1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 6. septembri 2006. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T-304/04 ja T-316/04: Itaalia ja Wam vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles Esimese Astme Kohus tühistas komisjoni . aasta otsuse riigiabi C 4/2003 (ex NN 102/2002) kohta, mida Itaalia on andnud WAM SpA-le (ELT 2006, L 63, lk 11; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Itaalia eksporditoetuse meetmeid käsitleva 29. juuli 1981. aasta seaduse nr 394 (GURI nr 206, ) artikkel 2 loob õigusliku aluse, mille kohaselt Itaalia ametiasutused võivad subsideerida eksportivaid ettevõtjaid, kes tegelevad kolmandates riikides turuhõlveprogrammidega.

3

Wam SpA (edaspidi „Wam”) on Itaalia ettevõtja, kes projekteerib, toodab ja müüb tööstuslikke mikserseadmeid peamiselt toiduaine-, keemia-, farmaatsia- ja keskkonnatööstuse jaoks.

4

Itaalia ametiasutused tegid 24. novembril 1995 otsuse anda Wamile abi sooduslaenu näol summas 2281485000 Itaalia liiri (ligikaudu 1,18 miljonit eurot), et hõlbustada Jaapani, Lõuna-Korea ja Taiwani turgude hõlvamist. Korea ja Taiwani majanduskriiside tõttu ei rakendatud projekte nendes riikides ellu. Tegelikult sai Wam laenu summas 1358505421 Itaalia liiri (ligikaudu 700000 eurot) Kaug-Idas püsistruktuuride loomiseks ning müügiedenduse kulude katteks.

5

Samad ametiasutused tegid 9. novembril 2000 otsuse anda Wamile veel abi sooduslaenu näol summas 3603574689 Itaalia liiri (ligikaudu 1,8 miljonit eurot). Selle laenuga rahastatava programmi pidid Hiinas ühiselt ellu viima Wam ja täielikult tema kontrolli all olev kohalik ettevõtja Wam Bulk Handling Machinery (Shanghai) Co. Ltd.

6

Aastal 1999 saadud kaebuse tagajärjel algatas komisjon uurimise Wamile eeldatavalt antud riigiabi kohta. 21. jaanuaril 2003 otsustas ta algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse; see otsus puudutas seda eeldatavalt Wamile antud abi.

7

Komisjon võttis 19. mail 2004 vastu vaidlusaluse otsuse. Küsimuse osas, kas esimene ja teine abi (edaspidi „vaidlusalune abi”) kujutab endast „riigiabi” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, on vaidlusaluse otsuse punktides 75–79 märgitud:

8

Itaalia Vabariik ja Wam esitasid kumbki eraldi Esimese Astme Kohtule vaidlusaluse otsuse tühistamise hagi. Seejärel need kaks hagi liideti. Itaalia Vabariik esitas oma hagiavalduses seitse ja Wam kümme tühistamisalust. Ühe esitatud etteheite kohaselt ei ole komisjon vaidlusalust otsust piisavalt põhjendanud.

9

Vaidlustatud kohtuotsuses tühistas Esimese Astme Kohtu teine koda vaidlusaluse otsuse. Selle tulemuseni jõudmiseks asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust.

10

Esimese Astme Kohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 meelde, et abi kvalifitseerimiseks ühisturuga kokkusobimatu riigiabina peavad kõik EÜ artikli 87 lõikes 1 nimetatud tingimused olema täidetud. Need tingimused on järgmised. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine ähvardama kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abi saajale teatud eelise, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi.

11

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et iseenesest ei ole kindel, et vaidlusalune abi mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust või kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, ning seega peab selline võimalus olema tõendatud. Sellega seoses oleks komisjon pidanud vaidlusaluses otsuses andma asjakohast teavet vaidlusaluse abi eeldatava mõju kohta. Esimese Astme Kohus rõhutas, et komisjon ei ole siiski kohustatud tõendama abi tegelikku mõju.

12

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66, et vaidlusaluse otsuse punktides 75 ja 77 esitatud põhjendus „tugines kohtupraktikast tulenevate põhimõtete meeldetuletusele ja asjaolule, et välistada ei saa mõju kaubandusele ja konkurentsile, [ning] seda põhjendust üksi ei saa pidada EÜ artikli 253 nõuetele vastavaks”.

13

Vaidlusaluse otsuse punktis 75 tehtud järelduse osas, et „[n]eed toetused parandavad abisaaja rahalist seisundit”, leidis Esimese Astme Kohus, et see ei puuduta otseselt kaubanduse mõjutamise või konkurentsi moonutamise tingimusi, vaid üldisemalt konkreetsele ettevõttele eelise andmist, mis on üks teine mõiste „abi” tunnus EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Esimese Astme Kohus jätkas, nentides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et „abi andmine konkreetsele ettevõttele, mis on omane igale riigiabile, ja sellega kaasnev ettevõtja rahalise seisundi paranemine ei saa olla piisavad selleks, et tõendada, et nimetatud abi vastab kõigile EÜ artikli 87 lõike 1 kriteeriumidele”.

14

Mis puutub vaidlusaluse otsuse punktides 76 ja 78 sisalduvatesse põhjendustesse, siis Esimese Astme Kohus leidis kohtuotsuse punktis 68, et need on „andmed, mis võimaldavad tõendada seda, et Wam tegutseb maailma- ja ühenduse turul, et ta osaleb kaubavahetuses eelkõige ekspordi [kaudu], ja konkureerib seal teiste ettevõtetega”.

15

Seevastu sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, et „see teave ei osutanud sellele, mil moel võidi vaidlusaluse abi andmise tõttu abi omadusi ja kõnesoleva juhtumi asjaolusid arvesse võttes mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ega ka seda, mil moel võidi konkurentsi kahjustada või ähvardada kahjustada. Pealegi on tegemist vaid mõningate asjaoludega teiste asjaolude hulgas, mida tuleb hinnata selleks, et analüüsida vaidlusaluse abi võimalikku mõju”.

16

Esimese Astme Kohus lükkas tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt tuleneb konkurentsimoonutus sellest, et tänu vaidlusalusele abile tugevnes Wami olukord teiste liikmesriikide ettevõtjate suhtes, kes oleks võinud temaga konkureerida.

17

Esimese Astme Kohus leidis, et argument ei saa olla asjakohane, kuna vaidlusalune otsus ei sisaldanud sellekohaseid sõnaselgeid märkusi ega piisavaid tõendeid niisuguse tugevnemise kohta. Samadel põhjustel lükkas Esimese Astme Kohus tagasi argumendi, et vaidlusalune abi võimaldas Wamil rakendada turuhõlveprogrammi välismaal ja vabastada teiste eesmärkide tarbeks vahendeid ühenduse tasandil.

18

Esimese Astme Kohus lükkas tagasi komisjoni väite, mille kohaselt ei ole vaja uurida ühenduse turu ja Kaug-Ida turu vastastikust sõltuvust, kuna Wam osaleb ühendusesiseses kaubanduses. Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et „üksnes asjaolu, et Wam osaleb ühendusesiseses kaubanduses, ei ole piisav, et põhjendada nimetatud kaubanduse mõjutamist või konkurentsi moonutamist ja see nõuab abi mõju põhjalikumat analüüsi, võttes arvesse eelkõige asjaolu, et sellest abist kaeti Kaug-Ida turul tekkinud kulud, ning vajaduse korral selle turu ja Euroopa turu vastastikust sõltuvust”.

19

Lisaks märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et vaidlusalune otsus viitas niisuguste turgude vastastikusele sõltuvusele, kus ühenduse ettevõtted tegutsevad, esitamata siiski erinevalt 21. märtsi 1990. aasta otsusest kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse’i kohtuotsus (EKL 1990, lk I-959, punktid 36–38) konkreetseid ja tõendavaid asjaolusid, mis võimaldavad põhjendada selle otsuse punktis 75 esitatud väidet, mis tugineb eespool viidatud Tubemeuse’i kohtuotsusest tulenevale põhimõttele, et vastastikuse sõltuvuse tõttu võib vaidlusalune abi mõjutada konkurentsi ühenduses.

20

Viimaseks, mis puutub vaidlusaluse otsuse punkti 79, milles märgitakse, et „sõltumata sellest, kas [vaidlusalune abi] toetab eksporti teistesse liikmesriikidesse või väljapoole Euroopa Liitu, võib see mõjutada […] liikmesriikidevahelist kaubandust ja seega on kohaldatav EÜ artikli 87 lõige 1”, siis Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, et vaidlusalune otsus „ei sisalda formaalset hinnangut konkurentsimoonutuse kohta ja seega ei võta nähtavasti arvesse selle tingimuse vajalikkust nimetatud artikli kohaldamiseks”.

21

Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 esiteks, et „ükski asjaolu ei viita sellele, et vaidlusaluse abi eesmärk on toetada eksporti teistesse liikmesriikidesse, ja teiseks, et nimetatud abi eesmärk ei ole toetada otseselt ja vahetult eksporti väljapoole Euroopa Liitu, vaid rahastada turuhõlveprogrammi”.

22

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et vaidlusaluse otsuse punktides 74–79 esitatud põhjendused ei võimalda mõista, mil moel võib kohtuasja asjaolude puhul vaidlusalune abi mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada või ähvardada kahjustada konkurentsi, ning seetõttu ei ole vaidlusaluses otsuses esitatud asjaolud piisav põhjendus niisuguse järelduse põhjendamiseks, mille komisjon EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise osas tegi.

23

Seetõttu tühistas Esimese Astme Kohus, ilma et ta oleks teisi Itaalia Vabariigi ja Wami esitatud väiteid uurinud, vaidlusaluse otsuse põhjendamise puudulikkuse tõttu, kuivõrd see ei sisaldanud piisavaid asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldust, et kõik EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamise tingimused olid täidetud.

24

Komisjon palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

25

Itaalia Vabariik palub Euroopa Kohtul tunnistada komisjoni apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks või jätta see rahuldamata ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26

Wam palub Euroopa Kohtul esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Kolmanda võimalusena palub Wam Euroopa Kohtul tühistada vaidlusalune otsus teistel põhjustel või neljanda võimalusena saata kohtuasi otsustamiseks Esimese Astme Kohtule tagasi, ning igal juhul mõista kõik kohtukulud, sealhulgas selle uue astme kohtukulud välja komisjonilt.

27

Nii Itaalia Vabariik kui ka Wam vaidlustavad apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse.

28

Itaalia Vabariik väidab, et komisjoni seisukoha puhul, et Esimese Astme Kohtu otsus ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, on tegemist väitega, mis ei puuduta õigusküsimust.

29

Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 alusel saab Euroopa Kohtusse edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Apellatsioonkaebuse aluseks võib muu hulgas olla ühenduse õiguse rikkumine Esimese Astme Kohtu poolt.

30

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 20 märkinud, põhineb komisjoni apellatsioonkaebus just nimelt väitel, et Esimese Astme Kohus on rikkunud ühenduse õigust, kuna ta ei ole järginud ega kohaldanud Euroopa Kohtu praktikas ette nähtud EÜ artiklite 87 ja 253 tõlgendust.

31

Sellest järeldub, et Itaalia Vabariigi argument, et apellatsioonkaebus ei põhine õigusküsimusel, tuleb tagasi lükata.

32

Mis puutub Wami argumenti, et komisjoni esitatud apellatsioonkaebuses palutakse Euroopa Kohtul esiteks vaidlustatud kohtuotsus sisulistes küsimustes uuesti läbi vaadata, selle asemel et piirduda EÜ artikli 230 nõuete kohaselt „olulise menetlusnormi” kontrollimisega, ning teiseks viia läbi sisuline kontrollimine, milleks Euroopa Kohtul puudub apellatsioonimenetluses pädevus, siis tuleb kõigepealt nentida, et EÜ artikkel 230 annab Euroopa Kohtule pädevuse kontrollida ühenduse institutsioonide, välja arvatud Esimese Astme Kohtu akte. Esimese Astme Kohtu otsuste peale esitatud kaebusi reguleerivad seevastu EÜ artikli 225 lõige 1 ja Euroopa Kohtu põhikiri.

33

Seejärel tuleb meenutada, et põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduse põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust (vt 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I-2289, punkt 48). Kuna komisjoni apellatsioonkaebuse ainsa väite eesmärk on just nimelt vaidlustada põhjendamiskohustust puudutav Esimese Astme Kohtu õiguslik analüüs, siis ei saa komisjonile ette heita seda, et ta palub Euroopa Kohtul vaidlusalune otsus sisuliselt uuesti läbi vaadata.

34

Sellest tuleneb, et Wami argument, mis puudutab komisjoni apellatsioonkaebuse ainsa väite vastuvõetavust, tuleb samuti tagasi lükata.

35

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetavaks.

36

Komisjon esitab üheainsa väite, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna selles leitakse, et vaidlusalust otsust ei ole põhjendatud. Ta väidab, et kuna Esimese Astme Kohus on leidnud, et EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamiseks ei piisa kaubandusele avaldatava mõju või konkurentsi moonutamise tõendamiseks üksnes sellest, kui tuvastada, et ettevõtja osaleb ühendusesiseses kaubanduses, siis on nimetatud kohus rikkunud EÜ artikli 87 lõiget 1 koosmõjus EÜ artikliga 253. Komisjon väidab, et niisugust põhjendust nõudes läheb Esimese Astme Kohus vastuollu Euroopa Kohtu selle valdkonna väljakujunenud kohtupraktikaga.

37

Komisjon väidab, et Wami osalemine ühendusesiseses kaubanduses tõendab iseenesest mõju, mida toetus võib avaldada nimetatud kaubandusele.

38

Komisjon väidab vaidlustatud kohtuotsuse punktide 73 ja 74 osas, milles on kritiseeritud seda, et vaidlusaluses otsuses puuduvad piisavad tõendid Wami seisundi tugevnemise kohta konkurentsi alal, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, kui abi vabastab ettevõtja kuludest, mida ta tavaliselt peab kandma ja tugevdab tema seisundit võrreldes teiste ühendusesiseses kaubanduses konkureerivate ettevõtjatega, mõjutab see abi kaubandust ja kahjustab põhimõtteliselt konkurentsitingimusi. Selles osas rõhutab komisjon, et ta ei ole kohustatud uurima abi tegelikke tagajärgi.

39

Komisjon kritiseerib vaidlustatud kohtuotsust osas, milles tuvastati põhjenduste puudumine, kuna vaidlusalune otsus ei sisalda ühtegi argumenti, mis puudutab niisugust ühenduse turu ja Kaug-Ida turu vastastikust sõltuvust, mida vaidlusalune abi väidetavalt mõjutab. Komisjoni arvates on Esimese Astme Kohus jätnud tähelepanuta ilmse kaalutluse, mille kohaselt on raha asendatav, ja seega kui ettevõtja tegutseb ühenduses, ei ole vaja esitada konkreetset tõendit võimaluse kohta, et abi, mille eesmärk on toetada väljaspool ühendust asuvate turgude hõlvamist, mõjutab ka liikmesriikidevahelist kaubandust ja võib põhjustada konkurentsi moonutamist.

40

Lõpuks viitab komisjon Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt, kui abi andmise asjaoludest iseenesest nähtub, et abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada või ähvardada kahjustada konkurentsi, siis võib komisjon piirduda nendele asjaoludele osutamisega oma otsuse põhjenduses. Komisjoni sõnul on ta just nimelt nii teinud vaidlusaluses otsuses.

41

Wam väidab, et apellatsioonkaebus on alusetu. Wami hinnangul on Esimese Astme Kohus õigesti kohaldanud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt ei ole põhjendamiskohustus täidetud, kui põhjendus rajaneb abstraktsetel või pelgalt hüpoteetilistel hinnangutel. Wam väidab, et kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi moonutamise tingimusi saab pidada täidetuks üksnes faktiliste andmete alusel, mis tõendavad konkreetselt ja mitte ainult abstraktselt, kuidas kõnesoleval juhul riigi sekkumine või sekkumine riigi ressursside abil toob endaga kaasa abi saava ettevõtja konkurentsiseisundi tugevnemise ja tema tootmiskulude vähenemise.

42

Itaalia Vabariigi hinnangul ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud EÜ artikli 87 lõiget 1 ja ta on toiminud kooskõlas kohtupraktikaga. 17. septembri 1980. aasta otsuses kohtuasjas 730/79: Philip Morris Holland vs. komisjon (EKL 1980, lk 2671) määratleti mõju kaubandusele selliselt, et toetus peab „tugevdama ettevõtja seisundit teiste ühendusesiseses kaubanduses konkureerivate ettevõtjate suhtes”.

43

Itaalia Vabariik väidab, et vaidlusaluses otsuses puudub just nimelt see, et uuritaks kasvõi üldiselt abi poolt ühenduse konkurentsi võimaliku mõjutamise tunnuseid, ja seega puudub „suhtelise tugevnemise” hüpotees, mis peaks põhjendama mõju ühendusesisesele kaubandusele. Apellatsioonkaebuse punktis 15 esitatud märkus võimaliku tugevnemise mõju kohta on vastuvõetamatu, kuna Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 sedastanud, et niisugust mõju mainiti esmakordselt Esimese Astme Kohtu istungil.

44

Itaalia Vabariik esitab sama vastuvõetamatuse vastuväite apellatsioonkaebuse punktis 15 esitatud märkuse suhtes, mis puudutab konkurentsi moonutamist, mis tuleneb asjaolust, et tänu asjassepuutuvale toetusele vabastatakse ettevõtja kuludest, mida ta tavaliselt oleks pidanud kandma.

45

Selle liikmesriigi arvates ilmneb 29. aprilli 2004. aasta otsuse kohtuasjas C-372/97: Itaalia vs. komisjon (EKL 2004, lk I-3679) punktist 56, et põhjendus on piisav, kui komisjon teeb vähemalt üldiselt kindlaks asjassepuutuvate ettevõtjate kategooria tavalised kulud ja seostab need abi esemega. Kõnesoleval juhul ei ole vaidlusaluse otsuse põhjendustes toodud põhjust, miks tehtud kulude puhul on tegemist „tavaliste kuludega”.

46

Lisaks väidab Itaalia Vabariik, et eespool viidatud Tubemeuse’i kohtuotsuses näidatakse selgelt, et ei saa eeldada, et ühendusevälise konkurentsi alal saadud eelis hõlmab ka ühendusesisese konkurentsi alast eelist. Seega on Esimese Astme Kohus õigesti leidnud, et selles osas puuduvad põhjendused.

47

Lõpetuseks väidab Itaalia Vabariik, et komisjoni argumentatsioon, mille kohaselt ei ole Esimese Astme Kohus arvesse võtnud raha asendatavust, on vastuvõetamatu, kuna see ei puuduta õigusväidet põhjendamise puudumise kohta ning see on täiendav põhjendus võrreldes vaidlusaluses otsuse sisalduvate põhjustega. Igal juhul ei ole „ressursside liberaliseerimise” teooria täiendavate täpsustuste puudumisel piisav põhjendus, kuna sellega võiks samahästi tõendada, et vaidlusalune abi ei avaldanud ühenduse turule mingit mõju.

48

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artiklis 253 nõutavad põhjendused vastama asjassepuutuva akti iseloomule ning neist peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldaks huvitatud isikutel teada saada võetud meetme põhjendusi ning ühenduste kohtul teostada kontrolli. Põhjendustes ei pea olema ära toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, ei tule hinnata mitte ainult selle akti sõnastuse alusel, vaid lähtudes ka kontekstist ning kõnealust küsimust reguleerivatest õigusnormidest tervikuna (6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-88/03: Portugal vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7155, punkt 88 ja viidatud kohtupraktika).

49

Abimeetme määratlemise puhul nõuab see põhimõte, et oleks näidatud, miks komisjon leiab, et asjaomane meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Isegi juhul, kui riigiabi andmise tingimustest lähtudes võib järeldada, et see abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust või kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, peab komisjon sellise otsuse põhjendustes vähemalt need asjaolud ära tooma (eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 89 ja viidatud kohtupraktika).

50

Selles kontekstis tuleb täpsustada, et vastavalt samuti väljakujunenud kohtupraktikale ei tule selleks, et siseriiklikku meedet riigiabiks lugeda, tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsimoonutamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, EKL 2006, lk I-289, punkt 140 ja viidatud kohtupraktika).

51

Mis puudutab täpsemalt liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimust, siis nähtub kohtupraktikast, et maksusoodustuse näol abi andmist riigi poolt teatavatele maksukohustuslastele tuleb pidada abiks, mis võib mõjutada seda kaubandust ja järelikult abiks, mis vastab sellele tingimusele juhul, kui nimetatud maksukohustuslased tegelevad niisuguse kaubavahetuse alla kuuluva majandustegevusega või kui ei saa välistada, et nad konkureerivad teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjatega (vt selle kohta 3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-172/03: Heiser, EKL 2005, lk I-1627, punkt 35, ning eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 91).

52

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et kui liikmesriigi antud abi tugevdab ettevõtja olukorda ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb lugeda, et abi viimaseid mõjutab (eespool viidatud kohtuotsus Cassa di Risparmio di Firenze jt, punkt 141 ja viidatud kohtupraktika).

53

Sellega seoses võib asjaolu, et üks majandusharu on ühenduse tasandil liberaliseeritud, anda tunnistust abi tegelikust või võimalikust mõjust konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele (eespool viidatud kohtuotsus Cassa di Risparmio di Firenze jt, punkt 142 ja viidatud kohtupraktika).

54

Seoses konkurentsi moonutamist puudutava tingimusega tuleb meenutada, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsi (19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-156/98: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I-6857, punkt 30, ja eespool viidatud kohtuotsus Heiser, punkt 55).

55

Antud juhul tuleb tõdeda, et Esimese Astme Kohus ei ole eiranud eespool viidatud kohtupraktikat, mis puudutab komisjoni põhjendamiskohustust riigiabi valdkonnas, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 74–79 toodud põhjused ei võimalda mõista, mil moel võib kõnesoleva kohtuasja asjaoludel vaidlusalune abi mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada või ähvardada kahjustada konkurentsi.

56

Nimelt, mis puudutab kõnesoleva juhtumi asjaolusid, siis on Esimese Astme Kohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 õigesti rõhutanud, et vaidlusaluse abi eesmärk on sooduslaenude abil rahastada kolmandate riikide turu hõlvamise kulusid, mis on seotud püsistruktuuride loomise või müügiedendusega, ja et selle toetusekvivalent on suhteliselt väike. Lisaks tõi Esimese Astme Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 75 esile, et nimetatud abi eesmärk ei ole toetada otseselt ja vahetult eksporti väljapoole Euroopa Liitu, vaid rahastada turuhõlvamisprogrammi.

57

Võttes arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid, ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et komisjon pidi eriti uurima seda, kas vaidlusalune abi võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada konkurentsi, andes vaidlusaluses otsuses asjakohast teavet abi eeldatava mõju kohta.

58

Selles osas täpsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 õigesti, et oleks piisanud, kui komisjon oleks nõuetekohaselt selgitanud, mil moel vaidlusalune abi võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada või ähvardada kahjustada konkurentsi. Esimese Astme Kohus rõhutas selles kontekstis eriti seda, et komisjon ei olnud kohustatud tegema asjassepuutuva turu tegeliku olukorra või asjassepuutuva liikmesriikidevahelise kaubanduse majanduslikku analüüsi ega tõendama vaidlusaluse abi tegelikku mõju eelkõige Wami võetavatele hindadele või uurima Wami müüki Ühendkuningriigi turul.

59

Mis puudutab aga nende põhimõtete konkreetset kohaldamist, siis on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 õigesti nentinud, et üksnes niisugust üldist põhjendust nagu vaidlusaluse otsuse põhjendustes 75 ja 77 sisalduv põhjendus, mille aluseks on eespool viidatud Tubemeuse’i kohtuotsusest tulenevate põhimõtete meeldetuletus, ei saa pidada EÜ artikli 253 nõuetele vastavaks.

60

Mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendustes 76 ja 78 toodud põhjendusi, siis on Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–74 leidnud, et nimetatud põhjendused, isegi koosmõjus vaidlusaluse otsuse põhjenduses 75 nimetatud põhimõtetega ja tõdemusega, et Wami rahaline seisund paranes, on ebapiisavad, et mõista, mil moel vaidlusalune abi võib kõnesoleval juhul mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust või kahjustada või ähvardada kahjustada konkurentsi.

61

Vastupidi komisjoni poolt selles osas väidetule ei piisa nimetatud mõju tõendamiseks kõnealuse juhtumi konkreetsetel asjaoludel, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 56 meelde tuletatud, üksnes asjaolust, et Wam osaleb ühendusesiseses kaubanduses, eksportides suure osa oma toodangust Euroopa Liidu sees.

62

Selles osas tuleb eelkõige märkida, et kuigi käesoleva kohtuotsuse punktides 50 ja 53 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et niisugune mõju võib põhimõtteliselt tuleneda asjaolust, et abisaaja tegutseb Euroopa liberaliseeritud turul, siis sellegipoolest ei ole antud juhul ja vastupidi nimetatud kohtuotsuste asjaoludele vaidlusalune abi otseselt seotud abisaaja tegevusega turul, vaid selle eesmärk on rahastada kolmanda riigi turu hõlvamise kulusid. Niisugustel asjaoludel ja kuna lisaks on tegemist abiga, mille toetusekvivalendi summa on suhteliselt väike, on nimetatud abi mõju kaubandusele ja ühendusesisesele konkurentsile mitte nii vahetu ja raskemini tajutav, mistõttu on vaja, et komisjon põhjendaks oma otsust põhjalikumalt.

63

Lõpetuseks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 54 viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsitingimusi, siis piisab, kui nentida, et asjassepuutuva abi eesmärk ei ole just nimelt Wami vabastamine niisugustest kuludest.

64

Eeltoodust tuleneb, et Esimese Astme Kohus, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–76 sisuliselt seda, et komisjon oleks pidanud põhjalikumalt analüüsima vaidlusaluse abi võimalikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile ning et ta oleks pidanud vaidlusaluses otsuses andma täiendavat teavet selle mõju kohta, ei kavatsenud kõrvale kalduda eespool meelde tuletatud kohtupraktikast, vaid võtta arvesse kõnesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, ilma et talle saaks ette heita seda, et ta on selles osas rikkunud õigusnormi.

65

Pealegi ei ole seda järeldust ümber lükatud komisjoni argumentidega, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 sisalduvate Esimese Astme Kohtu tõdemuste kohta. Nimelt puudutavad need Euroopa turu ja Kaug-Ida turu vastastikuse sõltuvuse uurimist käsitlevad tõdemused võimalust, et kaudselt mõjutatakse ühendusesisest kaubandust ja konkurentsi, nagu on põhiküsimus eespool viidatud Tubemeuse’i kohtuotsuses. Kuigi on tõsi, et niisuguse vastastikuse sõltuvussuhte uurimist ei saa nõuda, kui on tõendatud, et riigiabi mõjutab otseselt ühendusesiseseid turge, tuleb siiski tõdeda, nagu on kinnitatud käesoleva kohtuotsuse eelmistes punktides, et seda ei ole vaidlusaluses otsuses piisavalt tõendatud.

66

Eespool toodud kaalutlustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

67

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Itaalia Vabariik ja Wam on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb mõlema astme kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: