—

Skoma-Lux sro, esindaja advokaat P. Ritter,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

—

Eesti valitsus, esindaja: L. Uibo,

—

Läti valitsus, esindajad: K. Bārdiŋa ja R. Kaškina,

—

Poola valitsus, esindajad: E. Ośniecka-Tamecka, M. Kapko ja M. Kamejsza,

—

Slovakkia valitsus, esindaja: J. Čorba,

—

Rootsi valitsus, esindajad: A. Kruse ja A. Falk,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja M. Šimerdová ning P. Aalto,

1

Eelotsusetaotlus puudutab akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT L 236, lk 33; edaspidi „ühinemisakt”), mille alusel Tšehhi Vabariik sai Euroopa Liidu liikmeks alates 1. maist 2004, artikli 58 tõlgendamist.

2

Kõnesolev taotlus esitati äriühingu Skoma-Lux sro (edaspidi „Skoma-Lux”) ja Celní ředitelství Olomouc’i (Olomouci tollivalitsus, edaspidi „tollivalitsus”) vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks oli Skoma-Luxile määratud trahv tollieeskirjade rikkumiste eest, mille toimepanemises ajavahemikul märts kuni mai 2004 viimast süüdistati, kusjuures taotluse esitamise põhjenduseks oli, et tollivalitsus ei saa tugineda Skoma-Luxi vastu sellistele ühenduse õigusnormidele, mida ei olnud Euroopa Liidu Teatajas tšehhi keeles veel avaldatud.

3

Ühinemisakt on lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT L 236, lk 17, edaspidi „ühinemisleping”) lahutamatu osa, kinnitades ühinemistingimused ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse ühinemise tõttu tehtavad muudatused.

4

Ühinemisakti artikkel 2 näeb ette, et:

„Alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele.”

5

Ühinemisakti artikkel 58 sätestab:

„Enne ühinemist nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga vastuvõetud tšehhi, eesti, ungari, läti, leedu, malta, poola, slovaki ja sloveeni keeles koostatud institutsioonide ja Euroopa Keskpanga aktide tekstid on alates ühinemiskuupäevast autentsed samadel tingimustel kui praegustes ametlikes keeltes koostatud tekstid. Need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, kui praegustes keeltes koostatud tekstid on seal avaldatud.”

6

Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1 millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), mida on muudetud ühinemisaktiga, artikli 1 kohaselt on liidu ametlikud keeled:

„eesti, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel”.

7

Kõnesoleva määruse artikkel 4 sätestab:

„Määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid koostatakse kahekümnes ametlikus keeles.”

8

Sama määruse artikkel 5 näeb ette, et:

„Euroopa Liidu Teataja avaldatakse kahekümnes ametlikus keeles.”

9

Vastavalt selle määruse artiklile 8:

„Kui liikmesriigil on rohkem kui üks ametlik keel, reguleeritakse kasutatavat keelt selle riigi taotluse korral tema enda õiguse üldsätetega.”

10

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), artikkel 199 sätestab:

„Ilma et see piiraks karistussätete võimalikku kohaldamist, tekib deklarandi või tema esindaja allkirjastatud deklaratsiooni esitamisel tollile deklarandil või tema esindajal kehtivate õigusaktide alusel vastutus:

11

Seaduse nr 13/1993 (edaspidi „tolliseadus”) artikli 293 lõike 1 punkt d sätestab:

„Isik, kes saavutab kaupadele tolliprotseduuri kohaldamise ebaehtsate, muudetud või võltsitud dokumentide või ebaõigete või valeandmete alusel, on rikkunud tollieeskirju.”

12

Skoma-Lux tegeleb veini impordi ja müügiga. Olomouci tollivalitsus määras nimetatud ettevõtjale 30. septembril 2004 trahvi tollieeskirjade korduva rikkumise eest vastavalt , ja , , , ja . Olomouci tollivalitsus kinnitas trahvi . aasta otsusega, mille peale Skoma-Lux esitas tühistamishagi Krajský soud v Ostravě’le (ringkonnakohus).

13

Skoma-Luxile heidetakse ette, et viimane rikkus tollieeskirju, esitades punase veini Kagor VK tariifse klassifitseerimisega seoses ebaõigeid andmeid. Tollivalitsuse hinnangul rikkus kõnealune äriühing esiteks teatavaid tolliseaduse sätteid selle seaduse enne Tšehhi Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga kehtinud redaktsioonis ning teiseks pani toime tollieeskirjade rikkumise tolliseaduse artikli 293 lõike 1 punkti d tähenduses, rikkudes määruse nr 2454/93 artikli 199 lõiget 1.

14

Skoma-Lux tugineb oma tühistamishagis osaliselt sellele, et ühenduse määrus ei ole kohaldatav talle etteheidetavatele – sealhulgas Tšehhi Vabariigi ühinemise järgsetele – rikkumistele, kuna ühenduse õiguse sätteid, mida toll kohaldas, ei olnud vaidlusaluste toimingute tegemise ajaks tšehhi keeles avaldatud.

15

Tollivalitsus väidab, et Tšehhi Rahandusministeerium oli avaldanud asjassepuutuvate tollisätete tšehhi keeleversiooni elektrooniliselt; et Skoma-Luxil oli võimalik nendega tolliasutustes tutvuda ning – viimaseks – et kõnealune äriühing oli olnud pikaaegselt tegev rahvusvahelises kaubanduses ning oli asjakohastest ühenduse õigusnormidest teadlik.

16

Neil tingimustel otsustas Krajský soud v Ostravě menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ühinemisakti artikkel 58 lubab liikmesriigis tugineda üksikisiku vastu sellise ühenduse määruse sättele, mida ei ole Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi keeles avaldatud vaatamata sellele, et see keel on üks liidu ametlikest keeltest.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohus on 15. mai 1986. aasta otsuses kohtuasjas 160/84: Oryzomyli Kavallas jt (EKL 1986, lk 1633, punktid 11–21) juba käsitlenud küsimust, kas ühenduse õigusakti avaldamata jätmine Euroopa Liidu Teatajas õigustab võimatust tugineda vastavale õigusaktile üksikisiku vastu. Nimetatud kohtuotsuses arvestas Euroopa Kohus seda, et üksikisikutel ei olnud võimalik tutvuda õigusaktidega, millele nende vastu tugineti.

19

Mis puudutab põhikohtuasja, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhiosa huvitatud isikutest tutvub õigusnormidega elektroonilisel kujul ning järelikult ei muuda ühenduse õigusnormide avaldamata jätmine Euroopa Liidu Teatajas neid kättesaamatuks. Euroopa Liit avaldas tekstide esialgsed või esialgselt toimetatud keeleversioonid Internetis ning samuti on tavapärane ühenduse õigusaktide otsimine sellistest andmebaasidest nagu näiteks Euroopa Liidu õiguse on-line andmebaas (EUR-Lex).

20

Ülaltoodu kontekstis tundub õiguspärane tõdeda, et asjaomases keeles avaldamata ühenduse õigusnormide kohaldatavuse küsimus tuleks otsustada juhtumipõhiselt, olles uurinud üksikisiku võimalust tegelikult asjaomase õigusakti sisuga tutvuda. Sellises olukorras nagu on kõne all põhikohtuasjas, pidi hagi esitanud äriühing olema vastava õigusakti sisust teadlik esiteks seetõttu, et ta tegutseb rahvusvahelises kaubanduses, ning samuti seetõttu, et imporditud kauba täpse deklareerimise kohustuse näol on tegemist kõigi liikmesriikide tollieeskirjades tuntud normiga.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et õiguskindluse ja kodanike võrdsuse põhimõtted on eelkõige tagatud formaalse nõudega avaldada õigusaktid nõuetekohaselt adressaadi ametlikus keeles (vt 1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-209/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I-5655, punkt 35, ja . aasta otsus kohtuasjas C-108/01: Consorzio del Prosciutto di Parma et Salumificio S. Rita, EKL 2003, lk I-5121, punkt 89). Mitmete erinevusi sisaldavate mitteametlike tõlgete samaaegne olemasolu võimendaks õigusliku olukorra määramatust.

22

Skoma-Luxi hinnangul ei saanud tema vastu tugineda määrusele nr 2454/93, kuna seda määrust ei olnud tšehhi keelde tõlgitud. Nimetatud äriühing vaidlustab väite, mille kohaselt ta pidi olema kõnealuste õigusnormide olemasolust teadlik oma tegevuse tõttu rahvusvahelises kaubanduses.

23

Skoma-Lux väidab, et ta ei saanud enne ühenduse õigusnormide tšehhi keelde tõlkimist olla teadlik sellest, milliseid õigusnorme täpselt kohaldatakse, kuna Tšehhi tolliseaduses oli veinide klassifitseerimist puudutavas osas – mis on põhikohtuasja esemeks – ühenduse tolliseadustikuga võrreldes erinevusi. Nimetatud äriühing toob selle kohta esile, et määruses nr 2454/93 ette nähtud uus klassifikatsioon võeti kasutusse taotluse alusel, mille ta esitas komisjoniga toimunud suhtluse käigus, ja järelikult ei saa väita, et ta oleks kõnesolevaid õigusnorme tahtlikult eiranud.

24

Tšehhi, Läti ja Rootsi valitsus leiavad, et tulenevalt EÜ artiklist 254 koosmõjus ühinemisakti artiklitega 2 ja 58 on üks eeldusi selleks, et asjaomases liikmesriigis võiks tugineda üksikisiku vastu ühenduse õigusele, vastavate õigusaktide nõuetekohane avaldamine Euroopa Liidu Teatajas selle riigi keeles.

25

Eelmainitud liikmesriikide valitsused rõhutavad iseäranis vajadust järgida kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise, võrdsuse ja õiguskindluse põhimõtteid.

26

Lisaks leiavad nende liikmesriikide valitsused, et tõlgete elektroonilised versioonid, mis eelnevad Euroopa Liidu Teataja elektroonilisele avaldamisele, ei taga piisavat õiguskindlust.

27

Eesti valitsus märgib, et vastavalt EÜ artiklile 254 muutus ühenduse teisese õiguse aktide avaldamine uute liikmesriikide ametlikes keeltes uute riikide ühinemisel Euroopa Liiduga viimase kohustuseks ning vastav avaldamata jätmine kujutab endast seega selle kohustuse rikkumist.

28

Kuna õiguskindluse põhimõte nõuab vaid seda, et liikmesriikide kodanikel oleks võimalik teada saada, milline on neile õigusnormidega kehtestatud kohustuste täpne ulatus, tuleb arvestada võimalust tutvuda õigusaktidega Interneti vahendusel. See kehtib nende puhul, kes kasutavad Internetti ning on kursis muudatustega, mis on õiguskorras tehtud vastava riigi ühinemise tõttu Euroopa Liiduga. Selliste „informeeritud kodanike” hulka kuuluvad isikud, kes sarnaselt Skoma-Luxiga puutuvad oma kutsetegevuses ühenduse õigusega igapäevaselt kokku.

29

Poola valitsus leiab sarnase arutluskäigu tulemusena, et üksikisik saab vältida vastava liikmesriigi ametlikus keeles avaldamata ühenduse õigusakti negatiivseid tagajärgi üksnes juhul, kui on selge, et selle akti sisu ei ole saanud talle teatavaks muul viisil.

30

Komisjoni väitel ei saa tugineda üksikisiku vastu sellise määruse sätetele, mida ei ole hetkel, mil liikmesriigi pädevad asutused seda kohaldavad, avaldatud Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi ametlikus keeles.

31

Komisjon teeb siiski ettepaneku arvestada võimalusega tutvuda õigusakti tekstiga mõnes teises keeleversioonis või elektrooniliselt. Komisjon meenutab, et põhikohtuasjas kõne all olev tolliseadustik avaldati tšehhi keeles EUR-Lexi internetilehel 23. novembril 2003 ning paberversioonis , kusjuures see oli kättesaadav Euroopa Ühenduse Ametlike Väljaannete Talituse (OPOCE) esindustes. Lõplikult avaldati see samas redaktsioonis Euroopa Liidu Teataja eriväljaandes .

32

Ühinemisakti artiklist 2 tuleneb, et institutsioonide poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid on uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides. See, kas neile aktidele saab kõnealustes riikides tugineda füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu, sõltub siiski ühenduse õiguse liikmesriikides rakendamise üldistest tingimustest, nii nagu need on nähtud ette asutamislepingutes ja uute liikmesriikide jaoks ühinemisaktis endas.

33

EÜ artikli 254 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et määrusel saab olla õigusmõju vaid siis, kui ta on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud.

34

Ühinemisakti artiklist 58 koosmõjus määruse nr 1 artiklitega 4, 5 ja 8 tuleneb, et liikmesriigi jaoks, mille keel on üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest, peab ühenduse määruse nõuetekohane avaldamine hõlmama selle akti avaldamist Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi keeles.

35

Seetõttu tuleb antud tingimustel asutamislepingute sätteid ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud akte uutes liikmesriikides rakendada vastavalt ühinemisakti artiklile 2.

36

Lisaks sellele, et sellise tõlgenduse õiguspärasus tuleneb aluslepingute sõnastusest, on see tõlgendus ainus, mis on kooskõlas õiguskindluse ja mittediskrimineerimise põhimõttega.

37

25. jaanuari 1979. aasta otsuse kohtuasjas 98/78: Racke (EKL 1979, lk 69) punktist 15 tuleneb, et põhikohtuasjas kõne all oleva määruse taolisele ühenduse institutsiooni aktile ei saa liikmesriigis füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu tugineda enne, kui viimastel on olnud võimalik sellega tutvuda nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas.

38

Euroopa Kohus on otsustanud, et õiguskindluse nõue eeldab, et ühenduse õigusnormid võimaldavad huvitatud isikutel teada saada, milline on nende normidega neile kehtestatud kohustuste täpne ulatus, ja seda on võimalik tagada üksnes kõnesolevate õigusnormide nõuetekohase avaldamisega adressaadi ametlikus keeles (vt selle kohta ka 26. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-370/96: Covita, EKL 1998, lk I-7711, punkt 27; . aasta otsus kohtuasjas C-228/99: Silos, EKL 2001, lk I-8401, punkt 15, ja eespool viidatud kohtuotsus Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita, punkt 95).

39

Lisaks oleks võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, kui ühenduse õigusnormidega kehtestatud kohustusi rakendataks ühtmoodi ühelt poolt vanades liikmesriikides, kus isikutel on võimalik tutvuda kõnealuste kohustustega Euroopa Liidu Teataja vahendusel vastava liikmesriigi keeles, ning teiselt poolt uutes liikmesriikides, kus hilinenud avaldamine muutis sellise tutvumise võimatuks.

40

Eelnimetatud aluspõhimõtete järgimine ei ole vastuolus ühenduse õiguse tõhususe põhimõttega, kuna viimane ei saa puudutada eeskirju, millele ei saa veel üksikisikute vastu tugineda.

41

Vaatamata sellele, et kõigi kohaste meetmete võtmine uute liikmesriikide poolt ühenduse õiguse tõhususe tagamiseks oma siseriiklikus õiguskorras näib olevat kooskõlas EÜ artiklis 10 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega, oleks eelnevat arutluskäiku arvestades contra legem neilt liikmesriikidelt nõuda, et nad rakendaksid üksikisikutele sellistest üldkohaldatavatest aktidest tulenevaid kohustusi, mis on Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi keeles avaldamata.

42

Selle tunnustamine, et nõuetekohaselt avaldamata aktile võib tõhususe põhimõtte nimel tugineda üksikisiku vastu, tähendaks, et vastavas liikmesriigis jäetaks üksikisikute kanda negatiivsed tagajärjed, mis tulenevad asjaolust, et ühenduse administratsioon ei täitnud kohustust tagada, et kogu acquis communautaire oleks ühinemise kuupäeval kõigis liidu ametlikes keeltes kättesaadav (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Racke, punkt 16).

43

Tõsi küll, Euroopa Kohus käsitles– nagu on leitud mõningates kohtule esitatud märkustes – eespool viidatud kohtuotsuse Oryzomyli Kavallas jt punktides 11–21 küsimust, kas ühenduse õiguse Euroopa Liidu Teatajas avaldamata jätmine põhjustab igal juhul võimatuse tugineda vastavatele õigusnormidele üksikisiku vastu.

44

Ent nimetatud kohtuotsust tuleb käsitleda selle konteksti ja Euroopa Kohtule esitatud küsimust arvestades. Euroopa Kohus möönis nimetatud otsuses lihtsalt Kreeka äriühingu võimatust tutvuda ühenduse õigusega Kreeka Vabariigi ühinemise hetkel Euroopa Ühendustega. Vastavate õigusnormide nõuetekohase avaldamise küsimust kui sellist ei esitatud. Euroopa Kohus uuris ainult, kas Kreeka Vabariigi ühinemisel võidi Kreeka äriühingu puhul, kes oli taotlenud liikmesriigi ametiasutustelt ühenduse õiguse vastaselt imporditollimaksude vähendamist, siiski neid makse vähendada, arvestades seda, kui raske oli kõnealusel äriühingul ja ka Kreeka ametiasutustel tutvuda ühenduse õigusnormidega ja neid eksimatult kohaldada.

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, osa märkused esitanud liikmesriikidest ja komisjon väidavad, et põhikohtuasjas hagejaks olev äriühing oli loomulikult kohaldatavatest ühenduse eeskirjadest teadlik, kuna ta on rahvusvahelises kaubanduses tegutsev ettevõtja, kes on vältimatult kursis tollialaste kohustuste sisuga, muu hulgas näiteks imporditud kauba täpse deklareerimise kohustusega. Ülalkirjeldatud juhul tuleb ühenduse õigust kohaldada vaatamata sellele, et seda ei ole avaldatud, sest on selge, et huvitatud isik oli vastavatest õigusnormidest teadlik.

46

Nimetatud asjaolust siiski ei piisa, et muuta võimalikuks Euroopa Liidu Teatajas nõuetekohaselt avaldamata ühenduse õigusnormidele tuginemine üksikisiku vastu.

47

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, osa märkused esitanud liikmesriikidest ja komisjon väidavad veel, et üksikisikud tutvuvad ühenduse õigusaktidega valdavalt elektroonilises versioonis, nii et Euroopa Liidu Teatajas avaldamata jätmise tagajärgi tuleks näha suhtelistena ning seega ei ole alust väita, et selline avaldamata jätmine muudab need normid kättesaamatuks. Komisjon lisab, et põhikohtuasjas kõne all olev määrus avaldati tšehhi keeles EUR-Lexi internetilehel 23. novembril 2003 ning paberversioonis , kusjuures see oli kättesaadav OPOCE esindustes.

48

Tuleb siiski märkida, et kuigi ühenduse õigusaktid on tõepoolest Internetis kättesaadavad ning üksikisikud tutvuvad nendega üha sagedamini Interneti vahendusel, ei ole nende õigusaktide selline kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid.

49

Tuleb rõhutada, et kui erinevad liikmesriigid lubavad elektroonilises vormis avaldamist, siis on see reguleeritud õigus- ja haldusaktidega, mis sätestavad täpselt, mis tingimustel selline avaldamine kehtib. Neil tingimustel ja kehtivat ühenduse õigust arvestades ei saa Euroopa Kohus pidada ühenduse õiguse elektroonilist kättesaadavaks tegemist piisavaks, et tagada võimalus sellele tugineda üksikisiku vastu.

50

Ühenduse määruse ainus siduv versioon on praegu kehtiva ühenduse õiguse kohaselt see, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, kusjuures sellele avaldamisele eelnevale elektroonilisele versioonile ei saa tugineda üksikisiku vastu ka juhul, kui see osutub avaldatud versiooniga kooskõlas olevaks.

51

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et ühinemisakti artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles vaatamata sellele, et see on liidu ametlik keel, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil.

52

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas võimatus tugineda liikmesriigis üksikisiku vastu vastava liikmesriigi keeles avaldamata ühenduse määrusele on tõlgendamise või selle määruse kehtivuse küsimus.

53

Tšehhi valitsus tugineb Euroopa Kohtu praktikale, väites, et ühenduse määruse Euroopa Liidu Teatajas avaldamata jätmine ei mõjutanud selle kehtivust ning et järelikult puudutab sellise avaldamata jätmise tagajärgede uurimine vaid ühenduse õiguse tõlgendamist. Euroopa Kohus on otsustanud, et sellise määruse kehtivust ei mõjuta asjaolu, et avaldamine leidis aset alles pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuna see viivitus võis mõjutada üksnes kuupäeva, millest alates see määrus oli kohaldatav ja sai luua õiguslikke tagajärgi (29. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 185/73: König, EKL 1974, lk 607, punkt 6).

54

Läti valitsus leiab, et võimatus kohaldada Euroopa Liidu Teatajas avaldamata ühenduse määrust üksikisikute suhtes on küsimus kehtivusest, sest sellise kohaldamise võimatuse tagajärjed on täpselt samad kui selle määruse puudumisel. Nii peaks siseriiklik kohus vaidluse lahendamiseks leidma, et seda määrust ei olegi eksisteerinud.

55

Komisjon, kes tugineb Euroopa Kohtu praktikale, on seisukohal, et Euroopa Liidu Teataja kättesaadavus erinevates liikmesriikides ei mõjuta määruse avaldatuks lugemise ega ka jõustumise kuupäeva (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Racke ja 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 99/78: Decker, EKL 1979, lk 101). Järelikult ei saa ühe keeleversiooni puudumine Euroopa Liidu Teatajast iseenesest olla takistuseks selle määruse kehtivusele või mõjutada selle jõustumise kuupäeva.

56

Komisjon leiab eeltoodust tulenevalt, et küsimus sellest, kas Euroopa Liidu Teatajas avaldamata määrusele saab tugineda üksikisiku vastu või mitte, on küsimus ühenduse õiguse tõlgendamisest.

57

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas liikmesriigi keeles avaldamata määrus on kehtetu tulenevalt EÜ artikli 254 lõike 2 esimesest lausest, ühinemisakti artiklitest 2 ja 58 ning määruse nr 1 artiklitest 4 ja 5.

58

Vaidlustatud ei ole asjaolu, et ülalnimetatud sätted ei sea tingimusi sellise määruse kehtivusele, mida kohaldatakse liikmesriikides, kus see on nõuetekohaselt avaldatud.

59

Lisaks ei mõjuta asjaolu, et määrusele ei saa tugineda üksikisikute vastu liikmesriigis, kus seda ei ole avaldatud, kuidagi seda, et acquis communautaire’i osana on selle määruse sätted alates ühinemisest asjaomastele liikmesriikidele siduvad.

60

Käesoleva otsuse punktis 57 nimetatud sätete koosmõjus tõlgendamise eesmärk ja tagajärg – nagu nähtub ka esimesele küsimusele antud vastusest – on ühenduse määrusega liikmesriigis üksikisikule asetatud kohustuste jõustamise edasilükkamine seni, kuni viimased saavad vastava aktiga tutvuda niisugusel ametlikul viisil, mille puhul puudub igasugune ebaselgus.

61

Neil kaalutlustel tuleb teisele küsimusele vastata, et otsustades, et liikmesriigi keeles avaldamata ühenduse määrusele ei saa tugineda vastavas liikmesriigis üksikisiku vastu, tõlgendab Euroopa Kohus ühenduse õigust EÜ artikli 234 tähenduses.

62

Arvestades teisele küsimusele antud vastust, ei ole vaja käsitleda sellise ühenduse määruse kehtivuse küsimust.

63

Tšehhi valitsus teeb Euroopa Kohtule ettepaneku piirata käesoleva otsuse ajalist kehtivust eelotsuseküsimuste avaldamise kuupäevaga Euroopa Liidu Teatajas, ent nii, et sellele piirangule ei saaks tugineda hagejate vastu, kes on juba vaidlustanud avaldamata sätete kohaldamise või taotlenud sellise kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist.

64

Tšehhi valitsus väidab, et kaks kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise küsimuses määravat tingimust on käesolevas asjas täidetud: asjassepuutuvad isikud tegutsesid heas usus ning on olemas oht keeruliste probleemide tekkeks, kusjuures need probleemid ei ole ainult majanduslikud.

65

Läti valitsus teeb samasisulise ettepaneku, ent käesoleva kohtuotsuse kuupäevast, et võtta võimalus seada küsimuse alla otsused, mis on tehtud heas usus Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata ühenduse määruste alusel ning mida nende adressaadid ei ole vaidlustanud.

66

Läti valitsuse hinnangul tegutsesid kõik 1. mail 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriigid sel ajal Euroopa Liidu Teatajas avaldamata ühenduse eeskirju rakendades heas usus. Kui käesoleva kohtuotsuse sisu arvestades tuleks nende eeskirjade alusel vastu võetud haldusotsused aluse puudumise tõttu tühistada, kaasneks sellega suur hulk tühistamistaotlusi ning olulised majanduslikud tagajärjed mitte ainult liikmesriikide, vaid ka liidu eelarvele.

67

Selles küsimuses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus võib ühenduse õigusnormi tõlgendamist käsitleva eelotsusetaotluse raames – vastavalt ühenduse õiguskorra lahutamatuks osaks olevale õiguskindluse põhimõttele – erandlikult otsustada piirata huvitatud isikute võimalust tugineda sättele, mida kohus on tõlgendanud selliselt, et heas usus rajatud õigussuhted on muutunud kaheldavaks (vt eelkõige 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas C-43/75: „Defrenne II”, EKL 1976, lk 455, punktid 72–75, ja . aasta otsus kohtuasjas C-292/04: Meilicke jt, EKL 2007, lk I-1835, punkt 35).

68

Eelkäsitletud kohtupraktika puudutab siiski teistsugust olukorda, kui on kõne all käesolevas asjas. Käesolevas asjas ei ole küsimus ühenduse õiguse sätte tõlgendamist puudutava Euroopa Kohtu otsuse ajalise kehtivuse piiramisest, vaid sellise kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisest, mis käsitleb võimalust tugineda ühenduse õigusaktile liikmesriigi territooriumil. Eelnimetatud kohtupraktikat ei saa seega käesolevale asjale üle kanda.

69

Samuti tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 231 võib Euroopa Kohus määrust tühistades märkida, kui ta seda vajalikuks peab, milliseid tühiseks tunnistatud määruse tagajärgi loetakse kehtivaks.

70

Sellest tuleneb, et kuigi õigusakt on õigusvastane ning leitakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud, võib Euroopa Kohus EÜ asutamislepingu sõnaselge sätte alusel otsustada, et määrus evib siiski õiguspäraselt teatavaid õiguslikke tagajärgi.

71

Õiguskindluse nõudest tulenevalt kehtib see ka liikmesriigi otsuste suhtes, mis on vastu võetud selliste ühenduse õiguse sätete rakendamisel, millele ei saa tugineda seetõttu, et neid ei ole Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud, välja arvatud otsused, mille osas on käesoleva kohtuotsuse kuupäeva seisuga algatatud vaide- või kohtumenetlus.

72

Järelikult puudub asjaomastel liikmesriikidel ühenduse õigusest tulenevalt kohustus seada küsimuse alla kõnesolevate eeskirjade alusel tehtud haldus- või kohtuotsuseid, kui need on jõustunud vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele.

73

Ühenduse õiguse kohaselt on teisiti vaid erandjuhtudel, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 71 nimetatud eeskirjade alusel on võetud halduslikud meetmed või langetatud kohtuotsused – eelkõige siis, kui need on karistusliku iseloomuga –, mis kahjustavad põhiõigusi, kusjuures selle kindlakstegemine kuulub neis piirides siseriikliku pädeva asutuse pädevusse.

74

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: