—

Freeport plc, esindajad: advokaadid M. Tagaeus ja C. Björndal,

—

M. Arnoldsson, esindaja: advokaat A. Bengtsson,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Parpala, V. Bottka ja A.-M. Rouchaud-Joët,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) [määruse pealkirja tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus] artikli 6 punkti 1 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati Ühendkuningriigi õiguse alusel asutatud äriühingu Freeport leisure plc. (edaspidi „Freeport”) ja O. Arnoldssoni vahelise kohtuasja raames, milles O. Arnoldsson on kaevanud Freeporti viimase asukohajärgsest kohtust erinevasse kohtusse.

3

Määruse nr 44/2001 põhjendused 2, 11, 12 ja 15 sätestavad:

[…]

[…]

4

Nimetatud määruse II peatüki 1. jaos, mille pealkiri on „Üldsätted”, asuva artikli 2 lõige 1 sätestab:

„[Kui käesoleva määruse sätetest ei tulene teisiti,] kaevatakse isikud, kelle alaline elu- või asukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

5

Kõnealuse määruse artikkel 3, mis asub samuti II peatüki 1. jaos, sätestab:

„1.   Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.

2.   Nende vastu ei saa eelkõige kohaldada lisas I sätestatud siseriikliku kohtualluvuse eeskirju.”

6

Määruse nr 44/2001 artikli 5 kohaselt, mis asub II peatüki 2. jaos, mille pealkiri on „Kohtualluvus erandjuhtudel”, sätestab, et isiku, kelle alaline elu- või asukoht on ühes liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata kohtusse teatavatel tingimustel.

7

Lisaks sätestavad samuti sama määruse 2. jaos asuva artikli 6 punktid 1 ja 2, et:

„Eelnevas artiklis nimetatud isiku võib kaevata ka:

8

Äriühing, kellega O. Arnoldsson koostööd tegi, tegeles 1996. aastast „tehaseväljamüügi kohtade” tüüpi kaubanduskeskuste arendusprojektidega Euroopa erinevates paikades. Freeport oli sellelt äriühingult omandanud mitu projekti, sealhulgas neist kõige enam arendatud projekti, mis asus Kungsbackas (Rootsi).

9

11. augustil 1999 sõlmisid O. Arnoldsson ja Freeporti peadirektor omavahelise kohtumise käigus suulise kokkuleppe, millega O. Arnoldssonile anti õigus saada Kungsbacka tehasepoe avamisel komisjonitasuna tulemustasu 500000 Inglise naela (GBP) (edaspidi „kokkulepe”).

10

27. augusti 1999. aasta kinnituskirjas kinnitas Freeport seda suulist kokkulepet, lisades siiski komisjonitasu maksmisele kolm tingimust. O. Arnoldsson nõustus nende tingimustega, millest üheks oli, et makse teeb tema kasuks äriühing, kes saab Kungsbacka asukoha omanikuks. Pärast uusi läbirääkimisi saatis Freeport O. Arnoldssonile uue kinnituskirja kuupäevaga 13. september 1999 temaga sõlmitud kokkuleppe kinnitamiseks (edaspidi „kokkulepe”).

11

15. novembril 2001 avatud Kungsbacka tehasepood kuulub Rootsi äriühingule Freeport Leisure (Sweden) AB (edaspidi „Freeport AB”), kes hoolitseb selle haldamise eest. See äriühing kuulub Freeporti tütarettevõtjale, kellele kuulub Freeport AB-s 100% osalus.

12

O. Arnoldsson nõudis nii Freeport AB-lt kui Freeportilt viimati nimetatud äriühinguga kokku lepitud komisjonitasu maksmist. Freeport AB lükkas nõude tagasi põhjusel, et tema ei ole selle kokkuleppe pooleks ja lisaks ei olnud teda kokkuleppe sõlmimise päeval olemas.

13

Kuna tema nõuet ei rahuldatud, pöördus O. Arnoldsson 5. veebruaril 2003 Göteborgi tingsrätti, et tema kasuks mõistetaks välja mõlemalt äriühingult solidaarselt 500000 Inglise naela või vastav summa Rootsi kroonides koos intressidega.

14

Göteborgi tingsrätti pädevuse põhjendamiseks Freeporti vastu algatatud kohtuasja lahendamiseks viitas O. Arnoldsson määruse nr 44/2001 artikli 6 punktile 1.

15

Freeport esitas vastuvõetamatuse vastuväite, mis tugines asjaolule, et ta ei ole Rootsis asutatud ning et nõuded ei ole piisavalt tihedalt seotud Göteborgs tingsrätti pädevuse põhjendamiseks nimetatud sätte tähenduses. Sellega seoses väitis Freeport, et tema vastu suunatud hagil on lepinguline alus, samas kui Freeport AB vastu suunatud hagi sai O. Arnoldssoni ja selle äriühingu vaheliste lepinguliste suhete puudumisel põhineda üksnes lepinguvälisel või kvaasi-lepinguvälisel alusel. See erinevus Freeport AB ja Freeporti vastu suunatud hagide õiguslike aluste vahel ei võimalda kohaldada määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1, kuna nende kahe nõude vahel ei saa tõendada mingi seose olemasolu.

16

Göteborgs tingsrätt lükkas pädevuse puudumise vastuväite tagasi.

17

Freeport esitas apellatsioonkaebuse Hovrätten för Västra Sverigele (Ida-Rootsi apellatsioonikohus), kes jättis selle rahuldamata.

18

Seejärel kaebas see äriühing otsuse edasi Högsta domstolenile, kes oma eelotsesetaotluses märgib, et Euroopa Kohus on oma 27. septembri 1988. aasta otsuses kohtuasjas 189/87: Kalfelis vs. Schröder (EKL 1988, lk 5565) otsustanud, et kohus, kes on27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon”) artikli 5 punkti 3 alusel pädev hagi lepinguvälisel alusel rajanevate nõuete lahendamiseks, ei ole pädev sama hagi selliste teiste nõuete lahendamiseks, mis ei rajane lepinguvälisel alusel. Eelotsusetaotluse kohaselt on Euroopa Kohus 27. oktoobri 1998. aasta otsuse kohtuasjas C-51/97: Réunion européenne jt (EKL 1998, lk I-6511) punktis 50 otsustanud, et ühe ja sama kahju hüvitamise hagi kahte nõuet, mis on esitatud eri kostjate vastu ning millest üks põhineb lepingulisel vastutusel ja teine lepinguvälisel vastutusel, ei saa lugeda omavahel seotuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib niisiis kindlaks teha, kas Freeport AB vastu esitatud nõue on lepingust tulenev, kui see äriühing ei ole vastavat kohustust võtnud ei seadusliku ega volitatud esindaja kaudu.

19

Sama kohus rõhutab ka, et eespool viidatud kohtuotsuse Kalfelis punktides 8 ja 9 on kohus leidnud, et Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1, mis kujutab endast erandit kostja elu- või asukohajärgse riigi kohtu pädevuse põhimõttest, tuleb tõlgendada sellisel moel, mis ei ohusta seda põhimõtet ennast, võimaldades hagejal kaevata kohtusse mitu kostjat üksnes selleks, et viia üks nendest kostjatest välja tema alalise elu- või asukohajärgse riigi kohtute alluvusest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et kui määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 2 näeb ette just sellise olukorra, ei ole sellega tegu sama artikli punkti 1 puhul. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kuidas tuleb punkti 1 selles osas tõlgendada.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib lisaks, kas sellise hagi edukuse tõenäosust, mis on esitatud kostja vastu, kes on kaevatud tema alalise elukoha järgse liikmesriigi kohtusse, tuleb hinnata erinevalt artikli 6 punktis 1 ette nähtud vastuoluliste otsuste ohu esinemise võimaluse uurimisel. Freeport on selles kohtus väitnud, et vastuoluliste otsuste esinemise ohtu ei ole. Tema väitel ei saa Rootsi õiguse kohaselt panna lepinguga kolmandale isikule, antud juhul Freeport AB-le, makse teostamise kohustust. Freeport teeb sellest järelduse, et Freeport AB vastu esitatud hagil puudub õiguslik alus ning see on esitatud üksnes Freeporti Rootsi kohtusse kaebamise eesmärgil.

21

Neil asjaoludel otsustas Högsta domstolen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Esimese küsimusega soovib eelotsetaotluse esitanud kohus teada, kas hagi, mille aluseks on kapitaliühingu selline väidetav maksekohustus, mis tuleneb võetud kohustusest, tuleb pidada lepinguga seotuks määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses, ja seda isegi siis, kui isik, kes kohustuse võttis, polnud sel hetkel selle äriühingu seaduslik esindaja ega äriühingu poolt selleks volitatud.

23

Nii põhikohtuasja pooled kui Euroopa Ühenduste Komisjon meenutavad, et mõistet „lepinguline” ei saa mõista sellist olukorda puudutavana, kus pooled ei ole vabatahtlikult võtnud endale mingeid kohustusi teise osapoole suhtes. Nad viitavad selles osas Euroopa Kohtu praktikale Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 kohta, kuna konventsiooni selle artikli sätted on sisuliselt identsed määruse nr 44/2001 omadega (vt eelkõige 17. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-26/91: Handte, EKL 1992, lk I-3967, punkt 15; eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Réunion européenne jt, punkt 17, ja 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-334/00: Tacconi, EKL 2002, lk I-7357, punkt 23).

24

Selle meeldetuletuse põhjal väidab Freeport, et Freeport AB ja O. Arnoldssoni vahel ei ole lepingulisi suhteid, kuna esimene ei ole viimase suhtes endale kohustusi võtnud. Ta väidab, et ükski Freeport AB seaduslik ega volitatud esindaja ei ole nimetaud isiku suhtes mingit kohustust võtnud ning see äriühing pole ka heaks kiitnud sissenõutava summa maksmise kokkulepet.

25

O. Arnoldsson möönab, et kokkuleppe sõlmimise päeval ei olnud ükski äriühing veel avamata Kungsbacka tehasepoe omanik. Ta täpsustab, et samal päeval ei saanud olla seaduslikku või volitatud esindajat, kes oleks võinud Freeport AB-d esindada. Sellegipoolest väidab ta esiteks, et Freeport sõlmis kokkuleppe nii iseenese eest kui tulevikus selle poe omanikuks saava äriühingu eest, ning teiseks, et selle kokkuleppe alusel andis Freeport tulevasele äriühingule, nimelt Freeport AB-le, korralduse O. Arnoldssonile sissenõutava summa maksmiseks. Lisaks andis Freeport AB Freeporti kontserniga ühinemisel nõustumuse temal lasuvale maksekohustusele.

26

Seetõttu leiab O. Arnoldsson, et kokkuleppes sisalduv kohustus, millega Freeport AB on vabatahtlikult nõustunud, ei ole küll lepinguline, kuid langeb siiski lepingulise suhte alla. Niisiis väidab ta, et nii Freeport AB kui Freeporti vastu esitatud hagi tuleb pidada lepinguga seotuks määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tähenduses.

27

Komisjon leiab, et Freeport AB ja O. Arnoldssoni vahelise õigusliku seose hindamine selleks, et kindlaks teha, kas nende vahel on lepinguline suhe, kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse. See kohus võib tugineda kõikidele vastava põhikohtuasja faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, et teha kindlaks, kas Freeport oli kokkuleppe sõlmimise hetkel Freeport AB seaduslik või volitatud esindaja.

28

Komisjon leiab sellegipoolest, et esimene küsimus ei oma määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tõlgendamisel tähtsust, nii et vastus sellele küsimusele on üleliigne.

29

Tema väitel soovitakse nimetatud küsimusega hoopis teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 võib tõlgendada lähtuvalt eespool viidatud kohtuotsuse Réunion européenne jt punktist 50. Samas erineb põhikohtuasja faktiline ja õiguslik kontekst nimetatud kohtuotsuse omast täielikult. Erinevalt viimasest, mille põhikohtuasja hagi oli esitatud sellise liikmesriigi kohtule, kus ei olnud ühegi kostja alaline elu- või asukoht, tuleb põhikohtuasjas kohaldada määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1, kuna O. Arnoldsson on esitanud hagi Rootsi kohtusse, kelle tööpiirkonnas on Freeport AB asukoht. Komisjoni väitel tuletab eespool viidatud kohtuotsuse Réunion européenne jt punkt 50 meelde üksnes üldreeglit, mille kohaselt erandeid kostja alalisel elu- või asukohal põhinevast pädevusest tuleb tõlgendada kitsalt.

30

Juhul kui Euroopa Kohus peab vajalikuks vastata esimesele esitatud küsimusele, toetab komisjon seisukohta, et erinevus lepingulisel alusel esitatud nõude ja lepinguvälisel alusel esitatud nõude vahel ei välista määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamist, kuid siseriiklik kohus võib seda arvestada nõuete sellise seotuse olemasolul, mis eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks õigustab nende menetlemist ning otsuste tegemist üheskoos.

31

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajadusel ümber sõnastada (23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-210/04: FCE Bank, EKL 2006, lk I-2803, punkt 21 ja viidatud kohtupraktika).

32

Sellega seoses tuleb meenutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas selline hagi, nagu O. Arnoldsson on esitanud Freeport AB vastu, on seotud lepinguga, kuna asjaomane kohus lähtub eeldusest, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldatakse ainult juhul, kui hagidel, mis on esitatud erinevate kostjate vastu selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elu- või asukoht, on identne õiguslik alus.

33

Seetõttu tuleb kontrollida, kas see eeldus on määrusega nr 44/2001 kooskõlas, analüüsides sisuliselt, kas selle määruse artikli 6 punkti 1 kohaldatakse juhul, kui erinevate kostjate vastu neist ühe alalise elu- või asukohajärgsesse kohtusse esitatud hagidel on erinev õiguslik alus.

34

Selles osas kujutab määruse nr 44/2001 artiklis 2 sätestatud kohtualluvus, st sellise liikmesriigi kohtute pädevus, kelle territooriumil on kostjal alaline elu- või asukoht, endast üldpõhimõtet, ning viidatud määrus sätestab sellest põhimõttest kõrvale kaldudes kohtualluvuse erinormid vaid ammendavalt loetletud juhtudeks, mil kostjat võib või tuleb – vastavalt asjaoludele – hageda teise liikmesriigi kohtus (vt 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-103/05: Reisch Montage, EKL 2006, lk I-6827, punkt 22 ja viidatud kohtupraktika).

35

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sätteid kohtualluvuse erijuhtumite kohta tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei tohi kaugemale minna määruses nr 44/2001 otseselt ette nähtud juhtudest (vt eespool viidatud kohtuotsus Reisch Montage, punkt 23 ja viidatud kohtupraktika).

36

Vastavalt määruse nr 44/2001 põhjendusele 11 peavad kohtualluvuse eeskirjad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elu- või asukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust.

37

Määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse erijuhtumi puhul näeb see säte ette, et juhul kui kostjaid on mitu, võib kostjat hageda ka selle paiga kohtus, kus on neist ühe alaline elu- või asukoht, tingimusel et „nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos”.

38

Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 sõnastusest ei nähtu, et erinevate kostjate vastu esitatud hagide õiguslike aluste identsus oleks selle sätte kohaldamise tingimuseks.

39

Nagu on juba otsustatud seoses Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1 kohaldamisega, tuleb kontrollida, kas sama hageja poolt erinevate kostjate vastu esitatud erinevad hagid on nende esitamise hetkel omavahel seotud, nii et on olemas huvi neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos eri menetlustest tulenevate potentsiaalselt vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus Kalfelis, punkt 13).

40

Euroopa Kohtul on olnud juhus täpsustada, et selleks, et otsuseid saaks pidada vasturääkivaks, ei piisa erinevustest vaidluse lahenduses, vaid erinevus peab esinema ka sama faktilise ja õigusliku olukorra puhul (vt 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-539/03: Roche Nederland jt, EKL 2006, lk I-6535, punkt 26).

41

Liikmesriigi kohtu pädevuses on hinnata, kas temale esitatud nõuded on omavahel seotud, st et nimetatud nõuete eraldi menetlemise korral on olemas vastuoluliste otsuste oht, ja seoses sellega võtta arvesse kõiki vajalikke toimikumaterjale, mis juhul, kui see on asjakohane ja ilma et see oleks hinnangu andmiseks vajalik, võib panna kohtu arvestama sellele kohtule esitatud hagide õiguslikke aluseid.

42

Seda tõlgendust ei muuda eespool viidatud kohtuotsuse Réunion européenne jt punktis 50 väljendatu.

43

Nagu komisjon on õigesti rõhutanud, erineb selle kohtuotsuse faktiline ja õiguslik kontekst põhikohtuasja omast. Esiteks käsitleb see kohtuasi Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkte 1 ja 3, mitte selle konventsiooni artikli 6 punkti 1.

44

Teiseks puudutab see kohtuotsus erinevalt käesolevast asjast Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõikel 3 põhinevat kohtualluvuse erandjuhtu lepinguvälisel alusel põhineva hagi arutamiseks ja teise kohtualluvuse erandjuhu lepingulisel alusel põhineva hagi arutamiseks kumuleerumist juhul, kui need kaks hagi on omavahel seotud. Teisisõnu, eespool viidatud kohtuotsus Réunion européenne jt puudutab kohtuasja, mis oli algatatud liikmesriigi kohtus, kus ei olnud ühegi põhikohtuasja kostja alaline elu- või asukoht, samas kui käesolevas põhikohtuasjas esitati hagi määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 alusel selle paiga kohtusse, kus on ühe põhikohtuasja kostja asukoht.

45

Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 kontekstis leidnud, et ühe ja sama kahju hüvitamise hagi kahte nõuet, mis on esitatud eri kostjate vastu ja millest üks põhineb lepingulisel vastutusel ja teine lepinguvälisel vastutusel, ei saa lugeda omavahel seotuks (eespool viidatud kohtuotsus Réunion européenne jt, punkt 50).

46

Selle möönmine, et määruse nr 44/2001 artiklil 5 põhinevale kohtualluvusele, mis on ammendavalt loetletud juhtudega seotud erandlik kohtualluvus, võiks tugineda teiste hagide arutamisel, oleks vastuolus nimetatud määruse ülesehituse loogikaga. Kui aga, vastupidi, kohtu pädevus rajaneb, nagu põhikohtuasjas, nimetatud määruse artiklil 2, muutub sama määruse artikli 6 punkti 1 kohaldamine võimalikuks, kui selles on täidetud sättes loetletud tingimused, millele on viidatud käesoleva otsuse punktides 39 ja 40, ilma et oleks nõutav, et algatatud hagidel oleks identne õiguslik alus.

47

Eelnevatest kaalutlustest lähtuvalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et mitme kostja vastu esitatud nõuded, millel on erinevad õiguslikud alused, ei ole takistuseks selle sätte kohaldamisel.

48

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamine eeldab, et mitme kostja vastu esitatud hagi ei ole esitatud üksnes selleks, et viia üks neist kostjatest välja tema alalise elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtute alluvusest.

49

O. Arnoldsson ja komisjon on seisukohal, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 ette nähtud kohtualluvus ei allu erinevalt sama artikli punktis 2 ette nähtust tingimusele, et hagi ei tohi olla esitatud üksnes eesmärgiga viia kostja välja tema alalise elu- või asukohajärgse kohtu alluvusest. Nad leiavad sisuliselt, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 nimetatud nõuete tiheda seotuse tingimus on kohtualluvuse reeglite kuritarvitamise vältimiseks piisavalt range.

50

Freeport seevastu leiab, et see oht õigustab määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamise allutamist samale tingimusele, mis on väljendatud sama artikli punktis 2. Esiteks, viimati mainitud tingimus, mille kohaselt on keelatud kuritarvitada nimetatud määrusega kehtestatud kohtualluvuse eeskirju, on üldpõhimõte, mida tuleb järgida ka nimetatud määruse artikli 6 punkti 1 kohaldamisel. Teiseks on sellise tingimuse kohaldamine muu hulgas põhjendatud õiguskindluse põhimõttega ja nõudega mitte kahjustada põhimõtet, mille kohaselt kostjat tohib hageda üksnes tema alalise elu- või asukoha kohtus.

51

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on õigesti välja toonud, et näe määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 erinevalt sama artikli punktist 2 otsesõnu ette juhte, mil hagi on esitatud üksnes selleks, et viia isik välja selle kohtu alluvusest, kes oleks tema asjas pädev. Komisjon on sellega seoses märkinud, et Brüsseli konventsiooni muutmise käigus keeldusid liikmesriigid nimetatud punkti 2 ülevõtmisest artikli 6 punkti 1, leides, et üldine omavahelise seose olemasolu tingimus on objektiivsem.

52

Tuleb märkida, et pärast osutamist võimalusele, et hageja võib esitada hagi mitme kostja vastu üksnes selleks, et viia üks nendest kostjatest välja tema alalise elu- või asukohajärgse riigi kohtute alluvusest, leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Kalfelis, et sellise võimaluse välistamiseks on nõutav, et kõigi kostjate vastu esitatud nõuete vahel peab olema seos. Euroopa Kohus leidis, et Brüsseli konventsiooni artikli 6 punktis 1 kehtestatud reegel kohaldub juhul, kui erinevate kostjate vastu esitatud nõuete vahel on seos nende esitamise hetkel, st kui on olemas huvi neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos eri menetlustest tulenevate potentsiaalselt vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks.

53

Niisiis ei nähtu sellise seose olemasolu nõue Brüsseli konventsiooni artikli 6 lõike 1 sõnastusest, vaid Euroopa Kohus tuletas selle viidatud teksti alusel ise, et vältida olukorda, kus selle sättega ette nähtud erand kostja asukohariigi kohtualluvuse põhimõttest seab selle põhimõtte enda olemasolu kahtluse alla (eespool viidatud kohtuotsus Kalfelis, punkt 8). Seda nõuet kinnitas hiljem eespool viidatud kohtuotsus Réunion européen jt (punkt 48) ning ühtlasi on see leidnud sõnaselge väljenduse pärast Brüsseli konventsiooni vastu võetud nõukogu määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 (eespool viidatud kohtuotsus Roche Nederland jt, punkt 21).

54

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 kohaldub juhul, kui erinevate kostjate vastu esitatud nõuete vahel on seos nende esitamise hetkel, st kui on olemas huvi neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos eri menetlustest tulenevate potentsiaalselt vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks, ilma et oleks tarvis eraldi kindlaks teha, et nõuded ei ole esitatud üksnes selleks, et viia üks kostjatest välja tema alalise elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtute alluvusest.

55

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellise hagi edukuse tõenäosus, mis on esitatud kostja vastu, kes on kaevatud tema alalise elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtusse, on asjakohane määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 ette nähtud vastuoluliste otsuste ohu esinemise võimaluse uurimisel.

56

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatust ilmneb siiski, et see küsimus esitati lähtuvalt eeldusest, mille kohaselt peab nõuetel selleks, et nende vahel oleks seos, olema sama õiguslik alus. Selline oli kontekst, milles Freeport väitis, et puudub vastuoluliste otsuste esinemise oht, kuna Rootsi õiguse kohaselt ei saa lepinguga panna kolmandale isikule makse teostamise kohustust ja seetõttu on Freeport AB vastu esitatud hagi õigusliku aluseta.

57

Nagu esimesele küsimusele juba vastatud, võib määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1 kohalduda juhul, kui erinevate kostjate vastu esitatud hagidel on erinev õiguslik alus.

58

Sellest vastusest lähtuvalt ei ole kolmandale küsimusele tarvis vastata.

59

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: