsimuses käsitletavate liidu õigusnormide ning põhikohtuasjas toimuva vaidluse vahel esineb seos, mille tõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtunikul vaja taotletud tõlgendust, et ta saaks sellest tulenevate juhiste alusel teha selle vaidluse lahendamiseks vajaliku otsuse (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

144

Esiteks, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 90 ja 91, ei puuduta põhikohtuasi nimelt kuidagi Ungari kohtusüsteemi kui tervikut, mille osa aspekte võivad kahjustada kohtute ning konkreetsemalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõltumatust liidu õiguse kohaldamisel. Asjaolust, et põhikohtuasja ja harta artikli 47 ja isegi laiemalt ELL artikli 19 vahel võib eksisteerida seos, ei piisa, et ELTL artiklist 267 tulenev vajalikkuse kriteerium oleks täidetud. On veel tarvis, et nende sätete tõlgendust oleks niisugusena, nagu seda on teise ja kolmanda küsimuse raames taotletud, objektiivselt vaja põhikohtuasja sisuliseks lahendamiseks, kuid käesoleval juhul see nii ei ole.

145

Teiseks, kuigi Euroopa Kohus on juba otsustanud, et vastuvõetavad on need eelotsuse küsimused, mis puudutavad selliste liidu õiguse menetlusnormide tõlgendamist, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma otsuse tegemisel kohaldama (vt selle kohta eelkõige 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Weryński, C‑283/09, EU:C:2011:85, punktid 41 ja 42), siis käesolevas kohtuasjades esitatud teine ja kolmas küsimus ei ole sellise sisuga (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 50).

146

Kolmandaks ei näi Euroopa Kohtu vastus nendele küsimustele olevat ka selline, mis annaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse tõlgenduse, mis võimaldab tal lahendada riigisisese õiguse menetluslikud küsimused, enne kui ta saab tema menetluses oleva kohtuvaidluse sisuliselt lahendada (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 51).

147

Kõigest eelnevast tuleneb, et teine ja kolmas küsimus on vastuvõetamatud.

148

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: