5.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 172/7

—

leiab, et äärepoolseimate piirkondade strateegia on endiselt asjakohane ning selle eesmärke ei ole kaugeltki veel saavutatud, vaid seda tuleb jätkata, süvendada ja ajakohastada;

—

märgib, et teemad, mille komisjon on välja toonud kui Euroopa Liidu ja ka äärepoolseimate piirkondade tulevased väljakutsed — kliimamuutused, demograafiline areng ja rändevoogude juhtimine, merenduspoliitika ning põllumajandus –, on äärmiselt olulised küsimused, mis on nii Euroopa kui ka kogu maailma jaoks esmatähtsad ülesanded ja avaldavad ELi eri piirkondadele suurt mõju;

—

meenutab siiski, et komisjoni 2004. aasta mai teatises määratletud ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia põhines terviklikul ja sidusal lähenemisel, millega sooviti kõigis ELi poliitikavaldkondades võtta arvesse nimetatud strateegia kolme eesmärki: äärepoolseimate piirkondade siseste ja väliste ühenduste parandamine, kohaliku majandusstruktuuri konkurentsivõime tugevdamine ja piirkondlik integratsioon lähimas geograafilises ümbruskonnas;

—

kutsub komisjoni üles võtma ühise põllumajanduspoliitika olukorra peatsel hindamisel ja edasiste reformide kujundamisel arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära, säilitades nii nende piirkondade erandid lahtisidumise ja astmelisuse kohaldamisel kui ka piisava eelarvetoetuse nende põllumajanduse jaoks;

—

palub komisjonil võtta kiiresti meetmeid korvamaks negatiivseid mõjusid, mis tulenevad lennutegevuse lisamisest kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi, et võtta arvesse äärepoolseimate piirkondade eripärast olukorda.

Raportöör

:

Paulino Rivero BAUTE (ES/ALDE), Kanaari saarte autonoomse piirkonna president

1.

Seitse äärepoolseimat piirkonda (Assoorid, Guadeloupe, Kanaari saared, Madeira, Martinique, Prantsuse Guajaana, Réunion) on Euroopa Liidu täieõiguslikud osad, kuid samas iseloomustab neid ainulaadne ja eripärane olukord, mis eristab neid teistest ELi piirkondadest.

2.

Kõnealune olukord seisneb mitme püsiva olu koosmõjus; eelkõige on need kaugus, väike pindala ja tootmisstruktuuri ühekülgsus, mistõttu on kõnealused piirkonnad isoleeritud ja haavatavad, nagu tunnistatakse EÜ asutamislepingu artikli 299 lõikes 2.

3.

See toob kaasa täiendavaid kulusid ja eriti suuri raskusi nende piirkondade majanduskasvu, lähenemisprotsessi ja majandusliku jätkusuutlikkuse seisukohast, kuna ei võimalda neil täiel määral osaleda siseturul, piiravad nende elanike võimalusi ja vähendavad ettevõtete konkurentsivõimet.

4.

Äärepoolseimad piirkonnad pakuvad Euroopa Liidule ka eeliseid. Tänu oma geograafilisele asendile võivad nad saada strateegiliseks platvormiks tugevdamaks rolli, mida EL püüab maailmas etendada.

5.

Nimetatud eripärad õigustavad täielikult erikohtlemist ELi poliitika kohaldamisel, et täita kõnealuste piirkondade erivajadusi ja suurendada nende arenguvõimet.

6.

Seega tuleb toetada äärepoolseimate piirkondade ja nende riikide asutuste üleskutset tugevdada, täiendada, süvendada ja ajakohastada nendele piirkondadele kohaldatavat terviklikku ja sidusat strateegiat, et töötada välja tõeline ELi äärepoolseimate piirkondade poliitika.

7.

tervitab Euroopa Komisjoni 1986. aastal käivitatud algatust luua sobiv raamistik ELi õiguse ja ühiste poliitikavaldkondade kohaldamiseks kõnealustes piirkondades, tuginedes kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmidele (POSEI);

8.

meenutab, et eraldi artikli lisamisel asutamislepingusse (artikli 299 lõige 2) selleks, et võtta arvesse ELi äärepoolseimate piirkondade olukorda, lähtuti järgmistest konkreetsetest eesmärkidest:

9.

meenutab sellega seoses komitee väljendatud rahulolu seoses Euroopa Komisjoni 14. märtsi 2000. aasta aruandega asutamislepingu artikli 299 lõike 2 kohaldamise meetmete kohta, millega sooviti anda ELi äärepoolseimate piirkondade kontseptsioonile täiesti uus kvaliteet ja mis pidi tähistama uue otsustava etapi algust tervikliku ja sidusa strateegia väljatöötamisel äärepoolseimate piirkondade jätkusuutliku arengu tagamiseks;

10.

meenutab, et 2002. aasta juunis Sevillas toimunud Euroopa Ülemkogu järeldustes juhiti tähelepanu vajadusele tõhustada asutamislepingu artikli 299 lõike 2 kohaldamist ning teha asjakohaseid ettepanekuid, kuidas võtta äärepoolseimate piirkondade erivajadusi arvesse erinevate ühistes poliitikavaldkondades, eriti transpordipoliitikas, ning mõne poliitikavaldkonna, eriti regionaalpoliitika reformimisel. Komitee tõstab siinkohal esile ka komisjoni võetud kohustust esitada kõnealuste piirkondade kohta uus aruanne, kus käsitletaks terviklikult ja sidusalt nende piirkondade olukorra eripärasid ja võimalikke lahendusi;

11.

meenutab komitee rahulolu seoses komisjoni 26. mai 2004. aasta teatise vastuvõtmisega äärepoolseimate piirkondade vahelise partnerluse tugevdamise kohta ja komisjoni 6. augusti 2004. aasta aruandega „Äärepoolseimate piirkondade tugevam partnerlus: kokkuvõte ja tulevikuväljavaated”. Komitee märgib, et on küll tunnustatud äärepoolseimate piirkondade olukorra eripära, mis õigustab täielikult nende erikäsitlust ELi erinevates poliitikavaldkondades, kuid Sevilla Euroopa Ülemkogul antud ülesandele ning piirkondade ja vastavate riikide väljendatud vajadustele on antud üksnes osaline vastus;

12.

tervitab seega komisjoni soovi anda oma teatisega „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid” (KOM(2007) 507 lõplik) ja sellele lisatud töödokumendiga „Äärepoolseimate piirkondade strateegia arengu kokkuvõte” (SEK(2007) 1112) ülevaade äärepoolseimate piirkondade strateegia hetkeseisust ja selle tulevikuperspektiividest;

13.

leiab, et nimetatud strateegia on endiselt asjakohane ning selle eesmärke ei ole kaugeltki veel saavutatud, vaid seda tuleb jätkata, süvendada ja ajakohastada, nagu näitab ka äärepoolseimate piirkondade staatuse kinnitamine hiljuti vastu võetud Lissaboni lepingu artiklis 299;

14.

väljendab rahulolu seoses komisjoni uue teatisega, sest selles leiab kinnitust, et komisjon teadvustab äärepoolseimate piirkondade olulisust, rõhutades vajadust tunnustada kõnealuste piirkondade eripära ning pöörata ka tulevikus neile erilist tähelepanu;

15.

tervitab komisjoni seisukohta, kes tunnistades vajadust võtta äärepoolseimate piirkondade eripärasid arvesse ELi eri poliitikavaldkondades, tunnustab ka lisaväärtust ja võimalusi, mida kõnealused piirkonnad pakuvad ELile maailma kontekstis;

16.

märgib, et kokkuvõttes võib 2004. aasta strateegia rakendamise meetmetele anda positiivse hinnangu ning et äärepoolseimate piirkondade arengu seisukohalt peamiste poliitikavaldkondade läbivaatamine ja ümbermääratlemine on üldiselt olnud rahuldav;

17.

rõhutab, et äärepoolseimate piirkondadele iseloomulikud ebasoodsad olud on püsivad ja omased neile kõigile sõltumata sissetulekute tasemest ning et kõnealuste piirkondade probleeme ei saa taandada sissetulekute küsimusele, vaid tegemist on keerulise struktuurilise olukorraga, mis mõjutab suurel määral kodanikke ja ettevõtete konkurentsivõimet;

18.

tervitab komisjoni soovi süvendada lisameetmete abil ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia kõiki telgi ning samuti komisjoni kavatsust ajakohastada ja täiendada strateegiat, kohandades seda tulevastele globaalsetele väljakutsetele. Komitee kutsub komisjoni üles tagama vajalikku sidusust kõnealuste valdkondade kohta ettepanekute koostamisel;

19.

leiab, et komisjoni välja pakutud lühiajalised meetmed äärepoolseimate piirkondade juurdepääsuga seotud puuduste vähendamiseks ja nende konkurentsivõime tõstmiseks on üldiselt üsna ebamäärased või piirduvad sellega, et antakse juhiseid kõnealustele piirkondadele juba eraldatud vahendite tõhusamaks kasutamiseks;

20.

märgib, et piirkondliku integratsiooniga seotud meetmed on konkreetsemad ja kasulikumad, kuid siiski ebapiisavad ning neid peaks täiendama teiste meetmetega, mis aitaksid äärepoolseimate piirkondade integratsiooni nende lähimas geograafilises ümbruskonnas reaalselt teoks teha;

21.

meenutab, et äärepoolseimad piirkonnad peavad toime tulema kahe väljakutsega — integreeruda siseturule ja samuti lähimasse geograafilisse ümbruskonda. Lisaks sellele annavad kõnealused piirkonnad tänu oma geostrateegilisele asendile ELile suure potentsiaali, olles peamine platvorm, kust lähtuvalt saab EL arendada oma välistegevust asjaomases piirkonnas;

22.

tervitab asjaolu, et komisjon on alustanud tööd selleks, et anda sisu 2004. aasta teatisega käivitatud laiema naabruspoliitika tegevuskavale. Siiski märgib komitee, et eriti Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Arengufondi kooskõlastamise parandamise osas tuleb jõupingutusi jätkata, et äärepoolseimate piirkondade piirkondlik integreerumine nende lähimasse geograafilisse ümbruskonda ka praktikas teostuks;

23.

tervitab teavet, mille komisjon on edastanud äärepoolseimatele piirkondadele ELi ja AKV riikide majanduspartnerluslepingute ettevalmistamise raames. Komitee märgib siiski, et läbirääkimiste praegust seisu arvestades tähendavad nimetatud lepingud otsest ohtu äärepoolseimatele piirkondadele ning nendega seotud võimalused avanevad alles pikas perspektiivis ja on ebakindlad;

24.

väljendab kahetsust, et komisjoni ettepanek ei sisalda konkreetseid meetmete ettepanekuid äärepoolseimate piirkondade väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete välismaale tehtavate investeeringute soodustamiseks, nagu komisjon oli kavatsenud, sest see aitaks kõnealustel piirkondadel paremini oma geograafilisse ümbruskonda integreeruda;

25.

märgib, et teemad, mille komisjon on välja toonud kui ELi ja ka äärepoolseimate piirkondade tulevased väljakutsed ja mille üle komisjon on oma teatises algatanud arutelu — kliimamuutused, demograafiline areng ja rändevoogude juhtimine, merenduspoliitika ning põllumajandus –, on äärmiselt olulised küsimused, mis on nii Euroopa kui ka kogu maailma jaoks esmatähtsad ülesanded ja avaldavad ELi eri piirkondadele suurt mõju;

26.

rõhutab, et äärepoolseimates piirkondades võib see mõju olla veelgi tugevam, sest oma eripärade tõttu on need eriti tundlikud ja haavatavad;

27.

meenutab siiski, et komisjoni 2004. aasta mai teatises määratletud ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia põhines terviklikul ja sidusal lähenemisel, millega sooviti kõigis ELi poliitikavaldkondades võtta arvesse nimetatud strateegia kolme eesmärki: äärepoolseimate piirkondade siseste ja väliste ühenduste parandamine, kohaliku majandusstruktuuri konkurentsivõime tugevdamine ja piirkondlik integratsioon lähimas geograafilises ümbruskonnas;

28.

peab väga positiivseks ja toetab komisjoni tõdemust, et ELi sekkumisel äärepoolseimate piirkondade suhtes on üha enam võetud suund sektoriülesele lähenemisele, ning et kõnealuste piirkondade arenguks ja nende integreerimiseks siseturule on vaja kõigi ELi poliitikameetmete panust;

29.

rõhutab nimetatud kolme strateegilise eesmärgi asjakohasust ja aktuaalsust. Need on endiselt ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia peateljed ning ELi eri valdkondade poliitika edasiarendamisel tuleb neid arvesse võtta ja kohandada vastavalt hetkel valitsevale olukorrale;

30.

leiab, et seoses nimetatud uute väljakutsete ja prioriteetide lisandumisega Euroopa tegevuskavasse ja kesksete poliitikavaldkondade, nagu ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamisega tuleb hinnata, kuidas mõjutab ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia kolme telge. Selline konkreetne analüüs võimaldaks äärepoolseimate piirkondade eripärasid paremini arvesse võtta üldises arutelus selle üle, kuidas peaks EL nimetatud väljakutsetele vastama;

31.

rõhutab, et komisjon peaks kõnealuse meetodi abil hindama nelja nimetatud aspekti mõju strateegia kolmele teljele, ning väljendab kahetsust näiteks seoses sellega, et komisjon ei ole nimetatud mõju piisavalt arvesse võtnud sellises äärepoolseimatele piirkondade jaoks äärmiselt olulises ja möödapääsmatus küsimuses nagu lennutransport ega ole oma direktiiviettepanekus, milles käsitletakse lennutegevuse lisamist kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi, teinud ettepanekut kõnealuste piirkondade erikohtlemiseks;

32.

on arvamusel, et äärepoolseimad piirkonnad võivad kõnealuses neljas valdkonnas anda olulise panuse, sest nende eripärade tõttu puudutavad need küsimused neid eriti lähedalt;

33.

meenutab, et äärepoolseimate piirkondade ainulaadne mereline mõõde pakub ELile erakordselt häid võimalusi uuendus- ja teadustegevuse, keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas;

34.

rõhutab veel kord vajadust tervikliku käsitluse järele rände suurenemise küsimuses, mis puudutab eriti teravalt äärepoolseimaid piirkondi kui ELi aktiivseid piire. Sellega seoses meenutab komitee 30. oktoobril 2007 Adejes (Tenerife, Hispaania) toimunud konverentsi „Piirkondade ja linnade roll rändevoogude juhtimisel” järeldusi ning eriti vajadust, et riiklikud ja Euroopa tasandi asutused osaleksid enam rände juhtimisel, finantskoormuse jagamisel ja rände mõju hindamisel äärepoolseimate piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

35.

seoses rändevoogude juhtimisega on komitee veendunud, et esmatähtis on dialoogi ja koostöö parandamine päritolu- ja transiitriikidega. Samuti tuletab komitee meelde, et äärepoolseimate piirkondade kohalikel ja piirkondlikel asutustel on oluline roll selle koostöö edendamisel, sest nad võivad olla koostööplatvormiks naabruses olevate kolmandate riikidega, kasutades selleks Euroopa Komisjoni programme. Komitee kiidab eelkõige heaks katseprojekti territoriaalse koostöö ühiseks kavandamiseks äärepoolseimate piirkondade ja naabruses olevate kolmandate riikide vahel;

36.

leiab, et peaks uurima ebaseadusliku sisserände põhjusi, kujundades tõhusa poliitika seadusliku sisserände kohta, võideldes ebaseadusliku majandustegevusega ja tegeledes sisserändajatest saatjata alaealiste probleemiga päritoluriigis hariduse ja tööhõive edendamise kaudu;

37.

nõustub komisjoniga, et on vaja tegeleda suurte väljakutsetega, mida põhjustab demograafiline surve väikestes ja killustunud piirkondades, ning rõhutab vajadust viia võimalikult kiiresti läbi uuringud selle kohta, milliseid tagajärgi toob see kaasa kõnealuste piirkondade ruumiplaneerimise, tööturu, haridus- ja koolitusvajaduse ning avalike teenuste seisukohast, ning esitama vajadusel ettepanekud sobivate meetmete võtmiseks;

38.

nõustub komisjoniga, et võitlus kliimamuutustega ning nende mõjudega kohanemine on äärepoolseimate piirkondade jaoks nende geograafilise asendi ja haavatavuse tõttu suur väljakutse, ning seetõttu nõuab, et selles valdkonnas võetavad meetmed, mille eesmärk on ära hoida negatiivseid mõjusid äärepoolseimate piirkondade juurdepääsule, majandusele ja kodanikele, oleksid reaalsed ja tõepoolest toimivad;

39.

nõustub komisjoniga, et põllumajandus on äärepoolseimate piirkondade majanduses oluline tegur. Äärepoolseimatel piirkondadel on ebasoodsad geograafilised ja kliimatingimused, mistõttu leiab komitee, et oleks vaja koostada tulevikustrateegia põllumajandussektori arendamiseks nendes piirkondades, et seista sel moel vastu tihedama globaalse konkurentsi väljakutsetele;

40.

leiab, et kuna ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia tugineb peamiselt majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitikale, on eriti tähtis hinnata, kas käivitatud aruelus käsitletavad teemad võivad avaldada mõju kõnealuste piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

41.

leiab, et nimetatud hindamise tulemusi saaks kasutada 2013. aasta järgset perioodi käsitleva ELi ühtekuuluvuspoliitika läbivaatamisel. Samuti võiksid need olla abiks territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu koostamisel, mille komisjon kavatseb 2008. aastal vastu võtta;

42.

on seepärast arvamusel, et ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia uuel etapil, mida komisjon alustab pärast konsultatsiooniprotsessi lõppu, ei tohiks mingil juhul piirduda aruteluks esitatud teemadega, vaid need teemad tuleks lisada strateegiasse, et seda edasi arendada, täiendada ja ajakohastada;

43.

leiab, et äärepoolseimate piirkondade, nende vastavate liikmesriikide ja komisjoni partnerlus peab ELi pikaajalise äärepoolseimate piirkondade strateegia arendamisel olema ka tulevikus kesksel kohal;

44.

väljendab kindlat veendumust, et äärepoolseimad piirkonnad vajavad jätkuvalt kõigi ELi poliitikavaldkondade toetust, et tõsta oma konkurentsivõimet ja jätkata lähenemisprotsessi majandusarengu ja kodanike võrdsete võimaluste osas võrreldes ülejäänud Euroopa piirkondadega;

45.

toetab Euroopa Ülemkogu, kes kinnitab ja uuendab oma kõige kõrgemal tasandil võetud poliitilist kohustust äärepoolseimate piirkondade ees ning vajadust asjaomast ELi strateegiat kiiresti süvendada;

46.

kutsub komisjoni üles jätkama 2004. aasta äärepoolseimate piirkondade strateegia süvendamist, viies ellu teatises kavandatud meetmed ning parandades sidusust ja kooskõlastatust ELi eri poliitikavaldkondade vahel, et uuel etapil oleks strateegia tõepoolest terviklik ja sidus;

47.

palub komisjonil viia läbi vaheuuringu, et hinnata mõjusid nende äärepoolseimate piirkondade majandusarengule, kes on loobunud lähenemise eesmärgist, ning Euroopa vahendite kasutamise mõju teiste äärepoolseimate piirkondade tegelikule lähenemisprotsessile;

48.

palub komisjonil pärast POSEI reformide mõju hindamist, mis toimub 2009. aastal, esitada ettepanekud asjakohaste meetmete kohta, et tagada sobiv toetus äärepoolseimate piirkondade traditsioonilistele sektoritele, mis on äärmiselt olulised nende majanduse elujõulisuse seisukohast;

49.

kutsub komisjoni üles võtma ühise põllumajanduspoliitika olukorra peatsel hindamisel ja edasiste reformide kujundamisel arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära, säilitades nii nende piirkondade erandid lahtisidumise ja astmelisuse kohaldamisel kui ka piisava eelarvetoetuse nende põllumajanduse jaoks;

50.

kutsub komisjoni üles tagama äärepoolseimate piirkondade põllumajandustoodete parema kaitse, arvestades ELi impordi üha suuremast liberaliseerimisest tulenevaid ohte, ning võtma sel eesmärgil meetmeid hoidmaks ära kõnealuste piirkondade põllumajanduse destabiliseerimise ELi turu suurema avamise tõttu;

51.

kutsub komisjoni üles töötama eelseisvatel programmiperioodidel välja spetsiaalsed äärepoolseimate piirkondade maaelu arengu poliitikameetmed ja eraldama neile piisavad eelarveressursid;

52.

palub komisjonil juba praegu käimasolevates algatustes äärepoolseimate piirkondade eripärasid arvesse võtta, lähtudes teatises aruteluks esitatud neljast teemast;

53.

tuletab meelde, et äärepoolseimad piirkonnad annavad Euroopa Liidule olulise tähtsuse maailma merenduses ning nad on tõelised looduslikud laboratooriumid mereteaduste uurimiseks. Seetõttu leiab komitee, et kiirelt peaks võtma prioriteetseid meetmeid, mille eesmärgiks on kaitsta ja väärtustada seda potentsiaali;

54.

palub komisjonil võtta kiiresti meetmeid korvamaks negatiivseid mõjusid, mis tulenevad lennutegevuse lisamisest kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi, et võtta arvesse äärepoolseimate piirkondade eripärast olukorda;

55.

rõhutab, et äärepoolseimad piirkonnad sõltuvad nii välisühenduse kui ka saartevahelise ühenduse osas täielikult lennutranspordist, millele ei ole teist alternatiivi, ning et äärepoolseid piirkondi teenindava transpordi süsinikdioksiidi heidete hulk moodustab ELi heidete koguhulgast vaid vähetähtsa osa;

56.

palub komisjonil käsitleda demograafilise arengu ja rändevoogude juhtimise probleeme teineteistest eraldi. Komitee rõhutab, et tegemist on kahe erineva, keeruka probleemiga, mis puudutavad eriti teravalt äärepoolseimaid piirkondi ja mis seetõttu vajavad mõlemad erilist tähelepanu;

57.

leiab, et on vaja kiiresti tegutseda, eelkõige selleks, et lahendada traagiline olukord, mis on tekkimas sisserändajatest saatjata alaealiste saabumisega, mistõttu palutakse liikmesriikide ja Euroopa ametivõimudel täita oma vastutust kõnealuse olukorra lahendamisel ja asjaomase rahalise koorma kandmisel;

58.

palub komisjonil hinnata eespool nimetatud nelja aruteluks esitatud teema mõju ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia kolmele teljele;

59.

palub komisjonil hinnata, kas kõnealused neli teemat võivad avaldada mõju äärepoolseimate piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele, arvestades, et majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika on peamine vahend, millele ELi äärepoolseimate piirkondade strateegia tugineb.