—

A. Hamilton, esindaja: advokaat K.-O. Knops,

—

Volksbank Filder eG, esindajad: advokaadid M. Siegmann ja J. Höger,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja A. Günther,

—

Poola valitsus, esindaja: E. Ośniecka-Tamecka,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Aresu ja V. Kreuschitz,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262; edaspidi „koduukselepingute direktiiv”) tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud A. Hamiltoni ja Volksbank Filder eG (edaspidi „Volksbank”) vahelises kohtuvaidluses laenulepingu tühistamise ja makstud intresside tagastamise üle.

3

Koduukselepingute direktiivi põhjendus 4 sätestab:

„[…] väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud lepingute tunnusjooneks on asjaolu, et läbirääkimised lepingu sõlmimiseks algatab üldjuhul ettevõtja ning tarbija ei ole nendeks valmistunud ega tea neid oodata; […] tarbijal puudub sageli võimalus pakkumise kvaliteeti ja hinda muude pakkumistega võrrelda; […] ootamatust ei esine mitte ainult koduukselepingute, vaid ka väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud muude lepinguliikide puhul”.

4

Selle direktiivi põhjenduse 5 kohaselt:

„[…] tarbijale tuleks anda õigus vähemalt seitsme päeva jooksul leping tühistada, et võimaldada tal hinnata lepingust tulenevaid kohustusi”.

5

Kõnealuse direktiivi artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse lepingute suhtes, mille alusel ettevõtja tarnib tarbijale kaupa või osutab teenuseid ning mis on sõlmitud:

[…]

6

Sama direktiivi artikkel 4 sätestab:

„Artikliga 1 reguleeritavate tehingute puhul peavad ettevõtjad andma tarbijale kirjalikult teada, et tarbijal on õigus leping tühistada artikliga 5 sätestatud aja jooksul, ning esitama selle isiku nime ja aadressi, kelle poole kõnealust õigust kasutades pöörduda.

Teade peab sisaldama kuupäeva ja lepingu kindlaksmääramist võimaldavaid üksikasju. Teade antakse tarbijale:

[…]

Liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui käesolevas artiklis nimetatud teavet ei esitata.”

7

Koduukselepingute direktiivi artikkel 5 sätestab:

„1.   Tarbija võib siseriiklike õigusaktidega sätestatud korras loobuda võetud kohustusest, saates asjakohase teate vähemalt seitsme päeva jooksul alates artiklis 4 nimetatud teate kättesaamisest. […]

2.   Teatamine vabastab tarbija kõigist ülesöeldud lepinguga seotud kohustustest.”

8

Kõnealuse direktiivi artikkel 7 sätestab:

„Kui tarbija kasutab loobumisõigust, reguleeritakse kõnealuse loobumise õiguslikke tagajärgi siseriiklike õigusaktidega, eelkõige tarnitud kauba või osutatud teenustega seotud maksete hüvitamist ja vastuvõetud kauba tagastamist.”

9

Sama direktiivi artikli 8 kohaselt:

„Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike vastu võtmast või säilitamast tõhusamaid tarbijakaitsesätteid direktiiviga reguleeritavas valdkonnas.”

10

Nimetatud sätte kohaldamisel on ebatäpne teave samaväärne teabe puudumisega.

11

A. Hamilton kirjutas 17. novembril 1992 oma kodus alla laenulepingule pangaga, kelle õigusjärglane on Volksbank, eesmärgiga rahastada kinnisvarafondi osakute ostmist (edaspidi „laenuleping”).

12

Vastavalt 17. detsembri 1990. aasta Verbraucherkreditgesetz’ile (tarbijakrediidi seadus, BGBl. I 1990, lk 2840) oli kõnealuses lepingus kirjas järgmine teave taganemisõiguse kohta: „[k]ui laenusaaja on laenu kätte saanud, loetakse, et kui laenusaaja ei maksa laenu tagasi kahe nädala jooksul pärast taganemise avaldamist või laenu väljamaksmist, ei ole ta lepingust taganenud”.

13

Selle panga töötajad, kelle õigusjärglane on Volksbank, kirjutasid 16. detsembril 1992 kõnealusele lepingule alla, pank maksis A. Hamiltonile laenusumma välja ning viimane hakkas seejärel tasuma laenu intresse.

14

Kuna äriühing, kes haldas kinnisvarafondi, mille osakuid A. Hamilton oli ostnud, esitas 1997. aastal pankrotiavalduse, vähenes märgatavalt fondi kuutulu, mis kattis põhiosa asjaomase laenulepingu intressidest. A. Hamilton otsustas seetõttu võla ümber korraldada ehitus-säästulepingu sõlmimise ja vahepealse laenu võtmise teel, nii et 1998. aasta aprillikuu lõpuks oli ta Volksbanki õiguseellasele laenu täies ulatuses tagasi maksnud, mille tulemusena pank tagastas selle laenu tagatised.

15

A. Hamilton taganes 13. detsembri 2001. aasta otsusele kohtuasjas C-481/99: Heininger (EKL 2001, lk I-9945) tuginedes 16. mail 2002 lepingust.

16

A. Hamilton esitas 27. detsembril 2004 Volksbanki vastu hagi, nõudes esiteks, et laenulepingu alusel makstud intressid ja selles lepingus kokku lepitud laenusumma tagastataks ja teiseks, et hüvitataks intressid, mida ta oli maksnud pangale, kellega ta sõlmis ehitus-säästulepingu.

17

Oberlandesgericht Stuttgarti sõnul kuulub laenuleping koduukselepingute direktiivi artikli 1 lõike 1 teise taande punkti i kohaldamisalasse, kuna A. Hamilton sõlmis ja allkirjastas selle oma elukohas.

18

Oberlandesgericht Stuttgart küsib siiski, kas koduukselepingutest ja samalaadsetest tehingutest taganemist käsitleva seaduse § 2 lõike 1 neljanda lause sätted võivad olla „vajalikud tarbijakaitsemeetmed”, kuna need sätted näevad põhikohtuasjas käsitletava juhu korral ette taganemisõiguse lõppemise.

19

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Stuttgart menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Juhul kui Euroopa Kohtu vastus esimesele eelotsuse küsimusele on eitav, siis:

20

Volksbank kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses, kuna tema sõnul ei ole laenuleping sõlmitud koduukselepingute sõlmimise olukorras. Volksbank väidab, et seetõttu jäävad esitatud eelotsuse küsimused hüpoteetiliseks.

21

Seevastu Euroopa Ühenduste Komisjoni arvates palutakse Euroopa Kohtul eelotsusetaotlusega uurida, kas pärast seda, kui A. Hamilton laenulepingust laenu ennetähtaegse tagastamisega taganes, on sellest lepingust uuesti taganemine võimalik. Komisjon täpsustab selles osas eelkõige eespool viidatud kohtuotsuse Heininger punktile 35 ja 25. oktoobri 2005. aasta otsuse kohtuasjas C-350/03: Schulte (EKL 2005, lk I-9215) punktidele 69 ja 70 ning eelotsusetaotluse punktile 34 osutades, et kuigi kinnisvaralaenulepingust taganemine kuulub koduukselepingute direktiivi kohaldamisalasse, on niisuguse taganemise tagajärjed reguleeritud siseriikliku õigusega, mida tuleb tõlgendada võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki silmas pidades. Seetõttu on eelotsusetaotlus komisjoni sõnul vastuvõetav.

22

Sellega seoses tuleb märkida, et ainult siseriiklik kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, saab kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Euroopa Kohus on leidnud, et ta ei saa vastata siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele, kui on ilmselge, et siseriikliku kohtu taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja tegelike asjaoludega või selle esemega või kui tegemist on hüpoteetilise probleemiga (vt eespool viidatud kohtuotsus Schulte, punkt 43 ja viidatud kohtupraktika).

23

Kuna esiteks käsitlevad käesoleva asja eelotsuse küsimused koduukselepingute direktiivi tõlgendamist ning teiseks kuulub laenuleping käesoleva otsuse punktis 18 märgitu kohaselt selle direktiivi artikli 1 lõike 1 teise taande punkti i kohaldamisalasse, siis ei ole võimalik kinnitada, et eelotsuse küsimused on ilmselgelt hüpoteetilised või et neil puudub seos põhikohtuasja tegelike asjaolude või selle esemega.

24

Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

25

A. Hamilton väidab, et tarbija, keda ei ole taganemisõigusest nõuetekohaselt teavitatud, ei saa sellest õigusest teada oma kohustuste täies ulatuses täitmisega ega ühe kuu möödumisel pärast seda. Nii ei ole põhikohtuasjas käsitletav siseriiklik õigusnorm vajalik tarbijakaitsemeede. Ta lisab, et koduukselepingute direktiiv sätestab, et ettevõtja peab tarbijat taganemisõigusest teavitama ning et kõnealuse direktiivi artikli 5 lõikes 1 ette nähtud vähemalt seitsmepäevane tähtaeg hakkab kulgema alles ajast, mil tarbija on saanud ettevõtjalt selle õiguse kohta teavet.

26

Volksbank väidab, et vajalikud tarbijakaitsemeetmed on koduukselepingute direktiivi artikli 4 kolmanda lõigu kohaselt sellised meetmed, mis võivad koduukselepingust taganemisest sõltumata kaitsta tarbijat finantspaigutusega kaasnevate riskide eest.

27

Igal juhul väidab Volksbank esiteks, et eespool viidatud kohtuotsus Heininger puudutab kinnisvarakrediite, mitte põhikohtuasjas käsitletavat laenulepingut, ja teiseks, et põhikohtuasjas hakkab taganemisõiguse kasutamise tähtaeg kulgema laenulepingu täies ulatuses täitmisest, mitte selle sõlmimisest, nagu nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud asjas.

28

Saksamaa valitsus rõhutab ühelt poolt, et kuna põhikohtuasjas käsitletav peaaegu kuus aastat kestnud lepinguline suhe toimis nõuetekohaselt, siis peab ettevõtjal olema õigus arvestada sellega, et lepingu täitmise järel ning ühe kuu möödumisel pärast seda ei saa kõnealust suhet enam vaidlustada. Teisalt annab põhikohtuasjas käsitletav siseriiklik õigusnorm tarbijale koduukselepingust taganemise üle otsustamiseks piisavalt aega, mis nimelt on kogu lepingu kestus ning üks kuu pärast lepingu täitmist täies ulatuses. Peale selle on taganemisõiguse ajaline piiratus ette nähtud ka teistes tarbijakaitse direktiivides.

29

Poola valitsus rõhutab seda, et väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest taganemise õiguse ajaline piiratus ei ole selle õiguse kasutamist puudutava teabe puudumisest või puudulikkusest hoolimata põhimõtteliselt vastuolus koduukselepingute direktiiviga. Seda piirangut tuleb siiski kohandada viisil, et tarbijal on võimalik oma õigustest teada saada ka muu teabe kui ettevõtja antava teabe kaudu. Poola valitsuse sõnul peab kõnealune piirang, milles on taganemisõiguse kasutamise ajavahemik kindlaks määratud, vastavalt koduukselepingute direktiivi artikli 4 kolmandale lõigule olema ette nähtud iga liikmesriigi siseriiklikus õiguses.

30

Komisjon väidab sisuliselt, et kuigi eespool viidatud kohtuotsuse Heininger kohaselt on lubamatu ajaliselt piirata taganemisõigust lepingu sõlmimisest arvates, puudutab põhikohtuasjas käsitletav õigusnorm seevastu selle õiguse ajalist piiramist alates lepingu täies ulatuses täitmisest.

31

Kõigepealt tuleb märkida, et koduukselepingute direktiivi peaeesmärk on kaitsta tarbijat väljaspool ettevõtja äriruume lepingute sõlmimisest tulenevate ohtude eest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Schulte, punkt 66).

32

Koduukselepingute direktiivi põhjenduse 5 kohaselt tuleks tarbijale anda õigus vähemalt seitsme päeva jooksul lepingust taganeda, et võimaldada tal hinnata lepingust tulenevaid kohustusi. Asjaolu, et seitsmepäevast miinimumaega tuleb hakata arvestama alates sellest ajast, kui tarbija on ettevõtjalt kätte saanud taganemisõigust käsitleva teabe, põhjendab järeldus, et kui tarbija ei ole taganemisõigusest teadlik, ei ole tal võimalik seda kasutada (eespool viidatud kohtuotsus Heininger, punkt 45).

33

Siiski tuleb esiteks märkida, et vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetele sai A. Hamilton Volksbankilt ekslikku teavet asjaomasest laenulepingust taganemise õiguse kohta, mistõttu tal puudus kirjalike märkuste kohaselt võimalus seda õigust kasutada, ning teiseks on põhikohtuasja pooled kõnealuse lepingu täies ulatuses täitnud.

34

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 18 ja 19 märgib, tuleb tarbijale kirjalikus vormis taganemisõiguse kohta eksliku teabe esitamist käsitleda samaväärselt selle kohta teabe puudumisega, kuna nendes olukordades eksitatakse tarbijat tema taganemisõiguse osas samal viisil.

35

Selliste olukordade suhtes näeb koduukselepingute direktiivi artikli 4 kolmas lõik ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed”.

36

Seega tõusetub põhikohtuasjas küsimus, kas meedet, mille kohaselt kõnealuse direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud taganemisõigus lõppeb ühe kuu möödumisel pärast seda, kui mõlemad pooled on pikaajalisest laenulepingust tulenevad kohustused täies ulatuses täitnud, võib olukorras, kus tarbija sai kõnealuse õiguse kasutamise kohta ekslikku teavet, siiski pidada sama direktiivi artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses vajalikuks tarbijakaitsemeetmeks.

37

Selles osas tuleb märkida, et koduukselepingute direktiivi artikli 4 kolmandas lõigus kasutatud mõiste „vajalikud tarbijakaitsemeetmed” viitab sellele, et ühenduse seadusandja on tahtnud nendele meetmetele anda ühenduse tasandil ühtse ulatuse.

38

Peale selle viitab selles sättes sõna „vajalikud” asjaolule, et nimetatud meetmete eesmärk ei ole tarbijate absoluutne kaitse. Liikmesriigid kasutavad neile antud kaalutlusruumi kooskõlas nii koduukselepingute direktiivi peaeesmärgiga kui ka selle direktiivi teiste sätetega.

39

Kuigi vastab tõele, et nagu käesoleva otsuse punktis 32 on märgitud, on koduukselepingute direktiivi peaeesmärk tarbijakaitse, tuleb rõhutada, et nii selle direktiivi ülesehitus kui ka mitme sätte sõnastus viitavad asjaolule, et kõnealune kaitse on allutatud teatavatele piirangutele.

40

Nagu on käesoleva otsuse punktis 33 viidatud, märgitakse seoses taganemistähtaja eesmärgiga direktiivi põhjenduses 5 täpsemalt, et kõnealune tähtaeg võimaldab tarbijal „hinnata [koduukse]lepingust tulenevaid kohustusi”. Selles põhjenduses kasutatud väljend „lepingust tulenevaid kohustusi” viitab asjaolule, et tarbija võib kõnealusest lepingust taganeda lepingu kestuse jooksul.

41

Samuti näeb säte, mis reguleerib taganemisõiguse olemasolu, s.o koduukselepingute direktiivi artikli 5 lõige 1, muu seas ette, et „[t]arbija […] võib loobuda võetud kohustusest”. Selles sättes sõna „kohustus” kasutamine viitab sellele, nagu Volksbank Euroopa Kohtu istungil märkis, et taganemisõigust võib kasutada, kui olukord ei ole selline, et tarbijal ei ole selle õiguse kasutamise ajal ühtegi taganetud lepingust tulenevat kohustust. Selline loogika tuleneb tsiviilõiguse üldpõhimõttest, mille kohaselt saab lepingut pidada täies ulatuses täidetuks üldjuhul siis, kui selle lepingu pooled on vastastikused kohustused täitnud ning see leping lõppeb.

42

Ühtlasi vabastab sama direktiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt, mis reguleerib taganemisõiguse kasutamise tagajärgi, taganemisest teatamine tarbija „kõigist ülesöeldud lepinguga seotud kohustustest”. Selles sättes kasutatud mõiste „kohustus” viitab asjaolule, et nimetatud tagajärgede olemasolu eeldab seda, et tarbija on kasutanud oma taganemisõigust täidetava lepingu suhtes, sest pärast lepingu täies ulatuses täitmist ei ole enam kohustusi.

43

Seoses taganemise õiguslike tagajärgedega eelkõige osas, mis puudutab tarnitud kauba või osutatud teenustega seotud maksete hüvitamist ja vastuvõetud kauba tagastamist, viitab koduukselepingute direktiivi artikkel 7 siseriiklikele õigusnormidele.

44

Sellest tuleneb, et meede, mis näeb ette, et pikaajalisest laenulepingust tulenevate kohustuste täies ulatuses täitmine toob kaasa taganemisõiguse lõppemise, on „vajalik meede” koduukselepingute direktiivi artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses.

45

Seda tõlgendust ei lükka ümber eespool viidatud kohtuotsused Heininger ja Schulte ega 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-229/04: Crailsheimer Volksbank (EKL 2005, lk I-9273). Eespool viidatud kohtuotsuse Heininger punktidest 16 ja 18, kohtuotsuse Schulte punktist 26 ning kohtuotsuse Crailsheimer Volksbank punktist 24 tuleneb, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus nendes otsustes koduukselepingute direktiivile on andnud, puudutab laenulepinguid, mis ei ole täies ulatuses täidetud. Põhikohtuasjas ei ole see aga nii.

46

Konkreetselt sedastas Euroopa Kohus eespool viidatud otsuses Heininger, et koduukselepingute direktiiviga on vastuolus see, kui siseriiklik seadusandja sätestab direktiivi artiklis 5 ette nähtud taganemisõiguse kasutamise tähtajaks ühe aasta arvates lepingu sõlmimisest, juhul kui tarbija ei ole saanud direktiivi artiklis 4 ette nähtud teadet. Nagu Volksbank, Saksamaa valitsus ja komisjon on õigesti väitnud, ei ole see põhikohtuasjas nii. Põhikohtuasjas on siseriiklik seadusandja kehtestanud ühekuise tähtaja alates sellest ajast, kui lepingupooled on lepingust tulenevad kohustused täies ulatuses täitnud.

47

Seoses siseriiklikes õigusnormides ette nähtud ühekuise tähtajaga, mis hakkab kulgema ajast, kui lepingupooled on lepingust tulenevad kohustused täies ulatuses täitnud, tuleb märkida, et vastavalt koduukselepingute direktiivi artiklile 8 ei takista see direktiiv liikmesriike vastu võtmast või säilitamast tõhusamaid tarbijakaitsesätteid direktiiviga reguleeritavas valdkonnas.

48

Kõigest eeltoodust lähtudes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et koduukselepingute direktiivi tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik seadusandja võib ette näha, et selle direktiivi artikli 5 lõikega 1 kehtestatud taganemisõigust võib kasutada hiljemalt üks kuu pärast lepingupoolte pikaajalisest laenulepingust tulenevate kohustuste täies ulatuses täitmist, kui tarbija on saanud selle õiguse kasutamise kohta ekslikku teavet.

49

Esimese küsimuse vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik seadusandja võib ette näha, et selle direktiivi artikli 5 lõikega 1 kehtestatud taganemisõigust võib kasutada hiljemalt üks kuu pärast lepingupoolte pikaajalisest laenulepingust tulenevate kohustuste täies ulatuses täitmist, kui tarbija on saanud selle õiguse kasutamise kohta ekslikku teavet.