1

Oma apellatsioonkaebusega palub Ja zum Nürburgring eV (edaspidi „apellant“) tühistada Üldkohtu 19. juuni 2019. aasta otsuse Ja zum Nürburgring vs. komisjon (T‑373/15, EU:T:2019:432, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega osaliselt tühistada komisjoni 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/151 riigiabi SA.31550 (2012/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa andis Nürburgringile (ELT 2016, L 34, lk 1; edaspidi „lõplik otsus“).

2

Käesoleva kohtuasja suhtes on kohaldatav nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), mida on muudetud nõukogu 22. juuli 2013. aasta määrusega (EL) nr 734/2013 (ELT 2013, L 204, lk 15), (edaspidi „määrus nr 659/1999“) ning mis tunnistati kehtetuks nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrusega (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9).

3

Määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h on määratletud selle määruse tähenduses huvitatud pool kui „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“.

4

Selle määruse artikli 4 „Teatise esialgne uurimine ja komisjoni otsused“ lõigetes 2–4 on sätestatud:

„2.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.

3.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb [ELTL] artikli [107] lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku (edaspidi „vastuväidete esitamata jätmise otsus“). Otsuses tuleb täpsustada, millist asutamislepingu erandit on kohaldatud.

4.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada [ELTL] artikli [108] lõikes 2 sätestatud menetluse (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus“).“

5

Selle määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle siseturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon ettenähtud tähtaega pikendada.“

6

Määruse nr 659/1999 artikli 13 lõike 1 esimese lause kohaselt tuleb võimaliku ebaseadusliku abi kontrollimise põhjal teha otsus vastavalt artikli 4 lõigetele 2, 3 või 4.

7

Vaidluse faktilised asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–16 ja käesoleva menetluse tarvis võib need kokku võtta järgmiselt.

8

Saksamaa Rheinland-Pfalzi liidumaal asuvasse Nürburgringi kompleksi (edaspidi „Nürburgring“) kuuluvad autode võidusõidu ringrada (edaspidi „Nürburgringi ringrada“), vabaajapark, hotellid ja restoranid.

9

Aastatel 2002–2012 andis peamiselt Rheinland-Pfalzi liidumaa (Saksamaa) abi Nürburgringi kompleksi avalikest ettevõtjatest omanikele (edaspidi „müüjad“). Apellant, kes on Saksa autospordiühing, esitas 2011. aastal komisjonile selle abi kohta esimese kaebuse. Komisjon algatas selle abi suhtes 2012. aastal ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse. Amtsgericht Bad Neuenahr-Ahrweiler (Bad Neuenahr-Ahrweileri esimese astme kohus, Saksamaa) kuulutas samal aastal välja müüjate maksejõuetuse ja otsustas nende vara müüa. Algatati pakkumismenetlus (edaspidi „pakkumismenetlus“) ja see lõppes viidatud vara müümisega Capricorn Nürburgring Besitzgesellschaft GmbH-le (edaspidi „Capricorn“).

10

Apellant esitas 2013. aastal komisjonile teise kaebuse põhjendusel, et pakkumismenetlus ei ole avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ega tingimusteta. Apellant on seisukohal, et välja valitud ostja saab sel moel uut abi ja tagab müüjate majandustegevuse järjepidevuse, mistõttu müüjate saadud abi tagasimaksmise nõue peab kehtima ka temale.

11

Komisjon tuvastas lõpliku otsuse artiklis 2, et müüjate toetuseks võetud teatavad meetmed (edaspidi „müüjate saadud abi“) on ebaseaduslikud ja siseturuga kokkusobimatud. Komisjon otsustas selle otsuse artikli 3 lõikes 2, et müüjate saadud abi võimalik tagasimaksmise kohustus ei kehti Capricornile ega selle tütarettevõtjatele (edaspidi „esimene vaidlusalune otsus“).

12

Komisjon tuvastas selle otsuse artikli 1 viimases taandes, et Nürburgringi vara müük Capricornile ei ole riigiabi (edaspidi „teine vaidlusalune otsus“). Komisjon oli nimelt seisukohal, et pakkumismenetlus viidi läbi avatult, läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt, et see menetlus päädis turuhinnaga müümisega ning et müüjate ja ostja vahel puudus majanduslik järjepidevus.

13

Apellant esitas nii esimese kui ka teise vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. juulil 2015.

14

Üldkohus jättis esimese vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude osas hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna apellant ei tõendanud, et see otsus teda isiklikult puudutab. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–69 esitatud põhjendustel leidis Üldkohus esiteks, et apellant ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et see otsus mõjutas oluliselt konkurentsiseisundit, mis tal asjaomastel turgudel oli; teiseks, et ta ei saanud kutseühinguna tugineda õigusele esitada hagi ühe oma liikme hagi esitamise õiguse alusel, ning kolmandaks, et ta ei olnud tõendanud, et tal oli esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses selgelt piiritletud läbirääkija seisund, mis on väga tihedalt seotud vaidlustatud otsuse eseme endaga.

15

Mis puudutab teise vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet, siis otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et pooltel ei ole vaidlust küsimuses, et see otsus võeti vastu abi esialgse uurimise järel, mis algatati ELTL artikli 108 lõige 3 alusel, mitte aga ametliku uurimismenetluse järel.

16

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, et ei saa välistada, et võttes arvesse hageja eesmärki, milleks on just nimelt Nürburgringi autode võidusõidu ringraja uuesti kasutuselevõtt ja edendamine, ning asjaolu, et ta osales Nürburgringi vara müügiks korraldatud pakkumismenetluse esimeses etapis ja sai selle raames ulatuslikku teavet selle vara kohta, on ta võimeline esitama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse raames komisjonile märkusi, mida viimane võib arvesse võtta, kui ta hindab, kas pakkumismenetlus oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta ning kas Nürburgringi vara müüdi selles raamistikus turuhinnaga. Üldkohus leidis seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, et apellandi puhul on teist vaidlustatud otsust puudutavas osas tegemist huvitatud poolega, ning märkis seetõttu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93, et apellandil on teist vaidlustatud otsust puudutavas osas huvitatud poolena hagi esitamise õigus oma menetlusõiguste kaitseks, mis tal on ELTL artikli 108 lõike 2 alusel.

17

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129 märkis Üldkohus, et hagi sisulistes küsimustes otsuse tegemiseks osas, milles see puudutab teise vaidlusaluse otsuse tühistamist, ja eelkõige viienda ja kaheksanda väite kohta, mis puudutavad ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 4 lõike 4 rikkumist ning apellandi menetlusõiguste rikkumist, tuleb analüüsida, kas esimene kuni neljas väide võimaldavad tuvastada, et komisjonil olid esialgse uurimise etapi lõpus kahtlused, mis nõudsid ametliku uurimismenetluse algatamist.

18

Selle analüüsi järel tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 176, et viies ja kaheksas väide – analüüsituna koos argumentidega, mille apellant esitas esimese kuni neljanda väite raames – ei võimaldanud tuvastada, et komisjon seisis esialgse uurimise etapi lõpus silmitsi raskustega, mis nõudsid ametliku uurimismenetluse algatamist, ning seega tuli need tagasi lükata.

19

Üldkohus analüüsis samuti, vastavalt punktides 182–190 ja 193–197, kuuendat ja üheksandat väidet, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust ja õigust heale haldusele, ning lükkas need väited tagasi.

20

Seetõttu jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 198 hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

21

Apellant palub Euroopa Kohtul:

22

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

23

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist, kuna Üldkohus leidis, et esimene vaidlusalune otsus ei puuduta apellanti isiklikult kui kõnealuse abi saaja konkurenti; teise väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et esimene vaidlusalune otsus ei puudutanud teda kui kutseühendust isiklikult; kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et apellandil ei ole õigust esitada hagi teise vaidlusaluse otsuse peale; neljanda väite kohaselt on vaidlustatud kohtuotsust ebapiisavalt põhjendatud, asjaolusid ja tõendeid moonutatud ning rikutud õigusnormi seoses nende väidete hindamisega, mis olid esitatud komisjoni vaikimisi keeldumise peale algatada ametlik uurimismenetlus, ja viienda väite kohaselt on õigusnormi rikutud, kui Üldkohus hindas teise vaidlusaluse otsuse põhjenduse piisavust.

24

Esimene ja teine väide puudutavad esimese vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude läbi vaatamata jätmist Üldkohtu poolt, samas kui kolmas kuni viies väide puudutavad teise vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude rahuldamata jätmist.

25

Esimene väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 56, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Niivõrd, kuivõrd hageja väidab, et tema turuseisundit mõjutati oluliselt investeeringute tõttu, mis ta oli varem teinud Nürburgringi ringrajasse, tuleb pealegi täheldada, et ainuüksi tõik, et ta mingil põhjusel investeeris Nürburgringi, ei ole piisav tuvastamaks, et ta oli ettevõtjana asjaomastel turgudel – seda ta lisaks ei väidagi – ega, et tema kui ettevõtja seisundit neil turgudel mõjutas oluliselt müüjate saadud abi, mis tema väitel muutis kõnealused investeeringud mõttetuks. Igal juhul ei selgita hageja, kuidas mõjutas esimene vaidlustatud otsus, mille kohaselt Nürburgringi vara ostja ei ole kohustatud tagasi maksma müüjate saadud abi, nende investeeringute mõttekust, mis ta tegi Nürburgringi.“

26

Esimese väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane ei vastanud õiguslikult piisavalt tema argumentidele tema turuseisundi olulise kahjustamise kohta, millega apellandi arvates rikuti põhjendamiskohustust, tema õigust olla ära kuulatud ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

27

Apellant väidab eelkõige, et kinnitades vaidlustatud kohtuotsuse punkti 56 teises lauses, et ta ei selgitanud, kuidas mõjutas esimene vaidlustatud otsus nende investeeringute mõttekust, mis ta tegi Nürburgringi, jättis Üldkohus tähelepanuta tema argumendid, mille ta esitas Üldkohtule esitatud repliigi punktis 32 ja mille kohaselt sisuliselt oli neid investeeringuid nurjatud ja kõrvale kallutatud nende eesmärgist, milleks oli edendada Nürburgringi traditsioonilise ringraja käitamist ja tagada, et spordivõistluste korraldajatel oleks sinna üldisi huve teenivatel tingimustel juurdepääs, et selle asemel rahastada risttoetustega hotelle ja meelelahutusrajatisi, millel puudus seos autospordiga ja mis olid ehitatud müüjatele antud abi kasutades. Apellant lisas, et Nürburgringi vara müük Capricornile põlistab otsese õigusvastase tagajärjena kahju tema turuseisundile, mis tulenes ebaseaduslikust abist.

28

Ta leiab, et võttes arvesse tihedat seost tema poolt Nürburgringi ringrajasse tehtud investeeringute ja selle käitamise vahel üldist huvi teenivatel tingimustel, on ta selle ringraja kasutamisega niivõrd seotud, et on omandanud seisundi autode võidusõiduradade käitamise asjaomasel turul. Ta meenutab sellega seoses, et ta juhtis Üldkohtus tähelepanu asjaolule, et Nürburgringi ringrada kujutab endast loomulikku monopoli. Üldkohus jättis aga tähelepanuta asjaolu, et loomuliku monopoli käitamisel saab esineda vaid potentsiaalne konkurents. Seega on hageja tehtud investeeringud kõige otsesem viis turuseisundi omandamiseks. Samadel põhjustel on samuti ebatäpne vaidlustatud kohtuotsuse punkti 56 esimeses lauses esitatud väide, mille kohaselt ei ole apellant väitnud, et müüjate saadud abi mõjutas oluliselt tema turuseisundit.

29

Esimese väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus tugines ELTL artikli 263 neljanda lõigu väärale tõlgendusele, et asuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 seisukohale, et mingil põhjusel tehtud investeeringust ei piisa, et tuvastada, et investor tegutseb ettevõtjana turul, kus investeeringud tehti.

30

Komisjon väidab, et esimene väide on tulemusetu ja igal juhul põhjendamatu.

31

Esimese väite kahe osa koos analüüsimiseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, ei saa väita, et nad on sellest isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 238; 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 93, ja 15. juuli 2021.aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 33).

32

Seevastu, kui – sarnaselt käesoleva asjaga – hageja vaidlustab sellise abi hindamise otsuse põhjendatuse, mis on vastu võetud ametliku uurimismenetluse tulemusena, siis ainuüksi asjaolu, et teda võib pidada asjasse puutuvaks isikuks ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, ei ole hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks piisav. Ta peab veel tõendama, et ta on erilises olukorras eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses. Ta on seda muu hulgas juhul, kui asjaomase otsuse esemeks oleva abiga on oluliselt kahjustatud hageja turuseisundit (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 97, ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 37).

33

Nagu Üldkohus on ise märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48, on lisaks abisaajast ettevõtjale tunnistatud komisjoni otsusest, millega lõpetatakse ametlik uurimismenetlus, isiklikult puudutatuks ka selle ettevõtjaga konkureerivad ettevõtjad, kes on osundatud menetluses aktiivselt osalenud, kuid seda eeldusel, et vaidlusaluse otsuse esemeks olev abi on nende seisundit turul oluliselt kahjustanud (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 98, ja 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon, C‑453/19 P, EU:C:2021:608, punkt 38).

34

Pelgalt investeeringute tegemine teatavasse infrastruktuuriüksusesse ei tähenda aga, et kõnealune investor tegutseb mõnel selle infrastruktuuri käitamisega seotud turul. See on nii seda enam, kui selliste investeeringute eesmärk on edendada selle infrastruktuuri käitamist erinevate ettevõtjate poolt üldist huvi teenivatel tingimustel, nagu nende investeeringute puhul, mida apellant oma kinnituste kohaselt oli väidetavalt Nürburgringi ringrajasse teinud.

35

Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 sisuliselt, et apellandi argumentidest investeeringute kohta, mida ta väidetavalt tegi Nürburgringi ringrajasse, ei piisa tõendamaks, et esimene vaidlusalune otsus puudutab teda isiklikult käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega tuleb esimese väite teine väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

36

Mis puudutab esimese väite esimest osa, mille kohaselt sisuliselt on Üldkohus rikkunud põhjendamiskohustust, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda Üldkohtu kohustus põhjendada oma otsuseid Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimese lõigu alusel seda, et nimetatud kohus esitaks ammendava ja üksikasjaliku ülevaate menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest. Seega võib põhjendus olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada põhjuseid, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtu käsutusse tema kontrolli tegemiseks piisavad asjaolud (9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 56 nähtub vähemalt kaudselt, kuid selgelt, et Üldkohus leidis, et apellandi argumendid, mis puudutavad tema investeeringuid Nürburgringi ringrajasse, ei ole piisavad tõendamaks ei seda, et ta tegutses asjaomasel turul, ega ammugi mitte seda, et esimese vaidlusaluse otsuse esemeks olev meede mõjutas oluliselt tema konkurentsiseisundit sellel turul.

38

Seega tuleb nii esimese väite esimene osa kui ka see väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

39

Teine väide käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 69, milles Üldkohus märkis, et võttes arvesse 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum (C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punktid 53–59) kehtestatud rangeid tingimusi, tuleb asuda seisukohale, et apellant ei ole tõendanud, et tal oli esimese vaidlustatud otsuse tegemisele eelneva ametliku uurimismenetluse raames selgelt piiritletud läbirääkija seisund, mis on väga tihedalt seotud selle otsuse eseme endaga ning mis võib tõendada, et see otsus teda isiklikult puudutas.

40

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust ning moonutas talle hindamiseks esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid. Ta leiab, et ta on Üldkohtus tõendanud, et tal oli esimese vaidlusaluse otsuse tegemiseni viinud haldusmenetluses aktiivne ja ainulaadne roll seoses Nürburgringi ringraja käitamisega üldise huvi eesmärgil. Tema selgelt piiritletud läbirääkija seisund, mis on väga tihedalt seotud selle otsuse eseme endaga, on võrreldav Landbouwschapi (avalik-õiguslik asutus, mis on loodud põllumajandussektori ettevõtjate ühiste huvide kaitseks, järgides üldisi huve) omaga, mida käsitleti 2. veebruari 1988. aasta kohtuotsuse Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38, punktid 20–24) aluseks olnud asjas, ja Comité international de la rayonne et des fibres synthétiques’i (viskoosi ja sünteetiliste kiudude rahvusvaheline komitee, CIRFS) omaga, mida käsitleti 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsuse CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 29 ja 30) aluseks olnud asjas.

41

Nimelt pidas apellant komisjoniga läbirääkimisi esimese vaidlusaluse otsuse esemeks oleva abi üle, et tagada oma liikmetele selle ringraha kasutamine kooskõlas riigiabiõigusega ja üldise huvi eesmärgil ning tagada, et tema investeeringud jätkaksid selle eesmärgi saavutamist. Need sisulised asjaolud eristavad apellanti kõigist teistest isikutest, nii et tal on esimese vaidlusaluse otsuse peale hagi esitamise õigus.

42

Seega ei saanud Üldkohus välistada apellandi õigust esitada hagi, ilma et ta oleks selgitanud, miks apellandi esitatud väidete, tõendite ja üksikasjalike argumentide alusel ei olnud tema hagi esitamise õiguse tuvastamiseks vajalikud tingimused täidetud. Üldkohtu viide vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 „13. detsembri 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum (C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punktid 53–59) kehtestatud range[tele] tingimus[tele]“ ei võimalda aru saada, millised on need tingimused, mida Üldkohus analüüsis. Seega ei ole Üldkohus oma otsust põhjendanud või on seda ebapiisavalt põhjendanud, rikkudes ühtlasi õigust olla ära kuulatud ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Lisaks, leides, et apellant „ei ole tõendanud“, et tal oli esimese vaidlustatud otsuse tegemisele eelneva ametliku uurimismenetluse raames selgelt piiritletud läbirääkija seisund, selgitamata siiski, milliseid apellandi esitatud tõendeid ta analüüsis, moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid ja tõendeid.

43

Komisjoni arvates tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

44

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 58 ilmneb, et apellant väitis Üldkohtus muu hulgas, et ta pidas Saksa autospordi huvide kaitseks läbirääkimisi eeskätt Nürburgringi autosõidu ringraja uuesti kasutuselevõtu ja edendamise küsimuses ning osales esimese vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluses, esitades kaebuse ja edastades oma kirjalikud märkused ja tõendid.

45

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 võttis Üldkohus kokku kaalutlused, mille põhjal Euroopa Kohus tunnistas vastuvõetavaks hagid kohtuasjades, milles tehti 2. veebruari 1988. aasta kohtuotsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38), ja 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111). Lisaks märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 68, viidates omaenda ja Euroopa Kohtu praktikale, et kutseühingu erilise läbirääkija seisundi tunnustamiseks ei piisa sellest, et kutseühing oli esitanud selle menetluse algatamise aluseks olnud kaebuse või esitanud ametliku uurimismenetluse raames märkusi.

46

Lõpuks mainis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 „13. detsembri 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum (C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punktid 53–59) kehtestatud rangeid tingimusi“, milles Euroopa Kohus ise meenutas nende kohtuasjade eripäraseid asjaolusid, mille kohta tehti 2. veebruari 1988. aasta kohtuotsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38) ja 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111), ja selgitas, kuidas need asjaolud erinesid selle huvitatud poole olukorrast, kes osales aktiivselt riigiabi käsitleva otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses.

47

Need kohtupraktikast tulenevad mõttekäigud võimaldavad mõista, miks apellandi argumentidest, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, ei piisa, et omistada talle läbirääkija seisund vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–69 viidatud kohtupraktika tähenduses.

48

Seega piisab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–69 esitatud Üldkohtu põhjendustest, olgugi et need on suhteliselt lühikesed, et võimaldada apellandil mõista põhjuseid, miks Üldkohus lükkas tagasi tema argumendid esimese vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude vastuvõetavuse põhjendamiseks, mis põhinevad kohtupraktikal, mis tuleneb 2. veebruari 1988. aasta kohtuotsusest Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38) ja 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsusest CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111).

49

Mis puudutab väidet, et Üldkohus on faktilisi asjaolusid ja tõendeid väidetavalt moonutanud, siis tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna apellant ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mida Üldkohus moonutas, ega seda, kuidas Üldkohus neid moonutas (vt selle kohta 1. veebruari 2017. aasta kohtumäärus Vidmar jt vs. komisjon, C‑240/16 P, EU:C:2017:89, punktid 26 ja 27).

50

Kõikidest eelnevatest kaalutlustest nähtub, et teine väide tuleb jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt lükata põhjendamatuse tõttu tagasi.

51

Kuna esimene ja teine väide tuleb tagasi lükata, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata osas, milles sellega palutakse tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata esimese vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude.

52

Komisjon ei esita küll vastuapellatsioonkaebust, kuid palub Euroopa Kohtul analüüsida hagi vastuvõetavust osas, milles see puudutab teise vaidlusaluse otsuse tühistamist, kuna tema arvates rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tõlgendas ja kohaldas ELTL artikli 108 lõigete 2 ja 3 ning määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses mõistet „huvitatud pool“, ning leidis ekslikult, et apellant võis väita, et ta on selles seisundis.

53

Sellega seoses tuleb meenutada, et kui Euroopa Kohtule on esitatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel apellatsioonkaebus, on ta kohustatud tegema vajaduse korral omal algatusel otsuse avalikul huvil põhineva väite kohta, et on eiratud tingimusi tühistamishagi vastuvõetavuse kohta, mille üksikisik on esitanud ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 84–89 nähtub, et Üldkohus leidis sisuliselt, et apellandil kui huvitatud poolel ja selleks, et tagada talle ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikest 1 tulenevate menetlusõiguste kaitse, oli õigus nõuda teise vaidlusaluse otsuse tühistamist.

55

Esiteks väidab komisjon, et Üldkohus tõlgendas Euroopa Kohtu praktikat selles valdkonnas osaliselt ja jättis tähelepanuta asjaolu, et huvitatud pooleks olemine eeldab konkurentsisuhte olemasolu.

56

Siiski tuleb see argument tagasi lükata. Nimelt on mõiste „huvitatud pool“ määratletud määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h kui „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“. See säte kordab mõiste „asjasse puutuv isik“ määratlust ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, nagu see tuleneb Euroopa Kohtu praktikast (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Ent nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 30 märkis, siis kui abisaajaga konkureeriv ettevõtja on vaieldamatult „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, võib ettevõtja, kes ei ole abisaaja konkurent, kvalifitseerida selliseks isikuks, kui ta on tõendanud, et selle abi andmine võib kahjustada tema huve. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab ta selleks tõendama, et meetmel võivad olla konkreetsed tagajärjed tema olukorrale (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 65, ja 27. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, C‑47/10 P, EU:C:2011:698, punkt 132).

58

Seega tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt tuleneb 9. juuli 2009. aasta kohtuotsusest 3F vs. komisjon (C‑319/07 P, EU:C:2009:435), 24. mai 2011. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341) ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873), et huvitatud poole staatus eeldab konkurentsisuhet.

59

Nimelt, nagu nähtub 9. juuli 2009. aasta kohtuotsuse 3F vs. komisjon (C‑319/07 P, EU:C:2009:435) punktist 104, tunnustas Euroopa Kohus töötajate ametiühingu huvitatud poole seisundit, tuginedes asjaolule, et selles kohtuasjas kõne all olevate meetmetega võidi tema ja tema liikmete huve kollektiivläbirääkimistel kahjustada.

60

Mis puudutab 24. mai 2011. aasta kohtuotsust komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 64), siis Euroopa Kohus ei tuginenud oma analüüsis abisaaja ja selle kohtuasja hagejaks oleva ettevõtja vahelisele konkurentsisuhtele, vaid tugines asjaolule, et viimati nimetatud ettevõtja vajab oma tootmisprotsessis sama toorainet kui abisaaja.

61

Komisjoni viidatud 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 43) ei ole asjasse puutuv. Nimelt ei olnud selle kohtuotsuse punktis 43 küsimus selles, kas isik või ettevõtja on huvitatud isik, vaid selles, kas komisjoni otsuse, millega jäeti abikava kehtestanud riiklike meetmete mõju täielikult muutmata, võib vahetult kahjustada sellise kaebuse esitaja õiguslikku olukorda, kes väidab, et need meetmed panevad ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

62

Teiseks väidab komisjon, et Üldkohtu seisukoht, et apellant on huvitatud pool, põhineb asjaolul – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 88 –, et apellandil võib olla asjakohast teavet. Pelk asjaolu, et isikul on teavet, mis võib olla asjakohane meetme ametlikus uurimismenetluses, et teha kindlaks, kas tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, ei ole piisav, et tunnustataks tema kui huvitatud isiku seisundit.

63

Üldkohus viitas küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 apellandi seisundile kui „ühingul[e], mille mittetulunduslik eesmärk on Nürburgringis autode võidusõidu ringraja uuesti kasutuselevõtt ja edendamine ning oma liikmete – kellest osa korraldab sellel ringrajal spordiüritusi – kollektiivsete huvide edendamine“, ning asjaolule, et apellandi huve „võis konkreetselt mõjutada abi, mille andmise oleks hageja arvates pidanud tuvastama teises [vaidlusaluses] otsuses, sest pakkumismenetlus ei olnud avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta ega päädinud Nürburgringi vara turuhinnaga Capricornile müümisega“.

64

Siiski ilmneb selle kohtuotsuse punktist 88, et tunnistamaks, et apellant on määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses „huvitatud pool“, tugines Üldkohus lõpuks asjaolule, et „ei saa välistada, et võttes arvesse [apellandi] eesmärki, milleks on just nimelt Nürburgringi autode võidusõidu ringraja uuesti kasutuselevõtt ja edendamine, ning asjaolu, et ta osales pakkumismenetluse esimeses etapis ja sai selle raames ulatuslikku teavet Nürburgringi vara kohta, on ta võimeline esitama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse raames komisjonile märkusi, mida viimane võib arvesse võtta, kui ta hindab, kas pakkumismenetlus oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta ning kas Nürburgringi vara müüdi selles raamistikus turuhinnaga“.

65

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 33 ja 34 sisuliselt märkis, siis pelk asjaolu, et isiku käsutuses on teavet, mis võib olla ametliku uurimismenetluse seisukohast potentsiaalselt huvipakkuv, ei tähenda, et isiku huve võidakse mõjutada abi andmise tulemusel ja see tekitab konkreetseid tagajärgi tema olukorrale vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 57 viidatud kohtupraktikale. Seega ei piisa pelgalt asjakohase teabe valdamisest selleks, et isikut saaks kvalifitseerida huvitatud pooleks.

66

Esimese kohtuastme toimikust, mis edastati Euroopa Kohtule vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 167 lõikele 2, nähtub siiski, et hageja väitis Üldkohtus eelkõige, et ta on ühing, mis kaitseb kogu Saksa autospordi huve seoses Nürburgringi ringrajaga, et tema peamine eesmärk on tagada selle ringraja käitamine üldist huvi järgivates majandustingimustes, nii et tagataks ka amatöörsportlaste juurdepääs sellele ringrajale, ja et Capricorni tegevus taotleb tulu maksimeerimise eesmärki, mis ei ole kokkusobiv apellandi eesmärkidega.

67

Arvestades neid argumente, mida komisjon ei ole vaidlustanud, tuleb nõustuda, et väidetav abi andmine Capricornile seoses Nürburgringi omandamisega võis mõjutada apellandi ja tema liikmete huve, mistõttu tuleb apellant kvalifitseerida „huvitatud pooleks“ määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses.

68

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et teise vaidlusaluse otsuse tühistamise nõue on vastuvõetav.

69

Kolmanda väitega vaidlustab apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkti 83, milles Üldkohus leidis, et apellanti ennast või mõnda tema liiget ei saa samadel põhjustel, mis on märgitud esimese vaidlusaluse otsuse puhul, lugeda teisest vaidlusalusest otsusest isiklikult puudutatuks.

70

See väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis ei ole resolutsiooni toetamiseks vajalikud. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 93, leidis Üldkohus, et apellandil oli teist vaidlustatud otsust puudutavas osas hagi esitamise õigus ning nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 68, ei ole alust seda järeldust kahtluse alla seada.

71

Järelikult tuleb kolmas väide kui ainetu tagasi lükata.

72

Apellatsioonkaebuse neljas väide jaguneb viieks osaks. Kõigepealt tuleb analüüsida selle väite teist, neljandat ja viiendat osa.

73

Neljanda väite teises osas väidab apellant, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–156 Deutsche Bank AG 10. märtsi 2014. aasta kirja, mis toetas Capricorni pakkumust, leides, et komisjonil ei pidanud olema kahtlusi selle kirja siduvuse osas. Apellant meenutab, et Üldkohtu ees juhtis ta tähelepanu asjaolule, et see kiri sisaldas viimasel leheküljel „olulist märkust“, mille kohaselt selles esitatud mõisted ja tingimused ei pidanud tekitama õiguslikult siduvaid kohustusi. Seda hinnangut kinnitavad sama märkuse muud lõigud. Apellant on seisukohal, et kui Üldkohus ei oleks moonutanud Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja, oleks ta pidanud tuvastama, et Deutsche Bank ei lugenud end nimetatud kirjaga seotuks.

74

Neljanda väite neljandas osas väidab apellant, et Üldkohtu seisukoht vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166, mille kohaselt ei olnud 11. märtsist 2014 hilisemad asjaolud asjakohased selle analüüsimisel, kas Capricornile võis olla antud pakkumismenetluses abi, annab tunnistust sellest, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud ja tõendeid moonutanud ning ühtlasi oma otsust ebapiisavalt põhjendanud.

75

Hageja sõnul oli komisjonil teise vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal teavet ja üksikasjalikke tõendeid selle kohta, et Capricorn sai mitteläbipaistva ja diskrimineeriva pakkumismenetluse raames põhjendamatu eelise, mille tulemusel müüdi Nürburgringi vara temale, hoolimata tema maksevõime puudumisest. Selle teabe tõttu oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167, isegi kui apellant ei esitanud uut kaebust.

76

Apellatsioonkaebuse neljanda väite viienda osaga kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 173–176, milles Üldkohus lükkas tagasi apellandi argumendid, mis on kokku võetud selle kohtuotsuse punktides 170 ja 171. Apellandi sõnul piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 tema argumentide kokkuvõttega, ilma et ta oleks neid analüüsinud või esitanud põhjendusi nende tagasilükkamise kohta. Sama kehtib Nürburgringi vara rendilepingut puudutavate argumentide kohta, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171. Üldkohus piirdus märkimisega, et renti maksti müüjatest sõltumatule äriühingule ja et Nürburgringi vara müügihinda vähendati rendisumma võrra, mis tuli selle hinna sisse arvata kuni hetkeni, mil müük muutus lõplikuks. Üldkohus otsustas lihtsalt ilma selgitusi andmata, et komisjonil ei pidanud olema kahtlusi põhjendamatu eelise olemasolu suhtes, mis kujutab endast apellandi esitatud tõendite moonutamist ja mis annab tunnistust õigusnormi rikkumisest ELTL artikli 107 ja artikli 108 lõike 3 kohaldamisel.

77

Komisjon leiab esimese võimalusena, et neljanda väite teine osa on tulemusetu. Tema arvates piisab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152, 154 ja 155 esitatud järeldustest, millele apellant vastu ei vaidle, et toetada Üldkohtu kaalutlusi seoses asjaoluga, et komisjonil ei olnud alust kahelda Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja siduvuses, isegi kui Üldkohus moonutas selle kohtuotsuse punktis 153 faktilisi asjaolusid.

78

Igal juhul on neljanda väite teine osa põhjendamatu. Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirjas on mitu korda kasutatud mõistet „kohustus“. Tegelikult vaidlustab apellant üksnes selle mõiste tõlgendamise Üldkohtu poolt samas kirjas sisalduvate teiste avalduste kontekstis. See kuulub aga Üldkohtu poolt faktiliste asjaolude sõltumatu hindamise alla, mis hõlmab ka riigisisese õiguse alusel sõlmitud lepingute tõlgendamist.

79

Neljanda väite neljanda osa kohta leiab komisjon, et see lähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktide 165–169 väärast tõlgendamisest. Üldkohus vastas seal eitavalt küsimusele, kas hageja väidet, mis on kokkuvõtlikult esitatud selle kohtuotsuse punktis 163 ja mille kohaselt oli 13. augustil 2014 Capricorn asendatud Nürburgringi vara edasimüügi läbipaistmatu menetluse raames allomandajaga, oleks tulnud teises vaidlusaluses otsuses analüüsida. Komisjon leiab, et see vastus on õige, kuna Nürburgringi vara müügile järgnenud asjaolud ei ole asjakohased selle küsimuse hindamisel, kas Nürburgringi pankrotihaldur tegutses müügi ajal turumajanduse tingimustes tegutseva investorina. Selline investor ei oleks aga saanud arvesse võtta selliseid faktilisi asjaolusid nagu need, millele viitab hageja ja mis leidsid aset alles pärast müügitehingu sõlmimist. Isegi kui komisjonil oli teise vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal teave, millele hageja oma argumentides tugineb, ei ole see asjakohane, et kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva müüja põhimõtet Nürburgringi pankrotihalduri ja Capricorni vahel 11. märtsil 2014 sõlmitud müügilepingule.

80

Lõpuks väidab komisjon neljanda väite viiendale osale vastates, et apellandi argumendid, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 170 ja 171, ei seadnud kahtluse alla turumajanduse tingimustes tegutseva müüja kriteeriumi järgimist. Täpsemalt puudutavad selle kohtuotsuse punktis 170 kokkuvõtlikult esitatud argumendid sündmusi, mis leidsid aset pärast müügilepingu sõlmimist. Sama kehtib ka nimetatud kohtuotsuse punktis 171 viidatud rendilepingu sõlmimise kohta. Sama kohtuotsuse punktides 173–174 esitas Üldkohus nende argumentide tagasilükkamise põhjendamiseks kokkuvõtliku, kuid selge põhjenduse. Üldkohtu jaoks oli loogiline viidata vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 138–158, kuna ta märkis nendes punktides, et Nürburgringi vara müügihind määrati kindlaks avatud ja läbipaistva pakkumismenetluse raames ning et edukaks tunnistatud pakkumuse rahastamise osas ei olnud mingit kahtlust. Mis puudutab apellandi argumenti tõendite moonutamise kohta, siis on võimatu aru saada, mis on selle väite alus, seda enam, et apellant tunnistab ise, et Üldkohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 170 ja 171 tema argumendid nõuetekohaselt kokku.

81

Kõigepealt tuleb täpsustada, et vastupidi komisjoni väidetele ei puuduta neljanda väite teine osa mitte ainult vaidlustatud kohtuotsuse punkti 153, vaid ka selle kohtuotsuse punkte 152 ja 154–156. Seetõttu ei saa seda tulemusetuna tagasi lükata.

82

Selle väiteosa analüüsimiseks tuleb meenutada, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 151, täpsustati Nürburgringi vara ostmisest huvitatud investoritele, et nad valitakse eelkõige tehingu sõlmimise tõenäosusest lähtuvalt. Üks teguritest, mida tuli selles osas arvesse võtta, oli nende pakkumuse rahastamise kinnitamine, mida tõendab finantspartnerite väljastatud rahastamislubadus.

83

Lõpliku otsuse põhjendustest 50, 273 ja 278 ilmneb, et komisjon leidis, et Capricorni pakkumuse rahastamine oli tagatud, kuna viimane oli esitanud Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja, mis oli siduv.

84

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–155 kontrollis Üldkohus, kas komisjoni läbi viidud uurimine, mille tulemused langevad kokku Saksamaa ametiasutuste analüüsi tulemustega, välistas kahtlused seoses selle kirja siduvusega, ning jõudis selle kohtuotsuse punktis 156 järeldusele, et see oli nii.

85

Seega tuleb hinnata, kas Üldkohus moonutas selle analüüsi raames kõnealuse kirja sisu, nagu väidab apellant.

86

Sellega seoses tuleb meenutada, et tõendite moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata on selge, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär (18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 37, ja 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punkt 60).

87

Käesolevas asjas ilmneb Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirjast, mille komisjon Üldkohtule esitas ja mis asub esimese kohtuastme toimikus, et selle esimesel leheküljel on selge viide sellele, et kirjas sisalduvale „kohustusele“ kohaldatakse tingimusi, mis on esitatud eelkõige kirjale lisatud A lisa „tingimuste loetelus“.

88

Kuid nagu apellant põhjendatult märgib, on selle lisa lõpus „oluline märkus“, mille kohaselt eelkõige „on selle tingimuste loetelu eesmärk arutelu tekitada ja sellega ei looda meie vahel õiguslikult siduvaid kohustusi […] Seetõttu ei vastuta me mingi otsese, järgneva või muud liiki kahju eest, mis tuleneb [käesolevale] kirjale tuginemisest“.

89

Nendest andmetest ilmneb selgelt, et Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kiri ei pidanud looma siduvat rahastamiskohustust selle väljastanud pangale Capricorni kasuks.

90

Seda järeldust kinnitab ka selle kirja 6. lehekülje 9. lõigus „Kohaldatav õigus ja pädevus“ esitatud märkus, mis viitab kirjast tulenevatele „kõikidele lepinguvälistele kohustustele“ lepingulisi kohustusi mainimata, just nimelt seetõttu, et nimetatud kiri ei pidanud selliseid kohustusi tekitama.

91

Sellega seoses ei oma erilist tähtsust asjaolu, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152 ja 153 märkis, on selles kirjas märgitud, et Deutsche Bank on „nõus andma“ Capricornile 45 miljoni euro suuruse laenu, ning et selles on korduvalt viidatud Deutsche Banki poolt Capricorni ees võetud „kohustustele“, kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 88 viidatud asjaoludest nähtub selgelt, et see „kohustus“ ei loonud õiguslikult siduvaid kohustusi nagu ka Deutsche Banki varasemad kirjad, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 viitas. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja siduva laadi puudumisele viidati erineva sõnastusega kui viimati nimetatud kirjade puhul.

92

Sellest järeldub, nagu väidab apellant neljanda väite teises osas, et Üldkohus moonutas Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja sisu ja seega on see väiteosa põhjendatud.

93

Neljanda väite neljandas osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist sellega, et see kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166 tagasi tema argumendid, mis on kokku võetud selle kohtuotsuse punktides 162 ja 163.

94

Nii nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 108, et apellant väitis sisuliselt, et pärast Nürburgringi vara müügilepingu sõlmimist Capricorniga 11. märtsil 2014 sõlmisid viimane ja müüjad müügihinna osamaksetena tasumise kohta tagatiste kokkuleppe, milles nähti ette võimalus, et müügihinna teise osamakse jätkuva mittetasumise korral tuleb vara edasi müüa, mis hiljem ka tegelikult juhtus.

95

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166 märkis Üldkohus, et abi, mille olemasolu komisjon oleks apellandi väitel pidanud teises vaidlustatud otsuses tuvastama, anti Capricornile 11. märtsil 2014, kui see vara Capricornile müüdi hinnaga, mis on väidetavalt turuhinnast madalam. Üldkohus järeldas sellest, et nimetatud kuupäevast hilisemad asjaolud ei olnud asjakohased selle hindamisel, kas Capricornile oli pakkumismenetluse raames antud abi. Ta lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167, et apellant oleks pidanud juhul, kui ta soovis, et komisjon analüüsiks lisaks müügiprotsessi väidetavast jätkumisest tuleneva uue abi olemasolu küsimust, esitama selle kohta uue kaebuse.

96

Sellega seoses vastab tõele, et kui asuda seisukohale, et pakkumismenetluses, mis ei olnud avatud, läbipaistev, tingimusteta ega mittediskrimineeriv, anti Capricornile abi, mis vastas Nürburgringi vara turuhinna ja Capricorni poolt vara ostuhinna vahele, siis anti selline abi tingimata 11. märtsil 2014, kui Capricorn võttis selle vara üle ja allkirjastati vara käsitlev müügileping.

97

Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166, ei tähenda see siiski, et sellest kuupäevast hilisemad asjaolud oleksid juba oma olemuselt täiesti asjakohatud selle hindamisel, kas selline abi tegelikult anti.

98

Nimelt tuleb veel meenutada, et riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasust peab liidu kohus hindama seda informatsiooni arvesse võttes, mis võis olla komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 102 ja 103 sisuliselt märgib, lõpeb riigiabi järelevalvemenetluse esialgse uurimise etapp hetkel, mil komisjon teeb ühe määruse nr 659/1999 artiklis 4 ette nähtud otsustest, mistõttu ei saa välistada, et analüüsi jaoks uued ja asjakohased asjaolud võivad ilmneda pärast pakkumismenetluse lõppu, kuid enne komisjoni vastava otsuse tegemist.

99

Eelkõige, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 82 ja 83, oli asjaolu, et Capricorni pakkumuse rahastamine oli tagatud, vähemalt üks teguritest, mis õigustas Nürburgringi vara temale müümist.

100

Apellandi väidetud asjaolud, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 94, on küll hilisemad Nürburgringi vara Capricornile üleandmisest, kuid võivad juhul, kui need osutuksid tõeseks, seada kahtluse alla pakkumismenetluse eest vastutavate isikute järelduse, mille kohaselt Capricorni pakkumuse rahastamine oli tagatud, ning seega selle menetluse läbipaistvuse ja mittediskrimineeriva laadi, arvestades, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 157, oli üks teine pakkumus tagasi lükatud, kuna puudus tõend selle rahastamise kohta.

101

Nimelt tekib küsimus, miks juhul, kui Capricorni pakkumus oli tagatud rahastamisega, pidi ta uuesti läbi rääkima ostuhinna tasumist osade kaupa ega suutnud lõpuks tasuda teist osa, mis viis Nürburgringi vara edasimüügini.

102

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas asjakohatutena tagasi apellandi esitatud asjaolud, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 94, üksnes põhjusel, et need leidsid aset pärast Nürburgringi vara müümist Capricornile. Järelikult on neljanda väite neljas osa põhjendatud.

103

Lõpuks väidab apellant neljanda väite viiendas osas sisuliselt, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 173–176 ilma põhjendusteta või ebapiisava põhjendusega tagasi tema argumendid, mis on kokku võetud selle kohtuotsuse punktides 170 ja 171.

104

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170 võttis Üldkohus kokku neli argumenti, mille apellant esitas oma hagi kolmanda väite kolmanda osa raames. Üldkohtu sõnul sooviti nende argumentidega näidata, et nii Nürburgringi vara ostuhind, mille Capricorn pidi tasuma, kui ka selle hinna maksmise viis sisaldasid riigiabi elemente, sest esiteks arvati müügihinnast maha 6 miljonit eurot, mis tulenesid Nürburgringi haldaja käitamise brutokasumist, samas kui see haldaja oli 2013. aastal öelnud, et tema kasumilootused Nürburgringi varalt olid olematud; teiseks lükati ostuhinna teise osamakse tegemist edasi; kolmandaks ei nõutud sisse ostu-müügilepingus tasumata jätmise korral ette nähtud 25 miljoni euro suurust leppetrahvi ning neljandaks anti Nürburgringi varad läbipaistmatu menetluse raames üle allomandajale.

105

Selle kohtuotsuse punktis 171 võttis Üldkohus kokku täiendava argumendi, mille apellant selles kontekstis esitas ja mille kohaselt selle lepingu sõlmimiseks – millega Nürburgringi vara anti alates 1. jaanuarist 2015 Capricornile rendile, et luua üleminekuolukord selle tingimuse võimalikku täitumist oodates, millest oli seatud sõltuvusse Nürburgringi vara Capricornile müümine ja milleks oli komisjoni poolt sellise otsuse tegemine, mis välistab täielikult ohu, et selle vara ostja on kohustatud tagastama müüjate saadud abi – ei viidud läbi avatud, läbipaistvat, mittediskrimineerivat ja tingimusteta pakkumismenetlust, mistõttu ei vastanud selle rendilepingu kohane rent turuhinnale ja sisaldas uusi abielemente. Müüjate ja Capricorni vahel oli kokku lepitud, et rendilepingu alusel makstav rent tuli Nürburgringi vara müügihinnast maha arvata kuni päevani, mil see müük teoks saab.

106

Neile argumentidele vastates piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173 üksnes selle märkimisega, et „[e]espool [käesoleva kohtuotsuse] punktides 138–158 toodud põhjustel ei ole alust arvata, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlused seoses pakkumismenetluse läbipaistvuse ja mittediskrimineerivusega“. Ta lisas sama kohtuotsuse punktis 174, et neil samadel põhjustel „välistas ka komisjoni analüüs, mille tulemusel tehti teine [vaidlusalune] otsus, kahtlused seoses ostjale Nürburgringi vara kohta sõlmitud rendilepingu raames või muudel selle vara ostuhinna makseviisiga seonduvatel põhjustel ostjale antud eelise olemasolus“.

107

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 115 märkis, ei vasta sellised põhjendused – vastupidi sellele, mida nõuab käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktika – kas või kaudselt apellandi argumentidele, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 170 ja 171, ega võimalda mõista Üldkohtu arutluskäiku nii, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista tehtud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohtul teha oma kohtulikku kontrolli.

108

Nimelt puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–158 esitatud põhjendused, millele Üldkohus viitas selle kohtuotsuse punktis 173, esiteks pakkumismenetluse läbipaistmatut ja diskrimineerivat laadi, eelkõige seoses finantsandmete läbipaistvuse puudumisega, hindamiskriteeriumide ja nende kohaldamise läbipaistvuse puudumisega ning müügiprotsessi jätkamisega pärast Nürburgringi vara üleandmist Capricornile, ja teiseks Capricorni pakkumuse rahastamise küsimust. Need ei võimalda seega mõista, miks lükati tagasi apellandi argumendid, mis on kokku võetud selle kohtuotsuse punktides 170 ja 171.

109

Seetõttu tuleb järeldada, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata osas, kus Üldkohus lükkas need argumendid tagasi. Järelikult on neljanda väite viies osa põhjendatud.

110

Neil asjaoludel ja ilma et oleks vaja analüüsida neljanda väite esimest ja kolmandat osa ning viiendat väidet, tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata teise vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude.

111

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

112

Arvestades eelkõige seda, et siinses asjas põhineb apellandi hagi kohtuasjas T‑373/15 väidetel, mida on Üldkohtus võistlevas menetluses käsitletud ja mille analüüsiks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha ühtegi täiendavat menetlustoimingut, siis on Euroopa Kohus seisukohal, et menetlusstaadium lubab lõpliku otsuse tegemist, mis tuleb ka teha (vt analoogia alusel 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130) selles ulatuses, milles kohtuasi on talle edasi kaevatud, st teise vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 134).

113

Tuleb meenutada, et teine vaidlustatud otsus on vastuväidete esitamata jätmise otsus, mis põhineb määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikel 3 ja mille õiguspärasus oleneb sellest, kas esineb kahtlusi kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuses.

114

Kuna selliste kahtluste tõttu tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h nimetatud huvitatud pooled, tuleb asuda seisukohale, et selline otsus puudutab otseselt ja isiklikult kõiki huvitatud pooli selle sätte tähenduses. ELTL artikli 108 lõikes 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 sätestatud menetluslike tagatistega isikute sellised tagatised saavad olla kindlustatud vaid juhul, kui neil on võimalus vaidlustada vastuväidete esitamata jätmise otsus liidu kohtus (24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

115

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu kohtu ülesanne ei ole küll tõlgendada apellandi hagi, milles vaidlustatakse üksnes abi hindamise otsuse kui sellise põhjendatus, nii, et sellega soovitakse tegelikult kaitsta apellandile ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevaid menetluslikke õigusi, kui ta ei ole sõnaselgelt esitanud seda eesmärki taotlevat väidet, sest vastasel juhul muutuks hagi ese (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 55). Kui aga hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu ilma, et see institutsioon oleks algatanud ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes tema menetlusõigusi, samas kui kahtluste olemasolu selle abi siseturuga kokkusobivuse osas kohustas komisjoni seda menetlust algatama. Selleks et apellandi tühistamisnõue rahuldataks, võib ta seega esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta tekkima kahtlusi. Sellest tuleneb, et liidu kohus võib analüüsida hageja esitatud sisulisi argumente kontrollimaks, kas nendes on ka teavet, mis põhjendab väidet, mille esitas samuti hageja ja mis tõendab sõnaselgelt tõsiseid raskusi, mis oleksid õigustanud ametliku uurimismenetluse algatamist (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply et Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 56 ja 59).

116

Siinses asjas on apellant käesoleva kohtuotsuse punktis 67 juba tunnistatud „huvitatud pooleks“ määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses. Apellant esitas oma hagi toetuseks üheksa väidet. Välja arvatud seitsmes väide, mis on esitatud esimese vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks, on ülejäänud väited esitatud teise vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks.

117

Viies ja kaheksas väide tuginevad sõnaselgelt hageja menetlusõiguste rikkumisele seeläbi, et komisjon jättis algatamata ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse vaatamata sellele, et Nürburgringi vara müümine turuhinnast madalama hinnaga oleks pidanud viima ta järeldusele, et ostjale anti abi.

118

Nende väidete üle otsustamiseks vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 115 viidatud kohtupraktikale tuleb kõigepealt ja koos analüüsida esimese väite esimest ja kolmandat osa ning teist väidet, mille kohaselt on komisjon sisuliselt ekslikult hinnanud Capricorni pakkumuse rahastamise kinnitust.

119

Apellant väidab esimese väite esimeses ja kolmandas osas ning teises väites, et komisjoni järeldus lõpliku otsuse põhjendustes 50, 51, 266, 271 ja 273, mille kohaselt Capricorn oli esitanud Deutsche Banki rahastamiskohustuse seoses 45 miljoni euro suuruse laenuga, on ilmselgelt ekslik, kuna Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja sõnastusest nähtub, et see ei olnud siduv.

120

Ta lisab, et lõpliku otsuse 79. joonealuses märkuses on näidatud, et komisjon oli teadlik käesoleva kohtuotsuse punktis 94 mainitud kokkuleppest, mille Nürburgringi pankrotihaldur, müüjad ja Capricorn olid sõlminud 13. augustil 2014 ja mis nägi muu hulgas ette, et Capricorn lükkab müügihinna teise osamakse tasumise edasi. See kokkulepe aga näitab, et Capricorni pakkumuse rahastamist ei olnud tagatud.

121

Komisjon ei nõustu nende argumentidega. Ta viitab Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kirja sõnastusele, milles on eelkõige korduvalt mainitud Deutsche Banki „kohustust“, ning leiab seega, et ta ei ole teinud ilmset hindamisviga selle kirja hindamisel.

122

Mis puudutab 13. augusti 2014. aasta kokkulepet, siis täpsustab ta, et lõpliku otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud tema valduses selle kokkuleppe teksti, mida talle haldusmenetluse käigus ei edastatud. Lõpliku otsuse 79. joonealuses märkuses toodud teave pärineb Saksamaa Liitvabariigi teatisest. Igal juhul rõhutab ta, et ta ei tuginenud teises vaidlusaluses otsuses asjaolule, et Deutsche Banki esitatud tõend rahastamise kohta oli selle otsuse vastuvõtmise ajal veel olemas.

123

Tuleb märkida, et selleks, et välistada, et Capricornile anti Nürburgringi vara ostmisel ebaseaduslikku abi, pidi komisjon veenduma, et see tehing toimus turuhinnale vastava hinnaga, millega oleks olnud tegemist juhul, kui saaks kinnitada, et pakkumismenetlus oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta.

124

Nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 82, oli üks teguritest, mida võeti arvesse Nürburgringi vara ostja valimisel, tema pakkumuse rahastamise kinnitamine.

125

Nimelt ilmneb lõpliku otsuse põhjendusest 116, et üks teine pakkuja, kes esitas komisjonile kaebuse, oli pakkumismenetluse raames pakkunud Nürburgringi kogu vara müügihinna, mis oli Capricorni pakutud hinnast kõrgem. Lõpliku otsuse põhjendusest 272 ilmneb aga, et see pakkumus lükati tagasi, kuna puudusid tõendid rahastamise kohta.

126

Lõpliku otsuse põhjenduse 273 kohaselt peeti ainult kahte pakkumust selliseks, millel on tagatud rahastamine, nimelt Capricorni ja ühe teise pakkuja pakkumus. Kuna nii selle teise pakkuja käsutuses oleva tagatud rahastuse summa kui ka tema pakutud müügihind olid Capricorni omadest madalamad, tunnistati Capricorni pakkumus lõpuks edukaks.

127

Sellest tuleneb, et kui peaks selguma, et tehti viga järelduses, et Capricorni käsutuses oli kinnitatud rahastus tema pakkumuse jaoks, samas kui see tegelikult nii ei olnud, siis võib see asjaolu seada kahtluse alla eelkõige pakkumismenetluse mittediskrimineeriva laadi, kuna see võiks tõendada, et Capricorni koheldi soodsamalt, sest erinevalt vähemalt ühe teise pakkuja pakkumusest, kes ei suutnud esitada tõendit rahastamise kohta, ei lükatud Capricorni pakkumust tagasi.

128

Seega, kuna esinesid kahtlused Capricorni pakkumuse rahastamise kinnitamise kohta, mida ei olnud võimalik hajutada, oli komisjon kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse ega võinud vastu võtta vastuväidete esitamata jätmise otsust, nagu on teine vaidlusalune otsus.

129

Tuleb tõdeda, et apellandi esitatud asjaolud tõendavad selliste kahtluste olemasolu.

130

Esiteks ei saanud komisjon käesoleva kohtuotsuse punktides 87–91 esitatud põhjustel asuda seisukohale, et Deutsche Banki 10. märtsi 2014. aasta kiri sisaldas siduvat rahastamiskohustust.

131

Teiseks, nagu väidab hageja, ilmneb lõpliku otsuse 79. joonealusest märkusest, et Capricorn ei tasunud müügihinna teist osa määratud tähtaja jooksul ning et Nürburgringi pankrotihalduri, müüjate ja Capricorni vahel 13. augustil 2014 sõlmitud kokkuleppega lükati selle osamakse tasumine edasi hilisemale kuupäevale vastutasuks viivise tasumise ja täiendavate garantiide andmise eest. Kui aga Capricorni pakkumuse rahastamine oleks tõepoolest olnud tagatud, oleks Capricornil loogiliselt olnud võimalik maksta müügihinna teine osa ette nähtud tähtaja jooksul ning tal ei oleks tulnud pidada läbirääkimisi selle maksmise edasilükkamise üle.

132

Seega, ilma et oleks vaja analüüsida muid argumente, mida apellant oma hagi põhjendamiseks esitas osas, milles see puudutas teise vaidlustatud otsuse tühistamist, tuleb asuda seisukohale, et selle küsimuse hindamine, kas Nürburgringi vara müük Capricornile tõi kaasa siseturuga kokkusobimatu abi andmise, tekitas kahtlusi määruse nr 659/1999 artikli 4 tähenduses, mille tõttu oleks komisjon pidanud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetluse.

133

Seega tuleb hagi rahuldada ja tühistada teine vaidlusalune otsus.

134

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

135

Kodukorra artikli 138 lõike 3 esimese lause kohaselt, mida sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

136

Käesolevas asjas tuleb kohaldada viimati nimetatud sätet, kuna apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata osas, milles see puudutab vaidlustatud kohtuotsuse seda osa, milles Üldkohus jättis rahuldamata esimese vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude, kuid see tuleb rahuldada osas, milles see puudutab selle kohtuotsuse osa, milles Üldkohus jättis rahuldamata teise vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude, ning Euroopa Kohus tühistab selle otsuse.

137

Seetõttu tuleb määrata, et pooled kannavad oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: