EUROOPA KOHTU OTSUS

15. juuli 1964(*)

Kohtuasjas 6/64,

mille esemeks on EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Milano Giudice Conciliatore esitatud eelotsusetaotlus asutamislepingu artiklite 102, 93, 53 ja 37 tõlgendamiseks nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Flaminio Costa

versus

ENEL (Ente nazionale energia elettrica, impresa già della Edison Volta)

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president A. M. Donner, kodade esimehed Ch. L. Hammes ja A. Trabucchi, kohtunikud L. Delvaux, R. Rossi, R. Lecourt (ettekandja) ja W. Strauss,

kohtujurist: M. Lagrange,

kohtusekretär: A. Van Houtte,

on teinud järgmise

otsuse

[…]

Põhjendused

„Võttes arvesse 14. oktoobri 1957. aasta seadusega nr 1203 Itaalia õigusesse inkorporeeritud 25. märtsi 1957. aasta EMÜ asutamislepingu artiklit 177 ja võttes arvesse väidet, et 6. detsembri 1962. aasta seadus nr 1643 ning selle täideviimiseks antud presidendi dekreedid […] rikuvad eespool nimetatud asutamislepingu artikleid 102, 93, 53 ja 37”, peatas Milano Giudice Conciliatore Euroopa Kohtule nõuetekohaselt saadetud 16. jaanuari 1964. aasta määrusega menetluse ja määras, et toimik edastatakse Euroopa Kohtule.

 Artikli 177 kohaldamine

 Küsimuse sõnastust käsitlev väide

Väidetakse, et esitatud küsimusega soovitakse artikli 177 abil saada otsust selle kohta, kas siseriiklik õigus on kooskõlas asutamislepinguga.

Nimetatud artikli tingimuste kohaselt peavad siseriiklikud kohtud, kelle otsuste peale ei saa edasi kaevata, nagu käesoleval juhul, saatma asja Euroopa Kohtusse eelotsus tegemiseks „asutamislepingu tõlgendamise kohta”, kui nende menetluses olevas asjas tekib tõlgendamisküsimus.

See säte ei anna Euroopa Kohtule õigust kohaldada asutamislepingut teatavate üksikjuhtumite suhtes või otsustada, kas siseriiklik säte on asutamislepinguga kooskõlas, nagu ta võiks teha vastavalt artiklile 169.

Sellest hoolimata võib Euroopa Kohus võtta siseriikliku kohtu puudulikult sõnastatud küsimusest välja üksnes need küsimused, mis on seotud asutamislepingu tõlgendamisega.

Järelikult ei pea Euroopa Kohus tegema otsust selle kohta, kas Itaalia seadus on asutamislepinguga kooskõlas, vaid tal tuleb ainult otsustada eespool nimetatud artiklite tõlgendamise üle seoses Giudice Conciliatore esitatud õiguslike asjaoludega.

 Väide, et tõlgendus ei ole vajalik

Väidetakse, et Milano kohus on taotlenud asutamislepingu tõlgendust, mis ei ole talle esitatud vaidluse lahendamiseks vajalik.

Et aga artikkel 177 rajaneb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu funktsioonide selgel eristamisel, ei võimalda see artikkel viimasel uurida kohtuasja asjaolusid ega arvustada tõlgendamistaotluse põhjendusi või eesmärki.

 Väide, et kohus oli kohustatud kohaldama siseriiklikku õigust

Itaalia valitsus väidab, et Giudice Conciliatore taotlus on „täiesti vastuvõetamatu”, kuivõrd siseriikliku kohtuna, kes peab kohaldama siseriiklikku õigust, ei või ta ise toetuda artiklile 177.

Erinevalt tavalistest rahvusvahelistest lepingutest on EMÜ asutamisleping loonud omaenda õiguskorra, mis asutamislepingu jõustumisel muutus liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatuks osaks ja mida nende kohtud on kohustatud kohaldama.

Luues piiramata kestusega ühenduse, millel on omaenda institutsioonid, juriidilise isiku staatus, õigusvõime ja võime esindada end rahvusvahelisel tasandil, täpsemalt öeldes reaalne pädevus, mis tuleneb riikide pädevuse piiramisest või volituste üleandmisest ühendusele, on liikmesriigid piiranud oma suveräänseid õigusi, ehkki vähestes valdkondades, ja loonud seega õiguse, mis on kohaldatav nii nende kodanike kui ka nende endi suhtes.

Ühenduse sätete integreerimisest iga liikmesriigi õigusesse ning üldisemalt võttes asutamislepingu sõnastusest ja mõttest järeldub, et liikmesriigid ei või oma ühepoolset ja hilisemat meedet pidada ülimuslikuks õiguskorra suhtes, mille nad on vastu võtnud vastastikkuse alusel. Seetõttu ei või selline meede olla vastuolus kõnealuse õiguskorraga.

Ühenduse õiguse kehtivus ei või varieeruda riigiti vastavalt hiljem vastuvõetud siseriiklikele seadustele, ilma et see ei kahjustaks asutamislepingu artikli 5 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamist ega tekitaks artikliga 7 keelatud diskrimineerimist.

Kui ühenduse asutamislepinguga võetud kohustusi võib küsitavaks muuta allakirjutanud riikide hilisemate õigusaktidega, ei ole need tingimusteta, vaid üksnes tinglikud.

Kui asutamisleping annab riikidele õiguse toimida ühepoolselt, teeb ta seda selgete erisätetega (näiteks artikkel 15, artikli 93 lõige 3, artiklid 223–225).

Liikmesriikide taotlused asutamislepingust erandite tegemiseks sõltuvad loa andmise menetlusest (näiteks artikli 8 lõige 4, artikli 17 lõige 4, artiklid 25, 26, 73, artikli 93 lõike 2 kolmas lõik ja artikkel 226), mis kaotaks mõtte, kui liikmesriigid võiksid oma kohustustest tavalise seaduse abil lahti öelda.

Ühenduse õiguse ülimuslikkust kinnitab artikkel 189, mille järgi määrus on „siduv” ja „vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides”.

See säte, mille suhtes ei kehti mingeid erandeid, oleks täiesti mõttetu, kui riik võiks ühepoolselt kõrvaldada selle mõju õigusakti abil, mida saaks vastandada ühenduse õigusaktidele.

Kõigist neist märkustest tuleneb, et asutamislepingu kui iseseisva õigusallika alusel loodud õigusele ei saa kohus selle õiguse erilise ja ainulaadse olemuse tõttu eelistada mis tahes siseriiklikke õigusnorme, ilma et see õigus minetaks ühenduse õigusele omase olemuse ja ilma et seataks kahtluse alla ühenduse enda õiguslik alus.

Kui riigid annavad asutamislepingust tulenevad õigused ja kohustused oma siseriiklikust õiguskorrast üle ühenduse õiguskorda, tähendab see iseenesest nende suveräänsete õiguste püsivat piiramist, mille suhtes ei saa ülimuslik olla hilisem ühepoolne ühenduse mõistega kokkusobimatu akt.

Kui tekivad küsimused seoses asutamislepingu tõlgendamisega, tuleb järelikult mis tahes siseriiklikust seadusest hoolimata kohaldada artiklit 177.

Giudice Conciliatore esitatud küsimused artiklite 102, 93, 53 ja 37 kohta on suunatud esiteks sellele, et uurida, kas need sätted on vahetu õigusmõjuga ja loovad üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma, ja kui nii, siis milline on nende sisu.

 Artikli 102 tõlgendamine

Artikkel 102 näeb ette, et kui „on alust eeldada”, et õigusnormi vastuvõtmine võib põhjustada „kahjustusi”, konsulteerib normi vastu võtta kavatsev liikmesriik komisjoniga; komisjon võib liikmesriikidele soovitada eeldatava kahjustuse vältimiseks kohaseid meetmeid.

Selle õigusaktide ühtlustamisele pühendatud peatükki paigutatud artikli eesmärk on takistada eri riikide õigusaktide erinevuste süvenemist asutamislepingu eesmärkide suhtes.

Kõnealuse sätte alusel on liikmesriigid piiranud oma algatusvabadust, olles nõustunud alluma vajalikule nõuandemenetlusele.

Sidudes end ühemõtteliselt kohustusega eelnevalt konsulteerida komisjoniga kõigil neil juhtudel, kui kavandatud õigusaktid võivad tekitada kas või tühise kahjustusohu, on riigid võtnud endale ühenduse ees kohustuse, mis seob neid kui riike, kuid ei loo üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

Komisjon omalt poolt on kohustatud tagama selle artikli sätete järgimise, kuid see kohustus ei anna üksikisikule võimalust ühenduse õigusele toetudes ja artikli 177 alusel väita, et asjaomane riik on jätnud oma kohustused täitmata või et komisjon on oma kohustust rikkunud.

 Artikli 93 tõlgendamine

Artikli 93 lõigete 1 ja 2 järgi kontrollib komisjon koostöös liikmesriikidega pidevalt „neis riikides olemasolevaid abisüsteeme”, pidades silmas ühisturu toimimiseks vajalike meetmete võtmist.

Artikli 93 lõike 3 kohaselt tuleb komisjoni igast abi määramise või muutmise plaanist informeerida piisavalt aegsasti; asjaomane liikmesriik ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui ühenduse menetlus ja vajaduse korral Euroopa Kohtu menetlus on lõpetatud.

Need asutamislepingu „Riigiabi” jaos sisalduvad sätted on kavandatud ühelt poolt selleks, et järk-järgult kõrvaldada olemasolev abi, ja teiselt poolt selleks, et takistada liikmesriikidel oma sisepoliitikas kehtestada uut, „ükskõik missugusel kujul antavat abi”, mis tõenäoliselt võib otseselt või kaudselt märkimisväärsel viisil soosida teatavaid ettevõtjaid või kaupu ja mis kas või potentsiaalselt ähvardab kahjustada konkurentsi.

Artiklis 92 on liikmesriigid tunnistanud sellise abi ühisturuga kokkusobimatuks ja seega kaudselt kohustunud sellest hoiduma, kui asutamislepingu sätetest ei tulene teisiti; seevastu on nad artiklis 93 üksnes nõustunud sellega, et järgivad olemasoleva abi kaotamiseks ja uue kasutuselevõtuks kohaseid menetlusi.

Kohustudes sõnaselgelt „piisavalt aegsasti” informeerima komisjoni igasugusest plaanitud abist ja soostudes artiklis 93 sätestatud menetlustega, on riigid võtnud endale ühenduse ees kohustuse, mis on neile kui riikidele siduv, kuid ei loo üksikisiku õigusi, välja arvatud artikli 93 lõike 3 viimase sättega ettenähtud juhul, mis ei ole käesolevas kohtuasjas küsimuse all.

Komisjon on omalt poolt kohustatud tagama kõnealuse artikli sätete järgimise ja selle artikliga pannakse talle kohustus koostöös liikmesriikidega pidevalt kontrollida olemasolevaid abisüsteeme. See kohustus ei anna aga üksikisikule võimalust ühenduse õigusele toetudes ja artikli 177 alusel väita, et asjaomane riik on jätnud oma kohustused täitmata või et komisjon on oma kohustust rikkunud.

 Artikli 53 tõlgendamine

Artikliga 53 kohustuvad liikmesriigid, kui asutamislepingu sätetest ei tulene teisiti, mitte võtma oma territooriumil kasutusele mingeid uusi piiranguid teiste liikmesriikide kodanike asutamisõigusele.

Seega täidetakse riikide võetud kohustus õiguslikult nii, et riigid hoiduvad meetmete võtmisest.

See on tingimusteta kohustus, mille täitmine või mõju ei sõltu ühestki riigi või komisjoni võetavast meetmest.

Kohustus on seega õiguslikult täielik ja järelikult võib sellel olla vahetu õigusmõju liikmesriikide ja üksikisikute vahelistes suhetes.

Selline sõnaselge keeld, mis jõustus koos asutamislepinguga kogu ühenduses ja sai seega liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatuks osaks, moodustab osa nende riikide õigusest ja puudutab otseselt nende kodanikke, kelle huvides ta on loonud üksikisiku õigused, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

Artikli 53 kohta taotletud tõlgendus nõuab, et artiklit käsitletaks seoses asutamisõigust käsitleva peatükiga, kuhu ta kuulub.

Pärast artiklit 52, mille kohaselt kaotatakse järk-järgult „piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil”, jätkab peatükk artiklis 53 sättega, et liikmesriigid ei võta „oma territooriumil kasutusele mingeid uusi piiranguid teiste liikmesriikide kodanike asutamisõigusele”.

Seega on küsimus selles, millistel tingimustel on teiste liikmesriikide kodanikel asutamisõigus.

Seda käsitleb artikli 52 teine lõik, kus sätestatakse, et asutamisvabadus hõlmab õiguse alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid „neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub”.

Järelikult piisab artikli 53 järgimiseks sellest, et ükski uus meede ei kehtesta teiste liikmesriikide kodanike asutamisõigusele rangemaid norme, kui on ette nähtud oma kodanikele, sõltumata ettevõtjate õiguslikust vormist.

 Artikli 37 tõlgendamine

Artikli 37 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid kohandavad „kaubandusliku iseloomuga riigimonopole” järk-järgult nii, et kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes ei oleks diskrimineerimist liikmesriikide kodanike vahel.

Artikli lõike 2 järgi on liikmesriigid kohustatud hoiduma kehtestamast uusi meetmeid, mis on vastuolus artikli 37 lõikes 1 sätestatud põhimõtetega.

Sellega on liikmesriigid võtnud endale kahekordse kohustuse: esiteks aktiivse kohustuse kohandada riigimonopole, teiseks passiivse kohustuse vältida igasuguseid uusi meetmeid.

Taotletud tõlgendus on seotud teise kohustusega koos nende esimese kohustuse aspektidega, mis on vajalikud kõnealuseks tõlgenduseks.

Artikli 37 lõige 2 sisaldab tingimusteta keeldu: mitte kohustust midagi teha, vaid kohustust hoiduda millegi tegemisest.

Selle kohustuse suhtes ei kehti mingeid erandeid, mille järgi kohustuse täitmine võiks sõltuda siseriiklikust õigusaktist.

See keeld on olemuselt selline, millel võib olla vahetu õigusmõju liikmesriikide ja üksikisikute vahelistes õigussuhetes.

Niisugune selgelt väljendatud keeld, mis jõustus koos asutamislepinguga kogu ühenduses ja sai seega liikmesriikide õigussüsteemi lahutamatuks osaks, moodustab osa nende riikide õigusest ja puudutab vahetult nende kodanikke, kelle huvides ta on loonud üksikisiku õigused, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

Sõnastuse keerukus ja tõsiasi, et artikli 37 lõiked 1 ja 2 kattuvad, tingivad vajaduse käsitleda neid tõlgendamisel osana peatükist, kuhu nad kuuluvad.

See peatükk käsitleb „liikmesriikidevaheliste koguseliste piirangute kõrvaldamist”.

Artikli 37 lõikes 2 osutatakse „lõikes 1 sätestatud põhimõtetele” selleks, et takistada „kaupade hankimis- ja turustamistingimuste” suhtes uue „diskrimineerimise tekitamist liikmesriikide kodanike vahel”.

Pärast sellist eesmärgi täpsustamist kirjeldatakse artikli 37 lõikes 1 selle eesmärgiga vastuolus olla võivaid vahendeid, selleks et neid ära keelata.

Artikli 37 lõikes 2 sisalduva viite kohaselt on artikli 37 lõikes 1 täpsustatud uued monopolid või organid keelatud, kui nad kalduvad tekitama uusi diskrimineerimisjuhtumeid kaupade hankimis- ja turustamistingimuste suhtes.

Seepärast tuleb põhikohtuasja arutaval kohtul kõigepealt uurida, kas selle eesmärgi saavutamist on pärsitud, s.o kas uus diskrimineerimine liikmesriikide kodanike vahel seoses kaupade hankimis- ja turustamistingimustega tuleneb vaidlustatud meetmest endast või on selle tagajärg.

Jääb üle vaagida artikli 37 lõikes 1 ettenähtud vahendeid.

See lõige ei keela riigimonopolide kui niisuguste loomist, vaid keelustab ainult „kaubandusliku iseloomuga” riigimonopolid ja needki üksnes juhul, kui nad ähvardavad tekitada kõnealuseid diskrimineerimisjuhtumeid.

Selle keelu alla langemiseks peavad esiteks kõnealuste riigimonopolide ja organite eesmärgiks olema tehingud kaupadega, mis on liikmesriikidevahelise konkurentsi ja kaubanduse objekt, ja teiseks peavad nad etendama olulist osa sellises kaubanduses.

Põhikohtuasja arutav kohus peab igal üksikjuhul hindama, kas vaadeldav majandustegevus on seotud sellise kaubaga, mis oma laadi ja tema suhtes kehtivate tehniliste või rahvusvaheliste eeskirjade tõttu võib liikmesriikide kodanike omavahelises impordis või ekspordis etendada olulist osa.

 Kohtukulud

Euroopa Majandusühenduse Komisjoni ja Euroopa Kohtule märkusi esitanud Itaalia valitsuse kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Milano Giudice Conciliatore’s poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

võttes arvesse menetlusdokumente,

kuulanud ära ettekandja-kohtuniku ettekande,

kuulanud ära põhikohtuasja poolte, Euroopa Majandusühenduse Komisjoni ja Itaalia valitsuse märkused,

kuulanud ära kohtujuristi ettepaneku,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikleid 37, 53, 93, 102 ja 177,

võttes arvesse protokolli Euroopa Majandusühenduse Kohtu põhikirja kohta,

võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu kodukorda,

vastuseks artiklil 177 põhinevale väitele vastuvõetamatuse kohta, otsustab:

Et hilisem ühepoolne meede ei või olla ülimuslik ühenduse õiguse suhtes, on Milano Giudice Conciliatore esitatud küsimused vastuvõetavad niivõrd, kui need on käesolevas asjas seotud EMÜ asutamislepingu sätete tõlgendamisega.

Euroopa Kohus otsustab samuti:

1.      Artikkel 102 ei sisalda mingeid sätteid, mis võivad luua üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

2.      Artikli 93 need osad, millega küsimus on seotud, ei sisalda samuti selliseid sätteid.

3.      Artikkel 53 on ühenduse õigusnorm, mis võib luua üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

See artikkel keelab igasuguse uue meetme, mis kehtestab teiste liikmesriikide kodanike asutamisõigusele rangemad normid, kui on ette nähtud oma kodanikele, sõltumata ettevõtjate õiguslikust vormist.

4.      Artikli 37 lõige 2 on tervikuna ühenduse õigusnorm, millega võidakse luua üksikisiku õigusi, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma.

Mis puutub esitatud küsimusse, siis keelab kõnealune lõige kehtestada artikli 37 lõike 1 põhimõtetega vastuolus olevaid uusi meetmeid, s.o meetmeid, mille eesmärk või toime tekitab uue diskrimineerimise liikmesriikide kodanike vahel seoses kaupade hankimis- ja turustamistingimustega monopolide või organite kaudu, millel peavad esiteks olema eesmärgiks tehingud kaupadega, mis on liikmesriikidevahelise konkurentsi ja kaubanduse objekt, ja mis teiseks peavad etendama olulist osa sellises kaubanduses.

Veel otsustab Euroopa Kohus:

Käesoleva menetluse kohtukulude jaotuse otsustab Milano Giudice Conciliatore.

Otsuse langetas Euroopa Kohus 15. juulil 1964 Luxembourgis.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 1964 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: itaalia.