1

ADR Center SpA (edaspidi „ADR“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 20. juuli 2017. aasta otsus ADR Center vs. komisjon (T‑644/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2017:533), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti esiteks tühistada komisjoni 27. juuni 2014. aasta otsus C (2014) 4485 final, millega nõuti tagasi üks osa rahalisest toetusest, mis maksti ADRile eriprogrammi „Tsiviilõigus“ raames sõlmitud kolme toetuslepingu täitmiseks (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ja teiseks, et Euroopa Komisjonilt mõistetaks talle välja nende kolme toetuslepingu alusel saada olev summa 49172,52 eurot ning kahjuhüvitis.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, (ELT 2012, L 298, lk 1, edaspidi „finantsmäärus“), artikli 2 punkti b kohaselt loetakse selle määruse tähenduses „institutsiooniks“ teiste hulgas komisjon.

3

Finantsmääruse artikli 79 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Institutsioon võib [ELTL] artikli 299 tähenduses täitmisele pööratava otsusega ametlikult määrata saadaolevana kindlaks summasid, mis on saada muudelt isikutelt kui liikmesriikidelt.

[…]“.

4

Finantsmääruse artiklis 90 on sätestatud:

„1.   Maksmine toimub siis, kui on tõendatud, et asjaomane meede on kooskõlas alusakti või lepingu sätetega, ja hõlmab üht või mitut järgmistest toimingutest:

[…]“.

5

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–42. Selle võib käesoleva menetluse vajadustest lähtuvalt kokku võtta järgmiselt.

6

ADR on Itaalias asuv äriühing, kes osutab teenuseid vaidluste kohtuvälise lahendamise valdkonnas.

7

Detsembris 2008 sõlmis komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. septembri 2007. aasta otsuse nr 1149/2007/EÜ, millega luuakse ajavahemikuks 2007–2013 üldprogrammi „Põhiõigused ja õigusasjad“ raames eriprogramm „Tsiviilõigus“ (ELT 2007, L 257, lk 16), täitmiseks konsortsiumidega, kelle tegevust koordineeris ADR, kolm toetuslepingut (edaspidi „toetuslepingud“).

8

Vastavalt toetuslepingute artiklile I.6 koostoimes nende lepingute artikliga II.15.4 pidi koordinaator esitama kahe kuu jooksul pärast asjaomase meetme lõppemist esiteks selle meetme tehnilise rakendamise lõpparuande, teiseks lõpliku finantsaruande tegelikult tehtud rahastamiskõlblike kulutuste kohta, mis vastab hinnangulise eelarve struktuurile ja kirjeldusele, ning kolmandaks meetme tulude ja kulude lõpliku koondaruande.

9

Toetuslepingute artiklis I.9 oli ette nähtud, et toetuse suhtes kohaldatakse lepingute endi tingimusi, asjakohaseid liidu õigusnorme ja alternatiivse võimalusena toetusi käsitlevat Belgia õigust. Selles oli täpsustatud, et komisjoni otsused, mis puudutavad asjaomase toetuslepingu tingimuste kohaldamist ja lepingu rakendamise korda, võivad toetusesaajad vaidlustada Euroopa Kohtus.

10

Toetuslepingute artiklis II.14.1 olid täpsustatud üldtingimused, millele kulud peavad vastama, et neid saaks pidada asjaomase meetme rahastamiskõlblikeks kuludeks.

11

Toetuslepingute artiklis II.19.5 oli toetusesaajate tähelepanu juhitud sellele, et komisjon võib EÜ artikli 256 (nüüd ELTL artikkel 299) alusel täitmisele pööratava otsusega ametlikult määrata saada olevana kindlaks summasid, mis on saada muudelt isikutelt kui liikmesriikidelt. Sellise otsuse võis vaidlustada Üldkohtus.

12

Toetuslepingute artikkel II.20 sisaldas üksikasjalikke tingimusi kontrolli ja auditeerimise kohta.

13

Pärast lõpparuannete esitamist ja nende sisust lähtudes teatas komisjon ADRile oma kavatsusest nõuda tagasi teatud summad, mis ta oli toetuslepingute alusel maksnud eelmaksena.

14

Lisaks teatas komisjon ADRile pärast ärakuulamismenetluse käigus korraldatud auditeid 10. juunil 2013 summad, mille ta oli otsustanud tagasi nõuda, kuna kõigi kõnealuste lepingute puhul olid mõned deklareeritud kulud rahastamiskõlbmatud. Komisjon teavitas ADRi ka sellest, et ta saadab talle ühe kuu jooksul võlateated ja et vajaduse korral nõuab ta alusetult makstud summad tasaarvestamise või sundtäitmise teel sisse.

15

ADR vaidlustas 9. juuli 2013. aasta kirjas nende auditite järeldused ja väitis, et komisjoni sissenõudekorraldused on tühised, kuna need olid vastu võetud enam kui kaks aastat pärast auditiprotseduuri lõppu.

16

Komisjon edastas 16. oktoobril 2013 ADRile kolm võlateadet, üks iga kõnealuse lepingu kohta, mille summad olid vastavalt 62649,47 eurot, 78991,12 eurot ja 52634,75 eurot. Nendes võlateadetes täpsustati, et tähtajaks tasumata jätmise korral lisandub alusetult makstud summadele viivitusintress.

17

Komisjon saatis 16. detsembril 2013 ADRile meeldetuletuskirjad ja 26. veebruaril 2014 ametlikud kirjad ning võttis 27. juunil 2014 ELTL artikli 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõike 2 alusel vastu vaidlusaluse otsuse. Selle otsusega nõudis komisjon ADRilt tagasi 194275,34 euro suuruse põhisumma, mis viimane võlgnes toetuslepingute täitmisega seoses, millele lisandus 3236 euro suurune viivitusintress kuni 30. aprillini 2014 ja seejärel 1. maist alates 21,30 euro suurune summa iga lisanduva hilinetud päeva kohta. Vaidlusaluse otsuse artiklis 4 oli muu hulgas täpsustatud, et see otsus on ELTL artikli 299 esimese lõigu tähenduses täitmisele pööratav otsus.

18

ADR esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. augustil 2014 ja milles ta palus tühistada vaidlusalune otsus ja et makstaks välja toetuslepingute alusel saada olev summa 49172,52 eurot ning kahjuhüvitis tema mainele väidetavalt tekitatud kahju eest ja aja eest, mida tema töötajad kulutasid haldus- ja kohtumenetlustes tema huvide kaitseks.

19

Mis puudutab ADRi esitatud hagi vastuvõetavust seoses saada oleva summa maksmise nõudega, siis tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 meelde, et selle nõude vastuvõetavus sõltub hagi õiguslikust laadist. Üldkohus on nimelt seisukohal, et kui tegemist on ELTL artikli 263 alusel esitatud hagiga, siis on selline nõue vastuvõetamatu, kuna liidu kohus ei saa liidu aktide õiguspärasuse kontrolli raames teha liidu institutsioonidele ettekirjutusi või asendada neid, kelle ülesanne on võtta meetmed tühistamishagi alusel tehtud kohtuotsuse täitmiseks.

20

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59 ja 60 täpsustas Üldkohus siiski, et vaatamata sellele, et on selge, et hagi põhineb ELTL artiklil 263, võib hagil olla tegelikult kaks eset, mille eesmärk on saavutada mitte ainult vaidlustatud otsuse tühistamine, vaid ka selle tuvastamine, et komisjonile ei tulenenud kõnealusest lepingust võlanõuet. Selle kohta otsustas Üldkohus, et kuna see leping sisaldab vahekohtuklauslit ELTL artikli 272 tähenduses, siis võib ta kontrollida, kas esitatud hagi saab osaliselt ümber kvalifitseerida. Üldkohus leidis, et selline ümberkvalifitseerimine on kostjaks oleva institutsiooni kaitseõigusi riivamata võimalik esiteks juhul kui hageja ei ole sellele sõnaselgelt vastu ja teiseks kui hagiavalduses on vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c vähemalt üks väide, mis puudutab kõnealust lepingulist suhet reguleerivate sätete rikkumist.

21

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 talle esitatud hagi osaliselt ümber kvalifitseerinud nii, et see on esitatud nii ELTL artikli 263 kui ka ELTL artikli 272 alusel, asus ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 seisukohale, et ELTL artikkel 272, mille kohaselt Euroopa Kohus „lahendab asju täieliku pädevuse alusel“, võimaldab tal „erinevalt kohtust, kes ELTL artikli 263 alusel kontrollib õiguspärasust“, läbi vaadata igat liiki hagisid vahekohtuklausli alusel ning seega ka nõuet, milles muu hulgas taotletakse, et Üldkohus kohustaks komisjoni välja maksma võlgnetavad summad. Seetõttu luges Üldkohus vastuvõetavaks ADRi nõude maksta välja toetuslepingute täitmise eest saada olevad summad.

22

Mis puudutab ADRile väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõuet, siis lükkas Üldkohus selle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 vastuvõetamatuse tõttu tagasi, kuna see ei vastanud ühtelegi kolmest tingimusest, mida kohtupraktika nõuab liidu vastutuse kohaldamiseks mõne tema institutsiooni, organi või asutuse tekitatud kahju eest.

23

ADRi esitatud hagi sisulise hindamise kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 kõigepealt, et liidu kohus, kellele on esitatud ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi, peab vaidlustatud akti õiguspärasust hindama lähtudes EL toimimise lepingust või selle rakendusnormidest ja seega liidu õiguse alusel. Ta lisas, et seevastu ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi raames saab hageja asjaomasele institutsioonile ette heita üksnes lepingutingimuste täitmata jätmist või lepingule kohaldatava õiguse rikkumist. Seejärel analüüsis Üldkohus ADRi esitatud viie väite laadi, et teha kindlaks, kas nende väidete põhjendamiseks esitatud argumentide eesmärk oli vaidlustada vaidlusaluse otsuse õiguspärasus ELTL artikli 263 tähenduses või kuuluvad need argumendid hoopis sisuliselt lepingulise vaidluse raamesse ja neid tuleb seega hinnata toetuslepingute täitmata jätmise või neile kohaldatava õiguse rikkumise seisukohast.

24

Kuna vaidlusaluse otsusega üksnes muudeti komisjoni väidetav lepingust tulenev võlanõue ADRi vastu täitmisele pööratavaks, siis pidas Üldkohus otstarbekaks kõigepealt teha otsus selle nõude olemasolu ja suuruse kohta.

25

Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–116 kolmandat väidet, mille kohaselt rikkus komisjon oma kohustust täita selles osas temal lasuv tõendamiskoormis.

26

Selles kontekstis tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 meelde, et liidu rahalise abi andmise üks aluspõhimõte on, et liit saab hüvitada üksnes tegelikult kantud kulud. Üldkohtu arvates ei piisa, kui konkreetse toetuse saamise põhjendamiseks tõendab toetusesaaja, et projekt viidi ellu, vaid toetusesaaja peab esitama ka tõendid selle kohta, et ta on deklareeritud kulud tegelikult kandnud vastavalt asjaomase toetuse andmiseks kindlaks määratud rahastamistingimustele, kuna rahastamiskõlblikeks saab pidada üksnes nõuetekohaselt tõendatud kulusid. Sellega seoses leidis Üldkohus, et kohustus täita neid tingimusi on seega üks toetuse saaja „peamisi kohustusi“ ning seetõttu selle toetuse andmise eeltingimus.

27

Pärast seda kui Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 tõdes, et see põhimõte kajastub toetuslepingutes, ning tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96, et auditi lõpparuanded kujutavad endast tõendeid, mis kinnitavad komisjoni nõudeid nende lepingute täitmise suhtes, analüüsis Üldkohus ADRi erinevaid argumente, mis puudutasid teatud kulude tagasilükkamist.

28

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 seisukohale, et kui ADR sai kätte audiitorite konkreetsed järeldused, siis pidi ta esitama tõendid selle kohta, et kõnealused kulud vastavad toetuslepingutes esitatud rahastamiskõlblikkuse tingimustele. Kuna ADR ei esitanud ei kohtueelses menetluses ega Üldkohtus ühtegi tõendusliku tähendusega asjaolu, lükkas Üldkohus kolmanda väite põhjendamatuse tõttu tagasi.

29

Mis puudutab neljandat väidet, et auditi lõpparuannetes on vigu, siis lükkas Üldkohus ka selle põhjendamatuse tõttu tagasi. Täpsemalt lükkas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 tagasi ADRi argumendi, mille kohaselt audiitorid ja komisjon ei võtnud arvesse osutatud teenuste kvaliteeti ja eesmärkide saavutamist, ja põhjendas tagasilükkamist liidu rahalise abi andmise aluspõhimõttega, mis on välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93.

30

Esimese väite, mille kohaselt ei olnud auditeerimise standardid poolte vahel kokku lepitud, ja teise väite, et auditi lõpparuandeid ei edastatud mõistliku aja jooksul ning komisjon haldas asjaomaseid meetmeid puudulikult, lükkas Üldkohus samuti põhjendamatuse tõttu tagasi.

31

Mis puudutab viiendat väidet, et komisjonil puudus vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks pädevus, siis tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 192 meelde, et selle otsuse õiguslik alus oli ELTL artikkel 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõige 2.

32

Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 195 ja 196, et finantsmääruse artikli 79 lõige 2 asub selle määruse peatükis, mis on kohaldatav kõikidele liidu eelarvesse kuuluvate toimingutele, sealhulgas nendele, mida tehakse lepinguliste suhete raames, ja mitte ainult liidu tegevuse ühes konkreetses valdkonnas, millest annab tunnistust ka nimetatud määruse artikkel 90.

33

Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 197 ja 198, et vastavalt kohtupraktikale annavad nii ELTL artikkel 299 kui ka finantsmääruse artikli 79 lõige 2 komisjonile pädevuse võtta vastu täitmisele pööratav otsus, hoolimata asjaolust, et asjaomane võlanõue on lepinguline.

34

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199–213 täpsustas Üldkohus, et see järeldus ei ole vastuolus ei 17. juuni 2010. aasta kohtuotsusega CEVA vs. komisjon (T‑428/07 ja T‑455/07, EU:T:2010:240) ega 9. septembri 2015. aasta kohtuotsusega Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon (C‑506/13 P, EU:C:2015:562), milles tõstatati küsimus, kas asjaomane võlateade on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses. Üldkohtu sõnul ei ole selline järeldus vastuolus ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47, sest pärast hagi osalist ümberkvalifitseerimist analüüsis ta sama hagi raames nii vaidlusaluse otsuse õiguspärasust kui ka seda, kas on põhjendatud komisjonil ADRi suhtes olev lepingust tulenev võlanõue, mis oli selle otsuse vastuvõtmise aluseks.

35

Seetõttu lükkas Üldkohus viienda väite põhjendamatuse tõttu tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata.

36

ADR palub apellatsioonkaebuses sisuliselt Euroopa Kohtul:

37

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

38

ADR esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese kohaselt rikkus Üldkohus liidu rahalise abi andmise põhimõtte tõlgendamisel õigusnormi ning teise kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi ELTL artikli 299, finantsmääruse artikli 79 ja harta artikli 47 tõlgendamisel.

39

Kuna apellatsioonkaebuse teise väitega vaidlustatakse sisuliselt vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus tunnustas komisjoni pädevust vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks, siis tuleb kõigepealt analüüsida seda väidet.

40

Esiteks leiab ADR, et Üldkohus tõlgendas vääralt ELTL artiklit 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõiget 2 leides, et need artiklid annavad komisjonile pädevuse teha toetuslepingute täitmise raames täitmisele pööratav sissenõudekorraldus. Nimetatud artiklid ei saa tema väitel olla selles osas piisavaks õiguslikuks aluseks.

41

Üldkohtu arutluskäik, mille kohaselt finantsmääruse artikli 79 lõige 2 on õiguslik alus, mida kohaldatakse kõikidele võlanõuetele, olenemata sellest, kas need on lepingulised või mitte, on apellandi arvates vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt finantseeskirju käsitlevaid liidu määrusi tuleb tõlgendada kitsalt (6. mai 1982. aasta kohtuotsus BayWa jt, 146/81, 192/81 ja 193/81, EU:C:1982:146, punkt 10). Kuna selles sättes ei ole sõnaselgelt täpsustatud, et seda kohaldatakse lepingutele, siis ei ole tema väitel komisjonil lubatud seda kohaldada lepingulises raamistikus.

42

ADR väidab, et asjaolu, et Üldkohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 finantsmääruse artiklile 90 viidates esile, et selles artiklis on sõnaselgelt nimetatud lepinguid, kinnitab hoopis, et kõik lepingulistele suhetele kohaldatavad sätted on konkreetselt kindlaks määratud, mistõttu kõik ülejäänud sätted ei ole selles valdkonnas kohaldatavad.

43

ADR väidab, et Üldkohtu arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuse punktides 200 ja 201, mille tulemusel nõustutakse, et lepingulises raamistikus võib teha täitmisele pööratava sissenõudekorralduse, põhineb vääral nägemusel komisjoni ja toetusesaajate lepinguliste suhete tasakaalust. See arutluskäik rikub tema arvates toetusesaajate õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

44

Lisaks on see arutluskäik vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, täpsemalt 9. septembri 2015. aasta kohtuotsusega Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon (C‑506/13 P, EU:C:2015:562), milles seati kahtluse alla komisjoni sellise praktika õiguslik alus ja lausa kehtivus, mis seisnes selles, et ta hoidis lepingupoolena oma kohustustest kõrvale, kui ta tegi ühepoolselt täitmisele pööratava sissenõudekorralduse, et ta ei peaks pädevale kohtule esitama ELTL artikli 272 alusel hagi toetuse tagasinõudmiseks. ADR leiab, et vastavalt sellele kohtupraktikale on komisjon kohustatud jääma toetust reguleerivasse raamistikku, milleks käesoleval juhul on leping. Seega on sissenõudekorralduse tegemine mõeldav üksnes kahel juhul: esiteks, kui komisjon otsustab toetuse anda toetuse andmise otsusega või teiseks, kui komisjon kaldub erandkorras asjaomase toetuslepinguga määratletud lepingulisest raamistikust kõrvale, eeldusel et tema lepingupartner sellega sõnaselgelt nõustub ja et kõnealuste summade suuruse üle ei ole vaidlust, mis aga käesolevas asjas nii ei ole.

45

ADR leiab, et nõustuda ei saa Üldkohtu arutluskäiguga, mille kohaselt tekitab täitmisele pööratav sissenõudekorraldus vaieldamatult selliseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis jäävad väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet, kuna Üldkohus ka ei selgitanud, millised on need tagajärjed, mis jäävad väljapoole kõnealust lepingulist suhet.

46

Teiseks väidab ADR, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et harta artiklit 47 ei riku asjaolu, et tunnustakse komisjoni pädevust teha täitmisele pööratavaid sissenõudekorraldusi lepingulises raamistikus.

47

Sellega seoses väidab ADR, et Üldkohus analüüsis harta artikli 47 rikkumist käsitlevat etteheidet üksnes seoses õigusega pöörduda kohtusse ja jättis võtmata seisukoha küsimuses, kas õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on tagatud. Andes komisjonile õiguse võtta ühepoolseid meetmeid, isegi kui komisjoni lepingupartner on esitanud ELTL artikli 272 alusel hagi pädevale kohtule, olgu selleks siis liidu või liikmesriigi kohus, võimaldab Üldkohus asjaomasel institutsioonil oma lepingupartneri esitatud hagist kõrvale hoida. ELTL artiklil 272 põhineva hagi tõhusus väheneks nii märkimisväärselt ja kuna täitmisele pööratava sissenõudekorralduse peale esitatud hagidel ei ole peatavat toimet, võib selline olukord tuua toetusesaajatele kaasa olulisi kahjulikke tagajärgi, mis võivad ulatuda kuni nende pankroti või likvideerimiseni.

48

Komisjon vaidlustab ADRi poolt apellatsioonkaebuse teise väite põhjendamiseks esitatud argumendid.

49

Apellatsioonkaebuse teises väites esitab ADR argumendid, mille kohaselt on vääralt tõlgendatud mitte ainult ELTL artiklit 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõiget 2, vaid ka tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, nagu see on kinnitust leidnud harta artiklit 47 käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas.

50

Mis puudutab ELTL artikli 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõike 2 väidetavalt väära tõlgendust, siis tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas komisjonil oli õigus võtta vastu täitmisele pööratav otsus ELTL artikli 299 esimese lõigu alusel, olgugi et võlanõue, millele ta tugines, tulenes lepingulisest suhtest.

51

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 299 esimese lõigu sõnastusest tuleneb, et täitmisele saab pöörata Euroopa Liidu Nõukogu, komisjoni või Euroopa Keskpanga õigusakte, mis panevad rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide. Järelikult ei sisalda see säte ühtegi piirangut nende aktide laadi osas, millega kehtestatakse rahaline kohustus, ja seda ei kohaldata üksnes liikmesriikidele adresseeritud aktide puhul.

52

Lisaks olgu märgitud, et kuna ELTL artikli 299 esimene lõik asub EL toimimise lepingu kuuenda osa I jaotise „Sätted institutsioonide kohta“ 2. peatükis „Liidu õigusaktid, õigusaktide vastuvõtmise menetlused ja muud sätted“, kuulub see säte liidu õigusaktide üldsätete hulka. Sellest järeldub, et see on kohaldatav kõigi aktide suhtes, millega selles sättes nimetatud liidu institutsioonid kehtestavad rahalisi kohustusi.

53

Kuid nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 59, ei sisalda ELTL artikkel 299 iseenesest veel piisavat volitusnormi võtta vastu õigusakte, mis panevad täitmisele pööratava rahalise kohustuse. Selles sättes nimetatud institutsioonide õigus selliseid akte vastu võtta peab tulenema teistest sätetest.

54

Käesoleval juhul on vaidlusaluses otsuses õigusliku alusena nimetatud mitte ainult ELTL artiklit 299, vaid ka finantsmääruse artikli 79 lõiget 2.

55

Viimati nimetatud säte koostoimes finantsmääruse artikli 2 punktiga b annab komisjonile õiguse täitmisele pööratava otsusega ametlikult määrata saada olevana kindlaks summasid, mis on saada muudelt isikutelt kui liikmesriikidelt.

56

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 195 õigesti, et finantsmääruse artikli 79 lõige 2 asub selle määruse esimeses osas „Üldsätted“ peatükis „Tulutoimingud“, millele järgneb kulutoiminguid käsitlev peatükk. Ta täpsustas põhjendatult, et need kaks peatükki ei piirdu liidu tegevuse ühe konkreetse valdkonnaga, vaid neid kohaldatakse kõikide liidu eelarvesse kuuluvate toimingute suhtes.

57

Seega oli Üldkohtul õigus, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 197, et ei ELTL artiklis 299 ega finantsmääruse artikli 79 lõikes 2 ei tehta vahet selle alusel, kas võlgnetav summa, mis on täitmisele pööratava otsusega ametlikult kindlaks määratud, on lepinguline või lepinguväline.

58

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et komisjoni jaoks võib finantsmääruse artikli 79 lõige 2 olla õiguslik alus ELTL artikli 299 tähenduses täitmisele pööratavate otsuste tegemisel, isegi kui asjaomane rahaline kohustus tuleneb lepingust.

59

Seda järeldust ei sea kahtluse alla finantsmääruse artikkel 90, milles on sõnaselgelt viidatud lepingulistele suhetele. Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 65, näeb see artikkel üksnes üldiselt ette, et makse saab teha ainult siis, kui on tõendatud, et meede, mille tarvis makse tehakse, on kooskõlas seda meedet ette nägeva õigusaktiga. Järelikult ei saa sellest tuletada, et finantsmääruse artikli 79 lõige 2 ei ole kohaldatav lepingute puhul.

60

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka ADRi viidatud kohtupraktika, mille kohaselt tuleb tõlgendada kitsalt nõukogu või komisjoni määruste sätteid, mille alusel esitatakse liidu vahenditest rahastuse saamise taotlused (vt selle kohta 6. mai 1982. aasta kohtuotsus BayWa jt, 146/81, 192/81 ja 193/81, EU:C:1982:146, punkt 10). Nimelt kohaldatakse seda kohtupraktikat üksnes eeskirjadele, mida kohaldatakse liidu eri fondide kulude rahastamisele, ning see on eelkõige vajalik liikmesriikide erinevate ettevõtjate vahelise võrdsuse tagamiseks (vt selle kohta 7. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, 11/76, EU:C:1979:28, punkt 9, ja 7. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, 18/76, EU:C:1979:30, punkt 8). Siiski ei ole see finantsmääruse artikli 79 lõike 2 tõlgendamisel asjakohane.

61

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 198, et ELTL artikkel 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõige 2 annavad komisjonile pädevuse vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks.

62

Sellega seoses tuleb korrata, et ELTL artikli 263 alusel võib üldjuhul esitada tühistamishagi liidu institutsioonide kõikide aktide peale – sõltumata nende laadist või vormist –, mille eesmärk on tuua kaasa hageja huve mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, muutes selgelt tema õiguslikku seisundit (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 16; 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 47, ja 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Satcen vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 69).

63

Liidu kohus ei ole siiski pädev tühistamishagi läbi vaatama, kui hageja õiguslik olukord kuulub selliste lepinguliste suhete raamistikku, mida reguleerib lepingupoolte kindlaks määratud riigisisene õigus (vt selle kohta 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 18; 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 48, ja 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Satcen vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 78).

64

Nimelt, kui liidu kohus võtaks endale pädevuse otsustada puhtalt lepinguliste aktide tühistamist puudutavate vaidluste üle, siis ei riskiks ta mitte üksnes sellega, et ELTL artikkel 272, mis võimaldab anda Euroopa Kohtule pädevuse vahekohtuklausli alusel, kaotab oma mõtte, vaid juhtudel, mil leping ei sisalda sellist vahekohtuklauslit, võtaks kohus ka riski, et ta laiendab oma kohtulikku pädevust ELTL artikliga 274 ette nähtud piiridest väljapoole, kuivõrd see artikkel annab liikmesriikide kohtutele üldise õiguse lahendada vaidlusi, mille üks pool on liit (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 19; 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 49, ja 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Satcen vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 79).

65

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kui hagejat seob liidu mõne institutsiooniga leping, siis saab liidu kohtule ELTL artikli 263 alusel hagi esitada üksnes siis, kui vaidlustatud akti eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis jäävad väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet ja mis eeldavad, et lepingupooleks olev institutsioon täidab talle kui haldusorganile antud avaliku võimu volitusi (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 20, ja 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 50).

66

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et võlateadet või ametlikku kirja, mille ese on asjaomase toetuslepingu alusel võla tagasinõudmine ja milles on märgitud tasumise tähtpäev ja esitatud võla tasumise tingimused, ei tohi võrdsustada täitedokumendiga, olgugi et neis on juhuks, kui võlgnik kohustust ette nähtud tähtajal ei täida, nimetatud komisjonil kasutada olevate valikuvõimaluste seas ELTL artiklis 299 ette nähtud täitemenetlust (vt selle kohta 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 23, ja 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 52).

67

Seda kohtupraktikat kohaldades täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200, et komisjonil ei ole lepinguliste suhete raames õigust võtta vastu ühepoolseid akte ning ta ei saa asjaomase lepingupartneri suhtes vastu võtta otsuselaadset akti, et viimane täidaks oma lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, vaid ta peab vajaduse korral pöörduma pädevasse kohtusse maksenõudega. Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 201 põhjendatult, et toetuslepingu alusel ei saanud komisjon vastu võtta ühepoolset akti, millega nõutakse sisse lepingust tulenevat võlg.

68

Vastupidi ADRi väidetele ei seadnud Euroopa Kohus nimetatud kohtupraktikas siiski kahtluse alla komisjoni praktikat, mis seisneb lepinguliste suhete raames täitmisele pööratava sissenõudekorralduse ühepoolses tegemises. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 204 õigesti märkis, piirdus Euroopa Kohus tegelikult samas kohtupraktikas käsitletud lepingulises raamistikus saadetud võlateadete õigusliku laadi ja vaidlustatavuse analüüsimisega ega käsitlenud küsimust, kas komisjon võib lepinguliste suhete raames tugineda oma pädevusele ametlikult määrata saada olevana kindlaks summad otsusega, mida saab täitmisele pöörata.

69

Sellega seoses tuleb märkida, et kui komisjon teeb täitmisele pööratava sissenõudekorralduse ELTL artikli 299 tähenduses, siis ei saa sellise ühepoolse otsuse tagajärjed ja siduvus tuleneda lepingutingimustest, vaid need tulenevad EL toimimise lepingu nimetatud artiklist ja finantsmääruse artikli 79 lõikest 2.

70

Järelikult leidis Üldkohus käesoleval juhul vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 põhjendatult, et vaidlusalune otsus ei tulenenud toetuslepingutest, vaid see põhines ELTL artiklil 299 koostoimes finantsmääruse artikli 79 lõikega 2. Lisaks võis Üldkohus põhjusega sellest järeldada, et see otsus tähendas, et komisjon teostas talle kui haldusorganile antud avaliku võimu volitusi.

71

Seega ei saa Üldkohtule ette heita, et Üldkohus ei selgitanud, milliseid siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitab vaidlusalune otsus väljaspool pooltevahelist lepingulist suhet.

72

Lisaks tuleb märkida, et kui komisjon kasutab oma avaliku võimu volitusi selliste aktide vastuvõtmisel, mille õiguslikud tagajärjed jäävad väljapoole lepingulist raamistikku, siis kuuluvad need aktid liidu kohtu pädevusse. Nimelt kujutavad need aktid sarnaselt täitmisele pööratava otsusega ELTL artikli 299 tähenduses, millise komisjon käesoleval juhul vastu võttis, endast huve kahjustada võivaid liidu õigusakte, mistõttu saab nende peale esitada liidu kohtule ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi.

73

Kuid nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 52–56, ei saa komisjon siiski võtta täitmisele pööratavat otsust vastu selliste lepinguliste suhete raames, mille puhul ei ole vahekohtuks liidu kohus, ja mis seetõttu kuuluvad liikmesriigi kohtute pädevusse. Kui komisjon võtaks niisuguse otsuse vastu vahekohtuklausli puudumisel, piiraks see viimati nimetatud kohtute pädevust, kuna liidu kohus osutuks pädevaks kohtuks sellise otsuse õiguspärasuse üle otsustamisel. Nii võiks komisjon pidevalt mööda hiilida esmases õiguses sätestatud liidu kohtu ja liikmesriigi kohtute vahelisest pädevuse jaotusest, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktides 62–64. Järelikult peab komisjoni pädevus võtta lepinguliste suhete raames vastu täitmisele pööratavaid otsuseid piirduma lepingutega, mis sisaldavad vahekohtuklauslit, mis annab pädevuse liidu kohtule.

74

Lõpuks olgu märgitud, et Üldkohtule ei saa ette heita õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist, kui ta möönis, et lepinguliste suhete raames võib komisjon ühepoolselt kasutada pädevust, mis on talle antud finantsmääruse artikli 79 lõikega 2 koostoimes ELTL artikliga 299.

75

Selles osas olgu märgitud, et õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele eeldab, et liidu pädevad asutused on huvitatud isikule andnud volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit konkreetsed, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised (vt eelkõige 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 147, ning 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑321/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:218, punkt 45). Seevastu ei saa keegi viidata selle põhimõtte rikkumisele, kui need kinnitused puuduvad (31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu, C‑225/17 P, EU:C:2019:82, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 80, ei saanud ADR käesoleval juhul aga väita, et liidu kohtu varasem praktika oleks talle andnud mingigi tagatise, et komisjon ei saa kasutada talle ELTL artikliga 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõikega 2 antud pädevust määrata saadaolev summa täitmisele pööratava otsusega ametlikult kindlaks.

77

Lisaks olgu märgitud, et vastavalt komisjonile pandud hea halduse kohustusele, mis kohustab teda juhul, kui ta lepingulise suhte raames jätab endale sellise õiguse, selle sõnaselgelt lepingu tingimustes ära märkima, oli komisjon kõnealusel juhul toetuslepingute artiklis II.19.5 täpsustanud, et ta võib täitmisele pööratava otsusega ametlikult kindlaks määrata summad, mis on saada muudelt isikutelt kui liikmesriikidelt. Sellest järeldub, et ADR pidi teadma, et komisjon võib toetuslepingute kontekstis vastu võtta sellise otsuse nagu vaidlusalune otsus.

78

Järelikult tuleb argumendid ELTL artikli 299 ja finantsmääruse artikli 79 lõike 2 väära tõlgendamise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

79

Mis puudutab ADRi argumente harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumise kohta, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 210 õigesti, et see põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte ja see koosneb erinevatest elementidest, sealhulgas õigusest pöörduda kohtusse (vt selle kohta 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punktid 46 ja 48).

80

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 211 kordas Üldkohus Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt selleks, et kohus saaks otsustada liidu õigusest tulenevatel õigustel ja kohustustel põhineva vaidluse üle kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 47, on vaja, et ta oleks pädev hindama kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis tema lahendada olevas kohtuvaidluses asjasse puutuvad (vt selle kohta 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 49).

81

Samas tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 viidatud Üldkohtu praktikast, et liidu kohus, kellele on ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi, saab üksnes hinnata väiteid, millega vaidlustatakse vaidlustatud akti õiguspärasus liidu õiguse seisukohast, samas kui ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi raames saab hageja tugineda üksnes lepingutingimuste või asjasse puutuvale lepingule kohaldatava õiguse rikkumisele.

82

Sellest Üldkohtu praktikast tuleneb, et sellise täitmisele pööratava otsuse peale, mis on vastu võetud akti vastuvõtja enda pädevuse alusel ja mis on pooltevahelisest lepingulisest suhtest eraldiseisev, esitatud tühistamishagi läbi vaatav liidu kohus peab tunnistama vastuvõetamatuks kõik väited, mis puudutavad asjaomase lepingu tingimuste täitmata jätmist või sellele lepingule kohaldatavate riigisiseste õigusnormide rikkumist.

83

Üldkohtu samast praktikast tuleneb, et juhul kui liidu kohus tahab tühistamishagi raames siiski analüüsida mõnd lepingut puudutavat väidet, peab ta kontrollima, kas tema menetletavat hagi saab ümber kvalifitseerida selliselt, et sellega ei paluta mitte üksnes vaidlustatud otsus tühistada, vaid ka tuvastada, et komisjonil ei ole üldse õigust kõnealust lepingust tulenevat nõuet esitada. Käesolevas asjas analüüsis Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–62 ja asus seisukohale, et selline ümberkvalifitseerimine on võimalik.

84

Kuna hagi selline ümberkvalifitseerimine, mis ei sõltu mitte ainult liidu kohtu tahtest, on Üldkohtu sama praktika kohaselt siiski seatud sõltuvusse ka kohtu tahtest sõltumatutest tingimustest, mille hulgas on asjaolu, et hageja ei ole sellele sõnaselgelt vastu ja on esitanud lepingulisi suhteid reguleerivate eeskirjade rikkumist puudutava väite, siis ei saa sellist ümberkvalifitseerimist pidada harta artikli 47 alusel tõhusat kohtulikku kaitset tagavaks, kuna see põhiõigus nõuab – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 80 –, et liidu kohus kontrollib kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis tema lahendada olevas kohtuvaidluses asjasse puutuvad.

85

Lisaks tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 viidatud Üldkohtu praktikast, et kui ei ole ühtegi asjaomasest lepingust lahutatavat akti, on liidu kohtu hindamine ELTL artikli 272 alusel põhimõtteliselt piiratud väidetega, mis puudutavad asjaomase lepingu tingimuste täitmata jätmist või sellele lepingule kohaldatava õiguse rikkumist.

86

Samas jääb komisjon lepingu täitmisel seotuks talle hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevate kohustustega. Seega ei vabasta asjaolu, et asjaomasele lepingule kohaldatav õigus ei anna samu tagatisi kui tulenevad hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest, komisjoni kohustusest tagada need oma lepingupartneritele.

87

Eespool toodust tuleneb, et see kohtupraktika – milles eristatakse väiteid, mida liidu kohus peab talle esitatud hagi raames käsitama nii, et need on esitatud ELTL artikli 263 teises lõigus nimetatud rikkumise või juhtumi peale, või vastupidi, et need on esitatud asjaomase lepingu tingimuste täitmata jätmise või sellele lepingule kohaldatavate riigisiseste õigusnormide rikkumise peale – ei taga, et kõiki vaidluse lahendamiseks asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke küsimusi uuritakse kindlustamaks harta artiklis 47 ette nähtud tõhus kohtulik kaitse.

88

Seega kui liidu kohtule on ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi komisjoni otsuse peale, millega määratakse kindlaks lepinguline võlgnevus, on see kohus selle hagi puhul pädev kontrollima avaliku võimu volituste teostamist, mida niisuguse otsuse vastuvõtmine eeldab. Siiski peab kohus sellise hagi läbivaatamisel käsitlema mitte ainult neid tühistamisväiteid, mis põhinevad komisjoni kui haldusorgani tegevusest tulenevatel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel, vaid ka neid tühistamisväiteid, mis põhinevad faktilistel ja õiguslikel asjaoludel ja mis tulenevad komisjoni ja hagejat siduvast lepingulistest suhetest. Kui nimetatud hagi sisaldab ka vastuhagi, mis puudutab asjaomase lepingu täitmist, ei saa liidu kohus tunnistada sellist nõuet vastuvõetamatuks põhjusel, et selles nõutakse sellise ettekirjutuse tegemist, mida tühistamispädevusega kohus ei saa teha.

89

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi raames peab liidu kohus hindama vaidlustatud akti õiguspärasust üksnes liidu õiguse seisukohast, samas kui ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi raames saab hageja tulemuslikult tugineda üksnes asjaomase lepingu tingimuste täitmata jätmisele või sellele lepingule kohaldatava õiguse rikkumisele.

90

Kui aga vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest üksi piisab selle kohtuotsuse resolutsiooni põhistamiseks, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta (vt selle kohta 7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Schlyter, C‑331/15 P, EU:C:2017:639, punkt 85). Selle kontrolli käigus, mille Üldkohus viis läbi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–80, et teha kindlaks, millises ulatuses võib talle esitatud hagi ümber kvalifitseerida, viis Üldkohus läbi kõigi kõnealuse vaidluse lahendamiseks asjakohaste faktiliste ja õiguslike küsimuste täieliku analüüsi, mistõttu ei avaldanud niisugune õigusnormi rikkumine mingit mõju vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonile.

91

Järelikult on tulemusetud argumendid, mille kohaselt on rikutud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mida on tunnustatud harta artiklit 47 Euroopa Kohtu praktikas, ja need tuleb seega samuti tagasi lükata.

92

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

93

Apellatsioonkaebuse esimeses väites toob ADR esile, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 eriti kitsalt tõlgendas liidu rahalise abi andmise põhimõtet nii, et toetuse esemeks võivad olla üksnes tegelikult tehtud kulutused.

94

ADR leiab, et selline tõlgendus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Kui toetusesaaja suudab tõendada muude vahenditega, et kulutused on tegelikult tehtud, ja kui soorituse kvaliteeti ei ole kahtluse alla seatud, ei saa apellandi väitel toetusetaotlust rahuldamata jätta.

95

Lisaks märgib ADR, et iga aluspõhimõtte tõlgendamisel tuleb lähtuda selle eesmärgist ja üldisest ülesehitusest. Sellega seoses rõhutab ADR, et Üldkohtu tõlgendus on vastuolus liidu seadusandja tahtega, kuna komisjon ise möönis oma ettepanekus võtta vastu liidu uus finantsmäärus, et esineb tegelik vajadus liidu rahaliste vahendite saajate „elu lihtsustamiseks“ ja et keskenduda tuleb pigem „tulemustele ja lisaväärtusele kui haldusmenetlustele“.

96

Seoses erinevusega, mis komisjoni väitel esineb riigihangete ja toetuslepingute vahel, kinnitab ADR, et ta ei saanud oma tegevuse tulemust vabalt kasutada ega jäänud selle „omanikuks“.

97

Komisjon väidab, et osas, milles apellatsioonkaebuse esimest väidet tuleb pidada Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu vaidlustamiseks, tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ning ülejäänud osas tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

98

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–115, et komisjon täitis tal lasuva tõendamiskoormise ning ADR ei esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tõendada, et vaidlusalused kulutused olid tehtud vastavalt toetuslepingutes sätestatud tingimustele. Samas tuleb märkida, et neid Üldkohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud ning ADR ei ole ka väitnud, et moonutatud on auditiaruandeid, mis esitati Üldkohtus põhjendamaks komisjoni nõudeid nende toetuslepingute täitmise kohta.

99

Apellatsioonkaebuse esimese väite hindamisel tuleb kontrollida üksnes seda, kas Üldkohtul oli õigus, kui ta tõlgendas liidu rahalise abi andmise aluspõhimõtet nii, et selle kohaselt võib toetust saada üksnes tegelikult tehtud kulutuste eest, ilma et võetaks arvesse soorituste kvaliteeti.

100

Selles kontekstis tuleb märkida, et ELTL artikli 317 kohaselt peab komisjon järgima usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet. Komisjon tagab samuti liidu finantshuvide kaitset liidu eelarve täitmisel. Sama kehtib ka lepingute valdkonnas, kui komisjoni pakutavad toetused antakse liidu eelarvest. Liidu rahalise abi andmise aluspõhimõtte kohaselt võib liit toetada üksnes tegelikult tehtud kulutusi (28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon,C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Seetõttu ei saa komisjon EL toimimise lepinguga kehtestatud põhimõtteid rikkumata kiita heaks liidu eelarvest tehtavat kulutust ilma õigusliku aluseta. Toetuse puhul reguleerib aga toetusleping toetuse andmise ja kasutamise tingimusi, täpsemalt tingimusi, mis puudutavad toetussumma kindlaksmääramist vastavalt kuludele, mida komisjoni lepingupartner deklareerib (28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon,C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 66).

102

Seega, kui toetusesaaja deklareeritud kulud ei ole asjaomase toetuslepingu alusel rahastamiskõlblikud, sest need ei ole kontrollitavad ja/või usutavad, ei jää komisjonil muud võimalust kui nõuda toetus põhjendamata summade ulatuses tagasi, kuna õigusliku aluse põhjal, mida see toetusleping endast kujutab, on kõnealusel institutsioonil lubatud liidu eelarvest välja maksta vaid nõuetekohaselt põhjendatud summasid (28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon,C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 67).

103

Käesolevas asjas oli komisjon seega kohustatud nõudma toetuslepingutes sätestatud rahastamistingimuste kohaselt rahastamiskõlbmatutele kuludele vastavate summade tagastamist.

104

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et uue finantsmääruse ettepaneku raames on komisjon ka ise möönnud, et haldusmenetlust on vaja lihtsustada ja et keskenduda tuleb eesmärkide saavutamisele, kuna see ettepanek ei ole asjakohane käesoleva kohtuasja läbivaatamisel, mis toimub eespool punktis 2 määratletud finantsmääruse alusel.

105

Seega ei saa Üldkohtule ette heita, et ta tõlgendas liidu rahalise abi andmise aluspõhimõtet liiga kitsalt, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93, et kohustus järgida toetuslepingutes kindlaks määratud rahastamistingimusi on üks asjaomase toetuse saaja „peamisi kohustusi“.

106

Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata ka ADRi argument küsimuse kohta, kas toetusesaajal tuleb lubada tõendada kulutusi muude vahenditega kui need, mis on ette nähtud lepingutingimustes. Esiteks on nimelt lepingutingimustes kindlaks määratud rahastamistingimused siduvad mõlemale lepingupartnerile ja komisjoni, kes on kohustatud neid täitma samamoodi nagu toetusesaaja, ei saa sundida nendest kõrvale kaldudes nõustuma muude tõenditega. Teiseks olgu märgitud, et igal juhul kuuluvad sellised kaalutlused Üldkohtu poolse tõendite hindamise alla. Ainult Üldkohtul on aga pädevus tuvastada ja hinnata asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid. Nende faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks apellatsiooni korras kontrollida, välja arvatud juhul, kui tegemist on faktide või tõendite moonutamisega (28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 177 ja seal viidatud kohtupraktika).

107

Veel tuleb märkida, kui osa kuludest loeti rahastamiskõlbmatuks seetõttu, et asjaomase toetuse saaja ei olnud täitnud oma lepingulist kohustust tõendada talle eraldatud summade kasutamist, siis ei mõjuta nimetatud kohustuse täitmist asjaolu, et toetusesaaja on vahepeal toetuslepingus nimetatud projekti ellu viinud, kuna toetus ei kujuta endast vastutasu toetuslepingu esemeks oleva projekti teostamise eest (vt selle kohta 19. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, C‑240/03 P, EU:C:2006:44, punkt 78, ja 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 68).

108

Kuna toetus ei kujuta endast vastutasu elluviidud projekti eest, ei oma tähtsust, kas toetusesaajad saavad loodud tulemuse materiaalse ja intellektuaalse omandiõiguse või mitte.

109

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, et konkreetse toetuse andmiseks ei piisa sellest, kui toetusesaaja tõendab, et projekt on ellu viidud, vaid ta pidi tõendama, et deklareeritud kulutused olid tehtud vastavalt asjaomaste toetuste andmise tingimustele.

110

Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

111

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

112

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

113

Kodukorra artikli 138 lõikes 3, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt ka apellatsioonimenetluse suhtes, on sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

114

Kuna apellatsioonkaebuse teise väite hindamisel tuvastati, et Üldkohus rikkus õigusnormi, mis siiski ei toonud kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, siis on põhjendatud mõista ADRilt välja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest ja jätta üks kolmandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ning mõista komisjonilt välja üks kolmandik ADRi kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: