Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Krediidiasutuste suhtes kohaldatav likviidsuskatte nõue

Krediidiasutuste suhtes kohaldatav likviidsuskatte nõue

 

KOKKUVÕTE:

delegeeritud määrus (EL) 2015/61, millega täiendatakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega

MIS ON MÄÄRUSE EESMÄRK?

Käesoleva delegeeritud määrusega sätestatakse üksikasjalikult, kuidas kohaldada määruses (EL) nr 575/2013 (kapitalinõuete määrus) kehtestatud üldpõhimõtet, et krediidiasutustel peab olema piisavalt vahendeid, et vastata 30 kalendripäeva pikkuse perioodi jooksul toimuva väljavõtmise nõudlusele.

Likviidsuskattekordaja delegeeritud määruses täpsustatakse, milliseid varasid peetakse likviidseteks varadeks*. Selles sätestatakse, kuidas tuleks arvutada oodatavat raha välja- ja sissevoolu 30 päeva pikkuse perioodi jooksul.

PÕHIPUNKTID

Krediidiasutuste likviidsuskattekordaja peab olema kogu aeg vähemalt 100 %. See võrdub krediidiasutuse likviidsuspuhvri* suhtega tema likviidsete vahendite netoväljavoolu* 30 kalendripäeva pikkuse perioodi jooksul.

Krediidiasutust võib pidada olevaks stressis* järgmistel juhtudel (nimekiri ei ole täielik):

  • jaehoiuste märkimisväärse osa väljavool;
  • tagamata hulgirahastamise võimaluste või tagatud lühiajalise rahastamise osaline või täielik kadumine;
  • täiendav likviidsete vahendite väljavool seoses krediidireitingu langetamisega;
  • suurem turu volatiilsus, mis mõjutab tagatise väärtust;
  • likviidsus- ja krediidilimiitide ettekavandamata kasutamine;
  • potentsiaalne kohustus osta tagasi võlakohustused või täita lepinguväliseid kohustusi.

Likviidsete varade üldnõuded on järgmised:

  • varad peavad olema krediidiasutuse omand, õigus või huvi ning krediidiasutus saab need 30 päeva jooksul rahaks konverteerida;
  • varasid ei ole emiteerinud krediidiasutus ise ega mõni muu organ nagu investeerimisühing, kindlustusandja või finantsvaldusettevõtja;
  • varade väärtust on võimalik kindlaks määrata kergesti kättesaadavate turuhindade alusel;
  • varad on noteeritud tunnustatud börsil või kaubeldavad kohese müügi kaudu või lihtsate repolepinguga* tehingute kaudu;

Likviidsed varad jagatakse eri kategooriatesse:

  • 1. tasand (kõige likviidsemad), nt mündid ja pangatähed või varad, millel on Euroopa Keskpanga, riikide keskpankade või piirkondlike ja kohalike omavalitsuste garantii;
  • 2A tasand, nt 20 % riskikaaluga varad, millel on ELi piirkondlike ja kohalike omavalitsuste või avaliku sektori asutuste garantii;
  • 2B tasand, nt varaga tagatud väärtpaberid, äriühingu võlaväärtpaberid, aktsiad, tingimusel et need vastavad teatud nõuetele ja teatud väärtpaberistamistele*, mis peavad vastama mitmetele rangetele tingimustele, et neid saaks pidada 2B tasandi varaks.

Krediidiasutused peavad kindlustama, et:

  • nende likviidsuspuhvris olevad varad on alati piisavalt hajutatud, hõlpsalt juurdepääsetavad ja neid saab rahaks konverteerida 30 päeva jooksul;
  • 1. tasandi varad peavad moodustama likviidsuspuhvrist vähemalt 60 % ja 2B tasandi varad võivad moodustada kuni 15 % likviidsuspuhvrist;
  • 30 päeva jooksul ei käsita nad likviidse varana seda, mis ei vasta enam kriteeriumidele.

Likviidsete vahendite väljavoolu ja sissevoolu kindlaksmääramiseks ja mõõtmiseks ning menetluste algatamiseks kasutatakse üksikasjalikke eeskirju ja arvutusi.

Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/1620 tehti 2015. aasta õigusakti mõned muudatused, et parandada selle praktilist kohaldamist. Tähtsaimad muudatused on järgmised:

  • viia repolepingutest, pöördrepolepingutest* ja tagatise vahetustehingutest* oodatavate likviidsete vahendite välja- ja sissevoolude arvestamine täielikult kooskõlla Baseli pangajärelevalve komitee rahvusvahelise likviidsusstandardiga;
  • määrata kindlaks tütarettevõtjate või filiaalide poolt keskpankades hoitavate reservide käsitlemine;
  • kaaluda teatud kolmandate riikide varade suhtes minimaalse emissioonimahu nõudest loobumist;
  • parandada tagasipööramismehhanismi* likviidsuspuhvri arvutamiseks;
  • integreerida uued lihtsad, läbipaistvad ja standarditud väärtpaberistamise kriteeriumid.

Komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2018/1620 kohaldatakse alates 30. aprillist 2020.

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Määrust kohaldatakse alates 1. oktoobrist 2015.

TAUST

Lisateave:

PÕHIMÕISTED

Likviidne vara: vara, mille saab kergesti rahaks konverteerida.
Likviidsuspuhver: likviidsed varad, mida krediidiasutus hoiab.
Likviidsete vahendite netoväljavool: summa, mis saadakse sularahalaekumise maha arvamisel väljaminevast sularahast.
Stress: krediidiasutuse maksevõime- või likviidsuspositsiooni järsk või tõsine halvenemine.
Repoleping: lühiajaline leping, kus väärtpaberite müüja nõustub need kokkulepitud hinnaga teatud kuupäeval tagasi ostma.
Väärtpaberistamine: protsess, mille käigus eri finantsvarad või lepingulised võlad (nt autoliisingud või hüpoteegid) jaotatakse ümber ja müüakse investoritele.
Pöördrepoleping: väärtpaberite ostmine koos samaaegse lepinguga samade väärtpaberite kõrgema hinnaga tagasimüügiks teatud hilisemal kuupäeval.
Tagatise vahetustehing: likviidsete varade laen vähem likviidse tagatise eest. Laenuvõtja maksab sellega seotud riskide eest laenuandjale tasu.
Tagasipööramismehhanism: järgmise 30 päeva jooksul tähtaeguvate tehingute (nt repo- või pöördrepotehingute) sulgemine.

PÕHIDOKUMENT

Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 1–36)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Komisjoni 13. juuli 2018. aasta delegeeritud määrus (EL) 2018/1620, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 271, 30.10.2018, lk 10–24)

Komisjoni 16. aprilli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 680/2014, millega sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013 (ELT L 191, 28.6.2014, lk 1–1861)

Määruse (EL) nr 680/2014 hilisemad muudatused on algteksti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149–178)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34–85)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1–337)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338–436)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1–59)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiiv 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta (EÜT L 135, 31.5.1994, lk 5–14)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 16.01.2019

Top